Need aastad ei unune. Ja need aastad, mis ei unune ja millest me hakkame rääkima oma uues saatesarjas on esimesed sõjajärgsed aastad. Rasked, rahutud ja erutavad. Siis pisteti rinda sõjapurustustega ja saadi nendest ajapikku jagub. Siis muutus palju meie ümber ja meis endis. Meie majandus, meie elulaad, meie maailmavaade. Ent miski ei tulnud ühekorraga ega kergesti kätte. Tuli võidelda mitte ainult raskustega argielu korraldamisel mitte ainult vanade vaadete ja suhtumistega, vaid sageli otseselt, relv käes, uue elukorra vaenlastega. Paljust tuli loobuda, sest mida polnud, seda polnud. Ka rahvusvahelises elus ei olnud taevas siis pilvitu, kuigi sõda oli lõppenud ja esialgu rahu valitses maa peal. Kuid ometi toimus just nuid aastail suurim murrang Eestimaa ajaloos, mis ongi meie saadete teema. Kes ja mis, kus, kuidas ja millal need on küsimused, mida hakkame esitama inimestele Kessel rahutul ajal aktiivselt osalesid elu ümberkorraldamisel. Rukkihakkide rivid sügisestel põldudel, see oli 40 aastat tagasi elu sümbol sest hoolitsus leiva eest oli sõjas laastatud maal tähtsamaid võitlusülesandeid. Seepärast räägime meiegi täna Eesti põllumehest aastal 1945. Räägime sellest, mis tal siis oli ja mida ei olnud, mis teda rõõmustas ja mis pani muretsema. Üldiselt aga tuli rahuaega maal alustada väga kehvalt meenutab Hendrik Allik, kes 40 aastat tagasi töötas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu aseesimehe ja põllutöö rahvakomissari ametikohal. Seda oli kaks korda üle käinud 45. aasta algul tollaaegse Statistika andmetel oli meil hobuseid järele umbes 80 protsenti. Le Me oli meil vist midagi 54 protsenti järel. Sigu oli kuus protsenti, pilvi 24 protsenti mitte vähem, kui ta oli enne sõda langenud, olid kas saagid. Nii et siis eskendati 44. aastal, tähtsamate kultuuride saagid olid umbes pool ennesõjaaegsed teatud aastate keskmisest. Põllutöömasinad olid vananenud, luusi olnud saadud, nad olid remontimata põllutööriistad tihtipeale ei olnud elementaarsedki remonti sõja saanud teha, kuna puudusid sorte raudseppa, süsi, rütmisena vaja oli. Ühesõnaga ka need selle põllumajandusolukord 45.-ks aastaks juba nii puht tehnilisest küljest võttes oli küllalt raske. Lisame sellele veel, et elanikud armaal tähendab, oli vähenenud umbes 100000 inimese võrra. Need kõigest oli puudus nii veojõust kui tööjõust. Mitu aastat olnud põllumajandus saanud mineraalväetisi melioratsioonisüsteemid, mis enne sõda Need olid suurel määral umbes, hooned olid lagunenud ja nõnda nädalas. Nii et põllumees vajas kõike. Aga kust seda saada ja kassaadigi. Kui tänapäevaselt väljendada, siis defitsiit vaatas igast uksest ja aknast välja. Ma ei räägi mineraalväetistest, oli neil nagu öeldakse, et nagu jänesele jumala armu vast näpalt panna ja see läks ka päevastega riiklikele majapidamistele sovhoosidel abi majanditele vedas. Vabariigis siin, et ka mingil määral toodeti osatavalt teistest vabariikidest seal talla hobuste gabariidid olid tihtipeale teised ei ole need raudasid saada. Ja vaat siis oli naelad ei olnud ja kui naelad olidki sisenenud naelu talvena puudus on sõna tõsises mõttes peaaegu igast asjast. Sama, nagu ma rääkisin põllutöömasinatest. Sõda lõppes akte valmistama, aga neid oli ikka võrreldes sellega, mis vaja oli väga väiksel arvul remontida, kestasid jällegi ei olnud vastavaid tööga tahtsid veel ja ei olnud ka seda harilikku sõprasüte ei olnud, ei ole raugeda ja need maameestega seal juttu ajades oli juba ette teada, millest seal jutt tuleb, anda ei olnud ja lubada ei olnud ka midagi, et vaatad neid, hakkate saama tuuline ja otsekoheselt see asi ära seletada, kuidas praegu ei saa ja hiljem hakkama saama ja siis saata ja ja peab ütlema, et maamehed suhtlesid üldiselt nii suure arusaamisega neisse puudustesse, mis ka kogu riigi ees aga ühes sellega põllumajanduspidi toodangut andma, sellepärast et inimesed tahtsid süüa saada linnas ja sellepärast oli normikohustused, tulid täita ja normikohustused, võib-olla nad ei olnud nii väga suured kee diferentseeritud, suurematel maja pidis meistril suuremad. Aga ikkagi tuli anda ka see kõik ei ole mitte kerge eriti arvesse võttes seda, seda normide eest, mis anti tol ajal võrreldes turuvendade korja, liighinnad olid ikka nii sümbood. Ja vastu nõia ei olnud ju ka, nagu ma ütlesin, juba need tootmistegevuseks vaja oli. Aga muidugi, mis tarbeks inimestel vaja riided, jalanõud ja kas seda kuigi palju ei olnud ju need, seda tuli randa. Vahetuskaubanduse korras? Ma mäletan, kuidas põllumehed enne okupantide minemakihutamist arutlesid kas reform tuleb uuesti või ei tule. Oli jõukamaid peremehi, kes olid kindlad, et ei tule. Nad väitsid, et ega bolševikud enam nii rumalad ole, et hakkavad tugevaid majapidamisi tükeldama. Nälg nagunii ukse taga, siis on lõpp päris käes. Oli neidki, kes Hugo Raudsepa sõjajärgse komöödia tillereinu peremehed keskse tegelase kulak Villemi moodi deklareerisid. Pole mina, mees, kes maailmakordasid kardab, tulgu nad mustad või valged, sinised või punased. Niisugust reziimi polegi, kus aus põllumees elada ei saa. Kuid maareform tuli. Tegelikult oli see 1940. aasta maareformi taastamine fašistlikud okupandid, politseile tühistanud, sajad uusmaasaajad mõrvanud. Nüüd tuli maa taas välja jagada nendele, kes seda tegelikult harisid. Maareformi taastamine ei olnud jäik kinnipidamine mingist omaks võetud dogmast vaid paratamatu samm põhjalike sotsiaalsete ümberkujunduste tagamiseks maal. Muidugi ei olnud see lihtne ettevõtmine, sest paljud 1940. aasta uusmaasaajad olid araks tehtud. Kulaklike elemendid püüdsid ametnike ära ostes fiktiivseid majapidamisi luua. Vigu tegid ka valdade maareformikomisjonid. Hugo Raudsepp ei võtnud seda õhust, kui pani tillereinu Villemit manguma oma teenijat, keda ta mitukümmend aastat nii päeval kui ka öösel oli kurnanud. Et see tema suurt alust endale fiktiivse Uusma koha võtaks, kõrkuse vaimu näed, minus polnud pidasingi. Teenijat inimeseks, jal naiseks, selle asemel, et sinuga klassivõitlust pidada, tulin ma õrnuse ja ellusega. Ajapikku pandi kulakute sepitsustele piir ja möödalaskmised siluti ja missugused lühidalt olid maareformi tulemused taastatud. Maareform andis 27-le 1000-le 243-le maata ja 17335-le vähese maaga talupojale umbes 415000 hektarit maad mis lõigati ära suurtalude või fašistlike okupantidega koostööd teinud majapidamiste küljest. Uus maasaajatele eraldati 19000 elumaja ja majapidamishoonet umbes 400000 tihumeetrit ehituspuitu üle 27000 hobuse, lehma ja lambakümned, tuhanded põllutöömasinad ja riistad ning veel palju muud. Peale selle andis riik üle 25 miljoni rubla. Pikaajalist laenuehitusteks ja loomade muretsemiseks. Ei tohi unustada ka masina-traktorijaamade ning masina ja hobulaenutuspunktide võrgu väljaarendamist. Eriti viimati nimetatute ülesanne oli abistada talumajapidamisi hooajatöödel. See abi ei olnud küll suur, sest paljudes kohtades laenutuspunktide töö lonkas, kuid mõnestki hädast saadi selle varal üle. Sellegipärast ei saanud maareform vähemalt esimestel aastatel oluliselt soodustada põllumajandustoodangu suurenemist. Kuid reformi peamine tulemus oli meie küla sotsiaalse struktuuri järsk muutumine. Kulaklus, kui klass veel ei kadunud, ent tema majanduslikke võimalusi piirati õige tugevasti. Praegu miinimumini, vähenes maaproletariaadi kehvikute arv. Enamus popse väike koha omanikke ja sulaseid said nüüd maad ja olid tõusnud keskmike hulka. Ja keskmikes nägi nõukogude võim peamist jõudu, keda oli vaja kindlalt enda poole tõmmata, et valmistada ette järgmine samm. Sotsialistlike tootmissuhete kehtestamine külas. Jah, egas ta muidugi ei olnud lihtne asi, sellepärast maareformi all kannatas ka teatud hulk keskmike majapidamised, mis üle 30 hektari suured olid nagu kasvõi ka kestnud Põllumeeste Marek, üles kasvanud Eesti põllumees, vähemalt selle eraomanduse põhimõtted ja kui tema käest ära võtad, isegi seda, mida temal vaja ei ole ja kas see teda häälestada. Suurem osa keskmike muidugi maareform ei puudutanud ja suurem osa endiseid kesikuid muutus täiesti nüid keskmikuks, need, kes nimelt said juurde, lõid teine kiht oli siis need, kellelt meieni otsekohe midagi ära ei võtnud ega medageni otsekohe juurde ei andnud. Nii et vastavalt sellele tuli nende kõikide liikidega klassis töötadanamis puudus uus maasaajate senisest, kes juurde lõikel said, need olid meie nii-öelda kindlatoed. Et kellel meie otsekohe midagi ära ei olnud võtnud. Need olid ka siiski Nõukogude korraga medaga või nad võitsid nimelt selle, et kodanlikul ajal Me ma pidamist oli suuresti võlgades ja nõukogude võim Puustutes kõigepealt nad said võlgadest lahti. See oli esimene asi, mis meie neile anda sain peale 100 juba meie katsusime luua kõiki nii-öelda võimalikke majanduslikke soodustusi, mis meil võimalik anda oli, tähendab, meie andsime laenusid uute ehituste rajamiseks vajalikud esemed, põllutööriistade muretsemiseks näid tõsise tall, parunid, näidik hakkab juba külas isoleerima, ennem oli ta hallparun, oli Nakondlikumatjoramat, tema oli ka niisama, kui jumal ütles, et mis vahe on jumala menu vahel, et nood tema Palo on natuke suurem kui minul, aga see raekoja peremees, no vot tema oli täiesti maal, oli peremees tema peremees valitsuses, tema oli peremees kaitseliidus. Tema oli peremees, pritsimeeste esindus ja Tarbijate ühisuse masinad, tarvitades pooleli tema peremees. Vaat nüüd ta igalt poolt satelliiti välja, need asemel läksid juba keskmikud kehvikud see kõrvuti siis nende nii-öelda selle majandusliku tõusuga, see siis ka nende nii-öelda seda iseteadvust ja poliitilist teadvust. Keskmikud, need muutusid siis keskseteks, kujudeks, keskmiku, tegeldud kõiges neis selleaegsetes organisatsioonides, maalne, mitmes tarbijate ühises põllumajandusühistutes ja nõnda edasi. Ja muidugi seda mööda, mida me jõukamaks saime, Nõukogude kord seda rohkem oli meil siis ka võimalus anda. Põllutööriistu hakkasid saama mineraalväetisega kõike mõõda kaupa. Nii et see lõi juba nii selle majandusliku aluse meile lähenemiseks naselega käised muidugi kaasas ka poliitiline selgitustöö ja suure töö olid, muidugi olen teinud ka okupandid ise selles mõttes et keskmike majapidamisi, kes said ka kuidagi maareformi läbi kannatada et neil võib olla okas, oli nõukogude korra vastu. Aga see kolm aastat okupatsioone, see oli tõesti seal Eesti rahva nii ära tüüdanud sakslastest, nende toetadest, et mitte ainult küla keskmikud, vaid isegi osa tõsised Albane ütles. No et sai neist kuradites lahti neist okupantidest. Ja nüüd siis, mida põllumees ise mäletab elust ja tööst 40 aastat tagasi astusin Rapla mail Lenini-nimelises kolhoosis sisse Liidia ja Rudolf Saveli kodumajja. 1945. aastal kirjutati selle aadressiks Harju maakond, kabala vald, Aravere külalehti talu. Rudolf Saveli käis läbi Eesti korpuse sõjatee. Seepärast abikaasa Liidia alustabki sellest, kui mees sõtta läks. Päevapealt mees läks minema 40 rõugu, ristikheina oli põllul hunnikus. Rukis ootas koristamist. Võttis tuumaks küll. Vaid seitse poissi siit meie küladest, mis me seltsis läksime. Nendest tuli tagasi napilt 10. Aga näita oli kolm naist ja ja kõigil oli meil ühesugused mured. Kahe maja peale Läksime tegijale tõmbasin teki üle pea ja mõtlesime seda asja sooviku peale hakata. Võtsime angud, panime hobused vangerdetaja kolmekesi angut kätte ja olime vihased heina peale ja oma elu peale ja nii see elu hakkas minema. Tuli kõigiga leppida, tuli ise otsustada ja ise teha. Ei olnud enam loota, et mehe kätt sulle abiks tulemas on. Läks sul angu värskadki või läks sul reha pulk seest veel pidid ise tegema, sügis tuli kätte ja kartulivõtmine tulivad, siis ei olnud mees, kes vagu lahti oleks ajanud, Pika sai sahk veose võetud ja ja vagu lahti aetud ja nii kasvas jõud ja töö, imovia tuli sakslane, Biden, normid peale metsavedu sai ära veetud. Raha pidi olema ja talu ei tohtinud laava keeli Kaiata, sest iga päev ootasid meest tagasi. Ja mis ta siis ütleb, kui talu laostatud, loomad läinud ja, ja maa umbrohtu kannab? Nii tuli siis rassida kolm pikka okupatsiooniaastat, kuni sõja Ko uuesti Eestimaa kohale jõudis. Siis oli lootus juba kääset teeskleb kodu ja mis nüüd häda on ja veel läks hoopis lahkemaks ja ja need normid, mis olid, need olid ikka väiksemad kui saksaaegsed normitseid ära tasutud ja oldud ja ootasime iga päev ikka, et elu läheb edasi. Sõja lõpp tõi ka mehe koju. Ei, mitte kohe, vaid päris aasta viimastel päevadel. Et alles ollakse, see oli kodus teada ja kodugi sai ära nähtud. Kui me Kuurama lahingutes tagasi tulime ja see oli juunikuu sees, kui me siia jõudsime, siis sai ka tehtud niuksed abile hüppes käidud ikka kodus ka ära. Õnn oli see etikat, majad olid alles ja maa oli alles ja ja, ja naised siin rabelismi, seal rabeles ta kõike, koht oli peetud, kodus oli vaja jällegi katsuda see taluvus selliselt taastata, et ta annaks sissetulekut ja toidust Meile endile kui ka siis kaubada toodangut. No põllumees tundis kõige rohkem muret just selle maani korrasoleku üle, et põld annaks tugevasti vilja. Muidugi, kui põld, saagikus hea, siis selle tagajärjel ka loomakasvatust võid vastavalt juba korraldada, loomile talvi jätta, loomi pidada. Ja siis oligi nii, et enne sõja algust oli sind traktorisi küla peal. Jah, ja siin omalgi oli kamba peale traktor olemas, aga need need vahepeal juba politseis juba põllumajandusühistute all. Ja siis nende traktoritega sai siis juba kah tööd tehtud uusmaasaajad ja need tuli esimeses järjekorras aidata. Petrooli puudus oli, aga siin oli juba vahepeal hädaga traktorid või üle viidud selle puuklotsidega kütuse peale. Ja see võimaldas siis ikka veel põllutööd ära teha, põllud ikka läbi töötada, raskemat tööd sai traktoriga tehtud nagu küünid ja kultiveerimisel, aga muu töö käisid hobuses, hobust oli palju. Põllumees tootis kaupa, aga talle endale oli ka kaupa vaja. Pidi oleme ka raha, mille eest osta. Ja väärtusi siiski sai ja muidugi peab ütlema ka, et loomasi oli, sai ka sõnnikut ja siis ja egas käis panek ikka nii ühtlaselt, et et iga aasta uue põllu peale ja siis korduse kuni viie-kuue aasta takka. Piimaühistu oli olemas, sinna sai piima ära anda. Eks liha leks turgudesse ikka kokkuostjad olidki, Sossid liha kokku, need need peamised Ethan raha sissetuleku allikad ikka nii nagu vanasti oli Petrorist ja soolast suhkrust nihki, tiike oste, kõik. Olid riiginormid põllumajandusmaks. See majapidamisomal nii-öelda jalgu alla õieti saanud, eks seal oli teda raskemaks ta sest tihtipeale maa suuruse pealt ja ja selle pealt, aga nüüd kui ka nagu mees tuli majja ja, ja said hoo sisse ja lätluseks majapidamisi jälle liikuma siis need nii hullud ei olnud, sest kõige hullemad normid nõudmisel puhul, kui pole töötajaid. Aga kui jõuti töö ära teha, aga siis, siis saad ikka neist normidest üle. Aga eks kõige raskem oli seanahanormi harjunud sigu nahastama, siis selle külje häda tuli kaks ja nahk anda, siis nendest sai ka kuidagi ülevalt, teinekord mõni kiskja särg vara vedru välja ja siis tõmmates nahk maha ja ja siin katsuti normist täita. Aga hiljemgi on sellised nahanormid ja need kadusid. Ja nüüd siis kokkuvõte noist kaugetest aegadest. Töö hommikust õhtuni nii kui vana ruunale hobusel. Mina kära ei tõsta, mina katsun tasa ja targu. Või jõuga ei saa, saab nõuga. Tormistel aegadel pole tark pealisputke kasvatada, murravad maha. Nüüd on soodsam pealsetega madal olla. Aga oma juurika lased hästi sügavale mulda avalikus võitluses jäme alla. Aga kui sulame sisse ja imbume sisse imbudes, oleme suur jõud. Nende mure on pinnas sotsialismi jaoks ette valmistada, kaevavad kraave, lasevad põhjavett külvavad seemet aga meie seal mullakihi peidus nahistame ja roisutame. Kraavid langevad, siis. Seeme Mäendub, umbrohi lööb vohama. Dile Reino Villemi suu läbi kõlas nende kulakute filosoofia, kes avalikult lojaalselt nägu tehes püüdsid seda rohkem kahju tuua. Oma varjatud õõnestustegevusega. Klassivõitluse tuhinas lasti käiku kõik kuulujutud, ähvardused, relvad, hirmutati, ähvardati, uus maasaajaid, küla ja vallaaktiviste, kõiki ausaid inimesi, kes tahtsid kiiremini sõjaraskustest üle saada. Kuulujuttude ja hirmutamist. Eesmärk oli ärevust ja rahutust külvata, et inimesed ei saaks rahulikult oma tööd teha. Valge laev pidi tulema, see tähendab, pidid tulema inglased ja ameeriklased, et nõukogude kord kukutada ja kodanlik režiim taastada. See loomulikult pidi toimuma sõja- ja purustuste kaasabil. Ja nendel, kes Nõukogude korraga kaasa lähevad, poleks siis midagi head loota. Nii et kulatlikud ja kodanlik natsionalistlikud elemendid ootasid uut sõda, et rahva kannatuste varal uuesti valitsema saada. Ise nad nimetasid endid vabadus võitlejateks ja nii nimetavad vaenulikud ringkonnad läänes neid praegugi. Kuulujuttude ja hirmutuste kõrval. See vabadusvõitlus kulges seda, meenutab nüüd Edgar Tõnurist, kes 40 aastat tagasi töötas Tartu maakonna täitevkomitee esimehena. Kuulujutud muidugi sai kiiresti ümber lükatud, hoopis traagilisem oli lausa banditism mis tol ajal tõesti võttis väga, vägagi laia ulatuse, eriti veel sellises metsarikastes valdades kõik see Peipsi-äärne piirkond Saare, Mustvee, Kasepää, Avinurme, Torma ja terve rida teisi selliseid valdasid, no ma tooksin kaks näidet ainult sellest, mis näitab, et tegemist mingisuguse poliitilise sellise võitlusega, näiteks Saare vallas tapsid bandiidid ühel ööl. See talu asus eemal valla täitevkomitee esimehe Karl Kiiseli tema naise Aliide ja väikese poja Arnoldi. No küsime tõesti, mille eest? Loomulikult selline tegevus saab kvalifitseerida ainult kui puht selline banditism. Või teine juhtum jällegi, see oli pisut hiljem. Torma vallas tapeti jällegi ühel ööl kolm naist. Kaks nendest uusmaa saajat, Anne Karese ja Maria ojasilla ja tema viieteistaastane tütar Helmi kõik lihtsalt tulid sisse, tapeti maha sellise tegevusega muidugi ühelt poolt need jõud ennast täiesti isoleerisid, kuid teiselt poolt nad tegid muidugi väga ja väga palju kahju meie nõukogude inimestele, Nad loomulikult saadi kätte, need bandiidid said oma teenitud karistuse, kuid loomulikult elu tagasi anda enam nõukogude aktivistile ei olnud võimalik. Koos tapmistega teine vorm oli juba puht niisugune kriminaalkuritegu, noh ma mõtlen laiemas mõttes näiteks kolme või nelja kuu jooksul Tartumaal rööviti paljaks 11 kauplust täiesti tühjaks, kõik, mis seal oli, muide, kaasa arvatud viin raha. Samuti valla täitevkomiteedesse murti sisse, juhul kui oli teada, seal on mingi palga maksmise päev või varumisvolinik on mingisuguse rahasummaga kohal selleks et põllumajandussaaduste varumise eest tasuda. Ja loomulikult selline tegevus mitte kõige laiemas mõttes ei saa mitte mingisuguseid poliitiliseks tegevuseks kvalifitseerida, vaid oli kõige tavalisem kriminaalkurjategijate tegevus. Ja millised siis nüüd meiepoolsed abinõud olid? Muidugi kõigepealt pandi dismi likvideerimine selleks juba 40. neljanda aasta, kui ma ei eksi, vist isegi oktoobrikuus oli juba vastav valitsuse määrus, millega moodustati igasse valda rahvakaitsesalgad, aga maakonna täitevkomitee juure maakonna rahva kaitsepataljon. No muidugi nad neile olid abiks ka sõjaväeorganid ja miilits ja peab ütlema, et see vorm üsna edukalt funktsioneeris, sest selle tõttu ta tõesti oli seotud kohaliku aktiiviga. Nüüd tagantjärgi vaadates kogu seda perioodi muidugi oleksid võinud olla paremini relvastatud. Need mehed võiks olla sõjaväeline abi, suurem oli seal naisi. No mitte nüüd kohe relvaga käes, vaid, kuid nad ise aktiivselt osalesid sellega. Et nad tõesti püüdsid saada informatsiooni, kus kohal need bandiidid pesitsevad kes neid varustab. Teiselt poolt olid seal ka muidugi miilitsaorganid siis tagasi nagu tagalast tulnud meie aktiiv. Aga oli ka üsnagi vanemaid eakaid mehi, kes täitsa nii-öelda relvaga käes võtsid osa sellest tööst ja tänu sellele üksikutes valdades kiiresti saadi sellest jagu. 40 aastat tagasi koostati plaane uueks neljandaks viisaastakuks, mis pidi lõplikult kustutama sõja jäljed. Viiendal septembril 1945 avaldas ajaleht Rahva hääl NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehe Mihhail Ivanovitš Kalinini kirjutise üleminekust rahuaja tööle. Selles oli öeldud. Nii raske kui ka on eelseisev tee ülesehitamisel on see siiski mitu korda kergem kui neli aastat sõda. Ja võib olla kindel, et Nõukogude Liidu rahvad suudavad saabuva viisaastaku kestel mitte ainult parandada haavad, mis on löönud sõda vaid saavutada ka parema materiaalse olukorra, kui see oli enne sõda.