Skonnastika saavutab oma kõrgpunkti 13. sajandil, just siis luuakse selle kõige suuremad ja täiuslikumad süsteemid või nagu ütles ühes eelmises saates toomas Paul, ET skollastiline mõte jõuab 13. sajandil sellistesse kõrgustesse, et edasi minna ei ole enam kuhugi. Ja tõepoolest, 13. sajand oli ka roomakatoliikliku kiriku suurima võimuajastu. Teatavasti just sel ajal kuulutas paavst Innocentius kolmas end Kristuse asemikuks maa peal. Millega seda tõusu ja mõttetäiuslikkust seletada, milline on selle nähtuse kultuur, ajalooline taust? 13. sajand on päris märkimisväärne oma juba dünaamika poolest ja arengu poolest. See on sajand, kuhu langeb vanimate ülikoolide rajamine, mõned neist juba küll eelmisest sajandist. Sajand, millal toimuvad veel 405. ristisõda, see on aeg, millal ristisõdalased rüüstavad ära Bütsantsi 1204 ja vallutavad selle. Ladina keisririigi sajand. Inkvisitsiooni rajamine langeb sellesse samuti sellised suured ajaloolised koalitsioonid nagu tatarlaste rünnak Venemaale, see on nii ajaloolise paralleelina ta patusõjakäik Vene vastu. Ja ütles Marco Polo reis Indiasse ka 13. sajandi suur saavutus. Ja muidugi võib-olla kultuur ajaloolises plaanis. 13. sajand oli ikkagi väga suurte mõtlejate sajand. Ikkagi Akvinothoomask, Albert, sellised mehed, rootcher, Peikon ja nende nagu üleskerkimine, ma arvan, oli suuresti seotud ka üldise sotsiaalmajandusliku tõusuga 13-l sajandil ja mis veelgi tähtsam, hariduse juba selgelt nii-öelda Eradumisega senisest kitsast, ütleme kloosterlikust. Kambrist koolide teke ülikooli tekkes see annab 13-l sajandil väga iseloomuliku ikkagi pitsa. 13. sajandil loodi ju ühed, kõige suuremad ülikoolid Euroopas, Pariisi ja Oxfordi ülikool. Tihtipeale me unustame ära, et euroopalik, üle sõna otseses mõttes ütleme Pariisi, Oxfordi ülikoolidele eelnesid Iskiv tunduvalt varem araabia ülikoolid korduvas ja, ja Salamanca ja nii edasi. Pariisi Ülikooli kohta üldiselt tunnistatakse, et aastal 1200 kuninga käskkirja kantidele tunnused või õigused kätte tegelikult näiteks Jonbernaal möönab juba 1160 oli ta välja kasvanud tavalisest nii-öelda sellisest gümnaasiumieelsest ütleme nii, koolist ülikooliks juba sest juba 12-l sajandil tekkisid ka selgelt ilmalikud koolid, stuudium generale niinimetatud ühised üldised koolid ja nende baasil siis University saatis, mis tähendab ju üldine kogum üldisus. Kui nüüd loetleda Pariisi ülikool ja võib-olla 1160, Oxford 1167 kui Pariisi ülikooli filiaal alguses ja kohe mõnevõrra hiljem kämbritsi ülikool 1209 siis juba padua Naapoli, Salamanca, Praha kraakovleviin, need on, ütleme, selle järgneva kahe sajandi jooksul. Väärikamad, ülikoolid, ülikoolide sisemine struktuur, tuur oli väga huvitav, näiteks Pariisi ülikool võib siin näiteks olla. Seal oli õppejõud, õppejõud ühinesid pakulteetidesse, see tuleb sõnast ju fakultas, tähendab, võime teisi õpetada. Oli neli teaduskonda, noorima nendest nii-öelda kunstide teaduskond, seitset rabad, kunsti, see oli nagu algaste, alles selle läbides võis olla kolm kõrgemat. See on arstiteaduskond, õigusteaduskond ja usuteaduskond, viimases vastu oli kõige vähem juba õpilasi, ta nagu filtreeris varasemat teaduskonnad välja, neid kõige usinamad ja õppejõud uks võiks olla seal juba tollel ajal 900, ütleme siis taastad tagasi. Õppiukseks võis olla ainult see, kes bakalaureuse-magistri- või doktorikraadi kandis ja kraadi saadi muidugi põhiliselt siis teaduslike dist Puttide nagu meie tänapäeval kaitsmine on esile terve suurkogu ees, pead ennast kaitsma. Ja nüüd need õppejõud enda keskelt valisid endale juhi, dekaani dekaanus, kümnik ladina keeles ja üliõpilased omakorda stendid siis ühinesid niinimetatud provintsideks ja natsioonideks ja Pariisi ülikoolis näitusena oligi nelinatsiooni Normandia, inglise, Picardia, kalli omad ja selles viimases peale prantslastega siis ja itaallaste hispaanlastega need, kes pärinesid ristisõdijate poolt vallutatud idamaadest. Huvitav demokraati oli ülikoolides nagu omavalitsus iganatsiooni Peaks oli siis prokuraator, tähendab sõnast hoolitsema vihool. Ja kõik nelinatsioonis valisid ühiselt kogu ülikoolijuhi rektori. See oli siis valitud just tudengite tudengite poolt. Ja eks see ülikoolide teke andis võimsa tõukega ise mõtlemise skalastika tippareng on 13. sajand vaidlused ja samuti need mitmesugused koolkonnad, olgu ta siis seal araablasi, Rusty, aberoism, mis, mille pinnal toimus väga suured juudi spoodid, reisige ülikoolis. Hiljem vaatleme Akvino, Toomas ja teiste meestevahelisi vaidlusi. Ja eks ülikooli seinte vahel tegelikult ju ka antiikfilosoofia avastamisega, sest. Üldiselt võib arvata, et skolastilise mõtte areng on seotud eelkõige antiikfilosoofia, Platoni ja rohkem võib-olla Aristotelese avastamisega, sest kaua aega puudus Lääne-Euroopal üldse otsekontaktid. Antiikfilosoofiaga antiikfilosoofiat tunti rohkem kommentaaride järgi, nii nagu meil tänapäeval ülikoolis õpitakse filosoofia ajalugu ka kommentaaride järgi, aga originaalteosed pole peaaegu mitte kellelegi kättesaadavad ja seda takistab ka keelte mitte tundmine. Umbes analoogne situatsioon oli keskajal ja üldiselt arvatakse seda, et mida aris tootelikumaks muutus keskaegne skulastika, mida rohkem kuriti Aristotelisest juba originaalkeeles, seda rohkem muutus ka kristlik maailm ilmalikuks. Ühesõnaga tutvumine Aristotelese ja Platoni filosoofiaga valmistus nagu pinda ette revolutsioonile kogu vaimses kultuuris, tuuris ja ajaloost on teada ka see, et Lääne ning islami kultuuride vahendajaks sai just Hispaania. Miks ma ütlesin lääne ja islami kultuuride vahendajaks sellepärast et et algul tõlkida D antiikfilosoofiat araabia keelest ladina keelt ja suureks tõlketööde keskuseks kujunes Toledo. Pisut hiljem hakati Aristoteles tema juba ka kreeka keelt. Aga oluline on just see, et mingis mõttes noh, läbi Aristotelese ja Platoni antiikmaailma avastamine andis tõuke ka uute väärtuste tekkimisele keskaegses kultuuris. Võib-olla tasuks pilk heita kogu Euroopa ajaloole, me oleme rääkinud ja räägime siin üksikutest perioodidest ja üksikutest tähtsam tõste tippmeestest. Aga me kipume ikka ajaloos alati küsima seda, kui oleks olnud niimoodi ja tavaliselt on need puhtad spekulatsioonid, me ei tea, kas võinuks üldse teisiti olla. Euroopa ajalugu on kulgenud kahest paralleelses variandis ja sellepärast siin paljusid asju saame võrrelda. Kui Lääne-Euroopa jaoks oli Aristotelese avastamine Kõrg skalastika sünniga otseselt seotud siis see on üks iseloomulik joon kogu Lääne-Euroopa vaimuajaloos. Et siin on täiesti selgekatke Rooma riigi lagunemine, rahvast rännanud, mis kestsid mitu sajandit, barbarite riikide tekke hävitasid võrdlemisi põhjalikult kõige see, kõik selle, mis oleks olnud võinud olla olemas juba nii, et araabia ja islami vahendusel ja hoopis teisel pool Hispaaniast. Niisuguse ringiga tuleb see muistne, mis oleks võinud olla otseselt olemas. Aga teiselt poolt, kui me paneme siia kõrvale Bütsantsi, siis on väga ilusti näha, kuidas sellest konserveerimisest ei ole õiget kasu olnud. Seal olid kõik see olemas ja ometigi on õigeusu kirikus ja Bütsantsi alustes mõjualustes maades täpselt selle koha peal kogu teoloogia, filosoofia ja mõtte areng seisma jäänud. Mis ta oli 1200 aastat tagasi. Seitsmes oikumeeniline konsiil on punkt. Sellest peale võivad üksikud teoloogid oma lõbuks diskuteerida, aga kirik kui niisuguse õpetus on lõplikult fikseeritud ja läänes ei ole ka katoliku oma sõda vaid seal läheb taina edasi ja ja kui see niimoodi pilk tagasi heita, siis siis väga iseloomulik on kunst kui üks niisugune selge väljund, mida me saame vaadata, et see on palju vähem elitaarne tiikajale. Ja ta ongi õieti kirjaoskamatul rahvale selle mõttemaailma väljendajaks või teistpidi, kui me Toomani jõuame, jõuame, siis tuleb tantest rääkida. Sest Dante jumalik komöödia on. Noh, parim summa, teoloogia esitus ja kunsti saab üsna selgelt kolme perioodi astendada. Esimene umbes viiendast 10. sajandi keskpaiku on üsna niisugune segane ajajärk, kus kõik alles hakkab välja kujunema ja see on üsna tugevad vastuolud, aga iseloomustatud teine periood on teine pool 10.-st sajandist kuni 12. sajandini. Siis hakkavad kõik asjad juba paika minema ja kunstiajaloos nimetatakse seda perioodi romaani perioodiks, nii et mingil kombel on selles rohkem staatilisust. Kui vaadata, Ta on näiteks romaani Madonnasid, siis nendes on niisugune majesteetlik rahu ja kolmas periood, gootika, mis algab 12. sajandi teiselt poolelt. See langeb kokku linnade arenguga, siin oli juttu ülikoolidest, aga tegelikult ka linnakultuur uuesti oma hoo just sellel ajal. Ja teiselt poolt rüütlikultuur. Et et selles on just niisugust dünaamikat ja näiteks kui oli juttu siin nendest ülikoolidest, mis sel ajal rajal kui me mõtleme nendele tol ajal ehitama hakatud katedraali talle nagu Ruanis, mis 1210 alust tee või see lõpetati 14. sajandil 1211 rämpsi 1481 saialas valmis. Mõni muidugi sai ka varem nagu Naumburgi Toom üks väga vägev ehitus 1213 kuni 1242 aga igal juhul oli see niivõrd dünaamiline, et asi ei olnud, et nad ei oleks suutnud valmis ehitada Ta ta, vaid see muutus jälle teistpidi, nõnda et need ei tahetudki seda seni tehtut jätta, vaid tehti teda ümber. Ja. Näib, nõnda, et on vaja teatud aega, enne, kui kultuur võiks õide puhkeda, midagi ei ole teha. Kui tulla tänapäeva, siis me võime nüüd küll ütelda, et noh, poisid, hakake tööle. Aga vahepeal on auk sees. Jah, nii nagu viimasel ajal palju kõlab loosungeid, et aitab juba sõnadest tööd on vaja hakata tegema, aga ilmselt see on üsna lühinägelik seisukoht, sellepärast kui järjepidevus kultuuris on tõepoolest pea kaduma läinud ei ole nii kerge seda tööd alustada või, või ei ole kerge seda eesmärgistada lihtsalt. Aga te rääkisite siin tekstiilist ja kohti katedraalist ja tõepoolest, 13. sajand oli ju teatavasti gooti stiili kujunemise kõrg periood, kuigi stiil ise kujunes juba 12. sajandi esimesel poolel ja võrreldes nüüd romaani stiili kirikutega on just gooti katedraali do tunduvalt avaramad valgus, küllasemad ja ka Tallinnas on ju ka palju gooti stiilis veel säilunud igasugusi ehitusi, ilmselt raadiokuulajad teavad seda, et ka Tallinna Raekoda on ju gooti stiilis ja suurgildi hoone ja ja, ja üldse see gooti stiil on väga põnev, kas või selle kandi pealt, et mingis mõttes võib teda lugeda kui raamatud, näiteks gooti katedraali on nimetatud ka entsüklopeedia jaoks üks väga kuulus kunstiajaloolane Nikolaus Beuzner toob näiteks näit teid selle kohta mida gooti katedraali üksikud osad tähendavad, mida tähendab gooti katedraali ristküliku kujuline plaan, mida tuulelipp torni tipus ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, igal asjal on oma kindel tähendus, isegi mört Teil on oma tähendus, personal kirjutab, et mört on justkui armastus, mis seob kivisi omavahel. Ja kui sellest gooti katedraalist veel tähenduslikkust aspektist rääkida, siis prantsuse kirjanik Victor kuu on oma romaanis jumalaema kirikus Pariisis võrrelnud gooti katedraali raamatuga. Figo sõnutsi surmas just trükikunst ehituskunsti. Kuna raamat hakkas nüüd täitma samu vajadusi, mida enne täitis gooti katedraal ja Nahkuna raamat, et oli tunduvalt odavam ja kättesaadavam, siis hakati raamatud eelistama katedraali tähenduse lahti lugemisele. Kuidas te neid seisukohti tõlgendaksite? Küllap ta nõnda on, et kui ma nimetasin, et antiikkunstiga võrreldes mis oli palju jälitaarsem, puudutas keskaegne kunst kõiki inimesi, see tähendab, et antiikkunst oli ilu ideaali teenistuses. Nii inimlik, kui ta ühtpidi näib, oli see ikkagi puhas abstraktsioon. Ja keskaja kunst võttis inimese koguda vastuoludes. Ta oli ka mõtestatud kunst, nii et. Ühelt poolt see tõepoolest viimseni igal asjal oli oma sümboli väärtus. Aga teiselt poolt ta ei olnud kunagi eetiliselt indiferentne. Võitlus hea ja kurja vahel. Ometi on ju üsna levinud seisukoht, et just antiikkultuuri, aga antiikkunst oli täielikult inimesekeskne erinevalt keskaja kultuurist ja kunstist, mis oli ikkagi jumalakeskne. Ma ütleksin vahel, et keskaja kunsti tervikuna ei saa vaadata tal ju selgelt ära Stradifitseeritud, kus me võime vaadelda ju ütleme rüütlit ja söödalid, kunsti, kultuuri, samuti religioosne vaimulik, siis Bürgerlik ja talupoeglik eral ja hiljem isegi tekkinud uue klassi visiisid kihistus, intelligentsi, kunstini kõikidel oma väljendusvahendid ja omanetes tundetki. Näitena toome Rüütli kunsti, mida seal nii-öelda näidati, seal pidi ju demonstreeriti oma rüütlitele omaseid selliseid vaimuomadusi ja kõige esimesele kohale pandi üllus Õisus, üllus, siis ütleme, mehisus kangelaslikult, kus samuti huvitavad jooned, mida rüütlikunst näiteks propageeris, oli siin priiskamine ja küllus sedapidi näitama. Ja siit ka suhtumine, ütleme töösse ja tööga omandatusse. Et rüütlikultuur ei pidanud õigeks üldse näidata, kuidas tulevad materiaalsed väärtused. Kõige tähtsam oli demonstreerida nende pillamist, tähendab mingi selline suured bioodjovi ohverdamine, vat see oli senine komane ja teiselt poolt tekib ka siinne kurtuaasne kultuur mida me siis näha isegi maalidelt, mida tolleaegsetelt ütleme õukonnaetendustest, kus tegevus toimub, tuleb aga aeglaselt. Seisakutega staatilises, tähendab rõhutatakse mingit sellist ülemust ja isegi tekib teatud selline inimtüüp, mille kohta Margus ütles, et siin jumalik laiskus või rüütellik laiskus. Et ta ei peagi midagi näitama kunstnikega. Muuga muudkui on üllas, kaunis õilis, laulab äärmisel juhul romantilise lauluma ütleme, kallimale või armsamale. See oli näiteks rüütlikultuuri omapära hoopis teine on dioloogiline, ütleme vaimulikult tuur, kus noh, vaimulik seisus ise oli võrreldes teiste seisuste ka võib-olla vast võib-olla kui sa toomas ei vaidle vastu, aga minu meelest minu meelest oli ta kõige avatum seisus selles mõttes, et temal oli siiski juurdepääs teistest, mida ei olnud rüütliseisus peagi üldse omad väärtused, kunstilised, aga no linnakultuur on pisut juba hilisem bürger rikul tuur ja siin me näeme, et juba hakkab tekkima selline nagu võrsed järgnevale kodanusele, praktilisus, kainus, samuti monumentaalsust asendub selliste igapäevaste stseenide näitamist, näitemängud näiteks ka pisigraafika linna ütleme, tarbekultuuriesemed, objektid on kõik siis praktiliselt terve nagu lähenemisega puudub siin Manjerlikus, mis oli näiteks ütleme sellel rüüterlikul, kunstil ja muidugi talupoeglik, kunstiline kultuur üldse, see oli ju tihedalt seotud sellise tootmise tarbimisega. Tolleaegse talupoja elu tingis seda, tema tööriistad olid loomulikult tema enda nii-öelda nagu keha jäsemete ja teha ja inimese keha üldse pikenduseks. Nüüd võeti loomulikult, nad olid kaunistatud ja käepäraseks tehtud ja talupoja mõttelaad üldiselt peab ütlema, jättis oma tugeva pitseri kõiki, ütleme nelja kihistuse vaimuelule ja kunstikultuurilisest 85 protsenti oli tollal ikkagi noh, talupoegi ja ka isegi need Fjodaalid, isegi vaimulikkond ja linna elanikkond olid ikka tuhandete niitidega seotud talupoegadega. Seda ühelt poolt talupoeg oli tõepoolest toitja ja, ja hoopis suurem au sees kui praegu. Aga kui siin oli küsimus, et miks öeldakse, et ikka antiikkunst on inimesekeskne? Ta ei olnud seda juht, kujutati jumalaid, jumalanna asid, iluideaali või jõu ja niisugusi asju. Jah, ainult, et, et jumal oli ikkagi üsna inimese lähedane, nii et võrreldes keskaja jumalaga, kes oli ikkagi juba rohkem abstraheeritud kuju kui antiikaegsed jumalad. Kunsti seda ei saaks öelda, sest kui te vaatate, peetaad seda Neitsi Maarjat, kes hoiab ristilt maha võetud Kristuse laipa. Mida, mis saab olla inimlikum kui niisugune ema valu. Tegelikult on gooti skulptuurid realistlikumad, koeral listlikud seal on nõnda, et tere, pisarad on ka. Veripunaselt joonistatud ja ja need on enim kired, mis seal on nii et, et see on pandud jumalikku teenistusse, aga tegelikult on ta palju inimese lähemalt, kui, kui need niisugused poseerivad apollolt. Ma olen teiega nõus, jah, 13. sajandi ja gooti skulptuurid on tõesti juba üsna loomupärased ja ja, ja, ja inimese lähedased, aga, aga võib-olla kui võtta veidi varajasem perioodi, et siis ikkagi see tegelikult niimoodi ei olnud. No praegu on nõnda, et näiteks kui avatakse vanu fresko Sid siis seal on niisuguseid stseene, mis tänapäeva kirikusse ei sünni, neid loetakse ropuks. See meie hinnangud baseeruvad paratamatult teatud kokku puutuda hotell või teatud autoriteetidel. Ja see, mida Priit, sa ütlesid sellest väga erinevast Rüütli ja ja talupoja ja nendest kultuuridest. See pigem näitabki, et me tahame Neid asju mingite üldtunnuste põhjal üldistada, aga millised tunnused me välja valimine, et võivad ju olla üpris erinevad? Suvalised, ja ilmselt asi ongi nii, et, et mida rohkem edasi, seda tõesema pildi Me võime saada vanadest aegadest või nagu rastsel on kunagi öelnud, et et meie teame, antiikajast võib olla rohkem, kui teati 13. 14 10. sajandil ja 21. sajandi inimesed teavad sellest ajast veel rohkem, sellepärast et lihtsalt on võimalus edaspidi ilmselt opereerida niisuguse informatsiooniga, mis meil ei ole tänapäeval kättesaadav ja paratamatult oma üldistusi me teeme ikkagi mingile andmepangale või, ja kuna keskaja kohta see informatsioon on tõepoolest väga ühekülgne ja lünklik ja, ja siis ka meie arusaamad keskajast on võib-olla tihti lausa lausa väärast. Aga ma tahaksin nüüd seoses selle 13. sajandiga teie tähelepanu võib-olla pöörata veel sellele vaatamata oma kõrgele vaimsusele jättis see aeg siiski inimkultuuri ajalukku ka väga palju häbiväärset, nagu pritsin juba algul ütles, et et see on ju ka inkvisitsiooni tekkimise ja kujunemise periood. Ja see on aeg, kui katolid sismi kaitsmise või puhtuse eesmärgil hakati inimesi jälitama, neid taga kiusama, kohut pidama. Ja teame ju seda, et kohut peeti kinniselt ilma kaitset. Ta ja kohtualusele esitati tihti niisuguseid väga keerulisi keelt, küsimusi, rakendati piinamist ja ainult kahetsejad pääsesid sellega, et neid ootas ees eluaegne vangistus, aga teised langesid ikka tuleriidale. Ja kuigi ametlik kest entsüklopeediates võime lugeda, et tema kestis siis 13.-st 19. sajandi nii, samas me teame, et, et samu traditsioone on jätkatud ka hiljem ka noh, meie ajal 20. sajandil, kahjuks ka nõukogude ühiskonna kogemused selles osas on küllaltki rikkalikud, kuigi seda ei ole meie ajal enam nimetatud inkvisitsiooni. Yks. Nii et ilmselt ükskõik millisest ajast või millisest perioodist me ei räägiks, tuleks tähelepanu pöörata nendele plussid jälle ja kogu sellele posid disele mis kandus edasi järgmistesse aegadesse, aga mööda ei tohiks ilmselt minna ka negatiivsest. Ega sellest ei tohi ja see puudutab otseselt meid, sest 13. sajandil vallutati Eesti- ja Liivimaa. Ja, ja see oli mingil kombel jätkuks nendele neljandale-viiendale ristisõjale, mis ebaõnnestusid siis suunatise löögijõud siiapoole. Aga nii nagu te ütlesite, et keskaja kohta on liiga palju stereotüüpset ja negatiivset niikuiniisiis ilmselt mitte ainult teadmiste hulk ei ole määrav, vaid ka taas mingi niisugune distants, sest kui Voltaar ütleb, et keskaega tuleb tunda ainult selleks, et ta põlastada siis asi ei olnud ju selles, et kas ta vähe või palju sellest teab, vaid ta hoiak oli, et ette juba määratud. Lõpetuseks ma tahaksin öelda nii palju, et ilmselt just 13. sajandil hakkab kujunema täiesti uus mõttemudel või uus paradigma, mis loob nagu eeldused järgmisele arengule. Euroop Bach kultuuris ja selle uue mõttemudeli tekkimisele annavad oma panuse just Aristotelese filosoofia avastamine või nagu paljud kultuuriajaloolased on võrrelnud Aristotelese avastamist 13. sajandil vaimse revolutsiooniga seitsmeteistkümnenda sajandi tuuris ja arvanud, et Aristotelese osa kõrks kollastikas oli umbes samasugune kui te kaarti filosoofia ja Galilei füüsika seitsmeteistkümnendal sajandil, kes pea ühelt hoobilt võitsid kogu tolleaegse intelligentsi.