Need aastad ei unune. Pöördudes taas aega 40 aastat tagasi tahaksin kõigepealt meenutada kahte olulise tähtsusega dokumenti sügisest 1945. Nimelt likvideeriti NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi neljanda septembri seadlusega riiklik kaitsekomitee, kelle käes oli kogu sõja aja olnud võimutäius. Kaitsekomitee ülesanded ja asjaajamine anti üle NSV Liidu rahvakomissaride nõukogule. NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi, kuuenda oktoobri seadusega aga kuulutati välja NSV Liidu ülemnõukogu teise koosseisu valimised. Valimiste päevaks määrati 10. veebruar 1946. Need kaks seadust annavad tunnistust riigi juhtimise üleminekust rahuaja rööbastele. Rasketel sõja-aastatel valimisi ei korraldatud. Sõjaeelsetel aastatel valitud Nõukogude volituste tähtaegu vaid pikendati. Praktiliselt oli aga nii, et 1945.-ks aastaks olid kõigi kohalike nõukogude ja nende organite koosseisud põhjalikult muutunud. Paljud täitevkomiteede esimehed, nende asetäitjad ja rahvasaadikud olid läinud rindele. Nende asemele olid tulnud uued inimesed, kes sageli lihtsalt määrati kohtadele. Täiesti otsast peale tuli hakata Nõukogude organite moodustamisega okupantidest vabanenud territooriumil, kus linnad ja külad olid laastatud ning suurelt jaolt hoopiski maha põletatud. Valimiste korraldamine ei tulnud seal kõne alla, selleks polnud aegagi. 1943.-st aastast peale hakati tagalas moodustama partei ja nõukogude organite operatiivgruppe kes liikusid pealetungiva punaarmee kannul ning asusid vabastatud oblastites rajoonides, linnades ja külades päevagi viivitamata taastama nõukogude võimu. Nii oli see Ukrainas, Valgevenemaal, Moldaavias, Vene NFSV paljudes oblastites ning Baltikumis. Näiteks Tallinn vabastati 22. septembril 1944. Juba järgmisel päeval asus linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee oma funktsioone täitma. Suur töö oli siis teha Eesti NSV maakondade operatiivgruppidel, kelle esmaülesandeks oli tööle rakendada valdade täitevkomiteed kui maarahvale kõige lähemad nõukogudeorganid. TÄNA meenutamegi, nõukogude võimu taastamist, Eestis, mitmesuguseid muudatusi võimukorralduses ning toonaseid juhtimismeetodeid. Niisiis Nõukogude võimu taastamine maal, meenutab ajaloodoktor professor Herbert-Armin. Leebin, kes pärast vabastamist töötas Läänemaa täitevkomitee esimehena. Läänemaal ja üldse oli 20 valda tol ajal Hiiumaa käis ka läänema olla valla täitevkomitee, et kuidas moodustati seal kutsuti kokku aktiivsemad inimesed, kes too oli, teadlasin kesikute hulgast. Ja nii nad määratuid põhimõtteliselt väga palju pandia ajutiselt ametisse neid hiljem, kui juba tee mobiliseeriti Eesti korpuses, kus mehi siis rida endisi kandisid, partisane sai valla täitevkomitee esimeesteks ümber nimetatud, kes hajutus, teised kohused nende asemel. Tonid hakkasid seal funktsioneerima, täitevkomitee esimees kolib ajutiselt määratud Seeba organiseeris omale asetäitja ja sekretäri ja pärast tuli seal varumise agent ja maksuinspektor ja niuksed. Asja mets sel ajal oli nii, et see aparaat kuigi suur ei olnud aeglasem kaadriga eriti tugev ei olnud, tol ajal tuli ta niisuguse aktiiviga läbi ja meil ajada saadikud ei olnud ju ka 45. aasta alguses moodustati külavolinikud, töötab selle instituudi ja see oli muidugi valla funktsioon, põhimõtteliselt sellega maakond ei tegelenud, vald juba ise määras seal külade järgi tähendab valla külavolinikud iga küla peal oli ikka üks volinik ja moodustati siis ka komisjonidega varsti alalised komisjonid valdade juures, seal oli põllumajanduskomisjon, kultuurikomisjon, haridus- ja komisjon ja, ja nõnda edasi tuleb öelda, et see külaaktiiv tegi ära väga suure töö nõukogude korra ja nõukogude elunormide kindlustamisel. Ma tooks näiteks näiteks kultuurikomisjon kultuurikomisjonid osutuses suurt abi selleks, et juba 1000 946. aasta juulis saime korraldada maakonna laulupäeva selle maakonna laulupäeval. Seal esines 141 koori 36 rahvatantsurühma, neli pasunakoori, kõige kokku rohkem kui 1000 osavõtjaga ja samuti põllumajanduskomisjon ikkagi tara, muidugi igaüks oma liinis päris suure töö. Muidugi, meie hariduslik tase oli nendel madal, aga kõik nad olid siiski enamikus teatava klassivõitluse kogemustega mehed ja klassivaistuga. Mäletan veel ässi seltsimehi elundid 46. aastal ta valiti NSV Liidu ülemnõukogu saadikuks töötas ta Velise vallas. Siis mäletan, tähendab neemsalu kuraaginid, Leemetsa kassimeistri, Jürissart, sangleppa alat, Tambut, Brau värki ja palju palju teisi. Kommunist. Ja meil oli alguses üldse maakonnas vähe, kui me alguses alustasime tööd meediaruumis 30 ümber. Read muidugi hakkasid kasvama üsna kiiresti. Nüüd aga korraks Lõuna-Eestisse. 25. augustil 1944 vabastati Rõngu vald fašistlikest okupantidest. Kaks päeva hiljem kinnitati valla täitevkomitee esimeheks Arnold Ilves, kes oli okupatsiooni ajal vangilaagris olnud ja sealt ära põgenenud. Hiljem ennast metsas varjanud. Ja ta oli väga-väga palju, mul oli võib-olla selle poolest hea, et ma olin kohalik, tundsin inimesi, tundsin neid juba 40.-st aastast, kuidas keegi suhtus Nõukogude võimus ja enamasti ikka kehvikut ja, ja siis oli keskmik imega tublisid, ausaid, keskmike. Tahtsid töötada, töötasid väga ausalt, vald oli suur, meil üks, 43 külavolinikud, seal oli manemaid noori ja olin sulaseid, kehvikuid ja naisi-mehi. Aga kõik tegid ausad tööd siis maakonna täitevkomitee poolt, tihti peeti neid õhtuseid, telefoni liidskasid. Spisid külavolinikud ka olema, pisteliselt küsiti jälle, et otseseid üleval ning tule räägi. Kõik tulid ilusse kokku. Isegi viie kuuemm rannakülas oli kaheksa kilomeetrit, kaugel. Moodustati maakorralduse komisjonid, kus oli kolmeliikmeline. Hiljem teda täiendage, muutus osakonnaks. Aga alguses, kui hakkasime tööle ja seda reformi läbi viimas, olin maagols, komisjon oli see, kes neid viis läbi siis sinna kuulus maamõõtja maakorraldaja. Aga see oli kolme valla peale. Nii et ega sisuliselt tuli täitevkomitee esimees ka seda kaarditööd teha ja mina seda kuigi palju tundsin koolis õpetati mehed, komisjon töötas, kuni peaaegu võiks öelda, niiviisi peaaegu iga päevik öösi kella ühe-kaheni muidu järgi ei jõudnud. Partorg oli siis Rõngu ja Aakre valla, tal osun oli meil aga Rõngu vallas, tema noh, väga-väga harva ja mina siis kapsamaal ja siis osa neid ülesandeid tuli minul lahendada. Täitevkomitee esimees oli ühtegi ka rahvakaitsepataljoni staabiülem. Tulin rahva täitsa liikmeid vaadata, paika panda. Ja meil oli 40 kolmeliikmeline päeva täitsa pataljon, külamehed, enamasti sulas poisid uusmaasaajad juurde, lõikesaajad. Nendega siis võideldi rahvavaenlaste vastu, aga ülesandeid tuli ligemalt ja kaugemalt juurde. Tartu linna käisime taastamas ja igal ühel tuli 48 tundi töötada. Ja meie objekt oli seal, kus on praegu poeapteek meie seal valdas seal väga paljudel kummikaarikut. Läheks nagu nahinjad, hobused ja neli tundi kolm pool, kus nüüd nii hästi minna, aga Tartu haridus, Raididki neeger, neli kell kolm hommiku. Nii et hommiku kaheksaks ja poole üheksaks olime kohal. Ei tahaks küll öelda, aga praegu nagu ma ei võrdleks praeguseid noori tolle aja vanadega vanadega tulivad välja, tulid kohe nii, et mitte. Läksime veidigi üle 100 inimese agi. Ütleksin sellele lisaks, et Rõngus Tartusse on üle 40 kilomeetri. Neljandal mail 1945 andis Eesti NSV ülemnõukogu presiidium välja seadluse külanõukogude moodustamise kohta Eesti NSV-s. Esimesel juunil kinnitati külanõukogude põhimäärus Hendrik Allikult, kes 40 aastat tagasi töötas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu aseesimehena ja põllud rahva Komissarina. Nüüd pisut arutlust selle sammu üle. Meil on ees, et nõukogude võimu ajal neid maa territoriaalsed jaotavast nii väga palju on tehtud. Alati, kui te olete märganud lehtedes, on tehtud ikka selle huvides, et valitsemistööd muutu operatiivsemaks ja nõukogude võimu rahvale Rähendade rahvas Nõukogude võimule ja külanõukogude moodustamine seal ka siis selle ka siis et vald on liiga suur üksus, et ei ka seal igale majapidamisele kuidagi ligidale, selleks on vaja moodustada nähud. Seni, kuni tegemist oli üksik üksikmajapidamiste ka. Maht oli valla täitevkomiteede normide kättesaamisega sellega no võib-olla ta siis oli see külanõukoguga teatud määral veel õigustatud mõjutatakse, jätab välisilmas, et oli tehtud ja selle tõttu siis meil oli see 234 valda 729 külanõukogu, nii et noh, olenes siis sellest valla suurusest tuli nii kolm, neli külanõu. Nii et nad olid teatud määral valla täitevkomitee abiorganid. Hiljem külanõukogud jäid aga vallatavatestada, külanõukogusid hakati kogu aeg guugeldama nende Sis arvu vähendama ja praegu on ta siis välja jõudnud, nagu ma ütlesin, et et neid on vähem kui omal ajal vallul. Nii et siis külanõukogu allus vallale, vald omakorda maakonnale. See struktuur püsis kuni 1950. aasta oktoobrikuuni, mil Eestis moodustati rajoonid. Nüüd aga külanõukogudest-Läänemaal Herbert-Armin leebil. Nelja Läänemaal moodustas ülemnõukogu presiidium 51 külanõukogu üldse kokku. Kullamaa vald siis oli, meil on üks suuremates valdades, seal oli viis külanõukogu. Kullamaa leev realiivi teenuse Vaikna ja Märjamaa, samuti oli seal neli küla, nagu teistes valdades oli ta nii kaks ja kolm külanõukogu. See ülemnõukogu presiidiumi seadus määras niisuguses külas ja külanõukogu peab asuma või alevikus tol ajal ruumid, muidugi külanõukogule oli väga raske leida, aga see hobulaenutuspunktides sai pandud alevi mingisuguse koolimaja, mingisugune huumori seal väikene külas, mõni talu ruumidad ja nõnda edasi. Nii et ikka ruumid seal ikka veel leitud. See külanõukogu kaadri oli väikene iseeneses tolleaegses tingimus, ka palgad olid väiksed, nii et ega meil siin eriti suurt nii kvalifitseeritud jõuda, sinna ei saanud ta uus maasaajatest siis Sa aktiivsematest külavolinikud sai või külanõukogud määratud. Et aktiiv ikkagi suurenes kogu aeg tol ajal peamised ülesanded olid. Külanõukogud ja valla täitevkomiteed kuulsama aktiiviga tegid ära päris suure töö. Ja Rõngu vallas. Meil tuli Rõngu külanõukogu, Valguta ja Palupera külanõukogu kolm külanõukogu. Jah, selle kaabliga oli natuke maetaks, mida raskemad muidugi valida tuli Downing hästi ettevalmistatud kaadrit meil ei olnud, kuskilt. Tuli sealt valida, kus, mis oli ja neid õpetada ja nad abiellusid ja pärast väga hästi asjalikult haisid, oss, midagi. Samas on meil ka väga tubli sekretär täitunud ja tee siis need küla nagu sekretäri. Võiks öelda kohe õpetus, viis nendega vestlusi ja niiviisi läbi mos maakonnas ka hiljem hakati läbi viima juba ja inimeste käik täitevkomiteesse, nagu vähenes selle tõttu, et nad said neid tõendeid juba külanõukogus oma ligemal jahvatus luua, vot ja nagu, mis siis olid niuksed ostuload mõnes suhtes ja selles suhtes muutuks kergemaks küll. 1945. aasta teise poole vabariiklike ajalehti sirvides leiab sealt üsnagi palju õpetussõnu külanõukogudetöötajatele. Uus asi tuli juhendada. Aga varsti hakkas ka kriitikat tulema. Mõnel pool ei saadud jalgu alla, ei olnud õiged inimesed, kohtadele pandud, ei osatud aktiivi rakendada ja nõnda edasi. Mõistagi kasvuraskused. Sõjajärgsed aastad see oli erakordne aeg, mis nõudis operatiivsust juhtimises suurt nõudlikkust, enese ja teiste suhtes vastutust ja veel kord vastutust. Siis kujunes välja olukorrale vastav juhtimisstiil. Kujunesid välja mitmesugused organisatsioonilise töövormid, mis olid sobivad just sellele ajajärgule täna peatumegi. Mõnel neist meenutab ajaloodoktor professor Ülo taigro, kes pärast sõda mõnda aega töötas partei keskkomitees. Ja mis oli selline huvitav asi sel ajal, nii nemad, pere, Kletška, see oli siis raadio teel tavaliselt öö stardis oli keskkomitee büroo koos, teinekord olid sinna juurde kutsutud kah, kas seal mõned ministrid, keda vaja, oli nuia sisse esimest karutamm, seda asja juhtisin ja tänu just nende partisaniliikumise radistidele sõidu organiseeritud sellisel siis, et keskkomitee bürool oli siis nii seal kuulda kõik. Ja siis kõikides maakondades oli kuulda vastaval raadioaparaadid seal ja vastavalt seal niipalju öelda, et võib-olla öelda nii, et kuulmine oli kahepoolne tavaliselt niisiis nautivat, kuidas teil läheb villavaru? No siis ta ikka selle maakonnakomitee siis, kas seal poliitiline sekretär hakkas siis oli ette kannavad nii ja veiniga no siis tuli büroo liikmed ja põhilised palun väga aktiivne samas jalal küsimusi, et vot miks ei ole järve sellel asjal nii küllalt energilist tempot ja miks on mahajäämusi ja nii edasi, nii edasi. Teine tähtis kampaania, oluline oli metsavarumine ka selles osas, kuidas on täidetud metsavarumisel ülesanded ja plaanid ja nii edasi. Ja keskibussis alasel läks nii-öelda peapesu kiita seal harva, keegi sai ikka tempu, nii arvati aktiivsem olema. Ja minu arvates oli nii, Vädasu kasust oli operatiivne, see asi seal oli nii-öelda vastastikune maakonnaga. Ja siis kiiresti saadi ära õiendada samal õhtul ja samal selle jutuajamise käigus vestlused, kus sai juba ära klaarida, kust millist abi siis vaja oli vaja saada, kui oli vaja saadede, seal keskkomiteest inimesed välja või siis sealt ministrite nõukogust või mõnest teisest kisk asutusest. Minu arvates nii vägagi operatiivne šaši oli. Ja sellele kontaktivormile lisandusid kontaktid kohtadel. Ja keskkomiteesse vajadus siis need keskkomitee sekretäri eriti ilusti, esimene sekretär, seltsimees kalundamulik, kogu aeg lennus peaaegu oma autoga. Ikka ta hilja ja hommikul vara ja öösiti sageli tuli sõita maal tola käes ja Kohtla järvel taastamise tööd just selle põlevkivi sinnar, sageli ta sõitis. Ja no tol ajal oli nii antud, ma mäletan näiteks esimesed sekretärid, kolm nagu julgerstajad või selle julgeoleku töötajad kaasas tema käsutusse, kes kallaletungi eest kaitsta ja nii edasi. Eks aeg ole andnud oma hinnangu mitmetelegi tolleaegsetele ettevõtmistele nagu seda võib kinnitada ka Hendrik Allik. Sulemeetod oli, tol ajal oli see nõndanimetatud volinikud, institutsioon, volinikke saeti igal võimalikul juhtumisel maal, tähendab, oli kõlli kampaania korraldamine kevadtöödeks siis hakkas heinategu, siis hakkas see koristamine ja siis hakkas juba varumine ja talvel oli see metsatööd. Metsanormid olid ju ka talumeeste peal, nii et aasta ringi oli neid külas neid volinikke liikumas üsna palju, kui palju neist tolku oli, ma ei julge mitte öelda, molisse tuli ka mitmel korral olla ja tagantjärele öelda ma arvan, et suur osa neist oli tarbetuid. No mis puutub näiteks külvi korraldasenamis, volinik sai teha, arvate, Talumees ta tahab ja jalad ei ole siis küllap kaekesedavama siis väga palju padustamise muidugi on olnud just selle põllumajandus üks suur patt on see, et kõik kippusid põllumeest õpetama, seal kõik olid kole, targad kippusid õpetama ja tihtipeale need, kelle, kelle omal seal põllumajanduses toimub ja siis hakkasid need moed käima. Tulime kogenud ja siis ta igalt poolt sügavalt, et võib-olla sealt tuleb ainult puht savi ja kivi tõstad juba seal peal siis tuli Lääne küll muukani, aga lumi on sulanud. Siis viska maha ja seal võttis tükk aega tükk aega, et hakati rääkima optimaatsetest külviaegades juba nõnda edasi ja nõnda jättes volinikud tuli mulle mitmel pool käia. Nukus ta võib-olla tõesti vahest ehk vajalik olla eneses ja majapidamisena mees jõudele ära kadunud olid seal üksikud vanemad naised, kes ta lihtsalt ei suutnud ära koristanud, siis tuli organiseerida. Vaat sarnastel üksikutel kohtadel oli seda vaja, aga lihtsalt lubage seletada, vajan vilja koristada, sadada teadis paremini, kui mehi. Palju peremeheta maad oli, et 170000 hektari, mis tuli maafondis ei usalda, anti välja ka siis, kui põllumaa Miseid külvamata. Ja siis tuli niisugune liikuminetvat alguses sõjal ja külvati veel seal punaarmee fondi. Ja pärast sai ka nii, et teatud nii-öelda inimeste hulk kohapeal organiseeritud, kes siis külvasid need tühjaks läinud maad täis. No seal võib-olla seal volinikul ka veel mingi funktsioon, agarikud selle tegelikult ka valla täitevkomiteede kohalikud parteiorganisatsiooni tegelikult sellise ära. No vilja valvamisest ma räägin seda villa varr mõistma. Targalt mäe oleks alati oleksime teinud. Kõigepealt tavalised kolle, kiiresti tuli vili kokku võtta, võtsime Coca, kuhu tabanud, sellepärast need. Ma ei ütleks, et praegu meil viljal lähevad, oleks hästi organiseerida naga alguses tihtipeale mingit ladusid õieti ei olnud ja nad said kõige primitiivsemate kusagil mõnesse vanasse aita või võta sinna kokku, seal teda kuivatada ei saa seal siginenud igasugused need viljakahjuri röövikud ja palju vilja läks lihtsalt sellepärast raiskaja nurgas rahvas rumala raha saadav olete lollid, nad Ratasele vilja kuivendamata vilja kokku paned laita, seal ta läheb tuliseks sellele brikese ja sellest mingit tolku. Nii et vot niisugust ebatarku tegusid tegime küllalt palju, nii et tagantjärele vaadates ei asjada volinikud instituudis võiks öelda niiviisi, et võib-olla mõne paljude vajalik, aga tihtipeale ja suuremal osal minu arvates meie oludes tol ajal oli ta teatud määral tarbetu oleks need inimesed, kes voliniku täna välja oled saadetud, oleks need inimesed iga päev seal maale tööle neil ainult lihtsalt siis ta oleks paist Sestluse kordades suurem abi andnud. Kui nad siis seda Ja võis juhtuda nii, nagu mäletab Herbert-Armin, leebin. See oli Märjamaal, alguses meil oli üks suuremaid valdasid, ma sõitsin sinna kohale, seal oli seitse voliniku kohale, kõik istusid siis seal Märjamaa täitevkomitees ja arutasid omavahel. No mina läksin siis sinna ja ütlesin, et kuulge, seltsimehed, et et aitab sellest omavahelisest jutust, et ma jagan, täitsin külanõukogude vahel ära, igaüks läheb teatava piirkondi, hakkab organiseerima viljavarustajaid, organiseerima koha peal. Et siin keskel ei ole mõtet helistada ja nii sai tehtud ja muidugi ta väärad koorid. Tegi volinik, mis ta tegi või tegemata jättis, aga maal ringi liikumine oli talle siis tihtipeale isegi eluohtlik. Ülo taigromeerutab. Maakonna komitees oli selline tava, näiteks Viljandi maakonnakomitee propagandaosakonna juhataja oli Linda Kuusberg, kirjanikul Browskibel Kuusbergi õde. Ja siis oli kombeks, et kui näiteks Viljandist välja sõitis, nüüd sinna valda või teisi valdab siis ta aja pärast helistas, et kas jõudsid need kohale jõudnud abanditismile laialdaselt tulistamisi oli kal, kes surma said nii edasi. Kord ma mäletan ka Karksi valdama agressiivselt vallas, seal nii tegin ringi, peale sisse jõudsime, jääks ei valda. Ja sealt Äksi valla täitevkomitee esimehe asetäitja ta oli juba kaunis aastates, mees paistis olema. Ta nimi oli Jakob puha koode. No ja tema rääkis, et vat seal, kas seal mõõdun sulle paar vanema tema aknasse visati granaat, kodukohaga ollakse kuidagi õnnelikult selles mõttes, et sattus vastu akna raamitud, purunesid klaasid, kõik nii edasi, aga perekonnast nagu keegi surma ei saanud, ta oli veel sellises metsalises kohas laarset tee balt tulistati teda, kui ta tuli seal täitevkomitee, siis ütlevad et, et kas ma võiks teie poole röövima tulla elama sellekohased kaks, kolm päevase ühes vallas peatatud ja muidugi, et kui tal on julgetud, et mina muidugi noh, ma ütlesin, kahed, terve sõda on läbi sõditud Balti laevastikus seal limiidi blokaadist sõditud, et kas meie juures siis neid siin nüüd mõningaid bandiidi rühmitusi nüüd ja minul oli ikkagi relv kaasas? Olid maa koukis, granaadid kaasa alati, sest seda võis iga minut, mida vaja minna. Sest olukord oli ikka selline tõesti, teinekord ma siin võib juba näited, kus ikka saivad kõvasti pihta ja raskelt kannatada. Ja siis ma läksin sinna, noh siis seal elasime kopis, tal kaks laps oli veel ja noh, abikaasa abikaasa sauna, siis läksime saunaga, saunas sai ka oldud tõesti, nii et ühes käes, teises olid kas granaat või siis revolver. Käepäev, kõik oleks. Nii palju siis tänaseks. Tagantjärele võib tunduda mõnelegi toona seisti üsna kaugel neist demokraatlikest põhimõtetest, mis nõukogude võimule ikka omased on olnud. Kedagi valitud volinike näol oli korralduste, andjaid ja käsutajaid, kui palju inimesi kisti sageli eemale nende põhitööst. Kuid ei tohi unustada. Kõik nõukogudeorganid tegutsesid rahva silmade all, mis olid ikka rangelt kontrollivad. Kõike viidi ellu rahva aktiivsel osavõtul rahva huvides. Selle tõttu oli nõukogude tööl ka sõjajärgsetel aastatel sügav demokraatlik sisu.