Siiani oleme keskajast rääkinud põhiliselt nii, et vastandanud teda antiikfilosoofiale. Samas peaks aga rõhutama, et keskaegse mõtte suhtumine tihti polnud sugugi absoluutselt eitav. Antiigist võeti üle kõik see, mis sobis kristliku usu selgitamiseks ja korrigeerimiseks. Arvatakse, et antiikmõtlejatest kõige suurem mõju keskaegsele filosoofiale. On olnud plaatonil ja Aristotelese Platoni mõju suur just müstilisele tendentsile keskaegses filosoofias ja ma võib-olla pööraksin tähelepanu siin sellele, et müstilise all ei mõelda keskajas niivõrd mingid salapärast. Müstiline tendents aktsepteerib usus just individuaalset kaemusliku külge. Müstiline tendents saab tõepoolest alguse neoplatonismist mis omakorda kasvab välja Platoni filosoofiast. Aga enne kui minna üle nüüd neoplatonismi juurde, ma võib-olla tooksin ühe väga ilusa ja huvitava Ainrichaine. Et Platoni ja Aristotelese filosoofia mõjust keskaegsele kultuurile üldse nimelt Haine oma kuulsas töös Saksamaa on kirjutanud. Nii plaat on ja Aristu teles need pole ainult kaks süsteemi, vaid ka kaks erinatuuri. Nendevaheline võitlus sai alguse keskajast ning tegelikult kestab see praeguse ajani edasi. Ja Haine arvates on ajaloo vältel olnud palju uusi nimesi. Kuid ikka ja jälle miskipärast räägime me ainult plaatonist ja Aristotelesest unistavad müstilised platoonlikud. Natuurid sünnitavad tavaliselt kristlik ideesi ja nendele vastavaid süsteeme. Praktiliselt kõigis ja kõiges korda otsivad natuurid ehk karis tootlikud natuurid ova taga, nendest ideedest ja sümbolitest, tugeva süsteemi dogmaatika ja kultuse ja Haine arvates on katoliiklik kirik ühendanud eneses need mõlemad tendentsid. Võib-olla jaga algul pööraksime oma tähelepanu just sellele müstilisele tendentsile keskaegses filo Sofias, mis on seotud nio platonismi ja eelkõige Plotiinuse Isikuga aga mõtleksin ennepniooblatonismiski suutiski tegelikult sünteesida nii plaatoni, kuigi müstika kui ka just Aristotelese idealistliku maa poole, nii et ta pani kokku nii et ta võttis nii plaatonis kui ka Aristotelisest. Aga kuivõrd just Aristotelese filosoofia on kaheplaaniline dualistliku kerge iseloomuga ka, võttis sealt selle idealistliku poole nüüd mingi süntees oli. Mingis mõttes jah, Aristoteles ja Platon olid ju ise ka väga sarnased mõtlejad, sest laias plaanis Aristoteles viis ju edasi ka Platoni vaateid. Aga kui me võtame just selle külje, Aristu, ütleme see ja Platoni filosoofias, kuidas nad ühele või teisele probleemile lähenesid, siis ilmselt minu arvates Blootinos viib edasi just seda Platoni poolt Platoni külge selles mõttes, et ta ei taotle niivõrd lõplikult kõikide asjadesüsteemi viimist, kui tegi seda Aristoteles. Küllap neid mõjusid võib paljudest muudestki komponentidest kokku panna, sest need mehed ei jalkandja tühjalt kohalt. Ja kui tõepoolest tõenäoliselt peab rõhutama just seda, et sõna müstika filosoofide keelepruugis midagi hoopis muud kui kui igapäevane müstiline, salapärane, õudne siis siis ta vastandub ratsionaalsele diskursiivsed, seda, mida me loogiliselt ühest või teisest asjast järeldada saame. Mida Aristoteles nõnda esindab oma Aristoteles slikul loogikaga. Sellele vastandub see vahetu kaemus ja eesti keeles on ilmunud omalajal raamat. Ekstaas ja müstika, aga see ei ole parim sissejuhatus, sest ta on väga vaenulikult kirjutatud. Omaaegne usuteaduskonna õppejõud Eduard Enn manda kirjutas, aga tema oli puhas ratsianlist ja selles mõttes, kui siin me oleme püüdnud kaasaega neid väljundeid näha siis parim, mis ehk eesti keeles on kirjutatud ja mida huviline võiks lugeda, kui kätte saab, on algCarlarzani tar kade kivi, see on Põhjamaade romaanide sarjas ilmunud ja seal on veel ka teine Marta ja Maarja. Aga see tarkade kivi, nii nagu müstiku kompendium ja ja kui kristlikku keskaega rääkida, siis Plotiinas ja plaat on, on mingil kombel taustaks, aga tõenäoselt kõige tugevama mõjuga on olnud just dialüüsi Osare opa kiita. Me selle munga tõelist nime ei tea ta kirjaniku või varjunimi. Nimelt apostlite tegude raamatus on mainitud, et niisugune niisuguse nimega mees Ateenas Pauluse jutluse peale sai kristlaseks. Aga ta on elanud viienda sajandi lõpul ja tema müstiline teoloogia seal on terve hulk muidki asju, nagu taevane hierarhia on, kus on kõik inglit reastatud, aga just see müstiline teoloogia on mingil kombel olnud käsiraamatuks siia väga tugevasti mõjutanud, et keskajal ja hiljemgi neid, kes samal kombel on tahtnud seda kätte saada, mis on kätte saadamatu. Aga kui nüüd tagasi tulla teenuse juurde, siis on huvitav see, et tolleaegsed mõtlejad vaevasid oma pead ka üsna palju ikka sotsiaal poliitiliste probleemide üle ja näiteks Plotiinust võlus Platoni juures kõige rohkem ka tema ideaal, riisi kontseptsioon. Me antiikfilosoofia puhul juba rääkisime sellest, et plaat on, püüdis siis mitmesugustele piirilistele riigitüüpidele vastandada oma ideaalriigi, kus nagu kõik täpselt oli paika pandud kes tegeleb riigi juhtimisega, kes maaharimisega, kes käsitööga ja nii edasi. Ja see ideaalriigi kontseptsioon sümpatiseerib väga Plotiinost isegi nii palju. Ta kavatses lausa rajada filosoofide linna platono poolise mille kodanikud elaksid siis Platoni seaduste järgi. Aga see idee jäi küll teostamata, kuigi räägitakse, et keiser kallieenus hindas väga kõrgelt Plotiinose sotsiaalpoliitilisi vaateid. Ja kui me räägime üldse blood tiinuse filosoofias, siis võib-olla tuleks meenutada antiikfilosoofiast ikka seda suurt dualismi, mis Platoni ja üldse antiikaegses filosoofias oli. Sellepärast et kogu Platoni kontseptsioon toetus ju õpetusele kahest maailmast poolt, rääkis ta siis sellest igapäevasest asjade maailmast, mis on pidevas tekkimises, hävimises ja muuta tumises ja sellele vastandas ta niisuguse ideaalmaailma või ideede kontseptsiooni. Kusjuures siidiideed on ju igavesed absoluutsed Nad ei teki ega hävi ja sisuliselt Blootinus viib seda dualismi edasi. Minu arvates isegi süvendab. Seda ma vaidleks vastu, kui kasutada võõrsõnu, ta katsub selle viia Jussilise pantistliku monismi, tähendab see ideaalne, ütleme olemine, see plaatorlik ja reaalne olemine, see ülemeeleline, meeleline, ta katsub nad kuidagi kokku kokku viia tervikuks, on see tema nüüd hierarhia esimene aste üks või see Henn Se terviklikkus nimetamata käsitlematu asi ja see on terviklik, tähendab juba mõtleksin fantistlik jahmunism. See on võib-olla jah, ma olen sinuga nõus, aga võib Lontoloogilises plaanist poolest, aga kui võtad tunnetuslikus ja sotsiaalpoliitilises plaanis, siis minu arvates nagu Blootiniose filosoofiasse dualism süveneb ja minu, et kui me räägime nüüd nii Blootinuse kui ka Platoni ontoloogiast ja tunnetusteoorias, siis antoloogia ilmselt Ta oli nii plaatonile kui ka Plotiinusele siiski vahendiks ainult mitmete inimlike probleemide selgitamisel. Dualism, selge muidugi ja ükson ideede puhtas sfääri olemine ja teine on siis kumb kumb vahend. Kumb eesmärk on, see on ka Klootinuse puhul nõnda, et kui mõelda tema elu neljale ekstaažile siis. Jah, see ideaali, ideaalriik, tema eluajal või ideaal linnakene ei õnnestunud, aga kui Rooma keisririik lagunes, kui rahvasterändamise vandaalid ja koodid rüüstasid kõike, siis et tegelikult oli ainukene võimalus minna kloostrisse. Kloostrite funktsioon on olnud täiesti erinev see, mida me dekameroonist loeme. See midamoodi. Martin Luther suhtus neisse pärast renessanssi, kui nad olid, et tõepoolest mandunud. Praegu on jälle ta hoopis teistsugune. Aga, aga see tekke momendil oli ta just tegelikult niisuguste filosoofiliste linnake. Ainsateks Saarteks, kus säilise, kus hoiti, tähendab siin saar üldise möllu ja rändamist, jaga barbaarsus vandalism seas kloostrit kujunsisteks vaimsuse säilitamise start. Eks, ja sotsiaalselt on loomulik, et see vastandus jääb, aga see jääb sellesse fenomenaalse maailma siia, kus tõepoolest on hea ja kurja, kurja võib isegi tugevam olla. Aga, aga tema siht on just see ideaal on sellepärast, et, et, et see on see ainsal tõepoolest traalne, kõik muu on näiv, ajutine ja inimesele on antud elupäevad selleks, et ta võiks taotleda nende juures seda, mis ei ole ajutine. Nii et ilmselt inimene on ikka tõepoolest kahestunud ühelt poolt tema elu kulgeb selles igapäevases asjade empiirilise maailmas ja Ta peab oma käitumise allutama ka selle maailmareeglitele, aga teisalt on inimeses tiga mingid kõrgemad püüdlused ideaalide poole ja üldiste inimlike väärtuste poole. Ja see dualism idee läbi biokogu Lääne-Euroopas papa filosoofiat, ta tuleb hiljem ilmsiks ka uusaja filosoofias saksa klassikalises filosoofias tyhfilosoofias kuni meie aegadeni välja. See inimese kahestumise idee ja läbi aegade on Lääne-Euroopa filosoofias rõhutatud seda et eriti valikuhetkedel peaks inimene rohkem lähtuma sellest oma sisemisest vaimsest minast või kasutades kanti terminoloogiat Tronsen Dentaalsest iseloomust ja vähem arvestama empiirilise maailma seadusi ja seda, millist kasu ta ühest või teisest sammuste saab. Kino seal oligi, tähendab Simpiiril maailm isegi näiteks aineline ikkagi oli seal anne, millest inimene siiski pidi nagu vabanema ja Hirduma sellest kõigest ainelises tähendab sealhulgas koma ütleme kehastat, siin on see temas ekstaasi nagu kultuse, sinnapoole, nagu pürgimine, nagu tasastmestik oli, ta ei olnud nii nagu kristlik Kolmainsus koordineeritud, vaid astendatud maailma olemine kõrgemast nagu allapoole väljavoolamine või nagu öeldaks filosoofilist Emoneerumine. Ja siin inimene oma nüüd üksiku olemisega ja oma sellise kehalise olekuga oli nüüd üks kõige alamaid astmeid siit hulka välja see, mida nüüd Bofiirus hiljem kesikud, kirjapanija kodifitseeris, tema tekstid rõhutab ka, et ta olevat oma kehasse suhkrut mitmel korral öelnud, et häbenen seda, et mul on keha olemas. Et ja ma püüan sellest vabaneda ja vabanemise üheks võimaluseks oligi ju see ikkagi eelduseks oli puhastus Katarsis tähendab lahtiütlemine kehast ja, ja kõigest, mis on kehalisega ikkagi seoses ja selline vabanemine hõlmab ka kõiki voorusi ja peab looma siis hingele võimaluse talle selliseks ainuomaseks tegevuseks mõtlemiseks. Ja kõige halva põhjus üldse ongi Plotinose järgi ka ikkagi keha pingeühendus kehaga. Igal ütleme seepärast on igal tegevusel just seda suurem väärtus, mida vähem on ta kokku puutub, nüüd meelde maailmaga Milline on Blootinose õpetuse seos üldse budistliku Nirvana õpetusega minu arvates siin katarsise õpetuse puhul on see üsna ilmne või on see Juhuslik kokkusattumus, ilmselt on ta siin üldajalooline seaduspära, vaevalt, et on mingid otsesed laenud sealt nüüd tuletatava tagasi. Ekstaasiseisund on ju? Põhimõtteliselt on selline teadvuse seisund, kus on mõtlemine, kui selline ületatakse, ta on juba ära läinud ja see on minu meelest üks kikus nurgas toimib teatud selliste psüühiliste nüüd protsessid juures, õigupoolest ma ütleksin Nirvana puhul kui ka valgustatuse puhulik staasilise saatilist seisundi puhul saavutatakse teadvuse muutunud seisund, seisund, kus senised, ütleme, teadmised, kõik autoriteedid, dogmad kirja pandud, mitte kirja pandud väärtused. Kõik see hajub ära ja selles mõttes inimese ego ka lahustub minema. Ja siin on nüüd nüüd müstikute teoreetiliselt. Tasapinnalt on see väga arusaadav, kuidas on võimalik saavutada ühendus jumalaga ekstaasi seisundis. Et see, mis loob siiamaale tõke minu ja näiteks ideaali vahel see egotunnetus, see on kadunud, see on ära läinud ja otsene side kohe nii nagu tänapäeval ütleme, Ameerika Ühendriikides viimased 10 15 aastat küllaltki tugevaid positsiooni omav Kristo Maali, ehkki Jeesus-liikumine ka ütlevad ka, et otsene väljund minu kujutluse muslikul kõrgemaga vaimsusega jumalaga läbi ainult ekstaasi läbi iseenda, sellise müstilise siis üle või kooselamise, kõik muud mõttelised tasandid on kõrvale heidetud sealhulgas teadmised, sealhulgas ka väärtused, need, tulles tagasi nirvaana võrdlus juurde. Jah, kui nirvaanasse ka me ütleme, et ei saa positiivset defineerida seisundit hoopis teine tasapindse seisund, millel puuduvad näiteks inimesel puuduvad teadmised, totaalne nihilism. Millega sa seletad seda, et see jeesus liikumine ikka nii suure kandepinna praeguses läänemaailmas on? No mulle tundub niimoodi siis minu arvamus, et inimkond on tuhanded aastad püüelnud vaimsuse poole ja siin on üks neetud paradoks, suurendades oma ainelist heaolu taga ajades skulptuuri tsivilisatsiooni. No nagu öeldakse ikka iga asja pärast peab maksma, see on hääbunud, hääbumas, aga alateaduslik siin kisamine, hinge kisamine selle vaimsuse järele on ikkagi olemas ja tunnetatakse ära, et näiteks võib-olla akadeemiline, traditsiooniline kirik noorsugu näiteks mässata ei taha seda vahendajat preestri ja vaimulik ja pappi ja ja piiskopi näol, vaid ta tahab otse minna kohe. Ja see on see nüüd läbi aegade kordunud ikkagi staatilisi üleelamise, Vi müstilise üleelamise õpetus, mis on jah, neoplatonismis, meister Jäkardil ja ja teistel kuni tänapäevani välja siin. Nähtavasti peab hoiatusena ütleva juurde. Müstilisest elamusest kaob kõik ära, aga ta ei saa kaduda ja sellepärast on ta võrreldav metsaminekuga. Kas sinna läheb inimene, kes läheb värsket õhku nuusutama, on sellest vastikust linnatasust tüdinud ja läheb nüüd sinilillekesi otsima ja männilõhna nuusutama? Ta ei tunne ühtegi taime. Talle on linnulaul armas linnulaul, aga mida nad laulavad, mis linnud need on, ta ei tea. Ja nõnda, miks me räägime plaatina, sellest, miks Kariit nimetas meister reke Harti? Me võiksime näiteks siia samale kõrvale seada niisugused mehed nagu hooldus, Haksli või Uku Masing. Miks, miks nende luule, miks nende kirjutised mehed, kes on tõepoolest müstikud, midagi tähendab, on see, et nii nagu mul võib olla ilmatu vägev armumise tunne. Aga tuleb välja vemmalvärss, kui ma tahan seda armastust avaldada, kui mul ei ole sõnavara. Nii et filosoofilises mõttes on ääretu vahe, see teadvuse teisenemine on sarnane, aga, aga ta tõepoolest tähendab midagi sellele inimesele, kes enne on teadnud, kes on suuteline pärast selle oma muutunud teadvusega midagi pea lahkama. Muutunud teadvusseisund, ütleme teadvus kui tabula rasa puhas leht idamaades on ka niimoodi, et see on ainukene loomingu eeldus enne ilma selleta seda saavutamata inimene, saag üldse luua loomine algab siis, kui ma kõik senised normid, teadmised, sealhulgas olen kõrvale heitnud, olles normis, ees normeeritud, teades kõike, mis on seni tehtud, ma ei saagi luu, ma olen nende orie nende kammitsuses kinni Vaidanud, siis seal luua, kummal kõik selle ära unetanud. Ja seda näiteks ütleme, Chanbudistes kloostrites modelleeriti spetsiaalselt välja. Et inimesel oleks siin vaba loominguline seisund andas, säält algab üldse looming pihta. Ja modelleeriti, see tähendab, et ta on väliselt võrdlemisi sarnane ja neli pühilase või Jeesus-liikumise ekstaas võib selles samas voolus valla, aga tulemus on siiski erinev sellest. Kas see, kes oma normid kõrvale paneb, on 10 aastat harjutanud hieroglüüfi maalimist ja siis midagi uut teeb või tähendab, see on nii nagu kas koolipoiss ütleb, et ma olen kuulnud, et kõige targemad mehed ütlevad, et nemad ei tea midagi, milleks mul see tühikooliga? Kuulge, see on väga õige märkus, tähendab, et ega üle hüpata ei saa ta mingit astmed läbi tegema, sinu õppimistes vaeva nägema, ütleme kasvõi 10 20 aastat väga siis kolastiliste, siis alles tikkimisärkamine või mil tekitatakse ärkamine õpetaja guru või kellegi poolt. Viino toomas lõpetab nõnda oma elu. Kolm viimast kuud ei kirjutada enam ühtegi sõna, see, see on ka üsna vähetuntud fakt. Suurim keskaja filosoofia teoloog. Siis kui ta oma summadeoloogia jäigi lõpetamata, tal aga siis, kui tema koges, siis, siis tähendab ta ei tahtnud enam midagi kirjutada. Võib-olla oleks siis täpsem öelda, et see noh, tõeline või õige tunnetus saab alguse mitte niivõrd tabula roosast tühjast lehest kui või kuivõrd refleksioonieelsest koogid ost puhtast eneseteadvusest ja tal on veidi teine aktsent, puhas eneseteadvus selles mõttes, et ta on vahetu tunne ja minu meelest mingis mõttes ka praegu 20. sajandi filosoofia ju propageerib seda müstiliste maailmanägemist. Kas võis Räbi läbi eksistentsialismi ja üldse läbi kogu selle ir ratsionalistliku filosoofia, mis võtab igasuguse tunnetuse, lähtuda aluseks just reflektsioonieelse koogitav puhta eneseteadvuse? Muide, väga palju, et oma enniaalides nendesse oma bar viiruse poolt kinni kirja pandud tekstid ja sealt väga palju kasutab väga huvitavaid, siis kujundlik võrdlus näiteks ütleb ka filosoofi mõtlemine, et see on sarnane siis sellele, nagu kujur oma tähendab, savist voolib välja kujuvat, nii on ka ütleme, inimese tõetunnetus, ta taolis, ütleme, kunstipraktikast võetud kujundit väga palju alguse värviga seotud pini nagu sellest, kui juurest või siis võtab sotsiaalsest elust näiteid, on väga paljudel toodud. Mis öelda on, seda tuleb öelda nii, nagu Wittgenstein kirjutab enne oma traktaatust loogiku filosoofikkuse ja siis lõpetab selle lausega, millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Ja see, millest meil eelmisel saatel oli Aleksandria kleemetsi puhul juttu, et ta e'd eetikas tahtis mõõdukust. Küllap siin on ka nõnda, et see, mis on tehtav, mis on öeldav sellel on oma tähendus inimese jaoks. Ja, ja küllap me kõigume nende kahe äärmuse vahel, et kas me peame seda viimseks tõeks. Kõik, mida meie näeme oma silm, on kuningas, kuigi ei tea, kas värvipimeda oma, kes rohelist ei näe või tähendab, tema peab uskuma, vaheline olemas on. Et see, see on see ratsionalismi hädaoht ja teine on selle puhta müstika hädaohtu, kus ei ole muud kui ainult tunne. Ja kui me oleme siin rääkinud nendest teesidest ja neid kõrgeks pidanud, siis nähtavasti see, see ongi midagi mis mõne mehe tõstab ka möödunud aegadest ikka jälle lugemisväärseks, sest see ei ole ainult millegi ühekülgset rõhutamist vaid ühendatud asjad. Ma paar sõna tahaks veel Plotiinuse selle ilu kontseptsiooni esteetiliste kontseptsioonide kohta öelda. Et siin on tugevalt näha muidugi Daci platonistlik joon nagu Platon, järgivat siin kunagi varasemalt rääkisime, et kunst on tühine ajaviide Platoni meelest ja kuivõrd on koopiate kopeerimine asjad on ideede koopiad ja kunstnik, siis vaesekene kopeerib ka veel seda koopiat. Ja Kablootilis on see, et näiteks ilu on tema meelest puhtalt vaimne valdkond ja kunsti, võib-olla siis tõeliseks selliseks alaks valdkonnaks on ikkagi ideed. Ja see konkreetne kunstiteos mingi on vaid ikkagi selle idee siin pelk kajasta ja see lööb väga palju läbi. Aga teiselt poolt on tal huvitav, et aga oma esteetikas seondub selle oma ekstaasi õpetusega, et lõppkokkuvõttes ilu tunnetamine on ikka mingi ekstaatiline, selline seisund. Ja me siin näeme nagu Ain, ütle materiaalse mingi aine allutamist allumist ideele, näiteks kui me ütleme, tema enniaadidest, siis iluilule on tal tervenisti pühendatud kuues enniaat. Ta ütleb seal vist khati iluteki mateerias eneses vaid on miski, mitte materiaalne olemus, ehk see Eidus, mis on iga plaat, on, see on ilu iseenesest ja siin seesmine nagu siin idee Eidos ja osaleb siis mateerias sellele kaudu mateeria saabki ilusaks ja kõige kaunim on ikkagi see objekt, mingi ese, kus idee Eidus ületab selle mateeria, nii et see on igivana probleem, vormi ja sisu probleem. Et vorm peaks teenima sisu, aga mitte vastupidi. Ilu on tegelikult väga ilusa kujundlikud väljendid nagu hirogaamia, püha abielu siis hinge ja mõistuse vahel, need on siis teine ja kolmas Emonatsiooni astmed sellest suurest ühtsest algest ja ilu kujuneb siis inimeses mõistuse ja hinge nagu Sist abielust. Nii et pluatiinus mingis mõttes otsib ka ikka seda sünteesis hinge ja vaimu vahel ja see tema kandub minu arvates edasi ka augus tiinuse filosoofiasse, sellepärast et Augustinus hindas ju Plotiinost Blootinost eriti kõrgelt. Ja Augustinus näiteks on rääkinud plaat Nonii filosoofiast kui puhtamast ja kõrgemas kogu filosoofias ja Blootinosest kui mehest, kelles plaat on uuesti elustus ja augus tiinuse arvata des. Kui Blootinus oleks elanud pisut hiljem, siis oleks taste ilmselt saanud kristlane.