Seitsmeteistkümnenda sajandi filosoofia kultuuri üheks kõige tähtsamaks probleemiks kujunes küsimus, mis on tõde, kuidas tõde tunnetada ja kastude on üldse võimalik tunnetada. Peikon ja dekaart tolle aja väljapaistvamad leiad olid esimesed, kes kuulutasid, et tõde on olemas. Kuid selleks, et tõe juurde jõud, on vaja leida ka õige tee selleks. Ja tol ajal seitsmeteistkümnendal sajandil püütigi leida seda õiget teed tõe juurde. Võib-olla üks kõige olulisemaid erinevusi keskajaga puht filosoofilises plaanis on see, et keskkond oldi seisukohal, et üks selline probleem, mille üle üldse arutleda ei tasu ega isegi ei tohi on tunnetuse, lähtealuse või tunnetuse lähteprintsiibi küsimus. Uus aja filosoofid aga erinevalt oma keskaegset test mõttekaaslastest olid seisukohal, et just tunnetuse lähtealuse probleemide üle tulebki kõigepealt arutleda. Sellest tulebki alustada igasugust filosoofilist mõtiskluste ja tõepoolest tunnetuse lähtepunkti. Probleemid kujunevad alates seitsmeteistkümnendast sajandist filosoofias üheks niisuguseks probleemiks, mille ümber ja erinevate lahenduste ümber kulgeb kogu järgnev filosoofia kuni 20. sajandini välja üks esimene, kes püüab seda tunnetuse lähte aluse probleemi lahendada, on frentsis peekon ja täna võib-olla räägimegi pikemalt sellest huvitavast mõtlejast Francis Peikonist, kelle kohta on öeldud ka nii, et ta oli mees kahe sajandi vahel või kahe ajastu vahel ühe jalaga ta seisab veel justkui renessansist, teise jalaga on aga juba uus ajas. Ja väga huvitavalt on kirjeldatud isegi tema välimust öeldud, et ta armastas kanda toretsevaid selliseid barokkstiilis rõivaid. Tema Teid juhtis suur renessanss. Mõnedes oma kiindumustes võib tunda isegi keskaja hõngu, kuid tema hinge püüdles juba tulevikku ja peekoni eluaastad on 1000 561626, aga tema elulugu ise on tõepoolest väga huvitav. Millest tasub eraldi ilmselt rääkida. Ta sündis Londonis kõrge riigiametniku pojana ja omandas põhjaliku hariduse Cambridge'is ja ettevalmistus riigi teenistuseks kaheaastase praktika näol prantsuse õukonna juures. Aga isa surm katkestas esialgu diplomaatilise karjääri ja päikonali sunnitud tagasi pöörduma Pariisist kodumaale, et siin ise teenida enesele ülalpidamist. Sest isa oli küll seisnud kõrgetes ametites, aga ta ei jätnud surres mingit nimetamisväärset vabandust pärijaile. Nõnda et päike on alustabki juristina. No see ei vastanud tema soovidele edasi püüdlikkusele. Ja nõnda ta otsustab oma hiilgavat kõneannet hakata kasutama parlamendis 1500-ga 94. aastal ta pääsebki alamkotta, kus esialgu asub opositsiooni poolele nähes aga, et siin vaeva paned, oodata läheb ta üle valitsust, see tähendab parajasti võimul olevat kuninganna Elizabethi toetavale tiivale. Ja siin on nõnda, et tema poliitilise karjääri alguseks osutub osavõtt protsessist krahh Essexi vastu, vaatamata sellele, et viimane oli pikka aega olnud ta enda toetajaks protežeerijaks. Nimelt kui see krahvasus, opositsiooni kuningannat, aga jahenes nendevaheline sõprus ja päikon asus kuninganna advokaadina kohtualust süüdistama ning osava sõna ja sulemehena saavutaski kuningannale võidu. Kuninganna saatis talle avaliku kirjaga tänu ja avastalle tee karjäärile. Ja noh, üldiselt tema kohta peab ütlema, et intrigeerida ta vist oskas. Elizabeth järglase, kuningas Jaakob esimese puhul sai ta otse soosikuks. Ta tõuseb kiiresti ja pidevalt ametiastmete ja aupoolest kõrgemale ja 1617 on juba ülempitsatihoidja järgmisele kas tal lordkantsler, millega ta saabki oma tuntud nimetuse Loodov värule tiitli. Ja 1621. aastal lisandub sellele veel karjääri tipul? Viskondo 100. peansi üllas tiitel. Aga võib-olla et filosoofia, ajaloolane õnneks, et sellele karjäärile lõpp tuli, nimelt oli pistise andmine küll üsna tavaline, aga teda pole ühelgi ajal ikkagi soovitavaks peetud, nii et kui keegi vahele jääb, siis on ka kõik need, kes ise sedasama harrastavad olnud kohe süüdistamas ja niimoodi süüdistatakse ka peekonit, et ta on NUT pistist ja huvitav on, et ta üldse tõrgu, kui talle see süüdistus esitatakse koos vanglakarid karistusega ka suurem rahatrahv, vaid võtab selle rahulikult vastu. Ja muidugi see saab teenitud palga paari aasta pärast juba kuningas tühistab karistuse ja võtab ta tagasi, ülem kotta ning õukonda. Nii et uurijad oletavad, et, et ta võis seda teha. Et mõnda kuningakoja liiget, kes oli asjasse segatud, päästa, et see siin ei ole lihtsalt niisuguse heatahtlikkuse tegemist, vaid Ruuka ruku Moojad. See ei ole mitte aitamise suhtes, vaid see on algselt aasta vanasõna. Ja nõnda et vangla asemel avaneb talle võimalus gaasi tõmbuda avalikust elust ja asuda ja elama oma maal asuvasse mõisasse ja seal ta siis kirjutabki, need raamatud, mille tõttu teda hilisem põlve meenutab, sest igasuguseid muid edukaid intrigant teie karjäärist ei oleks põhjust meelde tuletada. Ja nii, et ta sureb küll keset intensiivset loomingut üsna ootamatult üheksandal aprillil 1600 26. aastal. Aga enne kui minna peekoni filosoofia juurde, võib-olla meenutaksime veel ühte niisugust huvitavat asja. Alates 19.-st sajandist hakkas ilmuma väga palju raamatuid, kus püüti tõestada, et filosoof, peekoni ja kirjanik Shakespeare on üks ja sama isik. Ja selle tõestamisega tegeldi üsna pikka aega. Paljud autorid ei ole isegi siiani sellest hüpoteesist loobunud ja isegi paljud Nõukogude filosoofid muuhulgas näiteks Narski arvab, et sedasorti Rutlustel on olemas isegi tugev tõepõhi, kuna peekoni ja Shakespeare'i loomingus on tõepoolest väga palju lähedast. Näiteks mõlemad tundsid väga suurt ja sügavat huvi inimese tema olemuse vastu inimese tunnetuslike võimaluste ja selle vastu, mis tumestab kõige rohkem inimese teadvust. Samas mõlemad, nii väikestel kui ka Peikon võitlesid keskaegses kolastika vastu, olid üsna ükskõikset religiooni suhtes ning igal sammul püüdsid ülistada inimese mõistust ja teadust. Kuid siiski arvatakse, et seikspir oli tunduvalt pessimistlikumad ja traagilisem ja Seksperil oli ka vähe musku tulevikku suhtes näiteks oma kohtuotsuse maailmale kuulutab ju seiksper kuningas liri sõnade läbi nähes sellest pettuse ja ka vale võidukäiku. Peikkonnaga siiski uskus teadusesse ja uskus sellesse, et teadusel võib olla väga suur tiline kasu riigile ja inimesele ja filosoofias. Püüdis Peik on vastata küsimusele, kas me suudame tegelikkust tunnetada, kas me suudame seda tegelikkust tunnetada ilma moonutusteta. Ja kui see on võimalik, siis kuidas see peab toimuma. Teiste sõnadega, millised on põhilised pettekujutlused ehk iidolid, mis varjutavad tõde. Ja sellele küsimusele otsib ta vastust juba oma esimestes filosoofilistes Trattaottides kõigepealt võib-olla peaks nimetama sellist tööd nagu teaduse progressist, mis ilmus 1605. aastal. Selles töös räägib kolmest põhilisest iidolite grupist räägib soo, koopaia, Turu iidolitest ja 1620. aastal ilmunud töös. Uus organ on, mis on ühtlasi ka tema üks kõige tähtsamaid töid räägib ta veel neljandast iidolite grupist. Teooria ehk diaat iidolitest. Püüaksime neid iidoleid iseloomustada, sest minu meelest see teema on üsna aktuaalne ka praegusest. Tõepoolest inimese advust tumestavad või varjutavad mitmesugused pettekujutlused ja uusaja mõtlejad eesotsas Peikoniga olid seisukohal, et igasuguse tõe, igasuguse tõe tunnetamine peab alguse saama sellest, et kõigepealt meie vabastame ennast nendest pettekujutlustes ehk iidolitest ja selleks, et me saaksime nendest pettekujutlustes ennast vabastada, peame me teadma, millised on põhilised põhilised iidolid. Kõigepealt seesama soov iidol selle kohta päikon arvab nii, et suu iidolid on üldiselt omased kõigile inimestele ja nad on tingitud inimloomusest tingitud sellest, et inimene armastab idealiseerida maailma, kanda sellele maailmale korda, mida maailmas tegelikult ei ole, teisiti öeldes, need iidolid on seotud mitmete inimlike omadustega, mida inimene tahab maailmale üle kanda. Inimene otsib maailmalt paratamatult alati seda, mida ta sellest maailmast soovib näha. Ja minu arvates seda, Me võime poolest igal sammul märgata, tihti me hindame teistes inimestes ka põhiliselt seda, mida me ise endas noh, nii-öelda nagu kõige lähemalt tajume ja me otsime ka tihti kirjandusest ja kunstist üldse just neid väärtusi, mida me ise oma käitumises oleme aktsepteerinud, see on üsna-üsna inimlik ja veic on, pööras tähelepanu, et, et need iidolid on väga ohtlikud ja segavat tunnetamist, aga samas nad on kõigile inimestele omased omased. Siis räägib ta pikalt ka koopa iidolitest, kusjuures selle mõiste laenab plaatonilt me omal ajal rääkisime antiikfilosoofia puhul plaatonist ja tutvustasime ka seda koopamüüti, nii et, et siin on otse tunda tunda plaatoni mõju. Kui nii, et esimene see iidol Soiduran Beycoli meelest võib-olla kõige Tugevam, tähendab inimene ta taunib just seda, et inimtahab selles üldistada ütleme või püüab üldistustele, mis ei ole kinnitatud noh, küllaldase arvuga faktidega. Siis need juba koopaiidolid. See on jah, plaatorid nagu võetud siin parafraas, see on just nagu inimese füsioloogilise psüühilise eripära tulemus mis iseloomustab konkreetset inimest ja tema saatuse nagu välja kujundanud ja, ja nad hoiavad inimest nagu kammitsuses ja ei lase talle siis selle enda individuaalsuse kammitsusest nagu välja minna, aga tundub, et see kopa iidol jah, ei ole nii tugev kui kogu inimkonnale omane, millest nüüd enese rääkis kogu inimkonnale omane antropomorfiseerimine Vi senine inimlike joonte kandmine. Koopaiidolid on pisut juba kitsamad, oma mõistet. Ja ta kirjutab just nii, et nagu siin Priit ütles, et koopaiidolid on tingitud inimese spetsiifilisest maailmatajust ja ühed ühed inimesed on näiteks analüütikud, kes näevad maailmas ainult erinevusi. Teised on jälle sünteetikud, kes pööravad tähelepanu rohkem sarnasusele. Ühed inimesed on konservatiivsed natuurid, kes peavad rangelt kinni vanas, teise tagalas, laskuvad jälle teistsugusesse väärmuses, otsivad kõigist ja kõikjalt uut ning orienteeruvad oma käitumises põhiliselt uuele ja kõik on pööras väga suurt tähelepanu sellele, et ka ideoloogilises töös tuleb arvestada inimese neid eripärasid. Ja tihti tehakse ju ideoloogiat formatsiooni tasandil, tundmata konkreetset ühiskonda, rääkimata sellest, et arvestatakse inimesega mitmesuguseid psühholoogilisi ja füsioloogilisi eri eri klaasi. Ja mingis mõttes võib Peikonid nimetada teoreetilise ideoloogia isaks näiteks 20. sajandi väga väljapaistvalt lääne. Ideoloogid on seisukohal, et just Peikonist ja selle sellest koopaiidolist saab alguse niisugune konkreetne lähen olemine inimese mõistmisele ja sellele, et ühiskond peab arvestama subjekti subjekti konkreetseid inimesi. Näiteks, kui me tahame ideoloogia mingi konkreetse ideoloogia kaudu inimesi mõjutada, siis me peame arvestama seda, et konservatiivsetele natuuridele läheb alati kohale rohkem selline propaganda, kus rõhutada, võetakse mingi uue idee seost vanaga. Vastupidi nüüd niisugustele avangard teistlikele natuuridele mõjub paremini see, kui me mingi idee propageerimisel rõhutame tema täielikku erinevust vanast ja nii edasi ja nii edasi ja see, mis puudutab ka analüütilist sünteetilist mõtlemist minu arvates noh, meie isegi kooliprogrammide koostamisel ei ole absoluutselt seda erinevust inimeste juures arvestatud kogu kogu meie haridusorienteerub ka väga suures osas just analüütilise mõtlemise koolitamisel, jättes tihti kõrvale sünteetilise mõtlemise Veiko neil muidugi on ta kõigepealt ikkagi niisugune iidol, millest ta tahab lahti saada ja mida ta arvestab ja see on õigus, et ta ei pea seda nii oluliseks, sest siin saavutatakse üld, kehtiv kogevus võrreldes eri inimeste, analüütiliste ja sünteetiliste. Nad on kõik koopas, aga igaüks näeb midagi erinevat. Ja kui kõik see summeerida siis saab, tõesem saab oma juhuslikkust natuke vähendada, aga siis seal on ju järgmine iidol Se teatri iidol. Säärased pette kujundit, mis tulevad usust autorit teetidesse ja seegi on taas jälle midagi, mis ei aegugi. Nii et kui ta ründab kõiki filosoofilisi õpetusi, mis pärinevad minevikust ja mida harjumus raselt tõeks peetakse noh, loomulikult eriti ta ründab Aristotelese kultust aga ta käest, ühesõnaga kaasaegset Koperniku ja Galilei, kuigi tõenäoliselt nende kallaldama teravmeelsust natuke ühekülgselt kasutab. Nii et ta nende pettekujutluste vastu soovitab just vastupidi sellele eelmisele enam iseseisvust ja tuginemis julgust oma kogemusele. Ja, ja siis ta räägib veel ka turu iidolitest, mis põhinevad põhiliselt keele võimul mõtete üle ja tema arvates turuiidolid tekivad põhiliselt suhtlemises või suhtlemisest sellest, et inimesed oletavad tihti kriitikata, et iga sõna on alati seoses mingi realiteediga ja tühistest sõnadest võib tekkida peekoni arvates lugematuid ja igasuguseid kasu tuid sõnasõdasid, ühesõnaga sõnade tarvitamisel peaks inimene väga konkreetne olema ja mitte ilmaasjata loopima tuulte mitmesuguseid üldisi fraase, millel puudub tähendus, nii et kahju on sellest suurem kui kasu. Kui aga inimene on oma teadvuse vabastanud iidoitest, siis tuleks edasi valida tunnetuse meetodi küsimus ja, ja minu arvates veic on, käsitleb väga huvitavalt seda tunnetuse meetodi küsimust, ühesõnaga ta läheneb sellele probleemile. Foorselt räägib ämbliku sipelga ja mesilaseteest kõigepealt ämbliku b milline teise ämblikutee on. Ämblikutee on siis, kui inimene ketrab iseenda seest lõnga välja nii tegevat ainult dogmaatilised metafüüsikud. Ei ole õige usaldada, aga ka kriitikata naiivset kogemust, nagu seda teevad puhtad empiirikud, kes sipelgate Ena üksnes materjali koguvad. Ja päikon soovitab. Et tuleb toimida nii nagu mesilane kes kogutud materjali ümber töötab omaenda jõul ja annab väärtuslikke tulemusi, milliseid siis edasi saab rakendada nii hästi uute tunnetuste kogumiseks kui ka praktiliseks looduse valitsemiseks, mis tema jaoks on ülim eesmärk inimesele. Nii et ta räägib ämbliku sipelga ja mesilaseteest ja ja vastandab ämblikku ja sipelgateed kui niisugusi, äärmuslikke tunnetuse, teid esimene on siis niisugune äärmuslik ratsionalism, sipelga tee on äärmuslik Empi rism. Kui põhiliselt toetutakse kogemusele, korjatakse fakte aga samas ei nähta neid üldistusi faktide taga, mesilane aga püüab kogemuse ühendada siis niisuguse ratsionaalse tunnetusega ja minu arvates on väga oluline just Pekuni arvates siis see mesilase tee. Või kui rääkida veidi teaduslikumas keeles, siis päike on. On üks esimesi filosoofias, kes pöörab väga suurt tähelepanu induktsiooni. Induktsioon ja ladina keeles on see sissejuhatamine ja üks järeldamise vorme mis teeb võimalikuks ülemineku siis üksikfaktidelt üldistele järeldustele ja peekoni poolt. Selle poole esiletõstmine oli väga suur samm ikkagi Euroopa Jagnosioloogias ja. Kui rääkida TEMA intuitsioonist, siis võib-olla oluline on see, et ta pakub välja täiesti uue lähenemise induktsioonile, lükkab ümber induktsiooni täielikku induktsiooni ehk induktsiooni lihtsa loendamise kaudu peab seda ebakindlaks, sest ükski materjali kogum iseendast ei moodusta veel teadust, arvab peekon ja tema arvates induktsiooni meetod peab sisaldama eneses alati andmete ja faktide klassifitseerimist ja hüpot testide loomise tehnikat. Nii et võimalikke omadusi saaks maha tõmmata. Ja lõpuks jääks järele ainult üks, nii et induktsioon kui selline ei ole muidugi uus tunnetuse meetod, seda tunti juba vanas anteegis, aga siiski. Peekon annab induktsioonimeetodile täiesti uue tähenduse. Paar sõna võib-olla temast üldisemate küsimuste raames ka tema religioonifilosoofia ja eetika kohta nimelt teda on peetud mingil kombel isegi ate eestiks, aga tegelikult ta esindab just seda üleminekuajastut. Ja ta suhtumine religiooni ja filosoofia osas selles on võrdlemisi sarnane näiteks Martin Lutheri omale. Me rääkisime, kuidas ta, Ta lülitab teaduslikust uurimisest otsustavalt välja kõik eelarvamused, see tähendab loomulikult ka usulised, religioossed uskumused. Kuid see ei tähenda teiselt poolt etta neisse eitavalt suhtuks vaid vastupidi. Peikon on just üks neid filosoofe, kes rõhutab, et mõlemal on oma kindel ala ja neid ei tohi segamini ajada. Et ükski esimene loodusteadlane ei saa mingil viisil oma objekti uurides jõuda järeldusele, mis oleks niisuguseks üldistuseks kõlbav, millega tegeleb teoloogia eetika suhtes, on nõnda, et on nendest tegelenud juba oma esikteoses ja ja kuigi nendest on ainult aforistlike jälgi, on ta siin väga huvitavaid niisugusi praktilisi nõuandeid jaganud. Noh, niisugust omapärast elutarkust, milles arvatavasti peegeldub tema enese elukogemus. Nii õpetatakse, et kui keegi tahab teada saada kaasinimese varjatud mõtteid ja kavatsusi siis tuleb temaga käitumisel pidada silmas mõõdukat keskteed, siire meelsuse ja vaikimisoskuse vahel. Siira meelsus julgustab Sis kaasinimeste enamale avameelsusele vaikimisoskus aga äratab temas vajalikku usaldust ja nõuandeks elus edasijõudmiseks. See on ka tema puhul väga ilus. Ta soovitab omada pisut narrust ja mitte väga palju otsekohesust. Võib-olla ütleks kokkuvõtteks peekoni kohta nii palju. Peikoni osa Lääne-Euroopa kultuuris on äärmiselt suur ja Peikon ise võrdles end heeroltiga. Ta on öelnud nii, et ma olen ju vaid pasuna mees ning lahingust ma osa ei võta. Olen arvatavasti üks nendest, kelle kohta huumeros on öelnud. Tervitus teile, mehed tajad jumalatelt ja surelikele teadete toojad. Teiste sõnadega. Veikon oli uue ajastu kuulutaja, puit lõikunist ei saanud uue ajastu ehitise, arhitekti ega insener. Selleks arhitektiks sai tema kaasaegne prantsuse filosoof René dekaart, kellest räägime juba järgmisel korral.