Eelmisel korral me jõudsime oma arutlustes kantini, kelle filosoofia tundmine ja teadmine on vajalik selleks, et mõista paremini 19. sajandi kultuuri ja ka 20. sajandi algul tuuri ja meie eelmise saate lõpetasimegi nende fundamentaalsete küsimustega, mis kant oma filosoofias püstitas, neid on kanti arvates neli, mida inimene võib teada mida inimene peab tegema, millele ta võib loota ja kes on inimene poolest fundamentaalsed küsimused, mis on igav, ah kultuuri alustugedeks. Teine asi on see, kas inimesed seda alati enesele teadvustavad ja võib-olla kanti suurus ongi selles, et tema oskas nagu nendele põhi ehk fundamentaalsele probleemidele teistest filosoofidest rohkem tähelepanu pöörata. Tänases saates me püüame algul kanti vaimus arutleda küsimuse üle, mida inimene võib teada. Seal kanti tunnetusteooria valdkond ja neid probleeme, lahkas ta põhiliselt oma töös puhta mõistuse kriitika mis ilmus 1781. aastal, kui kant oli juba 57 aastane. Ja selles töös püüab ta vastata küsimusele, mida inimene võib teada. Ning selle küsimuse küsimusele vastamisel põrkub ta paratamatult küsimuse otsa, mis on teadmine, mis on teaduslik teadmine? Kant märgib, et teadmine avaldub alati lausete või otsustuste kaudu ja laused võib laias laastus jaotada kahte rühma. Analüütilised laused ja sünteetilised laused, analüütilised laused erinevad sünteetilistest selle poolest. Nad ei anna meile uut teadmist. Ja analüütilised laused on sellised laused, kus predikaat mingi omadus sisaldub juba subjektis nähtuses mille kohta me midagi väidame. Näiteks analüütiline lause on selline lause, kõigil kehadel on mõõk, et kui me ütleme välja juba keha keha, mis on subjekt, siis see keha subjekt sisaldab eneses juba kredikaati mõõt, et ühesõnaga analüütilised laused on siis kõik sellised laused mis ei anna maailma kohta uut informatsiooni ja seetõttu ei saa analüütiliste lausete puhul rääkida teadmisest selle sõna otseses tähenduses. Teadmine on kanti järgi alati üldine ja paratamatu. Too ja teadmine Ongi sünteetiline lause, kuid sünteetilised laused jaotab kant omakorda veel aposterioorseteks ja aprioorseteks lauseteks. Apusterioolsed laused on kogemuslikud laused näiteks päike soojendas kivi. Me saame küll mingi teadmise, kuid see teadmine kasvab välja kogemusest ja apusterioolsed. Sünteetilised laused võivad anda meile maailma kohta küllaltki juhusliku ja üleüldse mitte üldist informatsiooni. Teadmine on aga üldine ja paratamatu ja seetõttu ei saa olla teadmiseks ka apusterioossed, sünteetilised laused, arvab kant. Kanti arvates teadmine selle sõna kõige konkreetsemast tähenduses on sünteetiline lause aprioori ehk kogemuse-eelne lause. Näiteks nurkade sisenurkade summa on täisnurk või siis kõigil nähtustel on põhjus. Ühesõnaga teadmised on alati üldised ja paratamatud ja teadmiste hulka kuuluvad siis teaduste mitmesugused seadused, eelkõige matemaatika. Reed. Edasi jaga püüdis kant vastata küsimusele, et kuidas siis seda teadmist tunnetada ja kanti eelses filosoofias läheneti sellele küsimusele kaheselt meenutaksin kuulajatele võib-olla eelmistest saadetest nii palju. Empi ristid alates Peikonist ja flokist toetasid selle küsimuse lahendamisel, kogemusele ja induktsioonile, kuid elu ise ja teaduse areng glükkas nende seisukohad ümber. Sest väga palju on selliseid tõdesid, mis ei kasva välja kogemusest induktsiooni abil. No näiteks kas või mõne uue teooria loomine või masina leiutamine, mis toetub ikkagi mõttelisele tegevusele. Ja seetõttu oli nende lähenemine üsna üheülbaline tunnetuse lähtepunkti küsimusele. Ja teine äärmus oli siis ratsionalistide seisukoht, et teadmine toetub mõistusele ja meetodina, helistasid nad induktsioonile Teduks Nonii mida nad käsitlesid veel intellektuaalse institutsioonina. Ratsionalistid eesotsas dekaartis Pinoozoya, lipnik siga olid seisukohal et just intellektuaalse intuitsiooni abil võib tunnetada ka lõputut jaa, absoluutselt olemist. Kusjuures mõtlemist käsitlesid nad kui mingit automaati, näiteks Spinoza järgi mõtlemine Stampib tõdesi või siis laipnits rääkis sellest. Mõtlemine töötab varem ette antud programmi järgi. Huvitav oleks nüüd arutleda selle üle, et kuidas siis püüdis kant ühendada Empi rismi ja ratsionalismi lähenemist tunnetusteooria probleemidele ja, ja mis on tema arvates kõige olulisem tõe tunnetamisel? Teiste sõnadega seda ilusat lühidalt kokkuvõtet kanti probleemiasetusest. Ma kordaksin üle, et tõelise suurvaimuna ta püüdis ehitada silla nüüd selle imperi Empirismi ratsionalismi vahele, et saada ikka vastad sellele küsimusele, mis on ju enne teda juba sadu ja tuhandeid aastaid filosoof paelunud kust tekib töine teadmine ja mille alusel see tekib ja ainuüksi sellise noh, sünteesima küsimus asetamise poolest võib kanti kindlasti panna kõigi aegade suurmeeste hulka. Aga huvitav on siin see, et enne, kui me siin lahendusi vaatame, sein, märkus vastet, kant oli selgelt materialismi vastane ja ta mitu korda on oma töödes möönnud, et materialism ei anna vastust nendele küsimustele. Ja eks meil ole ka siin vast aeg ja oleme ka siin palju nendest asjadest rääkinud, et see silditamine, materialism, idealism iseenesest on üks. Võib-olla ei ole mitte kõige õigem asi, vast me saame siin ka täna teda rahulikult võtta. Kant ilmselt mõtles siin ikkagi selle tauniva hoiaku all materialismi suhtes seda, et Eesti siin pelgalt või, või ka isegi mitte vulgaarmaterialistlik, vaid lihtsalt materialistlik lähenemine, tõese teadmise küsimusele talle tundus, ei anna rahuldavat vastust. Jah, jaa, Kant jõudis lõpuks järeldusele juurde teadmise tekkimiseks on vaja mõlemit, nii kogemust kui ka ratsionaalset mõtlemist ja et lahus teineteisest on mõlemad ainult mingid võimalused. Kusjuures Kant räägib lausa sellest, et igasugu teaduslik tunnetus toetub kogemusele, saab alguse kogemusest ja kui võtta nüüd neid aistinguid, mis inimene maailma mõjutusel saab need aistingud eraldi võetuna lahus nüüd meie teadvuse mitmesugustest aprioorsetest vormidest. Milleks meelelise tunnetuse tasandil on ruum ja aeg lahus nendest on need aistingud lihtsalt mingid ärritused, näiteks ta räägib sellest, et, et need ärritused on võib-olla lihtsalt maitset keelel või lõhnad, ninasõõrmed, temperatuuri aistingud nahal, valgusaistingud ja nii edasi. Või teiste sõnadega, see on meie kogemuse toores ja tahumatu algus. Ärritused muutuvad Astinguteks ikkagi ruumis ja ajas. Jah, ma tahaksin just seda öelda vahel, et et kant läheb ikka väga sügavalt sisse, tähendab aistingud on tõesti midagi sellist, mille ma iga päev kogu aeg ju kokku põrkume, milledest moodustavad muljed ja mõtted kõik nii edasi. Aga ta läheb väga sügavuti selles, et ta uurib just, mis on see organ ja mis on see meetod, mis siin töötab. Ja ta jõuab ikka küsimusele, et enne kui me üldse hakka midagi rääkima metafüüsikast, filosoofiast. Me peame, vaatame, kes sellega tegeleb, aru ja mõistus ja et need, eks ole, peavad olema puhastatud aistingute segust või prahist. Nojah, ta räägib tunnetuse võime teadvuse kolmest võimest tähendab meeled aru ja mõistus ja meeled ja aru on seotud siis selle empiirilise kogemusliku maailmaga ja mõistus, kus aprioorseteks vormideks on ideed, on seotud juba trantsed mentaalse või üleloomulikum maailm, aga ühesõnaga inimene on justkui kahestunud kahestunud empiirilise ja protsent mentaalse maailma vahel. Ja kui ta räägib sellest maailmast tunnetamises, siis ta omandab oma tähelepanu just meeltele ja arule. Kui ta aga räägib siis inimesest kui üleloomulikust minast kui trantsendentaalsest minast, siis on tähelepanu koondunud just mõistusele. Ja ette rutates võiks öelda, et kant sõuab järelduse abil et mõistuse, ratsionaalse mõistuse abil ei ole võimalik tunnetada absoluutseid ideid. Aga kui nüüd konkreetselt selle tunnetusteooria juurde tagasi tulla, et kuidas see maal ma tunnetamine siis toimub, siis võib-olla oleks huvitav tähelepanu pöörata just sellele, mille poolest kant nüüd erineb Nagaukuma eelnevatest mõtlejatest ja ta peab dialoogi ratsionalistidega ja MB ristidega. Ja kui näiteks temale eelnevad mõtlejad olid seisukohal, et need aistingud nüüd rühmituvad ruumis ja ajas automaatselt siis et jõudis ju täiesti originaalselt järeldusele. Nimelt sellisele järeldusele, et midagi ei toimu automaatselt. See rühmitumine ruumis ja ajas toimub nüüd tänu meie vaimu seismisele eesmärgile. Vaimul on justkui olemas seesmine eesmärki ja kui vaim on valmis vastu võtma mingit informatsiooni, siis ka see tuleb, siis me selle informatsiooni saame. See on õigupoolest viimase teose peasiht, kust ta inimelu sihist räägib, aga ega ei ole kerge üldse ja tema tunnetusteooriast aru saada ega tutvustada, rääkimata siis tõlkes eesti keeles. Õnneks on olemas üks raamatukene prole Comena igale tulevasele metafüüsika-le, mis on võimeline esinema teadusena. Väga Jürisaare tõlge, kus ta seda oma põhiteost tutvustab ja mingil kombel ka kaitseb kaasaegsete rünnakute vastu. Ja miks see raske on? Sa nimetasid aru ja mõistus, eestlasele on väga raske vahet teha, mis neil vahet on, aga tegelikult on common sense see terve mõistus, mida ta peab küll noh või, või võiksime eesti keeles öelda ka argimõistus, mis igapäevaelukogemust süstematiseerimisel on üsna tulemusrikas, aga filosofeerimisel täiesti kõlbmatu. Nimelt, et teda ju Wolfi koolkonnast rünnati selle poole pealt, et ta tulemused ei vasta terve mõistusega oodatule. Ja sellepärast ma mõtlen siia vahelduseks kuulajale, võib-olla on isegi huvitavam mõnest niisugusest üksikasjast kah kuulda. On neli antinoomiat, mis on loogilised, kuidas ta korrektselt sõnastab ja minu meelest ikkagi kuidas me suhtuksime temasse ja tema grandioosse süsteem ja sünteesi. Ja ta ise on ju oma kõiki teoseid kriitikana esitanud, see kriitilisus on, millest on kahju, et enamik inimesi elab praegu veel kanti eelsel ajal. Ja need on esimene on nõnda, et vastavalt kvantiteedi üle me võime väita maailmal ruumilises kui ka ajalises mõttes lõpp ja algus. Kuid me võime väita ka vastupidiselt. Maailmal ei ole, ei ruumiliselt ja ajaliselt ei algust ega lõppu, maailm on lõputu. Teine on vastavalt siis sellele kategooriale vastavalt kvaliteedile võime väita, kõik maailmas on lihtne ning lihtsast moodustatud noh kasvõi laiknetsimonatoloogia sama selge ning loogiline on ka vastupidine oletus maailmas ei ole midagi lihtsatega lihtsalt moodustatud. Kolmas vastavalt relatsioonile võime teha kaks vastakuti järeldust väita, et kausaalsusele vaatamata valitseb maailmas vabadus. Ja sama põhjendatult ütelda, et maailmas toimub kõik ainult kehtivate loodusseaduste kohaselt see tähendab, et siin ei ole mingit vabadust. Ja neljandaks vastavalt modaliteedi kategooriatele võidan, väidame ühelt poolt, et maailma olemasolu juurde kuulub paratamatult absoluutne olevus, tema põhjusena teisalt aga sama õigustatult tõeks pidada arvamust, et kõik maailmas on juhuslik ega oma mingit intelligentselt juhitavat põhjust. Ja need on ääretult loogilised ja nad on jäänud praeguseni niisama kuutseks ja huvitav neid vaadata, mismoodi kant ise nendega ümber käib. Need kaks esimest nende kohta ta ütleb, et need on matemaatilised antinoomiat. Ja Ta väidab, et nii tees, kvantiteet, mõlemad valed. Kuna mõlemad tuginevad deba õigel eeldusele, nagu oleks maailmatiir tervik meile kuidagi mingi antud suurus, ilmumit täiusliku kompleksina. Tegelikult osutub see tervik üksnes ideeks, mille poole inimvaim oma tunnetuses pöiad, mitte aga antuseks, millest lähtudes ta võib kindlaks rada, tema lõpmatust või lõplikust ja vea sisuline tuum seisab selles et siin naiivse dogmaatilise realismi eeskujul ebakriitiliselt käsitletakse asju kui asju iseendas, nii nagu kant ütletas Tingan siht mis tegelikult olenevalt üksnes meie kujutluses. Nii et järelikult ei peitubki vastuolu asjas kui niisuguses, vaid meie käsitluses nendest. Nii et kõik need antused millistega kanti eelne metafüüsiline kosmoloogia on harjunud opereerima ja ma lisaksin ka praeguseni suures osas lõpmatus lõplikus jagus ja jaota. Loomus ja vabadus, juhus ja paratamatus on üksnes mõisted. Lähemalt vaadates aga mõistuse, regulatiivsed ideed, millise istme ei saa ainustki kogemust tõsiasja tuletada ega järeldada. Aga noh, nii ta on, et meie mõistuse põhistruktuur on säärane, ta püüdleb taoliste absoluutsete suuruste suunas ja käsitleb maailma nii nagu oleks ta kas lõplik või lõpmatu ja nõnda edasi. Niukses elegantsem võimsamaid asju kantilise antinooniate üles nagu tõstmine ja see no tema terava, iroonilise, kriitilise pilguga näitaja nad on noh, mõlemad pooled skandinoomituna absurdsed. Aga siin sa puudutasid seda juba tema väga kuulsaks saanud terminid, mis väga palju avab tema tunnetusteooria, see asi iseenesest tastingimusi ja ja võib-olla õige pisut sellest räägiks mudujad, tema teooria üldse ju arusaamatuks, tähendab ma ütlen oma sihukse hinnangu diisi ära, et et kanti ole siin uus, selles mõttes, et ta tõmbab nagu piiri ja see on üle maailma. Me oleme siin varem rääkinud ka, alates platonist ju väga selgelt ka Platoni idealismi seal näha, et et selgelt eraldi olev ideede maailm ja siis asjad kui nende koopiad kantiliga fenomeni, et asjad iseeneses, mis ei ole meile kättesaadavad, siin ju selge agnostitsist. Aga minul tekib alati küsimus, mäletan juba ammustel aegadel, tudengina kui loen, konsulteerin, siis ma olen sinna kysimärgi teinud, et väga jaani postuleerita asi iseeneses ja kaunisson ideaal sinnamise oma meeltega järele. Nii nagu plaate mingi teed, aga mul tekib alati küsimus, et aga kus on siis see side, kuidas need Platoni ideed realiseeruvad asjades ja kanti asi iseeneses jõuab meieni nii-öelda kaudselt läbi Meie ümber olevate fenomeni asjade, nähtuste, protsesside, neid me tajume seda kandika, möönab, aga kus on see side ja minu meelest on see nõrk koht nii temal kui ka plaate, nüüd ei ole näha seda sidet. Me peame plaadin, pulgake, küsid aladit, ideede ideede ideed on olemas ja nii edasi kandis. No ühesõnaga kant jah, tõmbab niisuguse väga kindla joone asjade maailma ja teadmiste maailma vahele ja need fenomeni kuluvad siis teadmiste, maailma ja ja asi noomenid kuuluvad asjade maailma või see, mis ratsionaalsele tunnetusele jääb kättesaamatuks. Ta rõhutab just seda, et ratsionaalne normaalsele tunnetusele jääb asjade olemus kätes, raamatuks ja fenomeni räägivad meile küll asjadest, aga nad ei peegelda asjade olemust. Ta toob väga palju näiteid selle kohta. Üks näide, kus ta räägib sellest, et et suits räägib meile küll tulest, aga ei peegeldu tule olemust ja nii on kõigi fenomeni ja noomeni tega. Aga tajumine ja fenomeni, tema ilm. Ja ta rõhutab just seda, et võib-olla ma pööraksin tähelepanu sellele, et teadus kirjeldab just fenomeni, temal, teadlased on väga naiivsed, kui nad arvavad, et nad jõuavad asjade olemusse ratsionaalselt, teaduslikul teel on võimalus kirjeldada ainult maailma pindmist külge, aga mis selle maailma taga nende asjade taga, see olemus jääb just teaduslikule tunnetusele kättesaamatuks. Ja minu arvates kant ise on oma arutlused väga ilusasti kokku võtnud, nii ta on öelnud, et aisting on tegelikult korrastamata, ärritus mõiste on korrastatud taju, teadus on korrastatud teadmine ja tarkus, kus on korrastatud elu. Kusjuures see korrastatu sisetuleneb meie eesmärkidest just. Ja et just meie isiksus, meie mõistus on see, mis heidab valgust pimedatele meredel. Ja väga tähtis on see mõiste kujutluse produktiivsus, mida ta hiljem veel arendab edasi. Aga ja räägib sellest, et just tänu kujutluste produktiivsusele loob aru oma mõistet spontaanselt ehk statistiliselt lahus mõistuse teadlikkust kontrollist. Ja see kujutluste loovus on tingitud kahest asjaolust, esiteks sellest, et meil on kogemus või empiirilised andmed maailma kohta, mis on sõltumatu meist ja meie Astingutest. Ja teiseks see, et teadvusel on oma atrioorsed vormist meelte tasandil, siis ruumiaeg ja arutasandil kategooriad siin, millest oli juttu ja kant ütleb väga ilusasti, et just seetõttu ei loo kujutlus õhulosse võite, ehitab kindla Teaduse hoone ja kõik teaduse absoluutsed tõed, et on paradoksaalsel viisil on piiratud ja relatiivsed. Ja nad on piiratud eelkõige meie kogemuse atrioossete tunnetusvormidega. Ühesõnaga teadus kirjeldab just seda fenomeni te maailma. Aga see, millest siin Toomas rääkis, et kui me püüame selgitada põhjend Ta absoluutseid ideid ratsionaalsel teel, siis satub meie mõtlemine kohe väga tõsistesse vastuoludesse maailmas eneses ei ole mingeid vastuolusid, need on meie mõtlemise vastuolud. Meie mõtlemise anti muumiad ja Kant arvab, et, et tegelikult mitmed ideed on ikka niivõrd tähtsad, et vaatamata sellele, et me ei saa ratsionaalselt neid seletada, meie neist loobuda ka ei tohiks. Ja tema arvates kolm põhiideed, millest inimene loobuda ei tohiks on idee maailmast ehk kosmoloogiline idee, idee jumalast ehk teoloogiline idee ja idee inimesest ehk psühholoogiline idee. Ja need ideed usaldabki edasi praktilisele mõistusele. Aga kui sellest Platoni ja kanti ideede võrdlusest rääkida, siis plaat on siiski on suurem optimist ja ta arvab, et mingil kombel kaemuses on võimalik selle ideede maailmaga ka kontakti saada. Et inimestel mingi konkreetsem kujutlus on ja kant on ikkagi selles mõttes palju suurema Kivastiku või realist. Nii et just sellega, et ta ei väida meie tunnetust lõplikuks erineb ta näiteks Juumist, kes siin oli selles mõttes niivõrd skeptik, et kuna ta pettus inimese raadios mõistuses, siis, siis noh sinnapaika see jäi. Aga tema püüab neid piire avada, Ta ta, hoides samal ajal kogu aeg meeles, et need on ikkagi meie kogemused. Aga siiski kanti jätan sellestki väikest ava, nagu ütleme, müstikutel, Eckardil või ka, ütleme ükskõik budismi viga. Tsen budismi juures on võimalus läbi murda siit sellest fenomeni maailmas ekstaasi kanti, jäta sellist auku või ava. Selles mõttes on isegi teda noh, see on küll nüüd juba rohkem teoloogiat puudutav, aga teda peetud jumal on surnud sellegi niisuguseks vaimseks isaks. Metodoloogiliselt ta lõikab ära kõik taganemise või väljapääsu. Olles ise väga napi pieteeditundega usklik inimene, ta teadlasena siiski filosoofiline taga väga selgelt selle välja ütles selle lausungi, mille eest sarjata küll ta küll järgmine sajand. Aga tegelikult, kui tema tunnetusteooriat kukuvad, Ta siis võiks öelda, et huvitav on teada, mida siis kant jätab järgmistele aegadele ja minu arvates jätab kanttunnetusele vaid kaks võimalikku teed. Esiteks see, et reaalsust võib seletada teaduse meetoditega ja sel juhul saab filosoofia olla vaid üksikteaduste tulemuste süntees. Teine tee on see, et reaalsust võib vaadelda vaimu kaudu ja seal. Sel juhul tegeleb filosoofia idee saamislooga. 19. sajandi filosoofia arendaski põhiliselt neid võimalusi. Positiivism ja materialism pidasid filosoofia tähtsamaks ülesandeks üksikteadmiste andmete sünteesi. Ja teiseks ideo realism lõi mitmeid süsteeme, mis püüdsid reaalsus seletada, kui mõtte liikumist. Ja muidugi kanti see tunnetusteooria suurus küll see Ta andis Eesti kogu järgmiseks sajandiks, tänas käesolevale sajandile ligi niivõrd palju materjali nagu läbi puurida ja uurida. Ja kui me räägime saksa klassikafilosoofia tippmeest heegelist näiteks, siis siis kant valmistas ikkagi oma antinoomiat asetusega, õieti dialektika, täitsa nagu pinnase heegele jaoks ette. Lõpetaksin ilusalt tsitaadiga, mis ka iseloomustab ta kirjutamise stiili. Inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis selle maha lõhkunud, vaatamaks kas vundament ikka tugev sai? Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, aga kui asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati seda raskem.