Pinemise sisu. Saade sisukatest inimestest. Tervist, mina olen Urmas Vadi ju olete isegi kuulnud neid veidi tüütuid, lugusid sellest, kuidas lehepoisist sai miljonär või kuidas Westman tuli vene saabastega linna ja nüüd on ta vestmann Vestmanni uulitses ja nii edasi. Aga kas te Taaveti Hansenit teate head kuulamist? Berdavat tere, Urmas. Ma mõtlen, et saate alustuseks võiks teha sinu elust kiirülevaate, sest minu meelest on see väga huvitav. Sa oled Tartust pärit, lõpetanud Tartu Karlova gümnaasiumi, ei olnud seejuures punkar. Ja siis ühel päeval hakkasid mõtlema, et sa tahad tantsida ja hakkasid Vanemuise Teatris tantsuga tegelema. See on nagu päris kummaline asi, et, et inimene, kes pole kunagi tantsuga tegelenud, üks ta hakkab tantsima. Ma ütlen lihtsalt lihtsuse mõttes, et ma olen pärit tartust, tegelikult ma ei ole. Ma olen tegelikult elanud kuni kuuenda klassini Ida-Virumaal Kohtla-Järve ja Kiviõli lähedal ja seal elanud siis kuuendast üheksanda klassini elanud Jõgeva lähedal ja alles keskkooli läksin Tartusse tagasi, noh, ma olen sündinud Tartus. Sellepärast, et seda vältida inimesi sellest erinevates kohtades, seletamisest ma ütlen, ma olen Tartust pärit. Aga ma lõpetasin keska ära tantsu juurde, tegelikult ma jõudsin tänu Agro punkar olemisele räägimise Ogro punker on niimoodi hästi, labaselt liigitades, võib öelda oi-punkari agropunkareid. Oi, punkarid on kiilakad ja agressiivsed agropunkarid, need, kes lihtsalt on väga, mitte sõjakad, joovad õlut ja kuulavad ulad lihtsalt halba mussi. Aga ma olin huvitatud teatrist, ma läksin pealegi eszkalt lavakasse proovima. Olen täitsa veendunud, et tahan näitlejaks saada. Ja sellel aastal 96 ja ma läksin lavakasse ja ma viimasest voorust kukkusin välja. Ma olin alguses oli natukene löödud sellest, aga siis ma sattusin rannal, toimuvad kooliteatrite näitlejate laagrid, sattusin sinna ja siis ma kuulsin Andres Noormetsa loengut või ta rääkis sellest, kuidas ta käis viini tantsufestivalil, mis on üks maailma suurimaid. Ja ma mõtlesin, nüüdistants, et see on nii punkasi, et see võiks mind huvitada, sellepärast et kindlasti ei tea keegi mitte midagi tantsijatest ei tea keegi žanr nagu kuidagi täiesti tuhm või no tead sellest nagu avalikkus ei tea mitte midagi, et see võiks mind huvitada. Ja siis ma hakkasin käima Viljandis Eve Noormetsa juures tantsuõpetajate täienduskoolituskursusele, olemata ise mitte midagi tantsinud. Ja siis kuidagi sealt edasi läks Vanemuine ja sealt siis peda siis peale esimest kursust, siis ma läksin Moskvasse Saša Beljajev juurde ja sealt edasi läks kõik edasi, aga mul pool aastat tegin trenni olemata näinud ühtegi tantsuetendust, kes mind huvitas, see põhimõtteliselt kui väga punkasi. Aga mis selle pungi juures sind paelas ideeliselt võttes, et kas sellest on sulle tänapäeval ka praegu täna midagi sisse jäänud või, või oli see lihtsalt halva muusika kuulamine? Tegelikult ei ole üldse halb muusika, mulle väga istub. Ei see see mentaliteet ideoloogilises mõttes mulle meeldib tegelikult siiamaani see, et igaüks on tema ise ja ta on kordumatu ja ta on originaalne. Ja ta astub vastu sellele, kui ta tunneb, et ülejäänud, siis ühiskond püüab teda maha suruda, tema iseolemist. Sa võtnud loomulikult äärmuslikud vormid on ju, tegelikult näevad nad kõik ühtemoodi välja tegelikult kuulutatud samu bände, steitment on ikkagi alles ja see on mõnes mõttes on tegelikult jäänud siiani, et selles mõttes sellest kuidagi ei saa üle. Ma arvan, selles mõttes raske üle saada. Sest see on mingisugune vabadustunne. Sa saavutad sel hetkel, et pärast seda on õudselt raske sellest loobuda. Aga ikkagi see tantsuasi, minu ettekujutuses on tantsija midagi sellist, et ta on lapsest saadik harjutanud ja trenni teinud ja ta keha paindub, väändub ja moondub ja, ja siis ta alles, ma ei tea, pärast saab kuhugile teatrisse või tantsukooli sisse ja siis paar aastat tantsib ja siis hakkab selge kõht valutama, siis ta pensionile minema, et see on ikkagi noh, mis siin salata, hästi kummaline, et sa mitte midagi olles teinud noh, tantsu vallas korraga hakkasid sellega tegelema, et ka see mõte, et sa tahad saada tantsijaks, tuli sul just sellel hetkel, kui sa seal nendes laagrites olid ja, ja noormetsa juures tantsimas käisid või mõtlesid sa juba lapsena, et minust saab tantsija või mida sa üldse lapsena mõtlesid, et kes sust saab? Sportlane kõigepealt väiksena tahtsin saada indiaanlase, eks, ja siis hiljem mängisin jalkat, suusatasin, käisin ratsutamas ja nagu mõningates veendunud minust saab sportlane. Ja siis tegelikult, kui ma olin umbes 13 siis ma hakkasin kitarri õppima ja sealt tuli minu muusikaarmastus ja sealt edasi juba tulise teatriarmastus ja, või noh, huvi teatri vastu ja huvi tantsu vastu. Aga selle kohta tantsija hakkab lapsest peale treenima. See kehtib nagu klassikalises žanris põhiliselt. Et inimene, et selleks saada klassikaliseks tantsijaks, siis ütleme, ballett, näiteks. Võistlustants võistlus ei ole muidugi klassikaline, aga põhimõttelist võistlustel samamoodi sa pead lapsest peale hakkama trenni tegema, et sa, see kogu protsess on sinna nagu tantsijaks saamise juures väga tähtis. Aga kaasaegses tantsus on väga paljud, isegi ma arvan, suurem osa tantsijaid on tegelikult alustanud teadlikult. Sest kui laps hakkab tantsima, siis tema tegelikult ei kujuta ette, mida see endast ette kujutab. Olla tantsija, aga täiskasvanud inimene juba vähem või rohkem kujutab, et olla tantsija, on tema teadlik otsus. Ja ta küll kaotab mõnes mõttes klassikalises tehnikas, aga see ei olegi nii tähtis. Aga ta on võimeline mingisuguses teises stiilis saama väga professionaalseks. Põlved ja selg ja kõht hakkab kõigil valutama, sellest ei ole pääsu. Aga mis puudutab veel seda nagu olla tantsija ja mitte olla tantsija siis ma arvan, et kui inimene hakkab lapsest peale tantsima ja ta on treeninud ennast tantsijaks, vigu, teinud järeleandmisi hariduses ja saanud lõpuks tantsijaks, siis temal on see mõte, kas ta on nüüd on tantsija või ei ole tantsija? Tal väga harva esineb sellist mõtet sellepärast et on selle mõtte nii harjunud, et ta nagu enam ei mõtle sellele üldse. Aga kui inimene on täiskasvanust peast hakkan tantsima, eriti meesterahvastel suhteliselt veidra amet siis saadab sind kogu aeg see küsimus, et mis ma nüüd siin täpselt teen või hinnangu, miks ma tantsin või mina. Ma arvan, et see tekitab põhjenduse tema tantsule, et see nii-öelda see küsimus kogu aeg. Aga mis küsimus sul praegu on, et kas see on selline üldine küsimus või sa iga lavastuse puhul esitad selle küsimuse endale uuesti või või esitad selle küsimuse endale igal hommikul ja mis küsimus on? Tegelikult see minu küsimus enam ei olegi seotud tantsuga, sest ma ise aktiivselt ei tantsi juba kaks aastat. Koreograafina man veel põhimõtteliselt tegelen aga ka suhteliselt vähe. Ma olen nagu palju rohkem süvenenud nii-öelda sellesse kaasaegse tehnoloogia kasutamises teatriruumis, et see on nagu minu põhiline Richeutsch või uurimus, mida ma tegelen nüüd juba aasta, noh ja nüüd siis siit edasi. Ei Eesti kultuuriruumis ei või öelda, et ma olen videokunstnikest, mul ei ole mitte midagi pistmist eesti kunstnikega. Räägi sellest lähemalt, ma ei saanud aru. Eestis valitseb arusaam, et videokunstnik on see, kes võtab kaamera ja filmib oma perfomansid. Ja mul ei ole sellega midagi pistmist, mina ei filmi oma perfomentsid ja mind huvitab video selles mõttes, et video kui allikas aga minu jaoks ei ole video mitte millegi jäädvustamine, vaid video on eelkõige palju, see siis on mingi 17600 pikselit, millel igalühel on RGB kood. Minu jaoks hakkab video tegemine sellest. Aga kas need pikslid huvitavat sentsis või kas nad erutavad sind ja panevad sind tööle ja siis neid küsimusi küsima, mida sa ka tantsijana küsisid? Pikslid ise mitte, see on ainult üks osa, millega ma olen tegelikult praegusel hetkel nagu hõivatud kõige rohkem ma töötan nagu nii-öelda tehnoloogia ja inimese vahelise interaktsiooniga teatris, et ma arvan, et see ajastu võiks saada läbi, kus nahkvesti ja vuntsidega valguse mees pane tekstist tulemärksõna peale, paneb valguse peale. Ja võtab siis alguse mahakusest, siin läbi on. Ja samamoodi videoga samamoodi heliga. Veel kõige hullem on see lugu minu arust heliga. Et helikujundust teevad inimesed, valides lood CD-plaadid oma fonoteegis. Et ma arvan, et see on suhteliselt aegunud suhtumine teatrisse. See, millega ma tegelen või minu risk on nagu seotud eelkõige sellega, kuidas oleks võimalik ühendada näitlejat või tantsijat ja tehnoloogilisi lahendusi teatris kokku niimoodi, et nad hakkavad üksteisest sõltuma ja tänu üksteisele toimima. Et seal see video koosneb pikselitest, et see ei ole nii tähtis. See pintsli näide oli selleks, et miks ma ütlesin, et mul ei ole videokunstnikega midagi pistmist, sellepärast ma ei oska kindla kohta öelda. Ma ei ole seesama kamp mulle enne kui teised kambas. Aga hüppaks veel ajas tagasi sinna Vanemuise teatrisse. Kus sa siis peale seda, kui sa lavakasse sisse ei saanud, läksid tantsima, et mismoodi see käis, et sa läksid lihtsalt Vanemuisesse, ütlesid, et ma tulen tantsima ja siis nad ütlesid, et tantsib. See oli üks tegelikult üks suur segadus. See oli niimoodi, et Mul oli hea sõbranna, kes töötas Vanemuise teatris ja ta oli garderoobikaaslane, kellelgi, kes töötas balletis. Et tuli välja, et seal ballett hakkab tegema uut etendust, kus on väga inimesi vaja. Ja mina sain aru sellest niimoodi, et hakatakse tegema etendust, kus on nii-öelda noored tantsijad, neil hakatakse tegema, et ennast. Ja Vanemuine sai omakorda aru, et on üks, mis võistlustantsija või kee, ühesõnaga mingisugune professionaalne tantsija on ripakil linna peal ja siis meid viidi kokku. Aga tegelikult ma selleks ajaks tantsinud üheksa päeva. Aga ma läksin kohale, aga ma olin nii huvitatud ise tantsimisest ja ma olin nagu niivõrd veendunud, et mul läheb jumala okei. Et ma ei teinud mingit probleemi sellest, et kohe balletitrupiga hakata koos hüppama ringi seal loomulikult ma kujutan ette, täitsa nagu naljakas väljana. Aga siis kuidagi läks, kuna neil ikkagi oli mind vaja. Siis ma hakkasin seal Vanemuises nagu ringi, hakkasin trenni tegema ja nagu etendustest osa võtma ja ma tegin seda ikka pool aastat. Jaurasid seal ringi. Ma mõtlen seda, et see on enesekindlusega ikka probleeme ei ole. Kummalisel kombel ei ole, jah, mul on nagu niimoodi, et kui ma olen veendunud milleski 100 protsenti, siis on mind suhteliselt võimatu ümber lükata. Sest tol hetkel ma olin veendunud, olen õudselt hea tantsija, täitsa võimatu sellele sellest ümber lükata, ehkki tegelikult praegusel mõtlen, ma ei olnud. Aga tol hetkel ma ei võtnud kuulda kedagi. Ma tunnen sind sellest Tartu ajast ja me käisime koos koolis selles Pedas, mina õppisin raadiorežissööriks sinod koreograafiks ja olen näinud ja vaadanud kõrvalt su käekäiku ja minu jaoks oled sa selline tõeliselt ka hüplev tüüp, et korraga oled sa kuskil Moskvas, tantsid Saša Beljajev geneetilises teatris, siis oled sa siin tagasi ja ei tegele üldse enam tantsimisega võid oled hoopiski tegelete bittide ja baitide, ega nüüd teid hoopiski bändi võiks jääda, selline mulje, et sa tegeled täiesti erinevate asjadega ja ei aja mingit ühte liini. Mida sa ise arvad sellest? Ma arvan sellest niimoodi mingisugusel etapil see oli siis selline on, ma arvan, peale Moskvas naasemist, Pedas veel õppisin. Mind tüütas kohutavalt ära selline olukord, et kui sa oled tantsija, saad teha etendusse sõltud niivõrd paljudest inimestest sõltud inimestest, kes valgust üles seavad, kes heli üles avalikes valgus kontrollivadki heli kontrollivad, kes kõik teevad midagi, igaüks on maru tähtis ja sina kui koreograaf oled seal sabas tolkneb ja sa pead kogu aeg nuruma ja lunima neid teisi sind aitaksid välja. Ja mul viskas täiesti üle ja ma otsustasin, et ma ei jäta enne, kui ma olen suuteline kõike ise tegema. Ja ma arvan, praeguseks olukorraks, ma olen suuteline kõike ise tegema, mis jääb täiesti tühja ruumi ja laval olemise vahele. Et alates sellest, et valgustehnika tassimised, riputamist, ühendamisest, helitehnika riputamine, ühendamine ja siis kontrollimine ja siis lõpuks sellest etenduse tegemine lõpuks ise laval olemine. Et see hüplemine on tulnud sellest, et perioodid, kus ma ühe selles alaga aktiivselt tegelen, on kogu vahetuvad lihtsalt ja kui niimoodi põgusalt pilk peale visata, siis jääb lihtsalt tunne, et nüüd ohm, mister, millega ta nüüd tegeleb. Mis puudutab bändi, siis see on minu väga väga tähtis hobi. Tegelikult ma ei saa jätta mainimata, et bändis see kõik algas, sest ma kõigepealt ikkagi hakkasin tegema bändi ja siis sellest neli aastat hiljem hakkasin tantsima ja sealt edasi sellest neli aastat hiljem hakkasin huvituma videost ja nii edasi, et teda nüüd ma lähen siit kuidagi ringiga tagasi, sellest on siis 13 aastat möödas või midagi. Ja nüüd ma teen siis seda uuesti. See bändi nimi on Rection tekk ja noh, see ei ole selline bänd, kus on sul trummimees ja saksofonimängija, et kirjeldada seda, mismoodi see välja näeb. Ma olen oma muusikahuvi hetkel sealmaal, et ma tähtsustan heli kui sellist et minu jaoks kaasaegse sisu ütleme levimuusika või popmuusikaosad, mis on nende lugude ülesehitusrütmi nagu hoida stabiilset rütmi, noh kõik need osad, ma ei ole veel selleni jõudnud ja ma loodan, et ma kunagi ei jõua, et ma ikkagi ei tööta, on hästi palju helidega. Just nimelt, aga tulenevalt enda eelistuse muusikalistest eelistustest siis müra mürahelidega. Et see on põhimõtteliselt mürabänd, aga see on miksitud pluusi kantriga, et ma olen hingelt kantrimees, mulle õudselt meeldib kantrimuusika ja mulle õudselt meeldib nii-öelda see ruuts, bluus või Mississippi bluus kus 80 aastane onu mängib üksinda kitarri ja laulab, see on mind mõjutanud ja siis mul on mõte, kuidas seda siis nagu miksida kokku ja nii-öelda ka tehnoloogilise digitaalse müraga. Täiesti uskumatu, ma arvan, et sa oled esimene inimene minu tutvuskonnaste sõpruskonnast, kes ütleb, et, et talle meeldib kantri. See on imelik, Ma olen Pedja, lõun oma armastusega. Ma tean, et mul on üks sõber veel, kes kuulab kantrit, aga Texasest pärit ta on sündinud samas linnas, kus Hank Williams, kes kantrimaailmas väga tähtis kuju. Tema mõistab mind. Et sinu jaoks või või ka eesti tantsu jaoks oli hästi oluline, et sina ja Katrini Essenson, kes paar aastat ennem õppis tantsimist, kui sina tõid, valiti välja ta läksite Sossabepeljajevi geneetilisse teatrisse. Ja ütleme niimoodi, et see, mis aastal see oli, see ma arvan, et see oli 98 ja me läksime 99 alguses. Ja 90 oleks jaanuari algusest hakkasid proovinud. Ja see oli nagu niimoodi, et Saša tegi Eestis workshop i kus tants nagu tunni ja me võtsime tunnist osa ja me olime ise õudselt huvitatud Moskvasse minekust ja seal oli mingisugune projekt parasjagu. Tal vist oli vaja leida kaks tantsijat kuskilt välismaalt siis kuidagi niimoodi kõik see läks, me tegime mingeid katseidile eraldi pärast laseme neil tegema nagu koos proovija tõi rahule tulemusega ja siis oligi minek. Aga see oli meile nagu endale õudselt tähtis või niimoodi välja rabelda. Ja mis, mis maas välja rabeles ja ma olin esimesel kusagil aga nagu põhimõtteliselt ikkagi nii-öelda nagu tillukesest ühiskonna näha natukenegi suuremalt. Et kuidas tantsuelu niimoodi üldse välja näeb. Tol hetkel oli õudselt tähtis, sest meil ikkagi meil oli, Venemaal oli ainult kolm etendust, meil muidu oli Euroopas turne ja USAs nükkis olid etendused ja niimoodi, et me reisisime palju ringi temaga olnud ikkagi suurtel festivalidel ikkagi olid meie etendusel. Muidugi, ma ei hakka ütlema, et mis tunne siis oli pärast tagasi tulla minna teisele kursusele Pedas ja hakata uuesti trenni tegema, kui selle sisendatakse, et juhul kui sa teed õudselt palju tööd ja õudselt andekas, siis sa kunagi võib-olla saad tantsima trupi, kus ma tegelikult juba olin tantsinud. Et nagu selles mõttes, et mul oli seal nagu selles suhtes keeruline ja nüüd ma nagu ei uskunud enam sellesse, sellepärast ma olin juba nagu näinud, kuidas mõttes lavatagune välja näeb või noh, kuidas see olukord välja näeb niimoodi olla tuuritada kompaniiga? Mul ei olnud nagu õppimise ajal enam sellist vaimustust ja usku tulevikku. Aga sa siiski lõpetasid selle kooli euro. Ja ma olin siis üldiselt selline lõpetaja tüüp, ma naljalt ei jäta pooleli mina, et, et kui ma olen nagu endale lubanud, et ma teen ärasva, üldiselt teen kas mulle meeldib või ei meeldi minutitega mitte lõpetamine, tundus kuidagi rumal tol hetkel, sest mul ei olnud mingit muud plaani. Ja ma ei olnud kuhugile minemas ja siis ma lõpetasin selle ära. No mis on tore. Aga ma nüüd ma läksin uuesti kooli eelmisel aastal. Nüüd saab rääkida sellest välja rabelemiseks, naetmann läksin, üürisin korteri välja ja tulin töölt ära ja, ja kolisin Hollandisse üldse, kus ma tegelikult olen nüüd aasta aega olnud ja nüüd lähen kuu aja pärast juba tagasi. Ja õppima hoopis tegelikult selliste ainete, mille nime, noort Science, kuidas kasutada teaduslikke avastusi kunstis. No sealt on ka tulnud see minu otsene nii-öelda selle interaktiivse ja sensorite ja elektrooniline suhtumine kunsti muusikasse ja. Too mõni näide sellest erialast, millega sa tegeled? Üks asi on, on näiteks robotiks robot kui, siis nagu iseseisvalt toimetav. Ma ei tea, kuidas ma ütlen, mida organism aga kätketud siis kuidas teda saab kasutada kunstis. Kuidas saab näiteks kasutada robotit? Ma ei tea, maalikunstis, kuidas saab robotit kasutada. Tead, tantsus, tantsus kursavend ehitas täiesti vapustava maailma kõige dramaatilisem roboti kes oli nagu sa vaata nagu etendust. Ja seda tegelikult teeb mingisugune suvaline kolme eurone nässakas kusel teibiga kohvitops külge pandud ja siis roboti minutimaalgi dramaatilisem ja kuidagi lõpplahendus, kuidas ta siis selle elas ja kuidas tal siis patakad tühjaks sai, ta ära suri. Põhimõtteliselt usud nagu sellesse, et robot võib kunsti teha. Eks ma arvan, et kunsti teeb ikka inimene aga ma arvan, et mis puudutab teatrit, siis tegelikult väga palju ikkagi toimuvast laval toimuvast, tegelikult toimub ikkagi publiku peas ja see, et inimesel on soodumus nagu oma peas küll kleepida mõtet. Isegi seda ei ole laval. Need on juba vana nali, kui teha piisavalt aeglaselt, piisavalt keskendunud näoga laval, ükstapuha, mida siis tundub mõttekas. Aga mis tegelikult ei ole? Ma ei arva, et seda kunsti saab teha masin. Ehkki tegelikult ma arvan, aga kui inimene sinna sekkub, paneb oma nägu imputi sellel masinal tegemistesse, ma arvan, see tuleviku mastaabis tuleviku mõttes on see kunst. Sellepärast et on olemas väga palju kunstižanre, mille juba tehakse festivale ja kasutatakse väga palju näiteks sinna Reidivaart on generatiivne kunst kus sinu teos sünnib tänu mingile matemaatilisele algoritmile. Et sa, sina kirjutad lihtsalt koodi Rogrammeerid ja arvuti hakkab ise sellest genereerima siis nii-öelda midagi, mida iganes sa sisse programmeerinud. Vot seal on küsimus, et kuidas see, mille poolest ta erineb sellest, kui inimene joonistab hiire või tablett iga mingisuguse ilusa pildi arvutis. Mille poolest on digitaaldigital pending, mille poolest siis öelda, kui arvuti ise seda teed, miks ta siis ei ole? Et ma arvan, see tehnoloogia areneb praeguse punased, ma arvan, ei ole mõtet vastu kõhtu endale patsutada ja öelda, et meie oleme siin, noh meie kao kuhugile ja meie oleme rokime edasi. Ehkki meie rokkimine seisneb 40 aasta taguses päts tehnika kasutamises, aga no selle põhjalt siis väidame, et tehnika on nii madal, et meie inimene olema nii kõrge. Hüppaks natuke tagasi sealt Hollandisse, sellest koolist Moskvasse, kus ta Katri Essensoniga koos Zaza Beljajev ikkineetilisest teatri säilita. Räägi sellest geneetilisest teatrist, mis on selle põhiidee? Ma arvan, see, miks sa nimetab seda kineetiliseks, nimetas, nüüd on tal vist aparaatus nimetada geneetiliseks sellepärast et mitte ennast kinni panna kuidagi tantsu, ta nimetatakse tantsu tähtsaks. Sest tantsu tahate on väga selge või nagu suhteliselt selg alatoon ja samamoodi mitte lihtsalt teatrites ka teateid on suhteliselt vanad on kineetiline, teater oli selline, et ta tegeleb liikumisega. Et Zaza stiil on ikkagi olnud. No ta ei ole kunagi teinud puhas tantsu, ta on teinud alati nii toitjad, rohkem füüsilist teatrit koos tantsuga tema jaoks, nagu see segunemine etenduses väga tähtis olnud. Ja praegu teemias Asaga, Juhan Ulfsakiga Krahlis Hamlet teid, Saassan Se segunemis, kontseptsioon või idee siis praeguseks jõudnud ka tehnoloogiliste lahenduste segunemise nii teatris ja mina teen seda tehnilist lahendust, tahtsin ise ka selles tegelikult päris osav. Ja Saša siis lavastajad Juhan Ulfsak siis mängib, et kolmekesi jaurame Krahlis ja me teeme sellist. Kuidas ma ütlen, teeme etendus, mille nimi on Hamletit ja kus Juhan mängib üksi kõiki osi reaalajas. Ja hunnikute kaamerate ja arvuti ja projektor ja õmblusmasinaga. On levinud, et, et võetakse mingisugune ekraan ja hakatakse sinna peale videot näitama, mida sa sellest arvad ka teatris näidatakse? Enamasti näidatakse ikkagi täiesti mõttetult seda videopilti kuhugi seina peale etenduse taustaks, et kuidas sa sellesse suhtud. Ülinega. Intiimselt aga väga negatiivselt veel negatiivsemaks, ma suhtun sellesse, et seal nimetatakse multimeediaetenduseks, kui seal juba on videoprojektsioon, ta ostaks. Mina arvan, et on võimalik kasutada videot väga targalt. Ja on võimalik kasutada seda otseses seoses etendusega. Mul räägin ruttu vahepeal ühest oma projektist, mis ma teen. Projekti nimi on muusikis Muumentis imidžit Music. Et muusika on liikumine, on pilt, on muusika. Et mille mõte on see, et, et kõik on üks ja sama. Me püüame mitte eristada omavahel neid erinevaid, nii-öelda meediumid. Et me suhtume kõigisse ühtemoodi võrdselt. Ja see on selline uurimusprojekti, me oleme kaks korda teinud, nüüd, novembris peaks tulema, kolmas osa, me oleme teinud seda ka, nuttis, me oleme, me valmistame seda paar kuud ette. Me oleme residentuuris Kanutis ja kus siis nädala jooksul. Me siis töötame laval oma nende ettevalmistatud teemadega. Ja siis on tasuta ettenäitamine publikule ja vestlus. Ja sealjuures on Bloog netis tantseeslas mimm. Kui me kirjutame võimalikult detailselt lahti, kuidas üks lahendusi, teine lahendus tehtud, mis soft veerime kasutasime, mis Ardrueerimi kasutasime. Ja kõik ideed, mis me selle nagu selle uurimuse jooksul oleme avastanud, kuidas võiks olla interaktiivsus teatriruumis võimalikuna Opensoos. Et see on igale ühele kasutamiseks, et me ise pretendeeri nendele absoluutselt, et me nagu võib-olla kasutame ise kuskil, aga igaüks, kes näeb seda, tal tekib mõte, et vot see, see võiks olla niimoodi, niimoodi niimoodi võib seda kasutada. Meiepoolne avalöök tehnoloogilisele teatrile ja sinna me oleme kogunud terve kamba sellest asjast huvitatud inimesi juba kellega me seda koos nii-öelda veame. Ja mõistan arvangi, et selle ikkagi põhiväärtus on selles avatud allikaga suhtumine. Et see valdkond ei hakka kunagi arenema, kui igaüks hoiab endas kinni seda, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Jaga seda teistega Eestis ei ole. Ma ei tea, võib-olla ma teen kellelegi liiga praegust, aga kuidagi ülbelt ütlen, et Eestis ei ole selliseid inimesi ei tööta, vähemalt selles vallas teatris selliseid inimesi, kes suudaks teha midagi nii keerulist ja midagi nii, nii mõttekat valas veel et see kuidagi oleks mõttekas nagu kinni hoida enda peas, ma arvan, me peaksime hoopis selle asemel oma kõik jõud ühendama ja otsima võimalusi, kuidas seda teha. Kuidas kasutada näiteks siis, kui eelmisel näitel videot etenduses mõttekalt, kuidas teha niimoodi, et, et ei oleks nagu see jama, see, mis pärast anda nõme ja vales kohas sa ütled, on, ma arvan, on selles, et ta on viidud kontekstist välja. Kui näidatakse videot, siis näidatakse seal reeglina kas tegevus, mis toimub väljaspool teatriruumi, samade näitlejatega. Kas etendus kui lavakujunduse osa näitab mingisugust tausta, et kust see tegevustest, mis laval toimub, tegelikult nagu peaks toimuma või siis? No et mis võiks juhtuda tegelikult, aga lavale ei juhtu vaid selline suhtumine. Või ma arvan, et see teebki nõmedaks, ma arvan, tulemus on teistsugune, kui video oleks etendus, kirjutatud sisse dramaturgia kui dramaturg või siis näitekirjanik kirjutava etenduse ja ta kirjutab sinna sisse videokaamera näiteks. Et on mees videokaamera kahekesi ja seal sellisel puhul ei tekiks küsimust, mispärast see kaamera seal on? Laval see Me hakkame vanemaks, olgu see nii-öelda, see integratsioon, tehnik, integratsioon ei peaks olema peale kõike, nagu, kui etendus valmis on. Sellepärast tulen, sellepärast ta näebki välja. Aga ütle uuesti see aadress, interneti blogi aadress, kust te seda projekti siis näitate, millega te tegelete ja ütlen seda, et mismoodi see etendus nagu visuaalselt välja näeb, et ma tulen saali, et kirjelda seda. See aadress on VVV punkt tantsee kaldkriips, mimm, emiiemm nagu Minskis Muumend. Aga ta näeb välja niimoodi, et meil on üks tantsija, paar parenson tema on laval ja siis esimene projekt, mis me tegime seal me töötasime nädal aega. Et Pääru ja tema enda Tyleiga noh, erinevaid võimalusi lihtsalt genereerisime, et kuidas saab olla laval tantsija või siis nii-öelda performer ja tema enda hilinemine. Põhimõtteliselt me jõudsime järeldusele, et see on tegelikult superpotentsiaaliga idee, kui sellega töötada, et kuidas saab inimene põhimõtteliselt, ega ta ei ole üldse kedagi teist vaja. Ta saab üksinda kõik osad ära mängida ja siis hiljem kasutada seda, mida ta ennem mängis nagu suhtlemispartnerina. Et nagu see on projektsiooniga oli nagu videoprojektsioonid. Aga samamoodi oli ka see Päärule või noh, minule kui tantsijale tegelikult suhteliselt suur väljakutse kuse improviseerid laval. Sa pead põhimõtteliselt vabastama ennast igasugustes mõtetesse tegelema selle reaalajahetkega. Ja nagu see mõeldes, mis saab edasi. Aga seal peatsest tegelen, sama asjaga mõeldud, mis saab edasi samal ajal hoidma 10 sekundit puhvris sa pead, mäletan, mis sa tegid 10 sekundit tagasi siga millisekundi tagant, update ib, et sa pead äraunustamise tegid juba ühte sekundit tagasi. Seal tekkis nagu tantsijal mõtlemises ka nagu väga palju noh, minu jaoks väga uusi kvaliteete. Kuidas siis nagu näitleja laval või siis ta hetkel meile või tantsija, et kuidas tema suhtleb ise enda loodud reaalsusega teises projektis töötasime valguse ja tantsija vahelise integratsiooniga. Kuidas saab tantsija laval olles mõjutada valgust ja heli, et kuidas oleks võimalik niimoodi, et noh, et ei ole valguspilt, vaid vastavalt tema tegevusele laval ka muutub valgus ja kuidas siis on võimalik, et sealt omakorda tema nii-öelda interaktiivsus või selle, tema enda poolt loodud valgusega. Et ta peab kogu aeg mõtlema edasi, et kuidas, et kui ta teeb midagi, siis tuleb selline valgus, aga selline, kui tuleb selline valgus, siis ta peab tegema midagi muud. Et nagu selles, mis tema enda, need nagu topeltvalikud, ta ise sõltub iseenda valikust kohe järgmisel hetkel, et tal ei ole vabad käed, ei saa lihtsalt sammu vehkides, nagu sellise teemaga töötame. Aga taat ütles seda, et, et sa oled praegu rääkinud hästi palju sellest tehnoloogiast või siis sellest vormist. Aga kas see tehnoloogia on saanud ise omaette juba sisuks või mõtteks või on selle asja juures veel mingisugune lugu või tee, mida sa tahad edastada? Ei, see ma ei ole veel sealmaal, noh, ma räägin praegu tegelikult omorisse, ütlesid ma ei räägi üldse etendusest üheski etenduses, mida ma teen, see on suunatud sellele, et ei ole nagu niimoodi, et on inimene ja temale sekuleerivad mingisugused kolakad. Vaidlen niimoodi, et on inimene ja on need kolakad ja nad omavahel seotud niimoodi, et sel sellel on mingi mõte sees nagu praegust ma olen rääkinud ainult sellest, nagu, mis me hakkame tegema, etendus, meil tuleb veebruaris esietendus, töö pealkiri on Eesti algoritm, see tuleb selline etendus, kus me uurime Eesti kudumeid ja kudumeid, Tomne, näitan lihtsalt nagu tekitab seeliku. Ja me kirjutame sealt välja algoritmi või selles, kuidas see seelik on tehtud. Kaasatasinane tähendused ja nagu, mis värvida, kuidas miks see seelik selline on? Et kui vaadata seda ideed ja selle rütmimõtteliselt matemaatilise rütmiliselt algoritmi ja selle rütmi, me siis kanname üle Korographesse muusikasse videosse jaga draamaturiesse, et just nimelt nagu katsetada seda, et, et kui on midagi mis on eestlasele meile kui rahvusele midagi õudsat omast, midagi niisugust on 100 protsenti meie oma. Kui seda nagu proovida tõlgendada natukenegi kaasaegsete vahenditega. Kas ta jääb samamoodi omaks? Et noh, mis ei ole endale, on täielik väljakutse, pole õrna aimu, mis sellest välja tuleb. Et nagu lihtsalt nihutame natukene konteksti. Et miinimum ei püüa kuidagi praegu teeselda oma huvi selle triipseeliku vastu, vaid või teeselda huvi rahvusromantika vastu, vaid hoopis me püüame seda kasutada tõesti niimoodi nagu ausalt 100 protsenti ausalt, et meil huvitav mind, isiklik, tõeliselt huvitav, mis selle matemaatiline algoritm mõtlesime alguses me tegime mingeid testime rongi, mingisugune programmeerisin mingeid visuaale, panin Maide trummimasinasse seda rütmi. No selles mõttes, et see oli väga, väga wild asi, väga, väga metsik, nagu see mis oli seal siuksed, lihtsad testid, aga ma arvan, et seal me teeme seal etenduses ka koostööd. Ma loodan tõsiselt, et Margo kõlariga niisiis on helilooja ja kes oli huvitatud ka sellest projektist, et kuidas rahvuslikkusest tulenev matemaatika nagu uuesti nagu ette kanda, et see on nagu rohkem see nii-öelda, kuidas kasutada tehnik analoogiat nagu idee teenistuses. Aga kus kohas esietendus toimub Kanuti Gildi saalis väliseestlased näiteks Austraalias, ma tean, selliseid lugusid, kes on muidugi väga-väga eestimeelsed ja nende jaoks Eestis on väga püha, on võtnud näiteks orietest rahvariideseelikust välja punase värvi. Sest et see on kommunismivärv ja see on kõige hullem asi, mis üldse olla saab. Mida sa sellest rütmist arvaksid? Ma arvan, see lonkaks sellepärast et sest rahvariideseelikus punane värv ei olnud kommunismi peale, et see on hilisem leiutis, palju, palju suhteliselt hea, et see rütm nagu lonkas, sellepärast et see punane värv oli kunagi mingitel kompositsioonilistel või mingitel põhjustel oli seal olemas. Ma arvan, eestlane ei teeks seda Eestis. Sellepärast et see oleks Eestis olles seda teha, oleks nagu suhteliselt jabur. Sest nad ei saa üle sellest üle ega ümber. Selline periood oli janu lasta olijatega, mis me ei saa seda, kui me võtame triip seelikust välja punase värvi, teised olematuks. Nüüd me oleme jõudnud saates sellise kohustusliku osani, kus sina, Taavet Jansen, kui saatekülaline, küsid ühe küsimuse, ükskõik kelle käest, et mida sa küsid. Minu küsimus on selline, kuidas teater võiks jõuda kaasaegse noore kultuurse maailma analüüsiva inimese peani mõistuseni. Kuidas teha teatrit, mis on täiesti arusaadav kultuuriinimesele või teatri sihtgrupile? Seda kõike oskavad aga et kuidas teha nagu etendust, mis ütleks midagi nagu selle eelpool kirjeldatud nagu inimeselt, kuidas teha sellist etendust? Ma toon näitena minu väga hea sõber, kes teeb isegi teatritele videolahendusi, hindab teatri etendust heaks või halvaks selle järgi, kas ta jäi magama jäänud. Ta on tõesti normaalne inimene, teda ei saa süüdistada selles, et on loll. Ja samas ei saa ka süüdistada teatrižanri selles, et ta ei suuda rääkida sellele inimesele arusaadavas keeles. Kuidas teie näete, et nagu saada ühendust või kommunikatsiooni selliste inimestega ja ma tahan seda küsida teie käest, Elmo Nüganen. Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või jah, väljaspool võrgu teeninduspiirkonda. Šveits, too out. Te kuulsite saadet Taaveti on senist Inemise sisu polid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi. Saadet saab kuulata ka vikerraadio koduleheküljelt kuulmiseni.