Täna me räägime Reneedeegaardist, mehest, kelle panus Euroopa kultuuri alates seitsmeteistkümnendast sajandist on olnud võib-olla suurem kui kellelgi teisel Euroopa kultuuri. Ajaloolased arvavad, et räneedeegaarti võib võrrelda ainult 20. sajandi filosoofi Edmund Hušerliga ja kui tutvuda Reneedeegaardi tegevusega, siis üllatab tõepoolest tema mitmekülgsus ja mitte ainult mitmekülgsus. Vait ka saavutuste rohkus. Ükskõik millega te kaart ei oleks ka tegelenud, jõudis ta selles valdkonnas kindlasti väljapaistvate tulemuste juurde. Näiteks matemaatikas on renede kaar analüütilise geomeetria rajaja. Mehaanikas sõnastas ta mõju ja vastumõju. Seaduse optikas aga tuletas valguse murdumise seaduse. Deckardi panus on suur ka füsioloogias. Näiteks füsioloogias avastas ta käitumise reflektuurse olemuse ja laiendas determinism printsiipi ka elavale loodusele. Kuid arvatakse, et teekaardi teeneid on kõige suuremad siiski filosoofias sest alates seitsmeteistkümnendasse tasandist saab alguse täiesti uus lähenemine maailmale. Uus filosoofia, mille üheks rajajaks on just areni. Deckart. Renee Deckar. Ta elas seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaal. Sündis 1596. aastal Lõuna-Prantsusmaal ja Prantsusmaa oli ju üsna huvitav seitsmeteistkümnenda sajandi algul. Kogu see ajalooline taust erines tunduvalt teistest Euroopa riikidest. Huvitav on võrrelda Prantsusmaad, tolle Prantsusmaad, teiste Euroopa tippriikidega. Torkab silma see, et Kuueteistkümnenda sajandi lõpul, seitsmeteistkümnes sajandi esimesel poolel Prantsusmaa olin territooriumite, rahvaarvult Euroopa kõige suurem tsentraliseeritud riik. Tema elanike arvu hinnatakse umbes seal all seitsmeteistkümnele, 18-le miljonile. Ja selgelt andis tunda see, et Prantsusmaa oli kõige varem jõudnud ja kõige tugevamini kindlustanud oma absoluutse monarhia positsioonid. Kuid teiselt poolt sotsiaalselt struktuurilt ühiskond ja majandusareng oli Prantsusmaalt tunduvalt aeglasem kui Inglismaal, kus hakkas väga vaimukalt ennast tunda andma tööstuslik pööre. Ja muidugi Madalmaad, mis oli juba pikka aega selline vaba mõtlemise ja üldse ka kodanlus arengu ja tööstuse teaduse arengu kantsiks. Nii Prantsusmaa oli väga selgelt armunud absoluutliku monarhia riik. See pani oma pitseri nii mitte ainult majanduselule sotsiaalsele elule väga tugevalt prantsuse kultuurimiljöös, tollal ka kunstile. No näiteks, kui võrrelda kõrval asuvate kunsti ja kultuuri selliste keskuste nagu Itaalia renessansijärgne, Itaalia või Madalmaad, siis Prantsusmaa seitseteistkümnendale kaheksa sajandi kultuurijõud olid väga tugeval määral just nagu kuningavõimu ja kuninga õukonna poolt enda alla haaratud. Ja mida näiteks ei suutnud teha kunstil õnneks Hispaania monarhid. See õnnestus Prantsusmaa võimsatele mõjukatele valitsejatele nende lähikondlastele väga hästi, neid mitte juhuslikult. Prantsusmaa kunsti teoreetilises kirjanduses on välja kujunenud traditsioon seostada sel aja prantsuse kunsti stiililiselt etapid just kuninganimetaja nimedega, seal ütleme, luind, Neljateistkümnenda stiil. Toosama, kes ütles, et riik, see olen mina küllaltki uhkelt, tuletage meelde, et see aeg, millest praegu räägime, on ju meile kõikidele lapsepõlvest tuttav, k tüma romaanide järele kolm musketäri ja nii edasi, Richelieu valitsemisaeg langeb sinna aega ressile, kes nüüd aasta enne Loi Neljateistkümnenda surma 1642 suri. Temalt oli pärit kuulus lennukas ka lauset minu esimeseks eesmärgiks oli kuninga Suurus teiseks riigi vägevus. Nii et me näeme, et see sotsiaalne ühiskondlik foon millel dekaartne töötas, piss isegi sõdis, ta osales kolmekümneaastases sõjas ja kogu sellel foonil me näeme, et prantsuse ühiskondlik elu oli väga tugevalt tsentristlik ja koondunud kõik kuninga tema õukonna ümber ja näiteks kunstiajaloo kirjanduse seisukoha pealt näemegi, et ta ei saanudki muutmine olla kui kuningate helistamine ja selles mõttes ta oligi selline noh, prantsuspärane barokk või temal puudus selline Itaalia võib-olla baraki ekstaatilisus oli enam nagu korrastatum Akadeemilisem ja no hiljem kasvas sealt välja juba, me teame juba sina, varajane Eurococo, Luige 11. stiil ja nii edasi, tähendab kõik see prantsuse kunsti kultuurielu, oli kuningakeskne. Jaa, rööneedeegaard ise pärines ju aadliperekonnast ja arvatakse, et see aadlipäritolu jättis sügava jälje ka tema tegevusele, sest tol ajal aadlisoost inimene võis ikkagi pühendada ennast ainult vaimsele tööle ja kogude kaardi tegevus tõepoolest on rohkem seotud just vaimse töö, kuigi sa siin märkisid, et ta osales ka kolmekümneaastasest sõjast, aga see on ilmselt ka tingitud rohkem perekonna traditsioonidest. Kuna tol ajal aadliperekonna heaks tooniks loeti ka osa võtma siis sõjaväeteenistusest, aga võib-olla räägime paar sõna Renee Deckarty eluloost. Dekalt sündis siis 1596. aastal ja alates kaheksandast eluaastast õppis ta jesuiitide kolleegiumis. Sisoikide kolleegium andis tol ajal suhteliselt hea hariduse. Sõna- ja sõit seostub meil kõige halvaga ja ta on puhtalt negatiivne ja sõimusõna. Tegelikult on see olnud organisatsioon, mille liikmeid on paljude üsna tumedate asjade sooritamiseks kasutatud. Aga Nende koolisüsteem on praeguseni üks paremaid. Ja Deckard, kes jäi juba kaheaastaselt vaeslapseks, aga ühe tubli imetaja tõttu kosus kiiresti ellu jäi. Ta ise maksis sellele oma hammele eluaegset pensioni. Tänutäheks avaldas noorelt just vaimuandeid, nõnda et isa saatis kaheksaaastase poja alles mõne aja eest Henri neljanda poolt La Fleshi asutatud jesuiitide kooli. Ja seal ta õppis keeli, matemaatikat, filosoofiat ja teoloogiat jesuiitide kooli üheks ise rasuseks ongi väga erinevate keelte õpetamine olnud. Ja sellest koolist jäid ka kaardile head mälestused ja tema arvates kuskile õpetatud teadusi paremini kui lahvlažis. Ja jesuiidid mõistsid hinnata ka tema vaimuandeid ning silmas pidades ta nõrka tervist võimaldasid tal hommikuti kauem voodis lamada. Ja kasutades hommikust värskust ja selgust, harjus Deckar töötama ja mõtlema voodis, nii et. Süstemaatilisus ja rangust teiselt poolt ka palju suurem ühe konkreetse inimese arvestamine. See komm oli tal ilmselt säilinud kogu elu, isegi sõjakäikudel ja hiljemgi ta ikka tavatses poole päevani välja magada. Rahulikult. Öeldakse. Ja hiljem ta isegi on meenunud tõepoolest seda oma koolipõlve ja neid varajasi hommikutunde, kui ta sai hommikuti voodis pikemalt lesida. Kui teised lapsed on märkinud, et huvi matemaatika vastu tekkis just hommikustel mõtiskluste tundidel siis ta lahendas omaette, tihti juba üsna tõsiseid matemaatikaülesandeid. Ja kui nüüd võrrelda Francis päikoniga, siis Deckardi elukäik erineb selles mõttes, et ta oleks võinud ka sukelduda sellesse väga kirevasse poliitilisse ellu. Aga kui ta 1612 lõpetas selle kooli ja asus isa soovil Pariisi elama, et tutvuda seltskondliku eluga siis ta elas seal vaid paar aastat aadliku nooruki lõbusad ja pealiskaudset elu. Kuid see, mida ees õigeid, ütlevad, et andke lapsed esimeseks seitsmeks aastaks, meie käte pärast võite teha Nendega, mis te tahate. Toimib siin sellegi mehe puhul, nõnda, et ta head sidemed oma endiste koolisõpradega. Kelledest eri mainimisväärne matemaatik, paater, mersen hoidsid alal huvi teaduste vastu ja aastal 1614 kadusta korraga lõbusast sõprade ringist ja asus elama Pariisi eeslinna kus ta viibis üle paari aasta. Uurides usinasti matemaatikat, et ja seda tema uut asukohta teadsid ainult mõned üksikud, kõige lähemad sõbrad. Ja nii kestis see 16. aastani. Meil ühel päeval teda juhuslikult kohtas üks kergemeelsest sõprust, kes ta siis uuesti tagasi viis seltskonda, nii et sellest aastast 1617 algaste elus niisugune vaheldusrikas ja liikuv ajajärk. Ta reisis Hollandisse ja astus vabatahtlikuna Nassau printsi mooritzi teenistusse. Paari aasta pärast sattus ta Saksamaale ja ja augustis 1619 nägi ta pealt Ferdinand teise keisriks kroonimist Frankfurdis Maini ääres. Temale endale väga oluliseks kujunes 1619. 20. aasta talv. Varajane talve tulek sundis teda koos armeega nõu purgi juurde laagrisse jääma ja tal oli palju vaba aega. Siis taandus oma mõtteile ja ta märkas, et. Teadmised olid väga kaootilised olukorras ja ta tahtis hakata luua nendesse mingite kordaja selgust ja ta ei suutnud kuidagi leida selleks mingit lähtepunkti või kriteeriumi. Ja siis korraga ühel päeval ta avastas, et parimaks mõõdupuuks osutub üldine kahtlus tuut universel. Ja kohe mõistis ta kasutada oma vastset relva, et näha iseennast ja kogu maailma täiesti uues valguses. Ja talle selgusid kiiresti ta uue meetodi alused ja ei möödunud palju aega, kui ta jõudis hiilgavaid tulemustele matemaatikas, nii et üpris noore mehena. Ja nõnda justkui möödaminnes sky. Ta leiutab analüütilise geomeetria. Ja kahtluseprintsiip kujuneb tõepoolest kogu tema filosoofia ja teadusliku tunnetuse lähtealuseks. Aga võib-olla räägiksime enne, kui selle kahtluseprintsiibi juurde, et minna veel pikemalt kaarti meetodist alates 1628.-st aastast tõmbus dekaart väga otsustavalt tagasi just teadusliku vaikusesse ja ligi 20 aastat elas ta Hollandis, kus valmisid just tema filosoofiaalased peateosed. Ja pärast tema esimeste tööde ilmumist hakkasid Hollandi ülikoolide juures kujunema kartes Jaanlikud koolkonnad, karteesiusande kaardi Lätiniseeritud nimi ja need koolkonnad sattusid omavahel vastuollu, põhjustasid üsna palju tülisid, ortodokssed kiriklastega. See kibestas väga tõsiselt tagasihoidliku filosoofi ja arvatakse, et see oli ka üheks põhjuseks, miks dekaart 1649. aastal kolis elama Rootsi nõustus või nõustus, jah, rootse Rootsi noore kuninganna Kristiina kutsel asus elama Rootsi, kus ta küll õige pea suri, sest ta sõitis sinna Rootsi sügisesel ajal. Ilm oli üsna vilets ja Deckart oli nõrga tervisega ning varsti pärast Rootsi jõudmist ta suri. Aga minu meelest siin isegi võiks paar sõna veel rääkida tema rootsi elust, sest Rootsi Kuninganna Kristiine tegi tekk kaardile. Isegi ettepanek asuda äsja Oudova Rootsi Teaduste Akadeemia etteotsa, aga dekaan kategooriliselt keeldus sellest ettepanekust ja ütles, et siiski Rootsi teaduste akadeemia eesotsas peaks olema kindlasti rahvuselt rootslane ning me teame, et see punkt on Rootsi teaduste akadeemia põhikirjas siiani esikohale. Aga see oli Deckarty poolt pakutud pakutud sõnastus. Kahtlemata väga põnev isiksus oli nagu suurmehed üldse. Kuid isiksuse kirjutamise mõttes on ju kõik autorid rõhutavad seda huvitavat seika, et et suhteliselt nomite põlglikult, kuid kui tõlgu kehtedes suhtus teiste teostesse raamatutesse ja ja luges vähe, üldiselt ja rohkem mõtlesid. Ja ja ta lausa arvas, et, et see tuleb mõtlemisele kasuks. Rohkem tuleb tutvuda looduse raamatuga, nagu ta armastas ööl näha maailma oma pilgu ja silmade läbi ja mingis mõttes see seisukoht läbib ka kogu tema filosoofiat, sest veel vanas põlves oli ta seisukohal, et üks tark inimene komistab Tõeotsa ennemini kui terve kollektiiv. Et ikkagi tuleb väga kriitiliselt suhtuda alati teiste seisukohtadesse ja töötada välja iga asja kohta oma arvamus, oma nägemine. Aga kui minna nüüd võib-olla tema filosoofia juurde, siis minu arvates üks tähtsam idee, millest ta räägib juba oma varajastes töödes, on teaduse ühtsuse. Ideekaart on seisukohal, et kõik teadused on omavahel nii tihedalt seotud, et hoopis kergem on uurida neid vastastikuste seoste kaudu kui eraldi. Ja selle idee illustreerimiseks kasutatud tas ta puu metafoori, teadushoonet, võrdlaste kaart puuga puuga, kus puujuurte eks on filosoofia puu tüveks füüsika oksadeks, aga mis võrsuvad tüvest, on kõik teised teadused ja tähtsamatest tähtsamateks teadusteks luges TEMA rakenduslikum mehhaanikat, eetikat ja meditsiinis. Deckart oli seisukohal, et nii nagu puuviljakuse üle ei otsustada tema juurte tugevuse või tüve võimsuse vait okstel kasvavate viljade järgi. Nii sõltub ka teaduse praktiline kasulikkus eelkõige rakendusteadustest ja praktiliselt kasulikud on need teadused, mis võrsuvad okstest ja asuvad teadushoone katusel. Samas Deckardaga rõhutas teiste teaduste suurt sõltuvust filosoofiast. Filosoofia peaks olema kõigile teistele teadustele justkui vundamendiks ja sellest arutlusest. Me võime järeldada ette, kaart läheneb tunnetuse lähtepunkti küsimusele hoopis teistmoodi kui Francis Veikkond, sest peekon hindas väga kõrgelt just induktsiooni meetodit tunnetus teid üksikult üldisele dekaar taga alustav filosoofia kõige üldisemalt printsiipide väljaselgitamise eest. Edasi jõuab ta füüsika üldprintsiipide nii ning sealt juba konkreetsete teadusteni, mis justkui on Need viljad, mis kasvavad puuokstel ja põhiküsimuseks kaarti filosoofias ongi tunnetuse aluse probleem. Kuigi sellest küsimusest rääkis juba Francis Bacon, siiski arvatakse, et just tekk kaardist saab alguse selle probleemi väga Täpne püstitamine ja tunnetuse lähtepunkti. Küsimus läbib kogu järgnevat Lääne-Euroopa filosoofiat. Mingis mõttes Lääne-Euroopa filosoofia ajalugu ongi tunnetuse lähtepunkti probleemi erinev lahendus. Võib-olla edasi mõtiskle eksimegi või arutaksime seda, kuidas dekaart lahendas tunnetuse lähtepunkti. Küsimust. Deckarty loetakse tõesti, nagu siin juba ka räägitud tänat uue filosoofia uue teadvuse nagu aluse rajaja, eks, ja just ka uue tunnetuse õpetuse alusena kaheldakse pärast teda ju aastasadu on enam-vähem tema poolt alustatud sellist meetodit ju rakendatud. Tema esitas just nõudmise ümber hinnata kogu senine filosoofiline ja teaduslik traditsioon väga selgelt kaheda vastandas keskaegsele isegi vanale antiik sellele mõtlemisele, eriti selle autoritaarsusele dogmaatilisusele uue, nagu siin juba öeldud, kahtleva filosoofia ja ka erinevalt Peikonist, kes ju apelleeris nagu rääkisime eelmistel kordadel kogemusele vaatlusele kaart pöördus just mõistusi ja eneseteadvuse poole ja ilmselt muidugi mitte ilma sisemisi mingi teatud poleemikata Kesk-Aasia filosoofiaga. Ta nõudis just nimelt seda, et igasuguse filosoofilise mõtlemise aluseks peab olema evidentsus või noh, ilmselgelt kui see printsiip ehk siin vahetu tõsikindluse põhimõte ja siit hakkas ta, kogu see muu tunnetusteooria ju välja arenema. Et miski peab olema niivõrd ilmselge ja kindel mis oleks no või see tema nõu oli samane isegi nõuded nõudega kontrollida igasugust teadmist loomuliku mõistuse valguse abil. Aga see just eeldaski loobumist igasugustest dogmaatilistest, autoritaarsetes, isegi tavasellistest harjumustest ja isegi usule tuginevatest vaadetest. Ja just ta vastandas, ütleme, traditsiooniliste teadmiste edastamisele, vormidele, tavale näidetele just sellise ilmselge teadmise ja oli veendunud, et tõde saab omaseks nagu juba siin ütlesid, et pigem sata omaseks ühele inimesele kui tervele rahvamassile või rahvalõvi või siin Aktiivse, ütleme tõsikindluse põhimõte. See tähendas nüüd mitte võõraste arvamuste omaksvõttu, vaid just iseenda seesmist veendumuste loomist. Ja seesama kahtlemine peab puhastama pinda ratsionaalse kultuuri ülesehitamise, ütles. Selle ilme selguse printsiibiga ongi seotud tema esimene reegel, kus ta räägib, et tõene on vaid see, mida tunnetatakse intuitiivselt, selgelt ja ilmselt. Jaanus tuleb aga kahelda, võib-olla räägime sellest reeglist järgmises saates, sest mingis mõttes siit kasvab välja kase koogito ergo sum printsiip. Aga täna praegu võib-olla tutvustaksime ka neid teisi reegleid. Teine reegel räägib ju sellest, et iga tekkinud raskust tuleb jaotada nii mitmeks osaks kui vähegi võimalik. Küsimus on selles, et alaprobleeme on alati lihtsam lahendada kui probleemi tervikuna ja see reegel puudutab teaduslike ülesannete analüüsi. Aga kolmandas reeglise nõuab ta mõtlemise korrastamist, räägib sellest, et teadlane peaks alustama alati nendest asjadest mis on kergemini tunnetatavalt tühistatud ja tõestatud ja üle minema siis keerulisemate esemete ja nähtuste juurde. Ja. Neljas reegel märgib seda, et kõigist uurimissfääridest, mille vastu huvi tuntakse, tuleb koostada faktide hüpoteeside süsteemide avastust, kirjeldus ja täielik nimekiri selleks, et veenduda, et midagi pole unustatud. Ühesõnaga ei ole mõtet hakata jalgratast leiutama. Kõigepealt tuleb selgusele jõuda, kas see jalgratas on juba leiutatud ja edasi minna selle juurde, et kuidas seda täiustada. Need on neli reeglid mis peaksid olema aluseks teaduslikule tunnetusele. Neljast reeglist tuleks kinni pidada ja nagu me juba märkisime nimetatud reeglitest, on kõige tähtsam just esimene reegel, tõene on vaid see, mida tunnetatakse intuitiivselt, selgelt ja ilmselt võib-olla täpsustaksime siin seda mõistet intuitiivne. Intuitsioon on ju teadusliku, isegi teekaart ju suurepärane, geniaalne matemaatik. See on mõningas mõttes paradoksaalne intuitsioon või kuulub sinna valdkonda rohkem, kus me oleme harjunud tähendab mitte niivõrd täpsete loogiliste tõestust tööstuslike ridadega, vaid vaid eesti vaimu välgatusega ja ka inspiratsiooniks sellise valgustatusega ta tuleb ju kusagilt sügavusest, kas kosmosest minust endast seest intuitsiooni annab mingi tõe mulle täitsa ilmselgelt kätte, nii et ta on minu meelest just väga paradoksaalne nähtus. Ta ei ole teaduslikult ilmselge, kuid sealsamas teekaarti, et temal just põhipanusega Aga teekaart räägib ju intellektuaalsest intuitsioonist ja vastandab seda kujundlikule intuitsioonile. Peekon rääkis kujundlikust intuitsioonist. Aga väga oluline on see, et dekaan Ta pöörab tähelepanu intellektuaalsele intuitsioonile ja mille poolest see intellektuaalne intuitsioon erineb kujundlikust intuitsioonist. Võib-olla lihtsalt näite Deckardi enda filosoofiast, kuidas ta neid asju selgitab? Ta räägib näiteks nii, et oletame, et me mõtleme viisnurgas, kuusnurgast või isegi 20 nurgast. Ja taolisel juhul me mitte ainult ei mõtle, vaid meiega. Lähme meiega kujutleme. No ilmselt tõepoolest üsna hea kujutlusvõimega inimene võib ka naha 20 nurka. Kui me aga läheme juba suurema üldistuse tasandile näiteks 1000 nurga juurde, siis me ei näe, vaid ainult mõtleme dekaadi arvates seda tüüpi selgeid mõisteid on intellekt reaalselt olemas väga palju. Mõningaid nendest nähakse ka kujutluse abil, kuid minnes juba kõrgemate üldistuste tasandile ei ole võimalus enam näha. On võimalus ainult mõelda ja intuitsioon omandab oma intellektuaalse iseloomu, põhiliselt just anti irratsionaalsuse kaudu. Jaa, Teduktiivne järeldus saab alguse intuitiivselt ilmsetest ja selgetest tõdedest, nagu ütleb esimene reegel, millest me siin rääkisime. Jaanust tuleb aga kahelt ja kahelda tuleb kõiges, milles vähegi kahelda saab. Mingis mõttes on dekaarti kahtlusel ju absoluutne iseloom. Dekaart räägib tõepoolest sellest, et kahelda tuleb absoluutselt kõigis, milles üldse kahelda saab. Kahelda tuleb meelteandmetes võib juhtuda, et meeled lihtsalt meid petavad, aga kahelda tuleb mitte ainult meelteandmetes, vaid kahelda tuleb isegi matemaatik tõdedes, sest võib ju juhtuda nii, et jumal sunnib meil tegema arvutustes vigu, nii et kahtleb kõigis, milles vähegi kahelda. Maad ja nii edasi arutledes jõuab dekaalt järeldusele, et on siiski olemas asi, milles kahelda ei saa. Ja kahelda ei saa selles, et me kahtleme. Kui me aga kahtleme, siis ka mõtleme, siis me ka oleme. Ja koogito on, kuigi igasuguse tõsikindla tunnetuse lähtealus mõtlen järelikult olen ka olemas koogid, Torgo summ, seedeegaardi kuulus printsiip, mis on aluseks kogu tema filosoofiale, tema tunnetusteooriale ja printsiip, mis ei anna rahu ka järgmist sajandite mõtlejatele, mille poole pöördutakse ikka ja jälle tagasi.