Keelekõrv tere päevast. Novembris ilmub uus õigekeelsuse sõnaraamat, mille kohanime valimikku on koostanud Peeter Päll. Samuti toimus sel nädalal Tallinnas ÜRO kohanime ekspertide töörühma koosolek. Nii et ühelt poolt rahvusvaheline koostöö, teiselt poolt meie oma igapäevane keelehool ja jätkab juba Peeter Päll. Misasja need ÜRO lased siis Eestis ajasid? ÜRO juures iga viie aasta tagant kutsutakse kokku riikide esindajaid, et nad räägiksid oma kohanimekorralduse probleemidest ja seal moodustatakse niisugune ekspertide rühm ÜRO kohanime ekspertide rühm. Iga kahe aasta tagant toimub ka nende ekspertide rühma kogunemine ja selles ekspertide rühmas omakorda on kahte liiki jahutud, tõsi, ühed on sellised keelelis geograafilised näiteks Eesti kuulub koos Läti, Leedu ja ja meie puhul ka Venemaaga. Nii nimetati balti jaotise, aga on olemas siis ka töörühmad, mis tegelevad üksikute teemadega näiteks siis kursuste korraldamine, terminoloogia, mida kasutatakse Ladinsatsiooni süsteemid, mille töörühm siis praegu parasjagu Tallinnas koos on ja selles Ladinatsioonid töörühmas tõepoolest minu ametiks on olla see niinimetatud kokkukutsuja, kes seda tööd püüab siis suunata, ütleme nüüd. Eesti keeles ka misse latinisatsioon on. Kuidas me kirjutame nimesid, mis algselt mõnes muus tähestikus, ladina tähestik, meil eesti keeles, ladina tähestik, aga vene keelt kirjutatakse kirillitsas. On olemas araabia tähestik, hiina kirjasüsteem, nii et küsimus on selles, kuidas me neid nimesid ladina tähestiku ümber kirjutame, kuidas me neid latiseerime ja suurõlis. Rahvusvaheline ideaal on, see keele jaoks oleks olemas üks ja ühtne rahvusvaheline süsteem. Siin on tuua just hea näide hiina keelena. Tänapäeval enamasti ei teki küsimusi, kuidas hiina nimesid kirjutada, kogu maailm kirjutab need enam-vähem ühtmoodi. Ja see ongi just see ühtse lastentsatsiooni põhimõte, mis siin on ideaalsel kujul teostunud. Aga samas on ju ikkagi igal riigil on mingid maad, mida tõlgitakse nende keelde või kui ma vaatan mingid saksa kanalid, siis seal on nagu maade nimed ühtemoodi ja prantslastel teistmoodi. Traditsioonid. Traditsioonid on just need, mis ühest küljest segavad ja teisest küljest ehk aitavad, sest et loomulikult on ju nimesid vahendatud keelest, keelde, kirja vesistki, kirjaviisi sajandeid, aastatuhandeid, võib isegi öelda. Esimesed niisugust ümberkirjutamisel näitajad tulevad juba piilvis välja, aga millega praegu tegeldakse, on siis tõesti see, et et leida neid rahvusvaheliselt sobivaid kokkuleppeid, kus enam-vähem kõik osalised võiksid olla nõus. Milliste keeltega Tallinna kohtumisel tegeleda? Tegeldi kõigi nende keeltega, mis kasutavad mitte ladina kirja, kui me siit lähedalt võtame Vene-Valgevene, ukraina, lähme kaugemale araabia, pärsia ja nii edasi, nii et võiks öelda, et kogu maailmaga tegelesime territoriaalselt, on isegi neid maid rohkem, kes ei kasutanud ladina tähestikku. Aga muidugi arvuliselt neid nii palju ei ole ja, ja me võtame vaatluse alla mitte kõik keeled maailmas loomulikult, vaid ainult need, mis on riikide ametikeeled. Kes olid need, kes siin Tallinnas seda asja arutamas olid? Esindatud oli kokku 10 maad, töörühma liikmed esindavad mingis mõttes nagu kahte rühma, et ühest küljest need nii-öelda suured kasutajad vaat kes väga palju teiste riikide kohanemised oma töös vajavad. Näiteks Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teisest küljest olid esindatud, on need riigid, kelle nimesid siis kasutatakse näiteks Iisraeli, Alžeeria. Lugesin teie materjalidest, seal oli esindatud avaesitatud Ukraina ja Valgevene Tadžiki ja veel sealt eksootilisemaid. Neid inimesi endid ei olnud, et kuidas, kuidas siis sedalaadi koostöö käib, et nende keel ju ja teie siin korraldatud. Ei, meie ei korralda midagi, see põhimõtteliselt käib nii, et algatused teevad ikkagi need maad ise meie töörühma ülesanne. On lihtsalt käsitleda neid, neid ettepanekuid, mida need maadise annavad meile ja Ukraina ning Valgevene puhul on just selline olukord, et nad on ise niisugused standardid oma nimede kirjutamiseks välja töötanud ja on siis meile need välja pakkunud arutamiseks ja kui kui töörühm on igati nõus nende süsteemidega, kui on teised osavõtvat maad nõus, siis järgmisel aastal ÜRO kohanimekorraldus konverentsil need kiidetakse resolutsiooniga heaks. Et selline on toimimisviis ja iseäranis just niisuguste rahvusvaheliste koos ürituste puhul on see tavaline, et esiteks on vaja ju nendel maadel ennestel teadvustada, et see Kreem, kuidas nende nimesid teisteski tähestikus kirjutada. Ja teiseks on vaja, et nad selle ettepaneku ise teeksid. Ja siis alles järgneb see, et hakkab rahvusvaheline arutelu ja lõpuks siis peaks jõudma selle vastuvõtmiseni. Praktika näitab, et olgu küll, et resolutsioon on vastu võetud ja süsteem heaks kiidetud. Sellegipoolest neid ei, kas ei rakendata või on muidu muid probleeme, nii et. Me mitte ainult ei käsitle neid ettepanekuid, kuidas ühte või teist nime ladina tähti tegelikult vahendada, vaid ka seda, kuidas see tegelikult ellu rakendatakse, et me vaatame selleks, milliseid väljaandeid need maad on koostanud ladina tähtedes kaart, nimestikke ja nii edasi, nii et see on üks suur suur protsess ja see kahjuks vist tundub, et ei lõppevale otsa. See on võrgustik, mis hõlmab peale keeleinimeste veel teisigi. Filoloogi, teil on siin isegi tagasihoidlikum roll, sest põhilised ringkonnad, kes kohanimede korrastamisest huvitatud, on siiski eeskätt kartograafid ja ütleme, riigi need asutused saavad korrastatud kohanimesid. No tuleme Eesti juurde, et meil on, eks ole, kartograafia on üks valdkond, kus tingimata peab asutama korrastatud nimesid. Aga loomulikult nime aadressi osa vajavad väga paljud teenistused, politsei, kiirabi, päästeamet ja nii edasi, nii et see on hästi lai ringkond neid huvitatud asutusi, kes kes selles töös võiksid osaleda ja, ja tüüpiliselt nendel kogunemistel on küll need tõepoolest kartograafid ja kaardistusagentuurid, kes, kes seal osalevad, aga õnneks keeleteadlasi, sest nime küsimast seal ei saab kuidagi mööda keelest. Kipub olema ju nii, et oma lähinaabrite jaoks on meil kohanimed nagu omakeelsed see on juba meie, meie keeletraditsioonis, teil on ka omaette ekspertrühm Balti piirkonna kohta, kas see, kuidas me näiteks ajame asju seal araabia maailmaga ja need standard, mis kehtivad näiteks siin lähiümbruse puhul, kas seal on ka mingisugused teised reeglid? Seda ei saa öelda, et teisi reegleid oleks ja ja võib-olla need piirid ei ole ka nii selgelt, et lähimaade puhul oleks meil nagu üks praktika kaugete maade puhul, teine praktika, sest võidakse tõesti mõelda, et meil ei ole Nende kaugete maadega mitte mingit pistmist, aga kui me mõtleme kasvõi vanale roomale või Kreekale, siis meie kultuurist väga suure aluse moodustab ju see antiikaegne kultuur ja seetõttu ka need nimed, mida juba sellest ajast alates me tunneme, kasutame neid juba, on läbinud mingisuguse teisenemis protsessi või, või on mingi korrastatus tekkinud sealne arusaam, kuidas neid nimesid edasi anname. Ja meie lähipiirkonnas on muidugi neid, neid nimesid ka küllalt palju, mida me kasutame natuke oma kelda juba sobitatud kujul. See on see seaduspärasus, mis kehtib ikka nende objektide kohta, millega me rohkem tegelema, et kui nüüd rääkida nimede mugandamisest, siis tõepoolest lähikohtade nimesid on palju mugandatud. Ja on ka Nende piirkondade nimesid, millega me oleme väga palju kokku puutunud meist kaugemale, ma mõtlen just antiikajavööndit Euroopas. Meie nimetame Peipsi järve Peipsiga, venelased nimetavad Tšuzzcoeoosi ära, et siis õigus on mõlemad. Peipsi järve puhul tuleb ikkagi öelda, et pool järve meie oma ja loomulikult meil on õigus, nii nagu igal riigil on õigus oma maa kohta nimetada iseseisvalt nii nagu need riigid heaks arvavad siis nende objektide puhul, mis on kahe riigi vahel või nagu näiteks jõgi voolab ühest riigist teise, siis puht nii seaduse mõttes puht legaalselt. Puhtjuriidiliselt on igal maal õigus nimetada seda osa, mis tema jurisdiktsiooni alla kuulub rahvusvaheliseks tarbeks. Muidugi nendel juhtudel öeldakse, et mõlemad nimed sobivad, ütleme, kui see objekt on kahe riigi piiril, siis mõlemad riigid võivad öelda, et nende nimedega ühtlase rahvusvaheliselt. Aga loomulikult me, kui me nüüd vaatame eesti keele seisukohalt mõnda sellist piiripealset järve kuskil kaugemale, me valima ka tavalist ühe nime, mida me põhiliselt kasutame, et võib-olla selle teise maa nimi ei ole meil nii tuntud. Selle Peipsi järvega on siis inglisekeelse kaardi peal. Ka inglise keeles on ka võimalik valida, kas kas võtta siis eesti nimi Peipsi või, või võtta Tšutskoje nimi ja millise valiku üks või teine väljaanne teeb, et seda me ei saa vist ilmselt ette kirjutada. Sellegi jaoks standard ei ole. Jah, selles mõttes on standardtegemine keeruline, et see lähtub justkui poliitilistest piiridest ja ütleb siis seda, et ühe maa piires need nimed, mis riik kasutab, on ühtlasi rahvusvahelised nimed. Ja kui me jõuame ka piiripealsetel aladele, siis ongi see esimene raskus, mida tuleb lahendada ja, ja me ei räägi ka sellest, mis saab siis, kui on objekte, nagu näiteks maailmamered või, või mõned sisemered ookeanidel Sargasso, meri, mis ei kuulu ühegi riigi alla, et sellistel juhtudel muidugi need põhimõtted ei kehti. Globaliseerumine on selliste nime inimeste jaoks toob muidugi tööd ja leiba juurde, aga teiselt poolt segadus tuleb ka nagu kapaga. Ma tahaksin kõigepealt võib-olla sellele vastu vaielda, segadust on juurde tulnud, sellepärast et peab lihtsalt teadvustama, et maailm meie ümber tähendab see on paratamatus, et et me ei saa jääda nimede mõttes 19.-sse sajandisse või siis, kui olid Euroopa oli jagatud suurriikide vahel Austria-Ungari, Venemaa, Saksamaa ja Inglismaa ja oligi peaaegu kõik. Et sellisel juhul oleks muidugi maailmapilt natuke lihtsam, aga eesti riik tekkis 20. sajandi algupoolel, meie tahtsime, et meie nimesid, muu maailm kirjutaks saksapäraselt vaid eestipäraselt ja loomulikult neid samu soov on õigustatud esitama kõik teisedki riigid. Selles mõttes loomulikult niipalju kui maailm läheb keerulisemaks, nii palju läheb ka see nimekasutus keerulisemaks, mida rohkem uusi riike, mida rohkem uusi keeli saavad ametliku staatuse, seda seda keerulisem tõepoolest on selles maailmas orienteeruda, aga mis me siis teeme? Kui me vaatame veel oma lähiümbrusesse, siis Helsingi ju tugevakaga seal Soome pealinn võtab meid vastu, aga ometi, miks me seda Helsingit siis meie tahame ju ikkagi? See, mis puudutab meie lähipiirkondi, loomulikult eestlased on nendega piirkondadega ajast aega suhelnud ja võib-olla see suhtlemine läheb tagasi veel palju kaugemale, kui veel eesti rahvast kippunud. Selles mõttes, mida rohkem mingi piirkonnaga suheldakse, loomulikult seda kergemini. Need nimed on meile tuttavamad, nad on parandatud või me oleme isegi vahel päris oma nime pannud mõnes kui me võrdleme neid ametlikke nimesid eesti keeles kasutatud imesid. Me leiame kõiki kombinatsioone. See on lihtsalt see seaduspära, et mis on meile tähtis, enamasti on tähtis see, mis on meile lähedal. Siis sellele me oleme oma nime leidnud või oma muganduse leidnud. Ja nendest ei ole ilmselt põhjust loobuda, sest et nad on ju osa meie kultuuriloost ja meie nii-öelda tekkeloost tegelikult eesti keeles kehtibki see reegel, et te võite alati kasutada seda nime, mis riik ise kasutab ehk kohaliku ametliku nime, et Helsingi ka, aga see ei ole eesti keeles põhimõtteliselt mingi viga ja inimene, kes seda eelistab vabalt, võib seda kasutada. Ja mis puudutab seda täheküsimustes, selle näiteks võib tuua siis Stockholmi Rootsi pealinna. Praegu vist ei olegi enam väga palju neid inimesi, kes mäletavad, seda kirjutati veel 30 aastat tagasi ilmadzeeta Stockholm lihtsalt ka, aga see on ka päris pikalt olnud eesti keeles üksnes ka, aga aga kui 83. aastal õigekeelsuskomisjon tegi maade nimekirja ja parandas Stockholmi pealinna õigekirjutust, nii nagu ta rootslasest ta kirjutavad, siis algul oli see küll harjumatu, aga tänapäeval vist ei ole see enam kellelegi mingi küsimus. Ja Stockholm ei ole nüüd nii eestipärastatud nimi, et seda peaks tingimata Kaaga ainult kirjutama. Ja paljud teised nimed näiteks turu või Pihkva või Peterburi Need on, need on loomulikult palju rohkem eestipärast tunud ja nende puhuleid ei tuleks kõne alla, et me hakkame neid originaali mest kasutama. Täpsustage seda, et õigekeelsuskomisjon oli kirjakeele normimäära ja ütleme kaheksakümnendatel aastatel, praegu on selleks emakeele seltsi keeletoimkond sisuliselt samade õigustega on ühiskond, on meil muidugi muutunud ja norminormist arusaamine võib-olla ka pisut. Aga millest lähtutakse, on ikkagi eeskätt üks taotlus, et natukene selgem vahe teha sisse nende nimede vahel, mis on eestipärastatud ja nende vahel, mida me tegelikult ei peaks eesti pärastama. Sest niisuguseid vahepealseid mugandeid, mille puhul inimene võib-olla ei saagi aru, et tegemist on eesti pärastusega, neid oli eesti keelde sugenenud Aja jooksul päris palju ja suur osa nendest, mis 80.-te aastate alguses kõrvale jäeti. Suur osa nendest tekkis tegelikult viiekümnendatel aastatel, kui võidelda nimelt rahvapärase kirjutusviisi eest ja ja kogu nimekirjutust taheti tegelikult üle viia sellisele häälduspärasele kirjaviisile, et see, see oli üks segaduste allikaid ja kui seda ei oleks ehk olnud, ma arvan, et siis ei oleks ka kaheksakümnendatel aastatel olnud kodus niisugust reformi teha. Ütleme, soome keeles ei ole nii järske muutusi ette tulnud, ütleks nii, et see põhiline vahe oli selles, et et vähendada nende nimede hulka, mis, mis olid tegelikult lihtsalt, et ütleme, nimi ise häälduses, eriti eestlase jaoks ei muutu, muutus kirjapilt nagu Stockholm, Madriid võib-olla Antwerpeni oli enne üksikveega, siis tehti kaksikveega. Anti soovitus neid juhtumeid siis, kus me võime öelda imi viidi tagasi originaalkujule. Aga loomulikult keegi ei kavatsenudki puudutada niisugused nimesid nagu Riia-Turu ja ojamaa, võib-olla et siin see on hoopis teine. Üks näide kohe varrukast võtta on seesama Gruusia, kus on selline keeruline poliitiline olukord. No tundub nii, mõnest artiklist, et Gruusia on ka selline venelaste poolt antud nimi, et kuidas me teda siis kasutame, et võib-olla olles solidaarselt gruusia vabadusvõitlejatega ja iseseisvuslastega, me peaksime ka selle nime hülgama, et siit tuleb ka selle nime selline ideoloogiline taak. Jaa, muidugi, nimedel on tõesti ideoloogilisi, niisuguseid nüansse ka, aga siin ma tahaksin jälle parandada, et Gruusia nii nagu ta nüüd eesti keeles on kujunenud, on tegelikult ka päris pika ajalooga nimi sellele nõukogude ajaga mitte mingit pistmist, sest gruusia, ütleme niimoodi, eesti vanas kirjaviisis esineb juba esimeses eestikeelses maailma atlases 1859 koma. No see ongi venelaste poolt tehtud tsaariaegne. 859, kus nõukogude ajast ei teadnud keegi, aga see Gruusia nimekuju tegelikult esines juba tollal ja seda kasutati tegelikult ka esimesel Eesti iseseisvusajal kahekümnendatel kolmekümnendatel. Tõsi, siis tuli kõrvale ka Georgia Eesti entsüklopeedia, vist ühel hetkel hakkas ka Georgia helistama ja nõukogude Tal jäi küll ainult gruusia kasutus praegu olema sellises olukorras, kus me oleme jälle gruusia ja Georgia paralleelselt lubanud, aga ma usun, ütleme noh, väga paljudel on siiski gruusia nimi tuntum ja ma ei teeks sellest küll niisugust ideoloogia küsimust, kes millist vormi kasutab. Ma olin juunikuus ühel lühikesel visiidil või külaskäigul Tbilisis ja ja üritasin uurida ka grusiinide seisukohta, selles küsimuses. Sain väga mitmesuguseid arvamusi, mõni oli väga salliv ja mõni teine tuntud natuke pahaks panevad, nii et nii palju on ka erinevaid arvamusi Gruusias endas. Ma küll usun, et meenut selle nimega küll kuidagi ei, ei riiva, keda, kes sellest võiks puudutada, tunda nii, et Gruusia, grusiinid, Georgia Geordlased, las need kaks vormi praegu olla paralleelselt. Võib-olla siis aeg näitab selle gruusia nime etümoloogia muidugi on nüüd üks küsimus, mis võib ka huvi pakkuda, et tõepoolest nad ise arvavad, et, et see on seotud selle Georgia osa ehk maaharja pühaku. Ehk siis jah, meil on see mugandus ka Jüri nime näol olemas. Ja seetõttu muidugi isegi orgenemi oleks justkui lähem sellele originaal nimele originaalkujule. Gruusia on tulnud täiesti niimoodi, et Georgia nimi on kõigepealt mugandatud türgi keelde või Turkide keelde ja sealt on ta läinud venelastele edasi, meie oleme siis selle saanud tõesti niimoodi idapoolse ringiga. Kohanimedest juttu võtaks veel ühe lähinäite raadiokuulaja küsib, millal ta kasutab peterburi, miks ta peab kasutama Sant-Peterburg või koguni Sankt-Peterburi. Ei Sankt-Peterburi ja nüüd viga lihtsalt ja siin peaks tegelikult olema asi ka lihtne, et nagu ma ütlesin, eesti keeles ja põhimõtteliselt on, on see reegel, et et originaalnimi ei saa kunagi viga olla, et see nimi, mis on lähtekeeles Helsinki Kaaga või, või mõni muu näide. Aga siin ma lihtsalt soovitaksin oma sisetunnet lasta juhinduda analoogiast, et meil on samasugune paar Pihkva ja, ja selle venekeelne lähtenimi hoopis kohv. Meil on isegi olnud õigekeelsussõnaraamatut, kus Epskofon nimena ära toodud ja mõned ajaloolased on rääkinud isegi aegadest, kui kui Eesti ajaloo õpikut kirjutasite Puškovi vorstidest, et on niisugune aeg üle elatud, et tänapäeval küll ma usun, et enamik inimesi räägib Pihkvast ja taimeta tavaliselt Peskovi peale. Niisamuti võiks olla ka Peterburiga. Mei ütleb Skofon, eesti keeles viga, me ei ütle kad Sankt-Peterburi eesti keeles viga, aga kui meil on oma traditsioonilised nimed olemas, siis noh, enamasti me võiks võime neid kasutada. Veel selle konverentsi kohta siin on öeldud, et Eesti kohanimekorraldus on esile tõstmist vääriv või mida see siis tähendab, see Eesti kohanimekorraldus? Ikkagi, ja alustada sellest, et peab olema kindel õiguslik kord, kuidas kohanimesid ametlikult määrata, sest kui enne oli juttu nendest hädaabiteenistustest ja muudest, kes vajavad nimesid selguse, otstarbekuse mõttes, et kiiresti orienteeruda, siis selleks on vaja ka, et oleks kindel kord kohanimedes, kes neid paneb. Millise õigusega, see on loomulikult igal maal ka määratutena kas mingite õigusaktide, mingisuguste tavaõiguse või millegi muu põhjal ja Eestis selleks kohanimeseadus see meie kohanimeseadus on vastu võetud 96. aasta lõpus. Sellest on nüüdseks tekkinud juba uuendatud versioon ja see on selles mõttes tõesti ei tähelepanu vääriv võib-olla mujal maailmas, et ta ei käsitle mitte ainult seda, kuidas neid nimesid määratakse, kes on need õigustatud asutused ja isikud vaid ka seda, milline see kohanimi olema, mis keeles, mismoodi see kirjaviis peab olema. Milliseid nimevaliku põhimõtteid tuleb järgida, millised nimed ei tohi korduda näiteks ja nii edasi, et ütleme nii, et asulas ei taha, ei ole kahte samanimelist tänavat või vallas ei tohi olla kahte samanimelist asulat, et niisuguseid põhimõtteid on seal ka ja see on tõesti teinud sellest seadusest võib-olla rahvusvaheliselt huvi pakkuma seda seadust olemas mitmetele riikidele. Me teame, et meie naabrid on sellest seadusest ikkagi kasu saanud ja ja see, et ta on interneti teel kättesaadav muidugi selle tõttu me lihtsalt ei tea, kui palju teda veel mujalgi võidakse olla kasutanud. Aga võib küll seda öelda, et, et kui kohanimeseaduse ja oli norra, kes sellise seaduse võttis vastu üheksakümnendatel ma võin siin eksida, aga üsna ammu, siis nüüd on neid kohanema seadus juba mitmes riigis vastu võetud ja Eesti ja Norra ei ole ainsad Kuidas kohanimeseaduse järgi on selle ühe riigi piires siis asi korraldatud, kui on nimel ka selline murdekuju, kuidas me seal Lõuna-Eestis neid asju ajama? Mis tähendab murre võib-olla kõigepealt, et kohanimedes ei ole võimalik alati öelda, mis on murre ja mis on kirjakeel, sest et päris paljud vanad kohanimed ju meie jaoks tänapäeval ei tähenda sõna mõttes mitte midagi, me ei saa sellest aru ja sellisel juhul ei küsimus murtilisust või kirjakeelsust üldsegi võimalik esitada. Aga kohanimeseaduses on isegi eraldi ka mainitud, et eesti keele hulka kuuluvad selle seaduse mõttes ka nimed, mis on kirjutatud, seal on isegi selline sõnastused murde õigekirjas. Nii et seadused küll kuidagi ei takista, ega võib-olla ka eriliselt ei soodusta nende nimede panekut, mida mõni nimetataks murdeliseks. Pigem võiksime nimedest, mis vastavad rohkem sellele häälduskujule, nagu rahvas seda kohapeal kasutab. Ja Lõuna-Eestis tõepoolest, Võrumaa paljud vallad on võtnud ette sellise nimede korrastamise, et nad on neile andnud niisuguse häälduskuju, mis on tõesti Võrumaale iseloomulik. Seda küll ei ole juhtunud kõigis valdades ja seetõttu võib-olla sellist ebaühtlust. Meie seadused on sellised, et selle algatuse saab teha ainult vald, mitte keegi teine ja nii nagu vald on seal algatuse esitanud, nii ta on siis ka läinud enamasti. Mis määrab ära selle, kuidas selle nimega on edasi toimida, käitunud? Ma pean silmas, kuidas seda käänad, et ei ole nagu seadus. Ei, seda tõesti seaduses õnneks ei kirjutata, aga ega siin ei ole midagi lihtsalt võimalik öelda, sest et kõik, kes eesti keelt vähegi kasutavad, teavad ju, et Eesti kohanimede puhul on raskusi see, et me ei tea, kas minnakse viinistuleveeviinistusse ja kui minnakse valesse kohta, siis on väga paha kohalikele elanike jaoks kõrvale kuulda. Ja seetõttu võib küll pigem rääkida niisugustest seaduspärasusest, aga väga kindlaid reegleid ei ole. Eka enamasti järgitakse seda kasutust, mis kohapeal on kujunenud. Võib isegi tulla, et minnakse nõmmele, siis minnakse Tallinna, Nõmme linnaossa aga minnakse nõmme või Kilingi-Nõmme, siis minnakse Pärnumaale ja võib küll öelda, et mõned niisugused nime lõpud kipuvad olema ühel või teisel kombel siis kas sise või väliskohakäänetes. Aga ka seal on erandeid, niiet küll üks koht, mida peab inimene lihtsalt teadma või vaatama sõnaraamatust järele. Aga sõnaraamat annab siis ühese vastuse selle Viinistu Abruka. Kas see sõnaraamat püüab anda ühest vastust, aga jällegi, kui on Eestis palju samanimelisi kohti, siis ta peab seda kuidagi üldistama ja andma mõnikord paralleelvariante ja seetõttu väga täpselt neid anda ei saa. Ja tõepoolest mõnelgi juhul on kujunenud paralleelne kasutus lihtsalt Sõnaraamat on tulekul ja tee, Peeter Päll, olete selle nime osa kokku pannud, kui palju seal võrreldes eelmise õigekeelsussõnaraamatuga muutusi? Ega seal väga palju ei ole, need muutused on enamasti just tingitud sellest maailm meie ümber muutub ja sinna peab võtma uusi iseseisvaid riike näiteks Montenegro või või ka muutunud mõnede vaata nimede kirjutusviis. Ma mõtlesin eeskätt seda, kui maad on vahetanud oma tähestikku. Meie eelmise sõnaraamatu ajal veel usbekid ja ja meeneid kasutasid pigem kirillitsa, et nüüd on nad läinud ladina tähestiku-le. Tõsi, see ei ole ka täielik. Aga meil on siiski võimalik kasutada neid nimesid nii, nagu nad ise kirjutavad, nii et see on üks suuremaid muutusi. Meilt on näiteks väga palju küsitud. Kuidas nimetada seda Aafrika osa, mis on Saharast lõunas, selle kohta on inglise keeles väljend Sapsa haaran otseselt sahara alune, ka seda on just keeletoimkond arutanud, päris mitmeid variante pakkunud. Siin küll soovitame sellist nime, mis on selgelt Eesti poolt vaadates, et me nimetaks seda Sahara taguseks Aafrikaks. Tõepoolest, see on vaatenurga küsimus. Samas me oleme jällegi põhimõtteliselt nõus ka sellega, kui ka Kaukaasia riigid peavad seda, Taga-Kaukaasia nimetas nüüd sobimatuks, kuna see on vaade põhja poolt, ütleme nii ja meie võiks ju ka Taga-Kaukaasias veel rääkida. Ja nemad soovitavad rääkida Lõuna-Kaukaasias. Noh, selles mõttes on Põhja-Kaukaasia eesti keeles olemas Lõuna-Kaukaasia sobib sellesse paari väga hästi ja on ka ees Kaukaasia, mida enam praktiliselt ei kasutata, et olgu siis nii, et ees ja taga-kaukaasia natuke haruldasemad ja siis Põhja- ja Lõuna-Kaukaasia on sellised tavalised, vasta, neutraalsed, neutraalsed, poliitiliselt igati korrektsed ja ja olgu ta siis nii Kui palju te üldse peate oma selles konverentsi situatsioonis või selles arutelus ja rühmas arvestama sellist poliitilist korrektsust? No selles töörühmas peab seda igal hetkel arvestama tõenäoliselt, sest iga riigi esindaja, kes osaleb loomulikult eeldab, et ei puudutatakse küsimusi, mis võiksid kuidagi neid riivata ja selles mõttes peab teadlik olema nendest ohtudest, mis võivad, valisid loomulikult Ladynisatsiooniga seoses need väga suuri küsimusi ei ole, aga kui on olemas ka töörühm, mis käsitleb maa nimesid, siis see on kindlasti väga poliitiline teema. Paljudel on tuntud Makedoonia nime Vaidlused, Kreeka peab seda sobimatuks nimeks ühe slaavi riigi kohta ja ja Makedoonia riik ise loomulikult nii ei arvanud, et see on üks sasipundar, kus maanimede töörühm peab olema väga diplomaatiline. Globaalne haare ja see, mida teie siin ÜRO egiidi all teete, kust me seda võime tunnetada teeme, hakkas, et lahti ja seal on siis töövili sees. Lätlased on kontsentreeritud vormeliselt jah, aga võib-olla on lihtsam öelda seda, et need uudised, mida ma iga päev loeme, kuuleme mitmest kanalist. Need ju kasutavad kõiki neid nimesid sellisel kujul, nagu see rahvusvaheline koostöö seda eeldab ja põhimõtted, mismoodi näiteks ühte või teist nime kirjutama, see on just selle foorumi teema mõnigi kord Eestis olnud väga täpselt nimede kirjutamisel ja võtnud üle igasuguseid keerulisi nimekirjutussüsteeme, aga mõnikord on meil ka õigus anadest. Üks, mis mulle siin meenub, on see, et rahvusvaheliselt anti soovitus kirjutada hiina kohanimesid. Nii nagu me tänapäeval kirjutama alles 77. aastal Eestis me oleme seda süsteemi rakendanud juba alates aastast 1960, kui ilmus õigekeelsussõnaraamat ja seal oli siis lisana tabel hiina nimede kirjutamiseks, et see oli meie jaoks juba unustatud asi. Aga muu maailm leidis selle süsteemi alles siis ja noh, need on niisugused nähtamatut, võib-olla tänapäeval tagajärjed sellel tööl, mida me peame iseenesestmõistetavaks ja segadust tekib alles siis, kui me saame aru. Meil ei ole mingit korda, tuli praegu selline mõte, et võib-olla paradoksaalsel kombel just see 50.-te aastate segadus, mis eesti keeles nimekirjutuse ümber sündis väidetavasti 50. aastal näiteks trükiti Eestis kooliõpikut kolmes eri versioonis ja nende erinevus seisnes iga kord selles, milliseid nimed olid parasjagu mugandatud siis noh, selle segaduse tagajärg oli kindlasti see, et keeleinimesed hakkasid nimedele palju rohkem tähelepanu pöörama ja Eestis eriti kuuekümnendatel aastatel, seitsmekümnendatel aastatel oli väga palju vaidlusi nimede teemal ja seetõttu siis võiks öelda, et justkui reaktsioonina sellele segadust peale nimede korrastamisega tegelenud tõsisemalt, kui see võib olla mujal, oleks sündinud. Ja meil on ju tõesti väga palju põhjalik töid siin toimunud ammu enne seda, kui Eesti sai võimaluse osaleda ÜRO koostöös. Eesti nimekorralduse kõige põhjalikumad suunad on andnud Henn Saari, aga ei leidnud teda, oli inimesi, kes tegelesid nimede korrastamisega ja ja selles mõttes on meil tõesti soliidne baas tekkinud juba enne veel iseseisvaks saime ja isegi või no see on jällegi niisugune mõtteluul, ma oletan, et see usin tegelemine välismaa nimedega oli võib-olla ka mingi kompensatsioon sellele piirantud ajalehe, kus me viibisime, kus me tegelikult suhted välismaaga olid suhteliselt kasinad, et seda võis ka asendustegevuseks nimetada ja üks kaudne tõend sellele on see, et kui Eesti on iseseisvaks saanud, et nüüd ei huvita need nime paljusidki enam, kes varem sellel teemal palju sõna võtsid. Kohanime teemal kõneles Peeter Päll kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.