Tere õhtust, kordame täna kirjandussaadet, mis oli esmakordselt kavas tänavu jaanuaris. Jäin omale ainuüksi taimemetsades kokkupuy loodes hakkata loojat. Tabab haigushukud. Sina saad sõnumitooja. Aastaid. Te olete tänud Jaan Kaplinski iga ja tema loominguga praegu laulab Priit Pedajas. Tale kordiks ja kooreke. Kelluke ainult jääb nooreks. Tema veel näeb seda välja. Teab meie pale. Ela asjades astuvad välja ja värvi, tead kõla. Saad minna ja tulla liituda lillelise lina. Käes on lõiganud bulla. Üks, kes on suurem kui sina. Palud hoidik, mis oli ses, et päevastus paljajalu siis silmade. Paik oja koomi tajate kui korrubades puussepa, poja sõna. Jutuajamist Jaan Kaplinski ka alustasime lapsepõlvest. No kõigepealt ma tahan öelda, olete ilmselt minagi minu lapsepõlves oli. Oli nii nagu ei peaks olema. Aeg oli selline. Mulle ei olnud minu lapsepõlves seda turvalisuse tunnet. Kõigepealt ei olnud isa. Ei olnud õiget kodu, suurt täiskiilutud ühiskorter kahe toaga, millest minu oma oli läbikäidav. Ja mingi üldine selline õhkkond, mida laps võib-olla mõistusega ei taba. Küll ta seda tunneb. Koer tunneb inimeste rahutuste hirmusest, tunneb laps, ammugi. Siis küllap küllap kui asjale psühhoanalüütiliselt läheneda siis leiaks veel muidki asju, mis on osalt sedasama aja vaimuga seotud, aga osalt võib-olla ei ole ka. Kas sinule sinu isa lugu millal see sulle räägiti ja mis kombel kujutan ette ta alguses sa ei teadnud kogu seda tõde või rääkis sulle emal seda palju ja väiksest peale? No mina kasvasin üksinda mitme täiskasvanu Holgaseme peres olid pidevalt ka igasugused külalised, tädid, onud, prouad ja härrad kes rääkisid poliitikat ja maailma asju ja mind ei olnud mingit võimalust sellest kõigest eemale hoida, sest nendel oli peale kõige muu ka üsna kõva hääl. Oma seltskond, keda võiks nimetada kuulge laeva ootajataks. Kes tookord olid ikka tõsiselt veendunud, et küll varsti-varsti ameeriklased, inglased või vähemalt sakslased tulevad enne sellest jamast päästavad. Mul on muidugi siis ega tule ilmselt ka nüüd. Ja kuidagi kuidagi väga varakult sai see täiskasvanute maailm mulle selgeks. Ainuke, millest eemale hoiti, oligi üks seksiga seotu, aga noh seal peres nagu ei olnudki eriti palju sellega tegelejaid. Ma kuulsin niimoodi. Õhtul juba voodis olles ja soikudes, kuidas lauas ka sellel teemal veidi räägite, meile olime majas, elasid mitmed arstid ja need olid sõprade hulgas. Aga üldiselt jah, põhivaid moodi poliitiline ja sellest võtsin ma niimoodi oma teadvuse tasemel täiesti osa. Nii et kui ma olin jõudnud õnnelikult Tartu esimesse keskkooli nüüd jälle Treffneri gümnaasiumis on saamas siis klassijuhataja kuulutusele, et nüüd lähme, oktoobril lastaks kõik sellele mena pärast vist päevast järelemõtlemist, vastasin niimoodi terve klassi ees, teatasin, et mina oktoobrilapseks minna. Sest toobri laps otse peab minema ka pioneeriks, kes on pioneer, peab minema komsomol Exegi komsomol peab minema parteisse. Aga kui ma olen parteis, siis ma ei saa minna Ameerikasse ei saa ikka presidendiks. Need. Lapsed oleme kõik niuksed. Tagasihoidlikud võib nii enesekindlalt, nagu me oleme. Aga niisugusest enesekindlusest saadab mitte vähemaks kui Ameerika presidendiks muidugi, aeg võõrutas tasapisi ära. Ma olin selline haiglane laps ja ma arvan, tagant eraldatakse. Haigused tulevad ka ikka natukese stressist. Sest hiljem eriti haigusega silma ei ole paistnud. Täiskasv. Põlula kooliaastad, noh, see oli niisugune aeg, viiekümnendad 58, lõpetasid sääsed Treffneri kas tagantjärele vaadates tundub sulle, et see oli nii suursugune rank valetamisega aeg nagu praegu noorematele, seda muidugi õigustatult räägitakse, et seal oli niisugune või oli sul siiski mingisid õpetajaid või, või eeskujusid, keda sa usaldasid, kes oli kooliajal? Ei tähendab ega siis valetamine on ka mitmesugune. Noh, meil oli õpetajaid, kes ilmselt Noh, võib-olla õpetaja, ütleksin üks nendest või kaks, kest tõesti uskusid kommunismi ideaale ja aga teised olid niisugused, nagu nende eestlased ikka olla pidi. Ei saanud öelda seda, mida praegu öeldakse Eesti Vabariigist ja platsiooniste järjekestvusest. Aga minu meelest kui inimene räägib sõnadega valet, sest ta võib oma olemusega rääkida tõtt. Ja õnneks oli mul õpetajaid, kes, kes võisid küll hädaga valetada suuga aga oma olemusega nad ei valetanud, nagu meie kadunud direktor, matemaatikaõpetaja, maasi ja paljud täis tähendab nende noh vihjest või sellest, kuidas ta suunurka hoidis või võisilma vaatas, said aru, et tegelikult ta ei mõtle. Noh, see on niisugune vandaseltslaslik hoiak. Ja selles mõttes ma arvan, et asju jõle lihtsustada. Kas sa oskaksid seda ka määratleda, millal sul oma õppimise edasiõppimise otsus küpses ja kas ise tegid selle täiesti veel iga mingi ema poole, näiteks ergutus või suunamine? Ei, siis ema kuulab selles vanuses. Pigem oli seotud naistutvustega ja veel rohkem lihtsalt tärganud kultuuri- ja kirjandushuviga. Et ma sinna sattusin, aga see prantsuse keele koolitus oli kodus saadud küll, jah. Aga kuidas ta sind õpetas, kas nii süstemaatilise õppimisena või kuidagi mänguliselt ja väga varakult. Ema ei ole kunagi minuga mänginud noh, välja arvatud mõnda lauamängu. Lapsel igav ei oleks, aga ta püüdis mulle keelt õpetada, aga noh, ta ise oli nii koormatud ja mina olin laps ja siis ei tulnud sellest suurt välja. Aga mingid keelealused. Ma sain kätte niuksed paarkümmend põhifraasi ja verbi põhivormid, võib-olla paar sedasama aeg. Aga siis keskkooli lõpus ma mõtlesin ise kätte selle õpiku. Ja, ja siis ema muidugi aitas, vaatasime harjutusi üle ja siis ma tegin ise ikka kõik õpiku läbi. Nii et kui sa 1958. aasta sügisel veel seitsmeteistaastasena ülikooli tulid, siis seal neid sisseastumiseksameid prantsuse keeles tegid võidu nendega, kes olid teda keskkoolis õppinud. Ma ausalt öeldes ei mäleta üldse, kas ma tegin prantsuse keel sisseastumiseksamid, aga ma pidin midagi tegema. Nähtavasti mäletan ajaloo eksamit, kus mul tekkis väike arusaamatus eksamineerija Bresti rahu küsimuses, ma arvan tänini, et mul oli õigus ja temal ei olnud. Aga nälja pani ta mulle ikka. Kunagi hoopis hiljem jõudsid meieni niisugused kinnitused sellest, et komisjon, kes luges selle aastakäigu, kuhu me mõlemad kuulsime sisseastumiskirjandeid leidis, et sinu kirjand oli peajagu teistest üle. Kas sa mäletad, mida sa sisseastumiseks kirjutasid? Jah, väga umbes ma mäletan kirjutasin midagi, kas see oli vaba teema või oli antud midagi väga üldist, no umbes nii miski, missugused nihuke kirjandus mulle meeldib? On luulast või seda ma ei mäleta. Aga ma kirjutasin sellest, et see niinimetatud moodne luule ei olegi nii hirmus ja ja püüdsin seda kuidagiviisi seletada, kuidas Menandast aru saan, võib-olla isegi ilma jaapani tsiteerisin või midagi nihukest. Ennekuulmatu Loomingus ilmunud kas 56. või umbes nii. Aga ometigi meile kooliprogrammis ei õpetatud isegi no Underit mitte. Ungarit Magaan nimetasin, seal ma mäletan noh küsimusele lihtsalt selles kujundi julguses, mida ma õigustasin või ütleme nii. Ehk. Märtin lõikas ta gaasi, rajab ja Your Way tiivad jalu. Laat tõlgu vaade la ja ole pilve vaat tõud, mine ja valgustaba, kuigi üks val murdub suutel maa. Jõuame siis ülikooli ka aastat 1958 kuni 63 ehk, või oli sinul ka eriprogrammi tõttu, see oli veel jääd pikem, seda neli seaootus on juurde ja see oli aeg, mis kindlasti noort inimest alati väga palju vormib. Ja võib-olla sa puudutasid natukene neid inimesi, kes sinu teele siis sattusid ja keda sa arvad, et Nemad on sind mõjutanud. Me muidugi teame. Ja teadsime siis, et sa suhtlesid Uku Masinguga. Näiteks. Kui ma ülikooli jõudsin, siis ma olin niisuguses olukorras, et mul ei olnudki õieti inimesi, kellega oma huvisid jagada või rääkida asjadest, mis mind tookord laga huvitasid. Klassis need ei olnud klassivendade nii meestuttavate hulgas ja et ma olin kuidagi väga üksildane. Aga siis sattusin ma kokku niisuguste inimestega nagu kõigepealt nimetaksime Andres Ehini kellega küll viimased taastad harva kokku saame, aga kes on minu elus ääretult oluline olnud. Ta tuli Tallinnast, ta tuli haritlasi, perekonnast, kus ilmselt väga paljudest asjadest räägiti poliitikast, majandusest, keeltest ja muust. Ja temas oli see kõik kuidagi kuidagi kenasti koos ja selle juures oli niisugust Tallinna poisi avatust ja julgust ja tahtmist igal pool osa võtta. Ja inimene, kes, kes ei olnud kohmetu ega häbelik, vaid ja kuidagi tõmbas ta kaasa, tähendab, avas mulle ühe, teise maailma võib-olla niisuguse tõelise huviliste, noorte inimeste maailma, kus ta oli Tallinnas siiski tulla. Nii nooremate inimeste hulgast tekkisid mul kontaktid näiteks Jaak Kangilaski Ja teisega veel. Vanematest sõpradest mingi kuidagiviisi kohtusin Ain Kaalepiga arvatavasti tema õe tõttu, kes tookord orientalistikakabinetis tegutses, orientalistikakabineti, kui ma liitusin küll lausa keskkooli lõpuaastal, juba hakkasin seal käima ja araabia keelt, et mida ma ei olegi ära õppinud rega õppige ilmutatud selles elus. Aga see oli ka huvitav seltskond Ain Kaalepi aegaalati kaudu muidugi, Artur Alliksaar. Enne Uku Masingut Uku Masinguga ma tutvusin Ain Kaalep lihtsalt tal oli mingit asja sinna, ta võttis mind kaasa. Ja see oli niisugune tõeline kultuurišokk. Venuna kohtumine Uku Masinguga, ma ütleksin, lõpunu Masingust siiski küllalt raske rääkida ja ma ei tahaks seda väga põhjalikult pikalt teha. Aga kahtlemata on ta inimesi, kes on mind elus kõige rohkem mõjutanud. Ja see on olnud niisugune. Aga isemoodi vahekord. Aga tolleaegsed õppejõud Tahaks tegelikult ikkagi see ülikool oli kõige silmapaistvamad, inimesed olid läinud. Ei olnud siukseid inimesi nagu Saareste, Mägiste Ants Oras või mõnigi teine. Olid jäänud ära, aga inimesed, kes olid Eesti vabariigis olnud rohkem kooliõpetajad kui ülikooli õpetajad nagu Alttoa või üks ja teine. Võib-olla kõige huvitavam kuju ja tõepoolest ilma mingi hella alanduseta tõeline ülikooli professor Paul Ariste. Uku Masingu poleks seda ka loomulikult olnud, aga teda sinna ülikooli keegi ei lasknud. Muidugi bänd, nurme Kund. Tartus ei tahtnud ka, et oleks saanud professor ka temale, suur tänu. Tuleb öelda selle eest, mis ta meile andis. Tema oli nii töökas inimene, ma arvan, et ta üks inimesi, kes üldse laiskustest elus ei ole kunagi tulnud, kes on kogu aeg tööd teinud küllap praegugi edasi. Ülikooliaeg seal algas ka sinu niisugune päris luuleaeg. No vot, ma kirjutasin, ma arvan, ma olen siis üheksandas klassis niisugune mida võib hädapärast tõesti luuletuseks pidada. Eks nüüd mingeid lisandeid oli varemgi olnud. Aga ma olen kuskil sellest kirjutanud, seal väga konkreetne seotud konkreetsete elamustekogemustega saamine on luule poole pöördumine, aga noh, samamoodi võib mõnikord jälle luulast ka ära pöörduda, kuidas villand saab, ei või ennast ühegi maise asja külge kindlalt siduda. Nojaa, aga näiteks, kui, kui sinu kohta öeldakse luuletaja, kas sa tahaksid pigem, et keegi ütleks luuletaja ja esseist või luuletaja ja mõtleja või kirjanik või või oled sa ikkagi eeskätt luule? Mina tahaks seda neutraalset sõna kirjanik sest ma olen tähele pannud seda eesti keeles, luuletaja tähendab ka üldiselt midagi Kergast ja niisugused natuke valeliku Loiskajat. Jah, ja muide kõik, kes tahavad minu arust midagi halba kirjutada nimetavad mind tingimata luuletajaks, selle juures alates tahad, ma ei nimeta nimesid? Et seal täitsa naljakas, selle mõtlesin alles nüüd ükspäev kuna sellest luuletaja v2 tähenduslikkusest olen ammu mõelnud, aga siis ma vaatasin, et tingimata kui tahetakse inimest halvasti öelda, siis nimetatakse teda selle sõnaga et kirjanik näiteks ei ole sellise halva tähendusega. Aga ei noh, see ei loe midagi. Aga ma arvan, et et ei, ma ei julge küll öelda, et ma olen põhiliselt luuletaja või? Noh, ma loodan, et ikka mingi osa elust on veel ees, eks. Siis näeb Päike sulatab juba lumerre mustadel saabastelt. Ja lepaurva ja kaseurva ja metsad teispool tee teevad tasakesi lahti oma tillud, tummad. Ja Eesti kaar paberikapis on etteheitvalt vaim. Kuigi ma vaevalt kunagi saan mõtlemata jätta, et ma ei ole ikka päriselt käinud Udernas Hellenurmes, kus Elva jõgi on veel käre, madal ja puhas enne kui hilja. Ma ei ole ikka käinud Salu vanade juures Jänedal lindistamas, mis neil mäletada ja rääkida, enne kui hilja. Maiala käinud kihnul ja Ruhnul malevas Saaremaal kogunud nii vähe laule ja Hiiumaalt ei ütletegi enne kui hilja, enne kui on hilja. Ma ei ole käinud Kadri Kuke juures, kes laulab emakene käima süüde annavad sinule. Ma ei ole jõudnud täiskorda minna koka juurde, kes laulis oles minatiidanudooni tare enne kui hilja. Enne kui oli hilja. Enne kui oli hilja. Enne kui oli hilja. Võib-olla ma oleks tahtnud olla midagi filosoofi taolist, aga sellega tegeleda oma väed päris ei osanud ja akadeemiliselt tegelda absoluutselt võimatu. Sest kui ülikooli pääs oli minusuguse inimese jaoks siiski võimalik, siis pääs filosoofias oli täiesti kinni. Isegi ääri-veeri mööda seda kunagi uurisin ülikooli lõpuajal. Sinna vajab ikkagi ainult heade atestaatidega ja parteipiletiga või kuidagi selletaolisega inimesi. Tema eluvaatega püüa ja huvi sul selle vastu on olnud ja mul on ettekujutus, et sa oled siiski just filosoofias ennast enam-vähem süstemaatiliselt ise harinud. Ei ole, mina ei suuda ennast ise süstemaatiliselt harida. Kahjuks ma olen nagu see setu, kes ei saanud süüa, ei olnud Sundjalt. Ja nii on see jäänud väga poolikuks. Ma olen keele ja loogika ja selliste asjade kaudu ehk filosoofiale kõige lähemale pääsenud. Õnneks natuke saanud ülikoolis matemaatikat, selle eriprogrammiga, õppide loogikat, minimaalselt, aga mingi mingi selline väike ettevalmistus. Kas midagi niimoodi oskaksid eristada oma elus, et siis tuli niisugune periood, kus ma tegelesin väga luulega või filosoofiaga või teiste kultuuride uurimisega sul on ju nii laialt, oled tegelenud nii ida kui lääne poole. Mõned on sind süüdistanud lühises. Sellepärast, et ma olen vabamüürlaste salakäsilane. Kõige viimane süüdistas seal, see oli tõeliselt andekas. Ega inimese elu ei saa niimoodi perioodiseerida, tähendab, inimesel on, elul on mitu kihti. Ma võin oma elu perioodiseerinud oma naist tuttavat armastuste järgi või kuidas seda nimetada. Abielu ja laste järgi? Võib-olla ka selle järgi, kuidas on mutikul põldu haritud või puit. Maamaja muretsemine on olnud üks oluline pöördepunkt aga see ei kattu üldse jälle muude asjadega. Mis puutub sellesse, kas mingeid kaugeid kultuure uurib või Nuulatamine tegelenud mõnen seda kõike segamini läinud? Ma olen mingis mõttes tohutult distsiplineerimatu inimene. Aga kui ma Saint lähemalt lugeda Ludwig Wittgenstein elulugu ja seda, kuidas ta töötas, mida tema luges veel lugenud, siis seal on mulle väga loota, sest ma sain aru, et ka see inimene ei suutnud ennast painutada mitte mingisugusesse olemasolevas raamistiku. Ta püüdis seda teha. Ja ma usun, et paljud neist püüavad võib-olla ilmaaegu targem on võtta ennast nagu oled, sest mind on alati filosoofilises mõttes huvitanud korra ja korrapäratu, see vahekord siin siduja juures paras rääkida sellest, mida ma kahjuks ainult sinu kirjelduse järgi tean. Su onu Märt Laarmani kirjutuslaud, töölaud. Mina olen mõelnud, et ma tahaks sellest essee kirjutada, noh, ütleme siis noh, kunstniku või kirjaniku töölaua paradoks. Sest mingis mõttes kõik seal kohutavalt segamine teises mõttes, kui tuleb naine või teemia ja hakkab seal midagi tõstma või tolmu pühkima, siis harjub ära puutu saajalt kõik segamini. Ja ma arvan, et inimene, kes kelle tegemised ja mõtlemised muu võib teistele vahel ja ka talle endale mõjuda, kaootilised. Et küsimus on sellest, et sa ei pruugi seda korrapära näha. Võib-olla see räägime elu mõttest, aga võib-olla elu mõte, et tasub rääkidagi sellest, et kas sa leiad oma elus korrapära. Kui me vaatame puud, mis kasvab, siis puu on äärmiselt loogiline asi. Aga puud, noh, vaadates kuskilt mingi nurga alt, siis vähemalt mingid oksa ragu oksi lehti kuivanud raagusid meile tundub, et korrapära ei ole. Aga kui me vaatame parajast kaugusest paraja nurga alt, siis korrapära selgub. Ja ma arvan, et inimesel on väga raske elada, kui ta endaga rahul ei ole. Kui teised sinuga rahul ei ole, seda on kergem üle elada. Ma ei ole kunagi endaga päriselt rahul olnud. Aga siiski mingisuguse võime endaga koos eksisteerida olen ma siiski saavutanud. Kui nad on aru saanud, et ei teistelt ega endalt nõuda seda, mida nad ei hoole. Kaselaan sooled. Ja nüüd laulab Tõnu Tepandi. Tees kaks. Saab? Otsa ja päevatöö see see ja. See nii kuuni. Seega ta haavas ta paani. Pani. Ta ta, ta, ta. Eksabi saada ja nad jäävad sinna. No sa otsa kooli ta saada, ootad sa. Aga kooli veel staadi Taani ja. Taani joone saab toone K2 otsa. See. See uni. Nii nagu mina olen aru saanud, see kõige harmoonilisemalt, ehk tunned sa ennast tõepoolest oma maakodus seal Tartu ja Võrumaa piiri peal, kus sa oled ise väga palju puid istutanud ja aeda rajanud, jääma ja parandanud, näinud oma laste kasvamist ja, ja ühel suvel kasvatanud ühte lammast Nacovereta, kas see on siis sinu oaas, kuhu sa põgened või või, või missuguse osa see sinu elust moodustab? Käid seal talvel ka? Alles käisid naabriarust kartuleid toomas. Vaatasin majaga üle. Korraldaja esialgu. Ma arvan, et tükke psühhoanalüütikutel on õigus, et need esimesed lapsepõlve kogemused on määravad. Mina kasvasin paar esimest aastat niisuguses maailmast eraldatud vanaisa majas keset suurt aeda ja aia ümber Oliver parkike kuusetukk. Kuidagi ma olen ma alati tahtnud sinna tagasi. Juba koolipoisina oli mul selge teadmine, et me peame me ka seda üks väheseid asju, mis meil oli emaga täiesti üks arusaamine. Paraku seda enamikus asjades ei olnud. Et peale saama niukse maja, maksku mis maksab. Me saime lõppude lõpuks Ja ka mingil määral Seattrot sugulastel ja kõigil võeti need majad ära nagu peab saama tagasi. Inimesel peab olema maa maal maja, kus saab olla. Ja selle taga on ka oma niisugust elu. Meelde rääkida põhimõtetest, minu meelest ei olegi põhimõtteid seal mingi asjast sõnastad, sest ta muutub juba natuke võltsiks ja segavaks. Aga püüan mõelda nii, et, Ökoloogiliselt või bioloogiliselt üks põhiasju, mis me teeme, on toidu hankimine ja enda keskkonna loomine endale kujutamine. Praegu on inimene enamasti mõlemast võimalusest ilma jäetud. See meie töö ei ole seotud otseselt toiduga toitumisega või nende vahetute vajaduste rahuldamisega, vaid see on mingi väga, väga võõrandunud. Sellest algsest. Ja teine asi on see, et lapsel peaks olema just niisugune noh, teatud määral inimökoloogiliselt sobilik keskkond kus tal oleks võimalik kasvada ikkagi loodusega kontaktis, aga kontaktis nendesamade elementaarsete inimtöödega nimetame nende elementaartöödeks, nagu nagu šnitsel räägib elementaarmõttest. Aedvilja kasvatada seda ma võin mesilasi pidada, ma võin seal võib-olla võiks ka lambaid pidada, kui elaks päriselt maale, võib-olla lähemegi kunagisi päriselt. Sinu mitmes luuletuskogus väga paljudes luuletustes on nii palju kajastusi just nendest samadest mõtetest ja sellest lihtsast elust sealmaal sulle impulsse tulnud. No kindlasti on, aga on ka tulnud kaugetelt võõrastelt maadelt, aga seal see maa, see on natuke seotud, et ka Eesti jonniga selle talu, mis talud, arstid on lihtsalt üks maamaja ja natuke aeda ja parki selle pidamine. Tunne, et seal midagi, mida ma pean tegema, see on mu sisemine käsk. Aga need kauged võõrad maad, kuidas nemad sinu juurde tulevad? No ma tean, et sul on konkreetseid sidemeid ja, ja tuttavaid sõpru, kirjanikke, filosoofia, luuletajaid, mujal, lihtsalt mitte luuletajaid, mittefilosoofe, lihtsalt häid inimesi, kellega sa oled eluteedel kokku puutunud, kust tulevad sulle kirjad ja ka sellest on jälgi sinu luules ja proosas, kuidas nad tulevad sulle kaugelt, aga, aga see, niisugune kaugust jäänu, kas see on nüüd ka midagi niisugust geneetilist, mis sinus on, et sa oled nii eestlane ja nii ma ei tea, kas ma võin ütelda, niisugune maailmakodanik? Jah, ma ei teagi oma esivanematest nii palju, kui tahaks ainuke esivanem, keda ma tean. Ainuke liin on tatarlaste oma esimene märge aastast 1490. Ma ei mäleta selle inimese nime, aga ta tuli kuskilt Volga maadelt tolleaegsesse suur Poolasse ja. Oli siis mingist Tatari polgus. Poola oli suur riik omaette impeerium, kes Venemaaga pidevalt võistlus lõpuks alla jäi. Tollane kahjux tatari väepolk. Aga küllap seal on, ma usun ka nime järgi otsustades mingeid juute olnud ja ühe legendi järgi Kabrits Antsist põgenenud Kree plane. Ja keda kõik veel. Aga ma arvan, et aga selleks mees kõigis on ju mingisugused geenidega, geenid ei ole seotud Kohavee ruumi või ajaga, nemad ei määra seda, kas sa peaksid ennast Hiinas kodus tundma või mitte, see ei ole minu meelest täitsa geenidega seotud vaid see on seotud pigem kasvukeskkonnaga, mis oli mingil määral kosmopoliit, kui keskmine hästi kodusest isa oli, oli tõesti võõramaalane, ema oli kaua ära olnud ja, ja meil oli neid võõrama raamatuid ja ema, Pariisi mälestused ja mitmesugused muud asjad. Võõrad keeled. Et see kõik oli kuidagi nii loomulik. Et inimene võis elada pool aastat Pariisis ja siis minna Saksamaale ja siis Rumeeniasse, siis tulla Eestisse tagasi. Minu isa käis koolis. Ma ei tea, kas ta käis Peterburis, aga Poolas ja Ukrainas ja Šveitsis. Eks seal perekonna traditsioon rohkem. Laula laula, paleeparvede laia päikene päikene kruusahelgi lainetel ulmedia, naelad ja telgi peekudel piiluda. Põnevalt. Küüneda vaikida kiikavad Kello süttivad kustuvad aerude hal põlevaid väikesi murduvaid, LPT rea pilke ja mängureegleid. Liidrite aerudega. Me oleme tänasesse saatesse valinud tekste, mida on teised kunstnikud valinud ettekandmiseks. Aga kas viljakas luuletaja ise saaks kogu oma loomingust niimoodi rääkida, seda nagu vaimusilma ette kutsuda ja, ja valida sealt mingisuguseid endale kõige kallimad või olulisemad tsüklid või, või koguni üksikluuletused. Ma tean, et kirjastus valmistub praegu hinge tagasitulekut väljaandva ja mäletan seda valu, mis oli siis, kui seda kuidagi saanud avaldada. Nii et kas sa räägiksid mõnest endale olulisest luuletusest võidule raamatust. Jah, hinge tagasitulek enam, mis äriline valu sellel tõlgut Elmu tegelikult peamine algusada saad kirjutatud. See oli lihtsalt väga naljakas, kuidas teda kirjastus ikka võtta ei tahtnud. Tahtis kõik Jeesukesed Budada kõik välja võtta. Ma jätsin selle kirjastuse toimetajate parandustega eksemplari alles, stantsin ta kirjandusmuuseum. Aga et jah, ma olen, seda tahaks küllate ilmuks. Mina ei oska üksikluuletustest rääkida, ma olen ikka vähem üksikluuletuste kirjutaja olen ikka püüdnud nüüd kuidagiviisi korraldada mingisse suuremasse tervikusse. Ja minu jaoks on olulised, on näiteks? Noh, mingi osa sellest raamatust, mis sai tolmust ja värvidest aga samuti see, millest sai valge joon Võrumaa kohale. Ja siis tuleb juba see õhtu toob tagasi kõik üks niisugune läbi ühe aasta midagi päeviku taolist lüürilises vormis ja siis hinge tagasitulek on seal kuskil vahepeal mingid sellised tsüklid või ringid. Millega ma ise ka enam-vähem rahul võin olla? Aga sinu näidend Neljakuningapäev. Kuidas sa sellele praegu tagasi vaatad? Noh, ega ta ikka hästi välja ei tulnud. Tähendab, kõik see kõmu ja jamamist ümber oli, see on muidugi üks asi. Aga noh, sellel ei ole enam niisugust tähtsust. Siin on hoopis suuremaid jamasid praegu ja skandaale ja võitlusi käimas, eestimaal. Aga mingisugune auahnuse pisik surkivad peakski kirjutama korraliku näidend aga ei ole seni hakkama saanud. Võib-olla ei pea ennast sundima, tähendab, nelja kuninga päevas on mõned head kohad, aga ma ei ole suutnud toda näidendina korralikult teha. Selles mõttes mõjuvad aga üldse rahul. Hommikujaak välja kaevas alles murdunud lool puudutav valgus taevas üks kiri muna. On sipelgaid, luude laukal mõte, sest lahing on kaugel. Oma nime meie ei tea ja elu meelde ei tule. Ainult reas hõikas rünnakule sõdureid. Südametu murti, kui kannikesed kaugelt jaagu kodu lapse peal. Silmis huulil ja kustunud häälija Tollu ja liblikaid ootada rahunes sõrmed juurtega ühte läbituudis. Mõeldakse. Kõik, mille rohelist magame, magame. Uus elu, mis tõeks sai puudelt näris tsoonis ja seda me ärkame. Claris, sipelgad, Somplascan. Pilve jääliku kõige beebisa trikke tarvas. Läbi kõigi ja. Me ei midagi. Piirid jäid täis, olebi, rikka ajuvad Taisla leiad loputa või. Ühel või teisel viisil ja oma vaiksel moel oled sa mitu korda astunud niisugustesse poleemikatesse või võtnud sule ja kirjutanud ajalehele ajakirjale. Siis kui sa oled tundnud, et sa enam ei või sellega sa oled toonud endale küllalt palju sekeldusi kaela, niisuguseid kallaletunge, keegi, kus on näha, et, et inimesed on loonud endale ette, kujutasid Jaan Kaplinski peaks olema niisugune, miks ta nüüd äkki kirjutab niimoodi? Sa ei ole olnud just väga suur Napoliitile sekeldajaga, ometi sa oled otsustavatel hetkedel väga vajalikke asju kirjutanud, tänud ja ka väga poleemilisi asju. Jah mulle tegelenud võitlemine on kohutavalt vastumeelne, see ei tule välja ka. Pärast tuleb nööp kohutav kassiahastus. Vennaku poliitikast rääkides on hea hea võrdlused. Jahmatus omaenda kodanikujulgusest, näiteks on üks selle avaldumisvorm aga loga tavalise luuletuse kirjutamises. Ikka pärast sõda on mingi selline tunne. Pärast viina joomist või seltskonnas müra on vist või niimoodi. Õigus oled kallistanud valad naist või midagi sellist, no vot, see on ikka, kui sa kuidagiviisi. Langed välja sellest enesedistsipliinist või teed midagi, mis hooma ses oma kujutusega selfie mütsiga ei sobi. Siis vist ikka tekib selline tunne, ma arvan. Tegelikult mõnusal mütsiga, selline poliitiline tegevus ei sobi. Ja ma teen seda ilmselt siis vihastan. Midagi, midagi närib, midagi ahistab, midagi paneb vihastama. Viha läheb üle ja siis siis on muidugi raske mõelda, et kuidas niimoodi tegid, aga aga noh, küllap selles väikeses ühiskonnas on ka niisuguseid asju vihaga kirjutatud asju ka vaja, ma arvan Peaagu vald Kaarlai jalge all lõgisräbala kõrgeld, kants mis Mer. Liig suur ja võõras lell ja sinali võõrast verd. Ja, ja pole Otepääl, seisab. Mäel taovad narratiive ja kostab võõras üle merejalaväega kaovad nimed ja ma vaata Alutaguse ja paigast, kuni meelsa üks kotkakirja. Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad ise looda veel, jäätmed toovad Jerlanniker soolale, mis silmad peast ja südamest soolase vee põhjas magad üleandmisel. Piiramismasinaid veetakse aarde üles. Pea kohal ka. Nugis. See, mis ta Oli suur. Ja siin oli Ja vaan pinna ole Otepää. Kive ja kostab. Jaa. Panime ta. Kirja. Laulu ja. Ootame. Jaak Allik Soolane siis silma ja südamesse. Toolase põhjas aga ülal heliseb ja piiramismasinaid veetakse. Praegu ka täna õhtul on väga raske aeg täis kartust, lootust, teadmatust ja ikkagi usku avatee õigsusesse. Kuidas sina näed tulevikku laiemas plaanis, sest üksikasjad muutuvad muidugi iga hetk. Ma arvan seda, et ega selleni impeerium senisel kujul mingit tulevikku olla ei saa. See tähendab, et kas ta lõpetab oma olemasolu täna tuleva aasta või viie aasta pärast. Aga ta kesta ei saa, tähendab, mingis mõttes on, oleme meie ikkagi õigel teel ajalool loogika toetab meid. Ja kui siin nüüd reaktsioonijõud tõusevad, siis nad tahavad teha niisugust reaktsioone, mis tegelikult veel endale lõpuks jalad alt ära lõikab. Ja võib-olla üsna varsti. Ta ei suuda midagi majanduse heaks teha. Nad kaotavad Lääne toetuse. Nad ei saa arvatavasti ka enam inimesi ja rahvaid sundida niisugusse totaalsesse kuulekus, nagu seda Stalini ajal suudeti. Ja siis on ainuke tee laotada riik tasapisi laiali millekski millekski, mille raamides võib-olla iseseisev Eesti vabariik, nii nagu inglise või briti rahvaste ühenduse raamides on näiteks iseseisev kallandale või mõni muu selline nähtus. Ja minu meelest Jeltsini poliitiku vaistu näitab see tema seda teed mööda läheb. Aga mida saaks üksik inimene teha, kellele paistab, et tema ei saa suure poliitika heaks uinak teha. Mina ja tema ja need, kes kuulavad seda saadet praegu. Ma arvan, et seda peab igaüks iseenda jaoks leidma. Aga ma arvan, et viha või venelast vahel aidata, aga ma arvan, et vihkamine ei aita vist kunagi. Kedagi meist. Kõik see oli õhtutund Jaan Kaplinskile salvestatud ja esmakordselt eetris kõlanud jaanuaris 1991. Kirjaniku mõtted ja Priit Pedaja ning Tõnu Tepandi esitatud tekstid ühendas saateks Mari Tarand. Ta on sõiskavad hõiskavad kulli tiivad lehvitavad varje ja elu usa. See pilt ka ega kena. Ja sõiskavad hõiskavad. Tee lehvitavad Marie ja elu. Takse. Seedida.