Täna me alustame uut saatesarja teemal filosoof ja, ja kultuur oma saadetes. Me püüame mõtiskleda selliste küsimuste üle nagu, mis on filosoofia, milline olnud filosoofia osa ja koht kultuuris, kuidas on filosoofia seotud olnud selliste kultuuriliikidega nagu kunst ja kirjandus ja tulevikus me püüame kaasata oma saadetesse rohkem ka kunstiinimesi kirjanike täna esimeses saates jaga järgnevas teises saalis. Püüame aga käsitada neid küsimusi veidi üldisemalt, veidi üldisemalt selleks, et kujuneks mingi mütoloogiline lähtealus järgnevatele arutlustele ja võib-olla alustame siis üsna konkreetsest küsimusest, mis on filosoofia. Filosoofia sõnaseletuslik päritolu on päris huvitav, tuleb ta meieni muinaskreeka keelest kus on kaks sellist sõna nagu fiilov ja Sophia, kus esimene on, armastan, teine tarkus. Armastan tarkust ehk filosoofia tarkusearmastus. Mõningatel andmetel on esmakordselt seda tarvitanud Heroodutus, kes kirjutab lüüdja kuningas croisusest, kes olevat ütelnud filosoof soolonile, etoon filosofeerides matkanud paljudes riikides juhituna teadmishimust, kusjuures juhituna teadmishimust on nagu täiendiks filosoofiale. Aga esimeseks filosoofiks, kes tõepoolest nimetas ka ennast filosoofiks, on peetud Sokratest nimetas ta mõningatel arvamustel ennast filosoofiks sellepärast, et eristada ennast tarkuse õpetajatest. Tema pidas ennast tarkus armastajaks. Ja kui me siinkohal meenutame, et Sokrates oli see mees, kes ütles, et ma tean, et ma midagi ei tea siis sellisel eristusel on võib-olla päris suur tähtsus. Ja võib-olla see on kasulik isegi filosoofidele meie ajal meeles pidada. Ma ütleksin siin nii palju vahele, et tegelikult on olemas alus ka uskuda seda, et esimesena kasutas filosoofi sõna tegelikult Pythagoras, kes elas juba kuuendal sajandil enne Meie aega, kuid ma arvan, et tagantjärgi on väga raske absoluutse tõsikindlusega väita. Kes siis tõepoolest ennast esimesena filosoofiks nimetas või kust see sõna üldse all, kus on saanud, aga ma arvan, et see ei olegi niivõrd tähtis, kuivõrd see, et antiikfilosoofid huvitusid eelkõige sellest, mis oli küll teada ja tuntud argiteadvusest, kuid ratsionaalsele tunnetusele jäi väga tihti kättesaamatuks, teinekord isegi nii tuntud, et kellelgi ei tulnud pähegi nähtuste kohta küsida. No võtame näiteks kasvõi see, et hobused sünnivad hobustest ja inimesed inimestest, et kirsikivis kasvab kirsipuu ja õunaseemnest õunapuu ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga mütoloogiline teadvus, mis siiani ühiskonnas domineeris, lähtus vahet tus teadmisest, maailmavahetust tunnetamisest ja väga paljusi nähtusi ei püütudki üldse seletada neid ratsionaalselt põhjendada ei otsitud nende põhjusi, sest mütoloogilise teadvusejärgi tarkus oli seotud eelkõige jumalatega ja jumalad jagasid tarkust oma väljavalitutele, oraakli Nendele. Aga filosoofid nüüd püüavad tõepoolest neid argiteadvusele tuntud fakt Te mõistuslikult juba seletada, püüavad üldistada ja oma arutlustes ning järeldustes jõuavad nad tihti kõikehaaravate üldistuste juurde, no näiteks kas või selliste üldistuste juurde, et sarnane tekib alati sarnasest ja millestki ei teki midagi ja nii edasi ja nii edasi. Ja minu meelest tuleks siin tähelepanu pöörata edasi sellele, et miks see uus lähenemine maailmale uus maailmavaade hakkab kujunema just kuuendal sajandil enne meie aega. Kuues sajand enne meie aeg oli tähelepanu väärne sajand maailma kultuuriajaloos ja sealhulgas ka filosoofia ajaloos sest ta oli nagu plahvatusliku inimmõtte arengusajandiks. Kuues sajand andis maailmale neli kui mitte rohkem, aga vähemalt neli hiilgavat geniaalset mõistust, kellede teooriat, kellede mõtted on nii või teisiti tänase päevani suuresti mõjutanud maailma rahvaste mõtlemisviisi filosoofia käekäiku. Ja need neli suurt mõtlejat on olnud Konfutsius Siddhartha Gautama säratrust, trahve ja erakletas. Noh, see nelja suure mõtleja nimetamine on küll pisut sellise emotsionaalse kirjandusliku võib-olla värvinguga, aga kui nüüd pisut asjalikumalt rääkida filosoofiat, tekkestrikineesist ja küsida, miks just ikkagi oli kuues sajand, kus testida tekkis siis minu meelest kõige tähtsamateks põhjusteks oligi see, millest juba siin Ene Graubergi eespool ütles, üleminek töölt mõtlemisviisilt teisele või õigemini maailmavaatelt tähendab mütoloogilise maailmavaatelt filosoofilisel maailmavaatele, kuigi see ei ole vast kõige määravam, sest sest määravamaks on need suured muutused, mis toimusid ühiskondlik-poliitilises sotsiaalses elus. Tolle aja suurte tsivilisatsioonide Kreeka, India, Hiina rahvaste elus-olus toimus intensiivne üleminek just raua kasutusele võtmisele, see on seitsmes, kuues sajand enne meie aega. See tekitas tunduva pöörde senises elatusvahendite hankimise viisides. Kui me lisame siia juurde ka, et näiteks Kreekas käsitöö tugev eraldumine juba maaharimisest selle alusel tekkis juba poolis kui iseseisev poliitiline administratiivne üksus. Samasuguseid suuri muutusi me näeme ka Hiina ja India ühiskondades. Riikluse varajase riikluse teke, maaharimise nagu kvalitatiivne tõus. Vaat ma arvan, et sellised majanduslikud, sotsiaalsed teiste revolutsioonilised muutused tekitasid vajaduse mõtestada inimese elu küsimusi ja anda vastusest nendele sellistele probleemidele. Milledele senine mütoloogia enam vastata ei olnud suuteline. Kuues sajand, see on üks väga huvitav ja omapärane. Mis puutub Kreekasse, siis ta on viimane sajand niinimetatud arhailisest perioodist, see tähendab ajajärgust, mil kolme sajandi vältel Kreeka jõudis järele ja siis ka väga kiiresti ette oma idapoolsetest. Palju vanematest naabritest, see tähendab muistse Lähis-Ida ja Egiptuse tsivilisatsioonidest just selle ajajärgul. Kreekas lõid oma teosed hoomelus sessioodes Safo. Ilmusid suured mõtlejad nagu Ta alles annaksime, Andrus annaksimeenes taastati varem kaotsi läinud oskused suurte kiviehitiste püstitamiseks monumentaalskulptuuri loomiseks. Kõik see muidugi ei olnud juhuslik. Ja seostada seda võib eeskätt sellest sotsiaalmajandusliku taustaga Nil. Kreeka ühiskond elas nii Balkani poolsaarel kui ka Väike-Aasias, see tähendab selles areaalis, kus antiikkultuur nüüd tekkis, tekkis eramajandus, see tähendab erainitsiatiivil põhinev orjamajandusse, mis võimaldas igal eraisikul arvestada omaenda erihuve ja omaenda eesmärke ning neid ka teoste majanduslikult ja muuseas ka juriidilised, sest nadolid nüüd tagatud ka õiguslikult. Tähendab Kreekas tekkis uus inimtüüp, see on eraisik, kes hakkas tundma end autonoomsena nii oma suguvõsa kui ka vaata riikliku korralduse suhtes ja see eramajapidamine eramajandus võimaldas eraldada väga täpselt, aga samal ajal ka kaunis julmad tööjaotuse Vabade ja orjade orjade töö. Selle sõna klassikalises antiikses tähendus muutus nüüd palju olulisemaks, mis aga vabadel inimestel võimaldas rohkem aega kunstiks teaduseks poliitikaks ning sellist suhtlemist. Sellist eluviisi võime täheldada juba Kreekas kuuendal sajandil. Muuhulgas kreeklased tundsid end ühtsetena kultuurilises ja religioosses tähedes. Mis puutub aga majandusse ja poliitikasse, siis iga Kreeka linnriik polis püüdis saavutasin poliitilist autonoomiat ja majandusliku Autarkijat sõltumatust. Meil on ikka meelde jäänud sellised Kreeka bulised nagu Ateena Sparta. Need tõusevad esile järgmisel viiendal sajandil. Aga kuuendal sajandil, kultuuriliselt majanduslikult tasandil oli juhtpositsioon ikka Väike-Aasia linnade selliste nagu Eeeffruses Colofon, mille ehitas kuni kuuenda sajandi lõpuni viienda sajandi alguseni, mil Väike-Aasia kreeka bulist õitsengu katkestas päris ja invasioon ja nende linnade hävitamine. Ilmselt Hellase filosoofia tekkis kaubalis rahaliste suhete arengu tulemusel. Kui tööstuslik, kaubandusliku, siis linnaklassi, maailmavaade ja see maailmavaade just vastandus senisele maa aristokraatia maailmavaatele ja nüüd tänapäeva filosoofia seisukoha pealt see uue klassi nagu Sa rõhutasid, et inimese isiksuse ja, ja eraomaniku ja üksikinimese nagu siin esiletõus, mõtlemine ja nii edasi, siin me näeme ka, et eraldusest mõtlemisviisis ratsionaliseerimis püüa ja süstematiseerimine, püüa. Need, mis ongi kaks kõige olulisemat joont filosoofilise maailmavaatele Niisiis, kuuendal sajandil, enne meie aega hakkab Vana-Kreekas kujunema uus ühiskonnatüüp, mis ideoloogilises plaanis toob enesega. Ühelt poolt kaasa demokraatliku ühiskonna, teiselt poolt aga filosoofilise mõtlemise ja võib praegu tagantjärgi tark olles täiesti kindlalt öelda tõe ja tarkuse väärtustamise eest võlgneme me tänu just antiikfilosoofiale, sest just antiikfilosoofia süvendas veendumust. Tarkus ja tõde on igasuguse tunnetuse ja käitumise kõrgeim ideaal, kõrgem ideaal, mille poole tasub püüelda, muidu kulub elu lihtsalt tühja-tähja peale. Ja minu arvates see veendumus läbib kogu Lääne-Euroopa kultuuri. Ah, kui pöörduda nüüd tagasi filosoofia mõiste poole, siis tõepoolest oma tähendus, seda esialgset tähendust filosoofia kui tarkusearmastus ei ole filosoofiaga hiljem minetanud, kuigi aja jooksul ta elab üle väga palju erinevaid modifikatsioone. Ja ühesõnaga koondub nagu filosoofia mõiste olemuse Ella toomine heegelisse, sest heegel oli just see mees kes jõudis järelduse juurde, et filosoofia peab uurima just eelkõige üldisi üldisi seoseid maailmas ja heegelile kuulub ka see tuntud afarism, et filosoofia uurib kõike, kuid siiski mitte kõike selles kõiges, vaid kõige üldisemalt. Ja lähtudes sellest filosoofia definitsioonist jõuab heegel järelduse juurde, et filosoofia saab tegelikult alguse plaatonist plaatonist. Kuna plaan Don oli tõepoolest esimene mees, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima mitte erilisi nähtusi, tõsi, vaid üldisi nähtusi, me teame ju plaatoni töödes seda, et Platon armastas mõtiskleda selliste probleemide üle. Et ühelt poolt on olemas küll üksiknähtused, on olemas kunstiteosed, ilusad inimesed, on olemas tõesed arvamused, kuid filosoofia ei pea uurima neid üksiknähtusi, vaid filosoofia peab uurima eelkõige ideid, ideid ja eelkõige selliseid ideid nagu tõeidee, ilu, idee, vooruse idee ja, ja nendele sarnaseid ideid. Ning lähtudes nüüd sellest heegeli lähenemisest filosoofiale. Ma tahaksin teie käest küsida, et kuidas te suhtute Ta heegeli mõttesse selle kohta, et filosoofia saab alguse antiigist erinevalt ajaloost, mis saab alguse idast. Heegeline ütlemist kannavad selget Europa tsentrismist värvingut ja ja noh, ei saa temaga isegi pahandada selle pärast, sest aeg oli selline ja tema mõtlemine oli selline, tema oli omalaadne gigant ja tal võib-olla oligi õigus nii suhtuda. Liiatigi ta ei olnud kursis seis näiteks Hiina ega India mõttega. Niivõrd-kuivõrd, see oleks võinud võib-olla olnud vajalik küsimus nüüd sellest, kus tekkis ja kas idamaade mõtte on filosoofiline, see on tänaseni paljuski diskuteeritav, sest on väga palju arvamusi, et idamaade Hiina ja India näiteks teisel aastatuhandel enne meie aega üles kerkinud võimsat ideelised voolud. Et need olid kõike muud kui filosoofia nimetatakse isegi parafilosoofiaks filosoofia nii lähedal olevateks nähtusteks. Ja miks sellepärast, et Euroopa mõtte ja ka see, kuidas me praegu siin täna teda vaatleme, ikkagi käsitleme euroopalikelt Euroopa filosoofia marksistlik filosoofia seisukohtadelt ja selle järgi, et me oleme juba aastasadu jaga viimased aastakümned, ütleme, püüdnud toppida kõik väljaspool Euroopat, vaata olevat kultuurinähtused vägisi euroopalike mallide sisse ja idamaa filosoofia puhul iga kord see ei mängi välja väga palju on termineid kategooriaid ja isegi terveid suundasi, mis ei anna ennast painutada mingi erilise ismi alla, näiteks idama, mõtetes rääkimata, jah, puhtalt sellistest Ganvatest kategooriatest nagu nagu Dharma või või tao või nirvaana ja nii edasi, mis jäävad täielikult kontseptoliseerimata tõlkimata ja peaksidki niimodi jääma. Jah, aga Priit, ma võib-olla küsiksin vahele niipalju, et mida ikkagi ida all mõista tihti me samastame ida ainult budismiga või siin, aga ilmselt ida mõiste on tunduvalt laiem. Mida on ääretult suur juba Diograafilis territoriaalselt ääretult suur ala alates Magriibi aladest kuni ja siis jaapani saarteni välja, siin võib eraldada kolme näiteks suurt areaali Kaug-Ida-Hiina mõjuga Lõuna-Ida-India mõju ja muidugi juba ees ida, millest Sergei teab paremini täiendada. Aga mis puutub klassikalistesse maadesse ehk muistses Lähis idasse siis erialaspetsialistide seas on käibel siin eriline termin niinimetatud viljakas poolkuu, see tähendab, see puhul kuu, mis võttis alguse digilise ja Eufrati jõgede suudmest läks ülespoole neist jõgedest ning üle Araabia poolsaare kõrbe tegid sellise käänaku, kuni teine maa tipp langes siis veel ühele muistse ida iidsed tsivilisatsioonid nimelt Egiptuses. Sest just nendes piirkondades nimetatigi Eufrati ja Niiluse jõgede orgudes tekkisid vähemalt seni teadaolevatel andmetel inimkonna kõige vanemad kõrgkultuurid. Teie jutust ma sain aru nii palju, ei ta ei kujuta enesest siis midagi ühtset vait, ida kultuur sisaldab eneses väga palju erinevaid eluviise ja mõtteviise ja ja teiselt poolt on aga teada, et me siiski vastandame, laias laastus idad euro Bale ja siinjuures peaks ilmselt huvi tundma selle vastu, et millistele kriteeriumitele me siis toetume, kui me vastandame Ida-Euroopale. Minu arvates on tegemist maailmavaateliste hoiakutega, millele toetutakse Ida ja Euroopa vastandamisele. Ja see vahetegemine on täielikult muidugi õigustatud ja selge ka, sest mõtlemisviisid idama erinevates regioonides jää pass on erinevad, lääne mõte on juba nimetatud all filosoofia algajast alates tuginenud Aristotelese formaalloogikale ja see on see tugev stiimul olnud, mis on arendanud meie teadust, meie teaduslikku mõtet ja tehnikat ja millele me saame üldsusega tugineda oma materiaalses kultuuris. Tänapäeval idamaad nii kummaline ka ei ole, näiteks selline suur kultuuriareaal nagu Hiina ei ole eriti rõhutanud taolist formaalloogika nagu arendamist, mis ei tähenda, et neil oleks seal puudunud, aga nad ei ole seda nii aktsepteerinud. Ja siit tuleb see, mida Euroopa tihti heida pidama talle ette, et ida ma ei mõtle loogiliselt. Mida ma ise ei tunne ennast sugugi puudutatud, nad kehitab selle peale õlgu samuti nagu ka euroopaliku näiteks teadmiste ja tarkuse kontseptsiooni peale, sest hiina tarkus ütleb ka nii, et et see, mida teie teate, see on konventsionaalne kokku liplased, teadmine, teadmine ja elutarkus on hoopis midagi muud. Ja teine erinevus, mida ma rõhutaksin üldisema, on see, et informatsiooni edastamise moodused on täielikult erinevad. Eurooplane kasutab maksimaalse info kommunikatiivsust ja idamaalane Kaug-Idas. Ma just sellest rohkem võiksin. Või peaksin rääkida hiina ja jaapani kultuuriareaal informatsiooni edastamises lähtub minimaalse info kommunikatiivsusest, see tähendab seda, kui Euroopas inimene, soovides midagi kellelegi teaduslikult objektiivselt öelda kogub mingi info, analüüsib seda süstematiseerida ja annab seda välja võimalikult loogilist, objektiivsusele, pürgivat portsudena. Ja küllaltki teeb seda paljusõnaliselt siis hiina või jaapani traditsiooni järgi. Informatsioon antakse ääretult napilt väheste väljendusvahenditega, isegi vihjena jäetakse paljugi ütlemata. Ta, kuid seejuures eeldatakse info saaja selle kontragendi väga suurt häälestatus samale lainele. Ja tähendab mõtlemistüüp, me näeme siin hakkab erinema euroopalikku loogilist diskursiivsed mõtlemistüübi juurest enam läheneb. Ta astus statiivsele kujundliku mõttetüübile, see on võib-olla üks suurimaid erinevusi. Aga nüüd küsimus oli just näitena toodud esitatud maailmavaatelised alused maailmavaateliselt alused siis tähendab see, mis meie jaoks on olnud aastatuhandeid väga oluline, kõigepealt ikkagi, kust midagi tekkis, mis on esmane hiinlastel näiteks on see olnud teisejärguline, samuti ka budismi seisukoha pealt. Sest sellistele küsimustele näiteks kust millal midagi tekkis, buda ei suvatsenud vastata, vaid naeratas legendide kohaselt. Ja tema kreedo oli ju selline. Et kõige parematki vastused on bioloogilistele küsimustele ei vähenda inimese kannatusi, tähendab tema kreedo oli kannatused, kannatustest, vabanemine, vastata taolistele meta füüsilistele küsimustele, nagu tarvas on sama tark kui inimene, kes on saanud noolest haavata selle asemel, et hakata nüüd Eesti ennast ravima või noole välja sikutada. Ta hakkab esitama küsimusi, kes lasi ja mis oli tema vanaisa nimi ja kus, mis puust on see nool tehtud. Kas sa oled minuga nõus, kui ma ütlen nii et budistlik filosoofia on huvitatud eelkõige konkreetsest inimesest, tema psüühilisest maailmas, sellest ja kuidas inimene seda maailma üle elab ja ja, ja selles vaimus. Aga kuidas on lood Egiptuses? Erinevalt Hiinast ja Indiast ei Egiptus ega ka sumer ning Babüloonia ei jõudnud suurte filosoofiliste süsteemide loomiseni, kuid see ei tähenda veel, et näiteks Egiptuses puudus abstraktne mõtlemine. Tõsi küll. Ta toimis ehk tehistes sfäärides erinevalt, näiteks kui antiikfilosoofiast, antiikteadusest ja egiptuse huvitasid mõnevõrra teistsugused probleemid on näiteks egiptlaste leksikas puuduvad sellised sõnad nagu riik, ühiskond, tulevik, aeg, kuid egiptlased valdasid üht väga huvitavat printsiipi ja nimed erinevad Euroopa mõtlemises. Nii sageli käibel olev ja praegugi mõju omavad ja ei loogikat. Siis egiptlaste loogika oli selline mitmetahuline. Nii et praegu on kaunis raske interpreteerida nende noh, näiteks kosmogoonilise tekste, kus taevalaotus võib esineda nii tähis taevana, aga ta võib samaaegselt esineda ka suure naisterahvana. Ta võib esineda ka lehmannas, on üks vanimaid taevalaotuse, kuid ja kõike üheaegselt ja nad ei näinud selles vastuolu. See. Tähendust muuseas, tänapäeva 20 sajandi füüsikas Nils puur väga hästi selle esitas selle näite varal, et näiteks valguse liikumine ei ole mitte ainult lainete voog vaid samaaegselt ka osakeste liikuv, aga. Kas võiks teha nüüd niisuguse üldistuse, võis järelduse teie jutust, et ida mõtlemisviis või idamõte erineb Lääne-Euroopa ja üldse Euroopa mõtlemisest oma maailmavaatelistest alustes just selle poolest. Kogu idakultuur toetub inimese ja maailmaühtsuse ideele subjekti ja objekti ühtsuse ideele erinevalt Euroopa kultuurist, mis lähtub siiski toalismi ideest inimese ja maailma vastandamise ideest ja see dualismi idee läbib tervet Euroopa kultuuri. Kuna kogu meie saatesari ongi pühendatud Euroopas tuppa kultuuri tutvustamisele, siis me praegu tänases saates sellele euroopalikule mõtlemisviisile ei pööraks tähelepanu peale konstateerimise ja tuleksime tagasi selle esialgse küsimuse juurde, mis on filosoofia ja püüaksime otsad kuidagi kokku tõmmata. Toetudes eelnevale jutule peaks ütlema nüüd nii palju, et väga raske on filosoofiat defineerida selliselt, et see definitsioon sobiks erinevate aegade kultuuridele erinevatele süsteemidele ja seetõttu oleks võib-olla õigem läheneda filosoofiale üldse funktsionaalses aspektist. Ühesõnaga pöörata tähelepanu nendele küsimustele, millega filosoofia läbi aegade on tegelenud ja peab ütlema, et ega neid küsimusi ei olegi väga palju. Nimelt filosoofia on operi veerinud põhiliselt kolme järgmise valdkonnaga ehk õpetusega. Esiteks fantoloogia ehk olemisõpetus, põhiküsimus, mis on maailm. Teiseks, gnosoloogia ehk tunnetusteooria, kuidas seda maailma tunnetada, kuidas saada maailma kohta tõde ja kolmandaks aktsioloogia ehk väärtusõpetus, mis hõlmab eneses eelkõige inimese hinnangulisi tegevust, eetika, esteetika probleeme. Ja see esimene ja teine funktsioon moodustavad teoreetilise filosoofia.