Vilemise sisu. Saade sisukatest inimestest. Mina olen Urmas Vadi Figaro siin, Figaro seal on juba nii, et mõnda inimest on nagu kõikjal näha ja kuulda. Aga teisi jällegi ei ole. Üks selline häälekas inimene on kindlasti Berk Vaher. Aga miks ta on nii häälekas ja kes ta siis ikkagi on? Kuuletegi kohe saates kõlavad ka Berk Vaheri muusika töötlused. Head kuulamist. Reberg tavaliselt. Käid sa pintsakuga ja ta näeb välja isegi natukene, mõnikord snooblik, sest sul on kett prillide küljes mõnikord. Aga mis on väga huvitav, et kas siis kaelas või kuskil linnas kannad sa peaaegu alati nii palju, kui ma siin näinud olen. Plastmassist väikest valget luukere. Kas see võiks olla ka võti sinu avamiseks? Võib-olla võib selliseks imago osaks anda kuidagi muutunud jah, ja ma olen ise ka temaga nii harjunud, et kui ta mingil põhjusel jääb kajale panemata, siis oleks nagu püksata. Kuigi maal ma teda ei kanna, et siis ma annan talle puhkust ja siis rannas kaheksale püksata ringi nagunii, et mis siis sellest Log ühestki aga aga jah, kuidagi omaseks saanud on mulle saanud ja ta tuli kuidagi väga äkki, et lihtsalt. See oli vist 94. aasta, kui mul lihtsalt äkki tuli pähe, et ma tahan sellist asja endale, miks sa tohtisid seda endale kaelas kandmiseks? Vaat lihtsalt tahtsin ise ka hilja tuli selline mõtet. Aga mis oleks, kui hakkaks äkki sellist väikest lugejat kaelas kandma? Ja siis ütlesin vennale, et näiteks kinkige mulle selline asi jõuludeks ja ta kinkis jänes mongalangi juba 12 aastat rohkem kui 12 aastat. Kuskil maal, kui sa oled, siis inimesed arvavad, et sa oled nagu veidrik. Oled sa mingeid kommentaare ka kuulnud selle kohta? Oi, muidugi küll, kes arvab, et satanist ja kes lihtsalt tuleb küsima, et mida see tähendab ja miks ma seda kannal või mis selle tagamaa või lugu on või? Aga ei, üldiselt ma olen teda kandnud. Kui ma Inglismaal õppisin, siis sealsetel hote koosolekutel, kus mind kutsuti kõnelema ja kuma poliitikas, olin siis mingisugustel suhteliselt tähtsatel nõupidamistel ja ei ole keegi selle pärast tulemata jäänud või või ukse pealt tagasi jooksnud. Aga mingid. Erilist tähendust, et sa kannad endas mingit teatud subkultuuri Sukult. Tuuri otseselt mitte võib-olla mingisugust sellist Sukultuur sust küll, et see on üks selline asi, mis. Võib-olla ei lase päriselt teha, mugandada või? Võib-olla tekitab mingisuguse vajaliku nihke teistes inimestes, minu suhtes ja minu enda jaoks ka maailma suhtes. Võib-olla seda küll. Aga sa tahad kindlasti sellist mingit liigendust või, või sellist puhvrit enda ja mingi noh, ma ei tea, missuguste inimeste vahele siis Igasuguste inimeste vahele tegelikult mulle ei meeldi, kui asjad muutuvad liiga enesestmõistetavat, eks või kui mina muutun teiste jaoks liiga enesestmõistetavaks või ümbritsev asjade seis muutub minu jaoks liiga enesestmõistetavaks. Kui ma hakkaksin otseses kujundlikus mõttes lipsuga käima siis võib-olla ma võtan mitte ainult seda lipsuvaid, tervet suurt osa maailmast millennagi, mis niimoodi on ja mis teisiti ei saakski olla. See tähendab siis juba autot, korterit või maja ja kogu seda vähki, mis sellega kaasas käib, mingisugune mugandumis aste ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks ma kannan teadlikult seda luukereluukere peale lipsu panna, on juba ebamugav. Aga sa mõtled seda mugandumist nii sellises materiaalses mõttes kui ka vaimses. Jah, isegi pigem vaimses, sest et see vaimne ellips ilgelt palju kägistavam või või see, et kui inimene hakkab suhtuma ümbritsevasse ellu ilma heas mõttes petensioonideta või et kõik ongi niimoodi ja, ja niimoodi see ühiskond, ütleme niimoodi see elu käib ja, ja eksist, tule sellega kaasa mängida ja on teised enne mind teinud, niimoodi pean mina ka tegema ja selline tammaru pähe panna, mentaliteet. Et sellest kuidagi ennast lahti hoida, nii palju, kui see on võimalik. See selline pretensioonikus või millegi muuta tahtmine on sul kogu aeg sees olnud. Jah, imelik, ma ise ka imestan selle lava peal, sest et mingit pidi ma olen äärmiselt mugav inimene. Ma kõige parema meelega üldse ei sebiks, ei koheldaks, ei, ei üritaks mingeid kontsentratsioone tekitada või, või isegi ennast kuidagi igale poolele läbi suruda. Aga lihtsalt on kuidagi nii palju asju, mis, mis riivavad silma või tunned, et võiks olla kuidagi teistmoodi või või siis tõepoolest näed enda ümber mingisuguseid huvitavaid inimesi, huvitavaid tegijaid kes vajaksid natukene rohkem tähelepanu või vajaksid kas või julgustust, vajaksid ütleme, esimest esinemisvõimalust avaldamisvõimalust ja kui näed, et keegi teine seda ei paku, siis hakkangi ise tegutsema. Ühesõnaga, võtad sa igal pool ajakirjanduses sõna kõiksugustel teemadel noh ükskõik mis puudutab noore pere loomist ja majandus versus skulptuur ja ja tavaliselt järgneb sinu artiklile väga palju kommentaare internetist. Et kas need kommentaarid on sinu jaoks olulised? Seevastukaja on sinu jaoks oluline. Ei, need kommentaarid otseselt sellisel kujul, nad ei ole olulised, sellepärast et vähestel netikommentaatoritele on tõesti midagi huvitavat öelda. Ma olen küll tõepoolest mõnele netikommentaatoritele kihutanud huvi pärast vastu öelnud, et räägime meilis edasi, et noh, et mis inimene sa oled, et tahaks nagu teada saada ja, ja on mõnel juhul juhtunud. Osutub äärmiselt huvitavaks inimeseks üldse selliseks, keda üldse ei oodanudki, et ta seal kommenteerib ja millest on tekkinud sellisem, sügavam sõprus ja rusutud tõesti selliseks kompleksides inimeseks, kellest hakkad aru saama, kui sa temaga suhtled. Aga sa näed, et selle inimese, võib-olla kõrvalejätmine sellisest avalikust diskussioonist on natuke probleem ka. Ega ta ei olegi tõesti mingi tohutu ühiskonnateoreetik, kuigi ta ise seda võib-olla väga arvab. Aga pigem seevastukaja, mida ma ootan ikkagi inimestes mu ümber või nendes, kes üldse kommentaare ei kirjuta, aga kes, kes loevad neid jutte ja kellele see võib olla osta, läheb, et ma isegi ei oota, et ta kuidagi mõjutaks ühiskonnas poliitikuid või majandusmehi, selleks tunnen ma neid liiga hästi. Mis neid ikka nüüd nii väga mõjutab, et need hakkavad ikkagi teatud numbritest pihta, mis need mõjutavad, need on ikkagi hästi kindlad kasuminumbreid, mis, mis mõjutavad, aga aga pigem selliseid inimesi minu ümber. See on jälle seesama asi, et, et kurat, ma ei pea ju rahul olema sellega, mis ümberringi toimub, et me ei pea vesisema kogu aeg absoluutselt mitte. Aga ega kirjutaja jaoks kirjaniku jaoks ikkagi ju sõna võrdub teoga. Ja kui on vaja öelda, siis on vaja. Noh, see teemade ring, millest sa räägid, on niivõrd lai kas sa piiritletud ka ennast kuidagi selles või on kõik, mis sind kuidagi puudutab ja huvi pakub kõigest sa tahad ka kirjutada või sellele mingit reaktsiooni tekitada? Jah, ega teemade ring on piiritletud inimese eluga või minu enda eluga, mis sellesse ellu kuidagi sekkub, selle suhtes ma sõna võtan, kuigi ma olen hakanud tunduvalt vähem kirjutama. Eks ma loomulikult pea hoogu sellega, et kui ma tunnen, et ma ei ole mingis temaatikas kodus aga jällegi on teised asjad, mille puhul ei ole vaja mitte nii võtta mingisugust, ütleme majandusteoreetilist kompetentsi või midagi taolist, vaid lihtsalt äkki ta inimese positsioonilt, kuidas, ütleme, üks või teine teema majanduse poliitika sekkub inimese ellu. Ja selles mõttes ma korrutan küll ikka ja jälle oma artiklites seda, et mina olen küll rahvas, räägitakse, rahvas, siis räägitakse justkui nagu alati kellestki teisest või et raha seal on, ma ei tea, kas ta maal või tal peab olema suhteliselt väiksem haridustase või palgatase või mida iganes. Et justkui siis on õigus rahva nimel kõneleda. Aga ma tunnen ennast sama võt rahvana kui iga teine. Ja siis sellelt positsioonilt sõna võtangi. Me istume praegu sinu kabinetis. Sa oled Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees ja sa oled ka kirjanik või noh, oledki kirjanik mitega. Sa oledki ülikoolis õppejõud, et kuidas näiteks ennast tajud sa identifitseerida ennast parteide, organisatsioonide, ülikoolide, linnavolikogu selle ametikoha kaudu või, või on need hoopiski mingid sinu tekstid ja ja mingisugused mõtted. Segane küsimus. Ei, see on väga hea küsimus. On selles mõttes väga õige küsimus, et jah, ma tajun oma olemist üha rohkem kulgemisena ja Eima üha vähem identifitseerinud ennast mingisugust institutsioonidega või isegi mingisuguste ametitega, isegi sellega, et ma olen kehaniku õppejõud sellepärast et see on hirmus närvikulukas ja ja lõpuks sa hakkad olema midagi, mida sa ei ole või või hoopis, et sa hakkad vaeva tunduvalt vähenemise, võiksid olla, võib-olla niimoodi on pahe mõelda. Et ühelt poolt võta nüüd kätte ja identifitseerida ennast teha, panna paika, et ma olen nüüd kirjanik, see muutub mingit pidi hirmus kulutavaks, kui hakata tajuma seda, et mida see endaga kaasa toob või mis väljundit sa pead endast kuue kandma. Et ikka nagu midagi publitseerima kogu aeg ja justkui olema arvustatud ja justkui andma teatud regulaarsusega raamatuid välja või mingeid jutte kirjutama või või olema mingisugustes nimekirjades või, või esinema või et ma ei näe erilist vahet kirjaniku ja sellise poplaulja elu vahel. Et loomulikult tulud on tunduvalt väiksemad ja fännigi eelnevast tunduvalt vähem, aga, aga selle kogemuse struktuuri siis mulle tundub, ei ole erilist vahet. See on päris huvitav, sellepärast et Vanilla ninjad teavad kõik, aga noh ütleme eesti kirjaniku ikka väga paljud ei tea, et see kirjanikust ootus on noh, sellest on ka vanad kirjanikud rääkinud, et see on väga devalveerunud, et et selles suhtes nagu nagu vaidleks vastu. Mulle tundub, et mõlemat ühendab see, et neid mõõdetakse produktide järgi. Ja see ei pruugi üldse tähendada seda, et, et kui palju nad produktid müüvad nagu pärinevad, ostetakse vaid see, et Sa pead väljastama mingisuguse tulemuse teatud regulaarsusega ja teiselt poolt olles olnud mingisugustes stipendiumi komisjonides onu poliitikas ajanud mingit kultuuripoliitilist sõida siis ma saan sellest aru, mingis mõttes on see paratamatu, et kui, kui ühiskond annab kirjanikule mingisuguse raha, eriti regulaarse raha, siis ta tahab näha mingisugust produkti, et see inimene ongi midagi kirjutanud, et ta ei ole lihtsalt elukunstnik. Teiselt poolt jälle niimoodi kehanikkonna ma näen, et see ei ole üldse nagu. Õige, või et noh, kui me näemegi häälekest mingisuguseid pilte, siis ta on ikka hakkas laua taga kirjutamas midagi või siis niimodi raamaturiiuli taustal tema avatud olla, aga see sümboliseerib seda, tema toodab ka mingit produkti sinna. Et ma kohelda on mingisuguseid üritusi, ei ole omaette eesmärk. See, et ma olen meediasse, ei ole omaette eesmärk see, et ma vahepeal tegutsesin poliitikas, see ei olnud mingi omaette eesmärk. Ta oli lihtsalt selle elutegevuse osa ja tegelikult on äärmiselt tähtis aru saada, millal ta äratab. Räägiks sellest Res Publicast natukene, saastasid Res Publicast välja 2004. aastal ja valjuhäälselt ütlesid, et Res Publica reedab enda algseid põhimõtteid, mida nad manifesteerisid, aga mis sellise noh, eesmärk, miks sa sinna läksid ja mul on nagu teine küsimus sellega ka veel, et üsna mitmed kultuuriinimesed ja kuulsid ise ka seda kas nurga tagant või öeldigi kohe sulle otse, et tegelikult Berk Vaher on üks võimuhull ja ta tahab kuidagi kehtestada ennast läbi poliitika. No ilma võimuambitsioonid keegi ei lähe sinna, aga aga ennekõike see oli ju tol hetkel ikkagi see, et et ümberringi ülistab kurtmist ja hala niivõrd palju. Ja loomulikult seda juttu, et poliitiku mustri häpanjan ja nii edasi oli tahtmine ise midagi teha, vähemalt järele proovida. Et kas on võimalik, kas on võimalik teistmoodi see võimalust pakuti, ma kasutasin selle võimaluse näha ja ehkki ta osutus selliseks püramiidskeemiks mis elas inimeste kumuleerumise peal, siis oli seal ikkagi väga palju väga häid ja asjalikke inimesi mingil hetkel. Ja, ja see oli ka huvitav, et kuidas peaaegu et esimestest hetkedest hakkasin paremini läbi saama, nende inimesteks ka jälle välja tilkusid või noh, näed ikkagi, et et ühelt poolt On samade väärtustega inimesi ja teiselt poolt nad reageerivad sellele toimuvale sama moodi. Et kui palju ma nüüd nüüd läbi Res Publica suutsin näha, teha, see on iseküsimus, sest et sealse pseudotegevuse või näiva tegevuse osakaal oli ikka täiesti jahmatavalt suur. Aga räägi sellest, see fassaadi loomine või see mulje loomine, ilma et püütaksegi seal taga ennast kuidagi asjadega kurssi viia vä? Või mis Eestis tegelikult toimub, mis inimeste tegelikud vajadused, mida tegelikult oleks vaja teha? Mina, kes ma ju ise alles õppisin seda asja kuidagi püüdsin ennast ühiskonnaga kurssi viia. Minuni jõudis see kuidagi järk-järgult aeglasemalt ja võib-olla valutavad kohale, aga näiteks võtta kas või Taagepera või vooglaid, kes on ikkagi sügavalt ühiskonnateadlikud inimesed. Nad saavad aru, kuidas üks selline ehand võinuks Eestis töötada. Millise šokina moodsaid tegelikult ei töötagi üldse? Ei üritata ennast kurssi viia asjadega, vaid lihtsalt kindlustatakse neile mingid positsioonid aetakse täiesti karistamatult suust ilusaid loosungeid välja ja et see kõik ongi mull. See oli võib-olla selline kõige jaamatused, noh, loodad, et nende loosungite taga midagigi on, et inimestel võivad olla erinevad arusaamad, kuidas neid asju teostada. Aga et on ainult papist fassaad, et see oli võib-olla selline kõige suurem jahmatus. Ja sellele oli ka ju väga palju reaktsioon, et ahah, et nüüd nüüd, kui asi hakkab põhja minema, siis Berk Vaher tuleb ära. Jah, kusjuures tegelikult ju sel hetkel tundus kõik veel väga ilus olevat. Pigem jah, ma olen isegi kohanud, et väljastpoolt seda suhtumist just, et et vat ei läinud nõuga pärast ära, läks siis näha, kui asjad veel hästi läksid seestpoolt küll jah. Seestpoolt inimesed nägid, et asi hakkab põhja minema ja, ja siis mõni oli siiski ikkagi neid, kes oli kuidagi väga häiritud, võib isegi kurvad. Et noh, keegi nüüd käega minema astub. Tartu linnavolikogus ka enam ei ole, siin lihtsalt ei valitud. Et see on see põhjus. Jah, ja tegelikult ma ütlen, et see oli väga õigel ajal see võimalus teha tulla sest et sai aega pühendada hoopis muudele asjadele tegelikult need olulised asjad, millega me seal tegelema hakkasin, mingisugused Tartu linna kultuurivahelduslikud asjad, Need on läinud edasi. Sest et suvel majanduse volikogu on ikkagi tagasi poolne asutus. Et need otsused tehakse mujal, aga et see, kus mind nagu vaja oli või kus ma tundsin, et ma et minu mõtted kuidagi kohale jõuavad, et see osa läks edasi ja, ja võib-olla see saab, kust ma kulutasin asjata energiat, just see odagaduse nägin seda, et kuidas see volikogu kui sümboolne alla, et kui vähese hüvenemisse rängudes inimesed käivad seal lehte lugemas sellepärast et see ei mõjuta midagi, et noh, kui linnaeelarve puhul linnavolikogul sisuliselt selline nuusutamise õigus, kus sa saad muuta pahi promilli jagu aga need sisulised otsused on kuskil mujal tehtud, siis see ei ole see koht, kus tegutseda. Tallinnas on Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus keda me mõlemad väga hästi tunneme ja kellega sina Berk. Vahetpidamata Ta selliseid pallikesi üksteisele viskate ajakirjanduses näiteks Jan Kaus mainib sind ikkagi üsna tihti oma artiklites ja sina samamoodi noh, see pallikest loopimine teie vahel, see on juba enne seda, kui sa sellele kohale asusid. Aga see Tallinn-Tartu vastasseis sellest on nagu hästi palju räägitud. Ja tegelikult oled sa ka sellest ise rääkinud, et Tartu on ikkagi parem keskkond loomiseks ja ka siin on paremad kirjanikud. Ei, mis puutub sellesse pallikestel ootamisse, ei anna, ega siis on jah, ta on ikkagi olnud enne seda juba, kui kui me kumbki oma tähtsatele ametikohtadele saime ja, ja mingitel hetkedel olnud olla väga äge ja teha. Ja mingitel hetkedel ta on jällegi kuidagi hästi. Blair vaikselt, ma kujutan ette, mulle küll ma loodan, et talle ka. Ja, ja loomulikult ma ma Saveli provotseerid jahin, väetilised Tatu, et kogu Eesti kirjandus asubki Tartus, eksole. Õnneks ta läheb operatsiooniga ka kaasa alati veeta selle. Huvitav. Ma arvan, et on vajalik, et selliseid aktsepteerisid kirjutajad ei ole ühel nõul või natuke omavahel vaidlevad või on ka kehanduse seni seisukohtadel või peavad heaks ja vajalikuks natukene erinevaid asju. Et see on ainult kasulik, isegi kui see vahend Ehavaks läheb. Aga Tallinna ja Tartu vastasseis, eks ta ole kuhugi maani ikkagi väga suurel määral. Selline legend või müüt. Lõppude lõpuks on ju paljud autojuhid elanud mõlemas linnas saavad oma kogemusi mõlemast linnast saavad taevakene inspiratsiooni moni, teiste kehanike lugevnesest muust kultuurikeskkonnast, mis võib asuda nii Tartus kui Tallinnas. Et selles mõttes vahetõmbamine on, on väga suurel määral kunstlik. Kuigi ma ise näiteks ei kujuta ette, et ma läheksin Tallinna elama, ikka veel või tööle, noh lihtsalt orgaaniliselt kuidagi vastuvõetamatu, aga, aga kehandus mõttes ma arvan, et ta on ikkagi kuusmanni liialdus ja teiselt poolt jällegi mingil määral olemas. Teatud määral, et Tartu on nii pahe, segu kompaktne või et erinevad kultuurikihid siin nii omavahel kokku puutuvad, on oluline. Ta tekitab mingit teatavat palju, sest Tallinnas on võib-olla mingisugused erinevad sellised stiilid või, või, või kirjutamislaadid või kultuurilaadid rohkem välja kujunenud, haakuvad omavahel vähe mis võib-olla mõne koha pealt on ka jälle hea, võimaldab teatud maailma vaadetel või elu tunnetustel võib-olla teravamalt välja kujunenud. Ja loomulikult, et ühelt poolt on Tallinna poolt ka kehandus inimeste poolt ikkagi tunda seda, et mille ümber justkui on see pähikultuuri, keskkond ja muud Eestit nagu väsiti, tajuta või või kasvõi et, et kui on mingi eesti kirjanduse või kultuuri vahendamine kuhugi välismaailma, siis näeb seal ikka põhiliselt Tallinna auto. Ja siit Tartust nagu unustatakse vaadata või küsida, et keda siis ka siit võiks saata. Keskkond kui paik või koht, et, et see on ikkagi sinu jaoks hästi oluline, sa mainisid ka, et, et sa ikkagi ei saa Tallinnasse või sa ei kujuta ette, et sa lähed Tallinnasse elama ja tööle. On ikka oluline ja ju ma siis niipalju olen ikkagi mingisuguses keskkonnas kasvanud Viljandis ma olen ju sellise oma kujunemisjärgu elanud, et selline väikelinna kompaktne keskkond on mulle vajalik, noh kuigi ka nähtavasti mitte väga väike, et kuni suhteliselt hiljutise ajani ma mõtlesin ka, et, et ma ei suuda enam Viljandisse tagasi minna. Kuigi nüüd vaatan, et, et see, mis seal kultuuriakadeemia ümber toimub ja kuidas on tekkinud nohene aktiivsed kultuurikorraldajad. Kuidas sellised mitmel pool Eestis huvitavaid projekte teinud inimesed lähevad Viljandisse ja võib-olla seal kinnitavadki kanda ja leiavad endale selle õige seltskonna sealt, kes nendele üritustel osaleb ja kaasa mõtleb, üldse mitte ainult selliseid etnofolki, ka tegijad, vaid ka mööda elektrooniline muusika tegijaid või selliseid olgu kunstnikud. Ja siis ma vaatan, et aga mine tea, mis sellest linnast veel saada võib. Põhimõtteliselt sa oled mulk ja mulkide-le ei meeldi ju teised eestlased ja setudele ei meeldi üldse eestlased ja nii edasi ja nii edasi, et mida sa sellest arvad või kas sa ennast identifitseerinud ka selle kaudu sa oled mulk, kellel käivad kaevud ketis ja nad on nii lihtsalt absoluutselt? Mitte sel lihtsal põhjusel, et ma tegelikult ei ole mulk, et ma olen Kohtla-Järvel sündinud ja kogu see suguvõsa läheb ikkagi üsna sügavalt sinna Lääne-Virumaa kanti ja, ja tegelikult ma olen nagu sealtkandist ja legendi järgi siis ema suguvõsa on pärit hoopis Hiiumaale laevahuku teinud Portugali mehe meestest. Noh teate, üks, üks osa hiidlasin kuidagi hästi tõmmud ja, ja et, et see on nagu sealt ja siis isapoolne suguvõsa on siis kuuldavasti rootsi soost pahuni suguvõsast pärit vanukesem külalda krõpsu teinud, nii et nähtavasti mul mingisuguseid avalduse tiitleid tagasi saada ei ole juriidilised kuigi suguvõsad, noh, mida, mida edasise kandub seal suuremaks, seal end läheb otsapidi juba mõne suguvõsa haru legendi järgi me oleme Rootsi kuningatroonijärgluse, nii et kui esimesed viissada-tüüpi kukuvad, vaata mu peale, aga aga ei, mulkide on küll mingisugust seost, ei tunne, aga aga Rootsi kuningana miskipärast lapsena oli mul kohutavalt tähtis. Rootsi kuninga kuld oli mul põrandalaudade all, kuigi meil oli see parkett või linoleum. Aga ma olin kindel, et mul on Rootsi kuninga kuld kuskil olemas ja siis oli see kuidagi mulle väga tähtis. Et ma ei tea. Ei, selles mõttes küll mitte, võib-olla võib olla geneetiline kuld küll, jah. Seda on ikka hea mõelda, et mul on mingi geneetiline kuld kuskil sisemiste põrandalaudade all, aga ma ei tea, ega ajapikku see ei ole nii oluline, seda enam, et mis suhest tähtsast suguvõsasse tulede. Aga kuigi jah, tuleb välja, et ma olen sündinud Põhja-Eestis siis noh, elanud ma olen ikkagi oma teadliku elu Viljandis ja Lõuna-Eestis ja ja miskipärast see tunne, mul on küll, et see viimase aja suhem kultuuriline innovatsioon, selliseid kihtimad tegijat nooremal skulptuur on ikkagi nagu Lõuna-Eestist. Võib-olla see on see põhjus, et, et kui Tallinnas või Põhja-Eestis oli see Soome televisioon ja Lääne trendid olid kuidagi hästi teada ja noh et võib-olla see Põhja-Eesti annab natukene trenditeadlikum, aga selle võrra vähem originaalne. Ja, ja Lõuna-Eesti on pidanud paljud asjad enda jaoks leiutama. Nähtavasti paljud asjad on jõudnud hiljem kohale, paljudest asjadest on saadud valesti aru ja kõik see on selle võrra palju huvita. Pöördaks veel korras siiasamma, kus me oleme tagasi sellesse Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe tuppa, kus me praegu oleme ja ma mõtlen seda, et kas sa oled olnud poliitikas ja linnavolikogus ja nüüd istud siin ja tegeled eesti kirjandusega kirjanduspoliitikaga ka, palju sa üldse usud, et et kirjandus mingisuguseid tänapäeva probleeme võib muuta või minul isiklikult on mõnikord nagu sellised kahtlused, et, et kuivõrd üldse suudab kirjandus või teater rääkida kaasa mingitel mingi keskkonnaprobleemidele, et me oleme nagu võimetud midagi muutma? Jaa, jah, noh, mingis mõttes olen ma oma selles ametis kuidagi hästi skiso Feinilises positsioonis sest et et see amet eeldab mingisuguste sõnumite väljasaatmist või mingisuguste seisukohtade võtmist, mida ma ise võib-olla indiviidi ja kehanikuna üldse jaga. Aga see ei tähenda, et ma niimoodi osakonna esimehena või Kirjanike liidu funktsionäär kuidagi levitaksin, sõnumeid, millest ma ise ei usu, ei kuma selles positsioonis olev. Ma vaatan asju selle vaatepunktipealt siis ma näen, et, et need asjad ongi õiged ja vajalikud. Et näiteks kehanic, autoriõiguste kaitsmine või indiviidina ma olen tunduvalt liberaalsem autoriõiguste suhtes minu meelest kohati ikkagi autos ei kaitsjale, peaks kätte ja liialdatakse kõige sellega kõigepealt rahvalauludele tahetakse mingisuguseid autoreid määratav liiale ametnikuna ma saan sellest väga hästi aru ja et paljude inimeste elu ikkagi suuresti tuginev võiks tugineda sellele käskis, kirjandusega tegelevad. Ja teine on siis ühiskondliku see või ka kehan mõjukuse populariseerimise aspekt. Et ühelt poolt tundub, et kirjandus on muutunud suhteliselt marginaalseks vaata noh, mitte nii paljud inimesed, kui seda võib-olla võiksid lugeda. Ja teiselt poolt mulle tundub, et selline püüd kuidagi kihendust mingisuguste poppide nippidega populariseerida või kuidagi iga hinna eest mõlema lugejaskonna ette viia, see on pigem vale tee. Minu meelest me, mis on kehanduse üks probleem, on see, et ta on muutunud justkui üheks meelelahutuse osaks. Ta ongi muutunud võrdseks heitveega ja mingisuguse jälitusjõuga ja noh, või vähemasti ta justkui nagu tundub aeg-ajalt erinevat seda ambitsiooni et olla just konkureerida nendega. Aga miks ta peab nendega konkureerima, see on ikkagi mingis mõttes vaimselt ikka mitu klassi madalamal ja ja võib-olla see on puhtalt minu isiklik, kuid mida ma isegi ei saa oma ametikohal realiseerida, sellepärast et meil on siin ikkagi noh, nagu hoopis kuidagi teised eesmärgid ja, ja teised vajadused. Et, aga võib-olla tuleks hoopis kehandust teha tunduvalt kättesaamatu maks. Et põrgusse see Gutenberg, eks ole, oma tšekikunstiga, eks ole, et äkki tuleks minna niimoodi manustada juurde tagasi. Iga kehanic teeb oma teosest täpselt ühe eksemplari hästi põhjalikult mäel pahima, kalligraphiga panima elustaato ega hirmsas nahkköites. Aga noh, see on kõik muidugi selline väljend tavalistes juba taga midagi palju maksma minema vaid, vaid lihtsalt olema võib-olla parimate meistrite kaasa aidatud ja annab selle kas siis rahvusraamatukokku või kirjandusmuuseumi vabalt valitud arhiivi, oma külaraamatukokku ja seda saab lugeda ainult seal. Ja inimene, kes tahab, see leiab aset leida, läheb ja loeb seda ainult seal saad selle kogemuse kätte. Ja kes on inimene pidanud nagu käima läbi mingisugused teele. Et ta on pidanud kuidagi sisemiselt pingutama, et see saamat nagu ära teenida, väha väärida või mitte, ütles niimoodi rahalises mõttes ära teenida, aga kuidagi see on midagi, milleni nagu pürgida või kasvada. Midagi, millest tuleb millestki muust loobuda. Ei usu, et sina ise ei tahaks olla populaarne. Ma usun, et enamus kirjanikke, kunstnikke, kõik tahaksid olla populaarsed enda, seda maailma võimalikult paljude inimestega jagada ja olla tunnustatud. Pulaarsuse vastu mulle üleüldse mitte midagi. Aga. Sa ei pea isegi kuidagi kajastuma lugejanumbritest, sellepärast et mul on tõesti oluline, et mind loeksid inimesed, kes kes tahavadki mind lugeda, võiks tahavadki raamatut lugeda, kellele see annabki midagi ja ma arvan, et selliseid inimesi on ja saab olema, jääb olema üsna vähe. Pelk vahe heina olen nähtavasti natukene varasem kui, kui kirjanik Berk Vaher sellise mingi avaliku elu tegelasena ma olen nähtavasti tuntum kui kirjanikuna, aga häirib see sind? Ei, absoluutselt. Aga miks sa oled ju kirjalik? Seda ma olen ka jah, et kui sa ütlesid, et ma olen ka kehanic, siis üldse mindi, hea, et ma, ma olen muuhulgas ka seda ennekõike, ma olen ikkagi inimene oma erinevates väljundite, väljendusvahendites, olemisviisidest või, või mida iganes, ma võtan parasjagu ette oma eluga või kuidas ma võtan oma elamist väljendada, ennast välja elada, et ennekõike ma olen kõike seda. Ja, ja see, et ma olen kehanicon üks, üks kihistus seal sugugi mitte kõige vähem tähtis kihistus. Nähtavasti ikkagi üks olulisemaid, sealjuures aga kindlasti mitte seeläbi, mille ma ennast ainumat määratleda. Ja, ja see, et, et see, see osa, mida ma teen kirjanikuna, on ligipääsetav, vastuvõetav, arusaadav mingisugusele ühele teatavale esmainimestest on minu jaoks täiesti okei. Et see, mida ma teen, noh ma ei tea, tiiseine raadiosaatejuhina essa Eestina lektorina, et see on jälle mingisugustele teistele inimestele ja mingisugune osa sellest võib-olla laiemale hulgale arusaadav. Miks mitte. Aga ei noh, loomulikult kuhugi maani edev olen ma muidugi. Sest ise mainisid neid, seda esseistikat, need kolumne missa lehes avaldad. Seal on sinu jaoks ikkagi see väga oluline, et piisavalt palju inimesi saaksid aru või loeksid neid asju, mida sa oled kirjutanud. Jah, ja see noh, võiks tulla ka jälle selle eelmise või ühe eelmise küsimuse juurde tagasi, et vat ajalehes kuskil kolumnis mingisuguses avalikus sõnavõttudes sees seal ma tõesti tunnen, et et seal võib olla võimalik mõne inimese jaoks midagi muuta. Kas need ühiskonnas tervikuna need protsessid on ikka tunduvalt pikemad ja seal väga harva, kui mingist ühest tekstist piisab? Ta ikka eeldab mingisugust inimeste taheta, komuleerumist või valmisolekut ja võib-olla võib-olla isegi Aitab teinekord kaasa mingisugune vastandumine või noh mingisugune solvamine, milleks mina ei ole võimeline isegi kui, kuigi ma võin teinekord päris vastikult öelda kellelegi. Aga noh, kui me vaatame näiteks kui palju kultuuriinimeste eneseteadvuse jaoks ja see pilv häiljani ütlemine, et umbes teie olge vait ja presidendi koha pealt ütles, rääkida ma arvan, et see oli päästavastikaga väga kasulik selle päästeta, mobiliseeris mitmeid kultuuriinimesi, ega mina ei oleks, noh, ma mõtlesin, et ma hoian ennast kõrvale nendest asjadest, et tõesti et noh, olgu siis nii, otsustagu säha, kuidas lähevad, ega mina ei oleks ta toetusall muidu ilvesele antud kes andnud mingi vilju helinat, tuleb mulle ütlema, et kelle poolt mina võin nagu sõna võtta või keda toetada või, või mitte kultuuriinimesele. Aga aga jah, et selliste artiklite või esseede puhul mul on küll tunne, et, et ta võib ehk kelleski algatada midagi või tekitada midagi, mis viib mingisuguste ühiskondlike protsesside nii kirjanduses, ilukirjanduses, mina seda joota. Ma arvan, et noh, mingisugusel sellisel aastaid kestnud aastakümneid kestnud rahvusliku ohustatuse või kriisi ajastul see roll kehandusele võis tekkida võib-olla tõepoolest selle tõttu, et seda kuskil artiklites ei saanud öelda. Aga aga just sellepärast minu meelest selline asi on ikkagi anomaalia. On jällegi kirjanikke, kes sellega väga ilusti hakkama saavad, kes luuletustes suudavad öelda väga olulisi asju ühiskonna kohta või mingeid valupunkte puudutada. Aga minu jaoks on need head luuletused selle kiuste. Mitte tänu sellele. Nad on leidnud mingi tabava kujundi, nad räägivad millestki, mis nende ümber on mida nad on sügavalt läbi tunnetanud. Ja loomulikult see võib olla mingisugune valus ühiskondlik nähtus. Aga ükski kirjanduslik tekst nüüd ainult selle väheste, ta räägib mingisugustest sotsiaalne all või kommunaalprobleemidest nad küll hea ei ole. Minu jaoks kihenduse ülesanne on ikkagi milleski muus, kihenduse ülesanne on noh, ütleme, et noh, see, see on nüüd niimoodi ühe lausega on äärmiselt tänamatu ja kahtlane kokkuvõtet, mis see kehanduse ülesanne on, aga aga aidata kuidagi inimesel inimese maksu ise endamaks saadav venese võimalustest, enese kujutlusvõimest, enese elusuurusest arusaadav, aru saada sellest, et temas endas on midagi veel olemas maailmas tema ümber midagi veel olemas peale nende kommunaalprobleemide. Et ta ei ole ainult see, see, see mutukas, eks ole, kes on seotud mingisuguste ühiskondlike protsesside alla, et ta ei ole ainult see ühik mingisuguses kallupis võib või populaarsusküsitlustes või mingisuguses vaataja reitingutes väidetav midagi enamat, et ta on ise mingisugune. Kuivõrd palju ideed muutuvad ja, ja mingisugused ka maailmavaated oled sa ise seda tajunud, et mingisugused seisukohad on, on ka sinu vastu pöördunud. On ikka loomulikult noh, see on paratamatu või kui nad ei muutuks, siis inimene nagu üldse. Ei. Ma ei saa aru, mis ümberringi toimub. Et kui seal on mingid kindlad seisukohad, siis loomulikult noh, kui sa lihtsalt ei haudu kuskil filosoofilises tornis oma kindlate seisukohtadega ilma neid kuidagi Haaslasest testimata, siis need seisukohad võivad ka aastaid ja aastaid püsida, aga kui vähegi panna oma seisukohad proovile ümbritsevas elus, siis nad paratamatult muutuvad. Loomulikult sa näed, et inimesed suhtuvad asjadesse kuidagi teistmoodi, neil on teistsugune vähemus. Mõnel neist on õigus mõnes asjas ja, ja loomulikult läbi selle kohe keerin oma eluvaateid või on, on ta niimoodi, et ühel hetkel tunned, et on vaja nagu kuidagi ühtemoodi suhtumist, et sellest oleks abi, sellest oleks tolku. Teisel hetkel vaatad jällegi, et et see võimalus on kuidagi kaotsi lastud ja nüüd on vaja hoopis midagi muud. Võib-olla noh, mingi aeg tagasi noh, võib-olla ka siis, kui ma sinna poliitikasse Res Publicasse läksin. Plaanina sellises kanoonilises mõttes tunduvalt pahempoolsem praegu. Vaatasin just järgi, et 2004. aastal 12. oktoobri Päevalehes sa ütled, et sa oled parem liberaal. Jah, samas jällegi, ega ma seda praegu ümber küll ei lükkaks, sellepärast et selline kuidagi enese eest seismine ja ettevõtlikkus meeldib mulle endiselt, aga samas jällegi ma tunnen, et et see gamma peaks olema palju laiem. Kuidas seda inimeste poolt tunnetada seal noh, liberaal selle asja juures tähendab see neid inimesi omavahel lastaks võimalikult palju esile tulla. Ja ma tunnen, et seda on nagu vähe. Et see edu kanal on kuidagi hästi kitsas vä, soositakse mingisugust tatud üht tüüpi kohe loomist ja, ja selle köhal ei pääse mõjule inimesed, kes on võib-olla tegelikult sama ärksad sama teotahtelised, sama ettevõtlikud, aga nad lihtsalt kulgevad mingit teist rada pidi. Ja ma näen, et, et seda on vähe või noh, see see suhtumine praeguses Eestis, et kui sa ei ole tõhu liilia, siis sa oled saasta sellist vahevarianti nagu leht ei tunnustada. Sa pead olema kas tippoligarh sellise kaheksamiljonilise autoga jõmikas või siis sa oled niuke kehtegijased. Aga tegelikult need inimesed, kes Eesti elu ikkagi käigus hoiavad, on need, kes võtavad ette parasjagu niipalju kui nad jõuavad võtta. Iga sellise oligarhi peale tuleb hulk selliseid maha tallatuid, tänu kellele see oli kah on tippu jõudnud. Iga sellise ühe tipu peale tuleb hulk inimesi, kes meeleheitlikult püüavad olla tema sarnased ja kes tegelikult oma elu sellega pessegi ütleme, otsena selle päästes nad hüppavad üle oma tagumikud, nad võtavad ette rohkem kui nad suudavad, kuue, kui neil vaja on. Neil soodustatakse seda sellepärast, et see kohutav laenamine me sõimegi tähendab üle jõu elanud, püüda ennast rikkamana ja paremana, ilusamad näidata, kui sa tegelikult oled. Et, et see on minu meelest täiesti viinud asjad tasakaalust välja ja iseenesest toredad inimesed on mingisuguse paine all. Ja selles mõttes ma olen oma mingisuguseid vahem võib-olla pahempoolsemaid seisukohti leevendanud, et ma näen, et noh, niimoodi ei vea välja, see on nagu hukatusliku ja laske inimestel nagu rohkem olla, laske ennast hästi tunda. Ja siis siis muutub seiskunud päevaks, et kui kõik ajavad taga mingisugust majanduskasvu, iga ennast, siis mille nimel son? Vaat siin on nüüd see koht tegelikult, kus ma mõtlesin istuda seda küsimust. See ülelaenamine ja üle jõu elamine ühelt poolt ja siis kas, kas meedias või või äris või poliitikas üksteisele kuidagi käru keeramine või halvasti ütlemine või ähvardamine või noh kui ma seda vaatan, lähemalt siis mingisugust tohutut hirmusele tagama. Et see ei ole mingisugune noh lihtsalt julmus või vägivald, ta hirme. Või kui ma vaatasin presidendivalimiste ajal neid Savisaare Reiljani nägusid, aga miks mitte teiste nägusid, kes asjast ma nägin hirmu, ma nägin mingisugust sellist noh tõesti paanikat. Seda tahaks küsida kelleltki, kes on nagu vaadanud asju kuskilt omast heas mõttes, oma mätta otsast või distantsilt. Näiteks tahaks küsida seda Peeter Launitsalt kes vaatab asju kuidagi hoopis teise perspektiiviga, mida need Eesti inimesed kardavad, mis asi see on, mida nad tegelikult kannavad? Vot mulle tundub, et hirm ei ole üldse mingisuguse konkreetse objektiga seotud emotsioon. Ei ole erilist mõtet öelda, et noh, et et ma kardan seda või ma kardan seda. Ja seda jälle ei karda. Et sellega on umbes samamoodi nagu ihadega, et et niipea, kui sul üks ihan rahuldatud kohe, sul tuleb mingisugune uus, et noh, näiteks praegu mul on vaja kangesti autod näiteks džiipi. Tahaksin omale seda autot kohutavalt saade, mulle tundub, et kui see auto on mul lõpuks käes, siis mul ongi nagu siis mu elul on lõpuks mõte ja ja siis on kõik hästi. Ja niipea kui ma selle džiibi kätte saan, siis mul on vaja mingit järgmist asja, näiteks suvilat, kuhu sellel džiibiga käima hakata ja siis kui suvila siis tuleb järgmine asi ja nii edasi ja nii edasi, et see on selline. Selline lõputu ring ja minu meelest hirmuga on täpselt samamoodi et meil ei ole mõtet, meil ei ole mõtet rääkida sellest, et me kardame hiiri või või börsikrahhi või midagi, midagi sellist konkreetset, sellepärast et noh, niipea kui need hiired võib börsikrahh ära võetakse, ära kaotatakse niimoodi, et meil enam ei ole mõtet neid karta. Hirm lihtsalt kolib teise objekti peale ümber. Seal on täpselt samasugune täpselt sama suur kui suureks. Me oleme kahvatunud. Tegelikult me kõik seisame ühtemoodi silmitsi surma ja teispoolsuse ja tundmatusega, millega on tegelikult ju võimalik olla ka teistsuguses vahekorras kui hirmu vahekorras, eks ole. Nii et Peeter, sa ütled, et Edgari ja Villu näol on hoopiski tegemist surmahirmuga. Loomulikult on, see on see noh, lihtsalt eksistentsiaalne äng ja surmahirm. Aga, aga noh, kui ma näiteks nüüd püüan rekonstrueerida neid mõtteid, mis samal ajal Villu või Edgari peos käisid, siis need võisid olla muidugi umbes sellised, et Wayway et valijameestele lubatud altkäemaksud, need tuleb ikkagi vist välja maksta ja ja Nõukogude Liidu taastamist või üle sellegipoolest. Ja, ja võib-olla tuleb veel ära anda kõik need kõik need rahvalt kokku varastatud varad ja privileegid ja kolhooside maa tagasi anda ja ja pärast veel lüüakse võib-olla suuga Kõmu Interneti-Rein sinu nime sisse siis vikipeedias oled sa esindatud ja seal on sinu kohta ka öeldud, et sa oled Tartu Ülikooli lõpetanud ja aga huvitav, sinna juurde oli kirjutatud, et sa oled Tartu Ülikooli lõpetanud cum laude. Ja Vorwicki ülikooli vitt. Distinghien, võib-olla sa nagu räägib kõigepealt hästi kiiresti, mida see võit distinction tähendab sedasama, mis cum laude põhimõtteliselt nii, ühesõnaga, kas sinu jaoks on sellised määratlused cum laude kõige parem? Viis pluss on need sinu jaoks olulised. Eks nad kuhugi maanika ole, et Inglismaal tuli see kuidagi peaaegu et ootamatult või kui ma sinna läksin õppima, siis ma ikka tegelikult kõvasti pabistasin. Aga suuresti see, see on tunnustus või kiitus, tuli ikkagi nähtavasti juba varasema tegevuse pealt, aga Tartu Ülikoolis jah, ma ajasin seda cum laude, et lõpuks, kui ma nägin, et see võimalus tekib see saada, siis ma ajasin teda ikkagi väga jõngalt taga, käisin mingisuguseid nelju, viitaks emme nägema. Ja oluline nüüd mingisuguse sellise vormilise tunnustuse saamine ei ole üldse enam oluline. Pigem see, et käin ringi ja närin küüsi, töö vähemalt, et saaks oma doktoritööd kihutada, saaks kuidagi süveneda. Et see tegemise mõnu sellega on ise niivõrd suur. Aga et need, mis hinnangu ta lõpuks kelleltki saab, see, ma tunnen isegi ei ole niivõrd oluline, et mingil ajal kas omaenda tegevus või see ümbritsev või noh, paneb asjad paika. Sa näed, et et mis on enda jaoks oluline, näete, mis on oluline nende inimeste jaoks kelle arvamusest hoolid, eks ole, kellest lugu pead. Et tegelikult noh, kõige pahem olemine paljudel juhtudel tähendab seda, et võidad kunstlikult Nende inimeste heakskiidu. Kes tegelikult sinust ei hooli sellest, mida sa teed, jooli, kellest sina rajooni. Et noh, mingil hetkel sa tahad palju olulisem on ajada mingit oma häda ja siis ühel hetkel avastad, et et need inimesed, kellest sina, tõesti lugu, pead peavad ka sinust lugu. Ja see on oluline Oma sisu, hammas tänases saates Vaher tema küsimusele vastas Peeter Laurits, saate panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi, kes aga soovib seda saadet ja ka teisi Inemise sisu saateid kuulata veel ja veel siis saab seda teha internetis vikerraadio koduleheküljel. Kohtumiseni. Hiljem ise sisu. Saade sisukatest inimestest.