Deckardi ja Spinoza filosoofiast alguse saanud ratsionalistlik mõte hakkas pikkamööda levima ka inimelu ja ühiskonna mõistmise teistele valdkondadele. Ja 18. sajandil muutub see mõistuse austamine kohati mõistuse kultuseks. Üha enam hakati rääkima sellest, et mõistuse valgus on ainukene, mis on teenäitaja inimesele looduse juurde, mis aitab inimesel maailma paremini alistada ja korraldada ka isikliku elu. Seda uut mõttesuunda ja elu käsitlust, kus võib-olla natukene üle tähtsustati mõistuse osa hakati nimetama valgustuseks ja aega, millal see mõte levis kaheksateistkümnendat sajandit. Valgustusajastuks. Valgustus ideede tekkimisel jättis kõige sügavama jälje filosoofia filosoofia, mis 18. sajandil pretendeeris kõigi teiste teaduste ees juht kohale. Ja mingis mõttes on valgustusajastu ainulaadne filosoofiaajastu Euroopa kultuuris. Arvatakse, et 18. sajandiga võib võrrelda ainult klassikalist aega kreeka kultuuris, kus filosoofiaga tegelemine oli ka väga populaarne. 18. sajandil peeti väga prestiišikaks filosoofiaga tegelemist mitmesugusi, filosoofilisi harrastusi. Ja 18. sajandil oleks justkui teostunud Platoni unistus mille järgi riiki peavad valitsema ainult filosoofid või siis valitsejad peavad tundma filosoofiat. Tõepoolest tolleaegsed troonil istujad tegelesid üsna palju filosoofiaga. Suhtlesid filosoofidega ja filosoofia kultus levis ka tolleaegses tolleaegsele, kultuurile peegeldus kõige ilmekamalt võib-olla tolleaegses Kirjanduses. Ilukirjanduses võiks öelda, et isegi üsna raske on tõmmata piiri 18. sajandi filosoofia ja ilukirjanduse vahele, sest tolleaegsed filosoofid armastasid oma, tõid välja öelda ilukirjanduslikus vormis kirjanikud aga omakorda külvasid oma töid üle väga pikkade filosoofiliste arutlustega. Filosoofia populaarsus peegeldus ka kultuuri teistes valdkondades. Kõige varem hakkavad võib-olla valgustusideed levima Inglismaal ja Prantsusmaal, veidi hiljem jõuavad nad Saksamaale. Aga enne, kui me räägiksime valgustusfilosoofiast, ah konkreetsemalt, püüaksime avada ka selle ajastu 18. sajandi ajaloolise. Tausta Prantsusmaa 18. sajandil oli ju nii-öelda sellise absoluutse monarhia näidismaa Euroopas prantsuse apsalutismi hiilgeaeg oli võib-olla küll varem. Louis Neljateistkümnenda Iseseisev valitsemisajal aastal 1661 kuni 1715 lapsena, muuseas kui ta veel ei võtnud pärisosariigi valitsemist, oli, oli tema eesdirigendiks juh kuulus Masariini, kes on meile tuttav khatimaa musketäride raamatutest. Nii et prantsuse apsale Disney hiilgeaeg jäi võib-olla eelmisse sajandisse. 18. sajand, mida nimetatakse paljude nimedega, nii nagu juba siin sai räägitud valgustusfilosoofia ajastul öeldakse ka lihtsalt Voltääri ajastul sajand siis oli ta muidugi prantsuse absurutismi dekadentsi allakäigu sajand kuid ikkagi, teda ilmestasid tolleaegsed suured kuningad. Väga pikalt valitses Louis 15. 1715 kuni 1774. Tema oli see mees, kes vaatamata Prantsusmaa üldisele sellisele mõju kahanemisele Euroopa poliitilises elus, eriti võib-olla teaduslikus tehnilises elus kellele on omistatud ja kes ilmselt ütles need kuulsad sõnad pärast mind tulgu kas või veeuputus. Nii et olgu minul hea ja hiilgus, aga mis pärast tuleb, see enam nii huvitav ei ole. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli mäletama ajaloost kuulus ka musketäride romaanidest pärit pankurukol Päär. Tema juhtis nagu kuningriiki Merkantilistliku majanduspoliitika suunas soodustas manufaktuuri arengut ja samuti koloniaal vallutas Indias Ameerikas. Küllaltki aktiivsed Prantsusmaa pidas tollal seal välispoliitika, et noh, seda Hollandiga 1006 72 78 võttis osa, ütleme Hispaania pärilussõjast kaitse siis 18 sajandi alguses. Samuti veel Poola pärilussõjas. Eesmärk oli ikkagi saavutada üle või Euroopas kuid süvenesid, rahanduskriisid sõjad nõudsid palju raha ja need ebaõnnestumised välispoliitikas ütleme juba mainitud Poola pärilussõjas või Austria pärilussõjas isegi sajandi keskel. Need muidugi raskendasid riigi olukorda. Ja tulemuseks oli see, et seitsmeaastases sõjas 1756 63 kaotas Prantsusmaa Inglismaale peaaegu kõik oma Ameerikas või Aasias isegi Aafrikas oleva tasuma. Kanada läks rohkem mingis malla põhiosa PrantsusIndiast sai kaotatud. Nii et 18. sajandi võib-olla viimasel veeralise Fjodaalne absoluut distlik süsteem jõudis oma kriisi lõpujärku. Ja kui Viieteistkümnendal järgnes Lui 16. tuli võimule 1007 74 siis juba kujunes Prantsusmaal selline noh, nii-öelda revolutsiooni situatsioon, mis viiski suure prantsuse revolutsioonini. Võib öelda ka veel niipalju Prantsusmaad olla sajandi elust, et rahvaarv sajandi lõpuks suure revolutsiooni eel oletatakse, oli kusagil 25 26 miljonit inimest. Nüüd teaduse valdkonnas võib paari sõnaga seda iseloomustada Niir. Sel ajal, kui Šotimaa näiteks Inglismaa Madalmaad väga kiirel sammul ikkagi lähenesid tööstuslikule revolutsioonile, jobul olid juba selle sooritanud siis sellisel noh, seni võib-olla eesrindlikum maa nagu Prantsusmaalt alati ikkagi veel suhteliselt vanu radu, kuigi laienes pidevalt, käsitööndustoodete kvaliteet oli ka väga kõrge, tööprotsess oli selgepiiriline ja võib-olla toodang isegi suurem kui Inglismaal. Aga näiteks masinad seal püütudki nii laiaulatuslikult kasutusele võtta kui Inglismaal või Madalmaades. Erand võib-olla tihti olnud niisuguste asjade puhul nagu kuningakoja veevärk, see oli tiptop paika pandud, aga muidu muidu tähendabki huvi teaduse tehnika vastu oli vast väiksem. Ja kui ütleme noh, Prantsusmaal toimuski teaduslik aktiivsuse tõus ja see oli võib-olla äkiline siis see erines siiski väga suuresti sellest, mis tollal toimus Madalmaades, millest me eelmistes saadetes oleme rääkinud või Inglismaal. Teadus oli siin, Prantsusmaal ikkagi ühest küljest huviala sellistel igavlevatele aristokraati tele, kes ju praktiliselt ei juhtinud näiteks oma suuri mõisamajapidamisi, nagu Inglise aadlikud tegid Nad olid sulgunud küllaltki kitsasse õukondliku ringi. Aga teiselt poolt andistleme teadus, tehnika areng andis tõusvale keskklassile väga suure tõuke. Selle eesotsas olid just riigiametnikud, olid juristid ja nemad said siin näidata võib-olla oma rahulolematust kehtiv olukorraga, nii et teadus oli ühtaegu nagu moeasi ja ja teiselt poolt ka selline isegi pool revolutsiooniline eneseavaldus. On ju väga iseloomulik, et kui me siin täna ka võib-olla järgmises saates jõuame rääkida Boltäärist, et tolle aja no mehaanika mehhani kristliku maailmavaate nüüd uusimad ideed, njuuton, ideed tulid Prantsusmaale just selliste filosoofide läbi Voltarri läbivalt Äärju levitas, propageeris väga usinasti Newton'i uut mehhaanikat sai selle eest ka ju teatavasti Teaduste Akadeemia auliikmeks. Nii et 18. sajand kokkuvõttes oli, oli huvitav, põnev sajand, kuid Prantsusmaa ta toimus ikkagi Absalotismi allakäigutingimustes kuninga või ei tahtnud näha, seda. Pidutses Pillergrarid kaarita sedasi, kui asjaolud ise viisitama. Muidugi vältimatu kukuni. Aga siin on suur vahe muidugi üksikute maade vahel, sest tegelikult kui puhtalt filosoofia seisukohalt võtta, siis ikkagi Need tolle sajandi juhtmõtlejad olid lokk, võis Juum või šoti koolkond. Aga. See oli palju niisugune tasakaalukam. Ja kui me täna räägime prantsuse valgustusfilosoofiast, siis sellepärast, et ta on jätnud üldiselt Euroopa ajaloos palju sügavamaid jälgi. Sest nähtavasti nii nagu kunstiga on nõnda, et kui kõik hakkavad kunstiga tegelema, siis tulemuseks on kits, massikultuur. Ma ei tea, kuidas nüüd professionaalsed filosoofid selle hinnanguga nõustuvad, aga tegelikult niisugune massiline filosofeerimine ei saa olla niisugusel tasemel, kui igal sajandil üksikuid mehi on olnud. Ja prantsuse valgustusfilosoofiat eraldab Inglismaast kolm niisugust eri suundumust, üks on radikalism. Kõik see, mida meile tuttav Voltaar, keda on isegi eesti keelde mitu raamatut tõlgitud, seal kõrval Johjumist ei ole mitte midagi. On välja pakkunud ja populariseerinud üsna vaimukalt, küll on osalt tõmmatud kas või loki ratsionalistlikust tunnetusõpetuses ja eetikast või Newton'i mehhanistlikust füüsikast, Floki MB ristlikusse emperistlikust ja ja teine on see, et see oli väga agiteeriv. Ja kolmas, et ta paljudes oma esindajates Poltaril võib-olla vähem, aga aga eriti tide rool ja entsüklotalistidel oli ateistlik, milleni muudel maadel just selle tõttu, et niisuguseid vastuolusid ei olnud nagu Prantsusmaal, kus kiriku käes oli. Ta oli täpselt samuti nagu Tsaari-Venemaal üks selle apsalutistliku monarhia tugedest oli tal palju suurem populaarsus. Raadiokuulajale võib-olla meeldetuletuseks, et kes võttis esimesena kasutusele termini valgustus valgustusfilosoofias oli John Milton oma kaotatud paradiisis 1667 ja Prantsusmaa pinnal saavutas vool suurima hool just sellel ajavahemikul, mis nüüd praegu vaatan võib-olla talle sama kuninga Louis 15. ajal, aga termin ise tekkis ja pisut. Veidi varem ja aga võib-olla läheme siis nüüd konkreetselt valgustusfilosoofia kõige väljapaistvamad esindajad. Vaadete käsitlemisele ja kahtlemata alustada tuleks Holtarist Foltar, kelle kohta Victor fibo on öelnud, et määr oli rohkem kui inimene, ta oli terve sajand ja Voltari mõju 18. sajandil oli tõepoolest väga suur teda imetleti, teda kardeti ja, ja tema kohta öeldi väga palju tunnustavaid sõnu. Arvatakse nii, et kui Itaalial oli renessanss Saksamaal reformatsioon on siis Prantsusmaal oli Wolt ja Wolt Täär, oli just see mees, kes valmistas püssirohu, millega Mira puu, Danton ja Robespierre vana korra õhku lasksid. Näiteks Napolion on Poltari kohta öelnud nii, et Burboonid oleksid võinud püsida, kui nad oleksid valvanud kirjutusmaterjali järele. Polter ise aga märkis selle peale nii et raamatut valitsevad maailma või vähemalt neid rahvarahvaid, kel on kirja kees. Teised pole Voltaire arvates arvestamisväärsed. Kui aga paar sõna hoolt ärieluloo kohta öelda, siis sündis ta 1694. aastal Pariisis advokaadi perekonnas ja juba õige varakult hakkas ta kirjutama värsse. Unistas saada kirjanikuks ja oma terava mõtlemise ja terava sule tõttu pidi ta elus ka. Vanglas pidi korduvalt kannatama selle pärast, aga samas Volter oli ka isik, kellega taheldi suhelda, kes suhtles väga kõrgetes valitsemisringkondades ja teda alati oodati ja jagati talle tunnustust. Kui võib-olla rääkida tema töödest filosoofilistes töödest, siis siin juba täna märgiti, et Voltaire on tõepoolest eesti keelde ka tõlgitud. Tema filosoofilised jutustused on eesti keeles ilmunud juba mõni aeg tagasi. Siis paar aastat tagasi ilmus tema filosoofiline sõnaraamat. Nii et raadiokuulaja, kes Voltari vaadete vastu huvi tunneb ja võib-olla ei ole teda veel lugenud, neil on see võimalus olemas. Aga kui rääkida Voltarri filosoofiast selle kandi pealt, miks me täna taastika jälle räägime, mida olulist ta ütles meie ajastu jaoks siis on võib-olla kõige olulisem just see Wolt Täär oli ju esimene, kes astus väga tõsisesse dialoogi dolla, eks see ei kirikuga või nagu on öelnud Victor kuu. Volter oli see, kes võitis vanakoodeksi ja vana dogma. Vult säär võitis, ta pidas võitlust, mis oli särav, see oli ühe ainsa võitlus kõigi vastu, see oli suur võitlus, on öelnud Figo. Kuidas ja mille pärast ta tolleaegsed kirikud siis kritiseeris? Minekut annaksin oma küll ka aru saama kultäärist. Tähendab, ta on muidugi suurkuju ja geniaalne, ütleme puru, andekas mõtlejalija tipp, aga sarkast muidugi ja kriitik, kes häbematult salvas sinna koos haigust, ta arvas õigi olevat õigluse ja nimel. Kuid selle juures filosoofid näiteks, ma noh, ei saa teda pidada kuigi suureks või kõrgeks, sest ta väga palju lõi, tegi, kirjutas, kuid me pisut siin võib-olla pakub meile nii, nagu me oleme ka pikka aega oma filosoofia õpikutes söönud küll dras kui või Carl Robert Jakobsoni filosoofideks. Nii kaua, Volter oli väga suur literaat, muidugi ühiskonnategelane mingid süsteemide loonud, tähendab, tema mõtted olid küllaltki laiali kanduvad kuigi radikaalselt selle juures. Ja võitles frast tolle ajastu õigete suundade eest, meie mõistes tähendab ebaõigluse vastu võib olla sellise kirikaalse ka nõmeduse vastu jäikuse vastu, aga ma kardan, et suure filosoofi väga suureks filosoofiks, noh, ma ei tea, ta oli populariseeriv. Ma arvan, et teda võib eelkõige Eigeoloogina võtta, sest see on parem, me ei saa ikkagi eitada seda, ta oli ju prantsuse kodanliku revolutsiooni üks ideoloogia, mis rajas alustoed sotsiaaldemokraatlikule ideoloogiale, millest me tänapäeval ka nii palju räägime ja kust me tõde otsimese, vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed on ju väga selgelt esmalt Voltäri poolt sõnastatud. Aga vaata sellelegi kiriku kriitika suhtes ma küsiksin sinu käest nüüd Toomas aga tal on selgelt selliseid väga sarkastilise ütlemisi, sealhulgas ka ütleme Jeesuse isiku suhtes, kuigi ise täielikult tuli, noh ütles, on usuline inimene ja, ja noh, ta oli teist, me teame siin distlikel positsioonid rikkurite ütles iga päev ma siiski näiteks ikkagi alustan hommikut usutunnistuse ütlemisest ja nii edasi, aga vaat millest võib-olla selline siin ja no isegi väga suur soov öelda pisut pahasti seal nüüd vaimulikkonna suhtes, siis oli ka Jeesus suhtes nüüd ütleme küsimus, et Jeesus oli kirjaoskamatu, näed midagi kirjaliku järele jätnud, kedagi ristinud ja nii edasi. Osalt muidugi tuleb see tema iseloomus, nagu sa ise ütlesid, et ta ei jätnud kedagi solvamata ja näiteks urus soot tähendab pidi kõigile teistpidi tegema kui teised Russod, kelle vaadetest ta oli täitsa vastupidiselt arvamusel sellele ta kirjutas, kui teda taga kiusati, et ma ei usu ühtegi sõna, mis te kirjutate, aga teil peab olema õigus seda ütelda ja see seletab ise juba küllalt palju, aga tema suhted kirikuga läksid ühest väga konkreetsest sündmusest süngeks. Kui 1765 hukati üks alaealine nooruk, keda süüdistati krutsifikeside purustamises siis ja selle peale tuli üks niisugune suutma Flettide laine ja see ei olnud niivõrd ateistlik, kuivõrd antikklerikaalne just nii nagu Jakobsonilgi, et see olemasolev kirik, kelle käes oli kohutav võim ja näiteks selles samas ka eesti keeles ilmunud filosoofilises leksikonis, mis on kirjutatud 1760 400 peale seda Lissaboni värisemist, mis vapustas inimesi oma ohvrite arvuga. Seal artiklis jumal ta otse polemiseeriv patestidega, aga polemiseeriv seda ratsionalistlikult seisukohalt mitte sellepärast, et ta usuks või peaks seda vaid kuna see on eriti noh, tema nüüd ei tee seda, et oleks ainult rumala ja alamrahva jaoks, aga inimese noh, niisuguseks taltsutamiseks vajalik ja see on küllaltki õpetlik, ma selle lühikese lõigu loeksin. Te ise ütlete, et usk jumalasse on hoidnud mõnd inimest ära roimast? Sellest piisab mulle. Kui see usk takistab ainult 10 mõrva, 10 laimamist, siis peaks minu arvates kogu maailm teda tervitama. Te ütlete, et religioon on põhjustanud lugematuid õnnetusi? Öelge pigemini ebausk, mis valitseb meie õnnetul maal, see on õel laim, vaenlane tollele õigele jumalateenistusele, mida väärib kõrgeim olevus Talle muidu huvitav küll, sein omane usuline tolerantsi poole pöördumine näiteks väga palju ta oli tollal juba tutvunud, rääkimata vana Lähis-Ida-ütleme kalde last, egiptlaste, juutide usuliste vaadetega, aga ta oli küllaltki kursis ka tollal juba moodi läinud Kaug-Ida lõunaid. India Hiina mõtte keedab mitmel korral, toonitab seda, et nii, et olgu sul ükskõik milline jumal, kui sa siiralt austaja teateetame järgi, see on igal juhul parem kui sõge ebausk on nagu ebausuga surmast. Ja tegelikult minu arvates kaldus ta jumala mõistmisel ikkagi panteismi, sest ta samastas jumala mingis mõttes loodusega ja, ja oli seisukohal, et jumal on selle esimese tõuke tõukeallikas ja nagu sa ütlesid, eestina tunnistas ult ajal tõepoolest jumala kui kõige oleva algpõhjuse olemasolu ja ka moraali nisust paratamatut aluspõhja, nii et jumalaga olid tal suhted tõepoolest üsna tolerantsed. Aga siiski ma siin juba märkisin. Volta ärinimega võib seostada ka teatud sotsiaaldemokraatlike ideede väljaütlemist, just see võrdsuse ja vabaduse ja vendluse idee aga siiski lõpuni nagu sotsiaaldemokraatiat, et ilmselt ei toetanud, sest oma riigiõpetuses pooldab ta üldiselt konstitutsioonilist monarhiat ja arvab, et riigi eesotsas peaks olema valgustatud. Monarh ütleb välja ka oma seisukohad eraomanduse suhtes, pooldab täielikult eraomandust. Pooldab proportsionaalseid maks. See idee on praegu eriti aktuaalne, arvestades, et meie ühiskond läheb ka nagu uue mudeli poole ja vaieldakse palju tulu maksuseaduse üle, kas need maksud peaksid olema progressiivsed või proportsionaalsed, me teame, et progressiivseid makse toetavad eelkõige sotsiaaldemokraadid, konservatiivid on aga rohkem proportsionaalse maksu poolt. Need Volter ei ole veel niisugune väga Kindlameelne sotsiaaldemokraat, aga siiski tõuke sotsiaaldemokraatiale ja kogu prantsuse kodanliku revolutsiooni ideoloogiale annab ta üsna võimsa minu arvates. Praktilised püüdiski ellu viia sedasama valgustatud monarhia ideed, kas see elu episood, kuidas Friedrich teise juures oli manuliseks ja väga suurte lootustega läks sinna et läbi Friedrich Suur isiku siis parandada ja anda tarka nõu. Aga väga tihti juhtub, et ega valitsejad võivad küll edvistada selliste muusikute ja, ja filosoofide muude õue narridega, aga ega nad eriti kuuldavad. Ta läkski ikkagi tülli, oli sunnitud sealt ära tulema, sest see digipõlin asi plaatimist alates võitleme kolhoosidest alates. Soov, et tark oleks, kui mitte riigi valitses riigi valitseja hea nõuandja. Millegipärast ei mängi välja. No ilmselt neid tarku ei ole eriti palju ühiskonnas. Opositsioon nende vastu on alati targem, targem kui valitsus ise. Ja seetõttu on seda väga raske realiseerida. Aga see eliidi idee, see idee, et valitsuse eesotsas peaks olema kompetentsed intelligentsed inimesed, on väga aktuaalseks muutunud ka tänapäeva neokonservatiivses ideoloogias, millest me ilmselt räägime oma hilisemates saadetes, kui me jõuame 20. sajandi filosoofia ja kultuuriprobleemide Ja siin kui natuke laiemalt valgustusajast Prantsusmaal rääkida, siis Montes öö on esimesena meie kui pisikese rahva jaoks üsna olulisemad, et poliitikas välja öelnud. Ta oli mees, kes rändas palju ringi ja taipas seda, et, Õigus ja õiglus on vanemad kui ükski riik või riigivorm ja et ka loodusrahvaste juures esineb kindel arusaamine õigusest mis on kohandunud nende vaimsele ainelise kultuuritasemele. Ja iga positiivse ning ajaloolise õiguse peamiseks vooruseks ongi tema kohanemisvõime igakordse ühiskondliku elu olukorrale. Ja nõnda, et esimeseks niisuguseks meheks, kes ütleb välja, et ideaalne oleks rahvusriik ongi Monteski ö. Igal rahvusel on oma kindel. Seal oli üsna ükskõikne rahvusprobleemide suhtes aga montiskee tõepoolest aktsepteeris seda ja maanteeskeem on siis Voltari üks suuri kaasaegseid. Kui siia ritta veel mõned nimed öelda, siis tuleks nimetada ka PÖFF Wood kes rajas tolleaegse loodusteaduse, nagu juba öeldud, Montes kee andis riigi ja õiguse õpetuse, aga võib-olla nendest isegi mingis mõttes suuremad meie aja tähenduses on russo ja tüdroo kellest tuleks rääkida lausa Party russo on ju ka see mees, kes nimetas ennast esimesena kodanikuks. Ja lõpetuseks võib-olla ah jälle tsitaat Viktor kool, kes on öelnud, et kui russo kujutas enesest rahvast, siis Wolt Täär veelgi suurem temast kujutab inimest. Jah, prantsuse revolutsioonis peegeldub rosoojavult vääri hing ja nende vaim. Nii et Voltäri vaateid tulebki käsitleda just seoses prantsuse kodanliku revolutsiooniga, kus need vaated leidsid võib-olla kõige selgema väljenduse.