Täna 20 aastat tagasi. Sa sirutasid ennast üle pikkade nädalate sellel pärastlõunal esimest korda täies pikkuses ja püüdsid leida. Pilveudu seest. Kest imelik oli käia püsti, sest sa olid juba harjunud küürutades jooksma ka tagant teise taha. Sa olid õppinud ennast varjama surma eest. Oli harjumatult vaikne, siin püssirohu järele lõhnava lume kildudest puretud põõsaste ja veel suitseva Aerwartest korstna vahel. Sa seisid üksinda. Sinu kõrval polnud enam lahingukaaslast, kellega veel päev tagasi koos kaevikunurgas suitsu tegid. Osad võiksid olla ka vahetatud, end ikkagi seisaksid just siin. Ja sa lähed edasi ikka läände. Sa oled õnnelik ja ühtlasi kurb. Ja sa otsid pilve tagant päikest. Sest sa tead, et päike on olemas. Missugusena võttis oma vabastajaid vastu Velikije Luki 20 aastat tagasi. Linnast oli järgi jäänud ainult paljad varemed. Inimesi üldse linnas ei olnud peale väikese grupi sõjaväelasi, kes olid peale lahingut ennast kas sisse seadmas või käisid vaatamas oma lahinguväljadelt. Varemed, varemed, varemed, varemed, üksikult, linnad, väärsed, väitis majad, mis olid mõnes lohus või? Need olid jätnud veel kuidagi maja mulje kaugelt vaadates kui lähemalt vaadanud, niisamuti ka siis läbi purustatud mürsukildudest miinikildudest. Need olid sõelad suuremaid hooneid üldse peale Kuri kuulsate valge majade seinte näha kusagil ei olnud Luki ümbrus, maastik on kaja metsata ehk ta külm, künklik. Kuid need künkad olid vastase poolt kindlustatud ja vähematki juurdepääsudieet, nagu lohus orus. Need olid kõva vaenlase tule all mis raskendas Ilze lahingutegevust. Velikije Luki vabastamise lahingud olid Eesti laskurkorpusele. Esimesteks suurteks ja tõsisteks tulerisseteks. Seepärast on need võitluspäevad meie endistel rindemeestel unustamatult meelde jäänud. Veliki Luki muidugi oli meie sõjameestele suureks proovikiviks. Mis need esimesed lained olid, muidugi väga rasked. Ilmastik kindlasti korpuse mehed mäletavad, kui suuri laske tuli, võite isegi Veliki Luki alla minnes seal 200 neljakümnes- diviste kihilist läbi paarisaja kilomeetrise rännaku rohkem 250 250 v diviisi oli selles suhtes kergem, mida 120 kilomeetrit, aga ma pean ütlema asja. Ta andis see 120 kilomeetritki lume ja lörtsiga, mille esimesed lahingud olid muidugi väga rasketest tehti, vaenlane oli tublisti ennast kindlustanud. Muidugi, sõja kogemusi ka ei olnud, kuid juba esimesed edusammud, mõni aasast punkti võtmine, see tõstis kõvasti meistrimeeleolu. Ja eriti siis, kui juba meie esimest allüksused jõudsid Veliki Luki linna piiridesse vahetult seal läks juba edasine pealetung palju jõudsamalt. Jõe ja raudtee ristumise kohale. Siit me muutsime pealetungi suuna üheksa kraadi ja hakkasin tungima itta, siis juba tuli hakata pidama võitlust iga üksiku maja. Igaüks ei käi sellepärast, kuna ebalinna sees, kui siin oli pelmel tegemist puumajadega, siis juba linnas Eeessin mööda raudtee, pallisime raudtee heid minna. Ta oli meil väga tugevad punktid, näiteks raudtee, depo, remonditöökojad. Ja siis juba viimane lõpppunkt pärast raudteejaama vallutamist oligi Konsassi Se kindlustatud punkt. Siin tuli lihtsalt võidelda. Kui ta ütelda käsitsi. Sakslane läks sära samas sekund hiljem või mõnikord isegi peaga teise kanname, tungisime sisse. Oleme valutanud remonttöökojad, raudtee, remonttööga, siga, ebadiviisi, vaatluspunkt, komandopunkt kolis ka üle pidevalt juhtida väeosi, kuna see võitlus oli väga niisugune. Igav iga minut oli võtta uued otseselt vastu, kuidas suunatasin päevaseid jalt, samad keldrid lähedalt ja selle selle, selle remonttööga tähendab tuisanud alla viis saksa plaanerit. Kui me rääkisime seitsmenda diviisi tegevust, siis praegu just selle joone peal tähendab selle joone peal. Zimme vahetas välja seitsmenda diviisi ja juba hakkasid edasi tungima 249. diviis. Millise diviisi operatsioon lõppeski? 11-l jaanuaril oli juba rõngas päris kokkusurutud kuid siiski üksikut. Vastu pane pesad ei andnud alla, kuna nende võimete tsentraalne juhtimine, mis asus jaama rajoonis, kus oli siis seal garnisoni ülema staap ja minule tehti ülesandeks vallutata sott. No peab ütlema, et siin vastane oli tugevas ülekaalus. Sinul oli käsutatud 29 võitlejat, üks raskekuulipilduja, kaks suurtükiandsime väikse viie meetrist tulelöögist ja siis kuid ütelda kohe nii algasime turja kinni, vaenlasele surus nädalat soti sisse ja siis olid blokeeritud. Me tegime ettepaneku alla anda, kuid ettepanekut ei võetud vastu, vaid paluti, et me võtaksime välja haavatud. Lähtudes humaansusest ja sõjapidamisreeglitest nõusoleku ja võtsime vastu seesnemis haavatud Alt. Haavatut vastu võetud. Ja ma läksin uuesti alla maa alla, meie, ma pean slaidi edasi juhatuste küljes, andes tingimata kas elus või surnud, välja tuua, ei lõpetata. Siis panime esimene kord peale kaks lõhkeainet. Tegime lõhangu, kas see ei mõjunud nendeni? Panime teist korda, samasuguse ka ei mõjunud. Ja kogu aeg tegime talle anda. Lõpuks siis 16. ööl panime 900 kilogrammi lõhkeainet peale ja ütles, ähvardasime tasemest sodiks. Ja siis, kui ühest 100 kilogrammi lõhkesiis ta ülemite peatsise palli külje pealt augu sisse. Ja nii, et igatahes vedureid pagunid hüppasid, raudteepealse, nii tugev oli. Nii palju võiks, ütled selle operatsiooni juures ainult üks meie mees sai sama ulatusega saavat, rohkem midagi autos ei olnud. Ja siis lõpus tuli valge lipp välja ja Konsassi adjutant. On preede tuli välja siis oma seitsme punktiga Navas nõus alla andma, kui need puud täidame, no ma võtsin ta kaasa viisingi pärna juurde, siis me tulime tagasi, läksime soti juurde, siis tehti mulle ettepanek, et ma alla minna. Läksime siis niiviisi, et mina oleksin ja siis on preideleks sees. Antsimis kästuse kolmes keeles ja siis kui ette loetise allaandmise leping siis läks kõigile laiale naerule ja nii edasi. Siis on Sass tegi korralduse, et kui ta oma relva mul üle Annapsik abserve kannese mulle alluma noorelva anti mulle üle. Siis asi ütles selle pead, niuke kuulike võetakse väiksed napsud. Vaata et meie nõukogude sõjamehe lahingu ajal ei jõua. Siis paluti aega, pole, te tahate, no 15 minutit ja 15 minutit, siis andsin talle aega. Ja siis hakkasime tulema, mehed võtsid korraliselt relvi ära sealt välja tuleku, neil vastupidi, mina tulin kõige jess Sastele hästi tihedalt kõhuga vastu. Selge kardset. Keegi vahel hüppab, hakkan tapma seal hirm, nahas vastutav väljaandja, relvad ära. Montsaspidi kohe diviisist. Kõik ülejäänud võeti vangi, rivistati üles ja saadeti minema. Sellega oldi siis nutke operatsioon lõppenud. Nõukogude armee. Ohvitseri autähti, ordenid ja medalid, aga üks on see ametlik hinnang, aga Pierre Lukid meesis tundsime testid nii, mitte ainult ja tahame sõdida, aga et me oskame. Oskasime sõdida, saame ikka seda ja saavutame seda, mida meie. Ma arvan, et tuleb hinnata ka vaenlase hinnangud, komme sassi. Vinni võitsid Sastides Nemad tantsisid hästi, haritlased, teised. Paremini jah, et sind peaks lisama ainult selle Veliki Luki apellatsiooni läbiviimisel veel seda, et meie Eesti sõjamehed näitasid, nad oskavad mitte ainult piiratud vaenlast hävitada vaid ka võitlusi sangerlikud lahti, seda rindel peab eriti märkima 249. diviisi õppepataljoni eesotsas alampolkovnik lüliti jätasy sõitja major Palmiga. Seda võiks pidada meie korpuses üheks legendaarseks massiliseks kangelasteoks. See ühe kaardiväekorpuse laminaadi kaardiväekorpuse komandör ütles, et kindral, pea vaba, Rudolf, et see on võrdne Panfiilulaste kangelastegu. Sakslased püüdsid päästa Fansassi garnisoni Velikije Lukis, kus Eesti teine diviis ja 249. diviisi üks polk võttis osa piiramisoperatsioonist. Tahad ma tankivägedega Veliki Luki nii. Ja sellepärast oligi kogu mehhaniseeritud vaenlase värske korpuse jõud suunatud Velikije Luki peale. Nendes lahingutes paistis silma nagu siin juttu oli, õppepataljoni mehed. Iseäranis aga õppepataljoni esimese roodu võitlejad, kelle komandöriks oli leitnant lepp. Kui sinna jõudis Nõukogude armee teine väeosa, siis lahingväljad liit ainult üks rasked haavad. Tot. Seersant Mets, kes ütles vene seltsimeestele, et meie langesin küll viimasena, kuid ei taganenud lahingväljalt. Möödunud raskeid võitluspäevi ei unustata kunagi ei unustata maailmas, ei unustata ajaloos Nõukogude sõduri kangelastegu. Ei unustata neid, kes kartmatult ja mehise tantsid, kõik andsid oma elu rahvasse vabastamiseks fašismi orjusest. Isad ja emad võivad olla uhked oma poegadele ja tütardele, kes Eesti laskurkorpuse ridades võitlesid ja langesid kangelastena Luki vabastamisel. Igavene mälestus. Kangelastele, kes langesid lahingutes meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest. Need sõnad on kuldsete tähtedega kirjutatud mälestussambale, Velikije Luki vennaskalmistule. Missugusena aga võttis Velikije Luki vastu nüüd 20 aastat hiljem. Linn paistis juba kaugelt ära oma vabrikute tehaste korstnate suitsuga ning uute ilusate majadega ja kui sisse sõites Lukisse siis oli hoopis midagi rohkem ja vaadata, kui me ette kujutasime. Ei tahtnud kuidagi uskuda, et nii suurest on Luki taastatud üles ehitatud kui ta praegused on. Suured laiad asfalteeritud tänavad moodsad mitmekordsed majad väga arhitektuuriliselt kaunistatud ja kaugelt mitme kilomeetri kauguselt aga meie lahingukaaslastele pandud mälestuseks. Obelisk linn on igatahes praega hulga suurem hulga kaunim, kui ta oli enne sedagi. Ja jälle seisad sealsamas kohas, kus 20 aastat tagasi. Enam ei ole varemeid, ei suitsusegust, lund ega kildudest puretud põõsast. On tehased, on elamud, on värskete suusajälgedega, valge lumi on mitmepalgeline elu. Ja selle elu nimel sa võitlesid endine sõjamees ja ikka uue elu nimel, sa otsid alati päikest.