Algavat memuaaride saadet on kuuldud ka Austraalias Adelaide raadiolainepikkusel. Alatu. Suvepäevad sinimägedel kõige selgemad unenäod ja kõige elavamad mälestused on ikka nooruspäevilt. Eriti sügavalt on meelde jäänud mälestused meie põhjamaistest suvepäevadest. Vara suvel, kui kastehein ulatab juba põlvini ja õhkkonda vees loodude muusikat tunneb inimene suurt rõõmu teadmises, et ka tema on osa sellest loodusest. Nii me siis olime sõjasuvel ühes kaunimas Eestimaa-alal. Sinna sinimägede piiridele jõudsime kevadel. Suured lahingud olid juba löödud ja venelane oligi rebasemätaste vahele varjule pugenud. Ainult sirgalad ründasid nad veel mitmel korral. Seal olid sakslased kaitsel ja need tegid oma positsioonidelt ka vasturünnakuid. Ootasime põnevusega käsku, et sellest mängust osa saaks võtta. Rünnakule meid siiski ei lastud, küll aga anti käsk sakslaste rünnakuid kuulipilduja tulega toetada. Peagi vaibus, et ka need sõjamängud. Siis norutasime ainult vahipostil ja vabal ajal korraldati vastikuid, töö, komandusi. Veel vastikum. Nali juhtus ühel päeval, kui anti käsk paarikaupa kusagil Vaivara taga varuladude juures koguneda. Uskumatult hakati seal meile mahvi tegema. Olime vihaselt ja nurinat oli palju, aga kohapeal tampimine kestis mitu päeva. Siis aga aru tuli ohvitseri härradel pähe tagasi ja rividrill jäeti ära. Hakkasime maastikuõppust tegema, piirasime siis kokkade, vali katlaid ja hiilisem isegi varustus ladudesse, kust mõned moosipurgid ära kõrvaldasime. Kadel seal Vaivara külje all metsas oli tõepoolest kuninglik elu. Kui talvel ja varakevadel oli raskusi olnud isegi hobuselihasaamisega, et hernesuppi keeta, siis suve poole oli kõiki piisavalt. Varustamine oli paremini organiseeritud ja eks nendest Eeesztee maa taludest ka veel midagi saada. Meie olime suured õnnemehed selles suhtes, et juhtusime strateegiliselt heas paigas olema. Millegipärast sai soojadel kevade ja suvepäevadel populaarseks papade ja mammade rindele külla tulemused. Poiss oli ju kusagil Narva all, koju teda ei lastud, võib ju siis ise reisi teha, arvas, et nad. Meile lähedal Vaivara maanteel oli saksa läbi politsei kontrollpunkt. Ei tea ja ei usu, et seal ühtegi tsiviilrändajad edasi Narva poole lasti. Väga usutav, et nendel papadel mammadel oma pojaga õnnestus kokku saada. Neil päevil olime meie ainukene Eesti kompanii sellel kreva sookaitsejoonel ja meie allusime otseselt Saksa 11 10. Ida-Preisi diviisi alla. Veel pidi kusagil putki piiridel üks Eesti üksus olema arvatavasti R piirikaitse rügemendist, aga see oli juba kaugemal. Küll oli aga päris lähedal Toila ümbruses Kurtna järvede piirkonnas igasuguseid puhkealasid koondumise ja grupeerimise punkti. On ju võimalik, et mõnele mehele tehti võimalus tulla papale või mammale tere ütlema. Esmalt oli aga seal ka saksa kontrollpunktides ka üks meie ohvitser ei mäleta, et oleks mõnest õnnelikust kokkusaamisest juttu olnud. Kaasa toodud lihakarbid ja muu kraam jäi aga meie kompanii varustajate hooldusesse. Jälle ei tea öelda, palju sellest söögikraamist edasi toimetati Narva poole, kus meie rügemendid ja muud üksused eesliinil olid. Aga kindlalt tean, et elavalt kohale jõudnud haned, pardid, kanad ja seapõrsad rändasid meie ja võib-olla ka meresakslaste välikatlasse. Ühel päeval rääkis neljandal rühmaülem leitnant Edgar väik saar meile naljaka loo. Politseipunkti jõudnud väsinud talumees, istunud vankril häinte sees ja kõrvalmaailmatuma, suur nuumatut, siga, kirju rätik peas. Nemad keskkonnas, siis nii kõvast määrajat, püksid märjad. Talumees olnud aga tõsine ja tahtnud teada, kuidas ta seaga oma poja juurde pääseb. Kui leitnant lõbuks saanud vanainimesele selgeks teha, et tema poeg on kindlaste Narva jõe joonel rindel ning siit kohast Tseeviilene inimese kaugemale ei lasta nõudnud vanameelsed sea peaks ikka saama poisile kätte toimetada. Söögist olevat puudu ja poisid näljased. On suur sellessaabats ka sõpradele jagada. Siga võetud tänuga vastu kirjutatud isegi kviitung välja, kokat ja varustusmehed, tulnud sissiga ära viima. Kohe antud sealega nimi ja muidugi ja selline, nii millega iga mees oli juba harjunud üle Eestimaa kokku tulnud mehed teadsid kõik, et õige seanimi on Oskar kokkadele varustusmeestele teinud Oscare pähe seotud rätik hullumeelselt nalja kui mehelt küsitud, et mis pärast räti pähe oli seotud, rääkinud mees tõsiselt, teie pojukesed siin sõjaväljale ei tea, et Eestimaa teedel pole, kui ei julge enam loomaga ringi soita, palju röömest on, kas sakslased või teised näljased. Kui Soleid kõrval istub, jäetakse sind rahule. Sellepärast olevatki seal rätid peas. Jutt oli loogiline, olgu järk ülimalt naljakas. Nüüd aga mehed leidsid, et sega oli nii rasvaseks nuumata. Ta jalgadel seista ei suutnudki. Kaks tugevat planku pandi siis vankri tagumisest otsast alla ja seda mööda lohistati Oskar tee äärde maha, kuhu ta istuma jäänud nagu buda kuju. Rätik ikka veel peas. Üks taibukas mees toonud varustus laost kelgu kaasa. Suure vaevaga suutnud pool tosinat meest Oskari kelgu peale manööverdada kus ta siis rihmadega kinni seotud nagu haavatud sõjamees. Need kelgud olidki haavatute haavatute vedamiseks mõeldud Venemaal metsades, kus partisani tagaaed oli see ainukene viis, kuidas haavata saanud kamraad ära tuua. Ja et see tugev laiadele suuskadele ehitatud kelk libises ka päris hästi üle suvise heina ja metsasambla oli see pidevalt kasutusel. Oskar tiritud siis sellisel viisil suure vaevaga kokkade varuaeda. See leitnanti sea seikluslugu levis imekiirelt terves kompaniis. Seda räägiti arutate naeru kihistades, igas puntras ja laskepesas. Nagu ikka selliste lugudega, iga jutustaja lisas omalt poolt juurde. Nii võis varsti kuulda searindele tulemise lugu, mitmes versioonis. Juba räägite, et see aga tulnud hoopis üks vanamamma, kes loomakepiga ees ajanud. Teised jälle, et sega ei toonud keegi olevat ise tulnud üksinda mööda maanteed. Või siis, et jah, tulnud talumees hobusega, aga vankril ta kõrval istunud tütar, mitte segatüdruk, tulnud oma kallimat otsima. Siis ühel päeval saime käsu jälle kokkade ja varustusmeeste maa-alal koguneda. Seal saime teada, et Oskar on kokkade aiast kadunud. Ja me peame hakkama metsa Duke kammima. Kuradi jama, siga pidi ju nii rasvane olema, et jalgadel ei sõida, seisa, kuidas see siis nüüd äkki metsa lippas? Leitnant, Raiksaar ja teised ohvitserid ikka arvas, et võib-olla toibus ja lohistas ennast aiast välja. Kõndisime siis lähedased metsatukad läbi. Kokad ütlesid, et nad on juba kõik kohad mitu korda läbi otsinud. Arvasid, et Oskar lihtsalt varastada. Meie lähedased, naabrid Sirgala kui ka auvere poole olid sakslased kelledest paljud tundsid, meil oli nendega sõbralegija kaameraatlik läbisaamine ning raske oli uskuda, et need eestlaste sea oleksid võinud ära varastada. Teisel pool vähe kaugemal sinimägede jalal oli hollandlaste üksus. Nendega meil kokkupuutumisi palju polnud. Võib-olla viisid need Oscari ära? Pinnesime veel kokkasid, nende aias oli ju mitu sega. Kas üks nendest ehk ongi Oskar? Kokad naersid, need aiad on rohkem põrsad. Oskar polnud mitte harilik siga, ta oli suurusega. Nurskesime siis veel ümbruskonnas ringi, ega seal palju nuuskida saanudki, olime otse rindele joonel kursiga põõsa all või puu taga, minge laske tasapesaga, ei, punker oli. Siis juba räägite, et sakslaste katla juures olevat seajalgu nähtud. Järgmine päev jutustasid kaks meest suure õhinaga, et nemad olid hollandlaste juures seapead näinud suure laialaugu nagu meie, Oskar ise polnud Oscareid iialgi näinud. Nüüd oli terve kompanii elevil. Kuradi hollandi kaagutajad, milline häbematus, tulevad ja varastavad salaja meie sea ära. Peaks minema rühma rühmasuuruse löögigrupiga ja nad tümaks tegema. Tüga tümaks tegema jäljega ära piredas vabandusega tulid, sakslased võtsid meie positsioonid üle. Meile anti käskrühmade kaupa varem kindlaks määratud paikades koguneda. Sealt marssisime mitmed tunnid ööpimeduses Kurtna puhkealadele. Seal kaunimates paikades olime juba varemgi olnud ja tuju oli hea. Järgmisel päeval rivistati terve kompaniid ja puude all üles ja ette astus kompaniiülemmehed, ütles ta. Seajama, lõpetame nüüd ära. Seda siga pole kunagi olnud. See oli lihtsalt üks välja mõeldes arvasime, et selline lugu teeks igapäevase elu vähegi huvitavamaks. Aga nagu te kõik teate, asi läks nii teravaks. Tahtsite juba sakslastele ja hollandlastele sõja kuulutada. Seda ei saa veel lubada, sest suured võitlused on veel tulemas. Siis ta teatas, et meie vanadele positsioonidele tagasi ei lähegi. Võtame otse auvere ees sakslaste positsioonid üle. Sinna tuleb terve 45. rügement ja meie kompanii liidetakse rügemendiga. Ah nii või Oscareid polnud üldse olemas, targemad arvasid, et küll oli, aga et lollide kari hakkas mässama. Kokkadel olid kavala tervitused näol, nemad olid ju mängus sees. Ja ega polnudki palju enam aega Oskari asja arutada, toodi diviisi tunnustused ja märgid ja siis me pidime omale peale õmblema. Antega põhjalik ülevaade leegioni meeste sõjateest. Venemaal. Öeldi, et need on vilunud sõjamehed ja me peame hoolega nende õpetusi kuulama. Mitte mingisugust konflikti ei tohi olla. Kõik läkski ladusalt rindejoone auvere ees, mõtlesime sakslastelt üle seal kohtusimegi leegioni meestega. Ei mingit konflikti, ütlesid veel, et olete tublid poisid, etappi tulite, igat mehe poeg on nüüd hädasti vaja. Sellest oli nagu vanemate vendadega kohtumine, rääkisime neile isegi oma sealugu ja oh ime. Kaks sealugu läksid nüüd kokku ka nendel regiooni poistel olnud-Venemaal Volhovi metsades oma siga. Muidugi nimi oli Oskar. Kuna siga on üks väga tark loom, on nemad seal Volhovi soodes oma Oscarile igasuguseid tempe õpetanud. Siga olnud vahipostil ja isegi püssi osanud lasta. Nöörijupp pandud päästikust Oskari sõra vahele ja kui keegi eestpoolt tuli, tegi Oskar kohe pauku. Häda olnud sellega, et ta ei teinud vahet, kas oli mees või venelane ka nende Oskar kadunud salapäraselt. Alguses olevat ka üht-teist süüdistatud, aga lõpus jõutud üksmeelele, et Oskar ümberringi hulkudes kukkus lihtsalt venelaste kätte vangi. Sellistele lõbusatele suvepäevadele tuli aga järsk ja brutaalne latt. Ühel ilusal varahommikul värises õhk ja kõikes kõikus jalgealune mürskude sajus. Algas võitlus griva soost tulevate surmavaenlastega. Meie tänaõhtune saade lõppemas tänu kalevile selle Loolist jäägime jälle kuulmiseni ja täna ööseks head ööd. Tõnu on ära teeninud toimete Valdek Kangur, hoides elavana meie emakeelt eeturis lõunaristi all ja aidates, nagu nägime, avaldada memuaare Adelaide raadios igiammust ajast. Järgneva arvestades on pärit sealselt sinimägede päevalt. Aastal 1982 jutustab Soome Posti kodumaale tulekust. Igatahes lühike eellugu on selline et minust sai 43. aastal Soome poiss ma Soome armeesse, läksin mind seal Suomen arve sodilaks lehti ja. Kahjuks see Mahmine, see saan, oli väga kõva südame olin küll juba mars saanud, aga seal oli ta veel hullem kui varem kunagi saadud ja mind löödi vastu minu tahtmist ka kooli, mis eriti ränk oli oma õppuse poolest. Ja kui ma sealt välja tulin, siis ma olin Ali Kersanti Lembit härm ehk eesti keeles alamseersant Lembit härm. Ja mind löödi kohe Karjala kannaksele. Kolme killari kompanii jään Taistelu all juuksuriks, see tähendab seda, et raskekuulipilduja kompanii võitlus lähetiks allohvitseriks ja selle tõttu et kompanii raskel pilduja, raskekuulipilduja, kompanii, üksikud kuulipildujad tavaliselt tajutakse laiali frondile ja nendel on väga tähtis, et sidepidamine on hea ja sellepärast kaanega kompaniis Allowis saab selleks Taistele läheteks. Rasked Karjala kannakse lahingud, tegime seal läbi ja peale selle lõppu aga hakkas meid kõiki vaevama olukord Eestis. Kuna juba venelane oli sisse tungimas Lõuna-Eestisse. Põhja-Eestis muidugi sinimägede võitlustes, meie mehed vahvasti panin vastu vennas edasitungile. Aga Lõuna-Eestis olukord, nagu härra Hennoste juba mainis, sai katastroofiliselt lühikese ajaga. Meil oli ammu juba tahtmine Eestisse tagasi tulla, kuna juba siis, kui narval võitlused hakkasid aset leidma. Aga sakslased ja soomlased ei leidnud enam kokkulepet, kui alles tale soome võitluste lõppu ja ka olukord endale ise kibedaks läks. Et siis paremini lasta eestlastel nende taganemist katta. See oli nende mõte, muidugi, meil olid hoopis teised toad. Me lootsime, eestlased tagas, saame terve rügemendi nagu meid, seal oli 2500 meest täisrelvastuse ja vormiga. Seal me saame midagi rohkemat oma kodu maheks ära teha. Aga see olukord läks kõik teistmoodi. Meilt võeti kõik ära. Relvad, isegi seljakotid, võeteranti, Fabrei kotid ja tulime Paldiskisse. 19. augustil nagu sõjavangid, kotid käes, kompsud ja ei mingisugust relva, ainult soomevormid, aukraadi tunnused, lubati peale, jäta nüüd sakslased meid, panid otsekohe Männiku laagrisse valve alla ja ei lubatud sealt välja ka kuhugi ja meil on olukord täitsa selgusetu, kuhu meid saadetakse, mis meist saab? Minul üks hea sõber nõu, Valfid seisis seal meie värava pool SS vormis, piss käes, ei lasknud meid kedagi sealt välja ja meil oli nii kange tahtmine minna Tallinnasse hüppele ja ja sõpru vaatama. Ja meie ainukeseks relvadeks olid pussnoad ja mida meilt siiski ära ei võetud, kuna Soome sõduri au on igalühel pussnuga röövel. Ja seal oli niisugune olukord, et mõned mehed juba hakkasid ähvardama vahipostid, kui sa ei laseme läbi, siis sul võib kergesti juhtuda, et sul nuga kuklasse jääb kinni. Ja, aga muidugi nõualt ütles temana, et ma ütlen seda sellepärast, et tema oli üks neist seal, et miks sa ei lähe teiselt poolt väravapostid välja, minul ainult ülesandeks antud seda väravat kinni oodad, siit ükski sõdur läbi ei lähe. Ja siis oligi nii, et kõik hakkasid teiselt poolt oravat välja, vaata vahet, tema pani silmad kinni, jäävad mujale ja sealt pooled meie poisid käisid, ütles Tallinnas ja oma sugulasi külla tulla. Niimoodi, see on selle kogu selle olukorra eellugu. Meid, nagu ma vist paremini Vainis mainisin, tuli Soomest umbes tagasi 1700 sõdurid, hästi väljaõpetatud mehed ja oleks meil ainult relvi. Andi ärriti raskerelvi. Meil oleks võinud väga palju ära teha, vähemalt loodetavasti rohkem, kui me seda tegelikult nüüd tegime. Ja kas te kujutate ette, et meie üksused lahutatisel ära ühed küll õppust ettekäändel, teised saadeti SS-väeüksuste juurde ja nii edasi igasuguste ette Kääratega ja ainult esimene pataljon koos kokku, kuhu mina kuulusin ja neid meie suureks rõõmuks lõbuks saadeti rindele, aga kuni tapani me ei teadnud, kuhu me läheme, meid saadeti Narva poole Tallinnast välja, aga me ei teadnud, kuhu me läheme. Meie vormiks olid soomepüksid soome sääriks saapad, saksa sõjaväeroheline kuub, esialgu nende märgid, mul tulid kohe paelad siia õlacum peale, nii et mõnel võib-olla isegi meeldisse. Aga mina mõtlesin oma kaela peal olevat soome alluvaid, seal märgid siiski ära ja pistsin tasku. Ja nii tegid seda ka kõik teised ja kommete tapmani jõudsime, siis olid juba kõikidel jällegi Soomet märgid peal. Nii et need saksa margide seisnud, kui kaua tapal haagiti meie rongi lõppu üks vagun, mis oli relvi täis, mida meil too tookordne tean. Ja kui me sealt alla pöörasime jõbi poole, siis oli meil kõikidel hea meel, et nüüd läheb siis lõpuks ometi meie soov täide toime kodust uitama minna. Jõgeva see oli meie esimene peatus, seal võisime rongilt maha minna, Saimendid pesta korralikult. Ja seal oli palju sakslasi ja need küsisid kõik Baspur lõikasin, tee. Sellepärast nad polnud niisuguseid imeloom enam näinud. Meil oli peale selle veel tangi tankiüksuste mustad, need kiil, kübarad peas, pilotkad nagu Eestis öeldi. Ja siis saksa sõduri koopia soome püksid, niiet väga segane üksus ja läksime neist marssides mööda. Ja, ja nemad küll raputas pead ja vaatasin, et mis asjamehed on, aga me ei öelnud ta midagi. Üks mees ütles, et Eesti sõjavägi ja kas ta aru sai või ma ei tea nende üllatud seal me kohtusime väga palju inimestega, kes Emajõe alt olid põgenenud ja, ja teated tulid samuti Tartu langemisest. Meie jõudsime kohale. Assoo vahepeal teatati meile et Läheme siiski ema ema your endal, nii palju on meil juba siis teada vagunitesse tagasi minnes, Jõgevalt. Olime eelseisvate võitluste ootusärevuses loomulikult ja samal ajal rõõmsad, et männiku sellest vangistusest peasime. Nüüd kogu pataljoni anti, tähendab hiljem selgus muidugi see et kogu pataljon oli, oli antud ainult 580 püssi, 20 kergekuulipildujat ja kaks, nimelt viis püstolkuulipilduja. Meil oli Soomes peaaegu igas rühmas 16 püstolkuulipildujat, seal oli nii, et igas jaos oli neli püstolkuulipildujad. Muidugi Soome maastik oli teistmoodi, see oli kinnine maastik. Ja seal metsavõitlustes oli väga tähtis püstolkuulipilduja omamine. Meid viidi kuni mullaga jaamani, õieti mullakarvajaama lähisteni. Ja seal laaditi meid maha ja aeti kohe heki alla. Seal oli jaama serval oli üks kuusehekk, et õhuvaatusest meid varjata. Ja minu koolivend ja sõber, kes oli meie pataljoni käskjalgohvitser, tuli minu juurde, ütles, et lämbitsul tuleb pataljoni relvuriks minaalsed ära ja nalja, et ma ei ole õlu, attrelvuri tööd õppinud, ei ole selleks olnud ja tema ütles, et kui sa mind ei usu, ma toon Patrjöömast kirjaliku korralduse selleks ja ütles, et siin on paber ja pliiats märgi ülesse, mis iga kompanii saab. Ja nii siis oligi, sellepärast ma tean täpselt, et meil oli 580 püssikatsel kergkuul pidi 25 püstolkuulipildujad ei ühtegi raskekuulipildujatega granaadiheitjat. Sellepärast oli see olukord võrdlemisi troostitu, aga vaatamata sellele ei olnud neil samuti kiivreid, vaid kerge riietus, nagu me tulime, ilma mantideta. Meie pataljoni ülemaks oli kapten Darryl, nagu te kõik, võib-olla teate soome keeles temale ratsu Mestorit. Nüüd igale mehele oli laskemoon umbes 200 padrunit, mis ei ole väga vähe, aga ei ole ka mitte väga palju. Asusime esialgu esimesel päeval, see on. Meid määrati 33. pataljoni õieti, meid määrati tervelt 46. rügemendi kolmandaks pataljon, eks ja 46. rügement oli Eesti leegioni üks rügement minu teada, ma ei tea. Aga meie tegutsesime Emajõe all iseseisvalt, puna 46. rügemendi täpset asukohta seal ei olnud teada. Esi esimene päev. Me jäime mõisama ümbrusesse ja moodustasime hobuserauakujulise rinde seal, sest vaenlase asukoht oli täitsa meile teadmatu. Neid tuli külastama armeesid ohvitser, kapten kurbel, kes meid samal puhul ka lubas paremini varustada, eriti sõidukite ja muu osas. Aga see jäigi meil saatma. Vaata enne meie saime sõjasaagist need asjad, mis meil tol ajal puudusid. Aga siiski meie, Leida arst, leitnant sulg sai esmaabivahendeid. Nii et sellega me olime varustatud. Nüüd 27. Augustil asusime Tabivere rajooni son Tabivere külast õieti lääne poole maanteed mööda rindele ja saatsime luure välja, et välja leida, kus venelased asuvad. 228. augustil. Ründasime. Juuratalu ja Pupart, vere küla ja sellest kujunes meie rünnaku kõige raskem lahing, eriti pumpostele külas. Pupart asuvoore peal, mis on piltlikult öeldud, rikk nägi leivapäts nagu leivapäts ja mille otsas siis asub nagu kindlus üleval küla ja see oli venelaste poolt kõvasti mehitatud sai samuti, oli neil raskerelvad ja isegi tankette oli seal. Ja meie pataljoni ülem otsustas rünnaku toimetada ida-lääne poolt küljest, kus oli magistraalkaev ja kuhu pääses põõsas võsa varjus kõige lähemale rünnak lähtealuseks, see oli siis külale kõige lähem koht, aga kahjuks selle ületamisel oli vaja sellest kraavist läbi minna ja märjaks saada. Lühematel meestel oli vesi kooli rinnust saadik relv üleval, hoidis, pidime sealt läbi minema, siis tulime Boriss tõenäoliselt välja ja nägime välja nagu kuradit. Ja oli niisugune asi, et rünnak algaski. Juura talu võeti ennem ära ja seal saadi juba palju vene laskemoona ja samuti püstolkuulipildujad, millel oli väga suur abi pupp pastori vallutamisel. Pupart vallutati magistraalkraavi läbides tormijooksuga hurraaga ja elagu Eesti ja poisid, tornid sinna üles olid otsekohe venelastega segamini ja need hakkasid muidugi kõva võitluse järel sealt välja jooksma ja nendel ainuke tee, kuhu pole välja oli minna lõuna poole ülevad seda voored pidigi, teisel pool oli juba jõgi järve ees ja nemad pidid sealt läbi jooksnud, aga meie 11. kompanii oli juba ennem sinna neile vastu läinud ja nad kõik läbi selle tule jooksnud, kaotasid seal väga palju mehi, aga ka meie kaotasime palju mehi, meil langes sel päeval 20 meest. Ja see oli meie kõige suurem kaotus võib-olla kogu selle rünnaku jooksul. Nüüd peale selle olid meil veel rünnakut teha Ovi teisele külale ja hiljem nõela ja Ovi esimesele külale, mis ajus asus juba Kärevere tee peal üle Kärevere tee lõuna poole Emajõe kaldal, kohe. Seal olid ka rasked lahingud ja kaotused olid võrdlemisi suured, aga mitte nii suured kui Pupas tares. Ja kõige toredam lahing oli meie arust, mis meile väga meeldis, oli õppi teine külale, seal oli niimoodi, et kui meie poisid rünnak, lähtealused metsast välja tulid, pikas ahelikus ja laskma hakkasid, nii hakkasid venelased jooksma ja siis oli nii, et poisid võtsid endile käe alt kinni ja hakkasime laulma. Hõissa kauboi. Jep, jep jää ja marssisime sinna külla sisse ja nemad olid sealt juba läinud, nii läksid sealt väga kiiresti välja, aga selle eest nõela ja Ovi esimese õbi tõbi on see tõbi, esimese küla vallutamine oli väga rasked, jälle uute lahing, aga seotud. Niimoodi. Nüüd vaenlane oli õli teise lahingu järel üle Emajõe taganud seal Lõvi esimeses külas avanes aga meil suur õnn, nimelt oli sinna maha jäänud kohutavalt palju igasugust venelased tagasi, sest ta on üle Emajõe ja mõned ujusid ja uhkusid seal ja kes Kärevere sillast üle ei ole saanud, need ma ei tea, kuidas need üle Emajõe pärast sain, igatahes kadusime sinna ära. Ja seal oli väga-väga palju sõjasaaki, kõik parema kvaliteediga asjad olid, meedin uues sai nagu juba eelkõneleja rääkis lihakonservi Chicagost siis ühest tankist, mis poisid püüdsid seal käima, balla leiti reisu kohvritäis, naiste alus. Sääres ühe heinakuhja külje all aga leiti üks korras väiksem kahur, mida postide ümber püüdsid keerata ja et siis tuleb hakata, on venelastel, aga seal juhtus niisugune õnnetus, et ei olnud kahurialal asjatundjad alguses kohal happestada, kahurid ümber pöörama ja üks kogemata tõmbas seda sütikud. Ja see, see plahvatus oli nii lähedal, et ühel poisil lai ühe näo küljel natukene kriimuste säraga, siiski teised said maha hüpata, niisugune õnnetus, aga siis kutsuti varsti eksperdid kohale ja need olid poisikesi kahurväes teeninud. Ja nemad siis otsesihtimisega, ma ei tea täpselt, kuidas seda tehaksegi pealt lukk võetakse tihti, vist vaadatakse läbi kahuritoru ja lasid hakkasid siis otseseid misega üle Emajõe laskma. Aga nüüd kõige vahvam nali juhtus tangiga, nad said lõpuks ühe tangi käima, aga niisugune rumal asi oli see, kus kopter leiti. Rumal asi oli, et keegi ei oska temaga sõita ja tank hakkas käima ja hakkas keerlema ja seisma jää. Ja mis kõige hullem oli, kõige hullem oli neli saksa tankid olid Kärevere poolt ja nüüd oli niisugune olukord, et kui nad näevad vene tantseb, hakkavad talle andma, viimati siis olid meie poisid pidid sinna vastu jooksma, teed mööda Saksa tankidele ja ütleme, mitte ei laseks. Niisiis seis on. Siis oli ma ühe vahejuhtumi, tahaks veel rääkida, kuna ma olin pataljon, relvur siis enne seda, kui meie alustasime rünnakut kliimast, rünnakut Ovi esimese ja nõelaküla peale mis pidi toimuma juba 20 õhtul, aga lükkus edasi 30. keskpäeva peale ja teate, mispärast, sellepärast et minule toodi terve veoautotäis laskemoona ja toidumoona diviisi staabist ja kuna meie pataljoni ülem arvas, et kõige parem on Ärm, sina võta see kätte ja sõida koos selle Lastwageniga ilusti sinna ette ja nendele kõik laskemoon ja kiiresti kätte, sest meil rünnak ootab. Ja oli niisugune asi, et me hakkasime, siis mul on nüüd talunimed nii hästi meeles, sest mulle tehti sketsete ja kästi seda mööda sõita, et sõida, sepasaare talu jääb vasakule ja taki talu jääb paremale. Paki talu tee nurga peale tuleb kompanii staabist üks patrull vastu, siis sõidad sinna, siis minul muutkanud kompas selle kehasma umbes vaatasin ikka me õiges suunas, sõidame, ei hakka Tallinna poole sõitma. Tartu poole sõitma, hakkab. Meie arvates, kus teerist oli, ei olnud, siis ma mõtlesin, et küllap päevale väikseid söödame natuke maad edasi, sõitsime edasi ja ikka kõhedamaks olukord läks saksa Kepreituralikesse, autojuht oli, tema ütles lihtseisse lihtsiis, mõtlesin lihtsalt harjuda, ega see ei aita, kui laps siis siis veel niikuinii ja ikka lihtseisse. Temal hakkas kõhe juba? Jah, ja tema ütles, et nüüd me oleme küll kadunud ja oligi niimoodi, et tal oli õigus, ta niisugune paistvam, teinekord sõdur oli niimoodi vastast poolt. Hakkasime saama pakki tuld, teate, see on nii, et pauk käida kohe lendab ka siinsamas biovups ja kohe hakkas meile andma ja mitte sellest vähe sellest hakkasin miinipildujaga meid laskma ja me olime kitsa tee peal ümber keerata, ei saa edasi minna, ei tohi. Ja hüppasime, mõtlesin hüpake ruttu sitale ja läksile. Asso, meil oli seal taga kasti selle majandusalluv, seal ka oma toidumoonad. Hüppasime kiiresti kraavi ja hakkasime tee kraavi mööda tagasi jooksvalt, kus hirmus suur pauk käib, et siis vähemalt eemalgi saab olla haavatav või kuidagi elugevdas. Ja hakkasime seal, tema unustas oma püssi sinna autosse sisse, nagu nendel on seal auto ees seisab juhi püssi ja söö all olnud, seal ka jooksime sellega tagasikraavid ja venelased ei saanud seda suurt last, naginaid ei saanud õhkida, jäigi terveks ja meie ütlesime, et ainuke asi nüüd tehan, katsume natuke säärast kond vaikseks tuust tagasi, hiilime sinna ja hakkame tagasi sõitma, vaatame, ehk saame. Ühe tee keerab veel sisse keerates pöörab niimoodi ümber ja olime seal kraavis nagu tagasi läksime, nii hakkasid jälle andma. Nii et nemad ei arvanud, et seal peal võib laskemoona nähtavasti olla ka, mõtlesin, et hoiavad meid eemal ja nii oligi vaatluse all seal mähe me üleval mäe külje peal, just nii, et sealt Laksarla vastuse poole. Aga natukese aja pärast kuuleme, mis kirumine, son kraavidmedaks, igav. Punt mehi tuleb, sealt, kirusid kurrat, astu vastu ja vaatan, et mis seal siis vene üksust tuleb, Vene ohvitser, eestähed ja kurat taastuvastuda. Aga siis nägime, et seal taga olid soomepoisid vene Starsile leitnandi või tähendab ülemleitnandi kätte saanud, kes rattaga oli tulnud ja otsis vist oma üksust või midagi, seal oli vahepeal suured rünnakud olnud ja kõik oli teistmoodi ja oli selle kätte saanud ja sellepärast nad ei olnud meil teeristis. Vastased, nad ajasid, jahtis leitnandi peale ja olid selle kätte saanud ja viisid need tagasi. Ja siis muidugi meie öö tulekul, tõime selle auto siiski tagasi ja selle rünnak jäi pool päeva hiljemaks. Nii et mina olin ka selles osaliselt süüdi, et mul ei olnud kaardikaaslast Moldkondandal kaardi täpse tegema, ikka sõitma kohale, äriasi igatahes see need on nüüd põhijoontes lahingud, mis me pidasime. Ja meie jõudsime selliselt Emajõe kalda nii välja ja neid väga üllatas ja kurvastas see meid enam edasi lubatud minna. Aga sakslastel oli juba see ette nähtud, et kaugemale ei ole vaja minna, sest Emajõgi moodustas teatud loomuliku kaitsejoone ja nemad ei olnud sellest enam huvitatud, et me Tartut allutama oleme.