Klassikalisel ajajärgul, see on viiendal, neljandal sajandil, enne meie aega tõusis domineerivale kohale kreeka kultuuris Ateena, mina kui pärsiavastase võitluse juhtivpoolis ja taanlaste prestiiži kindlustas oluliselt võidud Pärsia valitseja Dareiose üle. Reena muutub pikkamööda väga jõukaks linnriigiks, omandab täieliku merelise ülekaalu ja riigi etteotsa saab 30-ks aastaks Peeerrykles ja Ateena muutub majanduse kultuurikeskuseks. Kui siiani suured mõtlejad olid pärit põhiliselt Rumeeniast või Suur-Kreekast, see tähendab Lõuna-Itaaliast ja Sitsiiliast, siis nüüd muutub filosoofiamekaks. Ateena filosoofias langevad klassikalisele perioodile aatomistlik loodusekäsitus. Sokratese eetikaplaan, Platoni õpetus, Aristotelese loogika ja mitmed teised väljapaistvad filosoofilised õpetused. Sokrates näiteks. Peab filosoofia põhiülesandeks kõlbelise maailmavaate põhjendamis. Tema arvates looduse uurimine on lausa ateistlik tegevus, mille vastu tuleb võidelda ja tuntud on Sokratese tees tunne iseennast. Selle õpetuse kaudu püüab Sokrates luua positsiooni sofistidele. Sofistid, kes käsitasid inimest põhiliselt kui keelelist olendid. Todon, Protaa korruse teesed. Inimene on kõikide asjade mõõt ja Sokrates, nagu püüab uurida ka mina ja teadvuse probleeme ning jõuab järelduse juurde, et ühelt poolt kuulub advus tõepoolest inimesele ja lähtudes sellest võib teadvust iseloomustada mitmesuguste psüühiliste omaduste kaudu käsitleda teadvust ja minapilti kui keelelist organisatsiooni. Teiselt poolt, aga kui uurida teadvust veidi sügavamini, siis jõua Me järelduse juurde, et samas on olemas siiski midagi sellist teadvusevälist, midagi kõrgemat teadvusest mis kontrollib meie kõlbelist käitumist, mis jagab meile mitmesuguseid juhiseid ja korral dusi, mis aitab meil vastu võtta otsuseid. Ja tekibki küsimus, et mis on see teadvuse väline, mis omab justkui kontrolli meie teadvuse üle. Seesama probleem erutab ka plaatoni ja, ja minu arvates plaan toni filosoofia huvitub põhiliselt just ka inimese probleemidest, kuigi plaatoni filosoofia puhul on tihti liiga palju aktsepteeritud tema antoloogiliste õpetust õpetust kahest maailmast ideede maailmast, mis on igavene ja puutumatu ning asjade maailmast, mis on pidevas tekkimises ja hävimises. Teatavasti esimest maailmasõda, ideede maailma käsitles plaaton kui tõest teiste asjade maailma. Kui näiliku arvates on plaatonile antoloogia siiski ainult vahendiks mitmesuguste inimlike probleemide lahendamisel. Ja kui rääkida Platoni inimese kontseptsioonist, siis avab selle tema inimese kontseptsiooni üsna hästi see tuntud koopa allegooria, millest võib-olla praegu väga lühidalt ka räägiksime või meenutaksime seda nimelt selles allegooria Sordle plaat on inimeste koopas elavate vangidega kelle selg on alatiseks pööratud koopa avause poole, kust kumab nõrka valgust ja nägu on suunatud koopa vastasseinale. Seega võib inimene näha ainult seinal olevaid vari tõelistest esemetest, mis saatuvad koopa avause kohale ja peegelduvad seinale inimese taga, kes on sündimisest saadik elanud koopas ja kes ei ole eales tunnetanud tõelist reede maailma, on sügavalt veendunud, et varjude maailm ongi tõeline maal. Ja oletame, et üks nendest inimestest satub nüüd juhuslikult vabadusse näeb seda tõelist ideede maailma ning tagasi tulles koopasse räägib sellest inimestele siis inimesed ei usutada seda. Koopa allegooriat võiks ilmselt lahti mõtestada nii, et asjade varjude asemel võiks kujutada asju ennast õrnalt valgusallika asemele. Päikest, mis on vooruse kõlbluse kehastus ja Platoni järgi on päike ka harmoonia allikas. Coop asemel aga kogu meelelist maailma kogu Loodust vangide asemel inimesi inimese asemel koopast välja pääses. Philosophy, idealisti ja Philosophy idealist räägibki inimestele sellest, et nad elavad tegelikult varjude maailmas väga sünges ebareaalses ebainimlikus maailmas. Ja et peale selle maailma on olemas ka veel teine tõeline maailm. Inimesed aga ei usu, filosoofinaad naeravad tema üle. Filosoof aga soovib inimestel head. Ta soovib neile kõige kõrgemat kõlblus. Minu arvates on sellel koopa allegooria on väga suur tähendus ka praegusele uutmise ajajärgul. Mingis mõttes me võime oma eluga pikkadel stagnatsioon mõni aegadel võrrelda vangid eluga koopas, kes püüdsid end veenda selle näiliku elu tõelisuses ja ainuõigsuses aga tulles tagasi nüüd plaatoni inimeseõpetuse juurde peab märkima, et see oli väga tihedalt seotud ka inimese hinge käsitamisega. Ja inimese hing on plaatone järgi surematu. See hing on näinud ideid enne sündimist, kui ta oli ideede riigis sündimise kaudu aga aheldatakse ning kehaga hing kehaga ühesõnaga hing ning satub nagu vanglasse, mille tõttu ta unustab kõik selle, mis ta varem näinud on. Aga ideede meenutusele aitavad kaasa mitmesugused asjade vahelised vastuolud. Näiteks nähes ilusaid asju, meenuvad sarnasuse ja kontrasti kaudu ka ilu idee ja tekibki kohe küsimus, mis on ilu. Platoni puhul on ilu kahtlemata seotud tema olemise struktuuriga, seal võib eristada kolme sfääri, nagu juba öeldud, esimene oli ideede kujude Eiduste maailm teine sisse füüsiline praktiline maailm. Kolmas tõeliste füüsilise füüsiliste asjade peegelduste maailm, kui nüüd kasutada tänapäeva terminoloogiat, tõeline, stabiilne ja absoluutne, oli kahtlemata plaatonile ideede maailm, mis oli ligipääsetav ainult filosoof videle. Käsitöölised tegelevad teise sfääriga, ehitavad maju, teevad vaase laevu, mööblit, aga poeedid ja ka maalikunstnikud tegelevad maailma asjade mis ise on peegeldused Nende imiteerimisega. Nad on kõige kaugemal tõest ja seepärast inimeste hulgas kõige madalamal astmel. Vähe sellest, et kunstnikud ja poeedid imiteerivad asju, nad ühtlasi mõtlevad välja ka midagi sellist, mida seal võib-olla üldse pole. Võib arvata, et Platoni selline lähenemine kunstile ei olnudki nii juhuslik, pigem vastupidi, ta tundis väga hästi selle ahvatlusi ja võlusid. Nimelt tunnistab taid poeesia ja maalikunstiäratavad inimestes ratsionaalset lõbu. Sarnaselt maagia või narkootikumide kasutamisega. Kõige rõhutamaks tegi, aga plaat on ilmselt illusionistlik perspektiivi kasutav maalikunst, nagu seda oli Apollo tooruse teostes samuti skulptuuris, kus see oli küll pisut teisel ajajärgul, kui Shipus ütles, et siiamaani on inimest tehtud modelleeritud nii nagu ta on, mina aga oma skulptuurides modelleerin teda nii, nagu ta näib. Vot see mõistuse poolt kontrollimatu ehk plaatija jaoks vaatuseta lõbu ütleb, ütleb ta täidab inimese. Madalate kirgede ega mis paneb jahtima ikka uusi ja uusi lõbusid. Sarnasele käsitlusele jõuab keskajal ka Püha Bernard Clair voost, kes vaidlustes Abdžugeriga gootika ja kunsti. Just selle hiilgava värvilise kauni joobastava kunstiga on kesksel kohal keskaja. Võib-olla et, et siin on mingeid tagapõhju, miks ikka jälle inimesed pöörduvad neid põletavate probleemide juurde? Jah, huvitav on tõepoolest seda täheldada, et ma olen ka märganud. Kultuuriajaloo põhjal ja ka oma kogemuse põhjal, et inimesed uurivad tihti just selliseid probleeme ja tunnevad huvi selliste probleemide vastu. Milledega nad ise hädas on, mille vastu neil tõeline nõrkus on. Kui inimene on näiteks reaalse elu suhtes üsna naiivne, siis uurib ta tunnetusteooria probleeme. Kui ta on väga halb suhtleja, siis ta uurib kommunikatsiooni, Nonii probleeme ja nii edasi ja nii edasi. Ilmselt ka plaat on siin mingis mõttes oma õpetuses justkui püüab võidelda mitmesuguste isiklike nõrkuste vastu. Nojah, see on kahtlemata selline tore ja elustav tõlgendus siia vahele ometi plaatoni käsitlus poeesia ja imiteeriva kunsti kohta ei ole absoluutselt taunivega ega täiesti hävitav. Ta arvab, et kui neid õnnestub kasutada tõelise headuse ja iluistutamiseks noortest, on nad kahtlemata äärmiselt vajalikud. Platon räägib siinkohal just muusika suurest osast inimese elus. Eraldi kunstiajaloo ja arhitektuuriajaloo jaoks, aga ilmselt peab mainima Platoni mõtteid armastusest ja ilust. Rääkides Eerosest, mis tõmbab inimesi üksteise poole, mis täidab nende südameid ootuste ja lootustega võrdleb Platon teda filosoofiaga. Sokratese suu läbi ütleb ta ju mitmeid kordi, et armastus on filosoofiks. Mõlemad käivad läbi vägivaldseid kirgi. Mõlemad, kui hästi läheb, loovad midagi uut. Armastus on aga vahetult seotud iluga. Armastus on pime, ta täidab oma avaldatu oma objekti iluga. Nii loobki plaat on tee, mida filosoofias on kutsutud iluredeliks. Platon võrdleb ilu poole pürglevat filosoofiat armastajaga kus esimeseks sammuks kahtlemata on ilu üldisus. Armastaja peab tajuma Etti ilu. Erinevates keha osades on tegelikult üks armastatu keha ilu ühineb füüsilise iluga kogu maailmas. Järgmine samm siin on üleminek kehaliselt ilult hingelisele. Vaimne ilu kahtlemata ületab isikliku kehalise ilu vaimsest ilust, aga armastaja saabub peatselt tavade ja seaduste ilu juurde, mis muidugi juba ilmselt kuuluvad ideedesfääri. Ja sealt edasi on õige lühike samm õppimisse teadmiste ilu juurde mis Ongi väravaks lõpliku ilu lõpliku headuse, lõpliku hüve lõpliku eesmärgi saavutamisel. See on skeem, mille me leiame ikka uues kuues võib-olla ringi asetatult või uuesti tult ikka kunsti ja arhitektuuriajaloo lehekülgedelt läbi kogu maailma, nii Blootinuseni oblatonistlikus käsitluses kui kristlikus esteetikas läbib pseudoDion Jeesuse kui ka võib-olla isegi renessansi ajal marssilofitšino müstikas kuni päris uusajani välja näiteks vedemburgini. Muidugi oli selline pikk ja võimas. Ilule ja iluselgitamise. D selle poole võimalik, seepärast Epulaatoril sulas ilukontseptsiooniga ühte ka headuse ja tõe-kontseptsioon ning eriti valgus, nii rõhutab plaat on mitmeid kordi sarnasust ilu ja valguse vahel. Muidugi ei ole tegemist silmaga nähtava valgusega, kuid kujundlik surve siin selle juures on üsna tugev. Nii on olemise lõpliku eesmärgi saavutamine sarnane päikesega materiaalses maailmas ja, ja meiega seal päikese all. Päikest plaat on, võrdleb ju voorusega või headusega ja headus on Platoni ideede riigis kõige kõrgemaks ideeks ilu ja teadmine tõde on juba veidi madalamad, mis saadavad siis seda kõige kõrgemat kõlbluse või headuse ideed. Kuidas need ideed, ma mõtlen siin ilu, idee ja headuse, kõlbluse ideed kajastuvad tolleaegses kirjanduses ja millist tähtsust nad üldse omavad klassikalises kirjanduses? 19 kirjandusest rääkida, siis võid alustada mehest, kes jäi nii-öelda arhailise ja klassikalise ajastu piiri peale selle viimane koorilüürika pind arus. Tema jaoks on veel maailm üsna vastuolude vaba, üsna muutumatu. Selles maailmas on maailmatõlgendaja jaoks eelkõige jumalast sisendatud poeet. Järglased juba kõige lühemad kaasaegsed härracletus ja asju los. Nende jaoks on maailm juba täiesti teistsugune. Maailm on vastuolude rikas ühtlasi selle maailma tõlgendajaks ja mitte niivõrd poeet kuivõrd üha rohkem dolla teadvuse jaoks muutub maailmatõlgendaja jaoks filosoof. Ja kui pind orase jaoks võiks öelda maailm öelda jumala hetkelise tahte järgi toimuvate sündmuste rida siis nüüd hakatakse otsima juba järjekindlalt üldisi seaduspärasusi selle maailma, aga siin võiks öelda valitsevat žanriks. Sel perioodil viiendal sajandil muutub eelkõige kreeka tragöödia esindatud siis oma kolme suurt nime asju Sofaklase euripides, aga kusjuures siin on jälgitav pidev areng. See maailm on veel küllalt harmooniline. Inimene on seal kohal, inimene tajub selle maailma üldist seaduspära. Tõsi ta kannatab, aga selle kannatuse läbida, õpib öelda, mõistab miks toimuv temaga toimub just niimoodi. Edasi minnes Sofockilise juurde kõik seesama, sama sajand näeme, et maailmapilt on juba natukene muutunud. Siin tuleks meenutada ka, et asju ei lase, õitseaeg langes Kreeka-Pärsia sõdade ajajärku, kus kreeklased tundsid oma tõusu, tundsid oma võimsust. Aga kohe varsti-varsti, jälle algab pikk laastav Peloponnesose sõda. Sõda siis ühelt poolt Ateena ja Sparta teiselt poolt Sparta juhitava grupeeringute vahel. Ja mis eristab Sophocklast asülasest, oleks tavaliselt just sööt. Sofacelise inimene õpib. Ta kannatab kannatuse läbi, jõuab samuti tõeni. Ta saab teada, mis täpselt juhtus, tähendab, ta võidab näiuse. Aga samas ei saada teada, miks see nii. Kui te loete kasvõi seda meie meilgi tõlgitud kuningas Oidipus, siis sisuliselt lugu sellest samast, mida ütles ära kleitaski fragmendis, mis on säilinud. Nimelt inimeste jaoks on ühed asjad õiglased, teised ebaõiglased. Mis puutub aga jumalasse, siis tema jaoks on kõik asjad ilusad ühesugused, õiglased, tema jaoks on kõik asjad ühesugused, ilusad, õiglased ja nii ka sohva. Klase tragöödiad sisendavad tolle aja kreeklasele. Et maailma, nii nagu ta on, tuleb respekteerida jäägitult aktsepteerida, ehkki me seda alati mõista. Hoopis teistsugune aga on kolmas ja ehk kõige filosoofilisem poet Eureppides ja siis siin võiks rääkida juba tuletades meelde vahepeal tekkinud kreeka filosoofia ratsionalismi kreeka ratsionaalset mõttelaadi mille olemuse sisuliselt seisneb nii-öelda kolmest postulaadiks. Esiteks. On tõeni jõudmise ainukene kindel vahend, see seisukoht vastandub siis mitmesugustele teistele mille järgi võiks vahend olla näiteks ütleme, intuitsioon või, või usk või, või meeled või siis teine seisukoht, skeptiline seisukohad, sellist vahendit üldse olla? Recaratsionalist seisukohalt on selleks logost, teiseks sama seisukohta eeldab ka seda, et kuna ta tunnetuseks piisab ja ainukene vahend, siis järelikult maailmastruktuur sarnaneb selle logose struktuuriga. Maailm järelikult on ratsionaalne, ta poleks tunnetatav, järelikult ka kõik väärtused maailmas on ratsionaalsed väärtused. Kui see on niimoodi, siis millest tulevad tulenevad meie nii-öelda eetilised eksimused? Intellektuaalsed, eks ainult selles et meie mõistus ei ole veel piisaval tasemel, tähendab, piisaks arendada mõistust ja me ületaksime kõik kõik need hädad euri piires, aga sügavalt kaasaegset elu jälgiv sügavalt tuttav, paljude kaasaegsete filosoofide õpetustega ja inimloomust pidevalt uuriv, eriti naisteloomust pidevalt jälgiv Eureppides leiad, et miski siin ei klapi. Jama tragöödias pidevalt osutab just seda, kuidas vaatamata kõigile teadmistele, vaatamata teadmisele, et see, mis ta teeb on ebaeetiline, et seda ei tuleks teha, et see on inimesele endale kahjulik, teda hävitav inimene siiski talitab tihtipeale risti vastupidi. Oma teadmistele tähendab siin võiks näha, eurid püüda, sest nõnda r ratsionalistliku reaktsiooni, siiamani ainuvaldava ratsionaliseerimine vast jälle uut müslit sismil, ainult tuletame meelde, et eelmine oli jõustunud kuuendal sajandil orfismi näol mis tõi kreeklastele eriti lähedale teispoolsuse ideed ja see sai määravaks ka suurel määral ka Platoni vaadete kujundamisel, aga nüüd euripide sõnal. Me näeme jälle hirved Iretsonalistliku protesti ja väidet, et teadmine ei ole kõik. Ja noh, võiksin paralleeli tuua, kui koguja raamatuga palju teadmine tõotab palju, palju valu. Samas alaneme Wripides puhul, see oleks siis üks ja just nimelt põhiline kirjandusvool, mis tol ajal ühendab siis Kreeka, eriti Ateena polise teadust, muidugi üks märkus veel siia juurde, meie jaoks on see kirjandus. Kreeklaste jaoks ei olnud see sugugi kirjandus, kreeklaste jaoks oli see lihtsalt üks nende jumala Dionysose austamise vorme. Kreekas, aga nüüd samal ajal klassikalisel ajal tekib ka päris kirjandus tõepoolest kirja pandud kirjandus. Ja siin võiks näha kahte aspekti. Ühest küljest tekib eraldatus, roosa ajalooline proosa, mis on seotud sellega, et informatsiooni kogub väga palju juba tähendab omaendi pärimuse võis suuliselt edasi anda, selleks ei ole vaja kirja pandud kirjandust. Nüüd aga maailmapilt pidevalt on avardunud ja teiste rahvaste ka teist sugu teiste põlistada pärimuste fikseerimiseks teiste barbarite pärimuste fikseerimiseks on vaja juba kirja pandud kirjeldust. Seal üks vool, teine pool, kuidas tekib kirja pandud kirjanduses, on otseselt seotud filosoofiaga. Tuletame meelde, et plaat on, võib-olla isegi, oli parem kirjanik kui võrrelda nii-öelda teda filosoofil, vähemasti sümpaatsem kirjanik minu jaoks äärmiselt antipaatiad. Aga see teine on seotud just Platoni õpetaja Soketusega. Tähendab tollena Ateena oli küllaltki väike, nagu sotsioloogid tänapäeval väidavad, et inimesena tuttavate ring on umbes 500 inimest. Lähemate tuttavate ring. Sissoteelasega palju väljapaistvaid inimesi rohkem ei olnudki, tähendab, kõik väljapaistvad vaimud olid omavahel tihedas läbikäimises tihedas suhtlemises. Isegi sellise drastilise seegaga võiks illustreeridavat tol ajal erinevalt Uus-Euroopa ja isegi Kesk-Euroopast. Kui meie olukord, nende pidev rahuolukord, mida aeg-ajalt häirivad sõjaliselt Ausid, siis kreeklastele käsi vastupidi, välja kreeklased pidevalt sõdisid seal vahepeal olid üksikud sellised rahupausid sel ajal kui Ateena jälle juhtus sõdima naaber bulise Me koeraga. See oli umbes paari kilomeetri natuke rohkem kui kilomeetri kaugusel Ateenast. Seal elas tol ajal filosoofeuk leidus ja nii-öelda lahingutegevuse vaheaegadel tema kõndis Ateenasse, kõndis Ateenasse selleks, et vestelda, Sokrates tähendab ka ideede levik tollel tolmus peamiselt suuliselt. Nüüd aga pärast Sokratese surma õigemini nii-öelda juriidilist tapmist. Pärast seda vajadus vestluse Jürgi säilis, eriti suur oli Sokratese kuulsus ja esimene kirjapandud kirjandus. Nii-öelda selles liinis olidki dialoogid Sokratese vestlused. Kuna need enam lugejaskonda ei rahuldanud, siis tekkis ka fiktiivseid dialooge. Muidugi nende vestluste kaudu oli võimalik väljendada oma ideid, mida Platon nii-öelda oma hilisemates dialoogides põhinesid. Põhiliselt esitades vestluskaaslane kaaslasena sisama õpetajat. Tekib juba siis kirja pandud kirjandus Kreekas. Seoses Sokrates, aga mul tuli meelde, et Sokrates võrdles ju Philosophy ost skulptoritegevusega ja võib-olla räägiksime väga lühidalt ka veel tolleaegsest skulptuurist. Heinz Valk ilmselt nägite ise oma silmaga seal veel neid klassikalise perioodi skulptuure, millise mulje nad jätsid? Maa astuksin veidikese sammu tagasi selle härra Platoni juurde teie suust ma kuulsin, et ta pani kunstnikud üsna sinna rea lõppu ja näitas öeldakse neile koha kätte. Kuid see on ilus näide sellest, kuidas kunst on alati teooriast mööda läinud. Ja ka kreeka klassikalise ajastu säilunud. Seda on kohutavalt vähe säilunud. Säilinud kunst on üks suurejoonelise maid, mida inimene kunagi loonud. Sest kui ütleme arhailise ajastu skulptuuris, võime näha nagu rahvuse hommikut, et tema eneseteadvuse ärkamis siis kõik need kergelt kobava nagu etteastega apolonit seal on mingit nihukest sisemist argust veel sees, siis klassikalise ajastu skulptuuris on sellist vapustavat ülevus. Poseidoni pronksskulptuur, mis praegu Ateena arheoloogiamuuseumis, see on vist üks maailma 10 kaunima kõigi aegade 10 kaunima kunstiteose hulka kuuluv repro Janades, mitte midagi edasi, täitsa armetu, mida, mida ma enne siia tulekut veel vaatasin reprile leidnud seal midagi vaimustavat. Kuid seistes selle skulptuuriga täitsa silmitsi. Siis Ma olin, ma olin vapustatud, ma olen harva olnud nii vapustatud kui selle skulptuuri ees ühest küljest. Ta on küllaltki staatiline skulptuur, nüüd alasti mees seisab küllaltki rahulikus harkasendis, ainult üks käsinud, mis, milles oli kunagi odaviskevalmis. Kuid sellest hoolimata sellest välisest staatilisest on seal sees pöörane energia. See lihtsalt pressib sellest vormist välja. Sa, sa võtad kõigi meeltega seda vastu, seal on ühe ennast tunnetanud ja eneses selgusele jõudnud rahva väljendus. Ta on muidugi füüsiliselt kaunis Harmon krooniline. Kuid ta ei ole mitte mingisugune niukene, gladioolid, vaator või, või profisportlane tänapäeva tähenduses vaid ta on ka sügava vaimsusega. Sa, kui sa talle näkku vaatad, tajud seda, seda, seda kõrgvaimsust. Ja niimoodi võib öelda ka kõigi teiste tolle aja pronksskulptuuride kohta, sest noh, me teame, et pronksskulptuurid olid, olid alati ikka need originaalid marmor ja kõik muu on nende koopiad. Nii et ilmselt mitte ilmaasjata ei peeta seda ajajärku inimkultuuri ajaloos üheks kõige väljapaistvamaks perioodiks üldse. Tõenäoliselt oli jah, sest masin praegu rääkisin ainult skulptuurist, kuid, kuid noh, näiteks Kreeka vaasimaal eriti ütlemise punase figuuriline vaasimaal see on jällegi üks selle ala tippe maailmakunstis. See kergus, virtu, koossus, elegants, millega on need punafiguurid maalitud sinna baasidele? Seda enam ületada ei saa. Ma ei saa ju rääkida kreeka maalikunstist, mida pole lihtsalt säilunud, mida, nagu me teame, aga kreeklased hindasid ise võlgu veel kõrgemalt kui oma skulptuuri, nii et mis seal veel võis olla? Vaimult ainult meile oletuseks. Kokkuvõtteks klassikalise perioodi kohta ütleksin nii palju, et see oli tõesti siis üks imelisemaid periood enim kultuuri ajaloos ja just siis puhkesid õitsele kunst ja kirjandus oma täiuses. Sel perioodil loodi suurimad kultuuriväärtused, mida inimkond eales on tundnud, nagu parten on propileednike temp VEEL Dionüümsuse diaater Ofuklise euro piidise tragöödia, taristofaanese komöödiad ja pannakse alus ka mitmetele humanitaarteadustele, nagu eetika ja loogika.