Vallo Reimaa, kui te valisite ajaloo õpetaja kutse, kas te arvasite, et teil tuleb ajalugu hakata õpetama nii nagu see praegu koolis käiv? Just sel õppeaastal? Ausaltöelda õpetamisest veel sel ajal ei mõelnud eriti rohkem ikka õppimisest. Aga seda, et see, mida me õppisime sageli, ei olnud sugugi mitte see, nagu tegelik ajalugu oli. Sellest me saime küll aru, see tegelik lugu tuli rohkem kuskilt kõrvalt teisi kanaleid pidi kuigi oli ka õppejõude, kelle loengusse Me tahtsime, igatsesime ja kellel on, kust kuulis tõesti seda, mida mujalt ei kuulnud. Kuigi mõnel neist oli ka vastuolusid ülikoolis just oma vaadete tõttu, kuid sellepärast me neid alustasimegi. Aga kuidas õpetama hakata? Need probleemid tegelikult tulid alles praktilises elus ja tuli välja, et see õpetamise aeg juhtus just selle nii-öelda pöörde aja peale, kus enam tõesti selle ametliku õpetuse ja õpiku järgi ei saanud õpetaja nii et paratamatult pidi, kui ennast tahtsid, ausa inimesena tunda, pidid õpetama teistmoodi. Ja kuidas just käima hakkas, see tuli praktilise töö käigus loomulikult esimestel aastatel kõike seda, mida näiteks tänavusel aastal ka eelmisel aastal tunnis räägin. Tol ajal ma isegi ei teadnud veel, kuid sinnapoole sai püütud ja vähemalt jäetud õpilastele selge teadmine sellest et elu siiski oli teistsugune, kuigi tol ajal paljud faktid olid veel teadmata varjatud meie eest. Kuid ükski õpilane vähemalt ei lahkunud tunnistele teadmisega, et kõik, mida õpikutes kirjas oli, mida nad sealt lugesid, et ajalugu just täpselt nii oli. Praegu on ju samad õpikut käibele, mis olid co2. Aga praegu õpikuga pole enam ausalt öelda suurt midagi peale hakata, nii et ajaõpetaja töö on nii puht tehniliselt palju raskem, kuna tuleb kogu see programm ise välja töötada vastavalt oma teadmistele, nendele materjalidele kätte on võimalik saada, kusjuures kogu aeg tuleb uut materjali juurde. Nii et ei saa ka väga rangelt alati planeerida, sest ikka tuleb midagi huvitavat jälle välja. Nii et peab automaatselt kohe ümber orienteeruma, midagi uut jälle sisse võtma. Aga see on suur lisatöö, lisa ajakulu ja aja lõpetajatel, selles mõttes on päris raske. Teie olete ajaloo õpetaja Kohtla-Nõmme koolis, see on üheksaklassiline kool. Ja tegelikult keskkooli osa on ju alles see, mis meid kõige rohkem puudutavat ajalugu. Põhiliselt õpib. Aga päris palju ikka ulatub ka sellesse nooremasse osa kasvõi juba alustades viienda klassi õpikust, kus antakse ülevaade kogu meie ajaloost, kiirpilk sellele, siis see õpik kajastab kõiki neid halbu külgi, mis nendel vanadel õpikutel on ja ka see tuleb praktiliselt täiesti uuesti anda ja mitmeid selliseid väga olulisi möödalaskmisi ja otseseid võltsinguid on ju ka kaheksanda, üheksanda ja nooremate klasside teiste klasside õpikutes sees, millega ajaloo õpetaja peab arvestama, kui ta ei taha sattuda kas või piinlikku olukorda õppida enam ei ole selline, nagu ta oli, võib-olla mõned aastad tagasi Kas õpilane tahab täna teada rohkem ka sellest, mis üldse tema ajaloo kursust ei puuduta. Hetkel? Tahab küll ja eriti aktiivne, see huvi on siiski keskkooli klassides nooremates vähem kuid neid küsimusi ja päris sageli just konkreetseid päevapoliitilisi küsimusi ka näiteks kohalike linnaelu ja ka päris igapäevast, ütleme olmetaset puudutavaid küsimusi tuleb päris sageli, miks just nii on? Ja seda seletada ei ole sugugi nii lihtne. Kui palju on teil tulnud vastata küsimustele, mis puudutavad meie konstitutsiooniparandusi ja ja muid viimasel ajal ilmunud dokumente? Neid küsimusi arutatakse praegu võrdlemisi laialdaselt nii meil koolis kui kostab tänaval inimeste käest bussis pidevalt nii eesti keeles kui vene keeles arutlus sel teemal, kuid siin ütlen eestikeelset just, kellega, nagu rohkem kokku puutunud siiski loodab, neil on siiski nii palju optimismi, et seda seadust sel kombel sel kujul vastu ei võeta. Ja neid tagajärgi, mis sellel vastuvõtmisele võiksid olla, päris reaalselt enamik veel ei taju, kuid selline ettekujutus abstraktne kujutlus, mis võiks tulla, on olemas. Aga need tegelikult tagajärjed võivad olla niivõrd rängad, et me praegu tõesti ei oska ettegi kujutada ja rääkimata nüüd Kirde-Eesti siin Kohtla-Järve probleemist, mis on praegu juba eestlaste kriitiline, siis võib olukord muutuda kriitiliseks kogu Eestimaal. Eestlaste ajaloos on olnud selliseid kriitilisi hetki, kriitilisi situatsioone ju varemgi. Ma arvan, et ühe käe sõrmedest ei piisa, et need üles lugeda. Ja siiani oleme me sellest ikka välja tulnud. Kuid ajalugu ei tunne siiski sellist otsest ümber rahvustamisele suunatud survet ja tegevust nagu nõunud alates 40.-test aastatest Eestimaal. Seda siiski ajalugu vaatamata kõigile sõdadele epideemiatele mis on minu eesti rahva arvukuse tõepoolest kriitilise piirini. Sellist nähtust varem ei ole olnud, sest võõrad valitsejad jäid siiski Ena vahel linnadesse. Nad moodustasid ülikute suhteliselt väiksemaarvulise kihi kuid praegu on suund sellele, et meie, Eesti rahvas võib üldse kaduda siit maa pealt sest hävimas on see, mis meie kultuuri alles hoiab meie keel ja ei kujuta ette, kuidas saaks eesti kultuuri arendada ilma keeleta. Seda näitavad meile kurvad tagajärjed meie sugulasrahvastelt. No näiteks kas või mordvalased ja teised, kes elavad Vene Föderatsioonis. Emakeel on jäänud tõesti kodu keeleks. Väljastpoolt koduseinu ei ole mitte midagi peale hakata oma emakeelega. See on viinud lugupidamise kadumiseni oma keele vastu ja praegu on neid rahvaid ootamas väga kiire hääbumine lähimate põlvkondade jooksul, kuna puudub just võimalus kasutada praktilises ühiskondlikus elus emakeelt ja seotaks. Kui need parandused konstitutsiooni, mis nüüd ette on nähtud, vastu võetakse nii halvemal juhul ka meid ees Ja nüüd räägime tulevase pedagoogi keelte oskusest. Ma palusin stuudiosse neli tulevast õpetajat, kes praegu õpivad Tallinna pedagoog loogilises koolis viimasel kursusel kõik Eve, Egle ja Katrin. Eesti osakonnas ja maja on siis tulevane vene kooli algklasside õpetaja. Millest veel, kui mitte oma emakeelest alustada. Mis te arvate, kui kirjaoskaja ja oma emakeele hea tundja siis tulevane algklassiõpetaja on meil? Minu arvates ei ole lood eriti head selles suhtes, et ma toon ühe näite. Tehti ekspromt, etteütlus, tulemused olid väga kehvad, kaks või tegid ka hästi ette, ütles enamus riike klassist kahed. Ja see juba räägib iseenesest, et, et juba oma emakeeleoskus on meil suhteliselt halb. Kui oleks enne sound reegleid vaadata, siis me oleksime selle noh, rahuldavalt kirjutanud. Aga just et eksprompt me mitte midagi ei olnud saanud enne vaadata. Ta ei, ma ütleks, et isegi meie oma väljendusoskus jätab minu meelest nii palju soovida. Et kui me anname tunde nüüd praktika koolist siis meie metoodika kuulab nii-öelda igamehe sõna ja paneb tähele. Ja kui siis pärast tehakse meile, kus tõesti, milliseid lauseid sa oled öelnud ja kui sa hakkad ise järele mõtlema, et mida sa oled öelnud, siis no tõesti ei leia mõtet ega midagi, aga Sonias oma emakeel ja et isegi ei suuda emakeeles ennast väljendada, kus on olnud siis kõige suurem puudujääk teie õpetamises keeleoskuse omandamisest, alguse saab kõik ikkagi algklassidest ja just kooliajast, sest see, kuidas meie praegu kõneleme või kirjutanud sealt ikkagi pärit kuivõrd korrektne ja perfekt, meie lauseehitus ja kõnestiil üldse. Kuidas me oskame end väljendada? Tulevane koolmeister peab ju vähemalt oskama valdamisest Barakuist, meie keeleõpetuse tase on küll kaugel, aga oskama ikka paari võõrkeelt ka? Jah, nii see on, tõesti, peab oskama. Aga kahjuks on nii, et vene keelt koolis õpime aga võõrkeele osas näiteks pedagoogikakoolis peale keskkooli tulnud õpilane ei saa ennast üldse edasi arendada. Kui palju teil vene keele tunde on praegu nädalas kui metoodikat ega kuus? Ja metoodikaid sealhulgas on? Kaks kuidas te ennast tunnete õpetaja rollis, kui te peate võõrkeelt õpetama? Kui see kalatahvlite lastele vene keelt andma, siis sellist kindlustunnet küll ei ole, mis peaks ikkagi olema, kui sa juba õpetavad. Nii et siin on ka kõvasti endamisest ära teha, et see kuus nädalatundi, mis või vene keele jaoks on seda igati otstarbekam kasutada kasvõi iseenda huvides. Et ei jääks lassi narri olukorda, siis tihtipeale on juba praegu niimoodi, et et paljud lapsed, eriti, kes on näiteks segaperekondadest pärit, oskavad õpetest rohkemgi vene keelt. Nii et õpetaja peab hoolega õppima majja. Kui palju teil eesti keele tund, mida on meil üldse eesti keele tundi, kus metoodikaga on neli? Kaks on metoodika ja kaks on eesti keel kaks keele tundi vähem kui eestirühmades? Midagi, me saame nende eesti keele tundides, aga seda, mida on vaja ikka ikka rohkem teada, seda ei saa anda koolis tundi hästi, kas on vaja minu grupist? Ma võin täpselt öelda, et neid on üldse, kes võivad anda eesti keelt, viis inimest, tule, palju teid kokku hoopis 27, paljud on ka neid, kes üldse üldse ei teagi, instide meil meil grupis. Seepärast seda ei teadnud. Kuna tulid meie kooli üldse ei teadnud, kas kõik teie grupi tüdrukud on Eestist pärit. Ja on nüüd üks tüdruk. Aga kõik hakkavad Eestis õpetama, kui ikka tuleb, niimoodi peavad, siis ikka hakkavad andma eesti keenud. Oled sa mõelnud seda, et kas võiks selles suhtes midagi tilka muutuda? Vaata nüüd. Avaldati ka eesti keeleseaduse projekt, muide, kas sa oled lugenud seda? Ma vaatasin, tunnetus, et seda on tarvis, on küll tarvis. Seepärast praegu, eriti praegu on seda tarvis eesti kiitu, nüüdse kui ma jään ka siia Eestisse, siis eesti keelt on küll vaja. Aga need 27, kes teie grupis on? Mis arvad, need on ka ju inimesed, kes peavad aitama ja siirast südamest aitama seda seadust ellu viia. Ei ole vist selleks suutelised veel? Vist küll mitte. Kuidas teile üldse tundub, mida tuleks teisiti teha, et nii vene keele kui eesti keele kui ka võõrkeelte oskus tulevasele õpetajale ükskõik mis ta kodune keel ka ei oleks, siis paraneks siis ikkagi siin Eestimaal, justkui me vaatame praegu algklassiõpetajat seda inimest, kes läheb laste ette ja hakkab neile andma seda tegelikult esimest keeleõpetust. Kas teie koolis tuleks midagi teistmoodi teha? Ma leian, et meie koolis peaks ka antama võõrkeelt ja seda just peale keskkooli tulnutele, sest need, kes tulevad peale, kaasneb klassi, need teatud määral saavad. Ja see oleks ma arvan, et kindlasti vajalik. Ja muidugi meil on isegi koormus on meil väga suur, aga meil annaks üht-teist ära jätta ja asendada siis võõrkeelega. Kui emakeele kohapealt võtta, siis väga paljude praegu õppivate, juba töötavate pedagoogide suureks sooviks oleks ära kaotada palju räägitud Noobid sest tundub meile nii teoorias, mida me saame oma pedagoogikakoolis, kui me käime ka praktika. Et need Noobid ei õigusta end, sest siiamaani meie ise ja meie emad ja vanaisad on suutnud õppida keele endale selgekshakatis pihta A-tähest ja miks seda ei peaks siis meie lapsed suutma. Ja veel Noopidega meie, millest tehakse see õpetus kuueaastastele eriti koormavaks kusjuures eestikeelsetele nootidele lisanduvad veel venekeelsed noodid. Ja tundub praegu, et see oleks, tõstsin EDP vahemik, mis vääriks kaalumist. Kas te ise olete loopidega õppimise ja õpetamise selgeks saanud? Ja siis vaatame vihikust, kõik reeglid üle, põhinema grammatikareeglitele, siis oleme võimelised kanoopidega laduma, aga eksprompt mitte mingil juhul, sest ma tuletan meelde, et ega need esimesed tööd, mis me tegime, küll eriti hästi ei läinud. Kontrolltööd pean silmas loopida õppimisele. Ja ega nüüd ka praegu poleks vist võimeline küll neid sõnu siin korralikult laduma. Tunde antakse sõjalise õpetuse, meil on juba kolmandat aastat sõjalis-õpetus, aga ma ei tea, mille jaoks me seda üldse vaja on. Mitu tundi nädalas, kolm tundi nädalas ja meil on järgmine semester ka, kui arvestada sellega, et emakeel on vene keele metoodika ainult on kaks tundi nädalas mille jaoks me seda üldse vaja on. Sõjaõpetust, et ei saa ka korralikult oma emakeelt ei saa rääkimata siis veel eesti keeles. Väga paljud saarlased õpetades loodavad keeleseadusest ka väga palju. Et keeleseadus on ikkagi kindel. Tagatis annab meile kindlustunde, sest kui siiani oli eesti keel labovi sihukeste tõrjutud seisus ja siis ütleme peale surutasin pole muid aineid ja tarkusi, siis ma usun ikkagi seda, et et emakeelse on kõige alus ja keeleseaduses on see Kaju fikseeritud. Kuivõrd oluline on ikkagi rahvusel oma emakeel. Laagose alustas oma tööd sellest, et ta fikseeris nõuded mida tema arvates peaks keeleseadus kajastama ja leidsime järgmist. Selleks, et keeleseadus omandaks tõelise jõu vajab ta täienduseks veel muidki seadusi. Trükiseadust, haridusseadust ja rahvusseadust. Ja nendestki on vähe. Kahtlemata on vaja täiesti uut, põhimõtteliselt teistelt alustelt üles ehitatud konstitutsiooni ja konstitutsioonilise garantiisid. Ma toon ainult ühe näite. Keeleseaduse projekt fikseerib õiguse Eestimaal esitada kaitsmiseks kaitsta eestikeelseid töid teadusliku kraadi saamiseks. See õigus omandab reaalse sisu ainult siis, kui Eesti teadusasutustele kõrgkoolidel on ühtlasi õigus omistada oma nimel aga siis kõigi võimalustega kõigi garantiidega need teaduslikud kraadid mitte aga nõnda, nagu see praegu on teaduslike kraadide omandanud omistamise õigus on üksipäini moskvapärand. Aga kuidas te näete Eestimaal elavate venelaste osa, siin on meie seisukohalt üks kriitiline punkt testi olemas. Praegusel kujul fikseerib projekt Eestimaal elavatele muulastele õiguse omakeelse üldhariduse omandamiseks, aga jätab fikseerimata õigusega. Omakeelse kõrghariduse saamiseks ei ole aga mitte midagi loomuvastast sellest, kui Eestimaal elavatel vähemusrahvustel on õigus pidada üleval ja saada selleks vahendeid. Omakeelseid õppetooli, nii nagu näiteks Eesti vabariigis oli juudi õppetool. Ja niimoodi nagu näiteks on mujal maailmas väliseestlastele võimaldatud ka omakeelsete õppetoolide omakeelse kõrghariduse korraldamist. Asi on selles, et haridust tuleb omandada seal, kus on selleks parimad tingimused. Kui on vaja, siis tuleb õppida välismaal, aga teisest küljest tartu ülikoolid ei tohi muutuda provintsi ülikooliks niisuguseks, et siin tegeldakse ainult eesti asjadega. Kas teil on mingisugune positiivne programm ka selles suhtes, mismoodi peaks realiseeruma keeleseadus uues konstitutsioonis? Siin me oleme. Sama meelt kõigi teistegagi, kes leiavad, et see konstitutsioonilist muudatuste projekt, mis praegu on rahvastele peale surutud selle arutamine tuleb seisma panna, sistama sisu on ebademokraatlik ja näiteks eestlaste ajalooliste huvidega selgesti vastuolus ja neid huvisid isegi kahjustav. Aga teisest küljest. Me ei ruttaks konstitutsiooniparanduste projekti seisma panekut siduma ühtlasi kohustusega juba tuleval aastal imekiiresti sõlmida liiduleping. See on väga küsitav, kas liiduleping on parim variant rahvastevaheliste suhete poliitiliste suhete reguleerimiseks. Selles suhtes jääb. Loogosm ja jään ka mina sellele seisukohale, et niisuguse lepingu sõlmimisega ei tohi ennast kindla peale läbimõtlemata, mida see kõik tähendab? Siduda? Me räägime seda juttu kolmapäeval, teisel novembril hingedepäeval ja teame, et 5000 aastat on meie esivanemad siin Eestimaal elanud. Ja et meie tahame siin edasi elada ja nii elada, et ka meie järeltulevad põlved siin maal veel eesti keelt räägivad. Ja ma arvan, et kui me õhtul oma küünlad süütame ja mõtlema sellele, mis on olnud peame me kindlasti mõtlema sellele, mis tuleb sellele, kuidas näevad meid, need meie järeltulijad kunagi võib-olla 100, võib-olla 200 aasta pärast. Me peame lootma, et nad on, mis me peame tegema, et tulevased põlvkonnad saaksid üldse olla ja siiski austusega tagasi mõelda meile. Selleks tuleks püüda taastada kõiki neid omadusi, mis eestlastele olid aastakümnete eest täiesti loomulikult, mida me oleme hakanud kaotama, ilma nendeta on väga raske praeguses situatsioonis toime tulla, kui kunagi oli Noor-Eestil loosungiks olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks, siis nüüd peaks tõstma loosungi. Saagem jälle tõelisteks eestlasteks, sest need puht eestilikud edasi viivad omadused kas või nagu töökus, lugupidamine teise inimese vastu, viisakus loomulikult haridusejanu püüd uute teadmiste järele, püüdes elus edasi jõuda just vaimsete omaduste najal. Vot need on hakanud kaduma ja neid on väga vähe alles jäänud. See on pikaajaline protsess päevani, kus sisuliselt meie rahva jaoks ja ka ülejäänud liiduvabariikide jaoks otsustatakse väga palju on jäänud napp kolm nädalat. Mida meil tuleks teha, kuidas meil tuleks olla, kas on võtta ajaloost õpetust, retsepte? Ajalugu on täis arukaid fakte sarnastest olukordadest, kuid mida teha konkreetsel juhul, selle kohta ajaloost otsest juhist ei saa. Kuid võib ütelda, et Eesti rahvas peab säilitama rahu tasakaalukuse ja selle kuu jooksul koonduma ühte. Sest võib-olla läheb tarvis tõesti lõpuni minemist meie ajaloos otsustava sammu astumist, et sellest olukorrast välja tulla. Aga see on võimalik ainult siis, kui me oleme ühtsed. Ja ainult siis, kui me suudame säilitada rahu, ei allu provokatsioonidele ja ei kutsu mõtlematu tegevusega neid ka ise esile. Kaine ja külm mõistus on eestlasele ikka iseloomulik olnud. On see teda päästnud ka mõnedes ajaloosituatsioonides. Kindlasti on päästnud ja arvatavasti on selles ka üks osa, et me oleme üldse nii kaua püsinud läbi kõikide ajalootormide, sest paljukest meil seda oma ehedat iseseisvust olnud on. Ikka on tulnud läbi raskuste säilitada oma rahvuslikku identiteeti. Ja just seesama tasakaalukas visadus on aidanud, et püsima jääda. Aga tuletame meelde neid aastaid meile, teiega on nad tõesti juba ajalugu, meie emad-isad võtavad kahjuks neid väga hästi. Kui öösiti algas pikk teekond külmale maale siis selle teekonna põhjustajaks sageli ühele Eestimaa inimesele. Eestlasele oli teine tema naaber. Ka nii on olnud, aga vaevalt on olemas rahvust, kus ei eksisteeriks naabrite vahelist hõõrumist ja sellised poliitilised pöördehetked. Enamasti annavad põhjust neid väitlasi vastuolusid maanduda ja selleks annab põhjust ka enamasti diktatuuri ühiskond, mis ongi rajatud nuhkimisele oma kõige paremate inimlike tunnete mahasurumisele, kus tõesti päris paljud ei tajunud, et see, mida nad teevad, on tõesti inimvaenulik, et see on eesti rahva vastutöötamine ja isiklikud huvid. Ja võib-olla ka selline enesekaitse refleks kab püsimajäämise refleks mingil kombel mängis siin oma osa kuid see on kindlasti üks selline õppetund, mida meie enam korrata ei tohiks, sest praegune situatsioon ei võimalda lihtsalt enam eestlastel püsima jääda, kui me hakkaksime samamoodi üksteise suhtes käituma nagu tol ajal. Süütute oma küünlahingedepäeva õhtul, millele te mõtlete, kellele te mõttet, mida temake? Esmajoones ma mõtlen loomulikult oma esivanematele, kes ei ole küll pärit siit Virumaalt isapoolne suguvõsa läheb välja Vastseliina kihelkonda Võrumaale emapoolne onu, Harjumaalt pärit põlised harjumaalased kuid neid just on iseloomustanud Se töökus. Edasipüüdlikkus. Ja ka nemad on kannatanud nendes eesti rahva rasketes aegades. 49. aastal on olnud suguvõsas küüditatuid. On olnud neid, kes on varjanud ennast metsades, on olnud Stalinlikes vangilaagrites pärast sõda on olnud neid, kes võidelnud punaarmees on neid, kes on võidelnud koos sakslastega. Ma mõtlen kõigile neile, keda ma tean, milliseid raskusi nad pidid võitma. Ja püüan mõtelda ka neile, kellest ma praegu tean tõesti, vaid nimesid vanades hingeloendites ja meetrikaraamatutes ja püüan neilt leida tuge iseendale sellest tänases päevas. Selles olukorras, kus tuleb tõesti valida sageli kas olla või mitte olla. Teil on pooleaastaseks saanud poeg Ülo. Kas te tema peale mõtlete praegu rohkem kui tavaliselt. Päevad jalutuskas neid rohkem, sest pool aastat teda ju alles selle silmas on. See pool aastat on tervikuna olnud nii pingeline et kogu aeg on tulnud mõtelda ka juba enne, mida sündis siia ilma, mis temast edasi saab ja kahjuks täiesti üksinda temale helget tulevikku garanteerida on raske selleks, et kõik sellised väiksed lapsed, kes praegu veel sünnivad, saaksid tõesti elada ka tulevikus eestlastena ja selliste eestlastena nagu meie nüüd püüame endale seda tõeliste eestlaste ette kujutada, selles peame kogu rahvaga kokku võtma, et garanteerida neile kõigile tulevik. Eraldi meist keegi sellega toime ei tule. Täna, ma tahan teile tutvustada mõnda inimest sellest koolist, mis asub Tallinnas lastekodu tänavas. Selle kooli nimi on Tallinna internaat, kutseb pool ja siin õpivad inimesed, kes oma füüsilisest tervisest ühel või teisel moel ja põhjusel on ilma jäänud. Koolis üle 50-st natuke ja kuskil 60 ringis. Ja saame tuttavaks küllike, teie olete juba teisel ringil, mina õpin siin juba neljandat aastat. Lõpetasin kevadel rätsepate klassi, õpin individuaalklassis arvuti. Kuna mul muud valikut teemat, siis ma pidin midagi õppima. Õppisime pükste Rätsep kolmast. Rätsepa eriala on, on väga raske invanid. Sel aastal läksin tööle individuaalväljaõppega klass, see on nii, et iga õpilane õpin erinev, õpib töökohtades praktikale, lihtsalt marita, mida teiect Serbias, tööstustehnikumis, sekretäri ametit. Ja meie lootus on ikkagi invalin, tyhing, esimene, mis meie, kõik oleme teema poolt. Kõik absoluutselt tema poolt meile ja teiste võimalusi. Ja meie tahame ikka töötada ja elada nagu maastumi. Kõik. Ja amet on tulevikus, siis mina käin arvutid ja olen praktikal varustuskomitee arvutuskeskuses käin esmaspäev, teisipäev ja reede praktika, kust ma saan kompuutri vea arvutada ja sanga omaenese maailma arendada ja see on ka teiste inimestega suhelda. Sõbrannasid ja sõpru on mul üsna palju, aga töölemineku suhtes on väga palju raskusi, kuna meil invaliide ei taheta võtta. Kui astus, kuuleb, et meil on grupp, siis ütlevad, et aita, meil ei ole vaja. Aga nagu mina olen aru saanud, kardan ma, et nad just sellepärast ajavad meid nii nagu minema. Et meil on eeliseid. Aga tavalisel inimesel seda ei olla meil all. Tavaliselt kas meil on nelja tunnine tööpäev või on kuue tunnine tööpäev? Ja meil läheb aeglasema kui tervele inimese? Seda nagu ei poolda, nii et teie ei ole need kiired head plaanitäitjad oma töös ja ja see on ka veel, et me võime nädalas Ta ühe vaba päeva, kui me väga soovime, et me vead tööl olema mitte viis päeva, vaid võime nädalasele tööle ainult neli päeva. Ja arvata, et see on üks takistus, mis teie töölevõtmise teel võib seista. Jah, arvan küll. See individuaalväljaõpe, mis siin invaliidide kutsekoolis praegu on küllike, kas sellega läheb kõik nii, nagu tahaksite, et on nüüd kõik võimalused ammendatud? Ei, kaugeltki mitte, muidugi meile oleks vaja õudsalt raha, millega maksta meie juhendajatele kuna praegu juhendad lihtsalt Tammast heast tahtest meid juhendavad ilma mingit tasu saamata. Ja muidugi suur tänu neile selle eest, et nad meid üldse võtavad praktikale. Nii et kui teie õpite praegu programmeerimist, siis teie juhendaja ei saa selle eest raha. Praegu küll mitte kahjuks tähendab seega mingeid kitsendusi siis selles õpetamises muidugi tähendab sellepärast, et ma saan seal masinate peal olla küllaltki vähe, ma ütleks, võiks olla rohkem, ma seal istun sammuteni, ootan, kunas masin vabaks saab. Aga noh, ma ei saa andeks nõuded madalale päevaks selle masina taga alam, kui, kui nad mingit tasu selle eest ei saa, kas te ei karda teie omandada eriala võib jääda siis puudulikuks. Seda muidugi kardangi. Sellepärast ma arvan, et oleks kõige kiiremas korras vaba, milles tasuda neile. Siiani olin seda võimalust ei ole. Ei ja kõik käib niisuguses heategevuskorras. See asutus, kus teie praegu praktikal oletan, Eesti põllumajandusprojekt. Ja seal on kenad inimesed, kes tulevad vastu ja õpetavad nii palju, kui nad jõuavad oma põhitöö kõrvalt. Siiamaani küll, kui kauaks seda Hähkeld. Aivar jahti, teie olete mõlemad niisugused mehed, kes veel mõned aastad tagasi ei teadnud mis on tõsine haigus, mis on see, kui ei saa kiiresti edasi või kuskilt valutab, tegite sporti, elasite oma elu rõõmsalt. Poiss, aga tal ei ole nii, et julge 16 aastase poisina katsusite pääseda liikuvale rongile. See juhtus aga õnnetult. Elu tuleb teisiti seada, enam-vähem nüüd on rohkem vaja istuda lihtsalt. Ja kodumasinate remontija töö on niisugune küll, mis rohkem istumise peale on. Kuidas te Aivar tunnete, kas see on kõik, mida te suudate või tahaks veel midagi juurde õppida? Tahaks küll õppida juurde, õppida raadioaparaatide mõõtmeliste monteerijaks ja mis tuli teine eriala võtta, sellepärast muud erialad koolid ei ole. Kaste oma selle vigastusega. Kujutate ette, et muus koolis õppida ei saaks? Saaks küll põhimõtteliselt, aga alaväärsus, kompleks nagu ka paranenud. Nüüd on sellest kõigest viis aastat möödas, mis te arvate, kas te saate sellest üle ka? Saab ikka ikka. Ainult et nüüd on juba jälle kooliga suur vahe sees. No mis te arvate, kas elus veel muutub ka midagi või jäätegi selle ameti peale ainult? Tegelikult palun keskkooliharidus, tüdros ükstapuha kuhu minna õppima. Koolis käimine on raskevõitu transpordiga liikuma vussi peale, bussid on alati täis. Kui näiteks me läheme väljas rooli ja seal teiste inimestega suhtlema või räägime, siis nemad räägivad meiega nagu haiget. Väga paljud kardavad meiega käia, kuna meil on haiguse välja paista. Ja siis seal nagu häbenevad seda. Ja nad ei julge meiega käia igal pool, kus me oleksime tahtnud. Põhiline probleem on see, et lihtsalt häbenevad meid, karvavad mingisugune inimene tuleb, ütleb, miks sa sellega käid. Ta on ja vaatame niisuga, ta on nii kardavad ja mis te arvate, palju võib-olla praegu neid inimesi, kes on üksinda kodus ja, ja ei pääse sealt ühel või teisel põhjusel lihtsalt välja. Invaliidid, noored inimesed, ma arvan, täidame väga roll ja. Väga paljud häbenevad oma haiguse pärast, sest on ju haigemaid, kui meie oleme veel haigem, on veel raskem, komi on, meie saame käia igal pool veel. Ka munad ei saa, sellepärast nad ei saagi kuskile veel, meil on nii niuksed tingimused, et kui ta istub, siis ta jääb istuma sinna sellepärast, et ei ole, ei ole võimalik eeldise treppidest tulla või siis mini, mingisugune teine asi, mis, mis. Siis ei saa selle kaudu minna kuskile. Väga paljudel treppidel ei ole näiteks käsitööd, mis on minu probleemiks ka niisugune probleem, mis tervele inimesele ei tähenda mitte midagi. Ta ei märkagi seda, võiks olla seal käisime. Aga kumb on teie jaoks olulisem probleem, kas puuduv käsipuu või puuduv teine inimene, kes mõnikord võiks käe anda? Loomulikult teine inimene? Poolt maantee seal siis vast kirjasõprade kaudu saab ikka endale jällegi kellega käia või olla, kui tõesti muul põhjusel ei saa, ka mina olen saanud kirjasõpru juurde koguda paar tuttavat. On ka selliseid kirjasõpru, kes on kirjutanud või kui on teada saanud, et sa oled haige, et isal absoluutselt kohe kirjasõprus katkenud. Ei tea, miks tänapäeva rahvas häbeneb niisugustesse, mõned lihtsalt ei saa aru, mis on üksindus ja mis tähendab üldse. Praegu ma mõtlen, et need inimesed, kes on ümber meie võiksid natuke tähelepanu liikumalt olla ja hea meel on ka tulla meile vastu, sellepärast et. Mul on täpselt samasugused inimesed ja, ja mõnikord võib-olla selles selles terve inimesega võib täpselt samasugune asi juhtuda. Tema ka võib sattuda meie ridadesse, kes peaks, mis käe andma, et näed, oleme koos, elame nii võrdselt ja ärme näe seda üksteise juures on teistmoodi. Eks muidugi ise ka muidugi rohkem aktiivsem olema Isala igas asjas kaasale. Käima ise palju ringi. Et saada tuttavaks teiste inimeste ja nendega suhtlemist õppima ja kelts voos olema. No ka nii võiks olla, et tuled täielikult, terve, tuleb sinu juurde ja pakub sulle enda abi ja oma kätte, et noh, seal on käe all mõeldud just sõprust. Et sa saaksid olla ikka kõikidega koos teiste inimestega suhelda. Üks kool peab ikka ise kätt. Sõpruse kõige, kui vanad te olete? 21 20 20.