Seda sõnumit on pikas Lenini preemia kandidaatide loetelus ainult mõni trükirida. Teatrikunsti alal jäätiga pärast teistkordset läbivaatamist nimekirja Voldemar Panso oma lavastusega inimene ja jumal, Viktor Kingissepa nimelises Tallinna riiklikus akadeemilises Draamateatris. Ja vabariigi rahvakunstnik Ants Eskola Mauruse osatäitjana selles samas lavastuses. Aga nendestki ridadest on küllalt, et äratada südamesse sulanud pilte tähtede all sündinud tõest. Tõesti, inimese ja jumala üle, jumala ära salgajast, Indrekust ja vanast hallist Maurusest, kes olnud kõige petlikum inimene ilmas. Pilte noorest meistrist Mati Klooren-ist ja suurest meistrist Ants Eskolast ja Tammsaarest ja Pansost muidugi ka. Mõtetele aviin läheb veerema. Õhtu tore kätte ja taevas läks pimedaks. Tähed hakkasid paistma suur ja rooge ehade kauge, kõrge ja kollane, põhjanael. Ja veel kaugemal läbi pimeduse värisevad teiste maailmade tähe kiskuda. Üks mehehakatis nägi seda oma koduaknast ja korraldas skandaali. Ta tahtis tähte kaissu saada. Tahtis ega jätnud enne järele, kui sai isa käest triibulised voodisse kaasa. Nii on mõnegagi juhtunud. See on unistuste maagiline valulävi, kas jäävad või surevad. Mõni vahetab need roheliste purgi komplekkide vastu, kes aga jonn, nakkamon tõmbab kasvades saapad jalga ja läheb ikkagi oma tähte taevast alla tooma. Nii ta on. Voldemar Panso on kangekaelsed masti põnnipõlvest peale ajab oma mõtet taga nagu poiss liblikat. Ainult selle vahega, et tema märkab ka lilli jaid alla neid ära. Talle on mõtted ja lilled kallid, nii nagu Arno talile viiul. Kui te olite nii meetri pikkune mees alla või natukene üle mida te siis kõige rohkem teha armastasite? Mulle meeldisid ikka rohkem niuksed vaimsed alad vabatahtliku rohkem lugeda ja laulda ja teistele ette lugeda ja vestle ette laulda. Laulumees rin, kõva tehniline ala on mind alati kuidagi. Külmaks jätnud või mul ei ole mingisugust niisugust kiindumust olnud, ma olen ka praegu võrdlemisi saamatu kõigist niisugustest, mis on kuidagi seotud tehnikaga. Elektrik, ma ei oska isegi elektrikorki parandada. Ja ma mäletan, isal tugev tehnikamees siis, kui isa kodus orelit ehitas, Worlidaaliastuse statisti kutsus mind tuult tallama ja ühtlasi seletas ja näitas näpuga, et kui tema üks kord elus ära kaob, et ma ise oskaksin siis pillikorras hoida pilli hääles hoide. Vaatasin hoolega, aga ma ei pannud midagi tähele, saaks ta kuskilt kõrvast sisse, teisest välja need praegu minu poolest hakkabki oreli häälest ära minema juba. Kui vanalt AA selgeks saite? Kuskil vist viie nelja aastaselt saatsin võrdlemisi noorelt kooli, kuueaastaselt läksin kooli, siis oli mul lugemine selge. Need lapsed, kes raamatut armastavad, need on paid, lapsed, nööride, Koerustega vemp koolis. Seda enda kohta ei ütleks, et ma üsa üsna esimesel kooliaasta esimestel päevadel sain juba mitmete vempude hakkama, hüppasime aknast välja, tõmbasime klassis tikkus tuld ja saime karistada. Rembud on mind saatnud aga toodakolud koosluse vaimsete pürgimustega, sest minu meelest huligaansuses sealt algabki peale, kus vaimne pürigemus ja vaimsed huvid ära kaod, jääb ainult vent. Kui penta saadab otsingut ja vaimurikkus ja fantaasiarikkus siis on ta kuidagi normaalne lapse saatja, mis meil Joosep Tootsi vastu olla. Lapsepõlves sünnib tavalist üks suur kiindumus või suur unistus. Mõnikord seal läheb täide, mõnikord ka ei lähe. Mõnikord saadab inimest läbi kogu elu. Mul on ses mõttes raske vastata, et mul, ma olen tihti olnud killustatud. Ma püüdsin võrdlemisi palju sülle haarata. Mind huvitas võrdselt nii joonistamine, tähendab üldse maalikunst kui kirjutamine ja ja siis muidugi ka näitlemine üsna varakult paks tundma huvi filosoofia vastu ja kui vanalt nii ma lugesin 13 14 aastaselt läbi mitmesugused filosoofiliste koolkondade esindajad, muidugi alati algtekste, vaid ümberjutustusi ja tõlgendusi. Nii et ma ei, ma kanti niukesi vesi, teadsin juba 12 kolmeteistaastaselt poisikesepõlves. Aga seal üldse niisugune aeg puberteediiga, kus väga palju haaratakse, kus huvitab võrdselt kõik nii ameerika ürgmetsad kui. Mis enne tuli, kas esimene armastus või teater? Ikka armastus käib teatri tagant, Jerry teater hakkas kuskil aktiivselt huvitama mind üsna hilises eas suhteliselt. Sest kuidagi ma käisin vähe teatris, teater oli. Kaugel ja bussiga raske sõita. Juba täitsa õigesti kivimalt Tallinna sõit maksis ikka nii palju, selle eest oleks olnud paar korda kinos käia. Kino õieti oli sees ja teader tagantjärgi ja teater minu jal võimul oma rahakoti olnud, aga isa rahakotile ta mõjus võrdlemisi. Epagasin teatris vähe, ainult kordatlikud kooliga teatrit külastasime. Ja võib-olla niisugune aktiivne kiindumust teater vastavale algaski. Siis kui me ükskord gümnaasiumi päevil läksime Mauruse kooli, vaatab sellest seotud, mõtlesime nagu uues kvaliteedis kuskil spiraali pidi sellesama teema juurde tagasi. Ja ma läksingi seda tükki vaatama, neid võrdlemisi ilma erilise suure huvitaja kuskil etendust jälgides main kõigepealt hiljaks, tükk aega etenduselt läinud ja siis ma käisin kinos. Vaatasin Harry diili sajandat juubelipilvi džunglit ja, ja loomad ja kõik niisugused, mis meil seal palju rohkem pussitasid. Sattusin nagu kolmandale rõdule poole tüki pealt korraga. Koolielu tõttu, et suudab nii lähedane tõed, mis seal räägiti, hakkas köitma ja siis ma läksin koju ja kõigepealt lugesin kohe teda, õigus teise osa läbi ja järgmisel pühapäeval läksin juba oma raha eest uuesti teist korda vaatama. Kas koos armastusega teatri vastu sündis ka salasoov ise lavale pääseda? Lavale pääsemise salasoov tuli kuidagi siiski ootamatult. Ma mängisin küll koolis. Koolipeol õpetaja tõlkis. Aga ma tegin ka mitmesugusi estraadikatsetusi ja teadlik kutse valitsusse tuli kuidagi seoses sellega, et ta lihtsalt lõpetasin gümnaasiumi gümnaasiumi lõpu eel lugesin lehest, et avatakse lavakunstikool ja ma mõtlesin, et ma proovin, kas ma saan läbi. Ja proovisin ja sain sisse ja sealt hakkas juba minema. Niisugune teadlik enda ehitamine. Teie esimene roll päris teatris. Jaan imelik. Imelik küll. Mida kriitika ütles, mida ise tundsite? Ei mäletagi kriitikat enam. Aga imelik hakkas, sest ma olin siis ka ise natukene imelik ja. Kes meie vana kaardiväe näitlejatest on teile kõigest sügavamalt hinge tunginud? Mulle tundub. Paul Pinna ja Ants Lauter. Kaks tugevat kuju, kes teineteisele kuidagi sarnane. Ja need kaks poolust, kuhu vahele mahub terve näitlejate kirju varieerub pere kaks inimest, nagu algatavatel lõpetavad terve kunsti olemuse. Ja nad on mind vast jah, kõige rohkem nii. Mõjut olete muidugi teatri enda seisukohalt teatrimõistmise seisukohalt. Näitekunstimõistmise seisukohalt on muidugi eesti teatriinimestest väga tugevat muljet avaldanud ka Priit Põldrus. Kaua ja kelle käe all te olete teatritegemist? Ent ma olen õppinud kolm aastat Tallinna lavakunstikoolis. Siin õpetasite näitlemise meisterlikkust. Ants Lauter, Priit Põldroos, Paul Sepp, Kalmet. Ja 1950. aastal, kui ma läksin Moskvasse kiitisesse reži pakulteeti, siis õpetasid näitlemismeisterlikkust Aleksei Dmitri Popov Mariossibulak Nebel ja Aabram Novitš Akunzikov. Kas nüüd on kõik selge? Ei ole. Aga ma kuskil hakkan tundma muidugi neid Piive neid perspektiive, kui ma ütleksin, sest selg on statistika esimesel päeval, kui teatrisse lähete, pärast hiljem hakkab. Piiride avardudes ja mõtlemisvõime kasvades hakkab tundma neid horisonte, neid võimalusi, kuhu võiks minna ja kuhu võib küündida üldse. Helikiiruse piir oli kord piiriks, siis ta ületati. Kuid võib vist karta, et teatris ei olegi piiri. Mulle tundub ka ja see ongi võib-olla see, mis hoiab teatri igavesti noore mastist. Kas see küsimus, et kas teatri lõppedes teatrit ei asenda kino või televisioon? Ma ei usu seda mitte kunagi, ma usun teatri igihaljasesse just seetõttu, et ta on kuidagi piiritu mänguväli. Panson kange tööliks käsi selle peale. Ta on teatripõllul oma kunstilise tõe ja õiguseotsija. Rahvasuu ütleb, kes otsib, see leiab Panso mõndade, leidnud, mõnegi tähe taevast alla, toonud. Seda, teab seal hoopis sirama pannud. Unistus käib unistuse kannul hällist hauani. Töö astub töö jälgedes, lõpeb töö, lõpeb kõik töö, täidab kõhu ja annab leiva kõrvase elu mõte. Suure mõte, küps mis mõte? Te olete visa ja järjekindel mõtleja. Aga kuidagi inimese sputnik teda eraldi nagu päevaplaan ei tulegi, vaid ta on silmade avades kuidagi inimese saatja. Millal tulevad kõige paremad mõtted? Sellele ei oskagi järsku vastata. Nad löövad tihti ootamatult muidugi sel puhul, kui eelneb mingi depinge. Näiteks igavesse, inimese lavastuse plaani ja põhiidee ülesehituse. Leidsin kinos Tartu kinos, kui ma vaatasin jaapani filmi paljassaar, millel ei ole võib-olla kuningas Oidipuse ja Kuubast oratooriumi ka näiliselt nagu midagi viisist. Ja pidi vist osa filmi, et see silmapaari vahele, sest kuidagi ootamatult tuli mõtete tulv seotud kindlasti sellega, et film on mõtlemapanev, sest nädal aega hiljem ma käisin teises Tartu kinos, vaatasin Odüsseus eksirännakuid, mis täitsa olemata kuidagi väga tihedalt seotud kuningas Oidipuse ka. Ja mul ei tulnud ühtegi mõtet, kui pikk on teie tööpäev? On võrdlemisi pikk, sest ma olen vähe magajate killast. Mulle kuuest tunnist aitab küllalt. Ma olen küll eluaeg kuidagi natukene välja magamata, aga see vist ongi hea, täpselt nii, nagu öeldakse, söögi lavastab tõusma, kui on veel pisut isu, tibab ka voodist tõusma, kui meil pisut tund soojab, virge. Kas lugemiseks kah aega jätkub? Jah, aga siiski mitte nii palju kui vaja. Sest lavastajatöös olla see hull lugu, et ma, ma pean palju, aga ma ei saa kunagi süstemaatiliselt lugeda, vaid peab lugema seda, mida antud hetkel antud töö dikteerib. Aga kui teil oleks lugemise kui puhkusetund ja seisata raamaturiiuli ees, kelle teosed ja siis võtaksite kõigepealt. Ja ükskõik kui sageli võib vis tema juurde jälle tagasi pöörduda ja tema juurde peabki teatud aja järgi uuesti tagasi pöörduma sest ta on nii võimas vana mees, nii rikas, et tatud uuel tagasipöördumisel avastavad kogu aeg uut, mida enne tähele ei pannud. Mõttele peab eelnema probleemi pinge, inspiratsiooni, sähvatusele, otsingut, äike. Selleks peab pinnas valmis ja kohe olema. Muidu satume Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli olukorda kirjutab Voldemar Panso ühes oma artiklis, mis kannab pealkirja talent ja töö. Majakovski ütleb 1000 tonni tuhninud läbi toorsõnamaaki, enne kui ainsa maa sõna sealt saad. Tundmatu viisi veeretaja pajatab enamon murret lauli alla, kui on rehepeksu alla rehe, peksan see, unustan laulu, laulan teist, tuletan siit edasi mõtte, mõtlen teist Tuleta. Kuni sündis mõte luua Tammsaare Mauruse koolist Panso inimese tõe leidmise kool. Kui see hinemine, tuleksite appi, Renault, mul kange mõltuga himu sellepärast taanmas Ivar tappa. Kas teil raha on, on, kui palju, 43 kopikat? Tuult kuuld, idioot. Nii vähese rahaga tahab tootja võitlust jumala ja tema poja vastu. Oleks härra Mauruse veel noor siis tuleks ehk temagi kaasa, sest oma südames on ka tema mässaja. Nii tõusis tõde südameverest. Kooli tuli Vargamäe Indrek kaasas esivanemate raudkivi kindel jumala usk. Ära, läks Indrek Paas südamest õe äratundmise magus rõõm, millest homse päevamured astusid kõrvale nagu pilved päikese eest. Indrek jamaurus, Mati Klooreni, Ants Eskola kannavad oma õlgadel näidendi telge. Neil on raske roll, nii ühel kui teisel. Noorema osa on kuulata ja kuuldu läbi mõtelda, omaks mõtelda. Vanemale langeb nii, nagu lavastaja ütleb üle poole dramatiseeringu tekstist ja meie kirjanduse ühe komplitseeritum aia põhjatuma karakteri lavakuju loomine. Mõlemad vastavad oma ülesande suurusele. Nii hästi vastavad, et kahju hakkab. Kriitika on jõudnud nende loomingu kohta ainult napid read kirja panna. Ants Eskola meistritöö vääriks, aga vääriks Lenini preemiat. Näitleja on rohkem või vähem Caboy. Ja ma olen ise suur luulesõber ja olen katsetanud sellel alal kui tundub, et, Kõige lähedasem võib-olla on niisugune mõtteluule kuidagi seetõttu mulle Me klassikast lähedale. Juhan Liiv. Siin võib laigu näiline vastuolu olla, kas Juhan Liiv on just see õige mõtteluule viljele? Mulle tundub, et et nii nagu näikse olevat meeleolude laulike kindlasti seda on, on temas alati peidetud mingi väga kindel mõte. Ja kui ma paluksin täna teid meie kuulajate nimel lugeda mõnda oma lemmikautorite luuletust Ma võiks lugeda ühe niisuguse luuletuse nagu August Sanga et aastad kaovad, et aastad kaha hoovad ja aastatega tilkhaaval palgeilt kaob Punagi. Las sadestudama luudestina, las närtsida lokkide Lillenurm. Tas tulla surmgi, ei karda, mina. Ma kardan seda. Mis hullem kui surm. Ma kardan seda, et süda tahkub, kaob uudishimu ja rõõmus trats. Siis alles minust, mu noorus lahkub sestsaadik alles algkõigele ots. Kui edu reegliks, saad ettevaatus. Kui käima hakkan ma käidud teel. Sel Lukral tunnil, mu helde saatus, üht viimast armu ma palun veel. Siiski täitsa sa mind ei hülgaks ja leida laseks mõnda ausat meest, kes sõbra teeneks muud näkku sülgaks. Ja ütleks, lurjus ei tee pealt eest. Mul tuleb August Sanga luuletuses väga oluline on see, et jääks uudishimu ja rõõmus trats, just rõõmus trots. Seal mingi arenemise suur vedur. Teatritöö ongi ju igavene otsimine. Paiku astub ettevaatuse käidud kordumine käsitöö peale. Kui oled küllalt rõõmu tundnud teiste riimidest siis ristküllap paratamatult kisub paberi juurde oma riimid ritta seada. Kas pole nii? Jah, ma aeg-ajalt olen seda püüdnud teha, kahjuks liiga harvad läheb käest ära, kirjutamise juures on vajalik pidev treening, täpselt samuti nagu näitlemise puhul. Sind tunnen aastaid üle 10. Ma mäletan, siis olid noor, sa laulsid noorusele kiiduhümne ja igatsesid olla meteoor. Nüüd lehest loensus süüdistavaid sõnu. Neid saadab mõtteosaliste koor. Abistage noori, valmistas mulle mõnu, kuraski ka, oled alles noor. Siis kohtasin sind Väike-Karjanurgal ja sauna tänavale, Viismedi. Sa vaatasid mind pilgul üpris nukralt. Kunstidentlissaandan varietee. Peaosades on ikka vanad tuusad ja abistavat kätt ei tunne noor, kes kuulsad, olid ikka kuulsad. Ma palun leiu, andke üks ka koor kes töötaks minuga ja tähelepanu juhiks, sest vibu teeb ju iga noor. Kuid juhtkond nagu teleskoobist nuhiks, et anne, ilmu kui meteoor. Sa vähe tööd saanud, see on õige. Kes abistaks sind, sõber? Ütle, kes su siluetti ikka kühmus, lõige ja. Sul juba tugevasti halli juustes Aziz kuid hea, et tunned olevat noor, mis Sester värdi õpib teises klassis ja naise kohta ütled vanamoor. Ma lahkusin sust raskel mure meelel ja mõtlesin. Vaat nii, kõndisin siis kloostrimetsateedel, et vaadata, kuis puhkaktaat. Ma seisab, hingab pinna kalmukooril ja meenusid ta naljad, tants ja laul. Ning mõtlesin, Sa surid liiga noorelt, ei ükski abistada saanud sind Pault. Ega vist teatritegijal ei saa küll kunagi, süda tahab. Kui ta siis ongi kõige ots. Mida vapustavat ka leitaks veel aatomituumast või maapõuest kõige lõputumaks leidmiste maaks, meie maapallile jääb inimene. Sest inimene on vana ja noor ja alati kuus, söö temaga koos või miljon puuda soola, hoia teda igal öösel oma embuses rühma temaga koostööd teha, higipärlid otsa ees. Ikka jääb tal sulle üllatus, vajaks temal igavesele inimesel. Sest on öeldud, et teadmiste teatepulka igaveses liikumises, põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud arengut võib pidurdada, aga arengut ei saa seisma panna, nagu ei saa seisma panna kevade tulekut. Meenutame Hamletit. Milline meistriteos on inimene kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimetes, kujus ja liigutustes, nii arenenud ja imetlust äratas ingli sarnane tegudes jumala sarnane arusaamises. Maailma ilu, elavate eeskuju. Teid on alati ikka inimene huvitanud. Jah see on mu elu teema, kui ütleks, sest ta on lai, ammendamatu jahmatavalt huvid. Kuidagi tal ei ole piire ja ta on niisugune teema, mida rohkem sa temasse süvened, seda rohkem ta nagu avardub. Seisad kogu aeg vana hämmingus uute ja uute avastuste juures. Igavene inimene. Täna ei maailma meredele lisati 10 uue mere seas mullistuste mör. Need on helikillud Voldemar Panso uuest lavastusest Eino Tambergi, Jaan Krossi kuupaiste oratooriumist, mis koos kuningas hoidipusega tuliv lavale märgusõna all igavene inimene. Tuleb jõuda unistuste mereranda. Unistuste neri tuleb kaardile kanda saartele unistuste meres tuleb nimed anda. Panso ise on ka igavene inimene positiivse kangelase joonte ja sureliku, inimese puudustega otsija, leidja ja komistajaga, sest temagi Uniinine kõigi kirgede, huvide, kiindumust ja armastusega. Millal te puhkate? Eks niisugused puhkusehetked on rännakud. Puhkus on ikka kõige parem, kui ta on aktiivne, klassodud matkadega ja uute muljetega ja. Kas jalgsi laeval või lennukil? Ma olen kõik diviis harrastanud ja kindlasti siin näitab kõiki paralleelselt harrastavasest. Lennukisõit on tore aga ta ei asenda kunagi laevasõitu ja laevasõit ei asenda jälle bussisõitu. Ja nad ükski ei asenda jalama ka. Aafrikasse te lähete laevaga, aga kassarisse lähete jalgsi? Jah, vahepeal söö, vesi tuleb laeva v2lja. Kassari marukoht on väga, miks, ma ei tea, seal on kuidagi suur osasaamine loodusega. Salongist kõige puhtam õhk ja inimesed elavad hästi, vajaks see näitab seda, et see oleks võimas koht. Paljuga saab kurki, õunu ja madalad kadakad ulatuvad taevasse. Luulelisus mul üldse suurem nõrkus Lääne-Eesti vastu kui Lõuna-Eesti vast harilikud ümberpöördult, Lõuna-Eestit peetakse meile kõige kaunimaks kohaks. Mind kuidagi eriliselt kütab läänemad tasandi ja just see kant, kus hakkavad kadakad tulema. Miks te armastate teatrit üle kõige, kas ei peaks armastama teatrid selle hetke pärast, kui kell on üle 10 kui eesriie langeb, kui tuled, süttivad ja etendus lõpeb? Ei eesriidelanguse ja etenduse lõpu vahele ei tohi asetada võrdsusmärki. Eesriidelangus pole alguse lõpp ega lõpu algus. Aju nõtkuse kukerpallide üle tuli lõpeb eesriidelangusega. Tõelise etenduse ideeline mõju. Ta mõtteline resonants peab alles eesriide langedes algama. Inimesed, kelle pärast me saalis südant vallutame või naeru puistame ei saa olla ainult täna tuttavad. Möödunud aegade varjud ega stiili proovib. Või me pole nende pärast õieti südant vallutanud ega õieti naeru puistanud. Need inimesed peavad astuma meie ellu äratama ja vormima meie mõtteid. Sest nad on osake meie tänasest. Mälestus meie eilsest. Kiirtevihk meie homsesse päeva. Tongi hot pöörlevas Veski tiivas. Hamlet hiirelõksus seeni pingsas ootuses. Arno ja Teele kabeli mehe tuisus. Jarobaja purunenud illussioonide varemeil, Lea jumalast vabanemisel. Tulevane kosmonaut valguse kiiruses, kus säilib igavene noorus. Kõiges selles peab olema osake meist endist, nii laval kui saalis. Selles on teatri tänase ja homse päeva mõtte. Ta igihalja saladus. Keda te veel armastate, mida te veel armastate peale teater? Noh, natukene ennast ja Muidugi loodust, mulle tundub, et see on see hiiglasuur raamat, kus meie arengu ja igavese nooruse allikad ja mõtete allikad, kanga võib-olla koht, kuhu minnakse järele mõtlema ja iseendasse vaatama ennast leidma ja see on nagu vanasti öeldi. Mine kõrbe ja mõtle järele. Mis vahe on inimese ja pliiatsi vahel. Peamine vahe on selles, et pliiatsi vestab teravaks ja kui sa teda ei kasuta, seda seisab kogu aeg terav püsib teravana, aga inimene läheb teravaks just pideva kasutamise tagajärjel. Ja mis puutub töösse ja talenti, nende vahekorda? See on mu viimase aja hobi, sest töö ja talent näitlejaloomingusse on mu sertatsiooni teema ja eks elu näitab kõige paremini, et neid kahte ei tohi vastandada. Moodustavad ühise terviku. Töö on see, mille kaudu talent ennast realiseerib. Panso teab, mida tähendab talent. Ja mida töö? Ta tunneb leidmisrõõmu ja ta on joonud ka möödalöömise karikast. Aga ta on kangekaelne. Kus see poiss, kes tahtis tähte kaissu saada? Temasugune mees leiab veel mõnegi kivi, millega viskab niisugust lutsu, et kuid ärgem tahtke prohvetiks saada. Homme on ka päev.