Klassikalisel ajal tundsid filosoofid suurt huvi kapoliit tilise filosoofia probleemide vastu kõige enam vast huvitas filosoofia see, kuidas rajada õiglast riiki. Ja minu arvates selle küsimuse lahendamisel oleks ka väga huvitav tutvuda just plaatoni riigiõpetusega. Nimelt Platon toetub selle küsimuse lahendamisel jällegi oma ontoloogilisele õpetusele kahest maailmast ideede ja asjade maailmast. Ühiselu ideaalsele tüübile vastandab, plaat on ühiskonnaelu negatiivsed tüübid, kus inimeste käitumise peamiseks liikumapanevaks jõuks on Platoni arvates materiaalsed huvid. Ja plaat on seisukohal, et iga valitsemise vorm hävitab end oma põhiprintsiipide liialdamisega, näiteks aristokraatia ruineerib end, seetõttu piirab võimu liialt kitsalt oligarhia jälle hukatab end liigkiires soovist rikastuda. Demokraatia hävitab aga end võrdsuse ja vabaduse printsiibi liialdamise kaudu. Peab ütlema, et kogu plaatoni kriitika ongi suunatud demokraatliku ühiskonna vastu. Demokraatliku riigi kodanikesse suhtub plaat on väga suure põlglikkusega. Räägib sellest, et kuidas demokraatliku riigi elanikud kogunevad massidena rahvakoosolekutele mitmesugustesse kohtadesse diaatritesse sõjalaagritesse, et siis ülepaisutatud lärmiga Ta heaks või laita kellelegi esinemist või tegevust ületades mõõtu nii ühes kui ka teises ja demokraate kujutab plaat on lausa satiirilise. Näiteks võrdleb ta neid rikastunud sepaga maalähedase ja kiilaspäise inimesega, kes alles hiljuti vabanenud vanglast ennast saunas puhtaks pesnud, ostnud, endale uue lüüa, kavatseb nüüd abielluda oma isandat. Väga. Demokraatlikus riigis peetakse kõige suuremaks hüveks vabadust ja võrdsust. Platoni arvates aga ei saa olla vabadust kõigile tema arvates see ülepaisutatud vabadus muutub varem või hiljem türanni jaoks ühevõimuks paljude üle. No selline demokraatia kriitika Platoni poolt, see on tingitud ka mitmetest objektiivsetest põhjustest, kasvõi sellest. Ta ise oli aristokraatia esindaja, pealegi tema õpetaja Sokrates langes ju mingis mõttes ohvriks just demokraatliku riigikorralduse ajal. Teatavasti süüdistas demokraatlik ühiskond plaatoni nur ehtemoraali seerimises ja Sokrates oli sunnitud ära jooma mürgikarika. Samas ma tahaksin öelda, et selline suur tähelepanu plaatoni demokraatia kriitikale ei tähenda mitte sugugi seda, et mina isiklikult oleksin ka demokraatia tulihingeline vastane. Hoopiski seda tahan tähelepanu lihtsalt pöörata sellele. Demokraatia on oma arengus läbinud ka mitmeid erinevaid vorme. Ja et demokraatlik ühiskonnakorraldus sisaldab ka mitmeid selliseid momente, mille Haapsalu kritiseerimine võib anda ühiskonnale üsna negatiivseid tulemusi, selliseid, millest ka demokraatlik ühiskond ise ei ole huvitatud. No võtame kasvõi sellise näite, et meil on vaja valida spetsialisti, oletame et meil on vaja valida asutuse direktorid. Ilmselt ei peaks kahtlust tekitama see, et spetsialisti valikul on kõige tähtsamaks kriteeriumiks ikkagi tema kom petentsus. Ja tekibki kohe küsimus, et kes siis otsustab spetsialisti kompetentsuse üle, kas rahvakoosolek või spetsialistide ring. Nähtavasti ikkagi spetsialistide ring peaks otsustama siis või lahendama selle küsimuse edasi. Minu arvates aga tekib mitmeid väga tõsiseid probleemi. Näiteks võib ju juhtuda nii see spetsialistide ring, kes peab otsustama nüüd direk tori sobivuse üle antud ametikohale sinna spetsialistide ringi võib ju kuuluda mitmeid selliseid inimesi, kes ise kandideerivad või tahaksid seda kohta vähemalt salasalaja kuskil hingesopis, piss või mingite inimlike omaduste pärast. See antud kandidaat lihtsalt ei meeldi nendele, kes otsustavad tema saada tuse üle. Nii et kõrvutada teekompetentsuse probleemiga, kerkib demokraatliku otsuse juures esile ka kõlbelisuse probleem. Minu arvates demokraatlik otsus peaks olema eelkõige kompe, dementne ja loomulikult ka kõlbeline, mis aga eeldab väga suur hulk tuuri. Väga tõsised kultuuritraditsioonid peavad sellele eelnema, et tõepoolest otsustada demokraatlikult või kuidas teie sele. Kohte arvat kõlbelisus on eriti oluline ja me oleme ka ju praegusel hetkel mitu korda ütelnud, et meie ühiskond põeb praegusel hetkel ranka kõlbelise kriisi. Kuid eks siin ole põhjus see, et inimesed on lahutatud oma sisemistest. Neid püsti hoidvatest konstruktsioonidest, mis on vastutus. Esiteks kui inimesel ei ole võimalust otsustamise abil olla vastutaja väga paljude probleemide puhul, kui tal see võimalus võetud, siis see toobki endaga kaasa sellesama üldise kõlbelisuse languse. Nii et eelkõige inimese vastutus ja kohustus need on kaks küllaltki olulist nihukest, ütleme ala, millele inimene kui ühiskondlik olend toetub. Ma tuleksin nüüd tagasi Kreeka demokraatia juurde ja just selle hea märksõna vastutus puhul tunne, et see on üks põhjusi, miks Kreeka demokraatia Ateena demokraatia täpsemalt omandas need jooned, mis andsid põhjuse nii Sokrates ära kui platonile teda teravalt kritiseerida. Sest kui mõelda selle demokraatia kujunemise peale valguse peale, siis on siin just üks neid põhjusi, miks Kreeka ime Kreeka kultuuriline õitseng üldse sai tekkida. Tekkida sai seal sellepärast, et nii-öelda piltlikult öeldes nõrgenes ühiskonna kontroll ühiskonna pidurite toime üksikindiviidi üle. Tähendab juba arhailised ajal me paneme tähele, indiviid vabaneb, protesteeritakse seni traditsiooniliste normide vastu kujundatakse uut ja nii-öelda kujunevat Kreeka demokraatiat võibki iseloomustada just kahe kahe põhihoonega, seda kasutas ka Aristoteles tema iseloomustamiseks. Me tavaliselt rõhutame üht, tähendab et see andis võimaluse kõikidele kodanikele osaleda otseselt vahendavat valimist. Kaudseid valimisi Kreeka demokraatia veel ei tundnud, need olid alles eadmisel kujunenud välja kandis inimesele otseselt osaleda riigi valitsemises. See on üks, see on see, mida Aristoteles ütleb, et inimesed said nii-öelda kordamööda, lausa pidid kordamööda olema nii valitsuseta võtta kui valitsejate rollis. Aga teine külg tihtipeale unustame ära. Aristoteles. Aristoteles rõhutab seda ka. See on nimelt see, et Aristotelese sõnutsi igaüks võis elada nii, nagu ta ise tahtis, see tähendab suurel määral kreeklane demokraatlikes bulistes oli jäetud nii-öelda enda hooleks nagu ühiskonna kontroll, ideoloogiline kontroll tema üle oli väga väike. Ja see tingis tohutu hüppeni filosoofias, kunstis kui ka teadustes teaduse arengus. Valitsus neile hästi suur mitmehäälsus, kõik diskuteerisid kõigiga, toimus pidev pidev uute ideede pakkumine oldi uhked uutele ideedele, igaüks pretendeeris oma autorsusele võitles nii-öelda oma oponentide ka öelda pidev mitmehäälsus ja vastavalt siis ka ideede kumuleerimine. Ja seesama tõus nii kirjanduses, filosoofias, kunstis kui ka teaduses, nüüd aga edasi. Sedasama rahvakoosolek Kreeka, täpsemalt Ateena Ateenas mindi just seda töödelt hakati tegema seda, mida on tehtud ka seal, kus demokraatiat ei ole, nimelt võeti vastu kujutleme, et orienteerutakse mingitele kindlatele seadustele. Siis tekib mingi probleem. Ja rahvakoosolek tahaks seda lahendada just nii, nagu see olemasolevate seadustele paraku vastu käib. Missis teab. Rahvakoosolek võtab vastu uue määruse, mis siis, kas antud hetkeks või üldse kogu ajaks tühistab olemasolevad seadused ja nii edasi ja nii edasi, olles ise enam mitte vastutav selle eest, mis ta teeb tähendab ka pärase isiklik vastutus, ühtlasi nõrgeneb ka huvi poliitilise tegevuse vastu. Tekivad ainult üksikud liidrid, kes toetuvad oma safistlikule retoorilisele haridusele oskusele veenda, nagu Aristoteles jällegi on öelnud, on selged inimlikes asjades võib loogikat loogilist argumentatsiooni kasutada ükskõik millise väite tõestamiseks sealt, kui seal huvid mängus. Seal Kreeka reeturit teadsid seda ka väga hästi seal loogilise argumentatsiooniga toetudes, kasutades emotsionaalset argumentatsiooni võib tõestada, veenda kõik, see on juba tehnika küsimus. Ja just selle tehnika arenguga, nagu me läheme, kõneoskused on ka kaks külge, nii hea küll kui ka halb külg. Oskus saab ka meil suure tähenduse nüüd, et me peaksime jälle hakkama retoorikat õppima, peaks tekkima kõneoskuse koole. Aga seal on kaks külge, seal on ka oma halb külg ja nagu ka demokraatia nuusutusi tulema Ateenas oma nõrgad küljed, sedasama vastutuse kadumine otseste vastuvõtjate poolt ja volivada voli juba kehtestatud seadusi igal ajal omatahtsi omatahtsi muuta. Ja see andis ka põhjuse Sokratese meid jooni kritiseerida ja virelema plaatonile, kes elase demokraatia vaenlaseks ja nii-öelda lõi oma ettekujutuses riigi, kus mina miski hinna eest elada ei tahaks. Kui nüüd korraks kunstiküsimustesse ka Platon oma seadustes just vastandab. Ühest küljest vaba kreeka kunsti ja egiptuse kunsti ja just nimelt kreeka kunst oli vaba, isegi seal Waba traditsioonilistest vormidest traditsioonidest, vaba isegi seal, kus konstoli religiooni teenistuses ja plahtel lastelt on neid kahte kunsti ja näeb kreeka kunsti ohtlikkust just selles, et Kreeka kunstvabatraditsioonidest Platon nõuab nii-öelda tema ideaalriigis peaks kunstnik järgima täpselt traditsioone ja mitte sammugi neist kõrvale astuma. Selles vabaduses Platon näebki ohtu oma oma riigi. Platoni arvates on väga tähtis see, et iga inimene tegeleks sellega, mis talle kõige rohkem omane on ja oma ideaalses riigitüübis ta jaotub, saabki nagu inimesed kolme suurde rühma või klassi. Ühesõnaga ühelt poolt on valitsejad, siis on edasi sõjamehed ja kolmandaks siis käsitöölised ja tema arvates eriti tähtis on siis nüüd valitsejad, et riigijuhtide kasvatamine ja nende väljavalimine, mis peab alguse saama juba üsna üsna varakult. Kuigi esimest korda tohib tõsiselt valida alles 20 aastaselt, 20 aastaselt, mitte enne, kuni selle ajani peaks kõikidel vabadel riigi kodanikel olema võimalus saada suhteliselt võrdset haridust. Ja alles pärast kahekümnendat eluaastat toimub siis esimene tõeline valik järgmine 10 aasta pärast kolmekümneselt kus hakatakse siis nendele, kes on nüüd sõelale veel jäänud õpetama dialektika. Ja ma siinjuures märgiksin ka, et dialektika mõistel oli tol ajal hoopis teine tähendus kui praegu, dialektika ei olnud mitte arenguõpetus, vaid dialektika, eelkõige vaidluskunst ja plaat on on öelnud, et et tõelised dialektikud on ainult need, kes oskavad õigesti esitada küsimusi ja nendele küsimustele ka vastata. Ta õigesti, nii et üsna suurt tähelepanu, nagu te siin märkisid. Ta pöörati üldse retoorikale ja loogikale ja ja sellele, et inimene oskab oma mõtet õigesti põhjendada, aga nagu ma märkisin, väga suur tähelepanu pööras siis plaat on just valitsejate riigijuhtide kasvatamisele ja tema arvata, kes võivad riiki juhtida ainult filosoofid, mõtlejad Platon on öelnud, et seni, kuni filosoofid pole kuningad või kui selle maailmakuningal pole filosoofia, vaimu ja tark, kus ning poliitiline juhtimine ei ühine samas inimeses ei parane haigusest ei riigid ega inimsugu. Noh, see on väga huvitav mõtetega. Teeksin siia juurde ainult ühe märkuse muidugi mõtles plaat on just nimelt selliseid filosoofe, kes mõtlevad täpselt nii, nagu tema mõtleb. Jah, ma arvan ka, et vaatamata sellisele kõditavale sümpaatiale sellise riigiõpetuse vastu siiski ilmselt kui plaat on sünniks tänapäeval, siis saaks temast tehnokrahh veendunud usku ja ratsionaalne taanlase tehnilise progressi kõik võimsusesse. On ju tehnokraadid ka oma meetodilt ikka kaldunud metafüüsika, see oma hingelt on nad arvatavasti müstikud, uskudes inimesse läbi inimese väliste olemuste. See selline tehnoloogia ja tehnika idee, mis pärast tööstusrevolutsiooni ilmekalt on mõjutanud meie maailmapilti üsna tugevalt, on leidnud ka väljenduse näiteks arhitektuuriajaloo teatavates kontseptsioonidest näiteks on püütud teda ikka ja jälle selgitada läbi konstruktiivse progressi idee, kuidas Egiptuses siis osati kive panna nii ja mitte teisiti ja kreeklased ikka vähe tundsid kaart ja ei teadnud, kuidas ta töötas, seepärast nad seda ei kasutanud. See on üsna selline kuiv ja naiivne lähenemine, sest elu ikkagi on omad täiuses keeruline ja paljusid asju selline lihtne lähenemine ei selgita. Kui nüüd lühidalt küll tagasi pöörduda selle vastutuse ja Demokraatia juurde Ateenas, siis masin märgiksin juurde nii meneesiklase, propuleede kui kallickraatesse nike templi ehitamisel oli hulka probleeme ja päris sellist pilti, et et kunstnikud olid siis lõplikult vabad, me luua ei tohiks, sest on teada vastutav komitee linna poolt määratud. Uuris pidevalt neid projekte ja tihtipeale ka pahandas selle üle, kui nad liiga palju maksid. Nii on peeriklasele näiteks tunduvalt ette heidetud, et ta raiskab riigi rahast. Pöördudes tagasi nüüd Platoni riigiõpetuse juurde, on minu meelest ikka üht-teist niisugust väärtuslikku, mida me võiksime ka tänapäeval kõrva taha panna. No kasvõi see mõte, et Platoni arvates ei tohiks riigiametis töötada rohkem kui 15 aastat, maksimaalselt 15 aastat. Ja riigijuhtimisest võiksid siis tõesti võtta osa väga vähesed. Esiteks need, kellel on loomulikud eeldused, ja teiseks need, keda on pikaajaliselt selleks ettevalmistatud. Ühesõnaga, ettevalmistus kestab siis kuni 35. elu aastani, see on Platoni arvates mehele mingi niisugune küpsuse alguse periood. Ja alates 35.-st kuni 50. eluaastani võiks ta ennast toda siis riigitööle, aga pärast viiekümnendaid, kui saabub see tõeline Akmee peaksid siis kõige väljapaistvamad inimesed ennast juba pühendama tõelisele filosoofiale. Nüüd see huvitav on Platoni riigiõpetuses ka see Eto Platoni arvates peavad parimal riigil olema rida rida kõlbelise, majandusliku ja poliitilise organisatsiooni tunnuseid, mis tagavad riigile kõige tähtsamate ülesannete lahendamise. Ja ta toob välja kolm põhilist tunnust, mis ühel kõlbelisel riigil peaksid ilmtingimata olema. Esiteks riik, riigil peaks olema jõudu enda organiseerimiseks ja vahendeid selle kaitseks. Teiseks, riik peaks ka kõiki ühiskonnaliik Meid süstemaatiliselt ja küllaldasel määral varustama materiaalsete hüvedega. Kolmandaks riik peab juhatama vaimuelu ja loomingut, kusjuures nende ülesannete täitmine tähendakski plaatoni arvates hüve idee reaalset elluviimist, kusjuures täiuslik kult hüvelin riik, see peaks olema ka kõlbeline riik, teiste sõnadega. Selles riigis peaks olema tagatud neli põhivoorust, milleks on siis tark, kus mehisus, mõõdukus ja õiglus, kusjuures õiglus on seotud sellega, et iga inimene tegeleb sellega, milleks ta kõige paremini võimeline on ja milleks ta kõige rohkem kutsub. Nüüd on, aga ajaloost on ju teada ka see, et Platoni ideaalse riigi Tüüpi on püütud ka realiseerida, aga siiski suure suure ebaõnnestumisega. Ei noh, mida ütelda, esiteks vaata jumal tänatud, et seda ei ole sünniloodi ajaliselt Relootinud püüdis seda teha, aga õnneks juhtus niimoodi, et imperaator Helenius Roomas tal oli lahkhelisid senati ka ja ta ei riskinud muidu Blootinos lubas oma seltskonnaga sinna riiki elama minna ja seda üles tõsta selle igavese hüve idee suunas. Sest jah, minu arust oleks see kehtestatud oleks juba juba antiigis meil võimalus olnud fašismi rääkida. Plaat on teil ühe väikse näpuvea, ta käsitleb riiki kui midagi staatilist, kuid ka riik on pidevalt muutuv. Ja seetõttu väidet, et riigi eesotsas on filosoof, ei pea olema ühele arenguetapil, võib-olla peab olema ärimees ühel arenguetapil sõjamees siis võib-olla olgu isegi poeet või, või skulptor kestahes, nii kuidas vajadus on. Ja üldse igasugused niisugused teooria järgi ehitatud riigid on ju ennast täis teinud inimkonna ajaloos, sest no kõige hullemad näitajad on noh, ütleme siin Hitleri, Saksa ja mao, hiina ja Stalini, Nõukogude Liit ja nii edasi. Riik ühiskond ise, teda tuleb usaldada, minu arust tuleb talle teda usaldada tema enese, selles loomisprotsessis, teda ei saa niivõrd rangelt reglementeerida ja, ja kõik paika panna, mida üksikühiskonna liige või, või mingisugune ühiskonnagrupp peab tegema, mida tema teha ei tohi ja nii edasi. Asi selle tõttu püsivadki just just tänu sellele neile jäetud vabadusele. Niisugused süsteemid, mis saavad iseennast reguleerida, sest üks normaalselt toimiv süsteem, millele on garanteeritud nii-öelda usaldus, tema leiab alati eneses ise võimaluse mingisugust kriisiolukorda ületada, sest paratamatult aeg-ajalt satutakse kriisiolukordadesse. Kuid sealt tullakse välja. Ja vot sellega seoses oli just ilus, ilus niisugune märksõna, mida siin hiljaaegu kasutati, oli see paljuhäälsus ühiskonnas. See tõi minule niukse kujundliku. Näited, näiteks kui me riiklik akadeemiline meeskoor koosneb, koosneks ainult 80-st stenorist, kui jube siis oleks, eks ole seda seda laulu kuulata. Kuid, kuid nüüd me kuuleme neljahäälset, vahest kaheksahäälset, mõnikord isegi 16 häälset laulu ja naudime seda. Nii et ikkagi see paljuhäälsus on see, mis loob võimalused antud hetkel mingi asja domineerima pääsemiseks. Meile antakse eluõigus ühel suundumusel ühel mõtte laadil ennast avaldada ja maksvusele pääseda. Igasugune niisugune paberil valmis tehtud riik minu arust lõpeb ikkagi türanni, aga ei ole mitte midagi parata. No ja paratamatult stagnatsioonikassast plaat on seal sama ideaaliks just nende pideva püsiva ideoloogilise staatus quo säilimise samal ajal tulles tagasi selle kreeka õitsele puhkemise teema juurde. Siin me näeme, et tegemist on ebastabiilsusega, tähendab teatud ebastabiilsuse määr on hädavajalik, hädavajalik, et üldse saaks toimuda mingi areng, mingi muutumine, mitte nii-öelda surm. Võib-olla see ongi tõepoolest tehnokraatlikku mõtlemise iseärasused, me püüame liiga palju ette määrata inimese ja riikide saatust, võttes sellega konkreetsetelt inimestelt valikuvõimaluse ja ühtlasi ka vastutus tuse ja mina täielikult nõustun siin Jüri soolepiga, kes juba iseloomustas plaatonid sellest aspektist, et ilmselt oleksime me täna nimetanud teda tõeliseks tehnokraadiks ja minu arvates tõesti tehnokraatia on alati seotud teatud mõttes ka müstitsismiga, ühesõnaga pimeda niisukese usuga oma ideede õigsuses ja mingis mõttes isegi paindlikkuse puudumist, kui see idee kab elama omaette elu ja me unustame lihtsalt konkreetsed inimesed ja nende vajadused ja, ja selle, et elu on tõepoolest nagu siin. Heinz Valk ütles, et pidevas muutumises ja, ja pidevas uuenemises ja tekivad üha uued ja uued vajadused, mille lahendamiseks on vaja ilmselt leida aeg-ajalt ka niisuguseid vahendeid, mida ühiskond kunagi enne ei ole tundnud. See pluralism, millest me praegu räägime, sotsialistliku demokraatia puhul ongi ilmselt see paljuhäälsus, mida antiikdemokraat ja püüdis ka propageerida. Tehnoloogiameelsus või tehnokraatlik lähenemine ta seda müstitsismi siiski suurepäraselt varjab sellise loogilise ratsionaalse kestaga ja tõmbab alati endale kaitseks ette selle lõpliku kompetentsitaseme varjava kilbi, mis annab talle õiguse viimase instantsilise tõe kuulutamiseks. Aga, aga see kes sellest tõest tegelikult osa saab, see inimene oma elus olemises laiemalt ühiskonnas jääbki just kõrvale siin selle tehnoloogilise idee rakendamisel ta muutub nagu vahendiks selle idee teostamisel, mitte vastupidi, nagu tegelikult selles ratsionaalses loogilises süsteemis teda kirjeldatakse. Jah jaa, pöördudes kaasaja poole tulebki ju märkida seda Meie uutmise ideoloogia põhiliseks eesmärgiks ongi üldhumanistlik ideede prioriteetsus kõikide teiste ideede suhtes, ühesõnaga inimese vabastamine sellest üleüldisest võõrandumisest, millesse inimene pikkadel isikukultuse ja stagnatsiooniaegadel on sattunud ja inimese muutmine vabaks loovaks isiksuseks.