Laupäevagaase kui nendes maa ju vana ja aga kes sidus, ta, naaseb Ta õnne vaid kauguses kukkuva ka. Keeruta lennuta linalakk, kel silmist nii kelmikalt sädemeid siis küll maailmas kusagil idu, kui Saaremaa heinamaad, juuni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaani jooni. Avaras toomepuul nabale on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tapale, nii nagu sarnane? Keeruta lennuta linalakk. Helsingis viis tiiki, Helmi käis meid. Ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaal juuni. SL ilmasku saaginud. Kui sa Saaremaa heinamaad jooniku. Oi Saaremaa niitude kaaslased üle vaikuselauludest helisev nurm orbiiti vedes lendab taevas ja kirgliku soodumuse esmane. Talletunud Tallina läksime seal silmist nii kelmikalt. Meid ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heina otsiooni. SMS küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa Häidavatsioonigu. Just sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus mari toidul ulatab on kriitiline mõõttöid ja toimi kössi, toonsed, öödenn ning rõõmudeküllane. Ma. Pudrud kavalat juttu kuldtärniga, nooruke, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et sina Nakene sidusa püüda ei saa. Ööd on nii valged ja kuluvad ruutu seina Lakene saab hüüda. Tere hommikust, täna esimesel oktoobril on jutusaade sellepärast naljakas, et Me teeme seda inimesest ühest mulle ja eesti kultuurile väga kallist inimesest, aga teda ennast stuudios ei ole. Nii et naljaga pooleks võib öelda, et me räägime teda taga. Palju õnne, Debora Vaarandi 90. sünnipäeval just täna ja just praegu. Ja taga rääkijateks jutusaates siis Margit Kilumets ja kirjandusteadlane ja toimetaja Mall Jõgi, tere hommikust. Tere hommikust. Teie kolleegid andsid teid mulle üles kui inimese, kes tunneb Debora, et läbi ja lõhki ja ma tean, et te tahtsite vastu ajada ja saata inimesi enda asemel. Aga nüüd te olete lõhkuksi, et öelge, kuidas te Deboraga tutvusite ja millisena ta teie mällu on jäänud esmakohtumisest. Kõigepealt tahaksin ma ka õnnitleda väga debarat tänasel tähtsal päeval. Ja nüüd teie küsimusele vastates noh, ega ma nii väga vana tuttav ka ei ole, kuigi muidugi tema luulet ma tunnen hästi ammu. Ja, ja küllap me oleksime ka muidu tutvunud. Aga meie tutvumine käis nii. Minu abikaasa on Debora vaarandile kaugelt sugulane, abikaasa nimi on Ülo kaevad, minu abikaasa Ülo Kaevats ja Debora Vaarandi ema on pärit Hiiumaalt. Ja ta on niimoodi hästi kaugelt kaevatsitele sugulane. Selle suguvõsa nimi, mille kaudu ta sugulane on, on Elmi. Ja see suguvõsa on kassaris ka kohtunud. Ja ka Debora Vaarandi on seal osalenud, nii et olime Üloga abiellunud. Siis Debora kutsus meid ka enda juurde ja teda huvitab hästi palju see, mida arvab elust temast noorem põlvkond. Ja me sellest ajast, see on kusagil 70.-te aastate lõpp. Olemegi hästi palju tema juures käinud ja need vestlused on küll küll olnud hästi huvitavad. Ja näiteks Üloga meeldib talle muidugi vestelda kõikvõimalikest ühiskonna asjadest ja aga filosoofiast. Nii et Ta oskab esitada küll väga häid küsimusi nende väga spetsiifiliste asjade kohta. No te Borat ei ole täna hommikul raadio stuudios ja ta üldse ei taha eriti intervjuusid anda, aga tegelikult räägitakse, et on väga heas vaimses vormis ja et ta näeb ka väga selline elegantne ja šikk välja, et kas te olete viimasel ajal Deboraga kohtunud? No ma kohtun temaga üsna üsna tihti, sest ka see raamat, mis asja sel suvel ilmus kirjastuse tänapäev vahendusel aastad ja päevad see ju tegelikult alles ilmus ja mina olin selle raamatu toimetaja, Debora Vaarandi soovis seda, et noh, kuna meil on siiski niisugune päris hea kontakt, et mina seda raamatut toimetaksin, ta on elu jooksul andnud hästi palju intervjuusid ja, ja praegu on niisugune väga pingeline aeg ka, et see 90. sünnipäev oli lähenemas ja ajakirjanikud pöördusid hästi palju tema poole intervjuusoovidega. Ikkagi vanus on vanus, eks ole, ja ta on, suhtub oma intervjuudes väga suure vastutustundega ka näiteks kõik kirjutavad ajakirjanikud, kes on tema käest intervjuu saanud, teavad seda, et ta soovib seda üle vaadata. Ja ta parandab, sest ta tõesti leiab, et kõik peab olema väga täpne ja korrektne. Et ei tohi eksida. Faktides. Ja ka selle raamatu puhul, mis suvel ilmus, oli, oli tal just see probleem, et, et kas ta ikka mäletab kõike küllalt täpselt. Selle raamatu puhul on see kõige fantastilisem minu arvates, et seal on nii palju inimesi, nii palju kuupäevi. Ma saan aru, et inimene mäletab lõhna või mäletab seda päeva, aga ta mäletab, kes seal täpselt olid, millised nad välja nägid. Kuidas võimalik. On tal päevikud, tal on ka päevikud ja ma saan aru, aga praegu paneb asju kirja. Aga ma arvan, et sellest perioodist ei ole ja lapsepõlves muidugi ei ole. Aga see on ilmselt lihtsalt niisugune luuletaja mälu. Ja kui me loeme seda raamatut ja loeme tema luuletusi, siis, siis noh, näeme, et ikka hästi paljud luuletused on ju pärit näiteks tema lapsepõlvest. Ma arvan, et see on lihtsalt niisugune inimese väga-väga õnnelik mälu. Kas te aitasite tal asju meelde tuletada ka, et kas te istusite näiteks õhtuti ja jõite koos ma ei tea, teed või veini ja mõtlesite, et kuidas see ikkagi täpselt oli ja, ja, ja millal see täpselt juhtus, või tegeles ta selle meeldetuletamisega nagu põhiliselt üksinda? Ei, ei, meie niisugust tööd küll ei olnud, seda tegi Debora Vaarandi ikkagi üksinda. Aga noh, mõni väike detail oli küll, mille ta oli juba kirja pannud ja, ja mida mina siis tal täpsustada tahtsin, aga noh, neid on küll väga tühised asjad, nii et siin ei ole vaja isegi rääkida neist. No selle raamatu sünnilugu on. Küllalt valuline nagu elulooraamatute puhul sageli. Et inimene, kes on ju ise väga hästi, valdab kirjasõna. Tegelikult alguses proovis seda raamatut ju kirjutada Kärt Hellerma, eks ole, aga Ma saan aru, et voorale ei meeldinud nagu päris hästi selline kõnekeelne variant sellest tema nii-öelda mälestustest, et oleks eelistanud seda, et ta saaks ise kirjakeeles kõik selle kirjaniku sõnadega. Ka panna kahjuks Kärt Hellerma tegi tõesti ära väga suure suure töö ja, ja see võttis tal kindlasti väga palju aega ja, ja mul on väga kahju, et see asi niimoodi läks. Aga ilmselt oleks seda tulnud siiski teha nii, et iga osaga koos Deboraga töötada. Sest praegusel juhul pandi Debora lett raamatu käsikiri ja ta ei suutnud seda seda omaks võtta, omaks võtta ja nii palju parandada. Kuid ta oleks õigeks pidanud, nii et, et ta kirjutas ise ise uue raamatu. Kuidas see mälestusteraamatu idee tegelikult üldse tekkis, kas te seda ka juhtumisi teated? Ega initsiatiiv ei olnud sugugi mitte Debora poolne. Ma arvan, et inimesed käisid talle lihtsalt peale. Mälestusteraamatu idee tuligi sellest, et oli see soomlaste seltskond, kes lindistasid tema juttu, mis on äärmiselt huvitav ta. Ta on väga hea rääkija. Ta ise ütleb, et noores põlves ta vaikis ja see on, see on ilmselt tõesti tõsi, sest ka kõik mälestused meenutavat Debora Vaarandi kui vaikijat. Aga nüüd räägib ta väga hea meelega ja väga sisukad ja väga huvitavat juttu. Ja siis tema tuttavate sõprade soomlaste jaga mõne eestlase seltskond. Nad otsustasid, et nad hakkavad siis seda lindistama ja esitasid ka küsimusi ja neid linte sai võrdlemisi palju. Ja kui niisugune materjal oli käes, siis nagu on ju täitsa loomulik, et sellest võiks tulla raamat. Ja niisuguseid raamatuid on ju olemas, mis on? On intervjuude põhjal tehtud. Viive Ernesaksa mälestusteraamat näiteks, mis ilmus ka sellel aastal, on põhimõtteliselt niimodi sündinud, Liive lihtsalt rääkis ja Ago-Endrik Kerge lindistas ja kirjutas ja Terje Põder toimetas ja nii see, nii see tuli säramateks. Aga ma arvan, et selle Debora raamatust oleks ka intervjuu raamatuna asja saanud, aga seda oleks tulnud teha väiksemate lõikude kaupa oleks tulnud teha peady küttekaupa kas lapsepõlvelugu või mingi periood talle kätte anda ja see oleks võinud ka niimoodi sündida, aga kuna sellest intervjuu raamatust ei saanud asja, siis ta kuidagi nagu tundis, et et ta peab siiski kirjutama. Ja suhteliselt küll küll mulle tundub, et alguses üsna vastu tahtmist ega ikkagi ise proovima ja. Aga ma ei tea, kui vastu tahtmist tähendab see muidugi on kirjutamise tõrge võib igav kirjutavale inimesel olla ja kui see see töömaht veel nii suure ess tundub, eks ole, kui nii pikk elu on elatud ja aga ma arvan, et siiski oli ka mingisugune tahtmine ja soov, sest et eriti need esimesed peatükid sündisid väga kiiresti. Kuidas Debora kirjutab, kas ta kirjutab trükimasinaga, kirjutab ta käsitega ja arvutit ei ole, ta kirjutab trükimasinaga ja see on niisugune vahepealne variant, millel on kassetid. Ma ei tea, kas te teate, vanasti olid nüüd aga, aga, aga mingisugune moodsam kirjutusmasin kusagil enne arvutid oli kassetiga ja see kassett sai tühjaks, ta ei saanud kirjutada. Ja siis läksin, mina käisin siin nendes poodides, kus niisuguseid asju võis olla sellise Brades. See firma ja küsisin ja mind vaadati rumalate inimeste, mida sa tahad. Aga õnneks on tal ka tuttavaid Saksamaal ja Saksamaal ei arvata, et see on väga suur rumalus, et inimene niisugust asja tahab ja ta sai selle uue kasseti. Aga tõepoolest mitte Eestist, vaid Saksamaalt. Kas tal on mõni oma nisugune lemmiktuba või lemmikkoht, kus ta kirjutab ja keskendub, et teie olete seal tema armsas majas kuristiku tänaval, Debora Vaarandi elab nimelt aegade algusest peale Kadriorus hästi-hästi romantilises hästi armsas natukene vanaaegses majas. Et on tal seal niisugune kirjutamise tuba. No ma arvan, et on, aga ega mina ei ole seal kirjutamise toas küll käinud ja näinud just seda konkreetset tööd seal ülemisel korrusel on tõepoolest, on kirjutuslaud ja ja oli ka kirjutusmasin, nii et ma arvan, et ehk ta ehk ta seal kirjutab, aga mina olen põhiliselt allkorrusel toas, kui me kohtume. Aga mis aegade algusesse puutub, siis praegu võib juba küllaga algusest olla, aga aga see maja sai valmis kas 56 või 57, nii et et enne seda elas ta Tallinnas teistes kohtades ja nende perekonna korter, puder on hoopis Väike-Patarei kolm, kus ta elas advendiga ja, ja kus elas hiljem tema vend Boris troll. No tegelikult sellest samast Patarei tänava korterist on selles mälestusteraamatus ka palju juttu ja tegelikult on ka Debora nimi ja selline nimede vahetuseks teema, mis natukene kultuuri võõramale raadiokuulaja ilmselt tekitab palju segadusi, sellepärast noore neiupõlve nimi oli tegelikult rull. Ja vahepeal õnnestus tal üsna verinoorelt abielluda kirjanik Aadu Hindid ja siis kandis ta päris mitu aastat, Debora Hint, eks ole, ja öelge siis nüüd kuulajatele, kust sai tema selle praegu käibel oleva nime, mille all meie teda kõik tunneme, Debora Vaarandi, no abielu. Pidi ka ebaõnnestus. Siin raamatus on ka hästi meeleolukalt kirjutatud nii aadust kui ka sellest traagilisest sündmusest, mis, mis noore naise elus oli. Et tema esimene ja oodatud ja armastatud laps suri aasta nelja kuu vanuses ja kindlasti ei olnud see kerge, ei ei perekonnale ega naisele. Ja, ja kuidagi elu läks niimoodi, et 1941. aastal abiellus ta Anton randiga ja sai selle väga ilusa luuletaja nime. Sellist armastuse abielu sellest ikkagi ei sündinud, ta üldse ei ajastada tagasi ka raamatus minu meelest, et te ütlete, et nad olid väga lähedased kuni puni, aga et ta nagu päris täpselt, ta ikkagi, aga minu arvates endale vastata, et miks ta sellesse abiellu astus. Ma arvan, et siin raamatus on ja küllalt hästi sellest kirjutatud, et et ega mina tea rohkem, aga veel kui rääkida tõepoolest ja tema abieludest, siis tegelikult on sellest raamatust täiesti puutumata ja välja jäänud Debora Hollandi abielu Juhan Smuuli ka, et kas te oskate öelda, miks raamat enne ära lõpeb, kui see see kooselu nagu alata saab? Sellele raamatule on pandud punkt 1946. aasta lõpus. Ta on ju Juhan Smuuli ka tuttav sel ajal ja smulist ta kirjutab seal ja palju ja, ja päris toredalt. Aga noh, see on tema soov olnud ja ja see on ju küllalt küllalt suur ja paks raamat, need. Et no ütleme nii, et, et sellised inimesed, kes muulist midagi teavad ja nende sellisest koosolemisest olid tohutult nagu pettunud ja ütlesid, et siis, kui huvitavaks läks, siis lõpes raamat ära, et aga te küsisite Debora käest, et miks ta nagu rohkem ei tahtnud kirjutada või on see liiga kuidagi lähedal veel tema jaoks, äkki see abielu? Ei tähendab, minu soov oli see ja mida mina talle ütlesin, et ta peab, tingimata peab raamatus sees olemas tema kopsuhaiguse lugu. Ja tegelikult see ongi siin sees ja see enam-vähem sellega lõpeb. Aga miks te nii ütlesite, talle? Tähendab minu meelest see on nii dramaatiline ja õudne ja, ja samas on siiski, et, et inimene niisugusest asjast on, on terveks saanud ja tõesti, meil on Debora Vaarandi, kes sai kirjutada oma luulekogud unistaja aknal ranna lageda leib ja tuule valgel. Disikus oli ju tol ajal ikkagi täiesti saatuslik haigus ja, ja need on jubedad leheküljed, kus ta kirjutab sellest, kuidas veri kopsust voolab. Ma ei oska öelda minu meelest. Kes tunneb nagu uudishimu inimeste abielude üksikasjade vastu, ega siit ju liiga palju detaile ei saa ka kahe eelmise abielu kohta, aga kuigi ta Kaatne ja samas ka aus, et ega ta nagu mingit sellist tohutut saladuseloori nende abielude peale nagu ei tõmba, et seda, mis ta öelda tahab, et seda oskab Debora väga, väga ilusti ja minu meelest piisavalt avameelselt ka kirjeldada, ta on ju väga Ka toreda portree loonud Aado endist, see on üks omaette Deepyya ja Ta ilmselt oligi niisugune, noh, samas ta suhtub ikkagi temasse ka väga, väga hästi ja kui me mõtleme selle peale, mida Debora Vaarandi kirjutab oma varasemast lapsepõlvest ja ka siis oma koolis käimisest ja mis tast edasi võib saada. Tegelikult oli ju Aadu Hint tõepoolest see, kes tõi ta Tartusse, tänu kellele sai Debora Vaarandi minna ülikooli õppida seal? Et see oli ikka väga suur asi. Võimalik, et, et see oleks ka muidu niimoodi juhtunud, ei tea. Aga Ta on olnud ka ja eriti nooremas põlves ka üsna passiivne inimtüüp ja ta ta sellest ka kirjutab, et talle ei meeldi avalikud esinemised ja niisugune enese maksmapanemine. Et see tutvus Aaduga viis ta tegelikult maailma maailma. Me rääkisime just praegu sellest, et, et Debora jätab selles raamatus endast mitte isegi mulje, aga ta oli tõesti selline pigem tagasihoidlik ja pigem seina äärde hoidev ja ja minu jaoks tohutult suur küsimärk või, või kummaline, selle kõige taustal on see, et suure osa oma elust on ta teeninud leiba ajakirjanikuna mis tähendab tegelikult meeletut suhtlemist, meeletult vajadust inimestega kontakteeruda, et see kuidagi nagu tema loomusega üldse kokku ei sobi. Ta ütlebki, et talle ei sobi see ja no mis tähendab suur osa tema elus tegelikult kui me vaatame siin mõni aasta mulle lihtsalt nii paks raamat ja ta nagu kuidagi nagu sattus ja ta pandi sinna, tähendab et ta sattus sinna sirbi toimet, kus ja, ja noh, ka pärast seda, see, see oli väga lühikene aeg ju ja ta ise ka ütleb ju, et ta pigem seal sirbi toimetuses käis seal akna peal ja vaatas seal merd ja linna. Ja tõepoolest, niisugune suhtlemine ja sekeldamine, noh, ilmselt ta seda ei teinudki. Kuidas teile see tööprotsess nagu meeldis, et kui Debora oli mingisuguse osa juppi oma raamatust valmis kirjutanud siis te kohtusite tee, lugesite selle läbi ja ütlesite siis, mis te sellest arvate või oli ta nagu ikkagi põhimõtteliselt ise sajaprotsendiliselt nagu vastutav selle loomuliku? Loomulikult ei, ei, ei mingit niisugust asja esimese hooga ta kirjutas esimesed peatükid väga kiiresti ja see on siin taga, on need aastad mul võib-olla ka muidu ei oleks meeles, on olnud aastal 2002. Ja neid ma tõepoolest lugesin alguses, aga noh, seal ei ole mitte midagi öelda ju. Aga siis läks tõepoolest päris mitu aastat, enne kui siis see asi tal lõplikult valmis sai ja ta ütles, et punkt on pandud ja seda ma ei tea. Mis vahepeal, mis vahepeal juhtus, tähendab, me rääkisime küll, aga teksti ma küll ei näinud ja hiljem mul oli kahjuda. Ta seal alguses mõne väikese kohakese, nagu oli välja redigeerinud oma hilisemas toimetuses just sellest esimesest osast, mida ma olin lugenud, aga aga noh, seda tuleb ka aktsepteerida. Kas te poolel on veel niisuguseid inimesi nagu teie, kellele ta näiteks oma loomingut näitab, et te teate, et on tema jaoks autoriteedid, et kui ta midagi teinud, et siis teda huvitab, mida nüüd konkreetselt see inimene sellest asjast arvab? Tähendab, mina ei ole mingi autoriteet ja, ja, ja kui me selle raamatuga ühenduses temaga suhtlesime, siis see on ikkagi selle raamatupinnal. Aga tal on hästi palju sõpru ja tema juures käib hästi palju inimesi ja ja täiesti arusaadavalt, need on ju enamasti noorema põlve inimesed kui tema, sest temavanused enam väga palju külas ei käi. Viiding küll käis ja vot see on küll imepärane. Ja näiteks kes oli alati temaga sünnipäevadel külaline ja suur sõber oli Lennart Meri. Nii et see oli, oli täiesti kindel, et Lennartiga võis kohtuda. Debora Vaarandi sünnipäev. Aeg-ajalt selles raamatus tekivad ka niisugused nagu tagasipõiked päris värskesse ajalukku ja minu meelest on seal isegi Lennortist vähemalt paar lõiku kirjas, kui mitte rohkem edasi paikjad. Kõlanud muusikapala on loonud Valter Ojakäär Debora Vaarandi luuletusele ööviiul aga 2001. aastal kõneles Debora Vaarandi oma lapsepõlvemaadest reetmade saates kuulakem, siis kuidas mäletab oma kõige varasemaid aastaid luuletaja ise? Mõrvar mul niisugune küll, et ma tean ja mul on olnud ka lapsena pilt ja fotosid küll kaduma läinud, kus ma ütlesin, ta võru elu olen näinud, aga ma olin saanud ilmselt kaks aastat täis, tähendab, see pidi olema siis 18. aasta sügis, sünnipäev on mul oktoobris, nii et, et hiljem oli pisut see aeg, kus Ta võttis oma haiged lapsed kaasa ja tuli sõja Ta jalust nii-öelda ära jällegi oma isa ja ema juurde Saaremaale. Mismoodi see tulemine oli, see oli kindlasti väga raske, ma olen seda ema käest vahest ka uurinud ja ja isa pidi jääma, ta oli väike ametnik, võrus oma emaga, kes oli sel ajal möllasid need difuussed, Disenteerijat ema oli haige ja tema jäi sinna maha ja mismoodi need valitsused sel ajal olid, kunagi võtsin kätte ja mütsi samal viisil kirjutada üles neid aastaid täpselt, et kes siis olid punased või sakslased kes seal olid. Ja nüüd olen, ma peab jälle ära unustanud, aga võrust kindlasti üsna pikk tee oli sinna sinna Saaremaale jõuda. Postihobustega nagu sel ajal. Sest noh, üldse peaks rääkima, kui mina oma lapsepõlvest räägin, see on hirmus kauge aeg, et seda on raske isegi endalgi hakkab nagu imelik, kui ma mõtlen seda, olen tsaariajal sündinud 1916, see oli veel täielik tsaariaeg. Ja pärast oli kõiksugu muid asju, jõudsime Saaremaale, sealt oli parajasti Saksa okupatsioon läbi käinud, mis on noh, niisugune ka vähem tuntud ajaloos või väga paljud, kui tänapäeva inimesed muidugi seda üldse ei tea, et seal terve aasta siis ta oli Saaremaal Saksa okupatsioon esimese maailmasõja ajal ja see oli muidugi kõik väga-väga ränk sellel väikesel maal, nii et kui ma peaksin seda natuke seda ajaloolist ja seda olustikulist külge hakkama kirjeldama, siis see võtaks ysna palju ajati, oleks üsna sünge jutt. Aga sinna mema bussime. Ja minu esimesed mälestused on sealt seal põide. Aga mis on Saaremaal üks kõige viljarikkam ja ütleme niisugune kõige progressiivsem ala? Teised alad olid veel rohkem maha jäänud kui see põhitema, kus olid siiski enam vähem viljakamad põllud ja ja nii, et see oli natukene nagu, nagu kergem seal, aga kõik see olukord oli ikkagi küllaltki raske, alati on mul nende lapsepõlvejuttude puhul on see see olnud südamele, et et tänapäeva inimesed tavaliselt ei oska seda kujutleda, et mingisugust infot ju ei olnud. Seda, seda, et ei olnud paati vette kanohhid, jutukski aga ka muidugi õieti nagu nagu ei olnud ju ka ajalehtede kaudu ja, ja eriti, kui olid sõjaolukorrad, siis liikumine, kõik oli kole takistatud ja, ja ega sealt väikeselt maalt suurele maale igaüks ei olnudki pääs normaalsena muidugi teadsin ja hiljemgi väga palju naisi, kes ei olnud iialgi käinud mandril ja see oli üsna harilik asi. Niiet kõik see infopuudus ja, ja üsna suur viletsus ja kõik niisugused asjad, ütleme, olid lapsepõlves, ega mina sellest ju midagi teadnud lapsi teha, seda kunagi harilikult, mis teda ümbritseb, siis tal ei ole ju võrdlusmaterjali, tema jaoks on see üks ja ainus maailm. Kõige esimene mälestus on minu meelest läbi niisuguste väga ähmastia pisikeste aknaruutude ele, päike hakkab paistma, õues on vägagi ilus niisugune ilmet uksest käiakse, tuleb väga soe õhk ja seal on siis lumi sulab ja ja varblased on seal loikudes ja mingi niisugune niisugune imeline päev, kus on näppi, talv on möödas, ma usun, et see võis ollagi see see talv, kus ma olin esimest aastat, aga võib-olla oli see järgmine miskipärast Ma arvan, et ikkagi esimene, sest minul on olnud küll väga noor nisukene, ergas mälu lapsepõlve suhtes, ma ei suuda neid kõiki järjestada niiviisi, aga ma mäleta. Ta on väga palju. Mul on silmamälu ja silmade ees on mul iba, siukseid asju, nii et sellest võiks lõputult rääkida. Olin ilmselt haige olnud, kui me tee peal olime, viskas leetrite või midagi, nii et küllap ma olin siis pärast seda sõitu veel hulk aega haige ja talv sai mööda ja äkki oli kõik niisugune särav päike ja, ja ilus kevadine. Ja mäletan ma ennast muidugi ainult saarlasena selle tõttu seda võru asja ei võta, nii. Nii enda peale, kuigi võrus on, olen seal käinud ka hiljem ja 60. juubeli oli mul seal niisugune pikem peatus ja ja võrukad on mulle ka kuidagi siiski üsna lähedased. Nähtavasti need kaks ääremaad sokkis minu iseloomule, minu ema on sündinud Hiiumaal. Ema ema oli kassarist, seal on mul need Elmide suguvõsa on seal veel praegu üsna mitmeid, on seal ja vanaisa oli Ella. Hiidlaste nimed on niisugused, et need eesnimed olid sagedasti nagu liignimedes, vanaisa oli olnud? Jah, niisugune nagu laevamees või tal oli igatahes olnud mingisugune ühe mastiga kaljas purjekas või niisukad millega ta siis vedas kraami kive näiteks just see oli üks niisugune asi, mida need merest korjati teed ranna ääres, Neid ümmargusi kive viidi Riia linn, sinna tehti neist tänavaid, niisugusi munad. Mäletab ta. Väikse tüdrukuna oli sellel ajal Et kolmekesi olid nad siis meeskond seal sellest on emal veel mälestisi see küla, kus vanaisa siis sai omale talu osta, see oli üks kõige niisugune kesksem küla, Saikla küla seal põide maal ja küll väikesed olid need talud minu meelest selles suhteliselt vana Isalgi, kui ma nüüd mõtlesin, oli kolm põllutüki, olid, nad olid veel kuidagi Saaremaal, see oli kõik väga keeruline, seal olid need lapimaad kaua olnud ja ei olnud ühes tükis ja nii, et see on mingi suur talu kolm põllutüki ja kolm heinamaatüki siis karjamaa oli sel ajal veel ühine. Ainult viis peret selles külas oligi, aga loomakarjad olid väga suured, nii et mul on need esimesed mälestused, on ikka seotud niisuguste suurte lamba karjudega ja suurte hobuse karjadega. Et on niisugune lage maa, oli seal võõras inimene seal midagi ilusat, pigem ilmetu. Seal oli katakindlikvi aedu ka muidugi, aga niisugune. Ta ei olnud päris mere ääres, vaid ikkagi üks, viis, viis versta oli Orissaares kaugemal sood ja rabad algasid silmapiiril, nii et ta oli niisugune lage maa tegelikult, mis seal tõuestavanis. Karjamaad olid muidugi kadakas ja ja oli seal siis niukesed, väikesed metsasalud, Saaremaa see kant on väga metsavaene, nii et see jätab ka oma mulje. Oli ainult üksikuid männikuid kuuskema, peagi mäletan lapsepõlvest niisugune salumetsad, sihukesed tammemetsad ja vot niisugused metsad ja, ja ma seda ükspäev hakkasin ise mõtlema, et ma olen. Vaat, on praegu üks niisugune väljendusrohujuurte tasemel. Et mina olen kuidagi kasvanud niiviisi rohujuurte tasemel selles suhtes, et et laps on ju vastu, saad ikkagi temal, on see, see, see, mis päris maa peal kasvab, seesama rohi ja muru ja see on nagu märksa tähtsam. Eriti maal kasvab, see on tähtsam ja ta naudib seda või tunne, see on tema maailm ja niisugused igasugused murud, mis seal olid liivateega ja ja muidugi, ma olen nagu selles suhtes väga niisugune tiss on maad võtnud, sedasama maapinda, nii väga elavalt tajunud, see on hiljemgi minu luules välja tulnud. Need puisniidud muidugi. Nad on kahjuks juba kadumas küll needsamad ilusad puisniidud pargi taolised. Sest tookord, noh, see oli nüüd mitte väikse lapsena, aga ma ütleksin, et me käisime ka hiljem, kui meil oli oma väiketalu emal ja isal, siis käisime heinamaal igal kevadel priisuksime kõik puhtaks, kõik lehtedest puhtaks, kõik lõikasime, iga siukesed võsud ära ja et saaks siis heina, kui oleks natukene äkki seda parem niita, siis seda heinamaad oli siis kole vähe ja üldse see on kummaline, et Saaremaal ja ja Muhumaal oli hirmus vähe maad. Tähendab, inimesi oli kole palju, seda ma siiamaani mäletan, et iga heinatutt oli niivõrd tähtis maanteekraavist lõigati teda ja igalt poolt, et praegu on nii, kui lähed maale, siis ka Saaremaal on mind hämmastanud, igal pool vohab rinnuni rohi. Nagu ei ole tähtsust sellele. See oli siis tänane sünnipäevalaps Debora Vaarandi ise, aga me jätkame jutusaate stuudios, toimetaja mal jõgiga. Kui teil nüüd ise võiksite valida sellest raamatust mingisuguse oma lemmik kajastu või mille kirjeldamine Debora poolt tundus teile kuidagi eriti värvikas või kuidagi eriti südamesse minev, et et millised teie lemmikepisoodid selle raamatu juures on? Tähendab minule meeldib muidugi see Tartu periood ja, ja näiteks üks koht, kui Heiti Talvik tuleb neile külla ja Debora parajasti põrandat, kes. Aga seal on teisigi väga sümpaatseid kohti, Tartuga nagu ei ole Debora Vaarandi eriti ültse hiljem seostatud, aga aga Tartu on samuti tema linn olnud. Teise põlve inimesena või teise põlvkonna inimesena vapustasid muidugi need Uuralitaguse elu kirjeldused ja see, kuidas ikkagi see reisimine tol ajal rongidega tõesti tuhandete kilomeetrite kaupa sinna ja tänna, mida praegu nagu üldse endale ette ei kujutaks, et inimesed üle elasid, eks ole, ilma riieteta tõesti mingis hädise suvekleidis ja, ja ilma söömata päevade kaupa, et see ikka vapustas mind hingepõhjani, tõesti. Rääkimata sellest inimeste galeriist, kes sellest Debora Vaarandi mälestuste raamatust läbi käib peale inimest? Galerii on, on küll täiesti erakordne ja ja noh, näiteks üks, viimane väike seen Ta sisse pani ta raamat oli juba juba valmis ja vist juba toimetatud ja kas isegi kunstnik tegeles kujundamisega, aga oli see, kui ta kirjutab Tiiu oinasest nägi Friedebert Tuglas koos koos ühe imekauni noore naisega. Tiiu Oinas on Elo Tuglase vennad. Aleksander Oinas oli ju Eesti vabariigiminister ja, ja sotsialist proua oli viiendal aastal niisugune suur suur tegelane aktiivne inimene. Ta just pani selle Tiiu Oinas stseeni, et, et see galerii oleks hästi mitmekesine. Jah, et, et selles mõttes on Debora uskumatult hea piltide maalija, et ta suudab sõnadega kirjeldada inimesi, keda väga paljusid enam meie hulgas ei ole ja kes siis nagu täiesti elavate astuvad sealt raamatut lehekülgedelt nagu sinu kõrvale, kui sa loed. Tähendab, mina mõtlesin üldse selle raamatu peale et mille poolest ta erineb teistest mälestustest, sest ta tegelikult on teistmoodi kui kõik teised mälestused. Kirjandusteaduses räägitakse niisugusest asjast, et autor kirjutab kõiketeadja positsioonilt ja see on siis niisugune 19. sajandi romaan, kus, kus jutustatakse, kas oma lugu kõiketeadja positsioonilt ja tegelikult mälestuste rääkija on, tavaliselt ongi ka see kõiketeadja. Debora Vaarandi püüab end panna sinna ega, ja kujutada seda, seda niimoodi nagu nagu ei teaks kõike seda, mis tulevikus järgneb. Ja siin on isegi kohati on niisugused kohad, mida ma alguses vaatasin, et ta kirjutab minevikus ja siis hakkab kirjutama olevikus. Tähendab, ta toob selle minevikku, toob olevik. Võib-olla oleks seda isegi rohkem võinud olla, nüüd nüüd ma vaatan, sest see on niisugune huvitav. Ja selles raamatus see mõjub nagu väga usaldusväärselt. Ma tean, et mina olen oma tekstidesse eestlased hakanud välja parandanud. Ma olen mõelnud, et toimetaja nagunii muudab ära, et oleks ühtmoodi minevikku ühtmoodi olevik, aga ilmselt see on mingi inimese mõtlemise eripära. Kui ta sündmuse minevikust toob oleviku ja aku automaat olevikus. Ja ja ta mäletab neid ju ikkagi hästi-hästi nägelikult, kõike seda ja, ja ka seda oma lapsepõlve nii Saaremaal Tallinnas lausa detailideni ja, ja neid detaile on ikka päris palju, aga need detailid on ka hiljem saanud luuletusteks, nii et reboral oli niisugune väga-väga isemoodi luuletusse, tume tunnel, tume tunnel, tuletunnel, lähen läbi viru. Lumetuhka sõtkub saabas kulunud ja liru kangialustes on kambas kraadet, pupu, Jukud, meestel kaelas kera peaga suured hukku nukud, no see tähendab, ta toob selle Uko ja see on, on tänapäev, aga, aga see on ju tema, see lapsepõlv. Ta elas Dunkri tänaval ja Viru tänaval seal sammas. Ja, ja see lõpeb ju ju väga dramaatiliselt varjumehe kaame kuju nurgal vastu longid kaabu kuklas, hambad hirvi kaasas, Dunkri Lonni Lonnil mustendavad suured pussi, haavad kaelas, otse silmakoopast läbi paistab talvetaevas. Lähen, olen laps ja elu, mina veel ei tunne otsast peale tuletunnel otsastume tunnel. Sest Dunkri Lonni seda kirjutab ju ka raamatusse, oli Dunkri tänava üks Kuulus prostituut, kuulus-kuulus, lõbutüdruk ja tõesti paistis taevas läbi silmakoobast ühel hetkel. Nii et selles mõttes jah, armsad kuulajad, kui teil on probleeme õhtuse lugemislauakese sisustamisega, siis mina ja Mall Jõgi soovitame Kell kogu südamest, et, et lugege Debora Vaarandi mälestusteraamatut, et aastad ja päevad, et ei, ei pea mitte kahetsema. Kui tihti temal näiteks võtate kätte Depora luuletuste raamatu. Ega ma väga tihti ei võta, ma, ma nüüd võtsin jälle ja, ja tõepoolest jälle üllatusin. Ma olen neid ikka lugenud ju, päris päris ammu. Ma praegu loen suure huviga uuemat luulet, kes on teie lemmikud eesti uuemas luules? Ma lihtsalt tahan, tahan olla asjadega kursis ja noh, mulle meeldib Asko Künnap ja ja meeldib ka Jürgen Rooste ja. Mehelikum luule rohkem. Võib-olla siis jah, aga kuidas teile tundub, kas te Puura vaarandil just luuletajana on Eestimaal oma mantlipärija? Eks meie andekad noored naised, meil on ju ikkagi hästi-hästi, palju andekaid naisluuletajaid ja noh, mingi mantlipärija on kindlasti Viivi Luik ja, ja Viivi Luik on tõepoolest ka ise koolilapsena innustust saanud Debora luulest. See on talle olnud tähtis ja, ja ta on öelnud, et et oma esimese raamatu oma koolilapse kopikate eest kostis see oli Debora Marrandi unistaja aknal. See ilmus 1959. Viidi oli siis niisugune kolmeteistaastane tüdruk. Ja, ja noh, kindlasti on ka Doris Kareva on on ka ilusa nimega luuletaja ja väga andekas ja nooremate kohta ma ei oska praegu öelda. Need kaks on juba, ma arvan, et päris päris hea saak või selle, selle kahe peale julgeme välja käia. Praegu mõtlesin Debora eesnime peale, et selles raamatus on minu meelest täitsa tore lugu sellest, miks te poorassaide poorasest aastal 1916, et see maailma kõige populaarsem tütarlapse nimi ei olnud, et kas olete nii armas ja räägite kuulajatele, mäletad seda lugu? Noh ta isa on ju vene usk. Ja vene usus pidid olema ka vene usu nimed. Isa tahtis talle nimeks panna Aurora, aga preester ei olnud sellega nõus. Jah, ja siis tuli see Debora luuletaja nimeks, on see ikka väga ilus ja romantiline, eks ole? See on jah, aga ta on siin kirjutanud ka ka Deboradest, kes on piiblis. Nii et see on ju ka piiblinimi. Öelgem all, kui te nüüd seda Debora Vaarandi mälestusteraamatut toimetasite, siis te kindlasti lugesite ka päris palju muid mälestusteraamatuid ja olete üldse elu jooksul lugenud, et on selliseid memuaare, mis teile samamoodi hinge on läinud. Ma ütleksin seda, et, et Debora Vaarandi ise luges hästi palju mälestusi. Noh, ma arvan, et et teda üldse huvitavad inimeste mälestused. Aga ma olen tõepoolest ka üsna palju memuaare lugenud ja nad on ju erinevad ja, ja nad on teistmoodi head. Näiteks üks Maari kirjanik, kes mulle hästi meeldib Petrogrosten tema ei ole kirjutanud niisugust oma elu, memuaare, raamatud, aga tema memuaarid on niisugustes väikestes kildudest, ta kirjutab erinevatest inimestest, need on nagu väikesed novellid. Ja minu meelest suurepärased ja ja kunagi mind vapustas Debora Vaarandi hoopis erineva naise memuaare. Raamat, see oli mari raamat, see on Eesti nende kodutütarde liikumise esimene juht ja väga jõuline võimas naine. See oli hästi huvitav, tema suutis oma mehe, hilisema Eesti vabariigiministri Jaan raamati ära päästa kindral pessabraasovi käest 1905. aastal. Kuidas tema tegi seda siis, no ta pani ennast uhkelt riidesse ja läks siis sinna nende karistussalklase ka rääkima. Päästis RHS-is ära. Kuidas teile tundub, ma ühel päeval kõnelesin maimu Bergiga sellest, et kuidas suhtuda mälestusteraamatusse? Ausalt öeldes me rääkisime küll Vaino Vahing mälestuste raamatust, mis maimule väga haiget tegi ja ja et on ju tegelikult oma niisugused ohud ja kuristikud ja kitsaskohad. Mälestuste avaldamine. No kindlasti on ja, ja ma arvan, et Debora Vaarandi on selles püüdnud igati hoiduda. Inimeste suhted on ju erinevad ja jah, loomulikult. Me tegelikult jõudsime siis maimuga järeldusele. Memuaarkirjandus on praegu Eestis võib-olla ka mujal Euroopas niisugusel tõusulainel, et võib-olla inimesed loevadki vähem ilukirjandust ja rohkem memuaare, nii nagu nad vaatavad rohkem, võib-olla tõsielufilme on natukene nendest mängufilmidest väsinud, et kas teile kirjandusteadlasena on ka niisugune tendents silma? Hakanud mitte ainult memuaare, aga üldse niisugust faktikirjandust ka igasuguste elulugusid ja need on muidugi lähedane sanda, aga ta pole enda kirjutatud seal. Mõne kirjaniku kirjutatud. Et inimesed tahavad seda, mis oleks päris? Tundub küll jah. Nii, aga täna on ikkagi esimene oktoober. Ma arvan, et saab 90 aastaseks, meie nüüd mal, soovime talle siit midagi väga vahvat, mida võiks siste poorale soovida. 10 aastat tagasi oli ta veel seenekorviga uljalt ukse ees ja läks oktoobrikuu sees seeni korjama, et ma ei tea, kuidas tal praeguse seis on, aga aga viljakat sügist vist ikkagi. Jah, ja mina tahan Borat, kuna ta selle kingituse eest, mille ta tegi Eesti rahvale oma oma mälestusteraamatuga aitäh, mal jõgi ja ilusat pühapäeva teile kõigile.