Üldtuntud on ajaloojaotamine vanaks kesk- ja uusajaks vahel räägitakse veel uusi maste ajast ja kaasajast täna vahetamegi mõtteid selle üle, kust taoline jaotus alguse on saanud millele see toetub ja miks ta üldse vajalik olla. Teatavasti kuni 18. sajandi valgustuseni jagati üldiselt Aristotelese seisukohta, mille järgi ajalugu on isegi poeesiast madalam. Ühesõnaga ajalugu ei arvatud teaduste hulka ja seetõttu ei kerkinud üles probleemi ka selle Verioodiseerimisest. Kuigi peab ütlema, et kaudselt tunti selle küsimuse vastu huvi juba antiigis, võtame kasvõi vanade kreeklaste õpetuse elu alatisest langemisest. Kreeklased olid seisukohal, et inimkond käib järgult astme-astmelt allapoole kuldsest ajastust hõbedasele, siis vask selle ja sealt pronksile. Samal vaate kohal olid ka rooma luuletajad, virgeelius, hooviidius ja Horaatius. Uue jõuga tõuseb see seisukoht esile 18. sajandil, iseäranis russomõjul. Praegu 20. sajandil oleks ilmselt ülekohtune ja isegi veidi naiivne hinnata inimkultuuri poolt aastatuhandeid saate jooksul läbi käidud teed tagasiminekuna kuigi vastuvaidlemata logoks. Faktiks jääb siiski mitmete kõrgkultuuride ajalooline hävinemine, võtame kasvõi egiptuse vanakreeka Kesk-Aasia ja teada ju on, et hulk suurepäraste aedadega linn on nüüd kõrbeteks muutunud ja kui lisada siia veel 20. sajand oma globaalne probleemidega, mis võivad saada saatuslikult hukatuslikuks inimkultuurile üldse paratamatult tekib küsimus, on see siis tagasiminek või progress. Kui see on progress, siis kas on tegemist progressiga ka kõlbelises plaanis ja millised on selle progressi kriteeriumid ja kas see progress on puudutanud ka inimese hingeelu, tema vaimuelu? Kui nüüd jätkata sellest sõnast progressis, mis on mulle tundub päratult kahtlane. Sõna- ja termin. Me oleme pahatihti harjunud progress, on midagi alati suuremat paremat ja nii kummaline kui see ka ei ole, ma olen progressi taandanud tegelikult asjade tootmisel, omamisele, see on puhtsein, läänelik euroopalik suhtumine, mis on nüüd kandnumas ka Aafrika, Aasia ja Ameerika maadele. Räägi siis, mida rohkem tonnkilomeetreid kusagilt toodame, välja maapinnast, võtame raudteed mööda edasi, saadame, see kõik on nii-öelda progressi on väga kitsendatud progressi mõistmine muidugi ja kriteerium. Ja peamine, mis me peaksime küsima, kelle ja mille jaoks ja loomulikult progress saab käituda ja olla ainult ikkagi inimese jaoks ja siin on väga suured devalveerumised toimunud mitte ainult meie ühiskonnas, mitte ainult siin kitsalt Euroopa lääne, vaid üle kogu maailma. Seda täheldatakse juba pikka aega ja see on, mida ka Ene Grauberg tähendas. Et varasemad ajad on tundunud kuldsetena ja praegused hea, kui nad on raudsed või roostetanud midagi taolist. Üldhumaansus on väga nigelas seisus, inimlikkus ja rääkimata senistest inimlikkuse kaasnevatest nähtustest, nagu ausus. Pieteeditunne, teise inimese elava vastu, vooruslikkuse need nii edasi, need on kõik ära kadunud. Ja nagu Mannetuks jäänud ja ära haihtunud. Me teame ju marksismist, formatsioonilist lähenemist progressile, ühesõnaga eristades antiiki keskajast ja uusaega omakorda keskajast. Me toetume tavaliselt formatsioonil sellele lähenemisele, võib-olla peatuksime veidi selle formatsioonilise lähenemise plussidel ja miinust. Rääkides üldse ajaloo realiseerimisest, mida me selle all mõistame, mõistame selle all ikkagi mingi ajaloolise protsessi tinglikku jaotust siis kronoloogilistes perioodidesse vastavalt nendele iseärasustele, mida lisatakse sõltuvalt nendest valitud kriteeriumidest ja ajaloo perioodiseerinud objektiks võivad olla mitte ainult üldine ajalugu oma erinevates mastaapides, olgu ta siis ülemaailmne või rahvuslik või regionaalne. Aga peale selle üldajaloo võivad ju olla kah muidugi ajaloolises plaanis vaadeldavad ühiskondliku elu erinevad valdkonnad, näiteks majandusteadus või teaduse, tehnikakultuur ja kunst, rahvusvahelised suhted, sõda või siis täitsa üksikult võetavad sündmused, nähtused, paleepöörded, revolutsioonid, reformid ja nii edasi. Vot selline on siin üldine lähenemispriotiseerimine ja marksistlik historiograafia on juhindunud ühtsest põhimõttest, mis tugineb siis ühiskondlik-majanduslike formatsioonide progressiivse vaheldumise objektiivsetele seaduspärasusele ja kuna marksismi-leninismi arvates on need formatsiooni diisel on tingitud materiaalsete hüvede tootmise viisist, siis ka vastava ajaloolise perioodi piirid määratakse põhilisest sotsiaalmajanduslike tunnuste põhjal. See kõik on nii olnud ja küllaltki tugevalt juurdunud meie koolides, õpikutes siia suhtumistesse, aga ma söandaksin natukene üldse kahelda sellise lähenemise, võib-olla nüüd täpsuses, siin tekivad juba taolised muidugi vaieldavad asjad. Ühiskondlik majanduse formatsiooni ei saa taandada ajaloos perioodiks pohhiks. Ja muidugi, segadused tekivad veel sellest, et eri rahvad lähevad uude tootmisviis üle eri aegadel. Erivorm emotsioonides jäetakse ühteteist formatsiooni vahele või kui me siin tsiteeriksin. Aveerincevi tuntud tuntud meie liidu teadlaste mõtles ka, et näiteks küsimusele, millal lõpeb antiiki, millal algab keskaeg sellel ei saa olla ühest vastust. Üleminek ühelt epohhil teisele pole mingi kataclism, mida võib dateerida mingi aastaga, vaid see on ikkagi sajandit kestev protsess ja nüüd iga sellist ajaloolist epohhi perioodi muidugi iseloomustab mingi üld Juht tendents või ütleme, ühe rahvuse regiooni puhul ja nende eripärast juht, tendentside järjepidev vahetus muidugi langeb kokku pohhide perioodide vaheldumisega. Tähendab, selline skeem on olnud pikka aega ja siin muidugi aluseks veel nimetada hingeks sõnu, et ajaloolise protsessi määravaks momendiks on lõppude lõpuks ikkagi tegeliku elu tootmine ja taastootmine. Aga vot ma rääkisin mõningatest raskustest prioritiseerimise küsimuse juures ja kõige suuremaks mulle tundub see, et me oleme väga harjunud nüüd ühiskonna arengu jaotamiseks sellesse kuulsasse viieastmelise skeemi, mille järgi ühiskond, inimühiskond on arenenud siis üldühiskondlikust korrast läbi orjandusliku läbi sotsialistliku kapitalistliku, nii, ja sealt edasi siis on sotsialistlik ühiskondlik majandusformatsioon. Vaat see skeem tundub mulle puudulik, sellepärast et vähe on maailmas ilmselt neid maid ja rahvaid, kes oleksid nii-öelda see skeemi spikker peos astunud seda viieastmelist treppi pidi. Pigem on see skeem ikkagi erand ja näitlejana ma võin siin tuua ikkagi sellise näite, kuidas, kuidas ka Marx ja Engels Fjodellismi perioodi iseloomustamisel ei suutnud nüüd anda talle täpset iseloomustust. Me teame ka seda, et Marsil näiteks puudub kapitalismieelse formatsioonid enam-vähem täpne definitsioon ja sürrealismi puhul ja ka oriendusliku, ütleme antiikühiskonna puhul. Marxi Engels'i teadmiste tase oli möödunud sajandi ajaloo teaduse tasemel ja on teada, et Marx võttis oma viieastmelise skeemi aluseks sanssimooni vastavate kontseptsioonid. Ja see tänapäeval enam muidugi ei kannata tõsist teaduslikku kriitikat välja. Ta oli selistadiaalse arengu siis mõõdupuuga mõõdetud ja Marsil ilmselt ei olnud aega ega võimalust sellega nii tegelema, seda parandada Marxi poolt nimetatud kõige esimese ühiskondlik-majanduslikku formatsioonina niinimetatud asiaatlik tootmisviis, sellele järgnes temal skeemi järgi antiikne ja realistlik ja nii edasi. Siin kaks momenti, mida ma tahaksin öelda. Esiteks see skeem absoluutselt ei kehtivist enamike näiteks idamaade juures ja teiseks, veelgi suurem võib olla puudus on selles, et Fjotalismi kui iseseisvate ühiskondlik-majanduslik formatsiooni mulle tundub, pole olnud või ei saa teda välja tuua iseseisva ühiskondlik-majanduslik formatsioonina. Sest orjanduslik korrad ja feodaal ütleme, ühiskond siin põhimõttelist tootmises vahet ei olnud, see oli sama alus, eramaaomandus, maaomand, ja me võime Flo turismist rääkida vast ainult kui kui õiguslikust juriidilisest sellisest poliitilisest korrast, ent mitte ühiskondlik majandusest, formatsioonist. Järelikult marksismi järgi on formatsioonilise jaotuse aluseks tootmis viis ja iga formatsioon on progressiks edasi võrreldes eelnevaga, tekib aga küsimus. Kas tänapäeva teaduses mõistetakse progressi ka kuidagi teistmoodi. Tänapäeva progress, pileteid võib leida juba renessansi. Nii hüüatab 16. sajandi alguse humanist Ulrich von Hutan. Osajand teadus kui tore on elada. Edaspidi leidis selline hoiak endale teoreetilise toe valgustusaja filosoofias, mis loodusteadust suurepärastel avastustele resultaate püüdis põhjendada. Ühiskondade ümberkujundamist mõistusliku alusel. Ei 18. sajandi keskel. Esmakordselt põhjendatakse teoreetiliselt ühe üldise progressi idee ja seda nii vaimses, kõrbelises ja ühiskondlikus tähenduses. Nagu teada antiikajal paljud mõtlejad tunnustasid vaimset progressi, küll aga mitte kõlbelist. 19. sajandil. Pideva progressi mõte leidis endal suurema kõlapinna ja seda eeskätt just tänu heegeli elektikale, mille järgi progress ei ole mitte ainult mõtlemise printsiip vaid ka kõikide maailmas sündmuste põhimõte. Edaspidi veendumus ühiskonna üha üha edasiseks paremaks muutumises leidis endale ka reaalselt kajastuse tõepoolest 19. sajandi Euroopa riikides. Paljude inimeste elu muutus võrreldes suure prantsuse revolutsiooni eelse seisuslikku ühiskonda paremaks. Kergemaks toimusid suured loodus, avastused ja inimeste eneseteadvus, nende eneseväärtushinnang iseenesest ja maailmas, samuti suheldes kirjanduses on sellest väga värvikalt andnud pildi Stephens Vaik oma paarides eelne maailm, kus ta ikka imestab, et veel tema eluajal Austria-Ungaris, et sellised vaesed vaimust pimedad ja rõhutud inimesed muutusid järsku enese teadvateks. Tekkisid opositsioonilised parteid ja tõepoolest elu läks nii vaimsel tasandil kui ka materiaalsel tasandil paremaks. Ja kui nüüd vaadata maailma ajalugu 19. sajandi teisel poolel kuni 80 20. sajandi alguseni, siis tõepoolest võib öelda, et kui Prantsuse-Preisi sõja ja esimese maailmasõja vahel valitses eurole koopas suhteline stabiilsus oli terve grupp sellist riike nagu näiteks Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaal, Venemaa Ameerika Ühendriigid, kes mängisid suurt osa maailma sündmustest. Enamik maailmast oli poliitiliselt majanduslikult ära jaotatud, kusjuures koloniaalmaad vaatlesid end kui missi närinal tsivilisatsiooni ja majandusliku edasiarenguviise edendajatena ja selle õndsa sajandi selline selles suhtes hoiak leidis endas muidugi hea kajastuse, nii positiivses ühiskonna filosoofias positi fismis, kus tunnustati permanentset vaimset progressi ja muidugi ka marksismis, mis laenates hiigedelt selle usu progressi oli seisukohal, et tulevane progressiivne ühiskond saab siis olema kodanikuühiskonna asemel. Ja seda just uue sotsiaal-majandusliku formatsiooni vaheldumise teel. Selline suhtumine, positiivne hoiak kadus esimese maailmasõja kaevikus. Need inimesed, kes selle sõja alustasid, nemad mõtlesid veel 19. sajandi kategooriates. Aga see sõdaneli iseeneses ja kõik need sündmused, mida see kaasa tõi, kassast lihtsalt ülepea. Minu subjektiivne seisukoht minu arvates, et sotsiaalne aeg ja astronoom koomiline looduslik aeg ei pruugi kattuda. Nii et astronoomilised 20. sajand algas 1901, aga sotsiaalses mõttes algas 1914 ja mehistusse 20-st saad muidugi suurelt kriisi ning oktoobrirevolutsiooni sellega kaasnevad sündmuste juua. Ühiskonnakorra. Stalini poolt loodud süsteemi kuritegude põhjal on hakatud teravad kahtlema üldse progressis ja selle tähenduses. Ning just 20 sajandi orgudest hakkavad levima ka ideed Euroopa tsivilisatsiooni loojangust. Esimeseks selliseks ettekuulutajaks oli üle-euroopaliselt tasandil muidugi Oswald Spengleri. Kuid selline hoiak ei olnud siiski lõplik. Või mõni aeg pärast teist maailmasõda juba viiendate aastate alguses tekkis minu arvates mõlemas üliriigis nii Nõukogude Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides niinimetatud tehnoloogilise misse Nizmiidi nii maailma demograafilised probleemid kui ka ökokriis. Ei, siiski näitavad, et sellisel tehnoloogilises missenismil on kama, puudused oma nii-öelda kasvudeerid meie isiklikult Nõukogude liidus seda kogesime pärast seda, kui kaheksandate aastate algul möödusid kõik ta tähtajad, mil Nikita Hruštšov lubas meile, et me hakkame elama uues kommunistlikus ühiskonnas. Ja mis siis nüüd edasi? Minu arvates on vaja siiski lahendada juba Immanuel kanti poolt püstitatud selline probleem, keda ta kirjutas oma töös kõikide asjade lõpust. Ja nimelt juba tema arvas, et inimkonna poliitiline, majanduslik ja teaduslik areng võib toimuda kiiremini, kui seda on tema kõlbeline areng. Ja vaat seda tema mõtet peaksime siiski kuidagi proovida ühendada meil noh, maailm asub või on asunud kolmanda kindlust reaal revolutsiooni lävel. Ja lõppkokkuvõttes korvates jääb püsima see sotsiaalmajanduslik formatsioon. See riik, kes kõige paremini lahendab kõige tähtsama, see on inimese küsimus. Tõepoolest, usk progressi lõi väga tõsiselt kõikuma seitsmekümnendatel aastatel. Usk sotsiaalsesse progressi just. Aga kuidas on kunstiajaloolased üldse suhtunud kunstiajalooperioodi kerimise küsimustesse ja progressi mõistesse, kas kunsti puhul võib üldse rääkida mingist progressist? No kahtlemata võib sellepärast et kunst, nii nagu kõik teisedki ühiskondliku olemise ühiskondliku teadmise normid peegeldub ikka üldises, kus on haaratud majandus, kui, kui kultuur, kui siin tagasi tulla selle tähtsama kriteeriumi juurde me siin just äsja välja öeldi inimese probleem ja et see on ilmselt tuleviku võti, siis. Ma arvan, et kunstiajaloolased ja teoreetikud kõik ühinevad selle inimese mõttega. Aga progress iseenesest kunstiajalugu arhitektuuriajalugu tunneb progressi mõistet läbi avangardi näiteks, kuid avangardist ma siinkohal ei räägiks, sest siin tekivad jälle needsamad keerulised kriteeriumi probleemid. Mis on siis ikkagi selle määratluse alusel. Ja kui nüüd kunstiajaloost rääkida, siis ma meenutaksin siin Ervin panovski mõningaid mõtteid, mis üsna kokkuvõtlikult ja piisava täpsusega kunstiajaloo ja esteetika probleemide jaoks sõnastavad perioodiseerimise. Nimelt on ikka olnud juba ammustest aegadest skeptikuid, kes väidavad, et tegelike perioode polegi olnud. Et kõik on üks ja see sama pidevalt. Ja perioodiseerimine on ainult meie hinnang millegile, kes siiski mingisugust skeemi tahavad näha, toovad vastu mõtet. Kui me millestki räägime ja teda kuidagi kirjeldame, siis peab selle taga ka midagi tõsist olema. Ja panovski ütlebki niimoodi, et ei maksa nendel teoreetikutele siiski väga tugevalt ennast tunda, kes püüavad näiteks ajalugu, kunstiajalugu, perioodiseerida isiksuste kaudu, kus täielikult likvideeritakse ajastu üldine mõiste ja käsitletakse ajastut selle inimesega, näiteks purunenud leski ajastu või Leonardo da Vinci ajast. Siin selle kriteeriumi puhul oluliseks puuduseks on see, et teised suurkujud jäävad nagu välja. Ja nii ta väidabki, et ei tohi mingitele selgitavatele printsiipidele üles ehitada kunstiajaloo perioodiseeringut. Eriti kui me teeme seda väga üldises plaanis mingite megaperioodide puhul. Vaid need perioodide kirjeldused peavad olema hoolikalt seotud aja ja ruumiga ja pidevalt saama taas defineeritud vastavalt uurimise arenemisele. Ja tegelikult ei maksaski püüda täpselt kokku leppida, millal mõni periood algas või teine lõppes. Kuid samal ajal vastuseks skeptikutele võime me tuua siin sellise näite, et hoolimata sellest, et inimene jääb iseendaks kogu aeg, võime me siiski eraldada, millal ta on lapse eas, millal ta on nooruk või millal ta keskikka jõuab või juba, kui ta vanadust maitseb. Mingisuguseid üldiseid perioodid ikkagi alati on ja jäävad. Kuid me peame neid pidevalt Teaduse arenedes ja kogemuse uuenedes üha uuesti, nagu neid piire panema ja selles mõttes, kui tagasi tulla astronoomilise ja siis nüüd sotsiaalse aja juurde siis kahtlemata nad alati koos ei käi. Mina arvaksin pisut, ütlesin vahele just, et, et väga õige oli see mõte, mis te nüüd ütlesite, et täpselt ära defineerida perioodi, määrata punkti päält on mõtetes siin võiks ikka kasutada sellist maani oma rajavad, ütlen Hiinalikkuvad mõistlikku lähenemist. Mida udusem, seda täpselt, mida hämasem, seda parem. Kui nüüd teie rääkisite siin üsna pikalt ajaloo ja filosoofia perioodiseerimisest siis ma tahaksin öelda ühe mütoloogilise punkti, mis ilmselt omab suurt tähtsust kunstiajaloo ja esteetika vallas. Nimelt kui filosoofia perioodiseerib ennast iseeneses see tähendab uurib iseennast läbi oma iseenda aparaadi, siis kunsti ja arhitektuuri puhul me võime rääkida vähemalt kahest keelest. Esimestes saadetes. Me rääkisime kunstilisest ja filosoofilisest maailmavaatest, kunstilisest, filosoofilisest mõttest. Vot siin siin puhul on oluline moment, kuidas tekib perioodi mõiste kunstiajaloos, kõige lihtsam on seda vaadata ühe isiku seisukohalt. Me näeme, et siin on tegemist sõna ja pildi ühtsusega, sõna, mis kajastab nagu seda mõistelist filosoofilist poolt. Ja pilt on see selline elav kaemus, kus ma taas taanduksin selle kunsti määratlematuse ja mõistetamatu see hulka, et ühelt poolt Ta on nagu kunstilise maailmavaate väljendus, kui me püüame leida midagi ühist oma elavas kaemuses ja teiselt poolt defineeritud mingi filosoofilises süsteemis esteetikas välja öeldud see üldistus selle kaemuse kohta ja siin saab oluliseks tähtsuseks, millistel materjalidel me selle üldistuse teeme, näiteks kunstiajaloos on ju väga tihti nii tehtud, et defineeritakse ajalugu, ütleme, mingi periood konkreetselt ja siis vajutatakse ta mingite tähtteoste raamidesse, mis nagu kajastavad seda ja niimoodi kehtestub selline üldine paradigma. Ja läbi nende konkreetsete tähtteoste, püüame me siis tabada seda kunstilise maailmavaateperioodil, samal ajal kui kui nüüd filosoofilise mõtte raamesse periood kinnistub mõisteliselt ja Nende kahe erineva boonuse, siis ühelt poolt nende objektide ja teiselt poolt nende üldistuste mõistete vastandumisest tekivad jälle omad uued probleemid ja kui nüüd tänapäeva juurde tagasi tulla, siis siis on üsna paljudes süsteemides loobutud nende üldiste ideaalsete tüüpide nagu näiteks seal klassitsism, UUS AEG, romaanika renessanss uurimisest ja hoopis tähtsamaks saab objekti uurimine konkreetses lokaalses situatsioonis. Õigus mina jagan üldiselt ka sellist seisukohta, et kultuuriajastu ja üldse ajastute kronoloogiat ei saa otsida ainult ajalistest parameetritest, seostades ajastu mingi poliitilise sündmuse või sotsiaalse reformiga. Teaduslikult on näiteks ju lausa võimatu põhjendada, et keskaegne kultuur ja sellele vastav ideoloogia sai näiteks alguse just 476.-st aastast mis on teatavasti Rooma impeeriumi languse aasta. Sama võiks küsida ka uus ajakoht, millal ta algas, millal ta lõppes ja võib-olla polegi ta veel lõppenud, vaid kestab edasi. Tavaliselt seostatakse uusaja algust seitsmeteistkümnenda sajandiga. Samas on aga ka teistsuguseid arvamusi, nimelt kas või see, et seitsmeteistkümnes sajand oli ainult vahe peatuseks ja mingit tõelist murrangut veel ei ole. Ja et uue tsivilisatsiooni võidukaks paraadiks kulub veel 200 kuni 250 taastad, mille kuulutajaks on aurumasin, Darwini õpetus ja realistlik romaan. Nii et kuidas siis ajastuid vaimses kultuuris piiritleda, kas me saame rääkida vaimsest kultuurist kui mingist tervikust ja minu arvates üks tõsisemaid raskusi on seotud sellega, et mõni aspekt kultuuris võib-olla juba tundmatuseni muutunud, teine jälle võib-olla veel väga kapitaalselt vana millele siis toetuda. Näiteks võtame keskaja keskajast, me räägime väga tihti kui pimedast ajast kuid ilmselt käib see rohkem siiski teadusliku mõtte kohta, mille areng oli tõepoolest tugevasti pidurdunud ja eelkõige just empiiriliste teaduste kohta, sest Teduktiivsed teadused olid keskajal ka ikka üsna arenenud. Võtame kasvõi loogika, mis saavutas keskajal väga kõrge arengutaseme. Samas on teada ka see, et juba 13. 14. sajandil olid kaunid kunstid, arhitektuur ja kirjandus oma arengus küllaltki kõrgel jõudnud. Nii et kultuurirütmid ei lange kokku. Ja kuna need rütmid kultuurides eri kultuurivaldkondades ei lange kokku, siis ühelt poolt on ka mõistetav, miks oma spetsiifilisi perioodiseeringuid loovad kunsti ja kirjandusteadlased, muusika ja teadusajaloolased, filosoofid ja võib-olla tõepoolest piirduda ainult spetsiifiliste perioodiseeringutega ning loobuda üldse alguse ja lõpuprobleemist kultuuris. Kuid arvates tekib siin väga tõsiseid probleeme ja kuidas me näiteks mõistame üksikut, ilma üldiseta osa ilma tervikut. Me võime kultuuriajaloost küllalt tuua näiteid selle kohta, kuhu me oleme jõudnud siis, kui me oleme ignoreerinud üksiku ja üldise dialetikat näiteks üldise või üksiku üle tähtsustamine. Üksiku obsulutiseerimine on tavaliselt tunnetusteoorias toonud subjektiivse idealismi eetikas absoluutse vabaduse kontseptsiooni propageerimiseni poliitikas, anahhismini. Ja me teame ju ajaloost ka seda, millised on olnud nende kontseptsioonide praktilised väljundid, võtame siin kas või äärmuslikku näitaja fašismi mis lähtus ju absoluutse vabaduse kontseptsioonist, nii et mina arvan isiklikult nii et siiski peaks kultuuri vaimset kultuuri kui mingite tervikute perioodiseerima ja selle perioodiseerimise metodoloogiliseks kriteeriumiks on küsimus, kuidas ühesõnaga taas on muutunud inimese ja maailmavahelised suhted eri aegadel. Kuidas on muutunud see inimene ise, kuidas on muutunud tema maailmanägemine ja lõpuks ka maailmavaade? Ja minu meelest just filosoofiline maailmavaade peakski olema aluseks kultuuriajalooperioodi seerimisele teiste sõnadega, selleks et mõista antiikajastu kultuuri selleks, et mõista keskaja uusaja kultuuri kui tervikut, peame kõigepealt tutvuma vastava ajastu maailmavaatega selle filosoofiaga, millel on tegelikult ju tervikut loov funktsioon, mis ühendab tervikuks eri kultuurivaldkonnad.