Te kuulate Raadio kohta Kallid raadiokuulajad, suur suvi hakkab end vaikselt kokku rullima, aga loodus siiski veel lokkab. Nii et on ikkagi hea aeg sukelduda taimede võlumaailma. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. 16. augustil toimus Tartumaal Luunja roosiaias Eesti esimene herbaatika päev ning ühtlasi ka 11. alkeemia akadeemia ja saate hallo Kosmos avalik salvestus. Vestlusringis teemal taimemaagia osalesid metsa Mori Irje karjus, kes on vaatikute esimese lennukooli õpetaja ja herbaatika päeva ellukutsuja. Metsamoor on viimased 20 aastat taimede energiat olemust ja mõju uurinud ning tema põhimõteteks on, et taim on elav olend. Ta tuleks näoga looduse poole. Mikk Sarv on väga mitmekülgne inimene, regilaulik, rahvaluuleteadlane. Ta on uurinud pikalt saami kultuuri, ta on maaelu aktivist ja loodusemees propageerib õues õppimist ja tegeleb aimelise šamaaniteraapiaga. Mikk Sarv tunneb väga hästi sõna väge ja ka selle seos taimedega. Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja loodusraamatute autor, kes lõpetas Tartu Ülikoolibioloog-geneetik, kuna ta on töötanud ajakirja Eesti looduszooloogiatoimetajana. Seejärel oli ta loodusuudisteagentuuri roheline värava asutaja ja toimetaja ning lisaks andaga allikaspetsialist. Palju taimetarkusi ei valuta. Värskelt herbaatikute koolituse lõpetanu, keda köidab taimetarkus ja eriti just loomadega tegelemise vaatenurgast. Ta õppis Tartu tervishoiu kõrgkoolis ämmaemandaga ning töötas Tartu Ülikooli kliinikumis anesteesia õena. Enne aga, kui asume taimemaagia kallale, on mul hea uudis kõikidele filmifännidele. Raadio kahe saate hallo kosmos kutsub teid kinno katusekinno, mis veel viimast nädalat tegutseb ja juba homme, esmaspäeval, 25. augusti õhtul linastub seal Ladina-Ameerika ühe tuntuima dokumentalisti patris jõugus mani liigutav filmi taies, nostalgia, fooride lait, võrratu vaatemäng, mis viib meid Atacama kõrbesse, mille kohal kõrguv taevas on alati selge. Mis teeb sellest ideaalse koha. Astronoomiliste vaatlustepaigaks sai 2010. aasta känni filmifestivali võistlusprogrammi. Film ühendab astronoomide taevalikud ja lihtinimeste maised otsingud minevikku süngetest pides et leida tähendust olevikule. Katusekino avab uksed kell kaheksa, siis mängib kosmilist sfääride muusikat. Idzee ott, kelpmann. Kell üheksa räägib neli dekaadi kosmosesse vaadanud Igor Volke sellest, millised on kosmiliste jõufoloogiliste vaatluste viimased põnevad uudised meilt ja mujalt. Ning kell 10 algab dokumentaalfilm nostalgia Foridel lait. Kõige selle kohta leiate infot kosmonautide klubist Facebookist katusekino kodulehelt. Nüüd aga taimemaagia teemade juurde, millest teile jutustavad täna metsamoori Irje karjus sõna väe tead ja Mikk Sarv looduse Kirjanike allikaspetsialist Kristel Vilbaste ning herbaatik Eeva loks. Heather paatika, päeva külalise, Need, alkeemia, akadeemia külalised ja raadio, kahe kuulajad. Oleme siin Luunja roosiaias ja peale imeilusat päikselist päeva avanesid taevaväravad ja sealt tuleb, kallab ja kallab. Et äkki palume, et Mikk Sarv ikkagi teeb Vihma peletuslaulu, et eelmine kord toimis väga hästi. Mis ma ikka peletan, eks kõnelenud aga sõbralikult ja kutsun teid ka kaasa kõnelema. Et kõik, mida me tahame maailmas mõjutada nendega. Me peame sõbralikult läbi saama ja nii nagu vanarahvas vihmane, laulis. Vihma veel vihma veel ei saa ju. Mu oma sajuneelu. Rihmaweeneemale ERR-i ma sõi iga saadu saamale, sõida saadu, Saksamaal on viljad kuivavad, Venemaal on vilja. Saksa kaal on saagi too. Saksamaal on paari ilma geene ilusak. Ilmake ilusaake needule ikka Mei juurde tuulemehi juurde. Vaakene poisike, päevake. Lükka pilve kõrra, nüüd lükka pilved kõrvale nüüdi ilupilvede vahel ta piilu pilve. Ta siin ka siin, oota, me siin me väega siin ooda ammu sind ju oodatakse ammu teinud ju ohuna tuule ilma hülgeid ta oma tuuleilma, selge ta, saada saadu minema, siit, saada saadu mehine tähena näedsa Meida, kuulata meta mehine, ole darma süüle ega õige, oled armas. Aitäh Mikk. Vihm. Vaibuski hetkeks ja siis on paras aeg tutvustada tänaseid külalisi, kes osalevad siin vestlusringis. Kõigepealt tänase herbaatika päeva, ellukutsuja ja korraldaja ja metsamoor Irje karjus. Herbaatike iva, loks, allikate asjatundja mitte ainult aga selle poolest teatud. Kristel Vilbaste ja rahvaluuleteadlane Mikk Sarv. Et kui me Irje karutasime, mida võiks tänasel herbaatika päeval arutada, millest oleks põnev vestelda ja millest oleks kasu, mis oleks ka huvitav nii raadiokuulajatele üle kogu Eesti, kui teile siin siis lõpuks jõudsime ikkagi selleni, et kui me mõtleme hallo Kosmos peale, võiks olla see midagi, millele on ka natukene võib-olla müstilisema alatoon ja me valisime taimemaagia ja maagia, see on mõnede jaoks midagi täiesti ebatavalist, teiste jaoks midagi täiesti tavalist, et mulle meeldis ühest raamatust loetud tsitaat, kus oli, et see, et igapäevaselt juhtuvad imed, peaks olema normaalne, mitte ebatavaline. Sama on ju ka maagiaga, et kuidas me seda oma elus näeme ja defineerime, et mis siis on maagiline reaalsus meie elus. Aga kui me räägime taimedest, siis taimemaagia, nii jõuame kindlasti, täna ka. Aga alustaks Irje hoopis sellest, räägime paari sõnaga kahjerbaatika päevas, see on suursündmus teile, sest et sa oled koolitanud välja terve portsu värskeid herbaatikuid, et äkki räägi ka sellest, et mida see tähendab Hirbaatika. Kas see on taimetargad? Me oleme koolitanud välja või oleme koolid tunud, võiks tegelikult öelda, sellepärast et selle kooliga on selline lugu, et me õpetajad kasvasid koos õpilastega. See alguses sai kohe selgeks tehtud, et et keegi ei tea kõike kõigest, et me õpime koos ja vaatame, mis välja tuleb. Ja see tänane herbaatika päev ongi see, mis peaks olema siis see väljendus, mis näitab, mida pesime, millest me rääkisime õige pisut küll, aga ikkagi ja, ja paras selline kogemus ka nendele tegijatele. Aga kogu selle päeva mõte ongi see, et üleüldse eestlastele või need, kes tänapäeval tahavad siin meiega koos, kellega me koos siin kõik selles keskkonnas ilmas elame, et taimedega suhtlemine, loodusega suhtlemine, et see ongi elu igapäevane osa. Et see ongi see meie kõige tavalisem päev, et me läheme välja ja teretame nii, nagu Mikk ütles. Võtame puud ja teretame taime, suhtleme temaga, oleme kehaliselt kontaktis, oleme mentaalselt kontaktis, oleme vaimselt, hingeliselt igas mõttes ja, ja kõik see, mida me taimedega ettevõte on alates sellest, et me teame, millist taime oma tervisehäda puhul kasutada kuni lõpetades võib-olla sellega, et me koome, taimed kindamustrisse. Et me laulame taimedest loodusest laule. Me väljendame oma hingeseisundit läbi looduse seisundit, et kui ikkagi sa ütled kellegile, et need tunded on praegu minu sees nagu tormine meri, siis kõik saavad aru, kes on mere ääres seisnud, millised need tunded on, aga ma ütleks, et minu tunded on praegu sees nagu e-eval siis ilmselt ei saaks teised aru, mida mina tunnen, nii et just see peegeldus ja, ja see igapäevane väljendus ja suhtlemine, et see on eestlastele hästi omane ja, ja teine asi on see, et me ise väärtustaks seda, et et me ikkagi kasutaks neid oma taimi kõige rohkem oma ja väärtustaks oma loodust, et sama mustikad, mitte ei maksaks kallist hinda laska mustika eest, et et see on ju see eesmärk, et meile, meie oma loodus annab kõige rohkem. Ja mulle teeb see ka suurt rõõmu, et vähemalt mingil osal inimestest on kuidagi kontakt loodusega taas au sisse tulnud, et taimetarkus on saanud äkki popiks, inimesed korjavad taimi, teevad teesid, teevad neid sisse, kuivatavad, möllavad igatepidi, et kas oled täheldanud ka seda, on see selline viimase, mõne aasta nii-öelda trend, et inimesed on taas hakanud tegelema ravimtaimedega, et vahepeal nii väga vist ei olnud seda päevakorral? Ma arvan, et kuna ma ise olen kogu aeg selle sees olnud ikkagi üle 20 aasta juba, et minu ümber ka kogunevad need taimed, kes, Nüüd ma jõuan ühetel inimesi, taimed aa, väga hea. Kuidas sa kirjeldaksid siin vestlusringis viibijaid läbi taimede läbi taimede. Koolis oli see meil üks praktika üles, püüdsime 11 seletada läbi taimede, et millise milline taim sulle ilmestub või kangastub, kuidas teist inimest vaatad, et see on päris hea selline praktiline harjutus. Aga ma arvan, et et kuna need inimesed on minu ümber kogu aeg olnud, siis mul on selline tunne, et kõik teavad kõike juba. Nii, et kui sa kuskile lähed, mingit teadmist jagama või ütlema, siis mul on alati selline tunne, et ma mitte ei jaga seda teadmist, ma maid, me lihtsalt vahetame mõtteid, et mulle tundub iseenesestmõistetav, et et eestlased teavad taimedest ikkagi päris palju ja see on igati selline selline hea nähtuse. Aga proovi ikkagi kirjeldada, et hakake pihta, et mis taimed. Me oleme siin neljakesi sinu kõrval. Eeva on pärnapuu, Eeva nagu leebema, sellepärast et pärn väljendab sellist naisloomust ja ja kuna Eeva on õnnistatud seisundis, ei tea, kas ma tohin seda niimoodi öelda, palju ma tema, tema ongi nagu leebem asi meie ja, ja ma arvan, et see väljendub ka temast igatpidi välja ja naa. Kristel on nagu kuldjuur. Et see ei ole küll algselt võib-olla eestimaine taim, aga Eestis väga hästi kohanenud ja ja see on üks selline taim, mis kätkeb endas sellist kindlust ja võimsust ja vastupidavust ja ja, ja alati oma Kristjanit vaatan siis. Ta on selline, no tugev tugev juur. No muidugi, kuldjuured on ka peal ka midagi siuke, midagi head mahlast, mida saab ka süüa, aga, aga see juur on seal hästi tugev seal all, et see, kus see teadmine ja kõik see kõik tuleb. Vaata aga, aga Mikuga ei olegi muud, kui ikkagi on tammepuu. Et ta ütleb küll, et et on teised puud ka tähtsad, aga, aga ise on ta siiski siiski tammepuu ja ja ma siin enne natuke rääkisin ka, et tamme Tamm on see inimene või Tammes väljendub selline inimene, kes ütleb ja kõik usuvad ja, ja kõik teevad seda, mida ta ütleb, nii et Miku sõnades on sellist väge ja jõudu ja ja kui midagi ütled, ega keegi vastu vaielda ei julge. Ja ei, sön tegi sellepärast, et sealt minu minu poolt küll selline aukartus selliste seondamis oskuste üle nagu Mikul on meie kõige kõige nende, selle sõnamaagia ja eestlaste sõnakasutuse üle, et ma olen alati nagu seda imetlenud ja austanud. Aga Ingritta? Ega ma ütlesin, et ma olin pääsenud, ei pääse kuhugi. Aga Ingrit? Ma vaatan siit natuke, et natukene keskenduma, et Ma arvan, et, et mulle tundub, et sa oled nagu nagu teekummel. Et et kummelis on just nimelt seda seda, seda, seda, mis seda võimu, mis rahustab maha kõik ärksad tunded ja ja kummel on midagi sellist head ja turvalist ja magusat maitset sealt lapsepõlvest, et kui ma olen kummeliteed joonud, et siis mul on hea olla ja ma olen rahulik, et alati selline särav ja rõõmus ja päikesele avatud ja ma arvan, et, et sa oledki teekummel aitäh. Aga alustame teemat võib-olla siis sellega, et kui me räägime taimemaagiast ja ka taimemütoloogiast, et mujal maailmas on sellest palju räägitud ja kirjutatud, eriti just põlisrahvaste juures, kellel on just sellised eriti maagilised taimed, millega käiakse, lennatakse, rännatakse Astraalis ja mida iganes. Aga kui me tuleme siia Eestisse maarjamaale, siis milles peitub eesti taimemaagia? Võime alustada ükskõik kellest, et äkki Mikk alustab või tahad Irje alustada nikli vahelduseks? Lauludes ju kõneldakse küll niisugustest kummalistest ja vägevates taimedest pühast pütkest või putkest et mida laulik igatsed ja, või leemelehest lemmelehes seda vaidlevad folkloristid ja botaanikud, et mis taimeliik siis tegelikult ikkagi lõpuks võiks olla. Kas seda ongi võimalik täpselt määrata laulu sisu on põnev, et ta räägib, et kuidas kui lõpuks siis taim, mida nii pööraselt igatsetakse, selle taotleja kätte saab, siis on ta küll saanud maailma tarkuse tanud kogu enda kodu. Sel laulul on niisuguse võimsa maagilise taime taotlemisel ja kättesaamisel tema kaudu avanevate maailmade kättesaamise juures on ka hoiatus et kui inimene liialt sinna lähed, siis ta kaotada kõik muu enda ümber. Manitseb tasakaalukuse-le ükskõik mida iganes teenega taimedega, noh, ei saa sellesse nii süvitsi sisse minna, et lähedased inimesed uluvad ja kaovad. Ma ei tea, kas herbaatika, kooli inimestega mõnega ka selline oht võis tekkida hetk, ma tean, taimed on ääretult lummavad ja nad võivad tõepoolest võtta niimoodi sind kõige naha ja karvadega. Et nagu muud enam olemas ei ole, seda oskab Irje või võib-olla teised, kes herbaatika koolis olid öelda, et kui kuidas need taimed selle aasta jooksul käitusid, kas olid siis mõni nii, nii võimas või vägev, mis hakkas elusid ja peresidki lammutama või seekord mitte. Muide, kas te olete märganud kes on see taim, keda terve Eesti on sellel aastal täis ja see on erakordne, ma oma tegelikult elu jooksul ei mäleta sellist suurt vohamist. See on üheksavägine. Nüüd on tõesti kõik teeääred täis, ta kasvab põldude peale. Ja, ja tõepoolest aedades, et mul oli ühe päeva jooksul sotsiaalmeedias inimesed, küsisid, et et üks inimene küsis, et milline nendest kahest taimest on üheksavägine, sest sellest on nii palju juttu, Tolnud neist kumbki polnud ja teine küsis samal ajal, et et mis taim see on, ja see oli see õige üheksavägine. Et see on tõesti kõik kohad täis, et selle aasta taimes üheksavägise sõnum on see, et et tõesti kasvan seal, kus tahan, siis tema. Tema tema laseb oma taimelapsukese välja tõesti täiesti uskumatute paikades ja mina näiteks oma aias ei julge mitte kunagi teda kuskilt välja võtta, nii et terve üks suvi ei teinud lõket näiteks sellepärast, et ta kassas võtke kivide vahelt välja. See aasta kassast on mul läbi kasvuhoone, nii et ma pidin kasvuhoonel katuse pealt ära võtma, sellepärast üheksavägine tahtis sealt üles kasvada. Aga miks sa julge teda välja võtta? Mul on selline aukartus, selle taime siis, see on selline taim või tema on selline taim, kelle juures käid kummardamas, ta ei anna sulle kõike korraga, tähendab sulle igal päeval peotäie, sa lähed tema juurde ja nopid ükshaaval, see ei ole nii nagu teise taimega, et sa lõikad kääridega maha või lähed, tõmbad seal droogilt roogid otsast. Et sa võtad ükshaaval need õiekese korjad endale pihku ja sa pead hästi kõrgelt veel kätte saamas, ei tohi teda painutada ülevalt alla, sa pead igasugu trikke tegema, temalt need õied kätte saada, nii et tõesti selline hästi võimas aukartust äratava taimed. Et minu aias näiteks see aasta, nii et mina olen ise meeter 78 pikk, siis kui ma käe tugevalt välja sirutasin, siis vähemalt 30 senti oli otsas seal sellel taimel, nii et tõeliselt vägevad. Nii et ma usun, et kuna meie esimene kursus sellel aastal lõpetas, siis need on kõik üheksavägised tulid, kes julgesid tulla seda asja üldse õppima meiega koos ja kes söandasid sellega koos meie meie teele tulla, et nad on kõik üheksavägised. Ma olen seitse aastat pidanud Päevalehele neid lugusid loodusest kirjutama ja ma võin, julgen küll vastu vaielda, et ega see aasta ei ole midagi erilist üheksavägise kasvamises, et tegelikult on teda alati olnud ja on ka praegu praegu. Aga kindlasti on see, et mingil hetkel mingi taim hakkab kõnetama inimesi. Ja see on küll, et ma mäletan oma lapsepõlvest Ki, et ühel aastal helistati, vanematel kästi näidata varemerohtu, teisel aastal oli nõges, et see on see, et mingil ajal võib-olla on siis haigusi rohkem, mis, mis parandavad. Just see taim parandab inimesi, et võib-olla on see aasta siis seda, neid hädasid nii palju hetk 190 üheksat haigust mis, mis vähemalt paljud inimesed märkavad, mis on ka juba hea märk, et nad satuvad sinna rajale, kus üheksavägine kasvada. Kas see on nii, et see taim, mida märg ka on, igal pool näen seda mul ongi vaja, et näiteks mina käisin juulis Hiiumaal ja Saare lähemal ja noh, angervaks lokkas täielikult jab suhteliselt ükskõik kuhu ma läksin, ta igal pool oli lõhnas ja tahtis minu juurde tulla, et ma palju teda korjasin. Kas niimoodi saab ära tunda, ütleme endale sobivat taime sama tegelikult samas ma võin käia metsas, kärbseseen. Aga minu arust see, kui me esimest korda sinuga telefonis nüüd enne saadet rääkisime, see oligi puhas angervaks sul, sellepärast sa ütlesid, et mul on nii palju asju, ma pean sinna minema ja teise kohta minema ja angervaks väljendubki just seda sõnumit, et ta sobib inimesele, kes jookseb 10-sse kohta korraga, tahab 10 asja ära teha ja, ja kindlasti ei taha teistele usaldada, sest tema ju teeb kõige paremini. Ja angervaks tähendab miks Andero siis tuli, see angervaks võis tulla just sellepärast, et seda sisemist rahu ja tasakaalu tagasi anda, et kui see angervaksa hästi, paljud inimesed on öelnud, et et kui ma joon õhtul tassikese angervaksa teed, et siis tuleb selline eriline meeleolu, et tal on tõesti hästi eriline aroom ja maitse angervaks seal, et ta ei ole selline tavaline rohu maitse, nagu paljudel eesti taimedel on. Ta on tõesti hästi hästi vägev ja annab sellise erilise maitse lõhnaelamuse. Aga kui me jätkame juttu teemal taimemaagia, siis Kristel, mis sina arvad, millesse Eesti taimmaagia peitub sinu jaoks? Väga raske öelda, aga nii palju, kui me oleme Mikuga teinud šamanismikursusi, siis mehed on selline komme, et igal õhtul me viime kahja Korbikese pühapaika ja siis Mick palub kõigil mõelda mõne oma esivanema peale, kes teda on sellele šamanismiteele juhatanud. Ja kui inimesed hakkavad siis täna ma neid inimesi siis tuleb välja, et ikka igas suguvõsas on olnud mõni mõni taimetark või nõid. Et see taimeusk on Eestis tõesti olnud ikkagi väga siukene. Noh, püsiv ja, ja seda ei ole suutnud mitte miski lammutada. Kui taimemaagiast, et rääkida, et siis on, on minu, selle aasta leid on võib-olla see, et et ma nüüd kevad läbi kirjutasin jõhvikaraamatut, mis nüüd septembri alguses peaks trükikojast tulema siis päris mitmed värgid olid seal sellest, kuidas, kuidas jõhvikas on inimeste ellu tulnud. Et kui veel eelmise sajandi alguses oli ta selline tavaline moosi mari või noh, siin-seal oli veel kuskil mingisuguses kokaraamatus ta sees. Aga ravimtaimede raamatus joon teda kuskil siis äkki kuskil kuuekümnendatel aastatel toimus mingi plahvatus ja paljud vanemaealised mäletavad neid jubedaid hommikusi taskulambi valgel, rabades jõhvikakorjamise ja need on need keeluajad, mis püstitati selleks, et inimesed ei läheks liiga vara rappa korjaks kõiki marju ära. See oli mingisugune massihullus, psühhoos, taimemaagia, mis inimesi vedas ja noh, ma ütlen, et seal raamatus on sees lood sellisest, kus tõesti niimoodi, et buss, bussi järeltulija ja käidi ja praeguse nende sõjaohu valguses, et ma mäletan seda, et Nigula kaitsealale sattusid ka tööle sellised dissidendid, kes olid ülikoolist mingi poliitilise vaadete tõttu välja visatud ja ja nad said seal olla, sellepärast et isal oli tehtud. Hea kokkulepe sõjakomissariaadi ka. Et isa annab sügisel ohvitseridele jõhvikakorjamise load ja siis oli nii, et alguses käis Pärnu sõjakomissariaat, aga pea oli siis juba Riia ringkonna ohvitserid kohal, need olid muidugi nii mugavad, et nemad ise korjata ei viitsinud, siis sõdurit pandi katelokkidega korjama, ema ikka kirjeldas seda, kuidas kops, kops, plekk, kateloki kukkusid, jõhvikad. Aga siis ma hakkasin uurima seda, et miks siis miks, miks see asi juhtus, et võib-olla põhjus võib ka selles olla, et et seesama tabletti usk, mis tuli kuskil kuuekümnendatel hakkasimegi uskuma sellesse, et tabletid aitavad, aga oli teatud ringkond, neid endiseid nõidu ja ja, ja rahvaravitseja, kes uskus taimedesse ja nemad hakkasid kasutama siis kõikvõimalikke ravimtaimi. Jõhvikas oli üks nendest, mis oli kuulutatud vererõhku alandajaks. Kuigi varem sellest üheski raamatus artiklis märkeid ei ole ja ma otsisin, et mis, mis põhjus võiks olla, et miks enne sellest ei räägitud, aga, aga äkki sai ta väga kuulsaks ja seetõttu siis seda korjata ja mõtlen, et jõhvikas on küll üks selline taim, mis on hulluse põhjustanud. Nii et selles suhtes, et seda raamatut, kui see nüüd välja tuleb, et tasuks neid lugusid lugeda sealt. See tähendab, et taimemaagia käib koos käsikäes meediamaagiaga. Et jumal teab, mis raadio kahe saatest veel tuleb maha. Albakas. Jah, nüüd vist õnneks ei ole jõhvikakorjamisluba vaja, et Kristel, kui sa veel natuke räägid. Ehk siis mida Heats'e jõhvikas kõik teeb, siis, siis on varsti metsaaluseid katelokkidega inimesi täis. Mina võin rääkida seda, et minu vanaema elas 96 eluaastani ja tema selline ütlus oli, et kolm jõhvikat päevas tagab pika elu ja, ja 96 on ikka tõsiselt pikk eluiga. Et seda me vist igatseme kõik, et aga et minge sügisel rappa ja korjake ja vaadake proovige järgi või, või mingi kevadel rappa, et mina oma kõige kõige ilusama jõhvikaelamuse sain siis kui ma läksin kevadel rappa ja korjasin jõhvikaid lume alt. Et mäletan, lapsed olid väiksed ja magasid ja mõtlesin, et teeks midagi mõnusat. Läksin rappa ja mõtlesin, peab jõhvikat ja seal olema, kus nad siis said, et keegi pole neid sealt ära korjanud ja kraapisin lume kõrvale ja ilusad punased jõhvika mammud olid seal mätta peal, nii et mina sain selle elamusega. Sa oled siis nagu karu, et karud on ju ka, kui nad talveunes tulevad, siis esimene asi on käik rappa ja nad söövad neid jõhvikaid ja siis tuleb kõik see mis siin on talve jooksul kogunenud, see tuleb kõik korraga välja ja nad on siis võimsad ja tugevad ja saavad kõigega hakkama, et loomad teavad milleks miski on väga joodik, kas mari, nii et kui on kilpnäärme alatalitus näiteks mina, esimene asi alati soovitan juhtikate, et ärge hakake võtma hormoone, vaid esialgu otsige sealt rabast jõhvikas. Aeda samuti tuua nii nagu suure hulga erinevaid ravimtaimi. Aga kas niisugune kodustatud ravimtaim on sama vägev kui rabavama? Oleneb oleneb, oleneb, kes kodustada, et ma arvan, et kui kodustab selline Taimesõbralik inimene, et siis on tal see vägi ikkagi seal sees, võib-olla oleneb, kuhu ta paneb selle jõhvika. Rääkides taimemaagiast, siis Eeva, sina oled noor Hirbaatik, lõpetanud värskelt, kuidas sina taimemaagia lummusesse sattusid, et mingi hetk pidi olema, no kus sa tundsid, et see on see teema, millega sa nüüd tahate sügavuti tegeleda? Kindlasti tundsin, ma arvan, et juba lapsepõlvest on mingeid mälestusi ja hetki kaasas kantud kuidas vanavanemate taluõue peal taimedes tehti, ma ei tea, mis imeasju ja ja kõik need pildid on mälus alles ja, ja kaasas ja mingil mingil hetkel muutunud väärtuseks. Ja kindlasti see on üks asi, mis mind herbaatikani viinud on. Mis sinu jaoks kõige lummavam on, kas see, kui sa lähed, korjad, neid taimi, suhtled nendega või see, kui sa teed mingisuguseid erilisi pruuliseid, et mis sind kõige rohkem köidab selle taimemaailma juures? Võib-olla kõige erilisem ongi see, mida hiirega on rääkinud, et ükskõik kuhu suunasse mingis linnas sõidad. Et sa avastad ennast täiesti loodusrikkast kohast ja ja kõige erilisem võib-olla ongi mingit kohta jälgida läbi aastaaegade, mis seal kassa, kuidas seal on lõhnad, kõik see, kõik see tunne, mis seal on ja ja see on hästi, võib-olla, oleneb vahest, eks igalühel on oma hingekohad, kus käia niimoodi. Aga see annab. See annabki sellise maagilise hetke. Vihm jälle krõbistab muide. Ja veel üks laul Ma näen, seal on aga päike, valge, paistab aga. Aga. Vanasti öeldi, et kui päike paistab ja vihma sajab ess, pidid nõiad võitlema. Aa, jah, ja vikerkaart nägin ka teel siia. Aga kuidas taimemaagia vägi sünnib, et kindlasti taimedes endas on igasuguseid taimed omadused, kuidas ta siis mõjutab inimest või teisi olendeid nende keha või siis või kas on või kui suur on näiteks roll sellele, et mida me taimele omistame, kirja sulle näiteks? Väga hea selline kirjeldus alati taimede juurde, et mida nad teevad inimese hingele, kuidas nad mõjuvad meie emotsionaalsele poolele või, või tuleb see taimemaagia vägi hoopis meie enda teadvusest, et me arvame midagi mõne taime kohta või loeme või õpime, saame teada ja seega siis ise nii-öelda programmeerime ennast või oma alateadvust, et vot nii see taim mulle mõjub, et kuidas taime vägi, mis meid siis tervendab või rahustab, parandab, ergutab või midagi. Meiega teeb, kuidas see sünnib, kust see tuleb? See tuleb kõigest, mida me taimest teame või mida me taime juures tajume, et see, see on seotud kõigega, mida me teame sellest taimest näiteks see, et kus, kus see taim kasvab, millises pinnasesse kesta ümber kasvavad, millises keskkonnas talle meeldib olla, kas ta kedagi tõrjub välja, meeldib talle üksi seal uhkeldada. Milline on tema värvus, milline on tema vars, kas ta on selline tugev, jõuline, millised on leheda, milline on õis, milliseid seemnetega annab, kuidas ta levib milline, milline see juur välja näeb, ühesõnaga kogu see väljanägemine, lõhnad, mis selle taime juuressis heljuvad, hõljuvad siis vanad lood, mis on seotud taimega, mida, mida arvata mida usuti, kuhu pandi, pandi ukse kohale, pandi voodi kohale, pandi laua kohale, leevendati valu, sõnuti taime kohale. No ma mõtlen, et tänase vihm, võib-olla sellepärast ka meil on päev otsa ilus olnud, aga kasutasime siin seda kanarbik vihta, tee rituaali juures ja kanarbik on see, mis juba vanast ajast on teada, et vee välja. Nii et kanarbiku oksi pilluti tulle selle jaoks, et vihma saada. Ja, ja inimese juures ka selle jaoks, et vesi välja tuua, kanark paneb inimese sees ka vee liikuma, ta toob läbi neerude ja kuseteed selle vee välja. Vee liikumine toimub tänu kanarbikule. Nii et siis ütleme kõik see, kuidas ta mõjub erinevatele organitele, kuna organid kaameta füüsilises tähenduses on seotud meie mõttemaailmaga, et kui me ikkagi ei seedi toitu, siis järelikult me ei seedi midagi oma elus. Et kui meil põlved on valusad, siis on midagi meie elus, mille ees me kummardada-ei saa põlvitada ei saa. Kui meil, küünarnukid on valus, et siis on midagi meie elus mis segab meil tee rajamisest küünarnukkidega, Me rajame ju endale teed elus edasi või, või näiteks kui meil, kui meil peas on midagi viga, kui meil peavaluta või peaveresoontega aju veresoontega mingi probleeme siis see tuleneb meie närvisüsteemist või sellega sellest, kuidas melu võtame. Nii et kõik, kõik, mis on seotud selle taimega, see loob selle, selle, sellesama, selle maagia või, või selle, kuidas ta toimib suhtes inimesega seoses inimesega. Ja see üks selline seletus, mida siis mina pakun välja ja see on, see on üks võimalus sellise infokanali loomiseks, et kui me kujutame ette, et meie ümber on üks suur infoväli ja, ja näiteks sensitiivsed inimesed on võimelised sealt infoväljas siis endale ammutama informatsiooni. Ja siis ma olen alati öelnud, et, et aga taimed, et need on just nagu antennid, need on nagu meie antennide pikendused, et me taimede abil või taimede kaudu saame, kalla ka olla ühenduses selle infoväljaga ja nende abil saada seda informatsiooni. Et ma ei kujuta, et elu ilma ilmasele elava loodusete meie ümber, et on võimalik ära elada, aga mis siis saab inimese hingest, et tervise võib ta veel kuidagi kuidagi üles putitada ja korras hoida ka sünteetiliste ravimite abil, mis tema hinges saab, et seda ma ei kujuta? Aitäh. Eva. Ema jäi unistama täna juba rääki. Maitan ree peale, siis aga ma räägin ühe loo sellest suvest, et Meil on igal aastal selline õuesõppeõpetajate suvekool, siis me mõtleme välja igasuguseid põnevaid asju, eelmine aasta käis meil Irja ja õudselt õnnelikud olid kõik õpetajad. See aasta oli meil teema peenem näputöö. Ja siis ma mõtlesin, et mis me siis küll teeme see aasta ja meil käib abis taimi tundmas Tallinna Ülikooli jõutina Elvisto. Ja mina ütlesin, et nii Tiina, et sel aastal me teeme herbaariumi. Ja Tiina, nojah, teeme, muretse mulle siis seal seda kleeplinti ja midagi, mõtlesin, et ei sel aastal. Me õmbleme, õmbleme taimed külge, nimelt minu vanaema tegi 70.-te aastate alguses sellise pahva herbaariumi mis siis liikus üle Eesti. Selline näitus oli ja tema ei teinud ainult herbaarlehti niukse klassikalise botaanilise tava järgi, et sinna, kus on juur ja, ja lehti ja vars ja, ja siis ladinakeelne nimi, eestikeelne nimi. Tema pani sinna alla ka kõik selle, mida Iriegi praegu propageerib, tema pani sinna. Noh, need lood, legendid, kuidas, mille, mis värvi taimse on kuidas kasutada loomade ravimisel? Kuidas noh, ühesõnaga kõik siuksed ja neid oli neid. Ühesõnaga, neid erinevaid punkte oli hästi palju ja tal olid nad hästi vahvad niimoodi, et iga asi algas sellise väikse rombiga, mis oli sellest sellisest karvasest sametist ja igal sellel siis rombil oli mingi kindel tähendus, kas siis loomadega ravi või, või oli see legend mulle hästi meeldisid need paberid. Ma mäletan tollal ja, ja ma ei saanud üldse aru, et miks inimesed tulevad ja käivad nendel näitustel ja ja tihtipeale oli nii, et seal oli kahte sorti inimesi, kes seal käisid, ühed olid siuksed, vanemaealised inimesed, kes tulid ja kõik üles ütlesid ja siis olid noored koolilapsed, kes siis olid kohustatud ilmselt üles kirjutama. Ja siis me tegime selle seal suvekoolis need herbaarlehed valmis ja ja mingil hetkel hakkasid inimesed tõesti neid õmblema sinna paberi külge. Ja Õie Sarv näiteks, kes meil ka õppejõud oli tookord seal sel aastal ta ütles, et ta ei ole iial enne õmmelnud, aga see on tõesti väga mõnus asi. Ja siis ma rääkisin seda vanaema lugu kuidas ta neid näitusi tegija, siis tõuseb üks õpetaja püsti ja ütleb see loo või selle Ilmatsalu kooli bioloogiaõpetaja ütleb, et mina olingi see imelik koolilaps, kes neid, kes neid üles kirjutas, aga näete, kuidas taimed võib-olla teda mõjutasid. Ta ongi nüüd bioloogiaõpetaja ja, ja ilmselt ka taimedega väga seotud. Et see taimede maagia, seesama see, see pildi õmblemine või tegemine, et mul on alles, tähendab minu tädil on alles 40 aasta vanune rukkilillede selline herbaarleht, kus on sinine säilinud, et noh, kes on proovinud kunagi lilli kuivatada jah, et herbaarlehte teha, sinine rukkilillesinine ei püsi, seal peab väga kiire kuivatus olema, et tal olid seal spetsiaalsed vahendid, kuidas ta kõike seda tegi, et see oli väga pikk ja, ja keeruline töö ja lapsena ma mõtlesin, miks sellist asja üldse teha, aga praegu jah, ma mul on, ma olen ostnud endale raame pildiraame ja ma tahaks oma seinad kõik täis teha neid pilte ja ja sakslaste lõpetasime. Need olid ka nii, et meesterahvad õmblesid neid taimi sinna paberi külge ja, ja ühel ühel ära minnes läks rebel klaas katki ja ta oli nii kurb, et ma ei ole näinud nii kurba inimested. Nendes taimedes on mingi vägi sees, mis, mis võib-olla jah, et me peaksimegi tooma nad talveks klaasi all enda juurde. Aga kuidas see siis käib, sa võtad paberi, paned taime sinna peale ja siis õmbled ta sinna külge vä? Jah, noh, algus on see, et kõigepealt närtsitad ajalehe vahel siis tänapäevane inimene laseb triikrauaga üle. Aga vanasti oli, see tuli ikkagi taimeraami, vahel kuivatas toda ja see oli päris keeruline töö, et saada ajad, olid taimed, mis läksid mustaks, nagu need kõik need pool parasiitset härgheinad, mis on nagu hästi kiiresti lähevad ja kellukad, neid ei olnud üldse võimalik, aga ajalehti ja, ja see oli pikk ja keeruline töö, kui nad lõpuks kuivanud on, siis tõesti, et paned siis sinna paberi peale, aga seal on ka see, et seda kompositsiooni tema ja ja kuulama, mida see taim rääkida tahab, et sa ei saa teda niisama sinna panna nagu pusavaid, et ta peab olema niisugune harmooniline ja kena ja siis sa tõesti tahad seda, et tegelikult tahaks, et iga eestlase kodudes oleks sellised baltisakslased tegid ju selliseid pilte. Jah, et see taimemaagia avaldub. Mida lähemal medtaimele oleme. Kui on mingi taim, mis niimoodi silmad tuleb nagu sulle angervaks või nagu järjele üheksavägine. Et siis on hea mõte teda joonistada, muidugi pildistada see on telefoniga teed kiiresti klõps ja ja siis saadad Facebooki ja jagada teistega ja sul on hea meel, et niimoodi tuhanded inimesed mingil imelisel kombel tõepoolest avastavad, et ongi ilus, ongi võimas, ongi vägev. Aga veelgi lähemale pääseda taimele, kui sa teda joonistad. Sa tõesti vaatad, kuidas valguse ja varju mäng on kuskohal, kuidas ta on. Ja, ja samamoodi see, mida Kristel kirjeldas, et sa võtad, panete alguses mingi kahe ajalehe vahele närvutad ja seejärel kuivatada tädi ja seejärel teed temast kompositsiooni. Et need taimed tule tegelikult tahavad tulla meie juurde. Sest minu meelest kõiksus on selline paik, see hallo kosmos on paik, mis tahab, et me ilusad oleks, kosmos ise tähendab jõu, ilu ja kosmos on huvitatud sellest, et me oleksime terved ja ilusad ja seetõttu tulevad meie juurde just need taimed, mis meid ilusaks teevad. Ja muidugi on neil pööraselt hea meel, kui me neid ilusaks teeme. Kas niimoodi, nagu Christian praegu kirjeldas? Kristeli vanaema oli pesueht, herpaatik on ju eri küll eelmise põlvkonna või üle-eelmise põlvkonna herbaatik. Aga see hing on meis igas ühes sees ja see ärkab ikka ja jälle ellu ja seesama, esimene herbaatika aasta ja kool, see äratas väga võimsalt suure hulga inimesi uuesti kosmosele, kilule siis meie ümber on ja mis meid püüab, püüad kätte saada. Hea meelega küsiks muidugi Eva käest, et et kuidas selle aasta jooksul sinuni, millised taimed sulle niimoodi lähedale ja naha vahele jõudsid oma oma iluga? Nii taimeõli kevadel hästi palju. Mulle hullult meeldis sellel kevadel paiselehe õis, need pisikesed, kollased täpikesed. Ma korjasin neid ja, ja täpselt seesama, et läbi aastaaja selles samas kohas käia. Et, et nüüd siis lähed, vaatad neid suuri rohelisi Latakaid, mis nüüd on lehed siis jaa, jaa. Minu jaoks ongi see taime kasvamine selline maagia ja läbi selle aasta võib olla võib-olla see taimemaagia, mis, mis minuni jõudis, on ka kõik need, kõik need arutelud, kõik need. Kõik need taimekotikesed, kõik need tee pakikese, mille sisse oma energia on pandud ja tänagi siin ringi käies vaadata, mida teised on meisterdanud. Ja kuidas see maagia kõike meisse jõudis. Et see on selline üleshingamine ühtselt ütlemine, et kuidagi meie kursusel väga selline selline ühine energia tekkis ja ma arvan, et see on ka seotud taimemaagiaga. Räägime ka taimedest ja sõnast sõna väest. Fina mic, oled selle teema täielik asjatundja. Kui inimene tegeleb taimedega, kuidas siis oma sõna ja sõna väge kasutada, et kas on mingid loitsud või sõnumised mida võiks siis öelda või, või, või kuidas üldse sellesse suhtuda, mõelda, et on ju nii palju tegevusi, mis sa teed taimedega, et kõigepealt sa korjad siis sa kuidagi valmistad neid Te natuke enne veel toime korjama hakkad nii räägigi, kuidas. Ei saa niimoodi uhku, ilus taim ja ma lähen krabanda kohe et ikkagi kõigepealt ütled tere, keretaminejad kästi, vana maagiline toiming. Soomlased ütlevad ju siiamaani terve. Enamik soomlasi küll mitte, aga mäletan ühte ungarlased, kes soome keelt oli õppinud tunnis ja siis rääkis väga vanapäraselt, terve see tähendab sama, mis meie eestikeelne. Tere. See tähendab seda, et kui ma näen midagi, mis mind maailmas väga köidab, on see nüüd inimene või on see taimed, siis ma kõigepealt teretanud teda. Ütlen talle, et mulle meeldib ta, et ta on siin olemas ja ma tahan, et ta oleks terve. Sama, mida Irje on öelnud, et kui ta teeb tinktuuri siis ta püüab taime hoida võimalikult tervena. Ta ei hakkida, ei purusta teda vaid, vaid ta tahab, et sa terve oled. Ehk siis kõigepealt tuleb luua Ühendus taimega teretavad ja sa tunned, et see taim teretab sind vastu. Muidugi ta teretab ja, ja ega ta sellest ju ka annab andeks, kui sa oled mõnikord unustadki teretamatad, mõjub ikkagi hästi. Aga hea on, kui suudad aja maha võtta ja tere ära öelda ja rahulikult vaatad teda, kiidad teda, võid häälega ja sõnadega kiita, et küll sa oled ilus ja mul on hea meel, et sa mulle silma hakkasid. Ja nüüd ma tõesti tahan sind korjata, igatses, oli ju midagi selle vastu, ei ole taim või liigutab ennast natukene või. Eks see on igalühel täiesti isemoodi, aga tähtis on sisemine tunne, et ma tunnen, et mul on sidetaimega loodud. Ja, ja kui sa selle taime oled, siis tema nõusoleku saanud, nii et tunned, et nüüd on see side olemas ja ta tõesti hoolib, et ma teda korjaksin, tänab selle eest teretamine ja tänamine. Lihtsad asjad, mille peale me enamasti elus ei mõtlegi, et needki on maagilised, vormelid aga ääretult võimsad ja, ja, ja tõhusat maagilised vormelid mille kaudu me saame mõjutada taine. Edasi on muidugi taimenimed, nimedes on hästi palju seda taime väge sees, see, mida Irje juba enne ütles, kõik lood, mis taimedega seotud on näiteks teatamist Taimo raua rairohi. Seesama, mis siin saali ääres igal pool ripub raudrohi Saaremaal nimetati teda rauaraierohuks, sellepärast et kui veri kusagilt jooksma pääses, noaga olid lõiga rauaga olid raiunud oma vere valla siis tuli hõõruda rauaraierohu lehti ja neid peale määrida. Ta on üks võimsamaid perehüvitisi tajaid ja jube valus on, jube valus on, aga võtab verejooksu kohe-kohe kinni. Et või siis annaks kummalise nimega Taimalt ere urma rohi. Urm on lõunaeesti keeles tähendab verd. Ja siis igaks juhuks antud taimele selline nimi, kus on nii lõuna- kui põhjaeesti keel mõlemat korraga olemas. Ta on hästi võimas ja tain mitmesuguste haiguste vastu ja ja mürgine ka muidugi. Ta eriti niisugused eriti võimsad ja vägevad taimed tahavad eriti suurt lugupidamist. Paljud mürgitaimed on, on väikeses koguses on väga võimsad ja tõhusad ravijad. Ja mida, kui need teretamised, tänamised, taime nime uurimine on, on tehtud siis muidugi seda taime kellelegi soovitades või temast midagi tehes ka siis on hästi oluline sellest kõigest kõnelda. Soovida, et tee tuleks selline ja noh, edasi lähed juba kirjuks, et, et kui sa mingile kindlale inimesele seda teed teed, siis vastavalt sellele sõnad muutuvad. Selle juures on ka kasutatud katusel olnud vanad muistsed vormelid, millega. Takse vägi sellele tehtavale joogile või, või, või ka söögile, mida parasjagu tehakse. Et kindlasti ei tohiks seda unustada, et sõnadel on väga oluline osa kõigel, mida me teenes sõnades väljendatud meie mõttejõud. On Kaika Laine näiteks ei andnud neid sõnu välja, Aili Paju on sellest kirjutanud, kuidas Kaika Laine seda sisemist tervendamise protsessi nägi. See oli ääretult pingutav ja kurnav, kui ta keskendus haigele ja siis iga kord, millised sõnad parasjagu sel hetkel leidis. Ma usun ka seda, et ei ole võimalik leida ühte iga ja alati kehtivat vormelit sõnadest. Sõna jõud on alati sõltuvus sõna ütlejast, samuti selles, kellele seda sõna öeldakse. Et see on kõik üks terviklik kosmos, üks terviklik maailm, mis on kõik omavahel tihedalt seoses, nii et kui sa nüüd praegu ütled, et milliste sõnadega angervaksa teed teha. Ja siis ma küsin su enda käest seda tagasi. Irja äkki sina oskad ka natuke lisada, sul, kas sul on oma mingid loitsud ütlemised sõnumised, kui sa kurjad, kui sa valmistad tekkinud tuure äkki ka midagi praktilist, millest kuule võiks aretada siis endale midagi oma loitsu välja loitsud, on väga lihtsad, et kui need sõnad tulevad hingest ja sa soovidki tegelikult öeldakse, et 50 protsenti taime mõjust annab korjaja. See, mis tunnetega ta korjab, mis meeleolus ta korjab, et ei lähe korjama taime, nii et et ah, ma lähen ruttu, korjan ära, et et kuramuse taimed näiteks. Et no mis, mis väge sellest taimes enam sees saab olla? Korje annab ikka päris suure osa ja see, kus seda taime hoitakse. Ja ma ikka ikka usun tegelikult, et kõik sõnad, mis nendest taimedest läbi lähevad või mis seal räägitakse taime läheduses, et need jäävad jäävad selle taime sisse, et sellepärast ma alati mõtlen, enne kui ma lähen näiteks või mitte, on inimestele ka, et mõelge enne, kui te lähete apteegist näiteks endale taime tooma, et et häkkida mõtet. Äkki teil on kuskil mõni tuttav, kes on ise korjanud või, või te teate tuttava tuttava tuttavat, kellel on kuskil kodus taimed heade mõtetega korjatud, enne kui te lähete apteeki, sest seal käib väga erinevat erinevaid sõnu ja mõtteid läbi ja aga üks asi, kus kindlasti see sõna vägi on sees, on minu meened lille veeda et lilleveede üks kodu või üks koht, kus nad enne pudelisse panemist on loitsukeldris. Ja kõik need loitsud, mida me seal loitsukeldris teeme, lähevad läbi selle vee. Nii et et vahest on mõni lähedane tuttav ütleb, et tema aru ei saa, et mis maagiline vägi seal selle vee sees on, aga, aga see, see on, et tegelikult on seal hästi palju häid häid sõnu öeldud ja häid mõtteid mõeldud. Kuidas lillevett, et teha, et ma vaatasin, sul on uus lillevesi naadivesi on tõesti, ma võiksin 10 ämbritäit naadi, Vetum hommikul kas või teha, et mis sa annad nõu kuulajale, kes tahab teha ise endal lillevett, mis selleks vaja on, lilli ja vett? No võib ka nii teha, tegelikult oma kodust lillevett võib teha väga lihtsal moel. Ja see lillevesi oli täna siin väravas ka väljas, et võtate taime ja seisab sealsamas pingi peal, ilus purk, et et panete purki puhta veeallikavee või, või, või teate, kus see vesi on ja panete sinna sisse mõne mõne hea taime, kes teid on kõnetanud näiteks sellel päeval ja võibki juba seda ka nimetada. Lille weeks. Te võite näiteks lillevõtteid teha ka niimoodi, et Sa paned allikavee kirkasse nõusse ja panete käte päikese kätte toimima ja päike laeb selle taime, energia vett, seda võib ka nimetada ühtmoodi lilleveeks. Ja seda vett siis juua ja ennast kasta, sellega ja ennast üle valada. Aga need lilleveed, mida meie teeme, Nemad, on testilaadid, et neid on nüüd natuke raske kodus ise teha, et selleks peavad teatud sellised seadmed olema. Et üks kena naisterahvast tuli minu käest enne uurima, et kuidas saaks teha ja kui ma olin poole peale jõudmist ütles, et oi-oi-oi, et see on nii keeruline. Et et noh, tegelikult eeldab teatud sellist ettevalmistust ja seadmed, et aga sellise lihtsa lillevee iseenda jaoks võib igaüks kodus teha ja mina ikka alati ütlen, et isegi see t vesimestel jääb järgi, et ei jõua seda ära juua. Et kallake ennast üle selle veega, et ärge visake niisama kuskilt august alla, et kallake ennast üle ja ja, ja te saate juba oma energiaväljale sellesama energia, mis te endale sisse panete. Aga kui me tuleme veel tagasi sõna mäe juurde, mis puudutab taimi, siis Kristel mis sõnad sul on, kui sa lähed taimemaa emal maailma seiklema, et kasvõi, kui sa lähed jõhvikaid uurima üks on see töö, mis sa teed, eks ju, kuskil lugusid uurides arhiivides tuhnides, aga teine siis looduses, et kuidas sa suhtled taimedega. Huvitav, et see on mulle kuidagi lapsepõlvest kaasa antud, et kuna mu vanemad olid bioloogid ja vanavanemad olid loodusega tegeled, siis ma olen nagu mul on iga taime jaoks oma lugu. Et üks või teine on olnud vanapagana püksinööp on näiteks jätar ja siis alati räägiti mulle mingi pikk lugu sellest et kui ma mingit taime näen, siis tõesti mul tekib see lugu. Ja üks asi küll, mida ma siin kuulsin, just, et Mikk ütles ka, et noh, et, et sa nimetad taime, et selle aasta suvekoolis üks õpetaja küsis mu käest, et noh, et et noh, ma ei tea, mis taim see on, et kas ma võin talle ise nime anda. Loomulikult võid, et need nimed, mis on antud taimedele et vanaisa kogus neid üle Eesti ja niisugune paks paks raamat on selle kohta jõhvikale õnneks on ainult kolm või neli siukest tüve, aga noh, neid erinevaid vorme sellest nendest kolmest kuremarjast jõhvikast ja, ja bluukinast, et neid on veel veel küll ja veel. Aga noh, kõige rikkalikuma nime pagasiga on meil nurmenukke, et seal on 128 erinevat nime Eestist kokku korjatud. Et igaüks võib anda sellise nime taimele nagu ta ise tahab, et see, mis on tema teaduslik nimi, et see on võib-olla selleks meil, et me ühtemoodi aru saaks, sellest asjast aga piisab selleks, et, et inimesele seda taime näidata, aga me saamegi kõik ühtemoodi aru. Ladinakeelsed nimed on minu jaoks täielik õudus, et ma olen ilmselt nii kõva peaga, et mulle nad meelde ei jää ja ma väga ei ole Punitanud ka. Aga, aga jah, neid erinevaid nimesid taimele, et nimed on ju tegelikult antud selle järgi, et mismoodi mingi taim välja näeb, et seesama jõhvikas või kuremari, et ta on lihtsalt sellise kure kaelakujuline, on see, see noh, paljud räägivad, et kured söövad jõhvikaid, tegelikult kured söövad hästi väheneid jõhvikaid, sest sel ajal, kui kuremarjad valmis saavad, on kuradi juba mineku teel. Ja kui nad kevadel tulevad, siis on karud või Irja või keegi teine nahka pannud, et neile palju ei jäägi sealt. Aga jah, see õieõiekuju on just selline pika jõhvi otsas ja siis õis kure, kure, peakujuline, aga et noh, kummaline on see, et kui neid vanu nimesid vaadata, ühel kursusel oli meil inimene, kes leidis endale sobivaks taimeks halli kogeleja rohu. Ja no vaatasime siis läbi kõik raamatud, et mis, mida see hall, kogeleja rohi võiks aidata või mida ta teha võiks ja tundus, et absoluutselt mõttetu taim. Et mingi hobude hobusehulluse vastu oli ta. Aga no kogeleja rohi see peaks ütlema meile noh, väga selgelt, eks ole, et see peaks noh, aitama siis kogelemise vastus, aga kuuse raviv teabe kadunud on, et võib-olla sa oskad öelda kogeja rõhu kohta? Ei, ma selle kohta konkreetselt ei oska, mul tekkis praegu väga hea mõte, et tegelikult selle herbaariumi selle sinu jutu jätkuks, et et oleks ju tore, kui kodus oleks eine, herbaariumeid täitsa võtate, te panete selle taime ja kirjutad juurde oma tunde. Et et, et see on näiteks minu südamevalulill. Kas ta leeme leevendab kirjutada oma selle antud tunded näiteks suve jooksul korjad teatud taimed ja kirjutad juurde oma meeleolu. Et üks selline selline armas herbaarium võiks igaühel kodus tõesti olla tik seina seina katta sellega, eriti koolis võiks seda teha. Tegelikult on lasteliga hirmus piin koolis neid keerulisi nimesid õppida, mis on botaanilised õiged nimed. Et ma korra proovisin oma laste peal, seda mõtlesin otsuseks, et mina, bioloog, minu lapsed peavad tundma taimi nimede järgi ja siis ma otsustasin, et ühel suvel, et et iga päev õpime viis taime. No ma arvan, et me 25-ni saime, siis minu närv ütles üles laste oma ka, nii et sellel ei ole tegelikult mingit mõtet, et noh, ma olen näinud seda, kuidas bioloogidel õpit õpetatakse neid nimesid ja see on tohutu vaev ja ja lõpeb ikka sellega, et kahe aasta pärast on need nimed jälle kadunud. Taimedega on ilmselt ka see, et kui sa, ega sa, kui sa õpid nad selgeks ja sa kasutad, et, et kaks aastat on inimese mälus see, mis nad püsivad. Et, et siis on jälle vaja uuesti meelde tuletada, nagu linnulaulgi ilmselt loitsud ka. Aga mis taim see vanapagana püksinööp oli? Äiatar, niisugune imeilus siukene. Siin on jah, lillakas niisugune nagu püksinööp. Londoni käijatel on ka juba hea nimi, aga kust see vanapagana püksinööp siis tuli, kas sa mäletad seda mäleta jah, aga ma, ma tean, et alati öeldi, et näed, vanaisa ütles selle kohta, et see on see vanapagana püksinööp ja kui ma seda nägin, siis ma alati peas vasardas vanapaganat püksinööp, napakas püksinööp, et noh, aga neid matame, neid nimesid on ju hästi palju erinevaid lugusid on ju meil ka ikka see paras halb on väga suur. Et ma ei tea, kas kunagi tuleb mingisugune taimede lugude raamat. Ma ma mõtlen ka sinu jutu peale, et vahest, kui ma olen siin akadeemiliste taimeteadlaste seltsis ja keegi siis ütleb mingi, küsib väga keerulise ladinakeelse nimetusega taime kohta ja siis mul on alati hästi piinlik, et mul ei tule üldse meelde, mis taim see selline on. Aga samas, kui ta küsib taime kohta, siis ma võin alatise nimetuse asemel mõne mõne loo rääkida selles taimes kas oma kogemuse või oma lähedaste kogemuse, et pigem on see Lugusaid kuskilt kuklast võtta, kui, kui see õige nimetus. I tatar on tegelikult ka seotud ju selle teise ilmaga. Setu muinasjuttudes võib Väiatar olla niisugune tige tütar või, või niisugune paha tegelane muinasjutus ja äi oli niisugune taevategelane vanataat. Nii nagu äikegi on sellest olnud, et nad meil on mitu nimed, pikne põrutab. Go. Go tähendab ka vanainimest. Et kui taevas kõmised, see tähendab, et kusagil esivanemad või need Gogid et kuidagi müristavad ja ei ole millegagi rahul, aga, aga kuidas see armas lilla taimekene midagi teeveerde hästi palju on, ma arvan, et kui siin poleks hein ära niidetud, oleks sellesama niidu pealgi neid. Et miks ta sellise nime on saanud, ei ole ma ise ka jälile jõudnud. Ei ole spetsiaalselt otsinud ka, aga muidugi vääriks kindlasti otsimist. Võimalik, et seal on mingi nime ülekandumine, nii nagu noh, allika lootki on ühe allika juurest teise juurde lennanud, et seal näiteks peetrileht või seal tegelikult õie poolest üsna sarnane, väiksem natukene, võib-olla natuke helesinisem, et, et selle kohta on küll lugu seal, et vanapagana mustas seal juure tipust mingisuguse tüki ära ja siis ongi nüüd juur on selline otsast tömp või sihukene, pigem hambaga. Et võib-olla see lugu on sealt läinud. Aga huvitav on see, kuidas isegi need ladinakeelsed nimed, väga jubedad nimed. Kuidas neid inimesed mugandavad, et noh, võililled jäävad enamis inimesi ju tegelikult selle ta raksatas ohvitseri najale selle nime järgi, et ametlik ladinakeelne nimi on ta raksaka muhvitsionaale. Aga jah, rahvas on kiiresti mugandanud need nimed, et selliseid ilmselt on hästi palju. Tegelikult jah, neid ise nimepanekuid, neid võiks ikka hästi palju rohkem olla. Samas ladinakeelsed nimed on tihti rootsi, teadlase linn ei pandud, paljud on siiamaani jäänud kehtima ja need omakorda kõnelevad sedasama ohvitsinaale, tähendab et apteegi võilill. Et võilillega on ühe väga võimsa ravimtaimega võilille näol tegemist või hüpoteerikum, makulaatum, kandiline naistepuna, makulaatum tähendab, et lehed on nagu läbi torgitud, nagu nõeltega läbi torgib. Seal jällegi võib leida lugu, et kuidasmoodi, vanatühi või keegi on selle läbi torkimisega seal tegelenud. Et, et tõesti kõigis sõnades on omad omad lood peidus ja, ja neid on põnev avastada ja nende kaudu pida. Aga selle kõige juures muidugi kehtib alati see vahetu suhe, mida Irje nimetas lillevete tegemisega. Mida Kristel nimetas oma nimen panemisega ja mida tõesti võiks, võiks julgelt teha. Sest see taimemaagia avaldub meile vahetult tegelikult ikkagi meie enda konkreetse suhte kaudu sai taimega. Ja nii nagu me seda suhet mõjutame, talle nime andes. Taimel on, et hea meel, et me temaga niisuguses lähedases suhtes oleme sellel taimel meie jaoks on täiesti ainulaadne unikaalne nimi, mida keegi teine ei tea, et kas meil on tõesti nagu salaliitusele tahimega mõeldud, loodud. Ma ei tea, mis nime saamaksid angervaksa-le. Ma ei teagi, mõnus pehme. Aga üks on see, kuidas meie suhtleme, suhestume taimedega, et just kirjeldasite seda, kuidas inimene annab nimesid, räägib lugusid ja ka suhtleb siis taimega, aga kuidas kuuldav, kuidas taimed meiega suhtlevad, et kuidas kuulda ja mõist aru saada taimede sõnumeid meile? Kisendavad, kui nad on näiteks pikalt kastmata jäänud kodutaimed kusagil šamplis või või peenra peal ka või noh, tunde, et sa ei saa ise arugi, kuidas veab äkki sinna ja avastad, et oh keegi onu unustusse jäänud ja samuti ka metsas või niidul või mõni taim, millega tõepoolest pead kokku saama, ta võib nii häälekalt ja võimsalt sind kutsuda, et lihtsalt jalad viivad tema juurde ja oledki kohal. Minu arust üks asi, mis on, et ise peab vaikselt olema et kui ma vaatan tänapäeva ringi, siis mul nagu hirmsasti või üldse ei meeldi see, et noored lähevad loodusesse, kas nad lähevad jooksma või matkama ja panevad enda need kõrvaklapid kõrva. Ja sealt tuleb hoopis mingit muud vibratsiooni, et see looduse vibratsioon, et see jääb tajuma. Et sellest me niivõrd kahju, et et noh, vaatad linnaski inimesed kui pargis käivad, et et miskid, asjad ripuvad jälle sealt kõrvast välja, et, et, et, et see on hoopis teine tunne, kui sa lähed ja oledki täitsa vait. Ei räägi mitte midagi, ei ümise, mingi Aegi ümise, mitte midagi, oled täiesti kuss ja kuulad seda vibratsiooni, mis sinu ümber toimub, et see, see ise on juba täiesti tervendav. Et kõik see, kuidas tuul sahiseb lehtedes, kuidas seal kuskil putukad liigutavad. Ja ma olen lastele õpetanud ka, et pange kõrv vastu maad pange kõrv vastu maad ja kuulake või pange kõrv, näiteks kui, kui ojal või järvel on jää peal, et pange kõrv vastu jääd ja kuulake, mis seal all toimub. Pange kõrv vastu puud ja kuulake, mis sealt tuleb, et see on hoopis teine vibratsioon ja seda vibratsiooni saab tunnetada, et see hakkabki läbi meelte kõnelema. Taimed kõnelevad kindlasti lõhnade läbi meiega, et et sina teed neid lillevett ja mõtlen, et kõigil on ju niivõrd erinev lõhnaga, et et mulle meeldis hästi marja tuuniraamatus see koht, kus ta kirjeldas seda, kuidas neid lapsepõlves padja palju tal seal tõdesid lendasid, oli, aga et vanaema otsustas, et ta õpetab neile taimi tundma just lõhnade järgi ja siis nad panid silmad kinni ja siis pidid ära tundma mingisuguse taime, niimoodi kõndisid mööda mööda alleed ja, ja sealt tuli see taimi, sealt tuli see taimed. Et noh, ma olen mõelnud, et selliseid matku, eks ise ka teha, et et tegelikult on hästi palju erinevaid, et noh, papli lõhnad jäävad kõik, et see on hästi lihtne. Aga et noh, neid kodumaiseid taimi ka tundma õppida, et et mingile seal on hästi, no näiteks Kõuetamm. Hobumadar, mis hakkab ennem äikest hästi tugevalt lõhnama teisel poolel, et see on selline lõhn, et kui te seda tunnete või seesama naat, et ma mäletan, et Ma kuidagi nagu enda läheduses ei taha kunagi lasta naadil nii suureks kasvada, aga meil kütiorus on seal matkarada kuu alla niitma ei ulatuv ei jõua kunagi ja siis seal kasvab tõesti senati üle pea ja see stsenaadi õielõhna, et see on midagi siukest tõeliselt maagilist, et seal on veel palju-palju parem kui pärnaõie lõhn, et et seda võiks täitsa sellised nadi õiekohad tekitada, kus seda lõhna tunda ja angervaks on ju selle poolest tuntud, et seda ja mitte millegiga segamini nagu ka pärnaõis, eks see on ka täiesti selline lõhn, et sa nuusutute tunned, milline kerguse, pehmuse soojus sealt tuleb kale, kes kirjeldatud ka huvitavalt, et me siin seda tee, rituaali tegime ka siis tee targad küsisid, et noh, et mis lõhn see on ja siis noh üks vastus kindlasti, mis seal tulijad seal lapsepõlvelõhna. Et inimesel seostub jälle sama tunnetega oma läbielatud kogemustega või kellelegi inimesega, et et see on vanaema lõhn. Hobu kummeli lõhn on näiteks selline, eks ole, lähed paljajalu kuskil taluteed mööda ja see, see lisaks sellele tolmule see tolmu lõhn on ju ka veel eriline lõhn, et just see hobu, kummeli lõhn mulle kohe tuleb minna lapsepõlvest tiivaga, kuidas taimed sinuga kõnelevad? Mina olen hiljuti avastanud, mõni taim on kohe hästi rõõmus, kui sa leiad. Ja siis ta hakkab kohe suure mühinaga igal pool kasvama. Et nagu ire on ka öelnud, et et leiadki selle taime, keda sul vaja, onju. Ja minul oli siis taim hiirekõrv, õppisime seda herbaatika kursusel ja ähmaselt mäletasin ka, milline ta välja näeb. Ja ka nüüd ma saan väga hästi aru, mille pärast meeletult Mõue Belvasvamakesed. Peaks rasedusaegse iivelduse vastu toimima. Irja, sa mainisid ka korra teetseremoonia, et see on üks tõeliselt huvitav asi, millega te olete tegelenud, mille te olete, millele te olete nii-öelda eluvaimu sisse puhunud, et põhjamaine taimeteetseremooniad, irve Irje, Eivo, rääkige natuke lähemalt sellest, mida see endast kujutab, kuidas see välja näeb, kuidas seda saab kodus ise läbi viia, mis on seal olulised nüansid, mida silmas pidada? Meil nüüd jah, et päris hiljuti tihti toimus tee tarkade koolitus esimene Eestis ja meil siis koorusid munast seal esimesed targad, aga see mõte on see, et just nimelt läbi sellise rituaali tuua inimesele taim lähemale, just need lõhnad, värvida tunded, emotsioonid maitsmiseks, et selle maitsekandumine üle keha. Kõik need lood taimedest ja need neid tee, rituaale, rituaali, teemasi on meil seitse ja need põhinevadki inimeste siis sellistel põhitunnet tal nagu õnnetunne, armastus, külluse tunne, puhastumine, sisekaemuse mis seal veel oli, praegu ei tulegi korraga tervis, et kõik need sellised inimese meeleseisundit või tundeseisundid ja ja läbi siis sellise tunniajase rituaali tee tark läbi siis taimede lillevee ja ka läbi alateadvuses taimekaartide abil püüab inimesest siis tekitada selle peegelduse loodusega. Täna siis olidki esimesed esitlused. Kaks päeva tagasi vähemalt pooled tee targad hakkasid mulle paanilisi kirju kirjutama, et meie julge me ei julge. Ja siis ma mõtlesin, et mis nüüd saab, aga, aga õnneks täna olid kõik väga õnnelikud ja rahul, kui selle ära tegid ja said oma kogemuse kätte, aga mõte ongi see, et hakata siis korraldama kas siis meie oma inimestele kuskil seltskondades, huvigruppides või siis ka näiteks välisturistidele tulevikus me ingliskeel ilusti ära õpime selgeks spetsiifilise, just taimemaailmaga seotud inglise keele või, või siis soome keele vene keele ja hakata kui ma neid selliseid eestimaiseid rituaale just nimelt erinevatel sündmustele. Aga iva, räägi lähemalt, mis on, need etapid, on seal, on ju mitu sellist olulist punkti, mida silmas pidada, et äkki lähemalt pea ei ole tee tark, ma ei oska öelda. Ja targad meil siin askeldavad ringi praegu ka Kadri istub seal, et et Kadrianiks, eks nendest tee tarkadest, aga ma võin ise lühidalt siis selle kondiga ära rääkida, et kuidas ta siis välja näeb, et. Me lähtume viiest elemendist, milleks ongi siis tuli vesi, õhk, eetermaa ja seal rituaalis, kõik need elemendid on esindatud. Et eetrielemendiks on siis lillevesi, millega me alguses puhastame ennast ja selle ruumi tule elemendile. Me kasutame küünalt vee soojendamiseks soojaks hoidmiseks. V elemendina on seesama vesi, mis on infokandja. Et me laeme siis erineval moel nii kellukese helin aga väestavate sõnadega koputamise teele. Taimed on siis igas rituaalis erinevad, aga aga taimede juures me räägime ka just sellest, et kuidas seda teed siis valmistada. Et need taimed on korjatud tervikuna, et mitte lõhkuda ära seda struktuuri, et need on põhjamaised, taimed, mis kannavad just nimelt seda vastupidavus ja ja, ja väge, mis on just meil siin põhjamaal, eriti meie taimed on kontsentraadi ta. Me vaatleme neid värve. Niisiis taimena kui, kui juba siis kui tee värvub, et milliseks tee värv läheb värvid samamoodi vibreerivad ju ju inimese sees. Me tunnetame neid lõhnasid, mis tulevad sealt veest, kui taimed sinna sisse on pandud. Nagu ma enne mainisin, siis kasutame taime lehvikuid selleks, et seda lõhna siis inimesteni laiali levib teda. Siis igaüks saab mõelda oma isiklik kui tundeid läbi ja, ja, ja mälestusemotsioone, mis ta seostub selle lõhnaga kas kuskilt lapsepõlvest või hilisemast east romantilisest seigast oma elus. Ja siis maitseme, tunnetame, kuidas see tee meie keharakkudes igale poole laiali kandub. Ja siis me saame samamoodi siis tõmmata neid taimekaarte ja vaadata, mida loodus meile läbi alateadvuse räägib. Ja lõpuks, Me täname kõiksust ja, ja neid kõiki inimesi, kes meie ümber on, et et meil sai võimalikuks koos seda rituaali läbi viia, et et ma olen vaadanud internetist ja käinud ka mõnel sellisel Hiina teetseremoonial ja, ja, ja see mõte oligi see, et, et just nimelt läbi siis inimese keha, vaimu ja mõttemaailma just nimelt seda põhjamaist rituaali inimesteni tuua, et, et just nimelt et saaks selgeks see, et see taim ei ole ainult see, et me paneme ta omale siia kõhukotid vaid see on just see, see, see on see vägi, mis mõjub läbi meie mõttemaailma ja tunnete maailmaga. Kristel, sina oled allika ekspertallikate asjatundjat hästi sisuka, suure töö oled oma allika raamatus ära teinud. Aga täna me räägime taimedest, et kuidas taimetarkuseallikal käimise traditsioonid, rituaalid omavahel seotud on, et kas käidi allikal, võeti kaasa mingeid taimi, näiteks ohverdamiseks või või vastupidi, toodi sealt midagi kaasa, mis pärimus selle kohta räägib? Oh meeriaga rääkisime enne sellest, et allikad ja taimed, et kui nad sellest rääkida, siis ega nüüd allikate juures väga palju selliseid erilisi taimi või ei kasva. Et seal on küll sellised põnevad taimed nagu oja, Mailane, mida, mis on ka talvel niisugune imeilus ja roheline selle allikavee sees, kuna allikavesi püsib ikkagi plusskraadides ka ka talvel siis tõesti hästi vahva on seda näha. Seda võib siis tõesti ka tervistamiseks kasutada, kui, kui keegi tahab. Aga minu jaoks allika taimed, kõige vahvam taim, mida ma tean, on, on rapuntsel, mis kasvab selliste just allikate juures Lõuna-Eesti liivaste koobaste lähedal. See nimi muidugi on ju niivõrd vahva see, et pikad juuksed, et see taim on ka tegelikult hästi ilus ja vahva, aga et teda üles leida, selleks peab ikkagi päris botaanik olema, et mina ise ei ole seda kuskilt leidnud. Aga kui me oleme botaanikutega koos käinud väljas, siis nad on siin ja seal nii-öelda näide näinud ja, ja ta on selline, pigem mitte sihukeste pikkade valgete juustega taim, vaid vaid selliste lühikese harjas valge soenguga taimed kena ja, ja kui teda näed, et siis iga kord tunned ära küll, aga tõesti ega teda nii väga palju ei leia. Aga taimedega seoses allikate juures on eriline see, et kui te vajate kevadel kosutust siis see allikaääred on need kohad, kus rohi kõige kiiremini roheliseks läheb. Et see seal on esiteks soe ja seal on ka vett piisavalt. Talliga kohad on sellised rohelise toaasikesed juba kuskil märtsi-aprillikuus. Seetõttu rääkisin siukseid kohutavaid lugusid, et Maardu iie allikas ja sealsed allikad üldse kõik, et võimalik, et Maardu või Marduse nimi on tulnudki sellest. Üks vanem mees mulle rääkis selle loo, et vanasti kariloomad läksid allika äärde kevadel rohtu otsimas ja kui allikad olid ikkagi sellised sügavad ja põhjatud mõned siis need loomad vajusid siin ära, siis tõesti mitu päeva kostis seda surma korinaid ja uhkeid ja hüüdeid, et et sealt võib-olla Mardo, Mardo allikate juures nimigi Marduse allikas, et surmavaim on seal kohas lendamas, aga aga jah, tõepoolest neid taimi justkui on teil vaja kevadel leida kiiresti kõik Mailased kasvavad seal väga hästi ja ja noh, mõnel pool võib ka kalmus tegelikult päris allikates ei kasvada nik allikatiikides, aga kalmus on ju selline tohutult võimas taim ja, ja noh, vanad lood sellest, kui mongoli mongolid tulid siia ta mongoli-tatari ikke üle üle Euroopa käised, siis esimese asjana nad viskasid selle kalmuse juurika sinna sinna allikasse või vee kohta sisse, et see puhastas vee ära. Et aga seda nüüd on ka igal pool ja mulle endale see kalmuse lõhn väga ei meeldi ja külla piri oskaks öelda, et mis see põhjus on? Taimede puhul on ju tegelikult ikkagi väga oluline see, et mõnda taimes absoluutselt ei kannata. Ja sa pead selle ära tundma, isegi kui keegi teine teile ütleb, et see on jube tervistav, ärge puutuge pigem et, aga inimese keha tunneb väga-väga hästi ära selle, et mida, mida võib ja mida mitte aga kõikide nende teede tegemiseks, et seda ma küll soovitada, et otsige oma oma lähim allikas ülesse ja tooge sealt vett, Eesti allikad on nii heas seisus, et sealt saad alati puhast vett. Ja, ja see allikal käik, et igal 10-l juhul te näete seal palju vahvaid taim sõpru ja ja just see on see väärtus, võib olla. Kas allikal käidi, kui käidi vett toomas, midagi palumas igale allikale, nii oma isikupära või erikombed, et kas siis taimi või ütleme näiteks lilli tänutäheks kallikas hõisati oli ka sellega mingeid kombeid, et mitte, et sa lähed ainult taime tooma, vaid, et sa lähed nii-öelda viidet, oh aitäh. Siin on sulle karikakrad. Ei, vaat see on küll päris kindlalt, ei ta allikasse ei tohi midagi orgaanilist visata. Et sinna käib kas hõbemünt või kui te tahate midagi jätta siis kaldale, aga mitte mingil juhul vette, sest orgaanika läheb ikkagi mädanema. Ja, ja see on üsna pea, siis on see allikas ka rikutud, loomulikult ühest lille õiekesest ei juhtu midagi, aga parem on see lill jätta sinna, kui te tahate sinna kaldale, aga mitte mingil juhul vett. Ja, ja, ja noh, mõtlen, et tegelikult allikad ja taimed, et ega nad nüüd nii väga ju ka omavahel läbi ei saa, et et need puulehed, mis allikasse kukuvad tihtipeale ikkagi seal tekib see kõdunemine, et kui te iganes allikasse lähete, siis siis päästke, päästke allikad nendest lehtedest tõstke nad välja kuskile natuke kaugemale, et käisime just Bacardi allikal, kus oli niidetud või oli sinna keegi viinud sõna jalgasid sisse naiste sõna jalgasid ja need juba tegelikult lagunesid, et sel hetkel võib ta ilus olla ja hästi vahva seal ikka äärja. Teil endal võib hea tunne olla ka see, kes järgmisena tuleb, et sellel on juba keeruline jate. Järgmine tahab ka seda head vett, et kus iganes saate, tõstke kõik need heinad ja kõrred ja oksakesed välja ja mul oleks õudselt hea meel, kui näiteks keegi kelle valduses on Saula siniallikate puhastamine puusalt välja tõstaks, et et need on sellised kohad, mis võiks olla ilma ilma lillede ja taimede Ta allikas, et tegelikult on ka see, et ega allikas ju, kui ta on ikkagi selge tugeva vooluga allikas ega seal taimi kasvasest nii külmas vees ei saa mitte midagi kasvada, selle seal seal isegi kalad ja putukad ei ela. Kavilda või KVA läte on ainukene, kus ma tean, et konnad sees elavad. Et aga, aga jaa, koostrikul on, on forellid, aga no forell ongi külmaveeline kala. Aga jah, see taimi väga palju allikas sees ei ole, aga kõik muu on ümber. Raplast veidi lõunas on suure aruallikas, kus poolkatlad vist käib oma joogivett toomas. Kadunud Andres Hein tõlkis selle ingliskeelsesse springo. Andrese mood ja seal oli küll armas, kui lihavõttepüha ajal olid allikaservale pandud päike, klaasikene parasjagu kevadiste lilledega ja küünal. Et hästi hea ja soe tunne oli. See on niisugune tänapäevane komme, aga tõesti inimesed väljendasid oma ehedat ja siirast lugupidamist selle selle suhtes. Irje siit Kristjani jutust noppisin välja selle, et kalmusejuur talle üldse ei sobi, ehkki võib olla väga hea ravimtaim. Et millest see räägib, et kui on tõesti tõhus ravimtaim ja noh, ju seda saad terveks. Aga üldse ei meeldi. Sealt ta peabki vaatama, tema mitte, peab, aga võiks vaadata selle taimesõnumit. No ma võin tuua näite praegu näiteks oma oma lähedaste hulgast et minu emale näiteks üldse ei meeldi raudrohu lõhna ja kui teised hakkavad raudrohu teed joomas ja ma ei, ma ei taha seda lõhnagi üldse tunda, et korjakese raudrohi minust kaugemale. Ja kui me hakkame mõtlema, et nii sõnumit raudrohi kannab, et raudrohi on selline elujõud, et veri on meil elu jõuda, et see on elujõud ja ja et see, see annab inimesele juurde sellist tugevust ja, ja, ja, ja, ja, ja kestmajäämist ja, ja, ja energiat ja elujõudu. Mis me mõtleme sellise Tunde peale, et mis sa võib valitseda, siis Meiame oleme lapsed oma emal juba suureks kasvanud ja oma teed laiali läinud ja kuidas siis ema saab oma lastele öelda, et mul on kõik nii hästi ja nii korras, et et kord annab meile sõnumi, et et ma olen väsinud Janar ja et äkki te tuleksite mind vaatama, et siis see on ju palju meeldivam, et siin jälkale ikka jälle läheme ja lohud, oletame, et sul on kõik hästi ja ja, ja, ja, ja kõik on korras. Et noh, see oli üks selline väike näide, et et tema ei hakka seda Kristeli teemat lahkama. Näiteks noh, ma arvan, et mul on lihtsalt see põhjus, et ma mäletan, et isa isal oli selline. Ma arvan, et vanaema käest saadud mingi pulgaarlaste raamat oli ravimtaimede kohta, noh nõukogude ajal oli ju see ega ühtegi ravimtaimeraamatut eesti keeles peale selle selle viies trükis välja antud. Soli Tammeorg Kook Vilbaste Eesti NSV ravimtaimede viis trükki, trükiti seda, et ega tegelikult rohkem ei olnud. Jaa jaa, siis oli tõesti nii, et kui sa kuskilt mõne raamatu kätte said, siis siis ikkagi katsetati ja minu isa ka ikka katsetas, vennal oli tollal shokolaadi allergia minu meelest ja siis ta tegi seda kohutavat jooki või teed seal seda kalmuse teed. Ja muidugi noh, mina nautisin alati seda, kui sa neid ravimteesid tegi, siis siis toodi talle tänutäheks ikka šokolaadi kar. Ja noh, ma sain need kõik ära süüa, sest vend neid süüa ei saanud, aga aga, aga sellest raamatust on huvitav mulle meelde jäänud see, et isa tegi, kõik need ravimid tegi väga peeneks, hõõrus uhmriga. Et kas huvitav, et kas on mingid erinevad koolkonnad, et mis ütlevad, et üks ühel puhul, et terveid taimi kasutada ja teisel puhul on, need tõstis pulbriks, tehakse. Erinevad koolkonnad, vaid ma olen ikka öelnud, koolis ka rääkinud, et et kui sa teed, sa võid taimedest hästi palju erinevaid rohtusi teha ja sa oled alati erineva tulemuse ja sa võid doseerida taime erinevatelt jälle erineva tulemuse. Et sa võid teha. Sa võid ühes taimes teha hästi lahja tõmmise, sa võid teha hästi tugeva tõmmise, see tulemus on erinev. Ja tegelikult ütleme selle struktuuri lõhkumisel ja selle Tselluloosikihi lõhkumisel on ka oma hea omaduse organismil ta, ta jõuab minna sügavamale kudedesse ja sügavamale, tungida sügavamatesse kihtidesse kihtidesse kui, kui see, kui me säilitame selle terviku ja anname siis organismile kui kogu tervikuna informatsiooni, et see pigem ongi seise, füüsilise ja informatiivse tasandi või sellise toime vahe. Et kuidas kasutada, et meil on ka osad rohud, on tehtud nii, et me teeme hästi peene pulbri ja siis kasutame seda siis kas mee sees või, või alkoholi sees või, või, või äädika sees, see on hoopis teine toime, kui, siis ütleme nendel tervetest taimedest tehtud rohtudele. Huvitav on see, et niivõrd erinev on see erinevate rahvaste taimedega suhtlemine, et kui sind teetseremooniast juttu oli, siis mulle meenub ainult üks, üks ja kindel teetseremoonia, mida me kogesime siis Mikuga, kui me käisime linna metsanduse mingil konverentsil Hiinas Hanksous ja siis ära tulles me palusime, et, et Shanghaisse lennuki peale minnes, et äkki kuskil viiakse meid, kus on vahva, mingi teetseremoonia ja ja siis me sattusime sellisesse põnevasse paika, kus toodeti krüsanteeme nupu teed. Ja noh, viidi meid siis seda teed, kõik ilusti serveeriti seal näidati, kuidas nad panevad seda ja lõpuks toodi siis muidugi need pakikese, mida me pidime ostma ei hakka. Aga meil oli nii, et kuna seal oli veel soomlane ja ja üks eestlane vist oli veel. Ja siis noh, meie jaoks on krüsanteeme ikka tugevalt mürgine taim, mida, mida ikkagi ta matuselill lill, ütleme niimoodi, siis tähendab selle kõik hoidsid niimoodi, et alla ei neela seda, seda teed. Ise noh, üks oli veel niisugune ikkagi taimeteaduste professor väga alla ei neela teed ja siis, kui lugesime, mis paki peale kirjutatud oli, et see on igavese nooruse eliksiir, naersime, et no kui selle alla neelas, siis oledki igavesti noored. Pärast seda, jah, ma olen mõelnud, et need kombed on ikka maailmas ikka niivõrd erinevad, et noh, veel mõned niuksed, ekstreemsed näited, et et kui me tõlkisime rootsi keelest seda õuesõpperaamatut seal oli, soovitati noorte skautidel, et noh, võtke neid soolikarohu noori võrseid ja page neid pannkoogitaigna sisse, siis noh, esimene reaktsioon, eestlasel on ikka see, et soolikarohi on mürgine taim. Et seda sai, sai pudu ja ei topi kuskile söögi, siis see võib olla noored ei ole, aga noh, meil ei ole seda tavailmselt kui pojengi, et ma olen veel hiljuti lugenud Kirjandusest ja netist, et jumala eest, pojengi ei tohi ka suhu võtta ja kasutada, et väga mürgine, aga ometi võime lugeda, et seda pandi vanasti toitude hulka jahude hull ka ja, ja on ju väga iidne, ravimtaime. Aga. Enne tahtsin just mul tuli selline mõte, et kuidas inimene leiab oma taime, aga minu arust väga paljud taimenimed kätkevad endas ka loomanimetusi. Et kuidas need loomad selle taime leiavad, et mina olen alati oma loomade pealt jälginud, et et näiteks mu oma koer, ta, ta võib täiesti vabalt süüa ära, meetri jagu nõmm-liivateed, nii et silm ka ei pilgu. Ja, ja kust ta selle teadmise võtab, et tal ei ole vanaemaga vanaisa seda edasi andnud. Et kuskohas see teadmine tuleb, et et minu arust Eeval on oma oma loomadega hästi palju huvi, Ta vaid kogemusi taimedega, et mitte ainult inimestele ei mõju taimed, vaid ju loomadele ka, et Eeva paari sõnaga räägib. Kuidas ta on, kas ta on hästi huvitav, mis sa ütlesid, et tänapäeval on väga paljudel loomadel see võimalus ära võetud, et iseendale see taim leida, mis, mis teda aitaks. Ja kui nad selles taimerikkas keskkonnas pikemat aega olla saaks, siis nad leiaksid väga ilusti üles selle, mida neil vaja on ja loomad ei tervendaja ennast ka alati sissesöömise kaudu, vaid vaid lihtsalt selle taime lähedal avamisega või, või püherdamisega. Ja minu koera pealt näiteks näide, kui kui tal ilmselt organism oli mingid allergeeni või sodi täis, siis ta meeletult sõi orasheina, mis on soolepuhastaja. Ja tegelikult siiamaani imestan, et me läheme koeraga aeda ja mina korjan endale sealt köögivili, tema laseb põõsas oma orasheina, et et sellel ikka mingi põhjus on, et see ei ole, et nüüd hakkab vihma sadama. Koera lemmiksupp on nõgesesupp, õde. Et ma tahan seda öelda, et tegelikult inimesed, nad jälgivad oma loomi, et nad saavad sealt kasti palju teadmisi, et just et kus kassid püherdavad ja kus kassid lähevad täiesti ekstaasi taimede peale ja see pole mitte ainult palderjan, et neid on päris mitmeid. Mis veel, no näiteks minu kassid. No ma arvan, et paljude teiste omad ka lähevad ekstaasi, naistenõgesepeale, et et mul siin kas oli eelmine aasta või päris hiljuti eelmisel kevadel, kui avastasin, et naistenõgesepuhmas on kassiga arvu täis ja mõtlesin, et mis asi see on, et kus need kassikarvad siia saavad. Ja avastasingi sised, kiisukesed, mõlemad käivad seal naistenõgesepõõsas ja ja muidu nii sõbralikud ja toredad kassid, aga kui sa lähed nüüd sealt ära võtma selliseid küüned sisse ja olid hirmus kurjandeid nagu kiskjad. Et, et ma tahtsin selle heaolutunde nendelt ära võtta. Selle taime inglisekeelne nimetus on ka ju kätni just just et sealse sealse iva ongi, et ja, ja üks asi on see, et minu arust see on väga õige, et me oleme loomadelt selle võimaluse ära võtta, et need ei lasteaia, kui, kui inimene läheb, et nende loom tormab kuskile loodusesse, hakkab midagi sööma, siis nagu ema ja lapse suhe tekib kohe ära puutu, et see mürgine ära jumala eest raipeid söö. Loomad söövad raipeid ka teatud eesmärgil, et oma organismis mingisugust korda lüüa. Et sa oled teinud hästi palju erinevaid rohtusiga loomadele. Jaa. Näiteks üks, mida mina oma koeral allergia vastu kasutasin, oli käes ja täna maga, müüsin siin sellist taimejahu, mis on nõgesest, mida saaks ka talvel siis kasutada, kui vaja on. Aga rohtudest võib-olla veel on mul melissiga käpavaha tehtud, mida, mis on rahustava toimega ja mis, mis leevendab ka põletust ja see ongi siis vajalik selleks, et kui kui koer kuumal asfaldil oma käpad ära põleta või talvel soola seal tänaval tulevad lõhed, siis muutuvad karedaks. Et sellist looduslikku abivahendit oleks. Neid ideid on mul veel, mida võiks teha ja mida kasutada, aga no näiteks olen mõelnud loodusliku puugitõrjevahendi peale ja kõrvaõli peale. Aga siiani need veel valmis ei ole saanud. Ootame põnevusega. See on hästi põnev ja praegu väga kiiresti maailmas üha laiemat kõlapinda leidev leidev suund just loomade juures, et ka loomadel noh, nii nagu inimestele, et me oleme sõltuvad ravimid vestlusest ja tihtipeale laseme lihtsalt et selle sümptomi vastu selle tabletiga, et samamoodi on loomadegagi loomadel on ju sellest noh, kõik need erinevad loomatoidufirmad, mis ütlevad, et toit ja ainult nende krõbinatega nende konservidega, teie loomad on terved. Selle vastu protestis Jon, päris ulatuslik liikumine nii Ameerika Ühendriikides kui ka Lääne-Euroopas, Saksamaal. Meil hoiust meie shamaanikursusel juulikuus oli üks juhtiv loomaravitseja jaa jaa, toitude raamatut, paljude raamatute autor, Svooni saiman või Siimon. Ja ta oli nii vaimustusest Eestimaast, et tal kindel plaan tulla siia ja meie oma koeraaretaja Väikse kitu aretaja Lili Morgan Klaasmägi Laekverest sõlmis temaga kokkulepe, et oleks võimalik tema raamatud, et eesti keelde tõlkida. Ja mida rohkem herbaatikuid tekid, seda, seda laiem on sellele kõlapind. Et üha rohkem on inimesi, kes peavad koeri, kes tõeliselt noh, kõigest südamest hoolivad, et et need loomadki oleksid terved, et nad ei ole siis tabletti või võid nende kiirtoitude sõltuvuses. Ma arvan, et see on teema, mille juurde kindlasti on võimalik ka siin kosmosesaates ikka ja jälle tagasi tulla. See on põnev jah, et see tema raamatus on nii hästi müünud, et ta on suisa rikkaks saanud. Et ilmselt ikkagi mõtlen nii, nagu inimestel on seda looma sellesamamoodi vaja, et noh, see, mis Mikk ütles, et, et meil on kõik koerad on toas ja ühtegi taime ei näe enam. Et jah, ma arvan, et sul on suur tulevik. Hiljuti käis mul külas Ameerikast, eks üks meesterahvas, kellel on väliseestlane, kellel on seal kolm loomakliinikute ja kui ma rääkisin talle, et ravisin oma koera kärntõveks tõvest puhtaks turbaga, siis ta pool tundi ei suutnud uskuda ühtegi mu sõna ja küsis, et kas ma ikka kõik proovid tegin ja kas võeti, võeti need kaaped ja kõik ja ja ei suutnud uskuda, et ta ütles, et ei, maailmas pole siukest rohtu veel leitud, et ainult antibiootikumid ja siis mingeid siukseid turja peale tilgutavad tilgutatud asjad, aga et meie oma turvas on üks suuremaid ravimeid. Et noh, meil on tegelikult selline varandus siin Eestis olemas, mitte mitte kuskil mujal maailmas ei ole. Tsooni seisukoht oli ka see, et koerade toitmise juures on juba hästi oluline see, et me valget nisujahu ei anna koertele. Et see on üks kõige suurem allergiaid ja igasuguseid hädasid põis põhjustav, et et kui need asjad välja visata ja tõepoolest see toit peaks olema ka ikkagi. Ja tema on oma neid retsepte teinud selle järgi. Et ta vaatab, mida inimeste peal on katsetatud ja samamoodi need koeravähid, mis praegu hästi levinud on. Ta ütleb, et ta võtab siis nagu need need ravimid, mis inimeste peal on hästi toiminud, võtab need kokku ja, ja paneb need siis nagu ka koera koerte ravimitesse sisse ja ta ütleb, et ikkagi väga, väga palju on neid, kes ikkagi paranevadki. Et see on praegu mitte ainult inimeste probleemse või vaid ka koertel on ikkagi hästi palju kasvajaid. Aga Eeva, kas siin on mingid ohud ka, et mõni selline entusiastlik kuulaja läheb nüüd koju, võtab kõikvõimalikud tilgad, tinktuurid, ei hakkab oma looma tohterdama, et kell käpa peale salvi ja siis söödab mingeid tilku siis eriti võib-olla alkoholi baasil on veel eriti ohtlikud, et kas, kas looma loomaravimtaimedega ravides või tohter ütles või turgutades on ka mingi selline piirdoseerimised, peab seal täpne olema või võib katsetada nii nagu inimeste peal? Loomulite. Päris katsetada. Kristel siin rääkis, kuidas ta oli katsetanud inimeste peal. Vähiravimeid siis ka koerte peal, loomulikult tuleb mõistuse piiridesse jääda, et, et mitte kõike korraga anda ja peale määrida, et et samamoodi nagu inimesel hakkab vastu, hakkab loomale vastu, aga et tõesti seda piiri võib niimoodi tasapisi kat katsetada ise ja vaadata, et mis maalt mõjub ja, ja palju anda, et koerad on ju ka erinevas kaalus erinevas suuruses erinevaid tõud, et et see on erinev ja, ja noh tõesti meeletut kogust korraga esimesel koeral ei ole mõtet anda. Koer näitas, kes veetis jääaugus teatmatu hulga tunde, kui meid kodus ei olnud, oli kukkunud pauku ja kelle me sealt välja tõmbasin ja kes põhimõtteliselt oleks surnuks külmunud, seda teda päästis ainult konjak. Nii et ma turgutasin teda konjakiga ja oma armastusega ja, ja, ja kõik tekid ja padjad olid kuivaks hõõrutud, aga et koor jäi ellu. Niisugune terviku tunnetamine on kindlasti oluline, see, mida spooni ja mida see koolkond õpetab, on see loom on loom ja ta on lihatoiduline, ta ei pea mitte ainult liha sööma, vaid ta peab saama ka muid siseelundeid, soolikaid, kopsu ja nii edasi, et noh, see kõik kuulub, et selle koera eel laste menüüsse ja toidulauda ja, ja seetõttu seda kõike parajal määral olema. Ehk siis kokkuvõttes peaks olema ikkagi eluterve mõistus sama, mida Eeva ja Irjagi ütlesid, et sa tahad, et su lemmik oleksid terve. Ja sa teed seda, et see niimoodi läheks. Lisaks turbole muideks on ka väga hea ravim nahale, koera nahale ja inimese nahale on jõhvikas. Et ta on väga hea antiseptiline taim või mari, et see on ju ainukene mari, mida võib vabalt ilma igasuguse konserveerimiseta hoida kevadeni või noh, rabaski seisab ta kevadeni. Et see kaitsev kiht on tal niivõrd tugev, et ta suudab ennast säilitada ka selles külmas soojas igal pool, et hõõruda see mari pudruks ja panna peale, kellel on nahahädad, on suurepärane vahend ja vot just selleni seepärast peaks inimesed ka talvel seda jõhvikat sööma, et just nimelt seevastupidavus ja tugevus ja tugev kestia, mida meil kõike talvel vajada, oma kesta ja soojas. Ja kas siis seestpoolt tegelikult sellepärast, et hiljaaegu just Facebookis üks üks sõber küsis mu käest, et et noh, kus ma saan, jõhvikaid turul ei müüda kevadel, et ei ole kuskil, et, et tema ämm keeldub ühtegi teist mahla joomast kui, kui jõhvikamahla ja, ja päris jõhvikatest, et ta ütleb, et see on ainukene asi, mis kopsuhaigustele ja palavikule aitab, et et noh, see on meil vanasti teada juba, eks ole, et see aitas ja aitab siiani. Selle järgi võiks jõhvikas olla täitsa meie rahvusmaris mis aitab meil kesta nii, nagu me kestnud ole. Seal ma ootan väga juba Su jõhvikaraamatuid, väga hea ajastus ka, kui ta välja tuleb, siin septembrikuus, aga oleme peaaegu lõpusirgel. Kas on äkki publiku seast kellelgi tekkinud mõni küsimus, mida meie taimemaagia asjatundjatelt kysida? Kõik on eksperdi, läksime juba loomamaagia ka üleni äkki tuleb loomade kohta mõni mõte kellelegi? Kui ei ole, siis noh, mul küsimused otsa juba ei lõpe alati kõike teada. Mic sinult ma tahan öelda seda, et sina oled väga kaua ja pikalt ja süvenenult uurinud meie rahvapärimust ja eriti palju just seda, mis puudub, puudutab loodust, loodusega, suhtlemist, loodustunnetust, et millised on meie pärimuse järgi need kõige väekamad taimed, need nõiataimed, et kui minna nüüd ja korjata noh, mõned neist võib-olla juba ära õitsenud, aga ütleme, võtan järgmine aasta tiks eesti rahva kõige vägevamad nõiataimed endale herbaariumisse saada siis mida jahtida. Ma pean kahjuks õhinat natukene jahutama ja maha võtma, siis meie esivanemad olid ääretult praktilised kus sõltub alati sellest, mille jaoks parasjagu teda vaja on. Muidugi võiks nimetada üheksavägist, et kus seal kohe öeldud, et üheksa väge on sees, et on hästi väekas sookail, mida pandi saunas saunakerisele ja ja öeldi, et pandi õlle sisse, tegi õlle niisuguseks eriti vänge, aga jälle sõltub, mida sa tahad, Bors, mida pandi lääne pool õlle sisse väetaimena. Aga mulle endale meeldib mõelda kahes puus, kasepuust ja kuusepuust. Et kui me mõtleme, need on kaks puud, kes tohivad tüvest kuni ladvani kaks korda aastas meile tuppa kylla tulla. Suvistepühadel, jaanipäeval pulmade ajal on kasepuu, mis siis tohid tulla niimoodi tüvest kuni ladvani meile tuppa. Kui mõelda, mida kõike kask neile annab sandal seda väge tõesti otsatult, seal on tema mahl, on tema pungad on tema lehed, millest sa vapustavalt head teed ja vihaks, kas Kedasid kasetoht, mis annab meile tuld, kaseid ohust aetud dekaatmis, nahka ravib ja nii edasi ja nii edasi. Laste laste ravimine, pahanduse. Plaaster tiga suguseid, plaastreid saab, et on tõesti üks väekamaid taimi meie ümber ja sügavalt lähedane ja, ja võimas. Ja teine samavõrra võimas on ju siis teine tubane külaline, keda me aastavahetusele batoome ja samamoodi kui keegi lahkunud on, leinaajal, kuuseoksad põrandal ja kuuseoksad kuusepärjad, kuuselõhn on igal pool laiali. Samas kui vaadata kuuske veel, et kuusevõrsed kevadel, kes meist poleks neid nokitsenud. Kuusevõrsetest omakorda on võimalik võimsat tervendavat siirupit teha. Vanasti näriti kuusevaiku, see oli vaese lapse näts, mis alguses on hirmus kibe ja paneb niimoodi lõuapärad kangestid. Aga varsti tekib sellest roosakas ja mõnusalt magus mass, et kui seda natuke kauem närida, kui ta süljega on segunenud igasuguste haigus suuhaiguste vastu. Samas kuusevaigust on võimalik hästi võimsat haava tervendavat salvi teha kui meevahaga ja, või kadedad segi panna. Niiet et see taime väekus ja nõiavägi sõltub ikkagi sellest, milleks meil parasjagu teda vaja on. Ja jah, tõesti väga lihtne on minna ja võtta üks korralik kaseviht ja, ja öelda, et olen suur nõid, vägev viht. Vanal ajal olevatki nii olnud, et kui eesti soost mungad olid viinud üle vaadata, Ta roomas sauna ja siis näidanud, kuidas nad lihtlejevad sisse tuli õudusest Judisedes välja ja kirjutas raporti, et noh, need eestlased lähevad ikka natuke üle piiri, küll omaenesepiitsutamist piinamis ikka. Liig mis liig. Jah, muid taimi, kärbseseent nimeta tee on ju läbi aegade ei ole samamoodi sugugi ohtlik, lik mürgitaim on narkootiline. Noh, ta ei ole, taimed on siin, nüüd muidugi, aga samast loodusest ja metsast. Humal on see, mis pärimuses on hästi paljude mõistatustega, eks ikka sellesama pärast, et jällegi ta teed õllede väekaks ja vägevam. Et me peame vaatama, mida me tahame selle väega peale hakata, et me ei saa öelda lihtsalt vägi kui niisugune Lõuna-Eestis setomaal Õie Sarv ütleks selle peale, et Pägi tähendab hoopis seapekki seal seal kõige seapekk taim. Aga jah, sõltumatult Teie olukorrast ja kontekstist, et me peame vaatama, kus me oleme, milleks me oleme, mida me sellel hetkel tahame. Ja see, et me sellel hetkel oleksime maailmaga silmitsi kõige suurema kokkupuutepinnaga, selles on see, kus kaal peitub meie väekas ja võime olla ilus olla maailmaga koos. Ta tiri äkki oma nõiataimedest rääkida. Me vali, otsime oma herbaatikale taime ja mõtlesime, et mis võiks olla põhjamaa, eks vägev taime ja neid kindlasti on hästi palju. Aga me valisime põdrakanepi. Ja see, see on täiesti selline selline taim, et ma mäletan, et minu ema oli Siberisse küüditatud ja ja ütles, et nii kui külm oli, esimene külm on üle käinud, siis kõik siberi mutid läksid põdrakanepilehti rookima. Ja ma mõtlesin aastaseks asjanud, rookisin lehtedest peale külma, et kas nad enne siis ei jõudnud või mis, mis seal probleem olija. Aga tuleb välja, et et need põdrakanepi lehed peale külma saavad oma õige mõjujõu. Nii et me oleme siin katsetanud ja proovinud erinevat pidi põdrakanepit kasutada, et et kui põdrakanepilehti külmas hoida ja siis natukene kääritada ja kuivatada, siis me saame erilised nõiajoogi. Ja kui põdrakanepi juurt veel sinna lisada, siis siis võib kolm päeva ümber lõkke tantsida, nii et et tegelikult põdrakanep, võib-olla nii rahustav tohib olla ergutava. Ta on valuvastane taime ja, ja ega ilmaasjata teda ka põdrad ei söö. Nii et ta annab tõesti sellist potentsi ja väge ja vastupidavusjõudu just nimelt siin selles põhjamaises kliimas, et minu arust põdrakanep ja kui te vaatate, vaata kuidas põdrakanep õitseb. Et kui see lilla vägisi mõjub otsesi ja meie krooni, et et eriti lillade õitega taimede õitsemisaeg, et siis on tõesti niisugune tunne, et kõik pea sumiseb ja kumiseb, et seal toimub meeletult palju erinevat liikumist ja ta paneb selle kroon, kroon energia või meie krooni paleb niimoodi mõnusalt vibreerima. Nii et see nii nii tema füüsiline toime energeetiline toime on hästi võimas ja vägev. Minul on lihtne, tegelikult vanaema poolt peaks olemas väela taimse rukkilill, mis nii pikka aega ilusa sinisena seisab ja mis ka meie rahvuslill on. Ja vanaisa poolt ilmselt siis nurmenukk, sest need 128 nime, mis ta nende kohta kogus tegid ka selle, et et lisaks ühele allikale, millele tema nimi antud on, on see Nurbenuksis tema hauakivile raiutud. Aga, ja ema ja isa poolt ilmselt peaks olema jõhvikas, sest modan jõhvikasordiaretajad ja kasvatajad. Aga mulle endale tegelikult meeldib kõige rohkem kadakas. Et kus iganes ma käin, et on selline välikäikudeks selline anorakk tavaliselt, kus on rinna ees niisugune tasku, siis kui ma mõnest kadakast ikka mööda lähen, siis ma raban ikka biotee neid marju ja võtan kaasa ja seal nad kuivavad kõige paremini rinna peal ja pärast neid süüa niimoodi kolm marjakest päevas või niukene sihuke eriliselt hea maitse, noh, nad ei ole marjad, nad on käbid, aga see niisugune, ma ei oska talle kirjeldada, eks ole, sõnades mis maitses, see on, aga kes on kadakamarja proovinud, see teab, kui hea see on. Muidugi on see kadakasuits, et ei ole sellest üldse juttu olnud, et see, seda ju räägitakse, et see oli üks kõige võimsamaid ravimeid üldse Eestis, et kui ikkagi katk tuli või mingi muusugune raske haigus, siis ikka pandi kadakaoksad suitsema igale poole ja saunaski. Et meil on üks sõber Malta botaanikaaias, kes on uurinud kadakasuitsu ja ja ta ütleb, et kadakasuits, et see on ja üldse kadakas, et see on, see toimib palju, palju paremini kui mingi tablette, et niimoodi, et tal on 110 10000 mõju ainetel. Et kui tablett mõjub ühes kindlas suunas, et siis ta ei tea iial, mis see tulemus tegelikult on ja kuhu ta mõjub, aga et kui te kadakast saades selle selle energia kätte, siis on eriline et me oleme korra Mikuga teinud sellise hullu tembu, et ühel Pärnu hansapäevade lõpetamisel sõber Indrek tõi siukse tohutu suure söepanni ja siis me lasime seda tossu nii et terve Pärnu linn tossas ja vallikäär ja inimesed kõik tulid sellest suitsust läbi, aga see kadakasuits, et kes iganes seda nuusutanud on, et see on niivõrd niivõrd mõnus ja hea magus lõhn ette ja, ja ma usun, et need inimesed vähemalt noh, kuu aega ehk ehk olid ikka terveks. Eeva, sinu nõiataim või väetaim, minu nõiataim, ma ei tea, kas Irjeseda mäletab, aga meie esimesel herbaatika koolipäeval pidime me igaüks ennast ühe taimega sama astama ja samamoodi nagu Irjedena ütles, siis minul oli pärn sinna sildile kirjutatud, et ei, sina, ma ei mäleta. Ma tegin, siis oledki per, siis olen jah, no väga hästi, kuid tunnen seda, minu jaoks on Pärnede õitsemise aeg. Super mõnus, selline magus ja mõnus. See on üks suve ilusamaid hetki ja pärnaõit tarvitan ka ikkagi pidevalt, et ma täiesti tunnen ennast selle taimega. Ühel ühel lainel. Me oleme jõudnud tänase vestluse lõppu ja ka augustikuu on jõudnud lõpu, tegelikult ka suvi on jõudnud lõpu, aga ilmselt vist loodusannid veel ei ole päris lõppu jõudnud, et mida te soovitate kuulajatele, et mis on nüüd need taimed või marjad või seened või käbid või midagi? Kar peale jõhvibediaalne Kristeli? Ei, aga kui järgivad? Siis sa saad sellest veel rääkida, sest jõhvikas on tõesti imeline ja ei kunagi halba kuulda, mis on veel tal häid omadusi, me peame hindama neid taimi, mis meil on siin käe-jala juures ja mäekad. Aga mis oleks veel sellised soovitused, mida siin nüüd kuule paneb raadio kinni ja läheb välja, mida korjata. Kätte hakkab jõudma oma juurte korjamise aeg, kuigi saab veel õisi korjata, näiteks soolikarohi õitseb veel päris ilusti, soolikarohu õisi saab korjata. Aga varsti hakkab jah tulema juurte aeg, et taimed lähevad pealt sära ja ja see juur on jällegi kõige võimsam taimeosa, see juur, mis talve üle peab elama. Nii et kui me selle juure kogume, siis me saame seal selle väe jälle endale, mis meil talveks vaja on ja juurevägi annab ju juure energia meie meie juurde, ehk siis sinna, kust me pärit oleme ja nendesse emotsioonidesse, millega me kasvanud oleme, ehk siis sellest, kus me võrsunud ja sirgunud oleme. Nii et võilille juured, kalmusejuurhanijalajuur. Issand, neid juuri on tõesti mitmeid põdrakanepi juur, tedremarana, juurt. Siis varemerohu juur, et ma olen juba esimesed salvid varemerohujuurega ära teinud esimestelt vareme rohtudelt, kus taimed pealt on ära läinud, et seda tasuks kindlasti. Ja, ja ma ma ütlen, et kui te olete selle varemerohujuure ära korjanud ja sellega hulga vaeva näinud, siis ta ikka tasub ennast tõeliselt ära teha selle salvi ja, ja panna viina sisse tinktuuri teha just talviseks ajaks, kui liigesed haiged liigesed kipuvad siin külmas kliimas mõnedel inimestel jälle valu tegema, siis see varemerohu juur on just see taim, mis peaks olema siis kuskil säilitatud selles olevas, kus mul tekkis sellega seoses üks küsimus just vererõhu kohta. Minul see suvi oli, põlv haige, mis sa arvad? Külmutamisest on tänapäeval ju kõike, külmutatakse varemerohu lehed, et mis see teeb? No varemerohu jah, seda lehte saab kasutada tõesti valusate liigeste peale, kui näiteks hommikul ärkad üles ja kael on valusaid lehti võiks tõesti külmutada ja kasutada. Aga no vot, see ongi see, et tegelikult ta tasuks külmutada või võiks külmutada neid taim ise külma üle elada. Aga mitte neid taimi, mis külmas hääbuvad. Et kui näiteks varemerohu juur ju elab ka lehe külma üle või, või neete juured, kes elavad külmuna, juuri pole vaja tegelikult külmutada, aga me ütleme taime tervikuna ta võimeline külma aja üle elama, siis see külm ei tee talle midagi. Aga üldiselt mina ise väga külmutaja ei ole, et ma pigem püüan kuivatada sõda ja säilitada muude rohtudenam, eriline külmutaja ei ole teatud ma olen kuulnud küll, et see on selline uus suund, et külmutada, kellel külmikut kodus tühjad seisavad, et võib ühteist sinna sokutada küll, et näiteks vihad on väga-väga mõnusad, kui need külmikust võtta. Kuivatada. Eeva, mis sina soovitad korjata? Minul on mõttes ainult see õunaaeg, et nautida neid eestimaiseid, õunu oma aiast mine võtta, kuna tahan, et ma soovitan kõigil süüa nii palju, kui jõuate. Kristel no minu puhul on lihtne, eks ole, mind ei huvita, et ma tegelikult täna hommikul just küsisin ka, et kuna ma ise pole soosse praegu jõudnud, et kas on jõhvikaid ja põnevam, mul on alati üks inimene, Pille Tammur, kes seal laeva soo lähedal elab ja ja siis küsisin ta käest, et kuidas jõhvikasaak see aasta on, ta ütles, et väga hea, sest ma küsisin, kui sa oled Vilsandil. Et ühesõnaga otsereportaaž Vilsandile, aga ta ütleb küll, et tõesti, et kui nüüd vihm ja sõit jätkub, et siis tõenäoliselt tuleb väga hea jõhvika aasta, et see jõhvika täiskasvamine ja toimubki nüüd augusti lõpus, et mispärast just neid toorelt ei tohi ära korjata, et, et see on see aeg, kus isegi kolmandik suureneb marjakaal ja kui te lähete rappa, siis vaadake jõhvikaid on tohutult palju erinevaid, et kui te võtate peo peale, erinevad korjatud marjad, et siis seal on selliseid roosasid on punaseid. Mõned on suisa täpilised ja osa on sellised. Pirnikujulised osa on lapik, isikud ja osa on hästi suured. Laeva rabas on üks koht, kus te võite korjata aspiriinimaitselisi jõhvikaid, et ma ei tea, kas nad töötavad ka nagu asby aspiriin, aga et on ka tegelikult üks roosa pirnikujuline jõhvikas, kus on isegi C-vitamiini suuremalt ja kui te neid nüüd kokku korjata, et tegelikult ei ole mingit põhjust neid kuidagi konserveerida, vaid te võite panevad lihtsalt allikavee alla näiteks purki ja ei ole vaja külmkappi kulutada selleks talvel hoitigi neid sageli allikavees ja siis võeti välja niipalju kui tahtsite või võite ka külmutada ja teil on aasta läbi selline suurepärane ravim olemas, nendest teha igasuguseid smuutisid. Kui jääte haigeks, siis lihtsalt suhkruga ära hõõruda ja värske see jook peale. Ain Raal rääkis põneva loo, et kellukest valatakse peale veel sellele ühesõnaga sellele toormahlale, et see pidi veel eriliselt hästi mõjutama. Ta ütles küll, et see on lihtsalt võib-olla sellest mõttejõust. Lastele meeldib see aga aga kindlasti hästi häid jooke saate mingi jõhvikale hakkab pohlale vaene puht ema ei saa üldse mingit tähele. Puhl on meil ju kogu aeg alati laual, see on, tal on väga kindel koht, see on jõulu jõulu jõuluprae kõrval. Et selles suhtes, ma arvan Poola no vaata, kas enam käiakse, ma just Soo Marju just vaatasin, et kas käiakse pohlal, et, et soosse ei lähe vist keegi enam pohlale, pohlal käiakse seal PõhjaEestis ja seal on tõesti niimoodi, et 15 minutiga korjate paar liitrit, et see on, see mulle meeldib, aga ma ei tea, see aasta ma nägin juba esimesi marju turul, nad olid jumalast noored, ma ei tea, miks nad niimoodi korjatakse. Aga et need täisküpsed marjad, et need on iga igal juhul palju, palju parem mõlemad, et kes iganes neid marju endal tarbib ka, et et mustsõstraid ka ei ole väärtuslikud, kui nad on toored, veel. Ta yldse taimedega. Üks taim, mis mul meelde tuli praegu, et mis tegelikult on praegu viimane aeg korjata, ta õitseb veel täiesti on kuldvitsa, et kui te näete, et põllud on kollased, siis kuldvits neerudele ja kui me mõtleme, et mis seal taga on, siis neerudes tekitavad haigust meie hirmud, nii et öeldakse, et neerud on hirmupesaks. Nii et et kuldvits tinktuuri sellest teha, noh, teed eriti ma ei soovita Köstinktuurina. Neerusi puhastada on üks üks selliseid taimi, mida võiks korjata veel ja ainult õisi. Kes ei leia, tulge raadi, alevis, aleviku, meil on seal terve suur põld. Seda, et kogu see Tartu Raadi tulevase muuseumi ümbrus on seda kollast kuldvitsa täis, et see on kanada oma. Jah, aga ma arvan, et toimib samamoodi. See ma arvan, neil vahet palju ei ole, see, mis metsikult põldudel kasvab, et no mis pererannas on teda rohkem, harilikult vitsa teda on ikka päris palju mujal ka aasade peal põldude peal. Mikk, sinu soovitused. Tuli täna mitu korda meelde ja lähedale pihlakas, et tänavu aasta on väga hea pihlakasaak. Nii kultuurpihlakad tegelikult et endal aias ka jällegi kultuurpihlakas mõnusam neid ilma kibedat marju maitsta, aga, aga samas tekib nagu igatsus selle metsikuse järgi, et ikkagi see päris metsiku pihlakad kergelt kirbe maitses kuidagi vägevam ja võimsam. Ja seda ükskõik, kas siis mee sees teha või ta talvel niisugune turgutaja ja üles ära tajad talveuimast ja hädast ja ja niisugusest uimasest olekust, et, et ärge seda ka unustage. Jah, mina mõtlesin ka just pihlaka peale ja üsna egoistlikud, mul on aias väga suur pihlakapuu tav ja Irja, tahtsingi sinu käest küsida ka, et äkki räägi omalt poolt ka paar sõna pihlakas? Pihlakad on ju kasutatud kaitsemaagias näiteks vana kombe kohaselt väikest pihlakapulka kantud käekotis või siis tänapäeval. Ja lapsed võiksid päeviku vahel kanda näiteks siis on kõik viied. Pihlakaoksa või lehte või no ma arvan, Maria sinna ei pane vist sinna päeviku vahele, aga oksakest võiks kanda sel päeviku vahel tegelikult kõik elusituatsioonid, kuhu me tahame õnne kutsuda, et õnn pihlakas on õnnega seotud õnnetoomisega meie ellu öeldakse, pihlakas ise on väga leebe puu. Aga, aga, ja pärimuses on ta seotud just nimelt õnnemaagiaga kaitsemaagiaga, et kui te tahate teiega halbu asju ei juhtuks, kui me tahame meiega halbu asju, ei juhtuks, et me tahame kutsuda endale sellist head tunnet ja tunnetki on ellu, et siis pihlakas peaks olema ja tegelikult üks asi, mida veel mina olen teinud ja no kuulnud, et pihlakaoksa tuleb vahetada, et ei tohi pikka aega ühte pihlakaks hoida, et seda peab aeg-ajalt vahetama. Ta imeb ennast negatiivsete energiate jah, et siis käib külas jälle ja too tuut, lapsed võiks herbaarlehe teha sinna päeviku paberi alla kile alla ja meie, me oleme lastega teinud käes, kui lastegruppe käinud, oleme teinud neid jõumärke pihlakast, et mida ka saab endale siis riputada kas kaela või voodi kohale või ukseks kohale. Jah, ma hiljuti lugesin ka seda, kui palju kõikvõimalikke kasulikke aineid, vitamiine, mineraale pihlakas sisaldab, et oli kirjas, et kui süüa iga päev 10 kuni 15 pihlakad, siis oledki täiesti terve kogu neeme tegelikult iga taime kohta. Sedasama jumal tänatud, mõtle, kus miljonist. Siis alles luksuslik eluvaras käin jõhvikaid pihlakas kogu aeg, terve noor ja ilus kolleeg ammarvetel Eesti looduse päevilt oli kombeks neid pihlakaid rõdubeebide rõdu vaid selle pööningu peal nööri peal pesunööri peal kuivatada kobarate kaupa ja siis ta ikka jälle talvel, kui tuli, siis oli paar kobarat jälle kaasas ja siis me tegime, nokitsesime neid õudsalt head, olid. Väga tore, olemegi jõudnud tänase taimemaagia teemaga lõpusirgele, suur tänu Heatherbaatika päeva külalised, alkeemia, akadeemia külalised ja raadio, kahe kuulajad ning erilised tänud muidugi tänastele vestlusringis osalejatele Irje Karjus, Eeva loks, Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv. Suur aitäh teile. Ajada.