Kas eile mitte Tallinna vana raekoja kell? Need seitse lööki sobiksid, alusta oma saadet, mille ajend Jaan Krossi seitse aastakümmet ja kui tahaksime pildistada kirjaniku lähivaates nii nagu kergemeelselt lubab, saate pealkiri, tuleks minna just Tallinna südalinna punaste kivikatuste ja tornide lähedusse, kus üsnagi katusekambris Kirjanike Maja saali kohale moodustunud pööningule ehitatud töötoas kirjutab iga päev oma romaani Jaan Kross. Kas ka täna? Kas ka pühapäeva hingamise päeva õhtul oma sünnipäeva eelõhtul? Mõndagi teame oma suurest kirjanikust, aga mitte kõike. Schuberti forellide kvintett selle teose muusikalise koega, võrdles üks kirjandus kollokviumis, Jaan Kross 70 ettekandjaid. Krossi kõige viimase romaani väljakaevamised tonaalsust eesti lugeja ei ole seda raamatut lugeda saanud. Teos ilmus sel sügisel Soomes soomekeelsena. Mõndagi teame oma suurest kirjanikust, aga mitte kõik. Täna näeme oma kirjaniku ka kaugemalt tulnute silmadega üsna avaral maastikul Euroopas. Kirjandus kollokviumis saabus külalisi Soomest, Rootsist, Šveitsist, Saksamaalt, Lätist, Leedust, aga ka Ameerika ühendriikidest ja Moskvast. Kõik need on Jaan Krossi loomingut lugenud, tõlkinud, uurinud või arvustanud. Hea kuule viibinud Meiegi nende mõtete vallas, mis täitsid kahel päeval Viru hotelli mugavat konverentsisaali. Ülo Tuulik avamas kirjanduslikku mõttevahetust. Ma tahaksin Jaan Krossi võrrelda Tamme ka. Ja see lubarki mulle heita pilk üle aastate aegade kahele kuulsale tammele. Mõlemal puhul me kirjutame aastanumbriks 1943. Üks on loomulikult Göte tamm vaimari lähedal mille all saksa rahvuslik geenius jättis järelpõlvedele mitmeid oma luuletusi, ülestähendusi ja maailma mõistmise kirjapanekuid. Göte tamm kasvas ka sel ajal, mida me nüüd nimetame pruuniks kakuks, see tähendab Hitleri ajas. Saksa suurvaimule varju ja inspiratsiooni andnud pühad puu jäi nimelt oma juurtega maa külge kasvama. Puhkenud valdi surmalaagri läheduses surmalaagri hukkamisele määratud okastraataia ja muude kaitsjatega piiratud maa-ala ja vangivalvurite elamute vahele. Juutide, venelaste, hollandlaste, sakslaste, poolakate, eestlast ja teiste Euroopa rahvaste mõrtsukad ehitasid ümber tööte tamme kõrge aia. Et keegi kõlvatu püha puud ei vigastaks. Göte Tammeni jõudis vaid krematooriumi. Õudne suits. Teine kuulus Tamm on jäänud meie mällu ja kultuuripilti samuti aastast 1943 Mil Eduard Wiiralt lõpetas oma kuivnõeltehnikas Viljandi maastiku. Vaadakem veel vaadata oma mälu ekraanil seda ähvardavate pilvekroonide alla jäävat laia kroonilist puud mille all noor naisterahvas, käed vaheliti rinnal, otsekui küsib. Mis meiega juhtub. Millega see kõik lõppeb? Kas äike vallandub? Kas ta läheb meist mööda mööda või lööb meisse sisse? Ja ma asetan kolmandaks Tammeks Jaan Krossi, sest mul ei ole käepärast originaalsem, kus me oleme täna selle kolmandama tamme, selle püha puu ümber tema krooni all ja tema maagilises välja. Ja meil on õigus küsida. Kas Jaan Kross on samasugune vang nagu seda oli sisulisel plankaiaga piiratud Göte tamm või 1943. aastal keset okupatsiooni Viljandimaal üles joonistatud Eestimaa tamm? Kahtlemata ainult täpsustame. Tross on ennekõike ja esmalt oma rahva oma saatuse, oma missiooni ja oma ande vanud. Kui mind krossi juures midagi vapustab lubage siin välja jätta kirjanduslik looming, mille juurde tulevad ülejäänud esinejad. Siis mind vapustab enne kõikese täielik solvumatus saatuse ülekohtule mõeldes. Kaotatud aja loodus jäi ilma jää, üldse mitte taganutmine Jaan Krossi poolt. Meie keskel on väga palju inimesi, kes oma saatust kui pühapilti või kooni enda ees kannavad aastakümneid ja seda suisa ekspluateerivad pisaraid, kaastunnet ja eelisõigusi taga nõudes. Krossile on pikad Eestimaalt ära elatud aastat üks osa tema elus mille kohta tross on öelnud kõige teravamas variandis sellisel. Ma loe endi jälgivaks tähelepanelikuks loomuseks kui paljud minu põlvkonnast. Sattusin olema uudishimulik pealtvaataja Euroopa teatri ülemisel Ida rõdul. Sealjuures erakordsel dramaatiliste sündmuste ajal. Ja nagu juhtub tihti kaasaegsest teatrist sai ka osa publikust ja isegi ülemisel rõdul kistud vahetult sellesse piisavalt ohtlikesse mängu. Kas ei ole krossimootor? Ma tahaksin öelda. Kui bioloogid uuriksid krossi kui tamme siis nad loeksid sealt välja 70 aasta ringi. Ja 20 esimest aastaringi näitavad Eesti iseseisvust. Ja pärast viitekümmet vahepealset aastat ülemised oksad, latt hakkab ehk jälle tunnetama uut lähenevat iseseisvust. Olaf Schenke tuleb Saksamaalt ja on neid, kes novembris lokkumi linnas juba ühe krossi loomingu konverentsi korraldanud. Tema ettekande üks märgusõna oli köietantsija vana hansalinna katuste kohal. See Russovi romaani esimene särav kujund. Olashenke ütleb, et lokkumis esitati Jaan Krossile küsimus, kas kirjanikud tahavad maailma muuta. Jaan Kross vastas seda võimalust ma ei välista. Ja siinkohal meenutab kõneleja Vjatšeslav Haaveli sõnu, kui kirjanik ütleb tõtt arvestamata seda, et see ei meeldi võimudele muutuda poliitiliseks fenomeniks. Meil ei ole õigust jääda pealtvaatajaks. Nii kõlab doktor Schenke ettekande pealkiri. Kolashenke kõneleb polüklot Revalist ja polüklot krossist kirjanikust, kes unistuste kaevust tõi välja Euroopa ajaloo. Kui kirjanduse ja mõtlemise aine. Homoeurod peos, kes see on? 200 aasta eest defineeris Karli nii, et see on kergesti liikuv, teravmeelne ja leidlik olevus. Ja mina lisan, ütleb doktor Schenke. See on ju pall. Meie Balthasar. See inimene selleks, et humaanduseks jääda, on pidevalt küsija. Ta esitab endale küsimusi. Kes me oleme, kust me pärit oleme? Need on inimeksistentsi põhiküsimused. Miks sa seda kirjutad? Küsib Balta sääri, naine temalt seda Balthasar Russovile esitatud kuulsat küsimust tsiteerisid mitmed kollokviumis kõnelejad. Noh, et sündinud asjade tõde alles jääks, vastab Balthasar. Ent mis on tõde? Kas see pole mitte üks hädaohtlik asi? Tõde ei pruugi meeldida neile, kel on vägi ja võimus. Ja ettekande lõpp köietants, see on väga ohtlik kõigile maailmakirjanikele. Loistava Jaan ihana LS hüved, naised, herned mida Jaan Krossilt romanessa jännitaminda. Keeletu Racaus öised ratsastuks, et ma ise Rakverre romaalisse Mis on Jaan Krossi romaanidest kõige põnevam? Nõnda alustas oma ettekannet Juhani Salokannel, Jaan Krossi tõlkija, soome keelde kirjandusajakirja Barnasso kauaaegne peatoimetaja. Kas kõige põnevam on keelatud armastus, öised ratsakihutamised või Rakvere romaanis ette tulnud lõhkeaine panus, mis osutus naeri seemneteks? Ei, kõige põnevam asi selles laias toodangus on kirjutamine ise. Aina kirjutatakse väikseid sedeleid, uurimusi, päevikut või kroonikat. Tekstid on need, mis saavad saatuslikuks, ühendavad ja lahutavad inimesi. Kirjutised lähevad kaotsi või säilivad võimumeeste suureks pahameeleks. Tekst põletab või see põletatakse. Kõige ohtlikum tegevus ongi kirjutamine. Ja edasi näidates, kuidas kirjutatu ja kirjutamine Jaan Krossi loomingus toimivad hakkab Juhani Salokannel otsima vastust küsimusele, kas Jaan Kross on vanaaegne kirjanik või moodne. Kas ta kujutab vana aega vana või uut moodi. Ja Salokannel tõestab, et viis, kuidas Kross ajaloolist dokumenti kasutab, teeb ta täna sääraseks moodsaks kirjanikuks. Moodne on, see, ütleb Juhani Salokannel et teksti ja lugeja vahel ei ole kaardikepiga tähenduse osutajat. Vanaaegne romaan allutas ajaloolise dokumendi endale. Jaan Kross hoiab dokumenti lugeja silme ees. Nii nagu jutustajagi silme ees. Jutustaja ja dokument esinevad võrdväärsena teos sünnib nende koosmõjullugeja aktiivsel osavõtul. Kui eri aegadel need krossi sulemehed ka ei elaks, ikka on tõde nende kodumaal ähvardavas ohus. Kirjutamisega otsitakse tõde, kaitstakse seda ja peidetakse see tulevaste sugupõlvede tarvis. Kirjutajast saavad eetikamehed võitlejad igavesti ärksad intellektuaalid. Ja kõnetooli läheb nüüd eakas hallipäine daam. Tan anne Friid, mitmekeelne esseist ja kirjanduse uurija, kes on sündinud Austrias ja elanud mitmel pool Euroopas. Viimased 10 aastat Soomes. Soome kaudu jõudis Annefriid Tallinna. Tallinnas ostis hotelli ajalehelauast kirjandusajakirja. Sealt leidis Russovi romaani esimese peatüki tõlke ja sai kogenud kirjanduse inimesena aru, et on kohtunud suure kirjanikuga. Annifriid jutustas, et ta näeb praegugi Tallinna Jaan Krossi silmadega. Temale oli krossi vana keskaegse linna kujutamine eriti armas sellepärast et Annefriigi enda isa ja vanaisa pidasid hõbesepaametit ja nad olid oma kunsti õppinud veel nõnda, nagu seda keskajal õpiti. Meistrihierarhias. Annefriidi esimene visiit Harju tänavale kasvas tutvuseks ja lähemaks kirjanduslikuks sõpruseks. Ja ühelt kohtumiselt on Hannes riigile meelde jäänud, et Jaan Kross ütles. Tahtsin anda nende teostega oma rahvale julgust ja näidata, missugune kultuur siin on olnud. Millised inimesed on siin elanud, kunstnikud sitav Köler, entsüklopedist, Maasing, vokk. Järgmist esinejat ei ole sünkroontõlkijaid vaja eesti kuulajate kõrvaklappidesse tõlkida, küll aga külalistele saksa või soome keelde. Cornelius Asselblat, noorkirjanduse uurija ja tõlkija, kelle esivanemad, kelle juured on Eestis, aga kes ise on õppinud Hamburgis, praegu elab Helsingis otsustas oma krossi kõne eesti keeles pidada sakslased Jaan Krossi loomingus. Jaan Krossi luulekogus, esimene saksa keele Tõnolstmid hõõrikat ajaleheküljel viiteid siis üks, neljas kõige sagedamini esinevad takso perekonnanimed. Luuletuse pealkiri on teadlastele ja Schmidti kontekstid esinevad katuurides ainult kuidagi laatov, nad on kõik viimased, vähemalt on kõik mingisugused suured teadlased kuid ka autor olnud 1955. aastal kirjutatud luuletused juba möödunud Rottele. Värsked ordeni öö peale, keda ta üle 30 aasta hiljem oma rumalast vastutuule läheb, jäädvustab. Karkass lootke, hakkaksin nüüd kõik täpselt üles loendama. Jõuemadine täidakad istub seal praegugi veel kodus kirjutuslaua taga ja luuakse Jaan Krossi teostajad Päpatiivsetena. Igal juhul paistab olevat noorele Jaan Krossile üsna tähtis olnud sest deme luules esineb aine aine Luumen mõndagi korda. Gutenberg antenn, kaos, ladvik leiutati krossi luulekogudesse. Siiski järeldus ei ole päris õige. Esiteks leidub ka teisi välismaalasi, kui vähem Puškin, Attila juhus, et ka need meie autoga midagi laenanud või mingid inspiratsiooni saanud täideks esineb sakslased kavaenlatena ta kolmanda väljaande chipi ja i live'is laena rai ei räägi tingimata sakslaste haridusest autori aukartust sakslast. Kuid sellest hoolimata võib konstateerida, et mingi saksa mõjule rekka Jaan Krossi luuleloomingut erimas luules lisandub ka poliitiline aspekt. Ühes augustiöös 1961. aastal kirjutatud luuletsüklist itaalia teisitimõtlejad Skampanera esines müür vaid müür. Ei või minu meelest olla juhuslik kokkusattumine sellega, kuidas 13. augustil samal ajal Berliinist juhtus. Ma võin loomulikult eksida. Aga võib-olla loome vastu sümmeetriliselt vastandit Campanella'st november 1989. Viimases kogus Väiketükke laulud vallutatud Mae kirjutatud saksa okupatsiooni ajal neljakümnendatel aastatel belgia keeles. Et neid keegi enam ei aita, kui mitte jumal ise. Samas kogus on esitatud kallurdovskra peetermanto s temaga astumegi otsub Kaha Jaan Krossile omade rahvuste jageedes segadusse sisse. Oma viimases luulekogus, mis ilmub 1969. aastal see tähendab ajal, kui Caesar Rostovi filmivõtted juba käivad pühendab ühe luuletuse baltisakslasele eesti keele luuletajale ja hullu krahvi nimetuse saanud Manteuffelil. Leiame esimest korda Jaan Krossi tuleva roosa kõige tähtsam temaatika. Ajaloost tegutsenud ja Eesti rahva rahvuslikku enesetunde arendanud mehed mõnikord teised, kahe vahe Taxluv ja eestluse vahel ülivõimude ja rahva vahel ja nii edasi. Teletemaatika haiguse leiame juba viimasest luulekogust. Cornelius Hasselbati, Juhani Salokandle ja paljude teiste ettekanded ilmuvad kindlasti peagi meie kirjandusajakirjades ja pakuvad mõttemõnu kõigile, keda kirjandus sügavamalt huvitab. Väga huvitava ülesande võttis endale Christian naid hart. Zürichi Müncheni ajakirjanik. Ta küsib, kas Jaan Kross on keskeurooplane? Kui Jaan Krossi romaanid kuuluvad Kesk-Euroopa kirjandusse, siis võiks olla tõenäoline, et Eesti ise on ka üks osa Kesk-Euroopast ja nagu ma aru saan, lisab Kristjan näitsart on Kesk-Euroopa see koht, kuhu eestlased tagasi pöörduda tahaksid. Christian Naizart pakkus kuulajaile väga huvitav arenduse sellest, kuidas Kesk-Euroopa mõiste ajaloo jooksul muutunud on. Kesk-Euroopa see geograafiliselt ja rahvuslikult kirev väikestest osadest nagu lapitekk. See oli ala, kus enne teist maailmasõda, aga eriti veel enne esimest maailmast erinevad rahvad oma erikeeltega veel enam-vähem rahulikult koos eksisteerisid näiteks Prahas tšehhid, juudid, sakslased või Transilvaaniast, Saksa, Ungari ja Rumeenia kogukonnad. Ja ka Tallinnas oli kolm kohalikku keelt. Ning Eesti mahuks niisuguse Kesk-Euroopa mõistesse. Pärast Hitleri Stalini sobinguid pärast teist maailmasõda lakas endine Kesk-Euroopa olemast. Suur osa temast jäi Nõukogude liidu valdusse või tema satelliiti, eks lääs ei hoolinud enam neist maadest, sest kogu kultuurivahetus soikus ja Poola, Ungari ja Tšehhid kadusid meie kaartidelt. Jah, neil olid oma jalgpallimeeskonnad aga neil polnud enam häält ja meie 60.-te aastate alguse lapsed ei teadnud kõige vähematki, mida nad endast kujutas. Võtavad 1968. aasta Tšehhi sündmused. Huvi tõusis, kuid langes jälle. Ohvritest ei hoolitud. Solidaarsus tekkis jälle huvi, tõus ikka veel ei teatud, mismoodi need maad välja näevad? Ei loetud Poola, Ungari või tshehhi kirjandust. Aga need maad olid kaardile tagasi tulnud. Vaikus Kesk-Euroopa idee ümber kestis 80.-te aastate alguseni. Siis hakkasid seda ideed arutama. Milan Kundera. Kuulus tšehhi kirjanik Pariisis Charles Conrad Ungari kirjanik Giorgio Magris, saksa keele professor Itaalias Triestes. Nende hulka sobiks Jaan Kross, ütleb kõneleja. Aga need mehed suhtlesid Kesk-Euroopa üle ilma eestita või Transilvaania jätta. Eesti, see oli Venemaa ja seesama riik, seesama sõjavägi, kes surus maha tšehhi vabadusiha. Nüüd Milan Kundera enam nii ei kirjutaks, arvab ettekandja. Millal Kundera on nimelt öelnud nii et Kesk-Euroopa on see osa Euroopast, kus elavad väikesed rahvad. Väike rahvas on kaitsetu rahvas. Kui selle rahvamaa ära kaob, ei muutu sellest palju ümberringi. Seepärast on alalises ohus kõneleja siis Šveits, ajakirjanik Christian naid. Hart iseloomustas keskeurooplasi ühe SEE kaudu, mis pärineb tšehhi Sammistati Rinkonnist. Selle autor Joseph ka kasutab omapärast metafoori. Keskeurooplased on lampjalgsed. Nad ei ole elegantsed, nad ei kanna kunagi moodsaid kingi. Nad on ka vaimult lam, jalgsed, see on väikekodanluse regioon. Nendes diilan, Pieter Meyer. Kõik on keskpärane, rõhutab essee autor. Aga ta lisab, et see on regioon, kus inimesed alati leiavad kuldse kesktee, kus konfliktid lahendatakse rahulikult, pelgalt kus inimesed teevad kompromisse, kus pole ülirikkaid ega ülivaeseid, kus pole ekstreemsusi, sest nad on. Jäitekandja tsiteerib veel kord Milan Kunderat. Kesk-Euroopas on kultuur väga elav, läänes on kultuureliidi privileeg, vähemuse oma. Tavaline inimene ei hooli kirjandusest, teatrist, ta vaatab jalgpalli. Aga vastupidi, on lood Kesk-Euroopas, seal on tõeline ajalooline ühtsus rahva ja kultuuri vahel. Nagu siin Eestis, lisab kõneleja. Niisiis, kas pääseme Kesk-Euroopasse tänu Krossile? Veel pole meie maad, nende kaardil ja keskeurooplastel on palju endaga tegemist. Veel ei oota nad Eestit. Aga meri, mis lahutab maid, võib neid sama hästi ühendada. Sajandeid oli Reval tihedalt seotud Saksamaaga, Taaniga Gdanskis. Tänu Läänemerele. Ja me kõik loodame, et seekord on jälle nii. Miks me siis ei kõnele läänemeremaadest? Sedakaudu saaks ületada kultuuri isolatsiooni. Esimene samm on tehtud kirjanduses Jaan Krossi raamatutega. Nad on hästi vastu võetud Soomes ja Rootsis paremini kui kusagil mujal Euroopas. Mingem nüüd taas Jaan Krossi loomingule lähemale ja kuulakem üht lõiku Michigani Ülikooli doktorandi Tiina Kirsi väga huvitavast käsitlusest. Tiina Kirss on eestlane ja tema kodu on seda eestlust säilitada hoida aidanud. Noor teadlane on jõudnud oma juurte maa kirjanduse juurde, tõlkinud oma ülikooliväljaandesse krossi loomingut ja menukalt esinenud lokkumi konverentsil. Jaan Krossi sünnipäev. Lavale on ta tulnud intrigeeriva ettekandega optilised riistad Jaan Krossi romaanides. Kui liikuda kirjandusteoreetilisi omale pinnale Onoptikaliakronomeetrial lähedane suhe, ajaloolise romaani loomine nõuab ajamasina objektini käänamist õigele kaugusele. Aga millisele õigele kaugusele siig minevikku mõõduvõtmine, romaani asetamine ajas ja ruumis kuhugi väljapoole tänapäeval elavate inimeste mälus vööri, nagu seda Jaan Kross korra öelnud, kuidas küsiti ajaloolise romaani definitsiooni, on valik, oskab kirjanikule, tee fakti ja fantaasiapingeväljale võimaluste ning probleemide hulk ja ka uudishimu detektiiviinstinkte ning pakub ka teatud vabadusi kriitilist distantsi tänapäeva probleemidest. Kuid nagu oleme näinud, novellid ja vastutuulelaev nihkuvad käesolevasse sajandisse ja lähisajalukku. Kusjuures muutuv objektiivi asetus loob uusi vahekordi autorini, tunnistajate, mälude ning romaani ainestiku vahel. Nagu see eriti vastutuulele laevas ilmneb Jaan Kross huvitavate mõtete kaudu põiminud neid allikaid romaani endasse ning seega toonud romaanid tekkele oluliste lähedusse, romaanil peategelastega tegevusega. Esimese näitena optikast vaataksin lühileiget romaanist. Vastutuulelaev tsiteerib antiik ajaasjadest ei tea nina tegelikult mitte midagi. Nad on mind alati kuidagi elektriseerinud. Võib-olla sellepärast, et nad kuulusid nii vankumatult vana gümnaasiumi tarkustesse millist elu on jätnud minu ilma kui rebase rokas, nagu naissaarel eelkõige. Ja muidugimõista on huvi väga vanade asjade vastu mu huviga väga kaugete vastu kuidagi sümmeetriline. Nii et mulle tundus, kui pleegen tirib sel aastal oma kaevandustega trooja Melsliimanni hüpoteegiga võrreldes taastat lähemale siis oli see otsekui minu teleskoobi kasutamine ajaloost. Ivo Iliste on Stockholmi balti Instituudi direktor. Krossi romaanide tõlkija rootsi keelde ees järelsõnadekirjutaja. Seni on rootsi keelde tõlgitud kolm Jaan Krossi romaani keisri hull, professor Martensi ärasõit ja Rakvere romaan. Neist esimene, keisri hull, võeti vastu väga positiivselt, aga teatud šokina. Nähtavasti keegi ei osanud oodata sellist raamatut sellisest paigast ainult 300 kilomeetri kauguselt teistpoolt Läänemerd. See näitas mitte ainult kirjanduslikku ignorantsi, vaid midagi laiemat. Krossi lugejaid Rootsis ootavad igatsusega uusi tõlkeid, aga samas peab märkima, et kriitikud ei ole püüdnud anda teoste sügavamaid analüüse. Mõni aeg tagasi lasin, et tuleb olla eestlane selleks, et mõista krossi loomingut. Ja ma usun siiamaani, et Rootsi ajalugu erineb nii palju ja nii radikaalselt, et ei ole väga kerge krossi teoseid mõista. Aga see Kollok on kummalisel kombel minu veendumust süvendanud, et krossi romaanide probleemid, situatsioonid on nii üldinimlikud, et inimesed ka ilma eelnevate teadmisteta saavad neile lähedale. See tuleb sellest, et krossi tegelased on alati silmitsi valikuga, tuleb tegutseda. Nad peavad valima, nad peavad tegutsema. Meenutagem Kölerit Jacob Mätikut, Martin siit ja nad sügavalt muretsevad oma valikute pärast. Jaan Krossi tegelased on väga elavad, Nad poevad sulle tõepoolest naha vahele, olgu siis noor Kristian Jaak Peterson oma külaskäigul Masingu poole ligi 200 aastat tagasi või Bernhard Schmidt meie sajandi 30 tel aastatel ja see, et need tegelased valikute ees seisavad jätab ruumi kriitikale ja kahtlusile kõige paremas mõttes. Rattoctor kallis kirjanik, samas Ellen, armas Jaan, lugupeetud krossistid. Poolitoostav Uuetasiten olin jaan krossinganzza Helsingisse Etsimesse. Jüri Vilms siin hauda. Lobuldasin müüsime ja aloe Kaiba. Sisalda lüüsin Ryzen Catania Puusta valmiste tun, raci on. Ja tahe on see nüüd tasse avada ja katsuva, mida Siielloun sisel. Tal on jogu Vanha Togumenti. Püüan saada Mugejat teelessen nüüd. Ajaloodoktor Seppo Tsetterberg nagu mõnigi tõeline teadlane ei karda olla lihtne ja tuua puhul kaasa ka pisut huumorit, mis teeb korraks nii lahedaks ja heledaks meeleolu konverentsisaalis. Ta jutustab. Õigemini näitab kadakapuust karbikest. Niisugused kingiti kõikidele kollokviumis esinenuile ja ütleb, et kaevas selle välja Jüri Vilmsi hauda otsides koos Jaan Krossiga Helsingis. Selles sisaldub mõistagi vana dokument vana kroonika. Ta palub luba seda ette lugeda. Kuid meie ei hakka teile head kuulajad paljastama Jaan Krossi veel poolelioleva romaani saladusi. Ütleme ainult nii palju, et see romaan, mille valmimisele professor Seppo setteberg on võinud kaasa aidata, kui Eesti ja Soome ajaloo-lite suhete eriti hea tundja romaan tuleb Jüri Filmsist eesti rahvuskangelasest ja väga huvitavast ajaloolisest isikust. Jüri Vilms oli seitse, mängi menda, puudutas hidden, luua Massa iidsenaista, Viro hänuli viron, a- mungoidon sangari ja Mart tüüri. Juuri nüüd Kun sorre, tun, viron, uusi vabaus on koitamassa. Jüri Vilms, jahenen, kohtalonsa saavad Arvoizenza. Kuva uksen. Jaan, krossin günest. Kui saaksime peagi lugeda ka seda romaani, millest kõneles kollokviumis Juta Siljakus, Jaan Krossi seni kõige uuem romaan, väljakaevamised soome keeli süüdeste. Jaan Kross Kerdo ajast ja pieni Kadima oli minul ta hängisesti Suljetu, see oli alistetu ja nöödet süvidest. Kui dekaan olemegi ainult räägi, mängerdamus. Fant, räägi siis. Jaan Kross kirjutab ajast, mil minu vanematekodumaa oli minu jaoks vaimselt suletud, oli alistatud, alandatud, kuid sügavusest ei ole sugugi ainult traagiline jutustus. Traagilistest asjadest kõneldakse vahel isegi mängleva lennukusega. Jaan Krossi alter ego on saabunud Siberist ja kirjeldab oma aklimatiseerumis oma muutunud kodumaal. Ja ma kinnitan teile, ütleb jutt täht viljakus, et kui võtate raamatu kätte, ei saa te enam seda kõrvale panna. See mõjub, see painab, see ärritab, ajab nutma. Selle teose muusika on nagu Schuberti forellide kvintett. Enyden mina kuitenkin hätta Kerdumuks on seal sõnala euroopalainen mutta ühte kaiki interi. Kõige rohkem veetleb kõnelejat kirjaniku jutustamise toon, see on samal ajal euroopalik ja nii läbi ja lõhki eestilik. Muta Lugiesseni Jaan Kross ja ava luinak ja tõdema, et issand, ma olen ju eestlane. Hüve jumala mine Eestile. Ja Jutaxiljakus lõpetas oma esinemise sõnadega. Proovin olla kibestumata Jaan Krossi moodi ja vaadata ettepoole. Aga võib ja peab vaatama tagasi, kus on rikas elu. Sisukas sõprus. Raili kilbi eesti kirjanduse ja eesti vana sõber ütleb, et ta ei ole kirjandusteadlane ja kriitik. Oma pika elu jooksul on ta olnud rahva valgustaja, ühe suure rahvaülikooli rektor üle 30 aasta. Kuid huvi eesti kirjanduse ja kultuuri vastu viis teda suhetesse krosside perekonnaga. Mina ei ole olnud vene suomen tuia, sa Koviga paljunule Soomendanud joodokinane runo ja siin longu Me arvuturdi asend, ülise toimiti, runo antoloogia kaksi, 10. niuke virulaste runo oli akusi 10. Luubulla runo. Olen tõlkinud mõned Jaan Krossi luuletus, et sel ajal kui koos Arvo turd jäisega kuuekümnendatel aastatel tegime antoloogiat 20 Eesti tänapäeva luuletajat see oli hea raamat, aga siin maal, siis Eestis vaikiti ta peaaegu surnuks, sest raamatus oli 10 kodu Eesti ja 10 pagulasluuletajat. Selles raamatus on ka minu tõlkes Jaan Krossi maailma avastamine, mille ta kirjutas oma 40. sünnipäeva aegu. Siine jaan, kirju ta näen. Ma olen 40 aastat vana. Sel aastal, kui ma sündisin, oli ainstain ammu ütelnud. Hobusekiirus on suurim kõigist võimalikest tiirud kiirustest. Sel aastal, kui ma sündisin, ütles Lundmark, et Andromeeda udukogu on vähemalt 650000 valgusaastat kaugel. Praegu ütlevad astronoomid. Andromeeda udu koguni on miljoni valgusaastat. Minu hea jooksul on teadmise helesinine liilia, helesinine liilia, Andromeeda udukogust, õiega kasvanud maa, mulla kibemelt ruumi 10 tuhandekordse valguse kiirusega. Ma joon seda lasteentsüklopeedia apelsinikarva kaante vahelt nagu jahedat apelsinimahla. Ma olen 40 aastat vana ja mõtlen Errni maalile Anstonnist viiuliga. Nagu iga hea teos on maailma avastamine ka tänapäeval noh, lugeda, kuid Raili kilbi soovib naljatamisi, et sünnipäevalaps oma poeemi veel ühe salmiga täiendaks. Nüüd küpses eas Raili kilbi on ise muide soome keelde tõlkinud Tuglase väikese Illimari jama. Vanale heale sõbrale on ta sünnipäev õnnitluseks valinud read Friedebert Tuglase päevaraamatust. Viile Pealtkirju näen kui oled jõudnud juba 70. eluaastani, on sul küllalt põhjust pilgu heitmiseks niida kui ettepoole. Need on küll väga ebasümmeetrilised perspektiivid, kuid ühtlasi, kas pole ülejäänud tee osa hoopis tihedam ja komplitseeritum ma sisuga. Olen varem vaevalt elanud nii intensiivselt mõtteelu kui praegu ning see oleneb ainult mu läbematust uudishimust. Oli veel mõndagi rääkida Jaan Krossist nüüd juba tõepoolest lähivaates tema piiritust uudishimust põhjalikkuses töös temast kui heast nõuandjast ja abimeest oma teoste tõlkijaile temast kui perekonnainimesest, isast ja vanaisast. Kuid jäägu lähivaated lähedastele. Me teame oma suurest kirjanikust palju, aga me ei pea teadma kõike. Nõnda siis veel viimasest ettekandest. Eesti kirjandusteadust esindas Mart Mäger ja kui kaugemalt tulnud tegid üldistusi selle kohta, kuidas Jaan Krossi teosed nende keeles on mõjunud lugejaid leidnud, vastu võetud siis eesti kirjandusteadlasel ei olnud vaja sisse murda lahtisest uksest. Me kõik tunneme Jaan Krossi teoseid, oleme neid lugenud. Arvustusi jälginud. Ja Mart Mäger võis võtta endale ülesande analüüsida üht ainsat Jaan Krossi lehekülge et näidata ka siin on meister äratuntav. Selleks leheküljeks valis ta lõigu Sittowi romaanist, kus kunstnik vaatleb oma kodulinna sügisest loodust. Krossitundesse meie, kuna ma olen temast isegi akadeemilise kirjandusloo jaoks peatüki kirjutanud ja teda arvustanud esimesest kogust alates juba oli ta mulle sedavõrd tuttav ette õieti. Küsimus oli mulle teatavas mõttes muidugi ette teada selle poolest, et ta on ju väga hoolikas miljöö kujutaja ja seda lõiku võttes ma pidasin eeskätt silmas seda materjaliseerimised poolt selles lõigukese, see on tõepoolest, aga erinevad meeled mängivad seal kaasa nägemine ja igasugused sooja külma aistingud, nõnda edasi eriline värvikirevus ja nõnda edasi. Too oli ta pojast kuidagi väga esinduslik, aga samal ajal mis sealt kõik välja koorus, see oli muidugi omajagu üllatus. Endalegi. Siin tuleb tema põhiline kujutamisviis välja sisemonoloog äärmine dünaamika. Kogu aeg see kulge ja seal jälgib, mis tema ümber toimub, samal ajal need välismuljet seostuvad minevikuga, toovad meelde kaugemaid asju. Ja niiviisi see olevik minevik seguneb. See on eriti tüüpiline, siis tekivad mitmesugused suhted, võrdlused, vot Hispaanias oli kuiv, seal olid kuivad, sellised kuivad värvid siin Tallinnas, selles niiskuses on eriline värvikirevus. Milline värvistik nendes puulehtedes nõnda edasi. Mitmesugused kontrastid tulevad välja. See, see liikus dünaamika kõiges, kogu selles kujutuses, seda viimse piirini. Muidugi ma ei võinud mitte. Ja erilise poendi andis sellele ettekandele teine tekstilõik, mis võrdluseks oli toodud hoopiski kaugest ajast. See oli nii, nagu kogu selle väikese ette kandlekese vetikate nägi. See ei olnud mitte surmtõsine, vaid väikese niisuguse muigega tehtud. Ja niiviisi võrdluseks kõrvutuseks võtsin ma tema päris esimesest trüki proovist üheainsa lause ja seegi sisaldab juba Meistri teatavaid ise loomulikkuse jääd seda osutada, siis loeme selle vaest ette. Vanad harulised, hiigelmännid ja saledad nooruslikud kuusepüramiidid heidavad pikki unistavaid varje oma jalal kasvavale noorele männikule mille ladvad kergitavad terveina naeravalt vallatavalt elu rõõmsaina jumalaga jätma päikese viimases, kuldses kiirte vihkudes. Nagu tahtes kogumetsale näidata oma pikki lopsakaid kasve ja ütelda ühisel võimsal häälel. Et alles nende päralt metsa ilu ja tulevikke seal 14 aastase koolipoisi kirjand, mille eest on kiituse kirja saanud. Looduse kirjeldus Pühajärvelt, seal on klassiga käidud. No tõsi, sellist lauset päeval krossi kirjutatakse. See on mitmesuguste epiteedid piltidega üleküllastatud, nad nagu ripuksid seal küljes, ta teeks seda osavamalt. Aga mis ütleb seda, et. Me võime seda, et ikkagi tänase meistriga võrrelda kõigepealt selles liikumatuses, nii nagu see pilti see eeldaks, sest eelnev lause on just mets on hiirvaikne, on sees tugev dünaamika, siin on jällegi võrdlus, on vana, mets on noor mets. See noor mets kasvab ja nagu müüakse seal oma tuleviku sõnumi oma tulevikuusu, seegi Krossile iseloomulik enese maksmapanek, selline ettepoole vaatamine, ajast välja ulatuv perspektiiv, teise aegruumi sihtimine. Ja mis me siit veel selgesti välja loeme, loeme muidugi nooreestilikku, selle vanade ja noorte vastanduse mees on sedavõrd haritud, et ta isegi looduse kirjeldusse viib selle sisse, sinnani lausa Gustav Suitsu sõnad, las kasvame, tõusev sugu ja tuletame meelde seda, seda nooreestlaste sungidki. Olgem eestlased, saagem eurooplasteks ja vahest Kross on selle, selle juhtmõte kõige täielikumalt, kõige täiuslikumalt kõikidest eestlastest teostajad. Sest Kollokum ise oli juba üks osund, kuidas ta on Euroopasse jõudnud, kuidas teda eurooplasena, keskeurooplasena või kellena tahes võetakse. Ja ma usun, et see edasiminek oleks ainult lai maailm juba. Koos teiega, armsad kuulajad, kes te võtsite selle tunni jooksul osa Jaan Krossi kollokviumis ja kirjaniku sünnipäevast, ühtlasi tunneme, tunneme uhkust ja rõõmu, et meil on niisugune kirjanik ja palume teid nüüd veel Kolloknemy pidulikult lõpetama. Ülo Tuulik. Ma ütleksin. Jumal tänatud, kloppima on läbi. Ja ma ei ütle seda mitte mingil juhul enda pärast, ma ütlen seda ainult Jaan Krossi pärast sest me oleme terve nädala raisanud tema kallist aega. Ainul keskpärased kirjanikud ootavad, tahavad, et neid kiidetakse ja ainult kestnud tavalised kirjanikud usuvad sõna-sõnalt, kui neid kiidetakse. Jaan Kross on suhtunud meisse nädala jooksul lepliku lembusega. Ole tänatud sellise suhtumise eest. Ma tahaksin teile öelda, et me kõik teiega kohtume uuesti viie aasta pärast, kui toibub Coloksum, Jaan Kross 75. Minul on isiklikult selleks ajaks ainult üks lootus. Ma tahaksin väga loota ta, et sel ajal Me kõik teiega koos näeksime, aimaksime ka Jaan Krossist esimesi vananemise tunnusmärk. See tähendab temas sünniks väikene killukene sentimentaalsus mis ületaks temas elava karmi ja nõudliku looja tagasihoidliku inimese ja ehtsa sentimentaalsus, vähemalt sti viie aasta pärast lubaks ka temal endal teada ja uskuda seda, mida juba täna teame. Kõik meie. Jaan Kross on suur kirjanik. Ja nüüd head sõbrad, sõna saab, Jaan Kross. Noh, siin on piiblit nii mitu korda meenutatud, see oli mul ka juhus seda teha kui minu vanad ülikoolisõbrad võtsid ka pähe mind sentimentaalseks muuta, mis neil ju peaaegu ehk õnnestus. Üldiselt ma loodan, et viie aasta pärast mani seniilne veel ei ole, et ma ennast suureks kirjanikuks pean. Aga päris keskmiseks töömeheks pean ma ennast juba praegu ja piiblisõna mida ma, mida ma seekord eile Tartus kasutasin oli see, ma jutustasin oma noortele sõpradele leeritunnistusest mille ma sain 23. juunil võidupühal 1936. aastal. Ma ei oska praegu hästi seletada, kuidas see juhtus, et ma niisugusel suhteliselt meie tavade taustal niisuguses väga noores eas 16 aastasena leeri sattusin, aga seal ma käisin. Ja, ja ka tunnistus anti mulle välja Tallinna Kaarli kirikus, millest ma hiljem olen juhuse kombel väikese raamatu kirjutanud. Seal peal oli see Köleri Kristust ja, ja piiblisalm nagu kõigil, nendel ma ei mäleta, kas 40 ümber, mis meid seal oli tüdrukuid ja poisse. Ja minu salm oli, õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad. Ma olen selle salmi üle omajagu elu jooksul mõelnud, nüüd täna oleks juba või neil nädalail oleks juba sünnis öelda oma pika elu jooksul. Ka eile ütlesin ma oma noortele sõpradele, näete, niisuguse salmiga olen ma elanud. Olen sellest isegi ühe kaduma läinud luuletuse kirjutanud, mida ma taastada ei oska. Aga täna tahaks teile soovida sellesama salmi rakendumist meie kõigi peal. Me elame veel kummalisel ajal siin maal, Eestis, kus me oleme äkki mõndagi nägema hakanud selle asemel et mitte näha. Me oleme äkki nägema hakanud. Aga me ei usu veel. Ma tahaks meile kõigile soovida, et me selles maailma nurgas, meiega kaasa arvatud paljune teha saaksime nii palju näha saaksime, et meil lõppude lõpuks on põhjust öelda. Nüüd me usume. Ma tänan teid.