Eelmistes saadetes me rääkisime, et sõltuvalt suhtumisest ususse kujunes keskaegses kultuuris kaks suurt, mingis mõttes teineteisele isegi opositsioonis olevat mõttesuunda esimene Neist, mille kujunemisaastad langesid patristika, see hindas usus kõige rohkem selle meelelist kaemusliku individuaalset külge. Ja me rääkisime ka sellest, et selline suhtumine ususse leidis endale tuge Platoni filosoofiast ja uus platonismist ja et sellest mõttesuunast kasvas välja müstika. Teisalt aga püüti usku ka intellektuaal aliseerid ja, ja see usu intellektuaaliseerimine saab tegelikult alguse juba alates esimestest kirikukogudest. Kuigi oma täies hiilguses. Tuleb usu intellektuaaliseerimine, kristlikku kultuuri siiski alles Üheksanda sajandi algusest ja tippu jõuab veelgi hiljem, 13. sajandil. Oluline on võib-olla siinjuures märkida, et filosoofilist tuge leiab usu intellektuaaliseerimine eelkõige antiik filosoofilt aris tuuteliselt ja just Nendest lätetest võrsusid ka keskaja peensusteni korrastatud skulastilised dioloogilised mõttesüsteemid. Täna ja järgmistes saadetes pöörame oma tähelepanu põhiliselt skulastilisele mõttele kristlikus kultuuris. Kõigepealt võib-olla aga sõnast. Estica algul nimetati skolastiku teeks kõiki filosoofia ja teoloogia õpetajaid. Sõna ORAS skolastikki tähendab koolitarkust neid, kes veel Karl Suure ajal õpetasid seitset vaba kunsti. Muide, seitsme vaba kunsti alla kuulusid grammatika, tika, retoorika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika, kusjuures seitsme vaba kunsti eesmärgiks oli luua vundament või alus edaspidistele, bioloogilistele, õpingutele, aga aegsetes õppeplaanides oli kõrvuti siis mitmesuguste tolleaegsete suurustega ka antiikaja sellised mõtlejad nagu Vergiilius, Matjus, Tseetsero, Seneca ja üldse peab ütlema seda, et Karl Suure frankide riigi ajal elab läänemaailm üle omamoodi renessanssi kus elustavad mitmesugused antiikkirjanduse ja antiikhariduse suurkujud. Paljud Rooma impeeriumi traditsioonid, mis teatavasti pärast Rooma impeeriumi langust viiendal sajandil suruti põhiliselt kloostri müüride vahele. Meenutaksimegi seda ajaloolist tausta, mis kujunes Euroopas pärast Rooma impeeriumi langust Rooma impeeriumi allakäik on ka bioloogilist nähtav väga selgete märkidega. Tuletan meelde, näiteks 410 Alarich rüüstas esimest korda nagu suure pealinna Rooma ära. 455 oli see koletu maalide kallaletung ja Rooma maatasa tegemine. Ja hiljem juba siis Lääne-Rooma keisririigi eksistentsi lõpp. See oli nüüd üks nagu selline ahela lüli, Rooma langemine tolles mitu sajandit kestnud sõna otseses mõttes Euroopa pulbitsemises. Ei, ma ütleksin lainet sellises voos, mis rahvasterändamise näol loksus kuni veel 10. 11-l 12-l sajandini välja Euroopas. Sest kui me vaatame, kes kõik ei tormanud dolla mööda Euroopat ümber Euroopat nimetagem hunnisid, või siis ütleme, kootid, millise rännaku sooritasid nad nepri aladelt kuni lõpuks põhja Abertini välja, Vi normannid ümber kogu Euroopa tiiru tehes vallutades, maandudes lõpuks jällegi Põhja-Aafrikas, Sitsiilias, Itaalias. Nii et keskaekumida teatamegi varajaseks küpseks ja hiliseks ja täna räägime siin nii-öelda küpsest keskajast ütleme, üheksas, 10. 11. sajand, siis olid need lained suhtelist mahaloksunud, kuid kolm suurt sellist tungide vektor ikka mõjutas Euroopa elu- ja need olid rahvaste poolt olid araablased ja ungarlased ja kolmandaks normannid. Ja kui nüüd siin juba saine juttu tegid ega ajalooliselt esiteks Karl Suure kuningriigist ja sellest renessanssi, nagu teda õieti päris võib-olla nimetataksegi fenomenist frangimaal, siis see on omalaadne, testisin kohe erelehekülg Euroopa ajaloos. Mees ise ju see nii hiljem paljudeks legendideks ja raamatuteks ja isegi filmideks ainet andnud. Valitsuse olid Eesti suur. Nii nagu kolhootsusega puhul öeldakse, et oli suur mees, meeter 94 sentimeetrit pikk, nii oli ka Karl Suurpärimuse järgi olnud meeletu jõuga ja aga kas see suure kasvuga mees ja ta on väga omapärane isiksus ja tema isiksus avab ka seda vaimset tausta, mis tema õukonna ümber valitses, ta, me teame, oli ju Pippin lühikese poeg, Frangi riikide major Toomas, et pikka aega hoidsid võim oma käes, kuni lõpuks nad lükkasid kuningad kõrvale. Ja Karl Suur saigi Pippin lühikese pojana sai kuningaks 768 ja nii edukas elu, mis tal oli, ta oli pikka aega oli 50 aastat troonil, krooniti sellega hätta Roomas, kroonid siis keisriks paavst Leo kolmanda poolharukordsete peale füüsilise jõuga veel vaimuannetega mees, kes väga hästi tundis diplomaatiat, valdas võõrkeeli ja huvitus arhitektuurist, muusikast, kuid selle juures huvitaval kombel. Allikad märgivad, et ta oli ise kirjaoskamatu, tähendab, kirjutada ei osanud, aga seoses nüüd vaimukultuuriga just ongi põnev see, et, et oskas endale õukonda kogu koondada kokku üle kogu tolle roopa keegi välja bastion. Selliseid vaimuinimesi võib nimetada ju briti saarelt pärit alkviini, kes oli väga tuntud nii teosofja, filosoof, uurija, nii et testi võiks ainult talude juhatajat. Annaks jumal selliseid valitsejaid rohkem, kes peale tohutute vallutamist sõjakäikude me teame, ta suurendas oma impeeriumi kohutavalt suureks, mis alles pärast tema järglasi seal kaheksa viimastel aastatel lagunes kolmeks, aga Karl Suure kuningriik oli hiiglariik muidugi ja ta kõva käega isiksus suutis seda luua ja hoida. Öeldakse, et 50-st sõjaretkest, mis ta tema elu jooksul nagu sooritati 30 tuli tema edukal juhtimisel toimunud. Karl Suur Karl suureks, tähendab see oli siin erelehekülg, kaheksas sajand, kus tõusis nagu tippüles pärast toimus võib-olla väike siine tagasiminek. Aga kui veel paari sõnaga ma sooviksin puuduta seda ajaloolist tausta siis me peame nägema, mis keskkonnas toimisikad, Josoofilised, filosoofilised voolud. Ja see keskaegne ühiskond oli just selgelt nii jaotatud ära. No võiks öelda kolm pluss üks hiljem isegi kolm pluss üks pluss üks kihtidesse. Ja need olid eeskätt muidugi vaimu seisukoha pealt vaimulikkond esimesel kohal. Rüütlid ehk ütleme, sõdalased üldse kokku ja töötav rahvas nagu ladinakeelseid nimetati laboratoores. Kuigi me räägime keskvaimukultuurist ja asjalikud läbi Usumest läbi ülikoolide läbi kloostrite siis no ei saa jätta ka nii-öelda rahvakultuuri kõrvale ka rahva filosoofilist maailmavaatelist hoiakut. See oli domineeriv siiski, sest näiteks 11. 12. sajandil Euroopas elanikkonnast umbes 40-st miljonist inimesest 85 protsenti olid talupojad ja vatised, talupoeglik mentaliteet, mis kujunes välja küpseks keskajaks. Väga palju tagasisidena, ma arvan, mõjutas ka ülikooli seinte vahel toimuvat ja neid vaidlusi sealhulgas kaaskolastil, päris dispuuti, sellist ei saanud mööda, sest tolleaegne mõttemaailm oli siiski talupoeglik lähtuvalt olla ja maaharimise tehnikast, mis oli ju traditsonalistlik väga rutiin, kus eesmärgiks oli, see tähendab karta Novatsioone uudsusi, teha kõiki nii nagu isad ja vanaisa, kes tegid, see lõi teatud üldise sellise suuna ja hoiakuga väljaspoole talu poedliku Sist kultuuri. Huvitav on siin taustast rääkida näiteks talupoeglik skulptuurist, väga palju kandus üle näiteks rüütli ja õukondadessega vaimulikkonda suhtumine näiteks ja ruumi küsimus, et talupoeg, kes raadasse vaata enda ümber ja ja kasvatas ja nägi seal küllaga kurja vaeva kindlustada minimaalseks ennast ära tema jaoks näiteks aega nagu atrofeeruks seda märgitakse huvitaval kombel paljude uurijate poolt. Ruum oli tema tähti jaoks tähtis nagu selline mõõde ja ruumist ta tegutses elutses, sest ta ju nii-öelda elatusvahendite jaoks pidi pidevalt laiendama ekstinsiivselt ennast arendama ja talupoeglik kultuuri. Kui me siin täna räägime ilmselt hiljem rohkem jah, õpet lastest ja filosoofide, siis kusagilt juurtega olid nad väga paljud ka sealt. Sest tuletamata jäta seda meelde, et see üks seisus vaimulikkond väliselt aadel konnale oli ikkagi avatud seisus, kas ei olnud selles mõttes, et et ta ta võimaldas endasse inkorporeerida, ütleme, madalamast seisusest inimesi ka kõrgemalt tulistama. Jah, aga minu arvates tolleaegne niisugune õlitada ja mõtteeel skolastilisel perioodil kogunes ikkagi kloostriseinte vahele ja teatavasti algselt olid ju kloostrid mõeldud varjupaigaks maailmast ja kultuuridest põgenemisel, aga aga hiljem. Kloostrid kujunesid väga tähtsaks keskuseks ja niisuguseks kultuuri kandjaks ja me teame ju seda, et kloostriseinte vahel paljundati mitmesugusi antiikaja kultuuriväärtusi, käsikirjaliselt säilitati neid edasi ja tänu kloostritele võib-olla me tänapäeval üldse teamegi antiikkultuurist kloostrid olid ikkagi niisugused kohad, kus säilitada Läti kultuuri, Euroopa kultuuri järjepidevust ja minu arvates kultuur ilma järjepidevus. Ta on paratamatult määratud hukkumisele ja oma eelnevast jutust ma tahaksin teile esitada üsna niisuguse intrigeeriva küsimuse selle kohta, et teatavasti kloostrid on olemas ka ju praegusajal ja kas te oskate mulle öelda, milliste koht? Meie stagnatsiooniaegses kultuuris mängisid kloostrit? Ega ei ole kerge vist öelda, sellepärast et ta on liiga lähedal. Kergem on öelda, missugune funktsioon ja roll oli kloostril varajases keskajas. Mingil kombel Taali Voka asju ja luteri ajaks juba maha käinud. Venemaa budistlikud kloostrid hävitati kõik 30.-teks aastateks, juba. Aga Hruštšovi ajal kuuekümnendatel suleti viimased, aga see ei puuduta nüüd keskaega, aga ma ei raatsi ütlemata jätta, et Eesti vabariik on kinkinud Nõukogude liidule. Kas tegutsevad kloostrid, mida nii nagu ilusaid pärle nüüd näidatakse, üks on Petseri ja teine kuremäe klooster kuremäele, nüüd viiakse kõik välismaalased ja aga Moskvast siinpool ei olnud mitte Ühtegi tegutsevat kloostrit, kuigi praegu näiteks kuremäel ei ole mitte ühtegi eestlannat. Ma paar nädalat tagasi metropoliit Aleksi käest küsisin, ta ütles, et Eesti maalannasid on nii, et tal ei ole mingit kontakt otseselt eestlasega. Eesti ühiskond omal ajal. Andis niivõrd suure kultuurautonoomia ja sellise dotatsiooni, et ka niisugused kloostrit võisid siin edasi säilida. Ja võib-olla oleks kogu Venemaa järg natukene teine, sest klooster on ka tootmisühiskond. Vähemalt meie Eesti valitsuse liikmetest enamik on käinud seltsimees ainsa hoidla näiteks terve päeva seal viibinud ja, ja väga vaimustuses olnud. Milline on kuremäe kloostri majandussüsteem? Aga kloostrites on jah olnud ilmselt siis erinevatel aegadel erinev funktsioon ja nendel kõige hullemad vatel vandaalide rünnakute aegadel, seal nad kaitsesid kultuuri, aga paraku see elus Karl Suure-aeg sai mööda ja mingil kombel. Võib-olla kõige kõige sügavam kultuuriline auk on umbes 900 poi, kui mitte, et tipp oleks just hoopis ära kadunud, aga siis rüüstati väga palju kloostreid ja, ja pandi kloostri ülemataks täiesti ilmalikud mehed ja nii et sellest alles klouni kloostrireformiga 11. sajandil mingil kombel jälle tullakse välja. Aga Priidu jutu peale sellest, kuidas oli mitu seisust ja kuidas nad ei olnud v tihedate seintega eraldatud, nagu Indias võiks öelda, nähtavasti keskaja kultuuri püsimiseks ongi üks oluline komponent olnud see vertikaalne liikumine värgiga sest näiteks kloostrites ka Eestimaal tõenäoliselt kui suure vaevaga sai värvata neid palgasõdureid ja võõrleegionäre röövrüütleid, no kuskohalt pidanuks tulema meie kloostrite elanikud. Võib arvata, et 90 protsenti oli kohapealset rahvast siin meie Padise või Kärkna või või siis Birgitta kloostris. Ja kuna ühiskeeleks oli ladina keel ja ladina keelt tuli ühtviisi nii aadlipoisil või neiul kui talupojaseisusest pärineva õppida. See tähendas, et, et niisugusel kombel, kui on, on keskaegset ühiskonda, on nimetatud korporatiivse, eks see tähendas, et seal olid ühelt poolt need klassid parasjagu eraldatud sõltumatud, aga teiselt poolt läänisüsteemiga järjest üksteisest sõltuva ka lään, laen see on ju ka seesama sõna, mis meie eesti keeles üks on võõrsõnana või laensõnana ja teine omasõnaks muutunud juba kus maa valduseid renditi aina edasi. Noh, kui nüüd hakatakse renditaludest rääkima, siis me võime öelda, et meie jaoks, kes me natukene keskaega tunneme, tuleb see olukord tuttav ette kunagi ammu on juba niimoodi olnud. Aga mis keskajas väga tugevasti praegusest erinev on see, et oli mitu jõukeskust veel poolt püüdsid tsentraliseerida niisugused vägevad mehed nagu Karl, suur aga põhiliselt kogu keskaja jooksul jäi ikkagi võrdlemisi suur lõhestatus, eriti Kesk-Euroopasse. Feodaal kippusid ka pisikuningat mängima. Ja teiselt poolt ideoloogiana hoopis eraldi jõuna oli kirik ja piiskopid, piiskopid olid ka maahärrad. Aga Ta ei olnud selles süsteemis, mis muud maahärrad. Ja see tähendab, niisugune pidev võitlus kiriku ja ilma ilmaliku aadli vahel hoidis niisuguses pinges, mida meie maal muidugi ei ole, sest siin on see privileeg, keeritud klass kõik kogu võimutäius ega mis tahes küljelt. No meie maal, eks ole, ta tuleb juba pitsantsistika seal hoopis teisiti pandud, seal ringi Basil jõus oli ees ja kõik muu läks iraatilised ikka allapoole temast. Aga samas mina näen väga suuri paralleele ka keskaja ja meie aja vahel ja minu arvates just maailmavaatelises plaanis, kui keskajal maailmavaatelises plaanis ühendas kogu seda keskaegselt ühiskonda just see skolastiline mõtlemine, mis taotles ju ühtsust ja terviklikkust ja ja ühiseks keeleks oli ladina keel, mis aitas kaasa selle terviklikkuse ja ühtsuse taotlusele ühelt poolt ja teiselt poolt kiriklike õpetuste autorit teetia mingis mõttes noh, meie ajal ka on kiriku asemele tulnud lihtsalt riik, riiklike õpetuste autoriteet ja see ühine keel ladina keele asemele pakutakse välja vene keelt ja ja kui hakata analüüsima maailmavaatelises plaanis plaanis, siis minu arvates võib väga palju paralleele tuua. Ja võib-olla olekski huvitav nüüd otseselt selle skolastilise, et juurde tagasi pöörduda ja nii nagu ma algul ütlesin, et, et kõigepealt nimetati Eskolastikuteks filosoofia ja teoloogia õpetajaid, hiljem veidi hiljem aga hakati skolastikuteks nimetama üldse aegseid õpetlasi ja nende õpetust, ühesõnaga kogu vaimset tegevust, mis oli allutatud katoliitlikule kirikule. Järelikult tähendab skolastika laiemas plaanis niisugust keskaegset ametlikult tunnustatud kooliõpetust või koolifilosoofiat. Ja kõik teised mõtteharrastused võisid täheldada ainult kõrvalekallet kehtivast õpetusjoonest. Ja ma juba märkisin siin korra sellest et keskaegsel skolastilisel mõttel on mitmeid niisugusi pärasusi mis iseloomustavad ka hilisemad skolastikad ja minu arvates siin esimesena võib-olla tulekski rõhutada just seda ühtsuse ning terviklikkuse taotlust. Seda püüti siis kindlustada ühelt poolt ühise teadusliku keele ladina keele abil. Ja teiselt poolt kiriklikku õpetus autorit teediga. Teatavasti keskajal ju niisuguseks ühtseks teaduskeeleks oli täielikult ladina keel ja alles veidi hiljem hakati kasutama ka kreeka keelt ja rahvuskeeled tulid kasutusele ju alles seitsmeteistkümnendale, isegi veel hiljem, 18. sajandil juba suuremas ulatuses uute rahvuslike monarhia ainuNadali eks ole? Itaalias veidi varem ja minu arvates see on üsna tähendusväärne rahvuskeelte kasutusele võtmine nimelt arvatakse seda. Isegi see rahvuskeelte kasutusele võtmine aitas oluliselt kaasa pluralistlikule maailmanägemisele, et seni ju kogu maailmatunnetus toimus ühe keele vahendusel ladina keele vahendusel, aga, aga nüüd muutus see maailm tunduvalt värvilisemaksja Bloralistlikumaks ja mina vaadates võib siin teha isegi veelgi kaugeleulatuv tuvamaid järeldusi ja, ja isegi niisugune demokraatia vaatlik mõtlemine on minu arvates ka seotud sellega, et, et hakati kasutama erinevaid rahvuskeeli ja maailma nägema nagu hoopis laiemas plaanis kui, kui seni ja selles plaanis võiks skolastiliste mõtet, et täiesti võrrelda meie kaasaegse ametliku ideoloogiaga halvas mõttes halvas mõttes, tähendab, ma mõtlen seda stagnatsiooniaegset ideoloogiat, kes surus jõuga filosoofiale ja üldse ühiskonnateadustele ja vaimsusele peale oma raamid, kusjuures huvitav on see, et pärast stagnatsiooniaegne ametlik ideoloogia on süüdistanud ju filosoof selles, et filosoofid pikka aega tegelesid tühja paljas kolastikaga ja on kaugenenud elust. Aga samas, kui me tunneme huvi selle vastu, et millised uurimused jõudsid publikatsioonid, eni, millised uurimused jõudsid ühiskondliku teadvuse tasemele, siis me võime täheldada seda, et põhiliselt ikkagi ainult kolastilised. Palju analoogiaid võib minu arvates tuua, kuigi siin on erinevusi ka ja keskaegne ühiskond oli ka tõepoolest väga mitmekihiline, tihti seda keskaegset ühiskonda nähaksegi väga homogeenselt, aga minu meelest see homogeensuse taotlus oli ainult maailmavaateliselt. Ei, täpselt, ma pidin just ütlema, et oli mitmekihiline, ütleme mõtlesin kolm pluss üks hiljem tuligi Bürgerlus hiljem veel ütleme intelligentsi juristid, arstid näol. Aga jah, see on just õigus, et maailmavaatelist olite tunduvalt homogeensem, kujutleme sotsiaalset selliselt. Ja kui veel paari sõnaga üsna üldiselt keskaegsest skolastikas siis tähendusväärne on ka see, et meetodina skolastika kasutas põhiliselt nisust sül, logistilist, tiivsed, lähenemist maailmale, ühesõnaga mingid loogilised süsteemid anti ja jääda häda faktidele, kui nad ei mahtunud nende loogiliste süsteemide raamidesse, siis lihtsalt need faktid visati kõrval. Nii et analoogia on, on väga suur, aga aga. Aga siiski mittetäielik sellepärast et nagu ma ütlesin, keskaeg ei moodustanud Euroopa ühte riiki, see, mis praegu on võimalik hõlpsalt teostada, jäi siis ikkagi unistuseks. Ja teine on see, et, Keskaeg lõpeb tegelikult totalitaarseks minemisega ta jalga sellega et tihtipeale keskajast rääkides me unustame ära, et kuni 12. sajandi lõpuni võideldi ketse ritta vastu ainult kiriklike vahenditega. Aga ma siin natukene tahaksin vaielda, minu arvates nõukogude ühiskond ka lõpeb totalitarismi ikka ka alguse sai ta ju ikkagi mitte totalitarismist. Nii et isegi selles plaanis võib-olla ainult väiksemates mastaapides, kui, kui keskajal. Nojah, sest tegelikult need esimesed võtted, mida tarvitati ketserite vastu, oli ikkagi vande alla panek, kirikuvald alla panek või siis kloostrisse vangistamine ja alles Albilaste Kataritage võitlemiseks hakati kasutama võimu. 1184 Friedrich esimene Barbarossa oma Itaalia aladel ähvardas riigivandega ja 1197 isegi surmanuhtlus Haragoonis. Aga inkvisitsioon on ju paavst Gregorius üheksanda loodud 1232 sootuks hiljem. Nii tähendab sel ajal kui õlis kalastika põhimõtteliselt juba seal Sirlogistlikult kõik need asjad paika pandud ja teistpidi ja mingi niisuguse lahutuse teinud, mis võimaldas hiljem üle minna renessansi üksi neid samu relvi kasutada kiriku vastu. Kas sul on ka kiriku varjatud nõrkuse tunnusmärk, sest iga süsteem, kui ta tunneb, et nõrk ta hakkab represseerima ja monopoliseerinud Noh kahtlemata selle sellepärast ongi just nõnda, et Bütsants siis see asi jõudnud hoopis hullemasse äärmusesse, kui oli riigi kirikuga tegemist, sest peab siiski ütlema, et katoliku kirik põhimõtteliselt pretendeeris õudsele võimule veel suuremale võimule kui Bütsantsi, kus kirik oli riigikirikuna keisrikoja ustav tugi. Aga ta ei saanud seda iialgi kätte. Sest noh, paavstiriik oli pisikene, tühine, nii et käis võitlus selle eest, aga tegelikkuses tähendas see seda, et mingil kombel siiski keskajal kuni jah, võib-olla lõpuajani, aga ta tasakaalustus nende ilmalike valitsejate tahtmist. Küllap meil järgmises saates tasuks ja küllap nominalistide realistide vahelises tülis tuleb juttu keele osast. Asi ei ole ainult ladina keeles, et ta oli üks keel, vaid ka etaan indogermaanikeelena teatud struktuuriga, mis määrab üsna tugevasti mõtlemist. Jah, nii et siin on palju komponente ja võib-olla oluline oligi see, et mitte ainult absoluutse võimu, vaid ka absoluutse vaimumonopoli taotlus.