Voltööri suurimaks kaasaegseks ja ühtlasi ka vastaseks oli võib-olla saansak russoeluaastad 1000 712778. Russo sündis Genfis kellassepa pojana ja üsna varakult pidi ta õppima elukutse selgeks. Nimelt õppis ta vase graveeriaks, kuid käsitöö ei võlunud eri Russood ja peagi ta põgenes oma meistri juurest ning elas 12 aastat ühe vanaproua juures lõuna. Prantsusmaal, kus Russo pöördus ühtlasi ka katoliku usku. Õppis vahepeal preestriseminaris, täiendas end pide valt eriti muusikas ja filosoofias. Russo tõusis vast silmapiirile tähelepanu keskpunkt 1750. aastal kui ta osales diooni ülikooli poolt välja kuulutatud konkursil. Nimelt konkurss kuulutati välja teemal, kuidas kunstide ja teaduste edu on mõjustanud inimeste moraali ja kombeid. Selle konkursi võitis russokusjuures väga omapäraste seisukohtadega. Nimelt. Süüdistas tsivilisatsiooni ja kultuuri. Selles, et need on teinud inimese halvemaks aitavad kaasa sellele, et inimene muutub õnnetumaks. Rosso arvates on ainukene tee õnne juurde läbi looduse see töö, see konkurss siis selle võitmise kaudu omandas Russo tõelise populaarsuse. Innustatuna edust. Osales russo ka järgmisel konkursil mis kuulutati välja teemal arutlusi ebavõrdsuse tekkimisest ja alustest inimeste hulgas viis aastat hiljem, 1755. aastal. Sellel konkursil Russo auhinda küll ei võitnud, aga vaated, mida ta seal välja ütles, väärivad ka praegu tähelepanu. Nimelt Russo arvates on inimene oma loomult hea aga tsivilisatsioon on teda rikkunud ja õnn tuuakse ohvriks haridusele ja kultuurile. Seetõttu on inimene rosso arvates kaotanud ka oma esialgse vabaduse ja Russo süüdistab väga aktiivselt eraomandit. Eraomand on süüdi selles, et inimene muutub õnnetuks, ainult üksikud inimesed elavad ülikülluses. Valdav osa on aga sattunud vaesusesse. Nii et eelmisel saates me rääkisime Voltarris kui sotsiaaldemokraatia ühest ideoloogilist ja eelkäijast siis võib-olla eurosoo vaadetes avalduvad need sotsiaaldemokraatlikud ideed kõige ehedamalt, sest ta tõepoolest süüdistab eraomandus süüdistab eraomadust selles, et raamatus on just nüüd see allikas ja see põhjus on, miks suur osa inimestest vaesed ja, ja miks inimesed on kaotanud oma vabaduse russo. See on võib-olla oluline meie ajale just ka seetõttu, et Russo peetakse ka romantismi eelkäijaks, sest Russo oli seisukohal, et ka südamel on oma argumendid, mida pea tegelikult iialgi ei mõista. Ja tundmusi tõstis ta isegi mõistuse argumentidest tunduvalt. Kõrgemal. Oma suhetest religioon, tooni räägib ta võib-olla kõige ilmekamalt oma kõige kuulsamas töös Emile ehk kasvatusest, mis ilmus esmalt 1762. aastal ja seal ta räägib sellest et tuleb rohkem kuulata oma südame häält ja vähem uskuda mõistust. Aga see töö Emile ehk kasvatusest on tähendusväärne veel sellepärast, et seal ta annab ka oma kasvatuse teooria mida siiani pedagoogika ajaloos hinnatakse. Nimelt ta räägib sellest, et kasvatus peaks olema rohkem looduspärane ja kogu oma kasvatusteooria rajab kolmele põhilisele printsiibile individuaal reaalsus, vabadus ja isetegevus. Selle töö kõrval tuleks ilmselt märkida ka väga tuntud tööd ühiskondlikust lepingust. Ühiskondlikust lepingust vaidleb ju selle hopsi tuntud loosungiga, et kõike seda kõikide vastu, et selle pinnal, et mitte 11 ära hävitada, inimkond on sunnitud vastu võtma ühiskondliku ise omavahelise lepingu. Russo ütleb, et seda, seda küll, aga, aga mitte nii-öelda halva, vaid siiski hea. Ja sellise alge põhjal on see leping tehtud. Aga kui talle siiski iseloomust anda, nagu vatseenesin, ütlesite, et ka sotsiaaldemokraatiaks esise esiisadest võibki öelda, et on vara bolševismi esindajat. Stalinismi tähendab tema see tees, et kõik on absoluutselt võrdsed ja võrdsus. Tähendab, ta kutsus ka näiteks ju võrdsusele omandis. Ega, ega rismi positsioonidel olev inimene oli. Kui on absoluutselt omandisuhetes võrdsed, jaotame kõik täpselt ära, see lõhnab väga hirmsasti siukse àra kommunistliku ideoloogia suhtes. Eks varal kommunistlik ideoloogia on ju romantismi välja kasvanudki, sellepärast et minu meelest ka heegel ja marks olid sügavalt romantilised filosoofid ja ma siin nimetasin, et Russo on ju romantismi üks eelkäija. Ja ta isegi romantismi kee, ta on ikkagi selle kindla, kohe ütleme, suuna raesüntimitalismi rajal oma kirjandus Akadeemselt, aga vot see lastekasvatus suhtes ka selles mõttes on russotesti olnud väga märkimisväärne suurkuju Euroopa ajaloos. Need põhimõtted, millest tulin, individuaalsus, vabadus, isetegevus, neid lähtudes kõik sellest, et lapsed on siiski ju kõik lapsed on võrdsed, nad sünnivad nagu pahe vabalt ja nende hea talged lämmatatakse siiski riigi poolt ühiskonnas, kusjuures valitseb ebavõrdsus või me sinna lisada ka, et mitte riigi poolt, vaid ka faktiliselt täiskasvanute vanemate poolt. Me väga palju muserdav laste hingi surudes neile kaela valades peale oma mingeid arusaamasid inglike väärtushinnanguid. Minu meelest on see ka täna siin täitsa siin aktuaalne asi, et vanemad liialt vägistavad laste vaimu. Ta on reaktsioonina eriti mõistetav, sest see sotsiaalne probleem, mis, mida ta väga kirglikult esindab ja miks üldse niisugune see asi ka et ta üksikuks hääleks ei jäänud, vaid sellele ratsionalismile vastukaaluks ikka üsna tugeva kõlapinna leidis, on ju sellest, et needsamad filosoofid ja valgustatud monarhi ka Venemaa absolotis ju flirtis tol ajal nendesamade filosoofidega et tegelikult kõige armutumalt käitus massiga, miks Prantsusmaal tulid revolutsioonid, restauratsioon ja kõik buss oli ju sellest, et seal oli kõige lootusetu olukord, nagu, ja nagu George Bernard Shaw ütleb, et revolutsioonid tulevad siis, kui neid kõige vähem on oodata. Kui need vastuolud on nii suured, siis peabki see mingil kombel olema ja teistpidi see mõistusele niisukene rõhupanek, et kõik sealt kõrvalt ära kaob. Seegi pidi ju reaktsioonina kellegi tooma, kes näitab, kuidas tegelikult mõistus ei ole ju inimesesse viimne kriteerium, vaid millistel põhjustel me oma teooriaid niimoodi või teistmoodi loogiliseks vastuvõetavaks peame. Ja nähtavasti ongi see taust üpris oluline. Vahetevahel küsitakse, kui palju on siin Eestis marksiste? Sellel on olnud välismaalasele raske vastata, sest nüüd, kui partei ära laguneb ja selle asemel ka juhtivate ideoloogidel tuleb konservatiivid ja liberaalid ja sotsiaaldemokraat plaadid ja nõnda edasi. Ei tea, kui palju jääb maksiste järgi rohkem kui oli enne neljakümnendat aastat. Ja kui võrrelda Kanadaga, seal on see popp. Seal on see popp võib-olla sellega pärast, et ei ole selle ideoloogia niisugusi otseseid jälgi seda konkreetselt näinud ja kaugelt paistab asi alati väga-väga tore olevat. Noh, Rootsis on see ka väga kitsas ringis popp ja kui Rootsis olles ma tundsin huvi selle vastu, et, et kes siis on tänapäeval komparteis näiteks Rootsis siis selgus, et üldse mitte vaeste või noh, kuivõrd Rootsi puhul üldse vaestest inimestest võib rääkida, aga tööinimeste esin, Need on seal suhteliselt vähe, rohkem on seal suurkodanluse võsukesi, kes kes mängivad ja nõuavad üleüldist võrdsust ja vabadust ja aga kes ei võta ilmselt seda üldse tõsiselt, sest neil on kõik olemas ja nad ei teagi tegelikult, mida elus siis need ideed tähendavad, need. Kas küsimuse võiks ikkagi Russo juurde tagasi tulles, et teie käest küsida, lugupeetavad tähendab miks ikkagi näiteks volt äärjaga russo tugevat, miks nad olid teisti tykki tähendabki just selles mõttes, et et nad tunnistasid jumalat kui algtõuge tööandjad, aga edaspidi kõik läheb mingi loodusseaduste järgi, miks nad ei olnud viibantistid, miks nad ei olnud, ütleme, ortodoks, saalset katoliiklased ja nii edasi. Katoliiklus tol ajal niivõrd võimul, et iga mõtlev inimene pidi ta vastu olema. Meie jaoks on praegu katoliiklusele hoopis teine tähendus, tal on olnud opositsiooni toetaja oreool Poolas, Leedus ja sellepärast väga paljud eesti intellektuaalid eelistaksid nutavad taga, et neil ei ole katoliku kirikud. Aga kujude võtate kätte näiteks selle kalendaariumi, mis praegu on välja antud pühima näitsi, patuta saamise püha ja nõnda edasi siis raskeks läheb mõelda, et inimene peab kõigepealt niisugused dogmad vastu võtma, selle asemel, et ta võtaks selle sisu vastu. Ja kui tolleaegsele Prantsusmaale mõelda ja milline oli kiriku positsioon seal, kus ta oli. Itaalias ei olnud tal enam erilist tähendust, rääkimata nendest maadest, kus oli reformatsioon olnud ja Inglismaa või, või siis Saksamaa, mis oli muidugi konfessionaalselt lõhestatud ja selle all kannatas aga Prantsusmaal ju kirik, uimane kants. Ja, ja selle tõttu nad ei saanud ju olla selle normaalsed kristluse kandjad ka siis, kui nad uskusid jumalasse, nad. Nad ei saanud seda, kui tohiks nii-öelda ballasti tunnistada tingimata usku usus oluliseks vajaliseks. Aga Russo filosoofiliste vaadete puhul torkab küll silma jäätoli tähendab, kuigi pisut aldis valitseva ideoloogia kriitika suhtes. Aga reaalne maailm oli tema jaoks sekundaarne, jumala poolt loodud. Aga selle juures ta ei eitanud näiteks mateeria objektiivset eksistentsi väljaspool ja sõltumatult inimteadvusest. Kuigi ta huvitaval kombel välistas selle tunnetamise võimalikkust absolutiseerida tunnetuseni telerist, osa vähendas selle juures teoreetilist mõtlemist, nagu vastukaaluks viisile ülimale. Ratsionalismilimis. Kaardist alates oli prantsuse mõttesse tulnud b määramisel nagu vatt ja eneseütlesid. Tunded on, vast mitte vähem olulised argumendid kui mõistuse. Selle teema puhul kõige huvitavam mees on hoopis vähem tuntud jäär Peil 1000 647705 kes taas ei läinud niisuguseks ateistiks nagu büroo või see rühm, kes lõpet See muuseas veid rooli niivõrd artisti, Holbachet, et mis pärast russo üldse lõpetaski nendega koostööentsüklopeedia kirjutanud nende liigse siis peale suru katismi tõttu. Temagi ei tahtnud lõpuni seal olla. Aga just sellel failil on see tema enda jaoks oli see mitte otse kiriku vastu, vaid ka ristiusu või usu vastu, aga ta haruldase järjekindlusega eraldab selle ratsionaalse tunnetuse ja mis võiks ilmutuse teel saada. Aga no temast rääkitamisel seda süsteemi praegu ei jõua esitada. Nii et see oli niisugune väga kirev ajastu Prantsusmaal, kus oli ateiste olemas. Aga noh, praegused ateistid nimetavad seda vulgaarmaterialismi iks. Vabamõtlemiseks. Jaam ja aga võib-olla paar sõna ikkagi sellest ühiskondlikust lepingust veel siin sai oluline, nagu öeldud, aga see ühiskondlikule pingu teooria oli üldse väga populaarne 18. sajandil ja selle ühiskondliku lepingu teooriaga oli rosool väga tihedalt seotud ka vabaduse ja suveräänsuse küsimus, probleemid, mis ka praegu on väga aktuaalsed seetõttu võib-olla tuleks öelda, mis russo arvas vabaduse ja suveräänsuse kohta nimelt Rosso kirjutab nii, et ükski rahvas ei loobu lepingu läbi oma loomulikust vabadusest ja oma loomulikest õigustest. Ja kui inimesed lahkusid loodusolukorrast ja ühinesid riigiks, loobusid nad looduslikust vabadusest, et selle asemel omada kodanlike vabadust vabadust osa võtma Ta ühiskonna seadusandlusest. Ja seda õigust pole inimesed kellelegi üle andnud. Kokkuleppega on üksikute õigused üle läinud üldsusele või nagu russo ütles, et üldtahtele ja see tahe ongi russo arvata. Tõeline suveräänsus. Erinevalt siis Voltarist käsitles Russoga suveräänsuse probleemi, mis praegu nagu väga aktuaalne on. Aga võib-olla rääkides siin valgustusajastust, voltäärist ja Rus soost ning teistest aegsetest mõtlejatest tuleks tähelepanu pöörata sellele, et valgustusmõtlejatele oli olemas ka kindel opositsioon konservatiivse ideoloogia näol ja tihti me sellest lihtsalt ei räägi. Nimetame 18. sajandi valgustusajastuks ja valgustuse ideedel oli tõepoolest kõige suurem mõju, aga oma kindel opositsioon ikkagi oli olemas ja jaa, tekkis ka Inglismaal ja konservatiivse ideoloogia rajajateks võib nimetada inglast pöörki kellel 1790. aastal ilmus raamat mõtisklusi prantsuse revolutsioonist. Võib öelda, et see raamat on mingis mõttes ka kaasaegse neokonservat distliku ideoloogia. Üks käsiraamatuid, millest selles raamatus juttu on kritiseerib selles töös valgustus ideoloogiat eelkõige selle tõttu, et valgustusideoloogia ületähtsustab mõistuse ja teooriaosa ühiskonnaelus. Biork arvates ajalugu rajaneb või koosneb traditsioonidest ja kommetest, mitte aga spekulatiivsetest, mõtisklustest ja selles samas töös. Võrdleb ürgprantsuse revolutsiooni põhiseadust inglise revolutsiooni põhiseadusega ja räägib sellest, et prantsuse revolutsiooni põhiseadus lähtub teoreetilistest eeldustest ja püüab ühiskonda ümber kujundada mitmesuguste abstraktsioonid järgi nagu vabadus, võrdsus ja vendlus. Inglise revolutsiooni põhiseadus lähtub aga traditsioon toonidest, kommetest ja tõeline moraal. Viorki arvates toetubki traditsioonidele ja kommetele, mitte aga mingitele abstraktsioonidele. Prantslased või prantsuse filosoofid biorki arvates käsitlevad inimesi kui mingeid loomi, kelle kallal võib katseid ja suuri ühiskondlikke eksperimente läbi viia. Birk on aga seisukohal, et ühiskond on niisugune organism, kes ei kannata suuri vapustusi, suuri revolutsioone. Areng toimub läbi reformide, mis tagavad alati kultuuri, järjepidevuse ja stabiilsuse. Ja võib-olla kõige olulisem biorki nimetatud raamatus on see, et ta astub väga teravalt väljavõrdsuse idee vastu, kritiseerib siis prantsuse filosoof võrdsuse idee propageerimise pärast. Tema arvates inimesed on sündimisest saadik erinevad ja realiseerivad ka oma võimalusi väga erinevalt. See idee on siis alates biorkist kuni käesoleva ajani konservatiivseid Loogia üks põhiseisukohti, et inimesed on juba pärilike omaduste tõttu erinevad ja seetõttu ei saa ehitada ühiskonna täieliku võrdsuse printsiipide järgi, see on puhas abstraktsioon ja teine väga oluline idee mis on ka juba biorki poolt välja öeldud, on see, et ühiskonda peab juhtima eliit või pöörk, kasutas veel mõistet aristokraat ja kaitses kuningavõimu ja ütles, et kuningavõimu kukutamine tähendaks kogu süsteemi kummist kogu sellise süsteemi lõhkumist, mis toetub väga kindlatele traditsioonidele ja seetõttu peab selle võimu kukutamise suhtes väga ettevaatlik olema, kuna ta hävitaks kogu kultuuri järje pidevuse. Kõrvuti biorgiga võiks siin veel nimetada teisi nimesi ka, kes olid opositsioonis prantsuse kodanliku revolutsiooni ideoloogiaga. Tuntud mees, majandusteadlane ja filosoof SMIT kellest tänapäeval praegu ka väga palju räägitakse ja kes propageeris, siis eraomandus, vaba turgu ja rääkis sellest, kuidas, kuidas siis inimesed võivad saavutada majanduslikku kasu, need ideed on kõik väga Abdo mahlased praegu ja ma arvan, et me tuleme tõesti veel läbi kaasaegse ideoloogia käsitlemise nende meeste juurde tagasi. No võib veel nimetada jah, tõesti, seda küllaltki suur plejaad oli selliseid inglise filosoof tollal, kes olid opositsioonilise prantslase mõtetega juba nimetatud Adam Smith ja Edmund pöörki kõrval, ütleme Joseph Radisson oli Antonis Seksburypherantsis. Nad on väga suure jälje jätnud Euroopa sellist tolle aja mõttes võib-olla eriti just kretiks esteetika koha pealt. Pöörkolidendist vast võib-olla kõige radikaalsem ja siin selline kõige ägedam. Muidugi ta filosoofilist seisukoha pealt oli ikkagi see solisti ja materjalist võib öeldagi noh, väga kõik tunded tekivad kogemusest on tema võib-olla tees evad too, millest sai räägitud see, see ütleme riigi seisukoha pealt ka ta ju lähtus sellest, et Eesti inimestel on kaks põhifundamentaalset sellist püüet elus. Üks on enesealalhoiule ja teine on siis nagu suhtlemisja, need on ka väga paljude teiste maade velosuhte poolt ära märgitud kaks põhilist tõukejõudu mehiselt ühelt poolt enesealalhoid, see tekitab ka sellise võitlus momendi ja ja ega egotismi egoismi teiselt poolt siiski me oleme sunnitud suhtlema teiste inimestega, need olid. Need olid nagu vastandlikud prantsuse valgustusmeeste nagu mõtetele väga tuntud on prantsuse valgustusfilosoofid ka selle tõttu 18. sajandil, et suurem osa neist kelledest me oleme rääkinud nendes viimastes saadetes koondusid nii ajutis võib-olla sellises amorfesse grupitöörühma, mis nimetuse hiljem kui entsiplopeedistid. Ja nimelt püüdega anda Eesti kõik hõlmavaid filosoofilisi loodusteaduslikus elekesi maailmale. Ja see oli väga särav vaimuannete poolest seltskond, kuhu kuulusid sellised nagu tiniiditroo ja väga kuulus matemaatik, prantsuse akadeemia sekretär. Tal on väär ja muidugi juba nimetatud mehed russo, Voltardi kaastööd saksa päritolu parun Olba lameetri hel veetsus. See ja tänu sellele, et Eesti võib olla eeskätt tänu Tiidroo gigantsele tööle aastakümneid kestnud võitlusele tsensuuriga võimudega anti välja siiski väga sädelev Intsüklopeediline teos. Nendel entsüklopistidel võib-olla polnud ühiseid filosoofilisi vaateid, ka poliitilisi. Aga nende hulgas oli ütle materjalist idealist ja vabariiklasi ja, ja valgustatud absolotismi pooldajaid. Aga neid ühendas võib-olla just selline. Tolle ajastu oli iseloomulik raev, võitlus ebausu vastu ka usulise sallimatuse vastu. Squalastikati spatismi vastu. Muidugi mõistuse progressi ja sellise teaduse propageerimine. Seda ringi juhtis algul Holbach, kes olid just kõigepealt niisuguse radikaalse ateismi esindaja ja esimene köide ilmus 1751 ja 28. köide 1772, hiljem lisandus sellele veel viis täiendus köideti kaks köidet tabelitega. Ja tollel ajal oli teose edu üsna tohutu, sest esimese oma sarnasena ta aitas mõjukalt kaasa niisugusele üldisele niinimetatud teadusalaste teadmiste levitamisele. Ja muidugi kuigi seal oli üksikuid kaastöölisi, kellel oli teisi vaateid, kõigepealt oli ta ikkagi mõeldud materialistlik ja puht materialistlik maailmavaate esitamiseks ja sellepärast muidugi on ta oli ta tol hetkel üsna silmapaistev ja sealt on tulnud see niisugune entsüklopeedilised teadmised ja hiljem toonaseid teatmeteoseid kirjutatud teisigi. Sest siin on nõnda, et see dalam Päär temagi osutus nende ülejäänute jaoks liigalalhoidlikuks. Lõpetas Tõniste, kes siis tõepoolest just selle niisuguse tõelise võitleva ateismi ja teaduse või teadusliku maailmapildi ühendas, nii et selleski mõttes on ta midagi esimest, millele on ka hiljem olnud. Sest noh, need asjad ei peaks niimoodi ühendatud olema. Nende meeste käes nad said üksteise teenistusse, pandi, Ja aga millised ka ei oleks tolleaegsete mõtlejate õpetuste erinevused, võib siiski öelda aegne ühiskond tervikuna püüdles tõepoolest võrdsusele ja vastastikusele kontsessioonidele. Ja see üldine vendluse all kidu, mille nimeks on sallivus, vastastikune hea tahe, inimõiguste jaluleseadmine, mõistuse kuulutamine ülimaks seadusteks mitmesuguste eelarvamuste mahakiskumine, millest rääkisid juba peekon ja dekaalt hingerahu ja kannatlikkuse saavutamine. Ühesõnaga see ajastu sarnanes mingis mõttes praeguse ajaga 20. sajandi lõpuga, kus jälle need ideed väga aktuaalseks on muutunud. Selle sallivuse kohta siiski on nõnda, et eks ta oli omameelsete suhtes ja nende jaoks, kes olid ohutumad, ka patsiteerindid. Rood. Usk jumalasse on seotud alistamisega autoriteedile ja ise valitsusele. Mõlemad tõusevad koos ja langevad koos inimesed enne vabaks, kui viimne kuningas on poodud viimse preestri soolikatega.