Siin Tallinn. Kell on 11, lõpuks ometi saame üheskoos kuulama hakata ülekannet laulupeo rongkäigult. Kõik, kes tänasest suurpäevast raadio teel osa saavad viilu, kujutluspilt teid nüüd kõigepealt Vabaduse väljakule, kus meie reporterid on valmis teiega jagama kõike, mida nende meeled haarata suudavad. Niisiis Vabaduse väljak, kus on kohal Krista Kilvet ja Ainsaar Tere, kallis, ilma rahvad praegu just möödub minust pühalaulupeotuli, see on pirnpuu nimelise meeskoori presidendi eriklõpsu käes ja ma oskan aimata, mida tunneb tema süda. Selle tuleviimine on erakordne meile kõigile, küllap me oleme sellest juba ju palju rääkinud kõikides oma saadetes. Mida tähendab see laulupidu meile, et see on esimene tõeline üld laulupidu üle 50 aasta, et see on tõeline vabapidu üle 50 aasta ja võib-olla on see ka esimene tõeline selline vabapidu nii nagu me praegu seda tahab. Me, sest ega vabapidu ei olnud ju ka esimene laulupidu ja sealt edasi olevat read. Laulupeotuli on meist juba mööda jõudnud, kuid läheme hetkeks tagasi. Ajas kell 10 30 kanditise püha tuli Kaarli kirikusse, kus päevadele andis õnnistuse kaasa Eesti Evangeelse Luteri kiriku peapiiskop Kuno Pajula. Minge teele rahuga, issand õnnistus on teiega. Nii saadeti pisut enne kella ühtteist. Üha tulid Kaarli kirikus prom käigud. Aga praegu läheb meist mööda kõik kõige auväärsemat, ega need on meie laulu- ja tantsupidude aujuhi, Alfred Raadik, Gustav Ernesaks, Richard Ritsing ja Roman Toi ning loomulikult kõik üldjuhid on kui üks mees kõndimas lauluväljaku poole. Möödusid meist kõikide laulupidudemärkidega But ühes kooriku võistlused sõbralikult Gustav Ernesaks ja Roman Toi, Roman rull oli ka väikene, noomis teha ameerikalikku genega. No seda tulebki lausa ju panna väga heaks nähteks, et meie laulupidu on, ehkki eesti pidu on ta siiski rahvusvaheline eestluse pidu ja eks Eestimaa on ju nii lai, et ta ulatub igale poole maailmas ja selle üle me oleme ainult uhked. Ja ongi kolonni pea Vabaduse väljakult üle saanud. Ja järg jõuab Tallinna kollektiividel mööduvat Tallinna linna. Ja tulevad ka külalised. Sellel laulupeol on neil üks eripära. Me oleme tavaliselt pannud külalised erilisse valgusesse ja võib-olla see on õige olnud. Võib-olla see pole õige olnud, sest külalised on tulnud küllakutsujate juurde. Seekord on enamasti nii, et kõik külaliskollektiivid toimivad koos oma võõrutlejatega. Ja võib-olla ehk tasubki öelda, kui palju meil üldse ongi võõraid sellel peol. 500 lauljat 226 tantsijat on neid, kes on kutsutud laulupeo korralduskomitee, see pool, kuid väga palju on sõpruskoore, niiet tsirka üheksa seda lauljat on tulnud veel juurde igalt poolt maailmast. Nendest 900-st küll on peaaegu kaks kolmandikku Soome koori. Tantsupeol osaleb 8400 tantsijat Eestis ja laulupeol 28035 lauljad-pillimängijad Eestis. Nii et kokku on eesti rahvas esindatud 36400 inimesega. Koos külalistega on meid aga 38 ja pool 1000. Laulupeo rongkäigukujunduses on kasutatud, loomulikult on meie rahvusvärve sinist, musta valget. Need värvid on tõepoolest kukrud värvid ja lubavad kasutada lausa üllatavaid värvi- lahenduse, kuid selles rongkäigus on ka lisandunud kollane kuld, tollane päikese värv mis annab kindlasti särtsu ja kirevust. Lisaks sellisele mustale ja valgele on kasutatud meie sitkest kadakapuust, vanikuid, värgi, loomulikult rukkilille. See kõik on tänases rongkäigus meiega. Aga mõtleme ka siin. Minu käes on praegu Rudolf Põldmäe raamat meie esimesest üldlaulupeost ja lahti lehekülg, kus kirjeldatakse rongkäigu värve 1869. aastal. Nii et üheks põhivärviks määrati must, kuna see meenutavat talupoja musta kuube. Kuna helesinine oli riiete moest parajasti peale tungimas viid, nõudis oma osa. Roheline värv pidi sümboliseerima lootus ja õlgkollane eestlase juuksevärvus. Sobivat hõbedane värv seest eestlane eelistavad oma ehetes hõbedat. Nõnda soovitati eeter kolme värvi kolme värvi kombinatsiooni. Must, kollane, hõbedane, mis pidi kujutama eestlase kuube, juukseid ja ehteid. Samas aga arvati, et inimene on ilusam kui must. Pealegi pidise sümboliseerima. Suvi taeva. Sellele peole on oma saatuse nark öelnud. Aujuhid ja need sõnad on kirja pandud laulu ja tantsupeo juhti väikene raamatukene, mis siis aitab kõikidel teost osasaajatel orienteeruda kõigest sellest, mis tänapäeva jooksul siin Tallinnas toimumas ja laulutaat Gustav Ernesaks on puhtsüdamlikult üles tunnistanud, et olin kimbatuses, neil paluti 21. üldlaulupeole saata. Lugesin igaks juhuks veel kord raamatu Laul, ava tiivad ja leidsin, et olen juba ammugi oma soovi avaldanud. Ma tunnen, et mul polegi midagi uut lisada. Niikuinii mäletame kõike seda, mida me koos lauldes või vaikides üksteisele öelnud oleme. Seni tehtu kohta ja seda, mida täna ja homme tegema peaks, ei oska eesti rahvas elada, lauluta ei oska seda ka nüüd. Ja Richard Ritsing on öelnud laulu pidulistele gaasia. Juba muistsel ajal ülendati rahvaloomingus mõtteid ja tundeid, mis süvendavad vabaduseaadet. Meie kutselised heliloojad on esivanemate tava, jätkates samuti ülistanud oma loomingus isamaad. Praegusele laulupeole koguneme otsekui Taara tammikusse laulu jumala Vanemuine selle juurde, et saada õnnistust oma rahvavaatelisele, sündmusele, kõigile tegelastele, lauljaile, mängijaile, tantsija ei leia. Korraldajaile soovin rõõmsat hakkamist ja kaaslaste nimel tervitan südamlikult laulupidude veterane kõigile peost osavõtjaile meeldivat meeleolu. Nii ütleb Richard Ritsing. Vabaduse väljakul jätkub Tallinna kollektiivide rongkäik. Tallinnas on teadagi kelle laulude kõige suurem esindus ja see võtab nüüd üldse aega Tallinna kollektiivi siit mööda saama. Tallinnast on näiteks segakoore esindatud 58 naiskoore 25 mees poore 12 näit ja nende hulgas näiteks Eesti meestelaulu. Seltsi koor on kõige suurem sellel laulupeol, seal laulab kaasa 160 inimest. Lastekoore on Tallinnas 41 poistekoore 10, nii et kokku 146 koori aga pluss veel 12 puhkpilliorkestrit 71 tantsurühma ja 20 rahvamuusikaorkestrit. Isegi pisut naljakas on sel peol vaadata meie kollektiivide lippe, näiteks. Oleme tõepoolest imelises aias, praegu Eesti NSV-s, kui selline on meil siis õnneks möödanik. Aga tee, mis tahad, aeg on oma jälje jätnud, nii mõnegi lippude all on näiteks Eesti NSV-d ja see kollektiiv. Need on siis mine tea. Võib-olla see peabki nii olema, võib-olla see peab meil meeles olema. Aga ju see on siis selle 21. laulupeo eripära, et just täpselt niisugune väikene väikene segadus on kõiges selles aakri kuutikas ja sõna tarvitusel. Ja ometi võib öelda, et me elame väga imelikult, kuid väga õnnelikul ajal võib-olla loeksin nüüd ette ka Roman Toi tervituse laulu pidulistele, et ega seda väikest raamatut ju Eestimaal inimestel paljudel ei ole. Need, kes siin Tallinnas laulupeol on, vaevalt et nendelgi kõigile jätkub. Miidid Roman Toi saadab laulupeo teele sõnadega. Üle laia maailma ühendab eesti keel ja Eesti laul eesti rahva ühet kaunisõnaliseks hiigelkooriks. Sõnasepad, viisimeistrid ja koorilauljad on selleks rahvuspühalikuks kolmikuks, millele kalevite rahva enesetunne võib toetuda aja, luurata tee raskematel ja ka päikeserohkematel aegadel. Laulupidu on säilitanud meie rahvuslikku minevikku, unustamata oleviku vaatata selge pilguga tulevikku. Olgu, seesinane laulupidu, Järjekordne, eesti rahva rahvusliku tuleviku pant. Aastatuhanded on sinu kätes pea vastu, rahvas ja maa, Hendrik Visnapuu värderiad rahvustugevate tervitustega ja muusikalist edu soovides Roman Toi. Üldlaulupeo peakomisjoni esimees Indrek Toome on peole omad sõnad kaasa andnud. Ja ütleb ta, et täna üldlaulupeole koguneb ja see ei ole me enam needsamad. Et me olime eelmise peo lõpuajal siis, kui laiali mindi, oleme muutvad, meie on muutunud. Eesti. Oma sissejuhatavate sõnades on ka Indrek Toome olnud kimbatuses. Mine tea, missugune Eestit või missuguse nimega tõepoolest Eestimaa meil on. Aga on, Eesti, ei ole Eesti NSVs. Ja pöördume korraks mõttes veel esimese laulupittu. Nimelt nii nagu tänagi siin on väga paljude tallinlaste kodud olnud külalistele avatud. Külalisi on ju palju ja mitte ainult laulupidulised, vaid oi kui palju on neid kodumaalasi, kes on tulnud ka seda laulupidu imetlema. Kuid väga palju oli ju ka inimestel selle Sanna poolt Tartus, kui pidu, rahvas seal esimest korda kogume. Pärnu Postimees, kirjelda seda. Aina rõõmu paistis iga võõra näo peal seltsimaja poole rutates ja rahulolemine igav Rahva silmis kelle juured nad korteritega oli. Igas majas olid mõlemad vastastikku tuttavaks ja sõbraks saanud ja iga südamepidu rõõm aset leidnud. Kõik kartus oli korraga kadunud. Ei tea, mida siis küll kardeti. Ilus pidu on tulemas ja nii nagu ütles peapiiskop Kuno Pajula minge teele rahuga, issanda õnnistus on teiega. Ja tundub, et see õnnistus on tõesti täna meiega ja seda igas mõttes. Ma ei julge ette kujutada, et üldse paremat laulupeo ilma saaks olla. Siin Vabaduse väljakul jätkub piduliste mööda marss. Kuid oleks huvitav teada, kui kaugele on juba jõudnud kolonni pea. Ehk on selleks võimalust. Meie sõita Vabaduse väljakul, teeksime praegu pausi. Ja siin Viru väljaku ja ainust praegu ütles, et huvitav oleks teada, kui kaugele on jõudnud kolonni pea siis täpselt siiani ta ongi jõudnud ja läks juba tegelikult minut aega tagasi meist mööda ja meie saime nüüd ka selle rõõmu osaliseks, mida te kirjeldasite seal Vabaduse väljakul just äsja. RAMi poistekoori ilusates sinistes valgetes ülikondades noormehed ja neile järgnevad veelgi väiksemad lauljad, laulupoisid. Ning pärast neid tulevad juba täismehed. Ja ma vaatan, et postil on marsimisega rõõmu kui palju, sest neil on kõigel, kas nätsud või komplegi suus ja nende marssimis loomulikult kergemaks. Ja nad lehvitavad väga rõõmsalt vastu. Eks hiljem, kui hakatakse hüüdma hurraa, tuleb ka söömine unustada. Just nimelt võib-olla on praegu selleks veel täiesti väga vara ja siin oli üks, viis minutit tagasi see aeg, kui siinsamas meie ees seisid kolm meest ja need mehed olid. Meeskoori Rono omad, kes. Tõid siia selle tungla ja mehed, kes seisid siin meie ees, need kolm tükki, need olid rammi poisid meie rahvusmeeskoorimehed, kui päris täpne olla, kes võtsid siit tungla ja viivad selle tungla edasi. Poobik Narvani. Ja nüüd just möödus meist Toronto Eesti koor, Estonia koor ja neile järgnevad tantsutüdrukud, kes keerutavad niivõrd rõõmsalt jalga ning jõuavad veel naeratada ja lehvitada. Meeleolu on tõesti ülev. No kui niimoodi keerutada, siis võib varsti küll Kalav hakata, aga eks nad ise tea, mis edasi saab, marssida veel praegu küll kõvasti, sest Holoni pea peaks jõudma lauluväljakule umbes tunni jooksul. Ja siin on nüüd rahvas nii aktsiooni tänud, et vahepeal tungis juba siia tee peale ja korraldajad tulid, ajasid selle rahva tagasi. Sest uudishimu on täiesti suur. Praegu liiguvad siiski veel kolonni peaga koos mööda meite Tallinna ja Harjumaa koorid ning külaliskollektiivi. Praegu just kuulate skandeerima soome noori seina Joe koori. Ja nende järel tuleb tütarlastekoor, kes vaatab neid soomlasi, kes niivõrd rõõmsalt lehvitavad oma vabariigi lippudega. Ja kui me siin seisime ja kuulasime seda võidu või Vabaduse väljaku reportaaže, siis ma just mõtlesin, et huvitav, et mis poolest on siis see pidu just siin reporterina seistes erinev eelnevatest pidudest. Ja ausalt öelda, ma ei mõelnudki seda välja, sest seesama rõõm ja seesama päike paistab nii, nagu ta on varemgi paistnud ja seesama rahvamass on alati olnud siin postkontori juures ja ja siin Viru väljaku ümbruses, nii et mulle praegu tundub, et mina veel ei ole enda jaoks seda hetke leidnud, mis selle peo minu või selle pealtvaataja jaoks on teiseks teinud, aga küllap siin siiski veel midagi leida annab selles osas. Ja sul on õigus, mul on selline tunne, et pinge kogu aeg tõuseb, tõuseb veel, ei ole ta haripunktis, võib-olla siis, kui esimesed kollektiivid jõuavad juba laulukaare alla, on tunda seda õiget elevust. Aga siin ütlen, et läheb mööda kergemuusikakoor ja temale järgneb naiskoor Ilo. Ja praegu meil polegi paraku siia midagi juurde lisada, sest see kolonni pea on juba ära kirjeldatud, eks ootame siis, mis saab edasi meie siit Viru väljakul praegu lõpetame. Ja jätkame siit Vabaduse väljakult siin. Endiselt kõnnib meist mööda see Tallinna kolonn, koolinoortekoorid ja tantsurühmad ja orkestrid on momendil meie ees, nii et Tallinnast on rahvast ikka tõesti palju ja mis seal imestada, kui ikkagi üks kolmandik kogu Eestimaad on tallinlane. Aga ma tahtsin küll ühte eripära veel rõhutada, mis tuleb välja võrreldes esimees ja 20 esimest laulupidu. Kui esimesele lauluga peole olid kutsutud ainult meeskoorid ja üldse ainult mehed, siis ma võiks öelda, et seda laulupidu ilmestavad küll juust, rohkem naised naiste värvikirevad seelikud, mis tunduvad sel aastal olevat erksamad, kui nad kunagi on olnud. Ja see arvamus on kuuldud õige mitmest suust. Küllap on see tingitud sellestki, et alles nüüd õieti nüüd on hakanud tantsijad laulma lauljat tõeliselt igatsema kaunis omakandi rõivas. No kui rasketes oludes oleme me ju ka praegu mitte ainult minevikus siis siiski on leitud võimalusi ja saadud lasta kududa või kootud ise. Uued värvilised kangad ja tikitud hele valgele rina linasele riidele kaunite pike niitidega, tikandid ja ehitud, need leetrid tega. Fotoka mikrofoni tõstab, laulavad noored eredad hääled, praeguse rongkäigus parasjagu koolinoored, selleks peoks on küllalt palju kõik suurused. Ent kokkuvõttes aga need, kes on oma kooliasjadega ühele poole saanud, need, kes elluastujad. Aga ma tean, et siin hulgas on palju neid noori, kes pikendavad oma koosolemist just kooli kollektiivides ja see on endale üks ilus ja vastuaeg, et nad saavad üheskoos suurel peol ära käia. Ja kas siit tuleb üks niisugune lootus meie noorsoosuhteid esile tuua on see, et väga palju on neid, kes olla ei laulagi kaasa, kuid kes tahtsid olla rongkäigud ja läksid rongkäigu pärast. Laulupeole. Nõnda armas on lugeda silbi peal, näiteks lillekülakeskus on ja see on ju meie kolmas keskkool. Ja kui nendest numbritest tõepoolest saaks lahti, siis lilleküla keskkool kõlab tõepoolest oluliselt parem kui lihtsalt kool number kolm. Ma loeksin siiski ettegi veel ühe, kunagi selle esimese laulupeoaegse ühe sätlase, kirjaniku mõtteavalduse just selles suhtes, et naisi polnud tänavatel näha, see on kuidagi väga ilmestab. Ta kirjutab ainult meessugu, oli siin Eluias alates poisist vana raugani emad ja tütarlapsed olid välja jäänud ja suhteliselt oli neid ainult üksikuid saatjatena kohale tulnud, kuna nad muidu aasta laatadel tavatsevad lastega koos arvukalt viibida. Ta pidas põhjuseks esiteks põllud hooaega, sest esimene laulupidu peeti 18. juunil. Enn ruumi olevat peoplatsil jätkunud ja naiste eemalejäämine tundunud kaotusena pidu oleks nende läbi muutunud rõõmsamaks ja mõnusamalt. Teiselt poolt aga kahtles ajakirjanik, et isegi nõnda olid tänavad ja peoplatsid juba rikkalikult ehitud ülesmukitud prouadest ja tütardes vilt vihjese siin nüüd on, kui vaadata ringi, kas me siin näeme ka rikkalikult ülesmukitud, prouasid ja peretütreid? Nojaa, eks ole, ausalt öeldes igasugust rahvast kokku tulnud ja õige, armastan seda pilti vaadata, sest. On siin ju palju turiste tõepoolest selja taga. Seal on suured ja puhtad inimesed ja ka nemad saavad peost tänavu just sel moel osa, et. Et nendel on võimalus käia seal, kus nad tahavad olla seal, kus aga mina tahaks küll tüütaks praegu üles Mokituks prouaks, ülesmukitud, prouaks tõepoolest kanda rahvuslikke ehteid. Ja tänasel päeval nii palju, kui neid vähegi on, see, see on midagi. Ja on tõepoolest kena kujutadel eesti naisel on eesti rahvarõivas seljas ja kolleeg Krista Kilvet, meil on tõepoolest olemasolek pidude tõeline osa. No ma loodan, et see mitte ainult ei ole nüüd niisama öeldud meelituseks, vaid ma kujutan ette, et eks ole sinul hinges sama tunne, sest et sul ei ole karja seljas, aga vaatad ringi, kui paljudel inimestel on praegu ükskõik midagi, kas sulekene, kas lihtsalt valge pluus kas väikenegi noh, pärlikee kaelas rahvuslikus laadis tee annab ka peole juurde ja eks ole ju rongkäik üldse selle jälgimine ka üks selline peoosa, et rahvas tuleb varakult välja, võtab oma kohadki ja ootab inimesi. Õigupoolest pole seda liikumist tõepoolest Tallinnas juba varahommikust peale, no mis seal salata, eks igaüks tahab kahtlast, kõige paremini näha. Paremad kohad võeti ka juba seal Narva maanteel, kus õige varakult ja õnnega koos on need ülejäänud, et tema koduaknast lausa seda kõike ilu näevad. Ja ja endiselt lähenevee veel Etradiik Tallinna kooride laulu saatel praegu küll on Tabialalastekoor oi, see on ju Soome üks kuulsamaid koore hoidnud väga palju konkursse igal pool maailmas ja praegu seisab ta meie ees, nende üks suuremaid konkursivõite oli ju mõni aasta tagasi. Kanadas. Laulavad eesti keeles. Ai ja nende järel on ju meie enda poonud ellerhein oma valge lipu ja meeletaja või Ellerheina jaanililledega. Ellerhein on olnud paigal kõikidel laulupidudel ja tema selge hääl on kostnud ikka esiridades. Ellerheina põhikooli järel on ettevalmistuskoorid. Ja väikene mudilaskoor on suur kombinaat. Laululava see oli nüüd küll jätkub koolinurka mööda Marss on jõutud Tallinna seitsmenda keskkoolini. Ja laste ilusad lauluhääled kostavad ka rongkäigust küllap teieni ja on vahva, et just seda niimoodi käia lauldakse. Ja, ja olgu öeldud veel, et nii Ellerheina dirigent kui ka seitsmenda kooli muusikaõpetaja, kes seitsmendad kooli lauljad on ka viinud laia maailma ja neid õpetanud väga tugevateks muusikuteks ja muusikat, armad armastavateks inimesteks. See on Tiia Loitme. Ja küllap ostis ka teieni tervitus, elagu lõbusad pealtvaatajad ja lõbu on seal rongkäigus tõepoolest. Rongkäik jätkub. Anname praeguseid Vabaduse väljakul taas sõnajärje ära. Nii ja meie jätkame reportaaži Narva maanteel kodutarbepoe juures. Rongkäigu pea tuli on siit möödunud juba mõned head minutid tagasi, nii et pidevalt liigub see laulukaare suunas. Meil oli väga hea kuulata, kuidas tantsijate, neid lõike sealt eespoolt ja siin valitses tohutu ootusrahvastest pidevalt vaatamas, kas käänaku tagant juba paistab ja siis korraga nad tulid. Sinimustvalged lipud kaunilt lehvides. Aga ma tahaksin meenutada seoses tulega nädal aega tagasi toimunud Tallinna tule süütamist, irooniat, mis kõige kaunim oli see, et inimesed tõid Mannergutega oma kodus kõik tahtsid anda oma panuse selle kauni ja püha tule süütamise alad. Aga ega me seisasin kodutarbe juures juhuslikult, Silvi, sa tahtsid ka teha nüüd väikese põike ajalukku? Jah, tegelikult hea ette oma suurtest laulupeotraditsioonidest, me tahame ikka jälle vaadata tagasi ja meie siin Tallinnas kodutarbepoe juures asuvasse punktis, kus me ülekannet teeme. Üsna lähedal on üks väga tähtis koht laulupidude ajaloos. Nimelt esimest korda, kui laulupidi korraldati Tallinnas, oli siin üsna lähedal asuv Köleri Leineri tänava nurk just see, kes esimest korda siis kokku saadi ja see oli aasta 1880 ja see oli kolmas üldlaulupidu esimese ja teise üldlaulupeo vahel oli olnud 10 aastat ja kui jälle kokku saadi tartus, tuli nii suur tahtmine uuesti uuesti laulda ja siis laulu- ja mänguseltsi lootus liikmed otsustasid, et teeme taas laulupeo ja seekord ometi kallinas. Nii võetigi see asjaajamine enda kätte ja seekord peab ütlema, et esimest korda said ka naised laulupeole. Kui siin Krista enne rääkis, et, et alguses nad pidid kõrvaltvaatajateks jääma, siis nüüd oli see hetk saabunud ja segakooris oli siis lubatud neil laulda ja üldse oli tulnud tookord laulupeole 48 tooria kaks orkestri. Ja nii läks laulupidu traditsioon siis edasi ja mille poolest veel võib meenutada seda kolmandat laulupidu siin Tallinasse ehk selle poolest, et esimest korda oli siis kavas rahvalaul, mida mina usun, et küll terve Eestimaa inimesed teavad ja kõik emad ja vanaemad on oma lastele ja lastelastele seda laulnud, see oli nimelt Meil aiaäärne tänavas. Veel tookord lauldi liha, valu ja väga tuttav laul ilmselt läbi aegade kandunud meieni on süda, tuksub, lauldi ka, miks sa nutad, lillekene veel lisapaladena ja tookord oli niisugune traditsioon, et mitte ainult ei lauldud ja mängitud pilli, vaid ka tehti näitemängu ja vaat siin kolmandal laulupeol Tallinnas aastal 1880 mängitiga säärast mulki ja järgmiseid. Laulupeod, kui tagasi minna ajalukku, toimusid taas Tartus. Alles kuues laulupidu tuli tagasi Tallinnasse ja tuli ja jäi ja nüüd peetakse siis siiamaani laulupidusid ikka Tallinnas. Ja esmakordselt jõudis sellesse laulupidu. Nüüd toimub sellele oma lauluväljakule meie laulupeod alles 1000 aastal 1928. Ja siin see rongkäik jätkub, aga nüüd oleks huvitav teada, mis toimub praegu lauluväljakul, siit edasi, kas ka sinna on juba jõudnud see rongkäigu pea, ma arvan, et veel ei ole, aga linnapea üsna peole veel sellepärast alles ta läks mööda. No kuulame lauluväljakule eetris. Tere päevast, siis siit lauluväljakulgi. Lauluväljak on ootel, nagu see ka ju loogiline on, tehakse veel viimaseid ettevalmistusi korraldajate poolt. Ja kui te nüüd arvate, et siit tuleb suur ja uhke ja üllas ja emotsiooniderikas kirjeldus lauluväljakust, siis teeksite sellist pidu. Mina ei mäletagi, kust lauluväljak nii vaene oleks, et ei ole millestki rääkida. Lauluväljak on kujundatud seekord hästi tagasihoidlikult, aga ma ütleksin siiski maitsekalt. Ainsaks kõige suuremaks dekoratiivseks elemendiks on laulukaare kohal või laulugarees rippuv laulupeo embleem ja kahel pool on siis kummalgi pool laulukaart. Sinimustvalged lipud on nagu ikka selle laulupeo värvidest tuletatud rõõmsad lipud, rohelised, punased, sinised, punased, valged, ja see ongi õieti kogu kujundus. Aga ilusa aktsendi annab siia juurde muru, mis tundub palju rohelisem kui tavaliselt, sest see on seekord kaetud kaitsevõrguga. Ja see kaitsevõrk on roheline, kaitseb muru ja ühtlasi lisab lisanud värvi. Üldiselt siin lauluväljakul juba elu ärkab, rahvast on juba üksjagu palju kogunenud siia. Praegu siin väljakul on muidugi ette nägu ette nägelikumadi agaramad võtnud siis istekohad, aga kogu elu keeb laululava taga, seal, kus on kaubandustsoon. Me tutvusime ennist põgusalt selle kaubandustsooniga, see on seekord sellel laulupeol. Näib, et suhteliselt hästi korraldatud ja väga korralikud kioskid on ilusasti reas ja neid paistab olevat küll eelmiste laulupidudega võrreldes palju-palju rohkem. Muidugi kaubavalik ei, ei ole suur, aga siiski. Vähemalt võiks arvata, et suuri järjekordi ei teki. Aga, mis mulle siin lauluväljakul veel meeldib, on see, et laululava on absoluutselt tühi. Ta on tõesti ootust täis. Laululava kõrval väravad on suletud, keegi ei saa edasi-tagasi, pikesed, mõtlesin joosta, keegi ei jookse mööda muru, siin asfaltteed. Kõik on rahulik, kõik veel. Ja kõik asjatoimetustega seotud inimesed käituvad ka üllatavalt rahulikult. Eelmistel laulupidudel on olnud selles staadiumis tavaliselt suur närveldamine ja sekeldamine ja ja seletamine ja noh, segadus, praegu on kõik nii õndsalt rahulikud ja turvateenistuse mehed, kes siin korda peavad, käituvad väga viisakalt ja inimesed on kuidagi nagu nagu teistsugusemad. Nii et selles vaikuses ja rahus me anname jälle sõna üle laulupeo rongkäigu trassi reporteritele. Oleme taas eetris Vabaduse väljakult, tuulasime kirjeldust lauluväljakul. Käisin eile õhtul huvi pärast päris praktiliselt juba öö varjus lauluväljakult läbi ja eile õhtul oli seal veel üsna palju askeldamist. Rõõm oli kuulda, et siiski hommikuks olid tõepoolest kõik kenasti paika saanud. Aga õhtul igatahes veel pimedas töö käiks. Praegu just läksid neid neid väga väärikalt mööda. Tallinna tehnikaülikooli kuulsad koorid ja kuulsad tantsuansamblid nendega oli kaasas või nende järel olid ka Tartu ülikooli vilistlased ning nende järel rohenoor Mainori kammerkoor, lustlik koor, kes ilma lauluta l ühtegi üleliigset sammu ei tee. Kes nüüd tulevad, see on meeskoor. Eesti. Meestelaulu seltsi 160 liikmeline mees kaar. No see on nüüd eksperdile vetolaule sadama kohe praegu kuulata. Segakoor noorus on nende järel. Oi kui palju kulda on nende saavutuste märkimiseks. Rongkäigus lehvib uhkelt kaladalid tega kordoonia. Ja see aplaus, mis tulev aplaus kuulub ja kõigile, kuid tee aplaus meie Estonia koori saadab, tuleb nii sügavalt südamepõhjast või veel üldse südamest saab mõõta, mis on pealmine või mis on sügavam põhi. Ja ma kujutan ette, mis toimub, nende inimeste pinget, kes vanade maal on siia tulnud marsivad nagu võrdsed võrdsete seas, kui niimoodi tohib öelda, siin nagu peoperemehed samamoodi rongkäigus, see on üks suur ja ilus tunne. Ja, aga nüüd ikkagi nii nagu kuulaja ülese aru saab, on meie ülekande algusest möödunud juba pea 45 minutit, kuid sammuma lauluväljaku poole on endiselt Tallinna kolonn. Sa oled pikem, ain, paistab juba. Pilti Harjumaaga ei ole veel, ikka ei ole veel, ikka tulevad tallinlased ja oleme meiega siin Vabaduse väljakul pisut kimpus. Rahvast on vasakul paremal. Ja loomulikult kohesin rassi äärest ka, nii et eks me kiikama ja püüame ikka kõike ka näha ja võib olla, jätame oma jutud praeguseks katki ja ootame, mis on uudist teistelt reporteritele? Siin Viru väljak Ja meiegi mööduvad ikka ikka. Tallina kolonnid. Ja just mõni aeg tagasi kuulsin Vabaduse väljakul kui laulis eesti meestelaulu seltsi rahvas, jää vabaks, Eesti meri. Meeltki läksid mööda. Rahvas, kes laulis sedasama lauluga seal siis mõni aeg tagasi, kui läksid mööda, ameeriklased oli veel ees üks niisugune lipukiri. Ja see mulle hästi meelde, laulame koos uut laulu. Tõepoolest, millal siis veel seda uut laulu ja koos laulda, kui mitte nüüd ja praegu. Ja mulle tundub, et seesama laul vabaks Eesti meri ongi kõige populaarsem. Laulsin laulupeo rongkäigus täna ja väliskülaliste koha pealt ütleksin ka seda, et tõesti rongkäigus olid ka mustanahalised kes väga rõõmsalt vaatasid seda ümbrust ja täiesti valgete hammaste särades lehvitasid rahvale. Nüüd on ka hurraa-hüüded jõudnud meieni, vahepeal kostis torupillihelisid. Ja kui enne Christoph Vabaduse väljakult rääkis sellest, et tema leidis selles peos siiski erinevuse võrreldes esimese peoga. Et siin on naisterahvaste arv ikkagi suurem, siis mulle tuli meelde Viktoria Jagomägi, kes on laulupeo büroo juhataja. Ühe Ühes intervjuus öeldu, et ka laulupeo korraldamine on siiski naiste õlul olnud ja vähemalt üldlaulupeobüroos. Kuid see tuli, mis liikus selle pika kolonni ees selle peorongkäigu ees. See tuli oli toodud ikkagi meeste poolt siia Tallinna see tuli oli ka enamjagu korjatud maakondadest meeste poolt. Need Eesti meestelaulu selts, kes sellele asjale tugevasti õla alla pani, võiks öelda, et tema on päästnud ka meeste au. Ja kuulame vahepeal seda ilusat laulu. Tuleb 19. tehnikakooli lauljatel. Jah, kõik vulisevad kiiresti mööda ja ei ole ju aega siin seista ega suhelda. Jätame meiegi esid praegu kuulmiseni ja kuulame, mis toimub trassil edasi. Jätamegi Narva maanteel meist mööduvad praegu külaliskoorid. Just äsja läks mööda Läti Eesti Seltsi segakoor, mis saavad selle seltsiga juba ammused suhtun, ma olen teinud selles seltsis üsna mitu saadet, see koor asutati juba sajandi alguses. Ja mis kõige toredam, see koor oli esimene, mis nüüd uuel ajal siis Lätis eestlust taaselustama hakkas ja tänu sellele koorile ja sellele seltsile õpetatakse nüüd lõunanaabrite lätlaste juures eesti keelt juba üsna mitmes koolis. Siit möödusid veel Gruusia lauljad, kes lehvitasid ja ütlesid, et nii nagu meie peame vabaks saama, teatega tugevamaks saama või vastupidi. Need olid Eesti väga huvitavad, nende tumepunased, Uuedki sallid, veel nende erilised liibuvad, mustad nahksaapad ja nende olek nendes on noh, tõelist Mägilase uhkust, kui nad mööda marssisid ja levitada ja kui rääkida sellest, mis toimub siin praegu kodutarbe juures tänaval, siis see pilt on täiesti noh, lihtsalt öeldes, ülendav. Siin on need kui nad ja need majad, kus ta välja vaadata, seda rongkäiguga niimoodi, et ei peagi üldse kaugemale minema ja nii Neeme sai nüüd jooksuga ära tõmmata siit reast ühe noore laulja. Oled Inga. On Tallinna 21. keskkooli mänkuri. Naiskorraga võiks olla tütarlastekoor, see tunne on ülev, lauluväljaku poole liikudes aga ütle, mida sa kõige rohkem kardad tänase peo juures? Ma isegi ei oska öelda, ma ei tea kuidagi õudselt hea, kõik rahvas on niivõrd heatahtlik. Fantastiline olemine on tegelikult, ma usun, et. Riietatud üsna tagasihoidlikult linasest kleidis, aga palju on pitsi juures ja peas on väga ilus pärgas neil peredel tüdruk, kui teil endal tehtud ja kleebid ka, kleidid ka ja nii, et lisaks olete te kõik osavat näputöö tegijat ja Inga, on see tähtis, et ikkagi teie noored neiud, oskate seda käsitööd kindlasti sellepärast, et see on ikkagi vana eesti rahvamajandus, on ka nii, et rohkem sind kinni ei pea, sest rongkäik liigub edasi ja sa jõuad veel oma koorile. Järgnevalt aitäh ja head joosta, mine lippa ja meie jätame siis ka siit oma jutul, on ka praegu veel nüüd katki ja paluksime võib-olla võimalust eetrisse tagasi tulla üks viie minuti pärast, kui jood siia Eesti meestelaulu selts ja Kanada koor sest seal on meil ka kokku lepitud kaks kohtumist. Siin jälle Vabaduse väljakul. Hetk tagasi oli minu jaoks väga kaunis moment, mis läksid mööda kaks inimest ja üks mees kinkis mulle väga ilusa lillekimbu ja ütles praasnika. Ma olin seotud mikrofoni juurde kõrvaklappidega, ta läks edasi. Ma võtsin kõrvaklapid peast ära, jooksin talle järele ja küsisin, kust te olete, kes te olete. Ütles, et ma olen siin sündinud, ma olen tallinlane ja ma soovin eestlaste peole jõudu. Ilus oli see hetk. Aga praegu ei ole meil veel ikkagi uudist muutustest teatada. Tallinna tuletõrjeühing on praegu oma kuulsa orkestriga meie ees. Ja selle järel tema tantsijad ja laulukoor. Kuid Harjumaad ei ole veel näha. On laulupeo teadmikust ette lugema ja veel üks tervitus ühe aujuhi. Tervitus. Ja see aujuht on Alfred Raadik, kes pidulisi tervitab sõnadega. Rohkem kui pool sajandit on meie rahvatantsuliikumist tiivustanud ülemaalised tantsupeod. Tänu nendele on möödunud aegade talupojad on siis saanud meie tänase kultuuri. Tõsi, tantsime ka rahvatantsuseadeid, autoridante ja naabrite loomingut. Ent läbi keeruliste aegade on ikka aluseks jäänud meie oma rahvatants. Koos sellega hoidsime alal rahvarõivaste kandmise tava nende võrratu ilu. Need pole siiski ainsad põhjused, miks üldtantsupeod nõnda oodatud on olnud. Aastakümneid said kohad, kus isegi isamaaliste loosungite väljaütlemised võidi end eestlasena tunda. Tajuti sõnulseletamatut, ühtekuuluvustunnet, aeti selg sirgeks. Jälgiti selle Ilo jõe voolamist ehk isegi pisar silmanurgas. Vean tunnistada tõde. Tradide traditsioon toodi läbi aegade ja au toojaile. Tantsijad, pillimehed, austatud juhid ja peakorraldajad. Sügav kummardus teile sel Ilo põlluharimise ajal. Kiiduavaldused jagunevad teie kõigi vahel. Head pealtvaatajad. Ilma teieta oleks meie pidupoolik. Kutsume ühisest rõõmust osa saama. Nii on öelnud üldtantsupeo aujuht Alfred Raadik. Ainsana läks tooma. Martijate rivist välja vestluskaaslast kuid ta ei ole teda veel leidnud, nii et teeme väikese vahe meie jutu ja tuleme teie juurde tagasi siis kui oleme leidnud endale mõnusat vestluskaaslaseks. Nii ja jätkame siit Kraasilt need Narva maanteeliikmed, sina oled väike tüdruk ja sa oled esimest korda elusana laulupeol. See on su õde, siis jah, marsimas. Kas sa tead, kas sulle nii imeilusad rahvariided seljas, kus need on? Teatanud kuidas rahvariided, aga kus sa need rahvariided said? Ema tegi vanaema. Lasteaias mudilaskooris veel mõnes ansamblis laulab. Käin keemia missugune on sinu lemmiklaul? Kuuba vuda, muutu Ahnii no mis ta on väga mõnus vaadata seda rongkäiku siin jah. Ja päike ei tee sulle liiga, mis arvelt natuke natuke teeb, no tuleb võib-olla pihkkonna natuke varjuks siin pea peale, et päike nüüd päris liiga ei teeks, aga seda peab ütlema tõesti, et siin on hästi palav sõna tõsises mõttes ja igas mõttes kaunid rahvariided siin meie eest mööduvad ja inimesed on ei noh, tähistada rõõmu, nagu kuulda võib, hõigatakse järjest hurraa ja elagu ja olgu tervitatud kõikidele kõikidele. Te olete nüüd meie kõrval seisnud seda rongkäiku jälgides? Kui palju teie olete oma elus laulupidudel ja tantsupidudel käinud? Osalejana? Osalejana ma ei ole vist kunagi käinud ainult laste saatjana, aga põhimõtteliselt pealtvaatajana ikka päris lapsepõlvest peale. Kui palju neid videosid siis kokku tuleb, umbes lugenud ei ole, aga arvan, et 38.-st aastast olen vaadanud, kuidas need peod on aja jooksul muutunud, me räägime, et täna on jälle üle 50 aasta tõeline Eesti pidu kaasno tunda on küll hommikust saadik juba eelmistest päevadest, et midagi rõõmustavat teisiti. Aga mis nimed oskate ära seletada? Tunne sisetunne on teistsugune. Ja ka see, mis silma kaudu hinge läheb, see asi, mis teda lahti on küll ja eilsel tantsupeol ja täna hommikul Toompeal raekoja platsis ja igal pool ka teil on rahvariided seljas ja on küll, rõivad nad on. No arvake, ära. Kirevus on nii palju ja tõesti kimpus, ma usun ka need on Kuusalu nooriku riided 18.-st sajandist ja neid võite näha kuusel, naiskoori seljas. Täna vaadake rongkäigus, varsti tulevad. Kas need rõivad on ta jänese läbi löönud? Et ma ei julge öelda, et 100 protsenti, aga üsna suures osas küll. Ja nii-öelda enne rääkisime ühe noore neiuga, kes ütles, et oli ka oma riided ise teinud, need, see traditsioon, me ei saa öelda, et midagi oleks katkenud. No ma ei tea, kas kakelnud, aga elu on niisugune, et on vaja teha. Vot see on õige, selle aitäh teile, selle kauni lausega ongi meil nüüd põhjust taas rongkäigu poole vaadata, nii selgema silmaga ja praegu syyte Marduvad siis soomlased vadjalaste toob ta peale lategoorist, Krista juba pikemalt rääkis, aga kohe on neile järgnemas kuulus ellerhein, meie lastekoor oma väga ilusate rahvariietega, millega nad on laulupeolt laulupeole käinud ja silma rõõmustanud. Ja kui rääkida veel nendest inimestest, kes ei ole ise laulmas, vaatame seda rongkäigu, võib tõesti öelda tänavale, Tallinn on täis rahvariietes inimesi. Väiksed tüdrukud imearmsad oma triibulises, seelikutes ja valgetes ja kaunites. Kaunite tikanditega pluusidel on poiss, kellel murumütsid peas ja põlvpüksid jalas ja see valge värv on ilmselt domineeriv tänases Tallinnas, see on meie rahvariidevärv, aga samas on ka hästi palju sest muud värvi, nii nagu peabki olema meie rahvariiete juures, kui vaadata, siis silm lausa puhkab, punane on niivõrd erkkollane, on niivõrd kuldkollane, et lihtsalt selles värvide ilus hingab lausa kinni ja sõnadest tuleb puudu. Kuigi neid sõnu peaksime täna palju olema ja võib-olla, et on palju neid sõnu, mida suudagi välja öelda, aga on see tunne, nagu meie vestluskaaslane just ütles. Ja Vabaduse väljak Ain Saarna ja Krista Kilvet, palun. Oleme siis taas eetris Vabaduse väljakul. Ja nüüd võib öelda, et 50 minutit vältas Tallinna rahvamarss mööda Vabaduse väljaku ja nüüd on järg jõudnud Harjumaani. Aga kolleeg Krista Kilvet ei vahepeal kimpu. Ega siit esile, niisama lihtne polegi leida. Ükskord jõuab järg rongkäigus, ka Jõgevamaani õnnestus nii-öelda kolonnist kõrvale tõmmata. Priit Saksing, Jõgeva maavanem. Kui palju teie väge siis kohale on tulnud, kui Tallinn 50 minutit, no kui kaua näiteks Jõgeva rahvas mööda masse. Ma arvan, et mitte väga ka sellepärast, et Harjumaa siin kõndis mõne minutiga mööda kõnnib mööda, ma arvan, et sama palju rahvast on ka. Juba nädal on Tallinnas käinud proovid, täna läheb tõeliseks laulupeoks. Öelge, kas Jõgevamaal selle nädala jooksul ta töödki? Tööd tehti sel nädalal muidugi palju. Sellepärast ilmad on ilusad ja, ja üks väike osa ainult Jõgevamaa aastal Tallinnas ja see teeb rõõmu, et inimesed saavad siiski osaleda nii suurest üritused. Kõik me oleme, puht põllumajandusmaad on nii, et tööd tehti väga suure hoolega. Kas hein on tehtud, käib tegelemine praegu suure hoolega ja tänagi hommikul välja tulles Jõgevamaalt, kes juba hommikul olid traktorid ja, ja inimlikud tallu. Mis muud, kui soovime jõuda nendele, kes praegu heinal või mine tea, äkki ei olegi heinalise igatahes jõuda nendele, kes ametnik? Aitäh, Jõgeva maavanem Priit Saksing. Ja aga minu kõrval on siin praegu külaline, kelle ma võtsin lihtsalt rahvahulgast üle. Aga enne, kui ma teie käest küsinud, et me lähemalt tuttavaks teiega saame, ütlen ma vaid niipalju, et Harju maakolonn, mis siit mööda marsib koosneb 20-st segakooris, kuuest naiskooris, kahes meeskoori ja nende edasi, nii et osaleb 48 koori, 32 tantsurühma 11 orkestri ja teistega koos sammub Kuusalu 120 aastane puhkpilliorkester üle sajaaastased on Keila Lähme ja Padise laulukoor. Ja nüüd ma lihtsalt võtsin, astusin teie juurde ja, ja ma vaatasin, et see väga kindlalt jälgisite seda rongkäigu möödumist. Te olete rootlik, nagu ma aru saan. Ja mina tulen oma tütrega Stockholmis. Ja ma ma ei saa sõnadega väljendada, mida ma praegu tunned, seda peab iga inimene ise läbi elama. Moonen. Jah, ja kas te olete muidu eestimaal käinud varem või tihti või olen kordima? Septembris käinud ahaa, nüüd hiljuti aeg, viimane ei tulnud sellel meie Johan ajal ei tunne, kahjuks ei julgenud. Ja, aga noh, ma loodan, et nüüd need tõkked meie vahel saavad eksport murtud ja nad on murtud. Ja me oleme kui üks rahvas edasi kindlasti aitäh. Tänan ilusasti. Tänan. Tänan selle au eest. Jätkub Harjumaa piduliste mööda marss väljakult Vabaduse väljakut, aga mul on niisugune tunne, et õige õige varsti peaks jõudma rongkäigu pea juba lauluväljakule. Kui minu tunne on väär siis olgu igatahes praegu Vabaduse väljakult lõpetanud. Ja võtame üle täna järve järve jälle endale, Meie nimega oleme siinses kadu tarbe juures. Nagu te kuulete, praegu oli seal tõesti täiesti väga suur aplaus ja see oli mõeldud neidu lastele. Meie mitte päris naabritel ka, ütleme üle üle naabritele ja Nemad marsivad Tallinna konservatooriumi tudengitega muidugi oma eraldi kolonnis. Ja. Ja nüüd mööduvad meil siis Tallinna Pedagoogilise, vabandust, tehnikaülikooli naiskoorile koor ja meeskoor. Ain ütles juba, on see aeg praegu ühekorraga nii vana kui uus. Ma lugesin Pedagoogilise Instituudi ja polütehnilise instituudi sellepärast et lipu peal on loomulikult kirjutatud veel TPI aga algavad need meeskooride marsid ja tahaksin meenutada eile õhtul maarjamäel Norma staadionil toimunud meestelaulu õlle ja Oscareid, küsisin siis dirigent Kuno arengult, kas see külm võlumispudelites meeste kurkudesse voolas? Ei kahjusta kuidagi hääl, ta arvas, et mitte, proovid on olnud pingsalt päevadel palavad ja ta lihtsalt jahutab veidi enne seda suure peo algust. Need astusid meistrist, Soome laulumehed laulsid kõva häälega inteni, mikrofonid oli hästi kuulda ja kui natuke veel mõelda rongkäigu kuivenduse välja, siis me oleme võib-olla siin eelmiste aastakümnete jooksul harjunud, on kui ühesugused. Kollektiivide nimesildid, kui nii võiks öelda. Aga alati on ka rajoonid püüdnud mõelda välja midagi väga omapärast. No esialgu me oleme ka näinud vaid Tallinnat ja, ja ainult seda laulupeo rongkäigu pead ja võib-olla need huvitavamad kolonnide kujundused on ehk veel tulemas. Ma nii loodan ja usun, aga praegu ollakse suhteliselt napid oma muudes kujundustes Haimsed ning need ilusad rahvariided formavad jälle selle, et värvi on palju ja on, mida vaadata. Ja ma arvan, et teeme nüüd sõnalises osas väikese pausi ja kuulame ilusat puhkpillimuusikat. Margil puhkpilliorkester praegu mööda. Siin lauluväljak sel ajal, kui meie kolleegid Vabaduse väljakul arvasid, et kolonni pea veel ei ole lauluväljakust lauluväljakule jõudnud, oli ta juba tegelikult ammuilma siin ja nüüd on ta meie eest mööda läinud ja mida meil nüüd siin siis kirjeldada on. Rongkäik on jõudnud ammuilma lauluväljakule, tuli on pandud üldlaulupeo üldjuhi pulti. Üldjuhid on ennast üles rivistanud laululava kaare alla esimesse ritta. Siit tervitatakse möödujaid, hobused, kaarikud, needki seisavad kõik laululava ees. Rahvas, kes siiamaani Sigis sagis mööda platsi ringi, on kõik püsti tõusnud. Uudistamaks ja tervitamaks saabunud rongkäik. Ja nüüd me oleme jõudnud Russalka juurde, püüame siit rahvahulgast läbi tungida, aga ega see hästi ei õnnestu. Meil läheb veel natuke aega, enne kui me siia dressorde jõuame. Muidugi tulime siia nii äkki ja nii ootamatult, et juhe on kaaslase mikrofon on kaaslase, nüüd vaatame siia. Ei räägi siin enne ettekujunduselemente oodata selliseid kireva, ma ei tea, huvitavamaid võib öelda, et siin on vahepeal möödunud mööda trassi äärt leidsime männiokstest pärjad. Tiik võib ju ka kujunduseks arvata, väga kaunid karikakra ja rukkilillepärjad, mis on lauljatel peas. Ja loomulikult on tänase päeva kogu populaarseim rõivas rahvarõivas, mida siin näeb üksnes eesti rahvarõivavariante üle üle 300 ja juurde arvata ka veel külalised, siis tuleb siin tõesti väga kirev seltskond kokku. Ja mis esimesena siin tundus? Russalka juures on see, et näkku õrn, soolane ja natuke niiske meretuul see on meile kõigile siin väga kasulik ja hea. Nii et nüüd on siis tõesti nagu Eesti sümboolika koos rukkililled, rahvariietes lauljad ja meretuul mereõhk. Ja kui alles Vabaduse väljakul öeldi, et Tallinn lõpetas oma rongkäigu sealt siis ega meilgi siit Tallinna kohta praegu midagi lisada ei ole, sest meele annab veel oodata, millal siin Russalka juures ükskord Tallinna rongkäik lõpeb. Ja me jääme ootama järgmist lülitus. Nii on praegu mööda marssima meie väga kuulus segakoor, noorus ja Annely, sina oled üks laulja ja sinul on L1 sugulane ja laulu peal ja muidugi ma teda varem ei tulnud, aga eile võimalusena sain tuttavaks oma kaugelt nimelt romaan paiga, keda meie laulupeol Aujuhiks kutsutud. No mida sa siis sellel hetkel, kui sa seda teada? Ma teadsin seda varem ja muidugi selleks ette, aga muidugi rõõm oli, meeletu korjamine oli, kohtumine oli väga tore. Roman Toi on teie Kanada koorija? Jaa, on küll marsite ka väga rõõmsate nägudega ja uljalt siin rongkäiguga sobita siia väga hästi, aitäh, aitäh. Saagu vabastada nagu Eesti. Laulud on kõik kindlal selgel. Ja proovid on ilusti välja kannatatav ja, ja kui palju on Torontos lauljad siin tänases rongkäigus laulupeol kaheksa 10 tonni. Eile Hain Rebas mõtestas lahti mõiste, et tänase laulupeoga algab nagu sellise globaalse eestluse teine etapp, mis algas 62. aastal, see mõista globaalne eestlastele, siis kasutusele Kanadas. Kuidas teie arvate konseni ehmeloode milles globaalne eestlase teine etapp väljendada tänase, mis te arvate? No me kõik loodame, et selle lauluga Me laulame ennast vabaks, eks ole ilma relvadeta ja nagu me alati oleme alati proovinud teha vabaduse hea. Muidugi niietublankov, globaalne eestlus ei saa olla ühe teise poole ka. Anneli, mis sina arvad sellest mõistest? Mina arvan samuti, et näitleja laule ühendab meid ja kõik see just see võimalus, et sain väga paljud eestlased ja meile külla tulla. See kõik aitab sellele kaasa. Kui kaua sina oled nooruses laulnud? Minul on, sai nüüd täis kolm aastat ja mitte ainult nooruses, mitte ainult nooruse nimel. Nüüd ma läksin laulma eesti kammerkoorile, Tõnu Kaljuste kammerkoori, kes on praegu Norras reisijaid olnud. Vanad asja olete rääkinud, olen alles üsna noor, kaheksateistaastane, kui kaua sa laulnud oled? Laulnud olen väiksest peale, nii et võib öelda, et teie perekonnas oled laulutraditsioonid küll väga tugevad, Nižni, aga räägi natuke noorusest teie kooris. Kus sa oled saanud noorusega käia ja no alates 80 kuuendat aastat oli meil võimalus reisima hakata. Oleme käinud Belgias, Itaaliat, Lääne-Saksamaal, Ameerikas. Nii need Soomes mitu korda. Üsna palju, see laulukaar on sind väga kaugele praktiliselt võiks öelda, terve maailma oled saanud läbi käia peaaegu ja kõik alguse noorusest, jah. Nii liigub, Anneli, aitäh sulle, sa jõuad veel oma koorile järele. Kohtumiseni lauluväljakul. Ja siit, no vot siis mees toorid möödamarssi. Praegu möödub restauraatorid meeskoor ja tulevad ka tantsurühmad tantsupeost. Praktiliselt ei olegi täna siin meie ülekandes veel juttu olnud, aga see pidu oli tõeliselt võimas. Eile õhtul. Me käisime seda vaatamas. Nii et tõepoolest tuli kananahk ihule. Ja lõpuks kui rulluselasele platse, siis lahtise sinimustvalge muster Midagi on meie elus tõeliselt muutunud, sest ma mäletan, kui me käisime emaga ja isaga kunagi ammu esimest korda tantsupeol. Siis võeti meie silme all kinni üks noormees, kellel oli rinnas väikene sinimustvalgemärgikene, praegu tundub lausa absurdini. Võib-olla ei tahakski tänasel rõõmupeol ta niisuguseid asju ebameeldivatest või osa Ta isegi nõmedate tahkudest enam rääkida, aga minul seostuvad need asjadest suurte laulu ja tantsupidudega nagu neeti, kuidas inimesed lauluväljakul pärast suurt pidu minema, sest kardeti, kardeti, oh, kuidas kardeta seda suurt rahvajõudu, mis alles pidudes on alati olla, aga see jõud on olnud, jõud on jäänud ja see jõud paistab ka praegu siin setete väga paljudel segakooridel, naiskooridel ja meeskooridel on siin marstimaski kaasa veetud omad väiksed lapsed küll isa või ema kukil seljas. Sest et Nad ilmselt tahavad tunnetada, et teda erilist meeleolu, mis on siiski laulupeol istel, kes marsivad, üks asi on pealtvaatamine ja talle rõõmu osas on teine asi on elada ja tunnetada läbi see, kui sa lähed läbi linna. Vaadatakse ja sinul on see laul saatmas südameid. Ja ma arvan, et head kuulajad Põrinat meie üle siin lendab pidevalt kopter ja sellest Kohveri uksest paistab välja kaamerasilmi üleval jäädvustab seda tohutut värvikat jõgemis mööda Tallinna praegu laululava suunas voogab. Ja võib-olla nüüd me annaksime vahel vahetevahel või vahe vahelduseks sõnaga. Vabaduse väljakule, kus on uued kolonnid, marstimas. Vabaduse väljakult võime öelda, et 18 minutit jätkus siis Harjumaa lauljaid ja pidulisi aga nüüd on jõudnud Vabaduse väljakule piinlas väike Hiiumaasaar või mis ta nii väga väike ongi, on saatnud laulupeole 16 kollektiivi, üheksa koori, üks puhkpilliorkester tantsurühma ja üks rahvamuusikaorkester, hiidlased on, hiidlased on hiidlased, minu süda igatahes kuulub Hiiumaale, ma ei saa seda kärata. Aga kui Neeme rääkis oma tundmustest eile õhtul tantsupeol, kui üle tantsuväljaku rullus lahti sinimustvalge Eesti lipp, kõigest mõni hetk tagasi, mõtlesin ma sellele, poisid läksid mööda Lätti tantsijad ja leedu tantsijad oma lippude all. Siin see on, see, mis sellest laulupeost peab erilise peo. Et need lipud on meie laulupeol esimest korda väljas. Veel kaks aastat tagasi olime ju meie esimesed, kes julgesime sinimustvalge lipu all minna, aga Lätimaale ja leedu maa olen ja kus seda meile tihti pahaks pandi. Nüüd? No nii iseenesestmõistetav, et ei kujuta ette, et need samad inimesed, kes teda kunagi võisid keelata, need teda enam ei mäleta. Ega väikene Hiiu saar saadi palju rahvast pidule saata ja Hiiumaarahvas on juba saanud üle Vabaduse väljaku, järg on jõudnud Ida-Virumaa piduliste neid. Ja kui eespool oli õhtukolonnide kujundusest, siis tõepoolest kolonnid on ilusam, sest Eesti rahvarõivas on ilus, aga üle ei ole selles kujunduses tõesti mitte üks põrm pakutud ei ole valehigis kujunduselementide hõlmi sõitvaid autosid ja ei ole niisugust suurust, hullustust ja dringlit rangeid. No tõepoolest, ma käisin vahepeal Tõnismäel piilumas, mis siis tulemas on, mõned hobuveokid on siiski veel tulemas ja need on vahva slastist, see on lastelastesse. Ja ütleme ära ta, et Ida-Virumaa on saatnud laulu ja tantsupeole 35 koori 11 puhkpilliorkestri, 25 tantsurühma ja 13 rahvamuusikaorkestrit. Ka kena vägi. Ida-Virumaa kollektiivid mööduvad meist, aga praegu annab siis taas sõnajärje edasi trassile. Ja jätkame taas Russalka juurest, muide siin on juba näha seda, et rahvas on kõigele vaatamata reibas, sest lõpp on ju nüüd lähedal. Aga mis viga marssida ja need väiksed poisid, poistekoori poisid, kes meist mööda lähevad, need vist võiksid veel marssida, ma arvan, kuni piiritani välja. Aga nüüd oleme me siin rahva hulgas ja ja meie kõrval seisab Hilda Rehesaar, kes on Tartu tervishoiumaja seeniori naiskoori liige. Ja tema elus on täna tõepoolest suur sündmus, sest ta vaatab esimest korda elus pealt rongkäiku. Jah, pisar on silmis ja vaatan seda ilusas värvi värvi värvirohked, rahvarõivaid süda läheb kohe hallildakse, nutt tuleb peale, aga täna ei saa ma sammuda kaasa, sellepärast et ma olin väikselt haige, aga ma sammun viimase lõpu küll kaasa ja laulan kõik need laulud. Te olete kogu aeg ise lauljana sellel peol kaasa teinud, kui mitu laulupidu siis on vahepeal olnud? No mis 12 13 olnud. Aga lapsest peale ma olen lauluga ikka. Mäletate seda esimest laulupidu ka, mille te osalesite Jaaliga nisukesi laulupidu, kus läksime läbi vihmaaega Limlikke, rõõmsad, sest me olime siis noored. Aga milline see esimene laulupidu ikkagi oligi? Esimene laulupidu oli minu elus, kui ma olin kaheksa või üheksaaastane ja see oli Tartus ja siis me sammusime, Tartul. Tamme staadionil ühes kõik väljal Vasula bar Kiva asula järve äärde, kus oli söögilauad ja kõik vanemad oli meil ka siis oli üks lõbus ilus pidu, mis on eluajaks meelde jäänud. Ja teil on nüüd seekord niimoodi, et teil annab seda Tartu rongkäiku veel oodata? Kaua aega, ainult et ma tean ka seda, et tervishoiumaa seeniori naiskoorijuhti polegi, see ei ole seekord, temal on välisreisi ees, aga meil on noor koorijuht, kes meil on väga energiline. Ja on ta meil esinali, valve, rehemaa, kes kõik organiseerinud meile väga ilusaid reise. Mida te tahaksite praegusel hetkel siin seistes oma koorist veel rääkida, kui te neid ei näe? Noh, meil on tublid laulumemmed kes tahame, käime tootja, laulame rõõmsalt kõiksuguseid laule ja teeme pidusid ja käime vanadekodus laulmas, käin kirikutes laulmas ja kõik laulupeod oleme kaasa teinud. Väga vahva aitäh, aga ma tahtsin seda Russalka ümbrust veel natuke kommenteerida, sest ma mäletan just nimelt oma laulupeo rongkäikudes seda, et siin on olnud kõige suurem hurraa-hüüdmiseni koht ja, ja nii ka täna ja ongi ja me koguneme ka need vanad, kes jõuab talvel rongi käigus kaasa sammuda, läheme Hiiklel seal väiksele aia, jõuame Ikeram sammuda. Kas on teil täna mingi hetk, mida te laulupeo ajal eriti ootate? Jah, et rahvas oleks rõõmus ja tunneks vabaduseni kaasa, mis me ootame. Filmid. Ja siin tõepoolest juba vahepeal nüüd tegi nii et tulge ja koju omad inimesed hüüdsid rahvuslikest Ulgeige koju, ärge laulupeole öelge, kuigi tore oleks ka laulupeole jääda, aga mis parata, peabki koju minema ja meie sõidame ka, ei esinenud ja onu hommikul peame tööl olema veel, kes tööl käib ja kena, kui järgmine pidu tuleb, jälle jälle Ortamise. Aga loodame, et tänane laulupidu on tõesti ajatu pidur ja ärgu piirake teda ei loojuv päike ega pimedas. Ja homme ka päev meie praegu lõpetame. Ja jätkame Narva maanteel kodutarbepoe juures, kes meieni on jõudnud praegu mari segakoor. Seda on meeldiv vaadata, sest et Marilased on saanud oma rahvuslik teadvus ju tagasi ka tänu eestile paljuski siin moodustati esimene mari kultuuriselts meil Eestis mari koor marsiksid praegu mööda, aga mina tahaksin küsida sinu käest, Indrek, sa ütlesid, et kuradi kurb tunne on täna siin rongkäiku vaadata. No kurb sellepärast, et see on tõesti esimene sinimustvalge laulupidu. Viimane, kus ma käisin, oli 87. aastal koolinoorte oma. Ja ma olen sellest meeles, see, kuidas pärast laulupeo lõppu sai lauldud laulu templis ja siis laulsime päris kaua aega ja, ja mäletan, et kadunud maast kaljust. Ta ütles, et et sellel templite minda kunagi ära, nii et ei laudaks viimaseks lauluks. Mu isamaa on minu arm ja sellega me siis lõpetusena. Sa oled täna vaatlejate seas, miks siis mitte laulja, räägid Kalev eelmistel laulupidudel osalenud? Jah, ahah, no see, see on raske küsimus, üldiselt praegu süda tilgub verd ja, ja tahaksin väga laulda, kaasa tantsida kas ei ole koori siis kuhu oleks saanud laulma minna? O koor on palju ja eriti viimasel ajal, kus nüüd reisimise on nii palju ja võimalusi on nii palju aju, ma olen disnatuke litsakas olnud ja olen vabandanud sellega, et mul on vähe aega olnud. Tänane ranking'u vaatamine paneb tina südamed Mikke helisema, nii et aidata enam ei leia endale vabandusi. Ausalt öelda olen endale juba lubanud, et sügisest alustan uuesti. Sa tulid siia meie juurde kena mõttega, et tänasel rongkäigul ja tõepoolest pilvi ei ole ju näha siin miilitsaid ja korrakaitsjaid. Meie rahvas ise on niivõrd distsiplineeritud. Üldiselt on ju nii, et meie elus on nii palju seda väikest häbematuse nahaalsust ja ja siin on see hea, et nii palju on juba naeratusi ja nii palju on seda distsipliini rahvale rahvas teab kus seisma ja kuidas. Aga see on ka armaselt palju väikseid poisse tüdrukuid siis meie ja meie tagant ja meie kõrvalt ja meie vahelt kogu aeg läbi lipsavad, need lapsed tunnevad ennast siin hästi, ka neid siin praegu keegi ei karistanud, kuule, ära sinna joosta, see on ju tegelikult ka niisuguse vabaduse ja eneseteadvuse üks näitaja. Kuidas sa arvad siis nüüd eetilised tõekspidamised jälle uuesti tulema, need, kes meil on olnud, tööstus, tunneb ja head arusaamad vabadusest rõõmust rõõmu täna jätkub ja veel ühed vestluskaaslased palusin ma siin meie mikrofonide juurde üle tee kohe ei teinud ja te jäite sellepärast silma, et sinul oli nii ilus pärl peas, aga mitte rukkililledest, vaid hoopis millestki muust. Kunagist risti kliente, hik, karikakraid tihti ei saanudki seal Karla leheda. Emadele pakid, saame tuttavaks, tuli teiega, Kinder, te olete mõlemad väga kaunistas rahvarõivastes, kas need on teie enda kätetööd lemminu, emad? Ja need riided on väga vanad taga, vana tihti ei ole juubelilaulupeost, nii ka me oleme neid ilusasti hoidnud. Nii et see oligi 1969 esimest korda olid need olemas ja on, mida see teie pere laulupeo eel, tere, mina, minu vanaisa ja vanaema. Nälginud, mitut pilli, öelge olnud külas ärksamad, inimesed laulnud eluaeg, minu ema on eluaeg laulnud ja meiega laulame tütrega mõlemad poeg on meil laulupeol tütar kahjuks laulupeol ei saanud ise laulda, sest koolil ei ole koori. Mis kool see on, kellel ei ole koori Elva kool? Ollu Elvast on küll siin laulupeolisi? On küll, aga sellest on südamest kahju, et nii suur kool ei suutnud organiseerida koori kasvõi laulupeod. Nii et ka väikseid muremõtteid. Tihti on siin laulupeol ka pealtvaatajate hulgas, aga kus teie kodukant ison? Meie kodukant on Kloogal ja seal elas ka minu ema seal minu isa kodu ja üldse siin Põhja-Eestis minu kodu, sellest saab sellepärast ka Põhja-Eesti riided meil elada praegu Elvas pillan helbed ja õppimist, jäin tööle sinna käiku, mis teiegi, ema arvate ja kuidas see, missugune tee oleks see, et kõik meie lapsed ja emad ja isad ja vanemad, vennad ja nooremad õed ja vennad, et nad oleksid kogu aeg nagu ühtsed pere. Sest et vahetevahel on nii, et noored vanadega ei saa nagu hästi läbi. Ma arvan, et tee läheb ikkagi kodu kaudu, pool suudab siin väga vähe teha, aga mina olen ise lasteaiakasvataja ja püüame omalt oleks vähemalt lastele sisendada seda lauluarmastust, austust oma rahva oma vanemate vastu ja seda hoidlat, suhtumist kõigesse, sellesse, mis meil eesti rahval on toredad kaunis. Kas meie lasteaial on ja siin mõni esimesest tantsu või laulatusel? Minu teada peaksid need tantsijad siin olema. Ja nüüd ütleme teile aitäh vestluse ja lubame teil jälle üle tee minna pilte selleks HEPA ain Vabaduse platsilt. Küsi selle, et huvitav, kuidas näevad välja Tallinna tänavatrassid siin Narva maanteel on tõepoolest kõik majad, mis meie ümber on muutunud suurteks vaate Areenideks, kõik aknad on lahti, inimesed lehvitavad lippudega, samuti kõigi majade katusel inimesi. Ja siin on need kaunid suured kangad, millega lill kaunistatud laulupeo põhivärvid, mis on küllap kõigile jäänud teeäärsetel tänavavalgustuspostidel silma on must, sinine, valge ja seal keskel kollane triip, mis nii kenasti väljendab seda päikes, mida tänasesse päeva küll väga palju jätkub. Aga teeme nüüd võib-olla siit siis taas väikese pausi ja kes soovib trassil sõna, ma arvan, et Vabaduse plats pole hulk aega sõna saanud. Kes siis juba on jõudnud Vabaduse platsile, millised rajoonide, millised koorid? Vabaduse plats ja meist on mööda läinud juba Jõgevamaa kolonn 26 koori, kuue puhkpilliorkestri, 27 tantsurühma ja viie muusikaorkestriga. Möödunud on ka Järvamaa selle. Arvuks võib nimeks teda 20 28 kuuri kaksiorkestrit, 17 tantsurühma ja üks rahvamuusikaansambel niisugune nende delegatsioon esinduslaulu ja tantsupeol. Läänemaa 20 kuuri, kolm orkestrit, 10 tantsurühma ja üks rahvamuusikaorkester. Nii, aga Ma pööraksin veel korra pilgu ehk minevikku. Tõesti, juttu on olnud täna meil õige mitmetes lülitustes ja mitmel puhul sellest, kuidas on kaunistatud meie laulupidu, tema rongkäik või ka peo klat. Ja leian, et tagasihoidlikkus on ainult voorus, nii nagu me oleme seda ikka ja alati uskunud ja teadnud. Kuidas oli, aga kaunistatud peoplats esimesel laulupeol. Toomeorus kavatseti kooride lipud paigutada mäe kallakule pealtvaatajate selja taha, kus need oleksid täielikult mõjule pääsenud kuid osutus võimatuks. Kõik kaldal toomkiriku ees oli nii paksu rahvateid, ETV tilka vahel ei pääsenud veel vähem suur pidu, rong oma lippudega. Keegi võttis aega ja vaeva, kuni pidu rong rahvamüürist läbi oma väljakule pääses. Saksa ajalehed arvestasid, toomeorg oli kogunenud 15000 inimest. Vene ajalehed viisid arvu 1500-le. Erapooletu Soome vaatleja arvas, et kohal võis viibida 10000 kuni 12000 inimest, mis on kõige usutavam. Tartus elas aastal 1869 10000 eestlast kes arvatavasti suuremalt osalt olid siinkohal nagu arvati. Ja aim tulid just praegu üleval Tõnismäe poolt. Ja seda väge on ikka, on, on ja tuleb ja tuleb ja tuleb. Tartu kolonn, kui seal Tõnismäelt tänavat pidi alla vaadata kaugele-kaugele välja. Ja mulle jäi silma vahva loosung. Huvitaval kombel on selles rongkäigus ka vähe loosungeid või mine tea, jumal tänatud, et meil vähe on. Aga mõned vahvad ikka on. Paunvere lauljad kandsid uhkelt oma juhtlauset edasi, ent. Ja käte ehk jätamegi praegu meie siin jälle katki ja laseme teistel kirjeldada nüüd juba siis ka Järvamaal ja Jõgevamaad võib-olla meie on, on tõesti nii kaugel rabamüüri taga, et me ei, me näeme silte ja näeme ka kohati värve, aga halb on tuua inimesi välja ja anda pilti nendest värvidest, kui ei ole väga lähedal. Vahepeal võttis Teaduste Akadeemia meeskoor siin Russalka juures nõuks moodustada hanerida ja see rõkatus, mis rahva poolt seda ettevõtmist, seda tavapärast kolonnis käimist eirates. Vastu võeti, oli no niivõrd vapustav, et mehed läksid rõõmsalt mütsi kergitades edasi ja neil on laulukaare nii jäänud õige pisut. Ja, ja me seisame siin ees väikestel lastel ja tuleme siit pisut siia rahvale lähemale. Vabandage, öelge kui vanad teil nüüd posid siin on? See on kaheaastane ja teine on kolme maa. Mina olen vanatädi, ega mina ei olegi Emancher, valla on kõrval ja te olete kõik tallinlased ja Tallinnasse. No ja need lapsed on teil nüüd juba rongiga algusest saati kaasas ja, ja istume juba kella 10-st. Aga hoopiski maga, magama jäi ära, väsis juba algusest peale ja tema on ka umbes kahe aasta panga kaheaastane ja näete, kuidas on kõik, 10. juulil saab näete, kõigi omavanused on kokku saanud. Aga tal läheb niimoodi, see pidu, nägemad toimub, no algust ikka nägi jah. Kas ta ärkab üles veel? Pisikene tüdruk istub siin kireva Iltalehti peale asfaldil ja vaatab pidu suurte silmadega pealt. Ütle, kuidas sulle meeldib. Peida natukene pelgab meid, aga ega teist pole midagi. Sellepärast et mulle tundub, et lapsed vaatavad seda elavat rongkäiku palju, palju parema meelega kui õhtul kodus telekat. Aga mis sinu nimi on? Põlenud ja ahnii need peovaatamine on ikkagi tähtsam kui rääkimine ja ega see tõepoolest on vist vaikides parem vaadata nende laeval hurraa, hüüda vara. Nad plaksutavad küll. Plaksutavad, aga küll. Kohe.