Metsaline sai kätte nende seitsme noore mehe keha aga nende hinged olid päästetud ja lendasid kui tuvikesed kõigevägevama altari ette. Palvetagem nende seitsme puhta noores hinge ees. Ja võtkem tänada oma issanda Mida tähendab see hingepalve, kes on need seitse vara kustunud noort hinge, kellele eestpalveid peetakse? Need ja veel rida muidki küsimusi ootavad vastust. Salapäraseid hinge palveid Rootsi kuningriigis peetakse juba 17 aastat. Enamasti toimetavad seda Eesti, Läti ja Leedu emigrantlikud pastorid. Ent tähtsamatel puhkudel löövad sekka Rootsi vaimulikud, mõnikord isegi piiskopid. 27. jaanuaril 1961, kui tähistati nende hingepalvete viieteistkümnendat aastapäeva, kummardas leinateenistusel Adolf Frederiku kirikus oma auväärset pead. Scara piiskop Sven Tanel. Surnute mälestamine on kaunis komme, mille vastu ei ole ega saagi midagi olla. Ent seekord kulutavad kirik, isandad küll asjata oma auväärt suid. Kas tõesti asjata? Ei, asjata siiski mitte. Neil on kindel eesmärk laimata Nõukogude liitu. Kuid vaadelgem sündmusi kronoloogilises järjekorras. Alguse sai see lugu 1944. aasta augustis. Kui Hitler lastele Eestimaal vesi juba kaelani ulatus. Appi tõttasid, siis Jalmar mäe professor Jüri Uluots ja teised rahva reeturid uluvad, kes enda pätsu järglaseks kuulutas, pidas raadiost kihutuskõne, et eesti noored astuksid Saksa sõjaväkke. Eesti noortel polnud aga soovi hitlerlaste taganemist oma kehadega, kata mobilisatsioonikäsu vastu kaitses noori roheline sõber mets. 1927. aastal sündinud noormeestest õnnestus Hitler lastel ainult üksikuid viimasel hetkel enne taganemistee äralõikamist Kuura maale vedada. Kaheksandal mail 1945. aastal, kui hitlerlaste armee Kuurama kotis kapituleerus kuulus saksa, 127. üksikuseni divisjoni koosseisu. Kuus Eesti noort Elmar suurt pere Saaremaalt, Mihkel Bogdanov, Jahans, Lindemann Narvast, Hillar Koikson ja Jaan Piirimäe Pärnumaalt ja Elmar Sosi vana karistest. Fašistide laul oli lauldud. Ent ESSi ja SD kuritegelikud jõud, kel oli hingel sadu inimelusid, püüdsid võimalikult palju süütuid inimesi endaga koos kuristikku kaasa tõmmata. Nende hirmujutud leidsid kogemusteta noorte juures ka uskujaid. Kuuremalt põgeneti, kuidas keegi sai. Mitmed paadid ja vedurlaevad põgenevad saksa sõduritega otsisid varju Rootsi rannas. Ühel neist olid ka Eesti noormehed 127.-st üksikust seniitdivisjonist. Kuus eestlast intervjueeriti Gotlandi saarel, kus sakslastega. Hiljem olid nad Lõuna-Rootsis mitmes laagris. Nad sattusid varsti nagu kahe tule vahele. Ühest küljest rõhus koduigatsus, teiselt poolt hirmutamispropaganda, et kodumaal ootab kõiki surm Siberis. Novembrikuul sai laagris teatavaks, et valitsus on otsustanud Rootsi põgenenud fašistliku armee sõdurid Nõukogude liidule välja anda. Samal ajal ilmus laagrisse saksa ohvitseri mundrit kandev lätlane Eichfuss Atwars väikest kasvu kitsehabemega mehike, kelle ärevust ja hirmu külvavat kõnet saatsid närvilised žestid. Rootsi põgenenud endised kodanluse tuusad tegid kõik, et puhuda lõkkele nõukogudevastaseid kirgesid ja luua meeleolu, nagu oleks endiste Hitleri armee sõdurite täiesti seaduslik väljaandmine. Ebainimlik. Parempoolne Rootsi ajakirjandus valas omalt poolt õli tulle agiteerides valitsuse vastu, kes oli otsustanud intervjueeritud sõjavangid välja anda ning sellest otsusest ei taganenud. 22. novembril algasid baltlased, nagu nimetati intervjueeritud lätlasi, leedulasi ja eestlasi eksilaagris näljastreiki. Algata jäiks olid SSlased niinimetatud Läti leegionist. 23. novembril organiseeris opositsioon Rootsi parlamendis valitsuse vastu arupärimiste kampaania. 25. novembril peeti kirikus esimene hingepalvus. Reaktsioonijõud ründasid täiel rindel Rootsi fašistid ja Eesti, Läti ning Leedu emigrantlikud ässad, kes olid end kompromiteerinud koostöös fašistlike terroriorganisatsioonide ESSi Essdeega levitasid oma agentide kaudu laagris kõige metsikumaid kuuldusi. Agiteeriti interneerituid, et nad põletaksid oma riided, tekitaksid enesevigastusi, sooritaksid kollektiivse enesetapu. Lasti lendu kuuldusi, nagu kavatseks Rootsi perekonnad Eesti noormehi adopteerida. Nagu pakuks Dominikaani Vabariik neile poliitilise põgeniku õigusi ja nii edasi. Välisminister üldEen ütles parlamendis valitsuse seisukohta kaitstes, et balti põgenike saabumine siia ei vasta Rootsi huvidele. Juba enne sõda oli Eesti, Läti ja Leedu olemasolu kahtlane. Poliitiline ebaküpsus Viisnad diktatuuri, nii valitsuse seisukohta toetasid ka metal, listide, ehitajate ja teised Rootsi Ametiühingud. Hitleri sõdurite väljaandmisega seoses astus 21. novembril 1945 terava süüdistusega Eesti, Läti ja Leedu emigrantliku ladviku vastu välja ajaleht aastundid Ningen kirjutades, et praegu tehakse ilmselt katsed puhuda üles tormi paari 1000 siia põgenenud saksa sõduri ja ohvitseri ümber, kellest osa on balti päritoluga. Ajaleht nimetas ka Baltimailt Rootsi põgenenud eraisikuid kahtlaseks seltskonnas, kellest mitmed juba tol ajal kuritööde pärast Rootsis kinni istusid või tegelesid natsistliku propagandaga. Valitsus otsustas, nad ei jäta kuigi ka neist vabanemine. Rootsi seisukohalt oleks kergenduseks 1945. aasta lõpupoole hakkasid end laagrisse poetama emigrantlikud tegelinskid teiste seas praost täheväli, endine Jaani koguduse hingekarjane Tallinnast, kes oma karja oli maha jätnud. Ta üritas anda noormeestele leeriõpetust. Praostihärra keerutas oma väikeses, näpus kolme leopardi kutsikaga vappi, sõrmust ja rääkis, nagu oleks tükike kodumaast. Ta püüdis poisse hirmutada jutuga, et ihu võivad nad võtta hinge näoga päästame. Ta andis noormeestele viimset armulauda. 25. jaanuaril 1946 paigutati interniiritud trelle Borgi sadamas Nõukogude auricule. Peloostrov algas teekond kodumaale. Nende seas olid ka kuus noormeest 127.-st üksikust divisjonist ja seitsmendana Johannes Indress, kes kogu okupatsiooniaja oli teeninud fašistliku sarmis. Rootsis aga jätkus metsik nõukogudevastane propaganda ka pärast seda. Kirjutati, et ükski välja antud sõjavangidest ei ole kodumaale pääsenud. Juba liibovi sadamas oodanud neid hambuni relvastatud valvurid, verekoertega alanud halastamatu kohtumõistmine. Kõiki olid karistatud vähemalt 25 aastase vangistuse või surmanuhtlusega. 17 aastat on fabritseeritud neid väljamõeldisi baltlaste küsimuse kustunud tuleaset püütakse ikka jälle hõõguma puhuda, et seda ära kasutada. Nõukogudevastaseks propagandaks. Jätkem kõmuajakirjanikud oma hirmulugusid, heietama Emicrantlikud ministrit kaotatud riigipirukat taga nutma ja pastorit hinge palveid pomisema. Pöörduge tagasi tõelisse tegelikku ellu. Anname sõna ajaleheks koduma toimetuse vastutavale sekretärile ajakirjanikule Vladimir Raudsepale. Ta jutustab oma ringreisist mööda Eestimaad sellest, kuidas ta üles otsis. Need seitse niinimetatud terroriohvrit, kellele Rootsimaal juba 17 aastat hinge palveid loetakse. Olen ajakirjanikuna oma elupäevinäinud, nii mõndagi. Aga isegi vana ajakirjaniku praktikas on elavad inimesed, kellele juba 17 aastat hingepalvet loetakse tagasihoidlikult väljendades haruldaseks nähtuseks. Tundub endalegi naljakas, aga ülesanne ei osutunud sugugi raskeks. Kulus ainult neli päeva, et üles otsida ja vestelda seitsme mehega, keda immigrantlikud pastorid juba 17 aastat silmakirjalikult taga nutavad. Mõtelge ise, kui palju tühju sõnu nad juba ainuüksi hingepalvetega ja leina jutustega on tuulde pomisenud. Ma saan veel aru meie emigrantlikust ladvikust, nemad ju sellest elavadki, et oma endise kodumaa kohta valet kokku heietad ja nõukogude liitu laimuvad. Aga et isegi Rootsi piiskopid nendes lavastustes ka teevad, poleks tõesti uskunud. Tänase saata alun kuuldud jutluse paroodiast on enamik võetud sõna-sõnalt eespool nimetatud piiskopi Svenda Nelli jutlusest, mis ta pidas 27. jaanuaril 1961. aastal Stockholmis Adolf Frederiku kirikus. Ta ütles muuhulgas, nii, vähemalt on kirja pandud niinimetatud Eesti Päevalehes kes julgevad palvetada, need suudavad olla ka teadlikud. Ent ise ei suutnud auväärt kirik isa olla teadlik isegi sellest, et peab hingepalvet elavatele inimestele. Kuid jätame pastorid oma palveid, pomisem ja vaatame, kuidas elavad need, kellele neid hingepalveid loetakse. Märjamaa sovhoosis oli käsil metsavedu linttraktor tõi parajasti kohale popsi, sauna kõrguse palgikoorma ja veomehed asusid ehitusmaterjalid tee veerde riita veeretama. Ehitusbrigaadi liikmel Jaan piirimäel oli aga parajasti vaba päev. Leidsime ta kodust oma perekonna keskelt. Arusaadav, et mehele andis imestada, kui kuulis, mis asja pärast käimas oleme. Tal on veel selgesti meeles, kuidas vedurlaev, millega nad Kuura maalt põgenesid, Gotlandi ranna karidele kinni jäi. Kuid laseme jutustada temal endal. Sealt viidi rongiga edasi Rennes Läti. Kuigi meil otsest ühendust välismaailmaga ei olnud. Kuid laagrees selle omavalitsuse juhatuse kaudu. Ja saime aru, et meie ümber palju jutu ja lärmi on ja meil oli selge, et neid kasutataks poliitika huvides. Alguses olin saksa sõjavangidega, kes sinna põgenenud saksa sõjaväelaste kõigiga ühes. Ja siis hiljem. Millegipärast eraldati meid, eestlased, lätlased, leedulased eraldi laagrisse. Väiksesse narri juhtimine jäi endiselt lätlaste kätte, sest neid oli arvuliselt kõige rohkem. Üha selgemaks sai meil see, et laagri ümber ja meie ümber käis kõrge poliitiline mäng. Just selleks, et inimesed ei saaks tagasi minna oma kodumaale sünni kohta. Mis pidi näitama seda, et me ei tahaks kodumaale tagasi minna. Laagris külastas meid kord praost täheväli kes soovitas meil leeritada ja seal mõttele, et hing jääks ikka temalav ihuga oleks siis. Olgu kuidas olla. Üritasime selle mõttega, et kange naljaaeg oli, mõtlesime, et saame suude leeris süüa ka rohkemaga taevani Jese Väini ära ja söögiga ära, ainult viimasest klaasist andis meile natuke keelt naljaks teha. Laagrist viidi varsti juba haiglasse, kes muidugi nõrgemaks jäi ja kes kuidagi haigeks ja ja haiglas olles siis oli juba selge, et selle peale vaatamata saame varsti kodumaale. Ja jaanuari, 25. algaski Kõrvemaale sõitmine. Kodumaaletuleku eel sai kusagilt kuuldused, et neid viiakse laevaga, jumal teab kui kaugele. Aga ei toodud veidud kusagile kaugele ainult Liiberisse. Liibovis olin pool aastat Repatreeritute laagris. Laagreerul ei olnud muidugi viga ja sellega oli ka meie eksirännakutel. Praost tähelegi hinge palvetas meile siis neid võiks ta pidada iseenesele ja teistele vanahärradele, kellel kindlasti on rohkem patu kui meil ja meil ei ole neid hinge palved muidugi vaja. Tõesti veider ja imelik on meil kuulda nüüd neist matusetalitusest mis siiamaale ikka peetud on. Sellest oli neid 17 aastat mööda. Ja kui pastorihärra andmeid iga aasta korralikult matma, see tähendab kahe meetri sügavusse see teeb 34 meetrit. Mis aga meisse tegelikult puutub, siis käime siiamaale iga päev oma kahe jalaga maa peal. Teeme oma tööde, treenime ausalt oma leiba iga päev. Järgmiseks peatuskohaks meie otsimisekspeditsioonil oli Pärnu linn. Hillar Koikson on pärit Pärnumaalt Sauga vallast. Pärast koju jõudmist 1946. aasta augustis töötas ta algul Tallinnas. Praegu on see atleedi välimusega noormees, autojuht Pärnu teedeehitusvalitsuses number üks teeb oma suure tsisternautoga pikki otsi ja teenib keskmiselt 200 rubla kuus. Pärnus aasa tänav neli on tal individuaalmaja abikaasa. Jevi on kodune. Poeg Tiit õpib Pärnu neljandas keskkoolis uues nägusas koolimajas Tallinna maanteel. Elmar Koikson arvab nii. Hästi on mul meeles, bastul päev oli, kes lubas selle väljaandmise asjus minna kuninga jutule. Ei usu, et ta sinna läks. Meid noormehi hirmutades tundis ta isegi nähtavasti hirmu. Aino keerutas oma vappi sõrmust ja ohkas. Kähkis. Edasi läks reis Abja suunas. Alustades Tallinnast pikka teekonda Elmar Sosi külastamiseks oli vähe väljavaateid teda leida. Teadsime ainult, et ta töötab metsamajandis. Abjast saime teada, et Elmar Sosi elab praegugi oma sünnikohas vanake Aristes. Sinna asus ta kohe pärast kodumaale jõudmist. Hommikune värske lumi on nii metsikult puhas ja karge. Ja ei ole siin metsas näha ühtegi jänese jälge. Elmar Sosi, kuidas on, kas jäneseid liigub, siinkandis? On ikka jäneseid, on hästi seenike, aga täna 100. öösi loe ja siis vennad, pole aega saanud teha neid jälgima. See, kus te nüüd siin metsas tööd teete, on õige mitu, mitu kilomeetrit maanteedest eemal. Need siia Teie juurde andis tulla nii autoga kui ka jalgsi läbi sügava lume ja lõpuks hobusega. Kas elate kusagil siin? Päris ligidal? Jah, palju maad ei ole, paar kilomeetrit umbes. Kuidas teil elutee siis pärast läks? Esmalt tagasi tulema? Ma ei mäleta aastat ei olnud vist ja siis saime lahti, oli töös, linnas 51. aastani Tallinnas siis tulin maale ja siin abiellusin. Metskonnas tööl olen, ei ole viga. Tallinnast leidsime Hans Lindemanni, kes oma vähemalt 190 sentimeetrilise kasvuga meenutab korvpallimängijat. Aga nagu selgus, pole ta seda sporti harrastanud. Juba enne sõda. Kaubanduskooli lõpetamise järel käis ta tööpraktikal Narva kalevivabrikus. Pärast Rootsist naasmist oli ta esialgu lühemat aega ehitusel. Aga juba 1947. aastal läks Tallinnas Keila kalevivabrikusse tehnilise kontrolli osakonda tööle. Küsime, kuidas tööl läheb. Mina töötan siin tehnilise kontroll osana, juhataja töötan siin. Aga kuidas üldse see uus elu algus sai? Kui prossist välja intideid, siis viidi vist Lätimaale ja, ja lödimaal olite kaua, pool aastat olime Lätimaal ja siis sealt juba ja sealt siis tulime Tallinna kude, Tallinna jõudsite, kas siin algas mingisugune ülekuulamiste protseduur ka siis? Ei, Tallinnas ei olnud mingist ülekuulamist, saime passid ja sõjaväepiletitega ja nii algaski see uus elu ja, ja nii et ma olen inimene, seitsmendal aastal juba siirdusin juba teise oma ütleme, erialale, siirdest, kuidas seda mõista, oma erialale, saidis tekstiilide tekstiilitööline eadma, Narva kaubanduskoolis käisin ja siis lõpetasin, siis ma käisin Narva kalavabrikus praktikal töölist, vahepeal lõpetasite ka tekstiilitehnikumi ja see oli 51. aastal vabrikus meil siin organiseeritud, kes tahab õppima edasi minna ja siis me avaldasime soovi, astusin õppima, kerkides tehnikumi lõpetasite tekstiili erialal tehnikumi ja pärast seda asuste kohe tehnilise kontrolli osakonna juhataja kohale või ma juba enne olin tehnilise kontrolli osakonna juhataja alguses kontrolörina ja siis seal ettemeistrina ja kõik ja siis kuni praegu vaneminsenerikohani välja ja kuhu siis nüüd elu edasi on jõudnud? Perekonda ka. Tänan tähelesõrmus, teie käes peaks justkui naise mees olema ja naise mees juba kaks last ja poiss on juba teises klassis, tüdruk on ka olemas, niiet küllaltki või kodu käsitatud. Jah, vabriku poolt sai korteri just nii, et kõige tähtsam, et vastupidi paljude arvamistele olete elus ja nagu näete, kuidas teie vaatate nendele hinge palvetele Rootsi mäel? Otseselt. Oleme kopliranna tänav päevas Eesti Energia armatuuri luksepa Mihkel Bogdanov korteris. Peremees pani akordioni käest, et külalisi vastu võtta. Tema meelepärasemaks harrastusekson muusika. Ta mängib ka Eesti Energia. Puhkpilliorkestris käib kaks korda nädalas harjutusel. Bogdanov on üks nendest, keda Rootsimaal surnuks peetakse. Kuidas see asi kõik algas, siis, ühesõnaga teie sattusite Saksa armeesse natukene enne sõja lõppu. Vist jah, 26. augustil 1944. aastal see on vahetult enne Tallinna vabastamist peaaegu ja te olete sündinud 1927. aastal. Ahah, siis võib arvata, et teid võeti lennuväe abiteenistusse ja nuia siis kaude sõdida. Saite. Kui nüüd nii palju rääkida, siis ei saanudki kauges olla, kuid Kuurama koti jällegi jõudsime ja pärast kapitulatsiooni viidi, tõid siis pärast kapitulatsiooni õieti meid ei viidud, kuid meile nii palju. Hirm aeti naha alla, jällegi, kui nüüd Nõukogude väed tulevad, marsivad siis neid hirmutati ja, ja siis koos nendega sakslastega, tähendab, läksime laeva peale, meie ei teadnud isegi õieti, kus kohta sel ajal pidin minema, kuna enamuses olid seal sakslased, kus nemad meid oleks viinud, jällegi sinna oleks tähendab sattunud ja antud juhul sattusite siis antud juhul sattusime Rootsi Gotlandi saarele. Jaanuarikuu keskpaiku ei ole juba teada, et kindlasti tuleb laev järgi ja viiakse meid kodumaale tagasi. Ilusal päeval tuli tuli, laev tuli trelle purgi sadamasse ja ühel hommikul hakati meid ette valmistuma selleks, et autobussidega ära viia laeva peale. Sügisel ma olin juba vaba mees ja Lätis isegi ma töötasin vaguniehitustehasesse on endine Vairox, mis praegu toodab jällegi neid elektri rong ehk siis tulin Eestisse, läksin isa ema juurde, kuna nemad elasid sentis, asusin Sindi tekstiilvabrikusse tööle, praegu on naine ja kaks last on poeg on kaks aastat kaheksa kuud vana ja tütar saab 21. veebruaril saab aastaseks. Kas te seda ise ka teadsite, seltsimees Bogdanov kuni viimase ajani teie hingepalveid Rootsis peetakse teest paldetatakse. Ei niisugusest asjast ma pole teadlik olnud, sest ma tean, et ma ikka olen elavate kirjas ja mis seal meretagused bossid mõtlevad, seda ma tõesti ei tea, mis neile pähe võib tulla. Johannes intressiga vestlemiseks tuleb siirduda Kiviõlisse. Tema saatus oli veidi erinev. Olles peaaegu kogu sõja aja teeninud saksa politseipataljonis rannakaitses, hakkas ta oma saatuse pärast hirmu tundma ja põgenes sõjavangide laagrist. Elas Tallinnas vale nime all. Ta vahistati. Ent neli aastat vanglakaristust, mis kohus temale määras, on ammu ununenud. Juba 10 aastat töötab intress Kiviõli põlevkivikombinaadi õlitehase generaatorite tsehhis remondilukksepana. Ta on tõusnud kommunistliku töö lööklaseks. On tehase silmapaistvamaid ratsionaliseerijaid ja remondilukkseppade brigadir. Teie olete siis näinud seda töölise elu nii-öelda kõigil ajajärkudel ja kodanliku ajal, ma tean seda, kui ma läheksin Eesti sõjaväkke ja sõjaväest välja tuli, siis oli raskusi istuja saamisega ei olnud seadust niisugust, mis võtaks sinna vana töökohal tagasi. Kuskohalt ma läksin, siis tulin välja, olin kaheksa kuud ilma tööta ja siis suure tutvuse kaudu sain Krulli tehase tööle. 31. aastal sain kõigepealt sepabata ja seal tehases ma töötasin 10 aastat, mind ei vallandatud. Olgugi et seal ei tohtinud ülemusele vastu hakata, pidid meistri meele järele olema ja nii edasi, aga siin kinnilis töötavad juba pikka aega kivireis, maatööd on juba 10 aastat töödanud generaator, seest. Seis oli brigadir seal. Igatahes meie praegune töö on niisugune, et ei ole tarvis homse päevast muretseda. Tööd on iga päev ja rohkesti on. Kui jõuaks, aga kõik jalad ja mõnigi seade on veel niisugune, miski oleks pidanud täna jõudma, ära teha, tuleb homme sealt alustada ja teha. Meil on kiire generaatorid, peavad täitma oma plaani. Ja kui mingisugune sõlm, siinvaid seal takistab teda tööd, see on otsemat teed nagu südametunnistuse peale mingisugune asi, et meie või minu süü läbi jäi nüüd üks või teine asi tegemata, sellega takistab meie riikliku plaani täitmist täiesti nagu oma vabriku hommikul sisse, olgugi et seal on see juhade sei mehaanikud ja kõik, aga ise tunned nagu ise oleks peremees olnud, et töötad omas vabrikus, üks osa oleks nagu noh, kõik ikkagi oma. Kas vanasti Krulli vabrikus ka selline tunne töölistel, võistlik? Krulli vabrikus oli nüüd niisugune asi, et iga mees katsus muidugi, kui ta tükitööd ei teinud katset võimalikult vähe teha rohkem oma nahka hoida, neid praegalt on niisugune asi, tead, mida rohkem seda teed, seda rohkem rahvas saab, ise saad sealjuures ka. Tuntakse kui head ratsionaliseerida tublit töömeest ja seda on ka kuidagi hinnatud. Ja 56. aastal majasin kombinaadis esimese koha välja ja sain ministeeriumi poolt Eeerr linlase aunimetuse ühes selle rinnamärgiga. Ja siis sain suure preemiat, möödunud aastal sain esimese preemia ratsionaliseerimistegevuse eestkombinaadis tähendab kõrgema preemia. Ja siis möödunud sügisel sain kommunistliku töö lööklase aunimetuse. Ja lõpuks Saaremaa mees Elmar suurt pere. Ta on paraku niisuguses paigas, et tema häält lindile võtta ei saanud. Nimelt kusagil Taani väinades või Norra rannas seega õige lähedal nendele, kes tema hingeõnnistuse eest 17 aastat on palvesalme lugenud. Suurpere saabus heeringalaeval küll hiljuti koduranda, sõitis aga kohe jälle tagasi Atlandile, nii et temaga ainult korraks põgusalt vestelda saime. Meremehel püsivad need mereasjad ikka paremini meeles. Elmar suur pere mäletab isegi laeva nime, millega nad kuuremalt Gotlandi sõitsid. See oli Läti vedurlaev Gulbis. Jäänud küll truuks esivanemate kalurikutsele, ei tõmba Elmar suurt pere oma loomusi isaisade viisi Suttu lahes või hallirahu taga vaid Islandi vetes George bankil või Norra rannas. Laeva mehaanikuks õppis Elmar suurt pere kolhoosist arvelt Pärnus. Seekordne atlandi reis kestab 140 päeva. Aga mis siis edasi? Võimalik, et tuleb veelgi õppida ja miks ka mitte, võimalusi selleks on. Võttes selle hingepalvete loo otsi kokku võime lõpetuseks öelda, et seitsme eesti mehega, kes 25. jaanuaril 1946. aastal Rootsi kuningriigist kodumaale sõitsid on tõepoolest juhtunud midagi säärast, mis paneb emigreerus, ontlikud pastorid vihast kahvatama. Neist on saanud tublid nõukogude inimesed.