Täna ja ka kolmes järgmises saates vahetame mõtteid antiikfilosoofia antiikkultuuri üle. Alustame aga võib-olla sellest, mis kõige vahetumalt on mõjutanud antiikaegset kultuuri nimelt sõnast teatavasti kreeka kultuur oli väga tihedalt seotud kirja kujunemisega kaheksandal sajandil enne meie aega. Jah, kaheksandaks, sajandiks, nagu nüüd me teame, oli kere juba kujunenud, nii et praegu on mõned julgemad pead isegi oletanud, et Homeros võis majutused juba kirjagi panna. Aga muidugi, kirja kujunemiseks oli ka veel aega ja võiks öelda, et see protsess hakkas peale kusagil 10. sajandil, 10. üheksandal sajandil muidugi on varjutatud meie eest hämarusega, aga ühte asja tahaksin veel öelda. See kirjakujunemine nii väga tähtis esialgu ei olnudki, tähendab, suur pettumus oli kõikidele filoloogidele see kui 53. aastal lõpuks dešifreerida lineaarkiri B. Ja selgus, et kirjandushuvilistele filosoofia ajaloolastele ja üldse humanitaar saarlastel ei anna see mitte midagi sest selgus, et keri esialgu ei eksisteeri üldse kirjanduse jaoks, vaid teenindab eelkõige administratiivbürokraatliku aparaadi vajadusi. Ja ka valdavalt arhailise ajal, isegi klassikalise aja alguses veel. Kirjandus eksisteeris eelkõige suulise sõnakunstina, aga muidugi see ei välista kirja tekkimise tähtsust, kui lihtsalt vahendit anda edasi mõtteid, et nii-öelda jäädvustada ja seega tagada mõtete püsivus järeltulevatele põlvedele. Jah, aga sõnakunsti areng oli ilmselt väga tihedalt seotud demokraatia tingimustega Antiik-Kreekas sest demokraatlik ühiskond võimaldas ju kõikidel vabadel kodanikel oma arvamusi öelda vaielda tõsiste riiklike probleemide üle ja tollel ajal kujuneb isegi selline arvamus, et vaidlustest sünnib tõde. Ning riigi ja ühiskondlik-poliitiliste küsimuste arutamine nõudis inimestelt ka teadmisi esinemisja väitlusoskust. Järelikult kultuursus ja haridus muutusid demokraatia tingimustes lausa hädavajalikeks omadusteks. Ning selle rahuldamiseks kujunesid Vana-Kreeka ühiskonnas isegi mitmed elukutsed. No näiteks juba kuuendal, viiendal sajandil, enne meie aega ilmusid ühiskonna areenile sofistid, kes olid esimesed tasulised tarkuse õpetajad. Ja minu arvates plaat on väga hästi sofiste võrrelnud kaupmeestega sofistid, kes rannates linnast linna jagasid teadmisi tasu eest, ühesõnaga vahendasid vaimseid väärtusi erinevalt siis kaupmeestest, kelle ülesandeks oli materiaalsete väärtuste vahendamine. Ja ilmselt ka õigustatult peetakse sofiste esimesteks valgustus filosoofideks, kuna nende ülesandeks oli teadmiste levitamine ja teadmiste piiride laiendamine. Püüdes nüüd aga iseloomustada digikultuuri maailmavaatelisest ehk filosoofilisest aspektist, tuleks minu arvates kasutusele võtta kolm põhilist märk. SÕNA inimene elu, surm ja maailm võib-olla täpsustaks imegi, mida antiikmõtlejad nende mõistete või sõnade all mõistsid, millise tähenduse nad nendele andsid. Kõigepealt inimene, no inimene ei olnud tiik mõtlejatele vaimega jumal, ta ei olnud ka asi ega ese, vaid inimene oli eelkõige vaba olend vaba, vaimselt ja kehaliselt ja kasutades 20. sajandi eksis stentsialistide terminoloogiat, võiks öelda. Inimene ei olnud siia maailma visatud, ta ei olnud siia ka juhuslikult sattunud tulnud ja seetõttu ei olnud see maailm talle võõrasega vaenulik, vaid inimene oli üks osa sellest üleüldisest kõiksusest. Kusjuures inimeses hinnati kõige rohkem tema raatiot, inimest käsit, eriti kui mõtlevat olendit, kusjuures priorit Teet kuulus ühiskondlikele väärtustele. Inimese suhtumine ellu aga oli üldiselt optimistlik. Maist elu peeti suureks väärtuseks, surma käsitati elu loomuliku jätkuna loomuliku protsessina ja elu peeti surmast tunduvalt võimsamaks nähtuseks. Nüüd edasi, kolmas märksõna maailm ehk kosmos. Esialgselt oli sel sõnal inimlik sotsiaalne tähendus tema allmõistete eelkõige korda, kas siis riikliku või sõjalist ja pita ka korrus arvab, et universumi seletamiseks kasutati kosmosemõistet esmalt dose koolkonna filosoofide poolt. Need kosmost võrreldi teinekord isegi imekauni kunstiteosega. Kosmos oli asjade harmoonia. Ta oli ühtlasi ka üleüldine õigusemõistmine ja õiguse kord Tauliga vastandite kõikehaarav ühtsus. Ning see armoonia oli antiikmõtlejate järgi igavene ja hävimatu. Edasi tekib veel küsimus, et kuidas siis inimene püüdis ennast suhet Ta ta selle maailmaga kosmosega ja kuidas võis selle üleüldise harmoonia Ani antiikmõtlejate järgi jõuda. Antiikfilosoofid olid seisukohal, et tunnetuse kõrgeimaks vormiks on filosoofiline kaemus mingi seesmine intellektuaalne intuitsioon mille kaudu inimene siis jõuab selle üleüldise harmoonia Ani, mis liidab inimese sellega, mis on igavene muutumatu ning minu arvates saabki antiikfilosoofiast alguse teoreetilise teadmise vastandamine praktilisele teadmisele kui mingile madalamale ja see vastandamine läbib hiljem ka kogu keskaegset kultuuri juba veidi teises vormis sakraalse ja profaanse tegevuse vormis. Nüüd võib-olla siis püüaksimegi konkreetsete etappide kaudu näidata Ta, kuidas need ideed, need põhilised ideed tähendab harmoonia, ilu ja filosoofilise kaemuse idee, ideed, mis loovad justkui toestiku kogu antiikkultuurile, kuidas nad realiseeruvad konkreetsetel ajaja Hotel, alustame võib-olla kõigepealt esimesest perioodist anti filosoofias arhailisest perioodist. Kas nõustute minuga selles, et arhailisel perioodil pöördus tähelepanu põhiliselt kosmosele ontoloogilistele probleemidele? Jah, mõningate mööndustega muidugi, tähendab siin jah, juba esimeste filosoofide puhul on praegu raske midagi kindlat väita või seisukohta võtta, sest viimasel ajal on jälle seisukohta, mis väidavad, et tugevasti on esimesi just nimelt Miletuse filosoof parteilane üle antoloogiliseeritud võiks öelda, aga siiski ja seosed on olemas ja sealsed on olemas ka esimeste filosoofide ja nii-öelda mütoloogilise maailmapildi vahel. Tuletada meelde, et juba Homeros ettekujutuse järgi ümbritsevast maailma v voogokiaanos mütoloogiline kujutus, mis algselt pärineb idast siis ka esimene Kreeka filosoof daalias, seitsmes kuues sajand. Enne uut ajaarvamist. Väitis, et kõigi asjade alguseks võimekate tõukepõhjuseks on, on vesi. Ja teisest küljest jälle juba üks põlvkond kaamerasust, hiljem jällegi nii-öelda mütoloogilise maailmapildis. Järgmine epiline poetja sigadust ei taktilise epase rajaja oma Kosmose jumalate teket seletavad mütoloogilised seletavas poeemist diakoonia. Ilmutab küllaltki suurel määral just seda püüdlust, mis hiljem viibki nii filosoofia, aga teisest küljest ka teadvuse tekkimiseni, nimelt püüdlused seletada maailma. Ja koos selle püüdlusega kaasneb ka teinegi tendents, mis on ka oluline just eriti teaduse tekkeks. See on tugev kalduvus klassifitseerida. Teisest küljest, aga arhailine ajajärk on hoopis kirevam ja ma ütleksin ka mitte nii ilus, nagu sellest ilusast tähendab, üldisest kreeka pildist välja tuleb. Noh, siin on mitu aspekti. Kõigepealt kreeklase suhtumine maailma. Arhailise ajajärgu kirjandust läbi veel kõige igale lugejale äratuntav sügav pessimistlik aspekt, noh tuletame meelde, kasvõi seda dioognis elusat väideti, et inimesele on kõige parem üldse mitte aitäh maailma sündinud olla. Aga teiseks, kui ta juba kord on sündinud, siis nii-öelda paremuselt järgmine on võimalikult kiiresti ära surra. Kõige parem ja nii mitmed teisedki leiavad, et see maailm on üks suur hädaorg. Kosmoloogilises aspektist täielik pessimism. Nimetatud kuulus kreeka pessinis. Teisest küljest aga seesama Häsiiades, kes samuti räägib, kuidas ajastud järjest hullemaks lähevad ja kuivõrd viletsam kaasaeg väidab siiski, et konkreetses elus inimene oma konkreetsete jõupingutustega suudavad midagi ära teha, elu edasi viia nii-öelda taotleda inimeseväärsemat olemust sellele kosmoloogilisele, pessimismi, vanadele rahvastele omane. Sellega kaasneb optimism konkreetses praktilises igapäevases. Ja kui rääkida arhailise ajastu kirjandusest, siis siin see tõukab ühelt poolt hoomerosest kujuneb Homerose suuremat mõju all. Aga ka öelda vastandab end Haamerusele, otsib uusi vorme, sest just arhailise rajal toimub see protsess. Senine moraal, mis seadis esikohale kollektiivsed huvid, allutas nii-öelda indiviidi kollektiivile. See moraal lööb kõikuma ja toimub pidevalt. Eetiliste normide, vanade eetiliste normide hävimine. Uute kehtestamine tihtipeale isegi demonstratiivselt kujule seda arengut kajastab just eriti kreeka lüürika lüürika ongi domineerivaks žanriks arhailise ajajärgul kuna just lüürika esiteks individuaalsest aspektist võimaldab kõige paremini väljendada individuaalsust ja kollektiivsest aspektist koorilüürika, sest just koorilüürikast kajastub see polistlik moraal. Kiwa oli see ja kehtestab, oli see moraal, selle kinnitamine, see oleks siis nii-öelda polise ühtsust väljendab tavandlik laul eelkõige mis meile, eestlastele hästi tuttavat. Me laulsime kah kunagi igal puhul ja nii ka kreeklased, nii lõbusatel kui kurbadel puhkudel, nii. Viisilistel kui kogu kodanikkonda haaravatel sündmustel alati lauldi ja just koorilaul kajastas seda seda ühtsust, ühtsuse tunnetust. Ühtlasi kinnitas seda Kuidas te suhtute sellesse seisukohta, et lüürika nagu aitas oluliselt kaasa ka filosoofia tekkimisele, sellepärast et et lüürika on ju seotud pöördumisega individuaalsuse poole ja inimese isikliku maailma poole ja üsna levinud on selline seisukoht, et filosoofia kujuneb just tänu löörikal Jah, seda küll, aga kui me nüüd kreeka filosoofia tavalist skeemi vaatame siis algabsountoloogilistest probleemidest, millega lüürika selle lüürika tegeleb nende probleemidega, mis kreeka filosoofiale saavad nii-öelda omaseks hoopis teisel ajal siin ilmekas näide, kuidas nii-öelda filosoof Mafia filosoofiline ideoloogia sugugi ei kajasta alati seda, mis on oluline antud hetkel ja kuidas ka kirjandus ei kajasta jälle seda, mis toimub, toimub filosoofias. Nii et nad alati ei käi sugugi paralleelselt ja sugugi mitte käsikäes. Teiseks üks aspekt veel, mis ka edaspidise jaoks tähtis on, kui me räägime ükskõik kelle vaadetest, noh, Sokratese Platoni, et hiljem siis tuleks alati meeles pidada, et see ju ei iseloomusta seda ühiskonda otseselt, ei kirjelda seda ühiskonda, milles nad elasid, sest nad poleks meie jaoks enam Sokrates siis poleks plaat on ja nii edasi, kui nad poleks oma jale äärmiselt erandlikud olnud, erandlikult mõtlejad. Nii et nad küll kajastavad mingil määral tendentse, mis nende aias on olemas, on ka juba varases filosoofid, aga sugugi mitte seda üldist eluolulist pilti, mida me jälgime, jälgime eelkõige kirjandusest. Nii et ühelt poolt me võime alati rääkida inimmõtte arengust ja üldistest tendentsidest enim mõttes ja teiselt poolt ühiskond oma reaalsete probleemide ja konkreetse arenguga. Aga Ma võib-olla pöörduksime nüüd tolleaegse kunstipool. Kas võib märgata mingeid seoseid tolleaegse filosoofia ja kunsti vahel? Arhitektuuri ja filosoofiavaheliste seoste ja paralleelide vaatlemisel võiksime me küll rääkida antoloogiseeritud maailmapildist kosmosekesksest maailmast, kuigi ilmselt me seda nii kindlalt teha ei tohiks, sest andmed sellest perioodist allikad on üsna puudulikud. Ja paljuski sõltub siin Meie lähenemine ikkagi selle perioodi tõlgendusest. Aga siiski ma räägiks mõne sõnaga kreeka templi prototüübist. Megaronist. Roniga tähistatakse arhailist elamut, mida iseloomustas üks kaks sammast uksepoolses küljes tavalisel teenduvate seinaosade vahel ja kolmnurkne katus, mis ulatus nende sammasteni. Megatron kujunes arhailisel perioodil välja Kreeka templitüübiks, mis kulmineerus oma arengus klassikalisel perioodil. Huvitav on vaadata Megaroni arengut Ees-Aasiast läbi Kreeta Mükeene kultuuri. Väita, et Mükeene kultuuris oli Megaronil kolm funktsiooni. Esiteks oli ta elamu, teiseks oli ta kuningaelamu ja kolmandaks ilmselt ka jumala elamutempel. Nii märkis üks hoone tüüp erinevatel tasemetel ühte ja sedasama mõtet struktuuri, mille olemuse säilis elu. Nii esimesel puhul oli see maja teisel puhul riik, ühiskond, kolmandal puhul üleüldine kosmos. Selline spekulatsioon on üsna ebausutav, kui meil ei oleks Megaronist mälestusi läbi mütoloogia. Nii näiteks Thompson väidab, et Megaronics on nimetatud ka demeetrile ja Persephone ele pühendatud kaevusid. See on müüt demeetrist ja tema tütrest perse foonest, kes käis lilli korjamas ja sattus haadise võimu valdkonda ning allmaa jumal haadis röövis ta ning viis endaga kaasa. Nii demeetri kui Persephone-le pühendatud kaevusid nimetatakse Megaronics samuti noomerasel viide selle kohta, et kui haadis röövib Persephone siis viib ta kohta mida nimetatakse samuti Megaronics. Seega loogilises mõttes liitub Megatron üsna paljude mõistetega, mis kõik viitavad elu hoidvale kohale. Nimelt müüdi järgi nutistemeeter kaevul oma tütart taga. Toetudes sõna- sõnaseletuslikule päritolule, näitab Thompson, et tegemist ei olnud tavalise kaevuga vaid viljad Systerniga, kus hoiti teri. Diameeter ise on reamaaema tütar ja oli viljakuse jumalana ning tema tütar Persephone oli nii-öelda viljahing. Müüdi kohaselt vabastas Zeus Persephone tingimusel, et too kolmandikku ajast veedab haadisega. See meenutab tahes-tahtmata seda kolmandikku aastast, mil vili seisab salves. Nii on Megaron koht läbi, mille kestab elu. Taasühineb tsükkel maailmas. Aga ta on seotud ka kõrgemate maailmakordadega. Olles üleminekuväravaks, kus avanevad allmaa jõud, täidab ta Megaroni ühtlasi sellise elustruktuuri ühtlasi müstilise jõuga. Niisugune võiks olla arhailisi Bly kui tüübi tagama, ühendades endas igavese elu ja kosmosekorra mudeleid konkreetses kivises ehituses. See võiks olla üsna selliseks kindlaks, kui see tõlgendus paika peab kindlaks, näiteks sellest, kuidas kosmoloogilised probleemid ikkagi tolleaegses arhitektuuris kajastasid. Siin on isegi võib-olla mõttekas rääkida proportsioonidest arhitektuuris. Kui ehitada ja projekteerida juhuslikult, siis on ka ehituste proportsioonid juhuslikud. Siiski on juba aegade hämarusest ehitust jätkatud ja selleks tarvitatud geomeetrilisi joonestik mingeid kindlaid struktuure ja süsteeme kus siis hoone olulised punktid nagu nurgad, seinte teljed, ukse avad, sambad on viidud vastavusse mingisuguse geomeetrilise joonistusega. Nii olid ka Kreeka templid oma põhitüübis arhailise perioodil oma laadseteks süsteemideks, kus tihti iga element alustades hoone laiusest ja pikkusest ning lõpetades karniisi mõõtmetega oli mingis konkreetses süsteemis. Kui nüüd tagasi pöördudes filosoofia juurde, siis Pythagoras oli just see, kes aitas üldise tähendusliku megaroni viia väga konkreetsele reaalsele tasemele, sest pütaagorose järgi oligi maailma kosmosepõhialuseks arvurd suhted. Omavahelised vahekorrad ja kui nüüd viia see mõte tagasi proportsioneerimis kunsti juurde, kus geomeetrilised kujundid moodustavad mingeid kindlaid süsteeme, millele on võimalik anda ka meile siiani võib-olla tundmata tähendusi siis see on üks võimalus, kus mütoloogiline maailmastruktuur läheb nüüd üle üsna täpseks konkreetseks matemaatiliseks süsteemiks, mis ka on siis Taagorose järgi mingisuguse üldise universaalse kosmose struktuuri peegeldus. Võib-olla veel lühidalt ütelda siin sümmeetria kontseptsiooni kohta nii proportsioonides just sümmeetria puhul hinnati mitte meie tänapäevases tähenduses sümmeetriat, kus mõlemad pooled on ühetaolised, vaid kindlat kunstikindlat, süsteemi, mis on teada, aga sugugi ei pruugi olla näha. Nii oli cadempi proportsioneerimine suhteliselt palju teada, aga teda näha nii otseselt ei olnud. Tega tuli nagu kuskilt reaalse maailma tagant püüda leida. Teie Heinz Valk olete ainukene meie hulgast, kes ise on ka Kreekas käinud ja oma silmadega neid vanu templeid näinud. Ehituskunstist rääkides tuleb alati siiski minu arvates silmas pidada ka kohalikku keskkonda looduslikku keskkonda, kliima mis alati ehituskunsti väga sügavalt mõjutab. Ja Kreeka puhul tuletage meelde, et Vahemereäärne leebe vägagi niisugune mõõdukas ja võiks noh, kasvõi kasutada terminit inimlik tähendab inimest mitte häiriv, vaid tema tegevust soodustav kliima on ilmselt mõjutanud ka arhitektuuri. Sest kreeka tempel vot kui ma teda esimest korda nägin ühte esimest kreeka templit looduses, ma olin rabatud, et nad on nii väikesed. Fotodel tunduvad nad võimsad oma monumentaal sa selle suhtega, mis on nagu siin eelkõneleja mainis, mõttetöö tulemus. Kuid tegelikkuses on nad enamikul juhul armsad, tillukesed, niisugused nagu mänguasjad, sageli, mida, nagu ei tahakski julgeski seostada jumalusega millegi niisuguse inimesekesksed, nad on inimesekesksed väga. Tähendab siin on nüüd kaks asja, esiteks kuna kõik need minu teada rituaalsed toimingud, mis templit võttes õigemini templit juures toimusid, need olid õues. Niiet tempel ehitati eelkõige eluasemeks jumala skulptuuri ja rohkematel vaja tähendab kõik see, mis rituaaliga oli seotud, see toimus kõik väljas templi ümber looduses, kuna lihtsalt see pehme, hea kliima ei vajanud katusse alust, kuhu näiteks siin meie oma põhjamaal pidime, pidime pugema peitu hiljem küll jah, näiteks juba viiendal sajandil, siis kui ehitatakse suurejoonelised templid nagu näiteks seal Akropolise omad ja nii edasi, siis on juba ka suuremaid nende hulgas, kuid need kõige vanemad ja need on kõik väga väikesed. Kuid jusse. Teine moment, mida, mida te siin juba mainisite, see inimlik mõõde Siilüka igalt poolt välja. Inimene oli tõesti mõõduks igasuguses vaimses tegevuses ja ehituskunst kuskilgi, suru inimesele peale, inimene tunneb ennast seal läheduses mugavalt nagu harmoonilise osana kõigest sellest, mis on nii hästi see arhitektuurne objekt kui ka selle ümber olev loodus. Ja nüüd kolmanda elemendina inimene, sealjuures selle juures on väga hästi tunda, kuidas need ehitused sobivad loodusesse, nad ei ole vägivaldsed, seal seda ei tule mindud, et on püüdnud nagu kergelt loodusele silma teha. Me ei püüa sulle nüüd halba teha. Katsu meiega nüüd kenasti leppida, ei seda mitte Kreekat kreeka tempel, ütleme Kreeka diaatrid need veidi rohkem, kuna seal arvestati reljeefi mäge, kuhu olid ehitatud nüüd istumise kohad. Kuid kuid templite puhul ta sulab loodusega kokku oma sisemise hormooniaga. Üllataval kombel on leitud jah see sisemine tasakaal mis seob teda kõige ümbritseva keskkonnaga ja see on ikkagi ühe minu arust ühe kõrgkultuuri tundmus. Kõrgkultuuris avaldub ikkagi arhitektuuri olemus. Kõige kõige puhtamalt olla. Nii et see harmoonia idee, millest Vana-Kreeka filosoofid unistasid ja mille üle nad mõtteid vahetasid, kajastub ikka tolleaegses arhitektuuris väga kujukalt ka. Minu arust eriti ilmekalt ost Ja kogu see inimesekeskne arhitektuur, millest me viimasel ajal ka väga palju oleme hakanud, ehkki ma praegu 20. sajandil ja mis vahepeal on ununenud ja ilmselt siin võiks praegu ka meie arhitektidel, oleks paljugi pida Kreeka vanast arhitektuurist. Arhitektide, ma usun, on seda õppinud ja teavad seda, kuid tuletan meelde, et meie arhitektuuris kahjuks arhitektidel on üks viimane sõna ütelda. Siin määrab juba juba bürokraatia kõik selle ja mida me oleme Lasnamäele teinud ja mida kavatseme seal edasi teha. Siinma arhitekte süüdistaks, nende häält võetakse kõige vähem kuulda. Kreekas, ma usun, oli ehituskunstnikupositsioon tunduvalt kõrgem. Seadmata kahtluse alla neid mõtteid, mis asja just välja olid öeldud, tihti me kipume siiski vajutama oma maailma pitserit, teise väga kaugesse kultuuri võib ka muidugi tuua vastupidiseid näiteid ka sealt sellest samast Kreekast, nii näiteks Akropolise ehitamise vastutavaks juhendajaks oli skulptor Fadjas, kes oli üles seatud kogu Ateena linna ehitustegevuse eest head seisma, nagu mõned allikad väidavad ameeriklase poolt. Ja ma siiski seda inimesekesksust ei rõhutaks niivõrd palju. Võib-olla et ta on Meie jaoks nüüd muutunud nii inimesekeskseks. Pigem oli see ikkagi püüje mingise, mingisuguse kosmilise, üleüldise harmoonia poole kui, kui selline otsene suundumus nüüd mingis konkreetses ehituses inimest. Ma tahaksin rõhutada ühte Tospektimisensfalka seadust esile tõi nimelt nende esimeste varastariti templit hämmastav inimlikkus. Hämmastav väikses see on ju selge ka, kui me unustame korraks ära kõik kristlikud ettekujutused jumalast ja vaatame ärriti arhailise laial kreeklaste suhet oma jumalat, aga need olid inimesed, need jumalad üsnagi suurel määral. Üksvahe oli, mis tekkinud inimestest nii-öelda kõrgemaks, see oli see, et nad olid surematud, kus suhtes ja eriti hoomerusest peale hakkab selline ettekujutus jumalast üsnagi domineerima, ehkki pidevalt on ka muidugi tendents magnetismi kujunemise pool, aga siiski kreeklased igapäevases elus. Nüüd jumala tulidki. Inimesed, kes vajasid oma kodu ja kodu, ei pidanud esialgu sugugi olema suur ja toretseb. Ocooteks arhailise ajajärgu kohta tuleks ilmselt märkida seda, et see on eelkõige linnriikide kujunemisaeg ja usundis, nagu siin märgiti, juba kujuneb ka Olümpose jumalate süsteem, ehitatakse suuri templeid ja skulptuuris, ilmselt domineerib suurplastika. Kirjanduses viljeldakse löörikad, kujuneb tegelikult ka valmi. Sandra juba ja filosoofia on väga tihedalt seotud veel mütoloogilise mõtlemisega, nii nagu kogu tolleaegne kultuur ja minu arvates kogu arhailise kultuuriajajärku iseloomustabki veel väga niisugune äge võitlus poeetilises, mütoloogilise ja filosoofilise ratsionaalse alge vahel.