1947. aasta oktoobripühade ajal sõitsin pärast demonstratsiooni maale onu juurde tudengi napi toidu üle nurisev kõht tahtis korraks pisut tugevamat ja maalseda oli. Järgmisel hommikul teatas onu, et paneb hobuse vankri ette ja läheme toome ära põlluservale vedelema jäänud rõuguredelid. Tööd polnud kauaks, kuid onu eriti ei tõtanud. Laskis hobusel aiste vahel noorutada, ise tiris või lihtsalt paberossi. Ma sain aru, et tal on midagi tõsist südamel. Lõpuks ta ohkas ja ütles. Pole ükski sügisredelid nii kauaks põllule jäänud. Tänavu kohe ei taha midagi teha ja miski ei edene ka. Teab, kes siin varsti külvama ja lõikama hakkab. Arvasin, et kes siis muu, kui tema ise. Ei tea midagi, lausus ta selle peale üpris nukralt. Kolhoosijutud käivad, ega need tulemata jää. Ei tea, mis siis meist saab, kuhu pannakse või veetakse. Ega sulgi siis pole kohta, kus kõht täis süüa. Ohkas veelkord, viskas paberossi maha ja sõitis siis koduväravast sisse. Mida Eesti talupoeg 40 aastat tagasi üldse teada kolhoosidest? Juba kodanlikul ajal oli ajalehtedes neist ainult halba kirjutatud rääkimata okupatsiooniaastatest, mil üks laimulugu järgnes teisele. Hirmuäratavad olid need kuulujutud, mis saadeti lendu metsas redutanud bandiitide poolt, kes kergeusklikest lootsid endale täiendust või vähemalt toetajaid. Kuuldud Halba naised kinnitavad need kotipoisidki, keda just 1947. aastal palju ringi liikus seoses eelmise aasta kohutava viljaikalduse ka meie maa lõunapiirkondades. Siis oli ju pahatahtlikel näpuga näidata. Näete niimoodi ajavadki kolhoosid, inimesed kerjama. Vastupropagandat ei tulnud kuskilt, sest partorgid ja muud ametimehed olid kas kidakeelsed või tegid suuri tühje sõnu, mida talumees kuidagi uskuda ei saanud. Ja kui mindi selgust nõutama endistelt sõjameestelt, kes nõukogude tagalas viibides olid võinud ka kolhoosielu kaeda polnud nelki enamasti midagi lohutavat kuulda. Ei suutnud ju paljud sõjast tagasi tulnud mõista, et suur hulk raskusi, mis seal silma ette jäi, oli just sõjaolukorrast tingitud. Talumehi ei saa muidugi ühe mõõdupuuga mõõta. Oli neid, kes hästi mõistsid suur majapidamise eeliseid ega tundnud seetõttu hirmu tuleviku ees. Oli kahevahel olijaid, kes muidu oleks olnud kolhoosi poolt kui poleks karta loomade ja muu vara ühistamist. Enamus talupoegi oli omas nii kinni, et ei tahtnud teistsugusest tulevikust kuuldagi. Nii ühtesid kui ka teisi, rõhus teadmatus sest kõik, mis oli kolhoosidega seotud, oli väga salapärane. Täitevkomiteedes midagi, tehti mingeid nimekirju, koostati poole tööd, oldi seal üleval, arutati ja kirjutati midagi. Kõik, mis sealt mingil moel välja jõudis, oli liialdustega moonutatud. Talupoeg aga tahtis sirget sotti, mida ta kuskilt ei saanud. Seepärast polnud tihtipeale teda raske halva poole mõjutada. Mida polnud kaugel aeg, kus hakati karja hävitama, Lüpsilehmi lihaks tegema, mida mitut marki ülesostjad oma äri huvides veel tagant õhutasid. Mida ka tehti, samal ajal selle poole peal, mis talumehe eest varju jäi. Ma mõtlen siin vabariigi juhtkonda ja eelkõige partei keskkomiteed. Et põllumajanduse üleviimine sotsialistlikes alustele oli objektiivne vajadus, see oli saanud pääselgeks. Sotsialism pidi ju ka maal kinnistuma ja selles suunas tegutseti juba alates Eesti NSV vabastamisest. Maareform ja koos sellega kulakluse kui klassi piiramine. Riikliku sektori loomine põllumajanduses sovhooside näol, esimesed sammud põllumajanduse mehhaniseerimise suunas, masina- ja traktorijaamade tööle rakendamisega, põllumajandusoperatsiooni igakülgne toetamine ja edendamine ja nõnda edasi. Kõik see oli eeltöö otsustavateks muutusteks. Sealjuures peeti silmas, et liigne kiirustamine võib üksnes halba teha. Nii käsitati asju 1946. aastal. Nii planeeriti veel tööd ka 1947. aasta alguses. Oma kirjas EKP Keskkomitee sekretärile Andrei Stepanovile. 15.-st aprillist 1947 märkis Nikolai Karotamm, et suuri lootusi kollektiviseerimise mõtte süvendamisel pannakse Eestis juba kodanlikul ajal ulatuslikult arenenud operatsioonile. Mida edasi arendades kolme-nelja aasta jooksul. Ja siis veel kaks, kolm aastat. Hoogu võttes peaks olema suhteliselt lihtne üle minna kooperatsiooni kõrgemale vormile kolhoosile. EKP Keskkomitee pleenum mitel 1947. aasta märtsis ja aprillis arutati neid küsimusi selles samas vaimus nähes ette, et kolhoosikorrale üleminek võtab aega viis kuni seitse aastat. Sealjuures lähtuti Lenini operatsiooniplaani põhimõtetest, millest tähtsaim oli ühinemise range vabatahtlikkus. Kuid 21. mail 1947 võttis EKP keskkomitee vastu direktiivse otsuse kolhooside rajamisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s mis suunas kollektiiviseerimise Baltikumis Stalini soovitud rajada mida iseloomustasid kiirustamine, sundus ja muu sellesarnane, mille vanemad liiduvabariigid olid juba üle elanud. Tõsi, Keskkomitee otsuses sõnadega ei kiirustatud kolhooside loomist. Kuid otsuse täideviijad pidid ise teadma, mis nende kohus on. Seega nõndanimetatud karotame, kontseptsioon kukutati läbi ja tuli siingi suunduda juba sissetallatud radadele. Olgu, see poliitika kuitahes vale ja ebaõiglane. Muide, seda otsust ei avalikustatud, see sai teatavaks ainult kitsale juhtivate parteitöötajate ringide. Kõigepealt pandi press peale initsiatiivgruppide loomisele eesmärgiga et 1947. aasta lõpuks oleks Eesti NSV-s moodustatud vähemalt 17 kolhoosi. Teiseks oli tarvis teha selget vahekorrad kuulaklusega. Ametlikult polnud ju seniajani kedagi kulakuks tunnistatud. Kui kiire selle kõigega oli, näitab kas või seegi, et Eesti NSV Ministrite nõukogu määrusega 30.-st augustist 1947 nõuti valdade täitevkomiteede-lt, et nad juba viiendaks septembriks esitaksid maakondade täitevkomiteede le kinnitamiseks kulaklike pidamiste nimekirjad. Pluss individuaalne iseloomustus iga majapidamise kohta. Aktiivi enamasti ei rakendatud, kuna selleks polnud aega ega tahtmistki. Aga nimekirjad ja iseloomustused esitati. Loomulikult ei ümbritsenud tegijaid vaakum mõndagi immitses läbi. Väga selgeks sai asi siis, kui kulatlikele majapidamistele määrati kõrgendatud riiginormid ning senisest tublisti suurem tulu ja põllumajandusmaks. See pani külaelu kihama, tekitas seal uusi konflikte ja andis uut hoogu niige ägedale klassivõitlusele. Jah, paljugi sellest, mida võimud ette võtsid, jäi rahvale aru saamata üks. Näiteks kasvõi seegi, kes on kulat, sest Ministrite Nõukogu määruses antud kulaku parameetreid ei avalikustatud. Pealegi olid need sõnastatud säärastena, et andsid põhjust oma voliks ja ülekohtuks. Kuidas need asjad 40 aastat tagasi arenesid ühes Võrumaa vallas seda meenutab pedagoogilist pensionär Leonhard Saluveer. 47 olin ma juba jah pikakannu siis oli mittetäielik keskkool, selle õppealajuhataja, siis meil töö käis väga aktiivselt, väga edukalt, aga siis 40 seitsmendad ja kaheksas hakkas juba nagu tekkima kuuldused, et üks või teine talu osans kõrgendal normid, metsanormid ja maksud on peal ja siis terve rida inimesi nagu nimetati tihti kulakuteks. Minu Lill. Oskar Sander oli ju endine pika Conwalgoli juhat oma onu, kasulapsena oli solisanud talu, aga temal oli 30 hektarit maad, temal oli 12, lüpsilehm oli vahel sõjad ja nii edasi. Siis temal oli traktor kortsunud, tema kasutas kui nii-ütelda, et võõrast tööjõudu mina ja, ja mu õed-vennad ja teised kolimisel karjapoiss, eks, ja kolivel teenijatüdrukust sulaarne poiss oli. Aga seal kõrval oli mitte mõni kilomeeter maad edasi oli rootsi talu mattama, suurust ei tea, aga ma tean, et seal oli neli venda ja üks õde ja nad tegid kõik töö omal jõul ja neil kahe peale tähendab lillel ja rootsi talul oli siis preemiaks karnituur peksid oma rehetasid, mõeldakse edasi. Ja nüüd ma tean, et see rootsi talutädi kuulaklikuks taluks, hakati makse suurendama järjest ja nii kaua siis suruti neile peale, kuni vennad peale kõige vanema Antoni, kes oli paadi Nuisus kusagil meierei töötas kuskil ja olid sunnitud minema metsa ja hiljem ma tean, et nad punkris Verioral varsti õde lapsega ellu. Kõige noorem oli siis Jaan Rootsis, tema oli minust tunduvalt noorem, aga ka minu koolivend, tema said põgenema tookord ja hiljem kuskil kahmann oraval Verioral raha röövimisel lahti samuti maha. Tähendab see jäigi segaseks, miks tehti üks talu kulakuks ja miks teine talu, kellel olid ka võib-olla samasugused tingimused, miks neid ei puutunud, vot see jäigi tol ajal väga segaseks. Ja rahvale ka seal Jantal Schliiva talu pat doktort, Pihol talu ja see oli, oli seal nagu rentnik ja hakati seda kalis pigistama pigistama ja ja kuni Monali vangistati, poeg, see lasti hiljem ka mahateoga metsamees ja momenedas veel seda, et mina olin nagu kahe tule vahel liiva. Walter, nagu väga hästi saame läbi, aga kui ta siis nägi natukest metsa läinud juba, et Pikarol mina seal küllaltki aktiivselt tegutsesime, siis sain ma kirjajat. Kuule, Saluveer, mida sa seal teed, toetad kommuniste ja ühesõnaga, et passi peale, et meie jälgime siin, et ma lähen metsa vedades käest kirja sigile, munale, sõbraeguni, ähvarduskirju. Aga samal ajal oli mul ka jällegi üks koolipoiss sealt oma küla poiss koolis noh ta eriti tugev ei olnud ja ma pidin teda aeg-ajalt ikka nagu kinni jätma ja too vend saatis mulle kirja, et kuule, Saluveer, mida sa seal teed, surud minu enda seal, ühesõnaga, jätad kinni ja nii, vaata, see poiss on õpetanud, et kui see asi parane, siis EKP hakkab seda asja uurima. Et ma olin nagu kahe tule vahel pidin tohutult diplomaatiale maasid, väljas käisid tihti sead, laskmised, paugud ümberringi eriti muredus, tohutu lahing oli Obinitsas metsavendadega juba ka. Selles mõttes oli muidugi võitlus äge. Praegu me oleme suutelised olukordi 40 aastat tagasi kainelt hindama. Kui palju oli siis tegelikult kulakuid Eesti külas järele jäänud? Klassikaline kulak, nagu teda tunti Venemaal oli halastamatu küla kurnaja hirmuvalitseja sõna tõsises mõttes. Aga meil enamus neist oli kas okupantidega Eestist jalga lasknud õi kandis juba teenitud karistust okupatsiooniaegsete kuritegude eest. Teatav arv hall padruneid, nagu maarahvas kulakuid tegelikult nimetas, oli liitunud bandiitidega. Alles olid jäänud need endised suurtalunikud, kes ei teadnud endal mingit pattu hingel olevat ja keda rahvas milleski ei süüdistanud. Kuid ministrite nõukogu määrus lubas kulakute nimekirja võtta kõik need, kes olid kasutanud võõrast tööjõudu. Aga meid kasutasid võõrast tööjõudu ka paljud keskmikud, kui oma peres polnud vajalikult tööjõulisi inimesi. Ja millest oleks pidanud arvukas maa kehvistu elama, kui poleks olnud tööandjaid. Määrus lubas võtta kulakute nimekirja ka need, kellel oli olnud veski või viljapeksu karrituur või mõni muu seade mida teatava tasu eest kasutas kogu küla. Need maamehed ei pruukinud olla sugugi jõukamad teistest ent sageli olid nad hakkajamad tehnikalembesema. Pealegi, mida oleks külas peale hakatud, kui poleks olnud viljapeksumasinat või veskit. Nüüdseks olid need ohtlikud värgid kõik ühistutele üle antud mistõttu tehti kulakuks isegi tagantjärele. On selge, et inimesed hakkasid õigust taga nõudma. Maakondade täitevkomiteedesse hakkas voolama protestide laviin, mida tuli kohapeal kontrollida ja lahendada. Kuidas see nägi välja Harjumaal Kohila vallas. Seda meenutab Ando Laszur, kes 1947. aasta novembris suunati sinna täitevkomitee aseesimeheks. Töö muidugi seal oli lõpule viidud, kuid käis vaidlemine, rida inimesi ei olnud nõus, keda olid pandud kulatuse nimekirja seal ja tõid seal igasuguseid argumente ja need argumendid olid päris põhjendatud. Anti mulle siis ajutine kord. Tere, olin ojavere küla seal niisugune tugev keskmik. Vana Aaver Johan, tema oli kah pandud sinna nimekirja. Tema oli nii väga tugev töömees suure kasvuga ja oma talu hoidis väga korras, kuid mikspärast tema pandi nimekirja sellepärast, et all oli sulane või alaline abiline seal. No mina siis sellega nõus ei olnud, ma vaatasin, mees ikka ise tugevalt töötab, naine töötas, oli kaks realist last, temal oli Cuculepasele sulasega, et Oya elab alaliselt seal, siis ma sulase käest küsisin, et kuidas Süüa saab, saab normaalne, sama, mis pererahvas mõisa nägin. Kuidas riietega on, saab nii palju, kui vaja on. Puhtad riided on magamisnurk, on, on linad on, on kaebusi, midagi? Ei ole, peremees on sulle midagi halvasti öelda, nõuab liiga palju tööd. Vabadel päevadel ei saa midagi nuriseda. Tuli välja, et ta oli niisugune paadunud poissmees, oli oma eluga Raul ja mina siis püüdsin seda peremeest aidata ja sulan ise kirjatööga ei tegelenud ja panin kirja, et nii elab siin selleks sellest ajast. Tavaliselt tööl on mingeid kaebusi, mingeid kaebusi ja võtsin sulasõjast allkirja, panin oma allkirja ka ja tiitli sinna alla ja siis võtsin veel valla partorgideks ka allkirja. Noaga läks paar päeva mööda, siis partorkud, tuba, järjed, kuule teie madu, mõni seal selle oma allkirja maha, sealt aga mina oma allkirja mahedama, mina lasin selle käiku niiviisi, ma olin noormees, leidsin, et ma tegin õieti noaga, tuli välja siiski, et ta ikka kinnitati. Need kulatud, kes härra kinnitati maakonnas, nendel pandi kohe tugevad maksud peale ja normid, juhus oli üks pisike talu, üks Sontaku nimeline naine oli seal, tema mees oli vist mingisugune kapten olnud. Ja kas sõjas kaduma läinud, mis olija temale saadeti, üks Nõukogude sõjavang, seal mõni hektar oli tal maad, see mees tuli muidugi tema juure, ta hakkas seal korda tegema seda asja, pisike nõrguke naine, ta oli jõudnud ja teegid ja panid seal kahekesi selle majandusega korda. Jaga tehti kulatuse kandidaadiks pisikene maja, oli tal seal mõned majapidamisloomad ja sellel sõjavangil jäänud muud midagi üle, kui lihtsalt abiellud omast. Vist 25 aastat umbes vanema naisega, et päästa ära ja ei kinnitatudki ära, kuna abiellus õbluke väike naine ja nüüd tema on järsku nur, ulak, küla kurna ja, või kuidas nimetada Kohila lähedal elab üks sõja veteran sõjainvaliid, väga populaarne mees seal ümbruskonnas kõik teda austavad ja kaks kuud tagasi siis ajasime jälle tema juures juttu seal aias. Siis ta mulle ütles, et kui see hakkas lõppema, see kulakute nii-öelda tegemine, partorg tuli tema juure, ütles, et kui mul on veel üks puudude, teeme vala pähkliga kulakuks, allkiri seima, allkirja ei anna. Et ma tean, ei ole, ma enne seda ei teadnud, siis taipasin, et ikka oli vist mingi plaan jah, neil kui niisugune asi oli ja ei andnud allkirja ja ei tehtud ka kulakuks. Tema kandidatuur oli sellepärast välja pakutud, et tal oli viljapeksumasin olnud vana, aga ta oli kõva remondimees, remontis ise ja aitas seal ümbruskonnas vilja peksta, tariifid olid taludes või väljakujunenud, ta seal ei saanud ekspluateerivad käituda selles suhtes. Ise ta tööd tegi, ta oli nii kehvapoolne. Keskmik Ma tean, pakil oli uldtegemist, et sellest budus sealt välja tulla. Jälle kulakluse tegemise üheks ajendiks oli ka, kes olid, kas vaenlased vaheliselt üks peavad ükskõik kuskohas ei kuulnud. Üks ütles. Kui ta oli viha vale, Kulad, teine ütles siis Fassist vähendati ja lahendati ja, ja tuli välja, et alusetud kaebused tohutult paberi peal ja need eeskirjad nägid etet, keda tahetakse kulakuks kinnitada. See tuli läbi arutada aktiivi osavõtul. Kas siis külakoosolekul valla koosolekul minu teada nist aktiivi poolt arutamist ei olnud, korjati vaikselt need allkirjad. Lisaksin siia veel, et asja otsustajateks kohtadel olid sageli need, kes polnud kohalikud ega tundnud olusid ja inimesi. Oli ka neid dogmaatikuid, kes olid veendunud, et igas külas peab olema oma kulak olgu see küla kuitahes suur või väike. Sellest põhimõttest lähtudes nad tegutsesidki ja sündis suur ülekohus. 22. novembril 1947 avaldas rahva hääl erilehekülje muljetest, mida tõi kaasa 42 liikmeline Eesti talupoegade delegatsioon külaskäigult musta mere äärde Salme külla tutvumaks sealsete kolhoosnike eluga. Terve joone aluse võtab enda alla lugu ühe kolhoosniku kodus milles kirjeldatakse tallimees Aleksander ja tubakakasvataja Haliis haarmani elu-olu. Rõhutatakse, et 1946. aastal teenis perekond 1360 tööpäeva eest 41700 rubla rahas. Peale selle sai veel 1375 kilogrammi teravilja, 110 liitrit veini ja viina, 55 kilogrammi musti ploome Soome 38 kilogrammi mett ja nõnda edasi. Ekskursioon oli esimene selletaoliste seas. 1948. aastal käidi suurte gruppidega mitmel pool ikka sealsamas Kaukaasias, aga ka Leningradi oblastis, Ukrainas ja mujal. Edasi räägibki kirjanik luise Vaher sõidust Kaukaasiasse Estoha Kinskoja külla, kust muidu oli pärit kindral Lembit Pärn. Sõit toimus 1948. aasta kevadel. Mis oli seal eesmärk? Mõlemad läksid õppima, kuidas kolhoose teha ja kuidas kolhoosis elada. Igast maakonnast oli viis-kuus inimest, kogunes kokku üle 100, ekskursioonijuht oli siis mitte eesnime ei mäleta, oskas sõitu nii organiseerida, et meil selle pika teekonna vältel Tallinnast sanskisse ainustki tõlkest ei olnud, särskis olitis estonia äginskoer, kolhoosi juhtkond, vastasorkester mängis ja vastuvõtt oli äärmiselt äärmiselt pidulik, nad rääkisid puhast ilusat eesti keelt, aga venelasi õliga ja neil oli kõrval olid sakslased kolhoosist. Esimesel päeval ma ei mäletagi, mida me tegime, joome kolhoosi pidi ringi, jooksime ja nüüd vaatasime suure suuga, missugune see kolhoos välja näeb, puhtad tänavad, ilusad majad, majad, enam-vähem sarnased, kolme- toalised, siis neil olid laudad, mis meenutasid väga maiseid mõisa lautu, ühte karja gruppima, nägi, käsitsilüps oli. Ja kas neil masinlüpsi üldse oli tol ajal, seda ma ei teagi. Arvata võib, et ei olnud, hobuseid oli neil omajagu, siis neil oli meie moodi sepikojad kus nad tegid siis töid isegi ümberkaudsetele kolhoosidele. Kolhoosi juhtkond oli väga vastutuleni muidugi väga sõbralik võib-olla liiga sõbralik. Rüütli tagantjärele mõtelda, missugune kõige eredam või ka kõige kauapüsiv mälestus oli see, kuidas käik kalmõki asulasse. Meie pererahvas, kus me elasime ja teised ka püüdsid maa laita, et mitte sinna minna, sest kalmõkid on metsis, rahvas ei tea, kui metsikud mind koheldakse. Aga ma ikka ei jäänud järele, ma olen oma elus alati niisuguseid kohti armastanud, kus midagi erilist olla. No läksime kalal muidki asulasse, sain, kes mind saatis. Nad olid väga sõbralikud. Kõigepealt olid nad üllatunud, et üks kuskilt maailma lõpust tulnud naine hulgub siin Salist pide svingi ja vaatab neid. Ja siis tuli üks kalmõki, naine küsib, et kes sina niisugune oled ja ja kust sa tulid ja ja kuidas sa siia said ja kuidas seal krai segatakse, kus sina tulid? Seletan, et elavad nii, nagu inimesed kõikjal kolhoosi ei ole. Tulime siia õppida kolhoosi tegema, tema küsib minu käest leiba, on, selle iba on liha ka ikoon, masin on, sigu peetakse ja sealiha on ja lambaid peetakse lambale on ja siis tema küsib selle peale. Essocal mina ütlesin selle peale, et meie arvame, et siis me saame rohkem liha ja rohkem kõike tema sellele ainult raputas. Kui palju meie rahvad õppisid sealt kolhoosi tegemist? Praegu tagantjärele on tõesti tohutult raske ütelda, et mul ei ole nagu niisugust kindlat veendumust et need kogemused, mis sealt saadi, siin üldse rakendatavad olid. Maakoht on teine eluviis on teine, isegi põllukultuurid on teised. Ja Eestimaal võib-olla nendega midagi peale hakata ei olnudki, selleks oleks pidanud valima mõne põhjapoolse kolhoosi, neil oli niisamuti kolhoosiminek ei olnud väga vabatahtlik, nagu meilgi, elasid nad kolhoosipõlves Nende endi jutu järele paremini, kui nad üksiktaludes elasid. Jah, täna kogesin taas, kui vähe mahub poole tunni sisse, kui rääkida on palju. Kahjuks on ajaloolased käsitletud perioodi veel üsnagi ühekülgselt valgustanud. Nii et kogu tõde välja kaevata ei olegi väga lihtne. Kuid sellest saavad saatesarja tegijat aidata raadiokuulajad ise. Ta on ikka teie kirju vanal tuttaval atressilt. Tallinn 200 100 Lomonossovi 21. Eesti raadiopropagandasaadete peatoimetus. Muide tänases saates esinenutest olidki need, kes meie üleskutsele vastasid aitäh nendele.