Deckarty filosoofia lähtealuseks on koogitu printsiip mille juurde me eelmises saates juba jõudsime. Loogito printsiipi võrdleb Deckart maatikaktsioomidega koogiton intuitiivselt selge ja ilmne tõde, mis ei vaja eraldi tõestust, vaid, mis on meile vahetult selge ja ilmne. Ja kaart ise küll kasutab rohkem mõistet või ütelus koogitu, ergo sum, kuigi summ on juba tuletatud tõde, jaks, joomist, tuletatud tõde või teiste sõnadega esimene teoreem. Ja koogitu ergo sum, mõtlen, järelikult olen olemas, see printsiip on siis aluseks kogu kaardifilosoofiale ja seda printsiipi on nimetatud ka subjektiivse pärasuse printsiip mis on aluseks kogu järgnevale Lääne-Euroopa kultuurile ja filosoofiale. Kui seda printsiipi veidi populaarsemalt lahti mõtestada, siis tähendab see subjektiivse tõepärasuse printsiip seda, et minu mõtted minu enesemõtetest on alati vahetumad. Seetõttu ka selgemad ja ilmsemad kui mõtted välismaailmast. See aga, mis on selgem ja ilmsem, on ka alati tõepärasem tõepärasem. Siin võib näha veel, ütleme, selles argumendis nagu laatonliku mingit veendumust, et, et tajuva ontoloogilisest primaarsusest keelelise ees ja see on huvitav, vaadates tugineb omakorda ütleme isegi ristiusus tulenevale subjektiiv isikulisele väärtustunnetusele tähendab mitte lihtsalt mõtlemise printsiip kui selline vaid just nimelt subjektiivsete üle elatud mõtlemise protsess millest ei saa eraldada mõtlejat ennast, see on tal nagu pandud nurgakiviks. Ja see on tõepoolest see koogid. Summ on niisugune väga eriline või spetsiifiline lähenemine tõsikindla tunnetuse lähtepunkti küsimusele ja nagu me siin juba märkisime, koogid on justkui aktsioon, mida pole vaja tõestada, vaid saadakse mõistuse intuitsiooniga, see see kovita ja koogito osutab sellele. Tõetunnetus algab alati kahtlusest algab kahtlusest. Kuid siiski seedeegaardi koogitu pole ju lõpuni autonoomne vait. Koogid on avatud, on avatud jumalal. Juhiks sellele tähelepanu, et tekk, kaart on ka selles mõttes uus aja filosoof, etta ei kirjuta enam ladina keeles. Ta teoseid hiljem tõlgitakse ja ladina keelt ta loomulikult oskas. Aga see samagi kuulus lause on tegelikult prantsuskeeles. Ma mõtlen, järelikult ma olen ja siin ongi nõnda, et rääkida koogitust või rääkida tunnetusest on. Juba natukene teine kui rääkida otseselt mõtlemisest nii et kaarti saab nimetada ratsionalismi rajajaks ja kui tema ratsion, realism on nii absoluutne, et ta saab ta nii ainuvalitsevaks, et näiteks kuda eetikast räägib. Ma tsiteerin, teekaardi puhul on see voorus, et me ei pea ainult ümberjutustusi ja temast käsitlusi lugema vaid filosoofilise seeria number neljas raamat eesti keeles ongi tema arutlus meetodist ilmunud Tartus 36. aastal. Ja see on niihästi tema autobiograafia kui ka just selle tema filosoofiliste põhitõdede edastamine ja, ja seal seal on nõnda ja selle raatsi kohta öeldud, et. Selsamal teel ma mõtlesin endale kindlustada omandamisega kõigis tõelisi süvedes, mis kunagi oleksid sattunud mu võimusesse. Sest Meie tahe kaldub midagi järgima või vältima ainult niivõrd, kuivõrd meie mõistus seda talle kujutab, hea või halvana. Ja seepärast on küllalt õigesti otsustada, et õigesti toimida. Ja otsustada võimalikult kõige paremini, et ka teha oma parimat. See on omandada kõiku voorused ja koos nendega kõik muud saavutatavad hüved. Kui aga on kindel, et see on niisiis ei puudu midagi, et olla rahul. Nii et et see on omast kohast huvitav vaadata, kuidas inimene, kes viimseni kõik välismaailmas seab kahtluse alla ja siin erinevus on siiski sellest ristiusust selles, et ristiusus on ilmutus. See ei ole niimoodi, et inimene oleks maailma algus, akateka artist peale muutub inimene selleks kelles uus maailm luua. Kas ei ole, ei ole, ela nõus, tähendab ju vaata nagu siin Ene ütles ka, et tabatud Jumalale, tähendab see autonoomia ei ole ju täielik, vaid see inimene, kui mõtlev ja nad hiljem lahutab, dualismise näeme ka keha ja vaim on eraldi. Need kaks ütleme substantsi on ikkagi poolikud, kui nii võib öelda substantsi kohta, sest tõeline ainukene on see jumalik. Jumal, ja ta kirjutab, et selged ideed on jumalast ja segased ideed on siis inimesest ja jumal ongi see kõige ainukene substants. Substants on see, mis oma olemasoluks ei vaja midagi peale iseenda. Ja sellele tingimusele vastab teegaardi arvates ainult jumal, kuid peale jumala räägib ta veel laid relatiivsetes, substanssidest ja relatiivseteks. Substantsi tööks on siis vaim ja keha vaim ja keha ja, ja need substantsi vajavad oma olemasoluks juba rumalat ja edasi ta räägib siis nüüd vaimuatribuudid põhiomadusest, et vaimuatribuudid on mõtlemine, sedasama mõtlemine ongi siis vaimuatribuut ja kehaatribuutide ulatuus. Ulat, toosse ja ulatuse moodusteks on veel asend, kujund ja liikumine, mõtlemise moodusteks on aga kahtlus, osutamine, tahe ja tun hummus, see on teadvus, teadvus. Nii et mõtlemist ta käsitleb ka tunduvalt laiemas plaanis, Nonii siis, kui noh, praegusajal antakse mõtlemisele rohkem niisugune konkreetsem sisu, aga tema rõhutab just et mõtlemise moodusteks on kahtlus, osutamine, tahe ja tundmus on teadvus. Ja vajavad jumala kaasabil, selleks on vaja tekkida need ulatus ja see Tema järgi kogu maailm on pidevas loomise faasis, tähendab mitte midagi ei ole üldse olemas ilma jumalata, nii kui see pidevalt ei kestaks, aga aga tema jumal ei ole ju mingi ilmutuse jumal, vaid üks nendest postulaatidest, millega ta oma süsteemi koos hoiab ja tema järelkäijad suutsid väga hästi ilma selle postulaadid läbi saada. Võib-olla tõepoolest jah, et ta ei ole ilmutuse jumal ja et see substants tema filosoofias oli mingis mõttes vajalik, et kogu seda tema süsteemi koos hoida. Sest dekaarti arvates on olemas kolmesugused, ideed, mõisteid ja see jumal kuulubki siis just sünnipäraste ideede hulka, ta räägib kolmesugustest ideedest, ühed on siis sünnipärased ideed, teised juurde tulevad ideed ja kolmandad on inimese enda poolt moodustatud ideed ja jumal, Jagoogitu ergo, sum kuluvad sünnipäraste ideede hulka. Nendeni jõuame ainult mõtlemise abi, tähendab jumalani? Jaa, jaa, loogitu ergo Summi jõuame ainult mõtlemise abil, seepärast nimetataksegi dekaarti õpetust ratsionalismiks. Aga peale selle on veel juurde tulevad ideed, need, mis tulenevad kogemusest ja kolmandaks tunnetus ja kogemusest ja tunnetest ja meeltest. Ja lõpuks veel inimese enda poolt moodustatud ideed, fantaasia abil loodud mitmesugused mõisted, fantaasia maailm, aga ainult nüüd nende esimeste sünnipäraste ideedini jõuame mõtlemise abil. Ja filosoofia uurib just mõtlevat substantsi. Füüsika uurib aga kehalist substantsi. Nii et võib-olla tõesti, Toomas Paulil on õigused, jumalate kaart käsitleb ikkagi Iidee tähenduses substantsi tähenduses, milleni inimene. Või hakkad Eesti, kus mõttes tema jaoks jumal on ikka igavene ja kõikjal olev kõikvõimas, hea ja tõe allikas, kõikide asja loojas on puhtalt siin ikkagi looja, teist, kes andis nagu tõuke kätte hiljem areneb kõik oma seaduspärasuste järele. Ja ma juhiks sellele tähelepanu, et tema enda elukäitumine oli ju nõnda, et ta jättis ühe oma peateostest avaldamata, sellepärast et Galileo Galilei saatus oli silma ees. Ja nõnda, et kui ta kirjeldab lisaks nendele oma meetodi reeglit telemõningaid, sellest meetodist tuletatud moraalireegleid, siis esimene on alistuda oma Isamaa seadusele ja kombele alati kinni pidada religioonist, milles mind jumala armu läbi kasvatati lapsepõlvest saadik. See tähendab nõnda, et oleks ta juhtunud türklaste hulgas elama, siis oleks see niisamuti olnud. See ei ole minu meelest tunnetusteoreetiline. See, see ei ole midagi niimoodi, mida ei saaks välja vahetada, ilma et süsteem ise toimiks väga hästi edasi vaid see on aadlimehe. Asi on niivõrd tõsine, et ta ei viitsi sellega vaeva üldse näha, nagu ta, Ta ütleb oma elu kohta üldsed. Koolis ma kuulsin, et pole võimalik välja mõtelda midagi nii imelikku ja nii väheusutavat, mida varem poleks ütelnud mõni filosoof ja. Midagi uut siin päikese all. Ja, ja noh, ta oma reisidel nähtu kohta ütleb, et ta püüab olla Vöödiate pealtvaate ja, ja mittetegelane ja see tähendab, kui te mõtlete, et kolmekümneaastane sõda oli ususõda, mis hädapärast oleks pidanud ütlema, mida tema jumalast mõtleb ta, ta deklareerib seda paljusõnalisemalt oma oma truudust jumalale, mida vähenda teda vaja. See on küll tegelikult üldse usu küsimus, et tunnete küsimused ja panin nagu kolmandasse üldse lahtrisse peale puht selle metafüüsilise ja nende tõdede, tähendab see pole üldiselt teaduse valdkond. Vaat huvitav on tema selles esimeses tugevas teoses arutlus meetodist 1637 avaldatud ta seal ja kolmandas peatükis esitabki Rahli nõuded ja need on täpsedki, nii et üldinimlikud ja kergelt ähmased. Tema arvates nad orgaaniliselt seotud ju looduse metoodilise hõlvamise seaduspärasusega. Ta ütleb, et, et moraalinõudeks peab olema mõõdukus ja seadusekuulekus just üks kiki siis valitseja, praegu on üldtunnustatud käitumismallide järgimine ja sihikindlus vastu võetud otsuste elluviimisega, et need on enam-vähem, mis kõlavad läbi tema moraaliprintsiipidele. Aga muidu huvitav on see ka näiteks sotsiaalsetes küsimustes, seda ei vaevunud üldse laskuma, ta oli niivõrd noh, võib-olla tippmatemaatik tipp seal arst ja tippfilosoofiat sotsiaalset, nii nagu võib-olla Peikunud meile näeme selliseid vihjeid siis kaart lausa kohe hoidus eemale. No aga võib-olla see on ka iseloomulik Deckarty ajale, dekaart elas natukene hiljem ja üldse seitsmeteistkümnel tal ja ka veel 18. sajandi algul tegeldakse põhiliselt just tunnetusteooria probleemidega väga huvitav tõe probleem ja tõe tunnetamise probleem muutub lausa keskseks. Teised probleemid jäävad nagu tahaplaanile või kõrvale ja ma olen üldse tähele pannud, et just ühiskonna murranguliste perioodidel muutuvad, tehti tõeprobleemid ka küll eetikaprobleemid ka väga olulisteks. Aga just seitsmeteistkümnenda sajandi kultuuri tervikuna iseloomustab pöördumine töö ja probleemide juurde mitte ainult filosoofia, vaid ka tollane kirjandus. Kui nüüd meenutada natuke sõixperi loomingut ja, ja siis ikkagi põhiline, mis huvid, kuidas tolle aja vaimuinimesi oli see, kas tõde on olemas ja kuidas seda tõde tunne tema alus, siis on selle tõe alus just väga õige. Kes teie märkisid, et tõe tunnetamise alus, lähtealus? See lähtealuse probleem, nagu ma juba märkisin läbib kogu järgmist filosoofiat ja mingis mõttes Need erinevad filosoofilised süsteemid mis järgnevate kaardile kasvavad välja just tunnetuse lähtepunkti probleemi lahendamisest tihti ei pöörata sellele nagu tähelepanu, aga võiks öelda, et see on pea ainus keskne probleem. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist kuni kaasajani välja ja k Deckardi koogito on mõiste, mida nii või teisiti püütakse lahti mõtestada, püütakse anda talle sisu. Sest väga huvitav on ju see, et kaart tõepoolest püüab kogu maailma üles ehitada eneseteadusel. Eneseteadvus on see ainukene vahetu selge, ilmne tõde, milles ta kasvatab välja kõik teised seisukohad. See oli niisugune üsna originaalne lähenemine. See tuleb välja sellest, et et tsiteeriksin jälle teda ennast. Kaine inimaru on maailmas jaotatud kõige paremini, sest igaüks arvab, et tema on sellega varustatud niivõrd hästi, et isegi need, keda on üliraske rahuldada igas muus asjas pole harjunud seda ihaldama rohkem, kui neil parajasti on. Ja see ei ole mõeldud pilkamiseks. Nii et igal inimesel on teda olemas parasjagu jaa, tõepoolest võrdselt ja mis tema enda kohta käib siis. Arutleb nõnda, et kuna me kõik enne täiskasvanuks saamist olime lapsed ja et meid pidid kaua juhtima meie soovimused ning meie kasvatajad kusjuures sageli mõlemad olid teineteisele vasturääkivad nendest ükski ei andnud meile võib-olla mitte alati parimat nõu siis on peaaegu võimatu, et meie otsustused oleksid nii puhtad ning püsivad. Sel juhul, kui meil sündimisest saadik oleks olnud täielikult kasutada oma mõistus. Ja kui meid edaspidigi juhiks miski muu kui tema, minu meelest see on niivõrd täielikke maailmale soojaette, et noh nii nagu me võiksime leida üksikuid vigu tema vereringeteooriast, loomulikult me ei saa tänapäeva teadmisi siia panna, et ka inimene inimeseks saamiseks vajab teisi inimesi, aga, aga see läbib tema teoseid niivõrd pidevalt see piiritu usk, et kui teised inimesed tahaks, siis siis tuleks veelgi suuremat tööd, nii et isegi vist ei oleks keelt vaja õpetada. Ja ja mõtlemine ja eneseteadvus on eelkõige vaimu põhiomadus, aga vaimule ta vastandab ju keha. Vaat siin ongi see, ma tahtsin just seda lõpetuseks võib-olla saaksime arutleda, tähendab see, et teda pidevalt nimetatakse ja kas sõimatakse dualistiks ikkagi natuke seda noh, tasuks rääkida dualism, eks ole. Vaim ja keha ei ole omavahel põhjuslikult seotud ja toob näite, siis isegi enda enda välimuse najal ütleb seda, et, et suhteliselt niisuguses kehvas või füüsiliselt vähearenenud kehas võib peituda suur vaim ja vastupidi, et vaimne keha ei ole kuidagi omavahel põhjuslikult seotud. Ta ise oli ka ju suhteliselt väikest kasvu ja kõhna ja, aga aga näete, milline vaim peitus selles füüsiliselt nigelas kehas. Võitis kokkupuutekohaga selles käbinäärmes ikkagi siin peast alates on see, kus nad saavad nagu kokku keha ja vaim. Ja aga minu meelest see dualism ikkagi üsna sügavalt läbib tema filosoofiat ja kõige paremini see dualism peegeldub tema inimeseõpetuses, sest inimene on kehalise mehhanismi mõtlev, aktiivse hingeteadvuse ühendas ühendus ja dekaarti, dualism kandub üle ka järgnevas filosoofiasse. Kõige ehedamalt peegeldub ta võib-olla kanti filosoofias kanti Trontsendentaalse empiirilise subjekti vastandamisest, mille juurde me veel järgmistes saadetes jõuame. Kaasajal aga inimese humanitaaria ja teaduse reaalia probleemide absoluutses vastandamisest siin pikka aega. Oli ju tegemist ka lüürikute füüsikute vaidlusega ja mingis mõttes see on seesama dualism. Dualismi suhtes mul ikkagi on selline, noh küsimus siin teile, lugupeetud, et kas ta võib või peab olema see mõiste? Eks noh, natukene nagu ta on pikka aega olnud, eriti marksistliku filosoofia kirjanduses ikkagi sõimusõnaks tähendab dualism. Meil on paha poiss, kes maannovaatletuaadis tegelikult positsioonidelt, mina ise leian, et et see ei peaks üldse meid nii, noh muretsema panema, kui inimene on, ütleb, et on selgelt vaimne substants ja materiaalne, nad tegutsevad võib-olla peaaegu kokku nagu põrkamata. Ta ei leia selles midagi eriti sellist. Pahakspandavat. Seda sõna tarvitatakse väga erinevates tähendustes. Dualism klassikalises mõttes on nii, nagu ta on Parsismis hea ja kurja vaheline võitlus. Ja noh, teine tähendus oleks tal just niisugune lahutamise, kaheks lahutamise. Nii nagu ta on kaardi puhul, et risk, loogid tantsija Rex ress, ekstenter berna, et mõtle, ulatuslik ja, ja siis see Ta mõeldakse või kogetakse. Ja siin on nõnda, et ega ta paha ei ole, ainult et tänapäeva füüsikas ja paljudes muudes asjades rääkimata sotsiaalteadustest on lihtsalt jõudnud taas taas, et midagi ei ole parata, me ei saa neid puhtalt lahutada, vaatlev on vaatleja, on ise üks osa sellest süsteem tegemist nii et teatud piires võista teadust rakendus teadusigi edasi viia, aga nüüd just rakendusteadlased on pannud selle kõrvale, sest. Praegu ju mikrofüüsikas on nõnda, et ei saa üldse mitte midagi teada, kui me vahele ei sega, kui me ei loo teatud kunstlikke tingimusi ja sellepärast me ei tea, kas see, mida me saame tulemuseks ei ole vaid kaja mis on tingitud meie aparaate. Tuur nojah, see on see, kui me kasutame neid aparaat taganedes joogade teooria praktika räägib väga selgelt, et inimene ise ilma aparaadita võib ennast taandada molekuli tasandile ja vaadelda neide tajuda sama hästi kui ka suuri kosmoseobjekt, et ei olegi vaja sekkuda, ütleme vaatlejana mikroskoobi või mingi muu taolise protsessi, vaid ma võin ise minna sinna struktuur sisse samasesse. See nõuab seda usku mida ei ole peale tähendab selle sellesama isiku jaoks ta usub, et ta nüüd molekuli tasandile jõudnud, aga aga kui seda võrrelda nüüd tuumafüüsika saavutustega, siis tulemused mõnevõrra erinevad. Mina arvan, et selle toa lismi puhul, mida dekaart arendab, on tegemist rohkem prioriteedist küsimusega tunnetuses sest kaart räägib ju tunnetuse probleemidest ja huvitav just sellest, mis on oluline tunnetuse jaoks, kas toetuda tunnetuses siis nüüd vaimule kui kehale, mis on ilmselge, siis on ilmselge ja ilmselge on just meie vaim, punavaim on antud meile vahetumalt kui keha. See on üks tähendus, mis läbib kaardifilosoofiat, kui ta räägib dualismist. Ja teine tähendus on võib-olla ka puhtalt sotsiaalne. Sest me teame ju, et kogu Lääne-Euroopa kultuuri on sõdualismi tee läbinud juba alates antiik filosoofidest, kes tõstsid vaimse tegevuse tunduvalt kõrgemale praktilisest tegevusest ja, ja seesama idee läbib ju ka keskaegset kultuuri läbi sakraalse ja profaanse tegevuse vastandamise, kuigi renessansikultuuris, siis püütakse nüüd nimetada seda vastuolu sakraalse ja profaanse vaimse ja füüsilise tegevuse vahel. Siiski see, see leiab arenduse nüüd Deckardi dualismi näol ka edaspidises filosoofias ja kui tulla nüüd 19. 20. sajandi kultuuri, siis meie totalitaarses ühiskonnas on kõik vastupidi pööratud. Just füüsiline tegevus on, etet pole vaimsest tegevusest toodud, mingis mõttes see lõhe on süvenenud, süvenenud mitte vaimu vait füüsilise praktilise tegevuse kasuks, aga kui ta nüüd paar lõpulauset võib-olla Deckardi filosoofia ja tema süsteemi kohta tervikuna seitsmeteistkümnenda sajandi kultuuris, siis arvatakse. Seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopale oli teegaardi õpetust, mis 13. sajandi Euroopale. Aristotelese filosoofia ja suuremat vastuvõtu leidistikaarte õpetus just loodusteadlaste ja arstide ringis, kes olid positsioonis skolastilise ja humanistliku haridus, ideaaliga ja ülikoolides, pidi dekaarti filosoof Sophia pidama vahel veel väga ägedat võitlust vana ristooterliku filosoofiaga, sest tegemist oli ikka üleminekuajaga ja. Me teame, et Prantsusmaa oli tol ajal veel üsna tugevalt mõjustatud katoliiklikust kirikust tekkinud koti õpetuse ägedamaks vastaseks oligi kirik, eriti aga jesuiidid. Kaardi ratsionalistlikum filosoofia. Jätkajaks saab aga kuulus hollandi filosoof Benedictus Spinoza, kellest räägime juba järgmisel korral.