Eelmistes saadetes Me rääkisime renessansist ja reformatsioonist ning märkisime, et üldisemas plaanis on renessansi ja reformatsiooni kultuur ülemineku periood keskaegselt mõttemudelilt, uusaegsele, kultuurile ja mõttemudelile. Ja selle uue maailma keskmes oli inimene. Teiste sõnadega usk, prantslane Dentaalsesse jumalasse hakkas renessansi ajal pikkamööda asendama uue ideega, milleks oli usk inimesesse. Inimene muutus kõrgemaks väärtuseks ja oldi seisukohal, et inimene võib seda maailma muuta ka vastavalt oma vajadustele praktiliselt ümber kujundada. Praktika idee omandas üsna suure tähenduse uusaegses kultuuris. Ja see tegevus pidi inimesele tooma ka maksimaalset kasu. Enne aga kui minna võib-olla konkreetsemalt uusaja maailma vaatama. Ta iseloomustamise juurde räägiksime algul sellest ajaloolisest taustast. Nimelt on ju nimetatud 16. seitsmeteistkümnendat kaardid ka varajaste kodanlike revolutsioonide aegseks perioodiks. Uus aeg on ajalooteadvuses olev termin, mis nagu kõik muudki tinglikkused hakib pideva ajaloo kulgemise teatud tinglikesse etappidesse, tuu saagi olnud midagi täitsa iseseisvalt ega eraldi vaid oli loomulik eelnevate perioodide edasiareng. Kuigi oma eriliste tunnusjoontega ja mõningate märksõnadega uusaja kultuuri võib-olla olulisemad jooned on maailma avardumine eurooplase jaoks. Uue maailma avastamine ja sellega kaasa tulnud. Väga suured nihked Euroopa majanduses, kaubanduses ja ka mõtlemises kaubanduse raskuspunkt kandus Vahemere maadest juba tunduvalt laiemale alale. Ameerika ja idamaa-said-Euroopa turgudeks ja samal ajal ka piraatluse, nagu tallermaaks. Sellega kaasnes väga suur hindade kriis. Vapustus kogu Euroopa majanduses, Prantsusmaal, Saksamaal, ütleme sellel ajal 16. seitsmeteistkümnendal sajandil. Lõputud ususõjad ja võib-olla kõige tähtsamateks sündmusteks sel ajal olidki tõesti, nagu siin juba mainitud Hollandi kodanikku vabariigi rajamine ja inglise kodanliku vabariigi väljakuulutamine. Mäletatavasti Hollandi generaalstaadid 1576 ja inglise vabariigi nii-öelda väljakuulutamine 1649. Uued maadeavastused olid toonud ka plahvatusliku tõusu teaduse arengusse. Õieti olid nad nagu käsikäes käivad asjad. Praktika innustas teooriat ja teooria omakonda varustas praktikat uute vaadetega uute vahenditega. Nii märkimisväärne on siin just ütleme sellise teadvuse nagu navigatsiooniesiletõus tekkisid isegi spetsiaalsed navigatsiooni meresõidukoolid Inglismaal, Hollandis ja siit hiljem ka näiteks teleskoopide mikroskoopide avastamine andis suure tõuke omakorda jällegi praktilise tegevuse edendamisse. Peamiseks tegevusalaks ei põllumajandus ja villase riide tootmine kuid suurem kasu sai mäeasjandus. Nimelt väga edukalt hakati praktiseerima juba malmi sulatamist kõrgahjudes. Siiamaani oli ju saadud rauda, mis oli oma omadustelt tunduvalt pehmem kui malm ja see oli ka kvalitatiivne ja kvantitatiivne hüpe. Kui seni mõõdet rauatoodangut sadadest kilodest, siis nüüd juba paljudesse paljudes tonnides ja see sai teoks ka tänukivisöe kasutamisele. Tunduvalt suuremal määral. Varasemad ahjud rauasulatamiseks töötasid põhiliselt nagu puusöe peal. Loomulikult kaasnes ka sellel praegusel ajastul linnade kasv linnad veelgi, nagu eraldusid senisest, ütleme, keskaegsest feodaalsõltuvusest muutusid täielikult teaduse, tehnika ja vaimuelu keskusteks kuid võib märkida, et linnad, mis olid, ütleme, renessansiajastul nagu esiplaanil Põhja-Itaalia, prantsuse teatud linnad, siis nüüd väga nii tugevateks keskusteks said ka kraakov, ütleme Kopenhaagen. Samuti ja muidugi jäid ka London ja Pariis. Erilise tähenduse omandasid Madalmaad kui tõeline vaba mõtlemise ja ja vaimukiirguse koht Euroopas. See oli seotud võib-olla just Hollandi võitlusega Hispaania ülemvõimu vastu ja see oli juba siis 16. sajandi teine pool ja seetõttu suhtelise vabameelsuse õhkkonnas Hollandisse koondusid teadlased nii humanitaarala kui kaev loodusteaduste valdkonnast. Ja see ongi ka üks ajastumärkidest, et senine renessansiajastu väga tugevalt humanismi teest kantud vaimukultuur hakkas veel omakorda nagu kihistuma, eralduma ja eralduski just väga tugevalt loodusteadlaste seltskond kes juba panid aluse looduse eksperimentaalselle uurimisele ja siit ka vastavatele teoreetiliste nagu järeldustele. Ja nagu sa märkisid tõesti õigesti, et uued tekkinud ja tekkivad rahvusriigid pöörasid väga suurt tähelepanu majanduse arengule, samuti rahvusliku kaubanduse tehnikateaduse arengule. Teisalt aga tuleb märkida seda, et sellel eeskostel olid üsna kitsad piirid ja ülesanded, sest kõiki dusi hinnati rohkem nende otsese kasu aspektist riigile, mitte aga Nende üldisest tunnetuslikust tähendusest. Ühesõnaga, nagu ma eelnevalt juba märkisin, teadus üha rohkem ja rohkem tehnikaks. Praktika tähendus omas uues kultuuris väga suure kandepinna. Samuti ei saa mööda minna sellest asjaolust. Katoliiklikus kirikul oli seitsmeteistkümnenda sajandi kultuuris paljudes Euroopa riikides veel üsna suur tähendus, näiteks Prantsusmaal katolid siism valitses veel sellesama teaduse üle, mille saavutused olid vajalikud absoluut distliku, riigi, majanduse, sõjalise ja tehnilise võimsuse arenguks. Ja teadus tõepoolest ise lähenes üha rohkem praktilisele elule. Või lühidalt öeldes võiks öelda nii, et tolle aja seitsmeteistkümnenda antikultuuri üheks lemmiklauseks lemmikmõtteks sai see, et teada on vaja selleks, et valitseda loodusjõude ja allutada neid inimese või inimeste huvidele tahtele. Selleks aga, et loodusjõud oleksid tõepoolest saanud astuda inimese teenistusse, oli vaja mitte ainult uusi teadmisi hankida, vaid tuli põhimõtteliselt muuta ka domineerivad maailmavaadet. Tuli leida uusi teaduslikke uurimismeetodeid ja teadusliku meetodi alused kujunesid välja põhiliselt mehaanikas ja tehnikas ning mida suuremaks muutus eksperimendi osatähtsus, nii nagu sa märkisid, seda rohkem pöörduti analüüsimeetodi poole ning pöördumine analüüsi poole oli väga palju seotud ka sellega, et uus arenev loodusteadus oli väga tihedalt seotud tööstusega, manufaktuuri ka ja lähtute üldse tol ajal sellest üldisest teesist, et loodus on asjade ja protsesside selline ülisuur mehhani paaniline agregaat ühe sõnaga loodust hakati võrdlema mehhaanilise sellise süsteemiga. Ma lisan juurde, et sama hästi ka inimest hakati vaatlema nagu mingi mehhaanilise süsteemina või inimkeha mehaanika tekkis tol ajal võib-olla tänu just William Harvey poolt vereringe leiutamisega, mis ei arstide hulgas võib-olla mitte niivõrd märgatuks, kuid väga tugeva tõuke andis ta tolle filosoofidele hiljemgi. Mäletame ju kaardile ja nii edasi see harv ei leiutis kuulub aastasse 1628. Huvitav on see, et väga mitmed tolle aja suured tegelased teaduse valdkonnast või olidki nagu eksperimentaatorid, filosoofid ja harve puhul ma just mõtlesin, et tema oli küll arst, aga näiteks arstoriga, Jukupernikuma, hariduselt erialalt viisil väärt või tähendab, ma tahan rääkida, et väga palju hakkasid omavahel nagu kattuma veel läbi põimuma erinevad erialad, see oli ka võib-olla ajastu märk. Ütleme, kassendi oli vaimulik, tuntud filosoof, Kepler päris lihtrahvast pärit, aga ütleme, peekon või fermaavi veeta olid juristid, tähendab, tekkis terve uus kildkond nagu vaimuinimesi, kes olid filosoofid ja sealsamas ka mingi praktilise eriala esindajad, ütleme filosoofid, eksperimentaatorid. Ja see, et hakati, vaatleme maailma mehhaanilise mingi kogumina, see avaldas väga tugeva pitseriga filosoofide mõttemaailmale. Aga samas ma võib-olla lisaksin, et uue aja märgiks oli ka see, et edasiminekuks oli vaja suuri filosoofilisi üldistusi ja üldistusteks olid võimelised ainult väga vähesed tõepoolest väljapaistvad mõistused või mõtlejad ja ma mingis mõttes olen solidaarne nende Nende kultuuriloo lastega, kes arvavad, et ega neid suuri mõtlejaid, kes ühiskonda ja kultuuri edasi viisid, eriti palju ei olnudki. Tavaliselt nimetatakse ainult kolme nime Itaalias, näiteks Galilei-Inglismaal Francis Peikon ja Prantsusmaal nii dekaart, need olid mehed, kes tõepoolest viisid seda kultuuri täiesti uutele maailmavaatelistele alustele. Ja samas võib-olla tuleks tähelepanu pöörata ka sellele, et neid seitsmeteistkümnenda sajandi teaduse Novaatorid sattusid paratamatult vastuollu tollel ajal veel valitsevad vaadetega, mida kaitses katoliiklik kirik seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ja isegi veel keskpaigas. Ja see võitlusteaduse ja kirikuteaduse esindajate ja kiriku vahel oli üsna raske ja ohtlik. Näiteks Galilei vastu toimunud inkvisitsiooni protsess omandas resonantsi ju kõikides katoliiklikest riikides. Ja kuna kuningavõim või üldse absoluutne monarhia sõltus ühelt poolt katoliiklikust kirikust, eriti Prantsusmaal. Teisalt, et aga pidi ta toetama igat uut ettevõtmist teaduses, mis tuli kasuks rahvuslikele huvidele, siis oli tal ka aga niisugune kahene kahene iseloom. Ainsaks valdkonnaks teaduses, KUS novaator lus ei olnud eriti ohtlik oli matemaatika. Võib-olla just seetõttu jõuti tol ajal matemaatikas nii kõrget tulemuste juurde, võiks meenutada siin matemaatika ajaloost seda et tol ajal loodi ju kõrgema matemaatika alused, samuti analüütiline geomeetria tõenäosus teooria ja, ja tekib küsimus, et miks nii palju matemaatikuid oli just Prantsusmaal võib-olla see on mingis mõttes seotud ka sellega, et Prantsusmaal oli katoliikliku kiriku mõju võib olla suurem kui mõnes teises Euroopa riigis ja seal oldi üldse seisukohal, et maadlikel, kelle esindajad, teadlased tihti olid sobib tegeleda ainult niisuguste kõrgelt intellektuaalsete teemadega, mitte mingil juhul praktilise tegevusega. Eksperimentaal on teadus, oli aga seotud rohkem just ka praktilise tegevusega Inglismaal näiteks selliseid piiranguid nagu ei pandud ja Inglismaal vastupidi, just eksperimentaalne teadus leidis suurema kandepinna, kui, kui Prantsusmaal. Inglismaa annab ka näiteid, kuidas nii väikesed inimesed andsid palju siiski huvitavaid just praktilise rakenduse koha pealt. Euroop näiteks täitsa tundmatu mees Cornelius Drembel 1000 572634 elas tema oli mees, kes leiutas allveelaeva ja, ja demonstreeris seda isegi veelgi täitsa tundmatusse jäänud mees Simon Sturdevant kes kirjutas traktaadi metallidest ja 1612 ja sellega pani aluse testi tänapäevasele või hilisema selle kõrga juhtum metallurgiale. Või siis näiteks, kui tuletada meelde, et suur tolleaegne tehnika ja teaduse instrument, teleskoop see olevat olnud, et lapse poolt nagu avastatud 1600. aastal, kes panid klaasid jah, mingid panin need kokku ja avastas, et sellega saab nagu esemeid endale lähedale tuua. Või veelgi huvitav näide on, kuidas ütleme, teise eriala inimesed võivad ka teha väga tugevad leiutisi. Meremees Robert Norman ja ütlesime arst William Gilbert. Nemad siis avastasid kumbki sõltumatult magnetismi nähtuse, mis oli ka väga suur saavutus. Aga. Jah, aga selgemast selgem on see, et tõepoolest üldises plaanis seitsmeteistkümnendal sajandil hakkab kiriku autoriteet ikkagi vähenema ja oluline on võib-olla märkida seda kiriku autoriteedist. Vabanemisega levivad ühiskonnas mitmesugused individualistlikud ja isegi Arafislikud meeleolud. Sellel pinnal tekkisid ka makkia Velli vaated. Viieteistkümnenda sajandi Itaalias. Ma arvan, et kirikut tuleks diferentseerida kõigepealt siin katoliku kirik ja mitmete reformatsiooni pinnal tekkinud kirikud annavad täiesti erineva tulemuse ja selles mõttes võib tõepoolest rääkida kiriku osatähtsuse muutumisest ühiskonnas ja kultuuris. Et katoliku kirik tagas palju suurema homogeensuse ja üks uus aega iseloomustav ongi see, et erinevatel maadel, nii nagu tänasest jutus on see ju vihjamisi välja tulnud hoopis eri asjad eri kiirusega arenevad ja minu jaoks on huvitav seal just see mil viisil on see taust oluline. Miks Holland ja hiljem Šveits näiteks on hoopis tugevama majanduse saanud kui Hispaania ja Portugal, kes riisusid kogu maailma kulla kokku. Üks põhjustest on ilmselt see, et kogu keskajal oli keelatud liiakasuvõtmine protsendi võtmine üldse, sellepärast juudid olidki nende kätte oli majandusjäetud, et kristlasel oli keelatud võtta raha laenates protsendini. Aga mis mõte siis raha üldse laenata on? Vareme papilladeda ja nõndamoodi keskajal tehtigi ja nõnda jätkus ka edasi. Ja siin on nõnda, et nõndanimetatud reformeeritud kirikus kalvinistlikuks kirikus sai just see majanduse aluseks sajandi alguses Otto Veeber kirjutanud, et niisuguse väga mõjuka monograafia protestantlik vaimne kapitalismi sünd, kus kus ta on ühendanud just selle Kalvenistliku suhtumise rahasse ja sellesse, et jumala õnnistus nähtub selles, et inimese käsi hästi käib. See on ühendatud predestinatsiooni teooriaga, mis mingil kombel loomulikult on nii piiblis kui igal pool kristlikus õpetuses aga üsna tagasihoidlikult, aga seal on ta saanud dominantseks ja võimaldab lasta rahal teha raha ja muutarit kaks inimesed. Ja nõnda me võiksime öelda, et kui kultuur on harimine, siis ta tähendab teatud piiranguid. Näiteks Francis päiga on kompassi, püssirohu ja trükikunsti pidanud kolmeks UUT AEGA võimaldavaks tehniliseks leiduseks. Nad ei olnud mingid uued leidused. Püssirohu kohta võib öelda küll, et see heinas toodi, aga see oli ka kreeklastel tuntud ilutulestiku tegemiseks. Aga me teame konkreetseid keelde, kus katoliku kirik keelab püssirohu või ogadega Kidadega odade tarvitamist sõjas. See tähendab, kui me räägime inimese vabanemisest kiriku võimu alt, siis tähendab mingil kombel selle senise kultuuri piirangute maha mahavõtmist, mis mingil kombel, kui me üürikest kasu võtame, noh, sihiks siis tõepoolest andis aluse, võttis kõik sisemised ja eetilised pidurid ära, laskis konkidestoridel minna Ameerikas või siis seal Indoneesias hollandlastele rüüstatud Ta teiselt poolt mis võimaldas koguda raha ja raha, panna tööle ja, ja palju muud. Aga kas või see, et kõiksugused, eetilised piirangud looduse uurimisel kaotati ära. Me teame, et keskajal ei olnud võimalik laata. Noh, see on kurb asi, ei saanud inimesest teada, ei saanud haiguste vastu võidelda, aga nüüd me näeme, mis on insenergeneetika, see tähendab, et ei ole üldse enam selge, kus see piir on, sest mis tehakse salajastes sõjalistes laboratooriumites on ammu juba välja läinud. Nii et ma tahtsin seda diferentseerida. Kui me räägime kirikuosast, siis, See ühelt poolt ei ole nõnda, et ta kukutati positsioonilt. Tõepoolest on nõnda, et ta jäi Prantsusmaal kuni prantsuse revolutsioonini ikkagi täielikult võimule ja Itaalias pole ta kunagi kuskile kukkunud. Aga, ja talle ei olnud enam niisugust võimu ja imelik küll siis kui ei ole enam võimu, see on, see on nõnda ka, et võib-olla kuningaga hääd kuningat ei ole tunda, et ta olemas on. Aga kui ta hakkab oma võimu kaotama, siis hädad alamatele. Ja kõik see, see, mis tähendab kolmekümneaastane sõda, tegi Euroopale ususõjad protestantide ja katoliiklaste vahel see sa viitasid elektri avastamisele kaks sajandit varem, aga Faradeini läks kaks sajandit, enne kui Euroopa sellest toibus. Nõnda et need asjad on niivõrd komplitseeritud, mis asjad hakkavad kuhu toimet avaldama. Aga kas ma võiks sellist asja küsida, kas me võime seda ajastut ütleme 16. sajandi poolest ja seitsmeteistkümne sajandi pooleni nimetada ka mõningas mõttes Nathan Kont reformatsiooni ajastuks öeldakse, aga kas ta on ka konter renessansiajastu? Ma eelmises saates ütlesin, et minu meelest renessanssi polegi mujal olnud kui ainult Itaalias selles otseses mõttes, sest tihtipeale seal on kasulike renessansi humanism lahutada ja Saksamaale pole iialgi renessanss niisugusel kombel jõudnudki. Ja Prantsusmaata on kahjustanud, riivamisi puudutanud Inglismaast ja Hollandist, hoopis rääkimata, kus, kus see tuli hiljem ja natukene teistmoodi, kus ei olnud põhiline. Kui renessansi tunnuseks on see antiigi taasavastamine ja selle rõhutamine, siis seda ei, üldiselt ei ole. Aga võib-olla tuleks tähelepanu praegu pöörata ka sellele, et see uus kujunev maalima vaade mis mingis mõttes ikkagi seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks jõuab juba üsna ehedal kujul areenile, jätab oma jälje ka kunstikultuurile ja üldse esteetilisele maailmanägemisele üldse esteetiline ja maailmatunnetus muutub maneelikumaks ja isegi dünaamilisemaks disarmooniliseks ja Essteetilises maailmatunnetuses hakatakse üha rohkem tähelepanu pöörama sellele. Maailm on pidevas muutumises ja liikumises ja, ja vaatamata sellele, et klassitsistlik kunst veel mingis mõttes pingutas kõigest väest selleks, et säilitada antiikaegset ja renessansiaegset nisust harmoonilist maailmapilti, võib siiski öelda seda, et seitsmeteistkümnenda sajandi kultuuris hakkab kujunema juba võrreldes eelmisega täiesti uus esteetiline maailmataju esteetiline maailmanägemine kus keskmes on just dramatism. Nagu kirjutab Essteetik kunstiajaloolane, Bernstein dramaatilise alge esise esile pääsemine esteetilises maailmatajus on seotud just eelkõige seega ET tramotism väljendab kõige paremini neid mitmesugusi sotsiaalseid konflikte, et selle uue võitlust vanaga, mis paratamatu seitsmeteistkümnendal sajandil on omane. Ja see dramaatiline maailmataju laienes mingis mõttes ka ühiskonnalt, inimesele ja loodusele ja konkreetselt kunstis. Ta väljendub üsna ehedalt kas või Rembrandti looming, kus või, või siis arhitekt Berniini loomingus, vohh servantes ja mitmeid teisi kunstnikke, kirjanikke, muusikuid võiksin nimetada, kes esindavad nagu seda uut maailmavaadet. Ja võib-olla oluline, kui me räägime esteetilistest maailmatajust tollal väikses kultuuris, oluline on pöörata tähelepanu ka sellele, et toimuvad nihked kunsti kultuuristruktuuris. Kui veel hiljuti tee oli kunstikultuuris dominanti osa kuulunud maalikunstile, siis nüüd tõuseb esikohale lavakunst ja nagu ma märkisin, eelkõige just dramaatiline alge draama. Seletatud võetakse tavaliselt seda nähtust asjaoluga, et tolle aja natsionalistlikud ja valgustuslikud meeleolud propageerisid inimese juures eelkõige tema mõtlemist. Ühesõnaga kõrgeimaks väärtuseks peeti inimmõtet ja eelkõige sõna, mille kaudu inimmõtte peegeldub kõige otsesemalt Kreitzberg Inglismaal või siis Prantsusmaal. Naer ja võiks mitmeid teisi näiteid tuua Saksamaal siller Göte juba 18. sajandil. Ja huvitav on isegi see, et lavakunst kunsti, kultuuri üldises struktuuris hakkab mõjutama oma mitmesuguseid teisi kunstiliike. Näiteks jätab oma mõju maalikunstile ja aegsed maalijad kujutavad, tehti ka mingit niisugust ruumi kastikujulise no ühesõnaga, annavad loodusele lavalised mõõtmed. Nii et, et see uus maailmavaade peegeldub mitte ainult siis tolleaegses teaduses kunstikultuuris, vaid kogu kultuurivaldkonnas, selle hulgas ka filosoofias, sealhulgas ka filosoofias ja ka filosoofiasse jõuavad need uued individualistlikud ja subjektivislikud meeleolud üsna ehedalt kohale. Võiksin näiteid palju tuua, nimetada kas või uusaja üht väljapaistvamad filosoofi dekaad või siis Spy nuusata 18. sajandil juba Laidness ja nii edasi. Ja need subjektivistlikud meeleolud jõuavad 18. sajandil teoorialt juba eetikasse ja poliitikasse just russo ja romantilise liikumise kaudu. Ühesõnaga uus maailmavaade murrab end üha rohkem ja üha rohkem tolle aegsesse uude ajastusse.