Tänases saates me jätkame eelmisel korral alustatud teemat, mis on filosoofia ja püüaksime konkretiseerida filosoofia olemust läbi võrdlemise teiste kultuuriliikidega, eelkõige selliste kultuuriliikidega, millega filosoofia on olnud läbi aegade kõige tihedamini seotud teaduse, religiooni. Kunstikirjandusega võrdlemine ei ole küll seletus, vaid ta aitab meil seletust leida ja võrdlemise kaudu me toome välja esemete ja nähtuste sarnasuse ja erinevuse. Ning selle kaudu me jõuame paremini ka nähtuse olemuse juurde, nii et alustaksime filosoofiast ja teadusest. Teaduse mõiste on ka aegade jooksul muutunud, niisamuti nagu filosoofia mõiste ja teada ju on, et algul mõisteti filosoofia ja teaduse all ja sedasama, sest mõlema eesmärgiks oli ümbritseva maailma mõistuse pära. Seletamine teadmiste ja tõesaamine ja teadus hakkab filosoofiast eemalt, oma alles Hellenistlikus kultuuris kuskil kolmandal, teisel sajandil, enne Meie aega, eelkõige teaduste diferentseerimise tõttu. Ühesõnaga vabaduse uurimisobjekt muutub üha ahtamaks jahedamaks ja võib öelda, et filosoofia probleemid erinevadki teaduse probleemidest just oma üldise iseloomu poolest. No näiteks kui ajalugu tunneb huvi, ütleme seal ajalooliste nähtuste ja sündmuste vastu botaanika uurib taimemaailma keemia omakorda keemilisi nähtusi, tõsi siis filosoofiat huvitab eelkõige maailm kui tervik ja selle terviku uurimisel toetuv filosoofia teistele teadustele. Võtame näiteks kasvõi sellise konkreetse küsimuse, kes või mis on inimene inimese probleemi uurivad ju väga paljud erinevad teadused näiteks psühholoogia tunneb põhiliselt huvi nende ideaalsete protsesside vastu, mis toimuvad inimesel peaajus, füsioloogia omakorda koondab oma tähelepanu nende ideaalsete protsesside materiaalsele kandjale ja siin võiks näiteid veel väga palju tuua nende teaduste kohta, mis inimest uurivad. Aga mitte ükski nendest teadustest ei suuda luua terviklikku pilti inimesest ja järelikult mitte ükski nendest teadustest ei suuda vastata ka küsimusele, kes või mis on inimene järelikult terviku seisukohalt on üksik teadvused alati lünklikud ja puudulikud ja neid lünki saab täita ainult elu ja maailmavaateliste tervikutega ehk teiste sõnadega filosoofiliste süsteemidega. Kusjuures nende filosoofiliste süsteemide keskmeks on alati mingi filosoofiline idee ja lahus. Päeva ühendamine seostamine tervikuks ongi just selle filosoofilise idee ülesanne. Arvates on siinjuures oluline tähelepanu pöörata ka sellele, et igasugune filosoofiline idee vajab ka oma õigustamiseks aeg ja kui see aeg on küps filosoofilise idee vastuvõtuks, siis võib see idee vallutada mitte ainult üksikuid intellektuaalne vaip, ka terveid rahvahulki. No näiteks albelt Swaitseron arvamusel, et kogu 19. sajandi Lääne-Euroopa kultuur on väga oluliselt mõjutatud kant dist tema arvates 19. sajandi Lääne-Euroopa kultuuris mõtlesid kanti aanlikult isegi need inimesed, kes ei olnud eales lugenud mitte ühtegi rida kanti teostest ja isegi Ena kantiaanlikult mõtlesid ka need, kes ei olnud eales kuulnud kanti nime või võiksime siin teise näite ka tuua? No minu arvates nüüd 20. sajandil AEG küpsemas marksistliku filosoofia ja eelkõige marksistliku tika mõistmiseks sest väga raske on tõepoolest lahendada neid keerulisi vastuolu siia, neid probleeme, millest see tänapäeva maailm on jõudnud ilma marksistliku dialektika tundmata ja ilmselt seda on ka mõistetud, sest ka paljudes lääne ülikoolides on marksismi lausa hakatud petama veel kuskil 10 või 15 aastat tagasi, see oli lausa lausa mõeldamatu. Minu arvates võiks ka filosoofiat defineerida kui teadust maailmaavad kohta, võib-olla see olekski kõige õigem lähenemine filosoofiale. Teoreetiline filosoofia kasutab põhiliselt loogika kategooriaid ja loogilisi võtteid, neid samu võtteid, mida kasutavad teadused, mis puudub tabaga praktilist filosoofiat, siis praktiline filosoofia ütleb oma mõtteid väga tihti välja Kaaesseistlikus stiilis. Ja üldse on väga raske tõmmata piiri selle vahele, kes siis on filosoofia, kes ole filosoof, kas filosoofi diplom tee peale inimeste filosoofiks, minu meelest, kui nüüd tulla meie praegusesse Eesti kultuuri, siis filosoof võib leida hoopis rohkem Meie kirjanikke jaga kunstnike hulgast, kes oma teoste kaudu tulevad välja tõepoolest väga suurte üldistustega filosoofiliste mõtetega masin. Tahaksin võib-olla ainult ühte nime meie eesti kirjanikest Jaan Kross või liidulises plaanis Tšingis Maatovid, kelle, kelle ilukirjanduslik looming kannab väga-väga sügavaid filosoofilisi ideid. Aga enne kui läheks nüüd võib-olla filosoofia ja religiooni võrdlemisele, ma tahaks juurde lisada veel nii palju, et filosoofiline mõtlemine või filosoofiline probleemi nägemine saab alati alguse kahtlusest ja kriitika. See on väga oluline filosoof tavaliselt esitab oma küsimusi, mis ja miks, eriti, miks tüüpi küsimuste kaudu. Näiteks, kui ajaloolane kirjeldab mingeid ajaloolisi sündmusi, ütleme seal seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni või 49. aasta küüditamise Eestis siis filosoof küsib alati, miks loomulik on ka see, et küsimuse püstitamise vorm ei muuda veel küsimust filosoofiliseks, kui sellega ei kaasne vastav sisu. Siin ongi see oluline veelahe, näiteks kui me võrdleme filosoofiat ja religiooni, et filosoofia on kahtlev mõtlemisviis ja maailmavaade mis õigustatud iga küsimuse puhul küsib, miks on ta nii ja mitte teistmoodi. Ja religioon on sellelaadne maailmavaade, mis just seab oma nurgakiviks usu usu, kõige laiemas mõttes mingis ühes või teises teooriasse dogmasse, nii, ja nii edasi religioonil ja filosoofilon täita erinevad funktsioonid. Nii nagu siin kuulsime, nagu Ene Grauberg ütles, et filosoofia põhiliselt kannab maailmavaatest funktsiooni see on tema baas ja alus, siis religiooni esmane funktsioon on siiski illusoorne kompensaatorlik. Ta on seatud lohutama inimest, leevendama tema hädasi kannatusi, aitama kompenseerima vajakajäämised kas siin selles elus ja sõnaga või kaastunde loodusega või illusiooniga tulevasest elust. Kuid see on see peamine religioosse kompleksi funktsiooni kõige esmasem siin alus luua inimesel siin turvalisuse tunne on ta lootust ja muud taolist. Ma just eelistaksin neid funktsionaalsel tasandil. Jah, Priiduga, ma olen põhimõtteliselt nõus. Tõepoolest kui filosoofia, quics, ühiskondliku teadvuse vorm tegeleb olemise tunnetuse kõige üldisemate printsiipidega ei, püüab neid teoreetiliselt mõtestada, toetasin muidugi loogika seadustele siis religioosne ja mütoloogiline teadvus tegeleb muidugi eeskätt usuga ja religioosses teadvuses on käiv ikkagi selline seisukoht, et inimlik mõistus ka ratsionaalne mõistus omab oma piirid ning neid piiri teise mitu kunagi ületada vaid ainult usus, kui jumal, On, ilmutab end ilmutuse kaudu inimesele onu võimalik ehk neid ületada saada veel teada, noh, ütleme ütleksime nii profaansemalt. Tõelisem ehk ehtsam tõde, mitte suhteline, vaid absoluutne sõna. Religioon ise tuleneb ladina sõnast religioon ehk usund ning etümoloogiliselt on kaunis vaieldav tunne nendes kolmest ladina tegusõnast koonduma, arvestama või silmas pidama ja siduma millegagi kohustama. Viimast on religiooni tähenduses kasutanud, andis Augustinus eluaastat 354 430 meie ajaloolase järgi. Praeguse tähenduse on sõna religioon omandanud põhiliselt alles 16. sajandil. Eestikeelne mõiste usund on tuletatud tegusõnast uskuma ja tähistab seega kõike, mis on uskumisega seoses ja seetõttu väga laiahaardeline. Rahvast, rahvust, kelle juures poleks esinenud mingeid religioosseid ilminguid. 20. sajandil on religioossete uskumustele lisandunud veel niinimetatud ka aseusundeid, mis sageli kannavad endas poliitilisi õpetuste vorme omades aga ka mitmeid religiooni tunnuseid, sealhulgas ka rituaali kul. Mis te arvate, on nagu väidetud, et, et eestlased on väga vähe religioosne Ja see on levinud, asi on leigelt suhtunud alati religiooni ja kipub nii vist või polegi olemas kui eestlaste ajalugu nüüd järele mõelda juba meie suhteliselt hõre asustus juba samal ajal ja siin eestlaste külade iseloom näiteks ja üksiktalud suur arv võrreldes kompaktsete küladega, see on tingitud siis sissepoole oleku ja võib-olla ka siit on see ja teiseks need suured religioonid on eestlastele ikkagi peale surutud. Ja kolmas siin tekib küsimus, küsitakse alati ja tihtipeale ka noored tudengid küsivad, et aga eestlaste nii-öelda muinasuske kassonil olnud ja ja mina kipun siin olema küll väga skeptiline, et me ei tea, sest mitte midagi, toote öeldakse, et eestlastel härra, usk, see on, see on ainult spekulatsioon, mis tugineb ühele lausele Läti Henriku kroonikast. Oletatav, ET olevat saarlased püüdnud parat, kes misse taara võis olla, seda öelda. Nii et kui käesoleva sajandi kolmekümnendatel aastatel, mil tekkis taarausuühing isegi Eestis registreeritud osaühing siis oli see väga väikesearvuline paarsada pooldajate Sist, väike ametnikud postiametnikud ja, ja nii edasi. See oli kunstlik katse midagi niimoodi üles puhuda. Nii et ka siin me näeme, et noh, praegu ei ole Ajaluse andmeid veel, aga ilmselt just tänu päält pealesurumisele väljastpoolt on see on üks põhjusi, miks eestlane olnud suhteliselt levinud. Ja sellega võib nõustuda, sest kui võrrelda menud naabrid samuti soome-ugri olisi soomlasi, siis nemad on piss, usklikumad, usu sallivamad ja üheks põhjuseks võib olla ka tõsiasi, et nende risti usustamine toimus võrreldes Eestiga suhteliselt rahulikumalt, vähema vägivallaga. Ja ma tahaksin esile tuua ühe olulise erinevuse kristluse ja teiste maailma usundite vahel kõige kõrgreligioonide vahel, nagu näiteks on seda islam või judaism rääkimata siis teistest loodusrahvaste usundites. Kristluses toetatakse mitte ainult inimesepoolse pürgimusena jumala poole vaid ka sellel, et siin maailma ajaloos seni ainus juhtum, kus mitte ainult prohvetid ei tegutsenud, vaid jumal saatis inimeste julgusega oma poja, kes omas kahesugust loomust inimlikku ja jumaliku ja järelikult ka kahesugust tahet inimliku ja jumaliku, aga ta omas kahesugust loomustad, tahet on juba eetika pärast on väga oluline siis on Kristuse kannatused ristin ehtsad, sest muidu nad maksavad. Oma probleemide poolest filosoofia sarnaneb väga paljus religiooniga, teiste sõnadega filosoofial ja religioonil on palju ühiseid probleeme, kuigi nende eesmärgid on hoopis teistsugused. Aga meetodi poolest filosoofia erineb religioonis siis oluliselt. Kui filosoofiline meetod on alati kriitiline, siis religioosne meetod on dogmaatilised ja ilmselt ka filosoofias. Kui dogma haarab võimukriitilise mõtlemise üle, siis filosoofia võib kalduda või kasvada üle religiooniks ja mina isiklikult arvan, et et meie nõukogudefilosoofias, eriti siin stagnatsiooni pikkade aastate jooksul, tõepoolest filosoofiline mõtlemine, kasvaski tihti üle religioosses mõtlemiseks, aga see on jälle minu isiklik arvamus. Nüüd võib-olla läheksime edasi ja püüaksime filosoofiat, võrrelda Ta kaunite kunstidega või konkreetsemalt täna võib-olla. Tekstuuriga kui ma nüüd kunsti kohta ka mõne üldistuse annan, siis kunstirahva ees just see vabandus, et see on ikka vaadatud läbi arhitekti prillide ja vabandus just sellepärast, et arhitektuur ikka päris kunst ei ole. Ja võib olla tulevikus, kui me lähemalt räägime nendest asjadest, siis püüaks peatuda ka sellel, miks arhitektuur päris kunst ei ole. Aga niimoodi esmases plaanis võrrelda filosoofiat ja tema mõju kultuuris selles valdkonnas kahtlemata võib. Kui selles saates siin ja eelmiseste juhtisite tähelepanu religiooni ja filosoofia funktsionaalsetele külgedele ja lähtusid just sellest seisukohast, siis võib-olla on võimalik ka kunsti juures kindlasti neid funktsionaalseid seisukohad välja tuua, aga mina siin, kasutades arhitekti õigust, kellel on ka loovisiku staatus, taanduksin siin sammu tagasi ja läheksin tagasi selle juurde, et kunstiikkagi. On omamoodi mõtlemistüüp, kunstiline mõtlemine erineb filosoofilisest mõtlemisest ja kui me ka püüame filosoofilise mõtlemisega lahti mõtestada ja lõpuni näidata, mis see kunst on siis ikkagi kunst leiab siin võimaluse astuda samm edasi ja ta taandub sellesse miskisse, mis teeb selle asja kunstiliseks. Mida me ikka seletaja. Loobuks funktsionaalsete joonte näitamisest. Kui nüüd seoste poole pöörduda, siis eelmises saates vaatasime, kuidas filosoofia on seotud, kuidas ta tekib mütoloogia ja religiooni piirimail. Siin on kahtlemata üks seos, sellepärast et ka kunstid oma algses arengus lähtuvad mütoloogia ja religiooni piirimailt. Kui tänapäeva tulla, siis ilmselt seob filosoofiat ja kunstirida küsimusi. Näiteks mis on kunst, mis on ilu, mis on esteetiline. Aga nende küsimustega me üheselt neid probleeme ei vaagi. Ei saagi vaagida, sellepärast et kunstiline mõtlemine leiab siin alati väljapääsuteona maal või skulptuur või maja või mõni muu ehitus ja piisab viitest. Kunstniku arhitekti viitas sellele, et see ongi ilus ja kunstilise mõtlemisega on vastus antud filosoofiaga. Ilmselt püüab neid protsesse uurida ja selgitada sügavamalt ja üldistada. Filosoofia küsib just, miks, eks ole, nagu sa räägid, miks on siis see loetakse ilusaks, ilusaks, pidevalt uurib nagu jah asjade sellist. Kunst. Filosoofia ilmselt peaks sellele küsimusele vastama, tähendab esteetikat. Nojah, aga see oli juba filosoofia, see, mis kuulub praktilise filosoofia alla. Aga võib-olla kõige täpsemini neid lõikumisi filosoofilise mõtlemise ja kunstilise mõtlemise vahel saaksime kohe praktiliselt igapäevast elu näidete päeval vaadata, sest tegelikult on nad iga päev meie ümber. Näiteks kui minna mööda pikka tänavat üles, siis on ajaloomuuseumi ette ilmunud eetiku kivid koos trepiga, mis on senise vana trepi asemele tekkinud või ma mäletan siin paar aastat tagasi, kui malemajast mööda minna, rabas arhitekte, kindlasti see väike majakene, mis maha võeti ja näidati veel, et 20 meetrit on meil vana müürijuppi alles. Ja siin tekib kohe küsimus, et miks, miks need probleemid filosoofiline küsimus tekib kohe ja filosoofiline, aga kunstiliselt saab talle vastata, et nii on ilus. Aga kui me nüüd pöördume kultuuri poole laiemas mõttes ja meenutame neid ajalehe väitlusi, mis ka vabariigis on aset leidnud, siis tahtmata tekib mulje, et see, et ta ilus on, ei ole see ilmne väärtus seal vaid pigem, pigem on väärtuseks see, et ta on vana. Ja kui me näeme kunsti või arhitektuuri juures et väärtuseks muutub see, mis on vana ja püütakse näidata seda, mis on vana siis tekib paratamatult küsimus, miks ei ole väärtustatud uus ja need on väärtuse küsimused ja võib olla suhteliselt Heaktsioloogilised. Jõuamegi jõuamegi jah, kunsti selle esimese sõlmpunkti juurde, et hinnangu probleemid. Aktsioloogia probleemid, need, mis me tõime välja filosoofia kolmanda põhifunktsioonina ja nimetasime praktilist Ise filoso lisaks ehk nii palju, et ei suhteliselt hästi või hästi säilinud vana. Ta väärib juba säilitamist oma iidsuse tõttu. Seda said, mis Lähis-Ida rahvad väga hästi aru. Nii et näiteks seitsmendal, kuuendal sajandil, enne meie aega teostati nii Egiptuses kui kapopiloonias pange jutumärkides, mitte arheolooge loogilisi väljakaevamisi, kus taastati fonod. Templeid kirjutati ümber iidseid tekste, see tähendab inimesed, nii lihtinimesed kui ka valitsed tundsid, et nad peavad saama osa listeks iidsest traditsioonist. Ajaloolisest kultuurilisest järjepidevusest. Ja ma olen sellega nõus, aga siin ma meenutaksin, et, et on väärtuseline erinevus sellel, mis on tegelikult vana ja mis näib vanana. Kui me samal ajal ehitame ikkagi odava raha eest paneelmaju ja kalli raha eest ehitame seda, mis näib ilusana näid vanana, siis need on maa, siin ei too oma hinnangut selle kohta, vaid püüan näidata, et need on ühiskonna jaoks ikka väga olulised probleemid ja väärtuse probleemid kusjuures kunstilise mõtlemisega just neid lahendada ei saa, sellepärast et nende lahendus peitub kunstivälises probleemis. Kooruk ikka see asi välja, et ilmad filosoofilise baasid ei saa ei ühel ega teisel, kolmandal elualal siiski eriti nii sellises tähtsam nagu kunst, arhitektuur, ka tähendab teatud filosoofiline baas nii arhitekti pilguga kunstnikul kui ta üldse tahab midagi anda ja ühiskonnale olla. Ühiskonna seisukohalt kahtlemata domineerib filosoofiline mõtlemine ja peab domineerima, sellepärast et kunstiline mõtlemine on eelkõige isiksusele ja subjektile ja isiksuse ja subjekti maailma tunnetuse haaramise vorm siis kui see oli esimene probleem kunsti ja filosoofia juures, kuivõrd ta on hinnanguline, siis teiseks võiks olla loomingu probleem või loomise probleem, kus filosoofia on otseselt loomingus olulisel kohal olnud. No kõigepealt meenuvad siin muidugi Universaalsed mehed nagu Alberti ja Leonardo da Vinci, kes lisaks sellele, et nad joonistasid maalisid, uurisid teadust, matemaatikat ja tegid arhitektuuri, nad ka panid kirja oma mõtted sellest, aga võib-olla see ei ole niivõrd tihe seos, sellepärast et alati on ikkagi vaieldav, kuivõrd nüüd inimese mõtted nendes erinevates keeltes ühelt poolt kunstis ja teiselt poolt siis tõeliselt no ütleme filosoofilises keeles sõna abil, kuivõrd nad ikkagi kajastavad üht ja sedasama objekti, võib-olla nad ainult näivalt kajastavad üht ja sedasama objekti. Aga näiteks kui me linnaehituse probleemide juurde tagasi tuleme, siis me näeme ikka otseselt, kuidas filosoofiline mõtlemine on leidnud oma väljenduse kunstilises mõtlemises ja näiteks seesama paneelmajade probleem kimis praegu meie ühiskonnas on ikkagi kujunenud probleemiks ja mille lahendamine varem või hiljem peab aset leidma keskkonna ilmse inimsõbralikumaks muutmise suunas. Siis ega see probleeme ei tekkinud eile ega täna. Ja võib-olla ta isegi ei ole niivõrd seotud majanduslike probleemidega, kuivõrd ta läheb ikka tagasi nõukogude riigi algusperioodi, kus arhitektuuri vallaski oli tegelikult kaks suundumust, mida nimetati urbanisti Tjades urbanistide suundumiseks. Üks pooldas linnade edasiarendamist rahvastiku koondumist linnadesse, teine aga vastupidi linna suurlinnade hajutamist. Ja need probleemid olid tegelikult filosoofilised probleemid, sellepärast et nendes kajastub linna ja maaerinevuste likvideerimine ja kui nüüd ütleme, et need on linnaehituslikud probleemid ja võib olla võidakse öelda, et linnaehitus ja arhitektuur ka ei ole päris üks ja see sama, siis needsamad probleemid kajastasid ka hoones endas hoone põhiplaanis. Näiteks kolmekümnendatel aastatel ajakirjas Savitskaja arhitektuuri avaldati kommuun elamu projekt 5140-le inimesele, kus praktiliselt täiesti olid likvideeritud pärase kooselu vormid. Siin olid üksikud toad täiskasvanud kommuuni liikmetele, kus lapsed olid eraldatud täiskasvanutest ja kohtumisteks olid ette nähtud spetsiaalsed ruumid. Loomulikult selline, ütleme kunstilises mõttes vale filosoofilise mõtlemise probleemide lahendamine milleks oli tegelikult naise vabastamine kodutööorjusest. Loomulikult see kutsus esile vastupanu ja, ja see arhitektuurne mudel tõrjuti kui, kui, kui kunstilise mõtlemise üks väärastunud vorme. Kusjuures see oli filosoofilise mõtlemise tõlgendus ja kui me siit lähme veel sammu tagasi, sisemine, teame ka, et et tihtipeale, kui filosoofid on püüdnud ühiskonda ümber kujundada, siis nad väga tihti on tegelenud linna ja rajooniplaneerimisega, kui siin meenutada näiteks Campanella'st päikeselinna või, või Francis Peikoni noova Atlantist või William Morrise utoopiat. Plaat on, läks isegi nii kaugele, et ütles täpselt, palju, palju tema uues ühiskonnas elab inimesi seal ta pakkus välja 10000 ja 12000 meessoost kodaniku ühe linna kohta. Siin me näeme, etet filosoofiline mõte on ikka otseselt seotud olnud loomisprobleemidega. Ja võib-olla veel kolmandaks lõikumiseks võiks tuua vastavusprobleemid. Näiteks toome siin kohe, kui me uurime filosoofia ajalugu, uurime kunstiajalugu, arhitektuuriajalugu, siis me näeme teatud perioodidel langevad väga paljuski vormid ja mõttelaad tihedalt kokku, noh tavaline näide on siin keskaegne keskaegne kultuur, kus ilukirjanduslik teos, kus filosoofiline teos, kus gooti katedraal nad on üles ehitatud ühe vormeli ühe mõtlemistüübi järgi või siis uuemast ajast võiks tuua näite, kus prakkija Picasso alguses säärane kubismika langes tihedalt kokku fenomenoloogia pinnale tõusmisega. Aga siin me saame rääkida siiski ainult vastavustest ja, ja need seosed juba puhtfunktsionaalses mõttes on tõlgenduslikud seosed. Nendega tegeldakse ikka filosoofilise mõtlemise seisukohast. Aga nende vastavus probleemide juures on just huvitav moment, mis toob meid tagasi nagu kogu kultuuri juurde. Et paljud uurijad on leidnud siis tänu sellele vastavusele mingisuguse üldise maailma ajastu hinge just nimelt ja lähtuvad siis sellest ajast ring ongi formeerunud, kõik need erinevad kultuurielemendid nagu kunsti, arhitektuuri ja ja, ja tihti peale ikka filosoofia jääb selleks selleks põhipõhjal ajastu hingeks. Siinkohal muidugi tahaks kaitsta neid teisi teisi kultuuri elemente. Ja meenutada siin David votkini lõbusat näidet selle kohta, et, et ta satub alati raevu, kui ta näeb, et arhitekt tuur on justkui ideoloogilise koera saba, mida too liputab siis, kui heaks arvab. Kunstifilosoofilisest rääkides me näeme, et on olemas kunsti seesmine filosoofiat, kunsti, enese dialektika, subjekt, objekt, suhted, autor ja kujuteldav, ütleme tegelikult nii edasi, kuid on olemas ka välises mõttes kunstifilosoofia ja see on tema mõjustatus just vaatest ütleme filosoofia läbi. Ja siin on just see, mis te ütlesite, kahe kunsti isa pisendada, ütleme, taandada ühiskondliku teaduste teiste vormide illustreeriv osale. Kuigi noh, seda pidevalt on tehtud ja aastatuhandete vältel võim pidevalt flirtinud ju kunstiga, püüdes teda selles mõttes endale allutade peale suruda. Kunst täidaks ideoloogilist rolli, aga sellisel juhul me näeme ka, et kunstivajadus kunsti, iseseisvaks eksistentsist kaob täitsa ära, kui ta muutub ainult nii-öelda ripatsiks. Tähendab kunst muidugi loomulikult vastastikuses seoses ühiskondliku teadvuse teiste vormidega, aga mitte me peame aru saama, ta mitte ei ole muidugi allutatud neile tähendab oma otsustustes maailma üle jääb ikkagi ju noh, iseseisvaks tal oma kunstilise tunnetuse spetsiifika on väga omane ja ükski teine ühiskondliku teadusvorm ei saa seda osa täita näiteks võtamegi ütleme siis mõiste nagu tunded, sõprus või armastus ei ole ühtegi teadust sellest, mis ütleks täpselt, mis on armastus. Ometi kunst on suuteline seda täielikult andma edasi. Ma arvan, et tänasest saatest koorus välja see tõsiasi kõik kultuuriliigid on omavahel väga tihedalt seotud ja et filosoofia mängib nendes seostes maailmavaatelist osa, milline on filosoofia maailmavaateline osa nendes erinevates kultuurides? Noh, küsimus konkretiseerima oma järgmistes saadetes, kui juba läheme konkreetsete ajastute juurde