Sigmund Freudi ideede jätkaja, ahjaa, tema kõige suurem kriitik oli Erich From Erich From, kes sündis Saksamaal. 1900. aastal õppis Heidelbergi, Frankfurdi, Müncheni ülikoolides. Sai filosoofiat doktorikraadi Heidelbergi 1922. aastal ja oma psühhoanalüütilise ettevalmistuse sai Erich From Berliini psühhoanalüütikute Instituudis. Pärast seda pühendas From ennast väga paljus juba teoreetilisele tööle ja andis ka konsultatsioone psühhoanalüüsist. Inimese ja ühiskonna uurimisel pida seeri from kõige tähtsamaks just Froidis ja Marxi õpetusi, nimelt r from oli ka Marxi uurija, eriti just varajase Marxi uurija. Ja olgu siinjuures märgitud, et selle sajandi kolmekümnendatel aastatel kujunes Euroopas varajase Marxi uurimise põhjal. Frankfurdi sotsiaaluuringute instituudi juures, kus Erich from tol ajal töötas Frankfurdi koolkond filosoofias, mis on eraldi fenomen ja millest me ilmselt kunagi hilisemates saadetes räägime pikemalt nüüd aga tänases saates eris frummist eelkõige kui psühhoanalüütikust, kui Freudi tiim õpilasest ja kretiseeriast. Erisfrom töötas pikka aega ka Ameerika ühendriikides, nimelt fašismiperioodil põgenes ta Saksamaalt Ameerika ühendriikidesse, kus ta kirjutas paremiku oma töödest, sealhulgas ka tõenäoliselt kõige menukama raamatu põgenemine. Vabadusest. Töötas paljudes Ameerika ülikoolides ja elu lõpuaastad veetis from Šveitsis, kus ta ka suri. 1980. aastal. Nagu juba märgitud, kasutas from Froidi reformimisel eelkõige Karl Marxi varajast Marxi. Ja ta ise märgib, et Froik on geniaalne sellepärast, et Fait avastas inimese irratsionaalsuse. Froit mõistis, et inimene ei ole ainult ratsionaalne olend. Marxi pea paga from Froitis tunduvalt sügavamaks mõtlejaks. Ja Marxi põhipuudus on tema arvates selles, et Marx ei mõistnud inimese kõige sügavamaid irratsionaalseid jõude. Freudi instinktide asemele pakub aga erise from ühiskondlikud tingimused. Nimelt ta arvab. Vähe on uurida ainult inimese instinkt. Tuleb tunda ka neid ühiskondlikke tingimusi, milles inimene elab ja neid ühiskondlikke tingimusi ei tohiks piirata vaid kultuuriga, nagu seda tihti tehakse. Vait tuleks ühiskonda analüüsida, kompleksselt, käsitleda nii kultuuri, majandust, sotsiaalpoliitikat, ideoloogiat ja sellise tee from valibki inimese, ühiskonna probleemide lahtimõtestamisel, kusjuures ta kasutab, tab selleks Marxi ajaloolist ajaloolise materialismi ja poliitilise ökonoomia põhilisi seisukohti või nagu ma ütlesin, et toetub põhiliselt just varajasele Marxile nimelt hilise Marxi suhtes arvata, nii et hiline Markson veel enamikele mõistma. Ta ET hilise Marxi lahtimõtestamine seisab veel ees. Ning nüüd püüabki From ühendada siis Freudi biopsühholoogilist õpetust Marxi ajaloolise materialismi ka nimelt. From on seisukohal Ühiskonna mõju inimpsüühikale ei ole ainult represseeriv, nii nagu arvas Freud. Vait, ühiskonna mõju inimpsüühikale on ka loo, ka ajalugu kujundab inimest. Ja äärmiselt tähtis on tunda seda ajastut, kus inimene elab. Täpselt tähendab, nagu sa kirjeldasid Sprummi praegu arenguteed. Me võime öelda ka, et see oli Teefreudismilt Neufroidismile kui Freudist, mis ei olnud juba üht nivool broidi eluajal, ütleme me näeme siin Freud tünnis, tunnistasin alateaduslike, nende seksuaalsete algete tähtsust sealsamas, tema õpilane Jung, ütleme, analüütilise psühholoogia rajaja on, nägi kollektiivset alateadvust selleks algena Adler näiteks tema rajatud individuaalne psühholoogia, pida juhtrolliks alaväärsus kompleksi ja tungi eneseteostusele. Nii kan Neuphrodism kui nüüd tüüpiline juba ameerikalik nähtus, sest ta tekkis ju tegelikult Ta ikkagi nende psühhoanalüüsi ja ameerika ikkagi sotsioloogiliste ja etnoloogilist teooriat, ütleme kultuurantropoloogia nagu ühinemise protsessis. Ja täpselt see ühiskonna osa sissetoomine on väga oluline, mida sa rõhutas trummi puhul ka, et et ta ütleme, sotsioloogitseerib psühholoogiat ja teiselt poolt ka psühholoogiseerib sotsiaalseid nähtusi. Ja psüühikas näiteks ka, kui me räägime individuaalsihikaste inimgruppide psüühikas, siis siis Fromi meelest ja Neuphrodistlikkusele promi suuna poolest. See pea oluline ongi suhted isikute vahel teiste isikutega ja objektidega või siis isiksustevaheliste situatsioonide vahel from kaivaatle isiksust niivõrd võib-olla kui Freud sellise kandi pealt ütled, isiksus, võib-olla ka illusioon või müüt. Aga tähtsamad on just selle sotsiaalse suhtlemise protsessis tekkivad kujundid ja isiksus võib-olla ongi just nende peegeldus nende fantastiliste või moonutatud kujundite peegeldus. Nende suhete summa. Minu meelest väga huvitavana Fromi analüüs, kui ta räägib sellest, kuidas keskaegne ühiskond läheb üle vaba turumajandusühiskonda ja kuidas siis seoses sellega muutub ka inimloomus. Need probleemid on väga aktuaalsed ka. Meie ajal praegusest sisuliselt toimub ju ka üleminek kanaliseeritud ühiskonnatüübilt varakapitalismi ja võib-olla paar sõna nagu räägiks ka sellest, sest kuidagi meil on ka seda varakapitalismi või kapitalismi hakatud kuidagi võib-olla liiga positiivses valguses käsitlema ainult lahus nüüd mitmetest probleemidest, midagi realistlik ühiskond, vabaturumajandusse ühiskond inimesele ikkagi toob ja from pöörab nendele probleemidele just väga suurt Tähelepanu. Ta räägib, esiteks keskaja inimesest keskaja ühiskonnast räägib sellest, et keskaja inimene ei olnud küll vaba kuid ta ei olnud ka iso isoleeritud. Ta elas ühtsuses ühiskonna ja loodusega, ei olnud ebakindlust, ei olnud võõrandatust ja hilisel keskajal, kui see ühiskondlik struktuur hakkas muutuma, kui hakkasid kujunema kapitalistlikud suhted, siis need uued suhted lagundasid kogu selle keskaja ühiskondliku organisatsioonilise ühtsuse. Ja inimene muutus küll vabaks, kuid see inimene, see vaga inimene jäi üksi ta jäi üksi Maalma, võõrandatuna loodusest, teistest inimestest ja kõrvuti vabaduse ja sõltumatuse tundega kujunes ka kindlusetuse tunne, jõuetuse tunne, kahtluse rahutuse. Tunne ühesõnaga vabadus on alati midagi niisugust, mille eest tuleb ka maksta ja Frami arvates inimene maksis siis varakapitalistlikus ühiskonnas. Sellega võõrandus ümbritsevast keskkonnast muutus väga üksikuks ja tema tulevik oli üsna kindlusetu. Sest inimese pärisosaks muutus ainult majanduslik kasv, progressi pidev tagaajamine. Ja, nagu from kirjutab, et põhieesmärgiks oli suurendada kapitali, et inimese õnne ja rahulolu nimel vait mingite abstraktsete eesmärkide nimel võõrandub, jaga keskne probleem, see on väga keskne probleem. Ja sotsiaalne patoloogia on tema ikka silitab võõrandamisega ravitav kaikaga sotsiaalselt terav. Jaa, ta tunnebki huvi, et kuidas siis olukorrast pääseda ning pakub välja nagu kaks võimalust, kas põgeneda siis vabadusest kõik koos või muuta see nega teemne vabadus nüüd positiivseks vabaduseks ja inimene, et sellest olukorrast pääseda, konstrueerib endale mitmesuguseid kaitsemehhanisme. Neid on väga palju, KOIT from püüab nagu välja tuua siis ka. Sest majanduslik poliit selline ja ideoloogiline surve on niikuinii ühesugune ja kaitsemehhanismidest kolm põhitüüpi on siis niisugune masohhistlik sadistlik kaitsemehhanism, destruktiivne ja konformistlik. Kusjuures ta eraldi püüab neid kaitsemehhanisme veel kirjeldada, räägib sellest, et masohhistlik sadistlik kaitsemehhanism on suunatud alati välisele jõule autorit taarsusele. Taolisel juhul kaob üldse inimese terviklikkus. Teise selle kaitsemehhanismi põhitüübi, destruktiivse kaitsemehhanismi puhul püütakse vabaneda jõuetusest maailmaga ees, seda hävitades ja kolmas siis niisugune automaatne konformism võtab tavaliselt omaks ühiskonna poolt pakutud maskis. Ja vastavalt nendele sotsialiseerumise vormidele pakub from välja ka viis põhi karakterit inimese puhul. Näiteks ta räägib vastuvõtlikust inimesest, Expluateerivast, inimesest, siis säästlikust, turustavast ja loovast natuurist võib-olla lihtsalt paar sõna nende inimtüüpide kohta nimelt vastu klik inimene usub alati, et kõik, mida ta soovib, olgu siis kaubad, teadmised, naudingud või isegi armastus, peab tulema mingist välisest allikast, joon passiivselt omastanud. See on tema arvates feodaalühiskonna inimese tüüp, ekspluateerib tüüp püüab aga oma soov rahuta rahuldada kavaluse või siis jõuabi. Tavaliselt väga agressiivne inimene, kes ekspluateerib teisi, eestab seda, mis ta suudab võtta või varastada sellele mis ta ise suudab luua ja suhtlemisest teistega on tavaliselt sadist. Nüüd see säästlik tüüp on selline inimene, kelle julgeolek põhineb tavaliselt hoidmisel ja säilitamisel ja sellel inimesel ei ole midagi, ei ole sellest kasu, mis ta ei ole ise endale loonud, on väga korralik pedantne, püüab ennast eraldada välismaailmast need kaks viimast inimtüüpi on from arvates 18. ja 19. sajandi kapitalistliku ühiskonnatüübid, siis ta räägib eraldi veel turustavast inimtüübist ja loovast tüübist. Nimelt turustav inimtüüp on see, kelle tegevus on rajatud automaatsele alistuvusele esindab siis noh, niisugust tendentsi. Või sellist inimtüüpi, kes püüab kohan kohaneda olukordadele, müüa iseennast teistele kui kaup papa ja loov inimtüüp on rummi arvates ainukene normaalne isik, kes on võimeline üldiseks armastuseks teiste vastu. See inimene demonstreerib inimese võimet kasutada oma jõudu ja realiseerida endas peidus olevaid potentsiaal ja need kaks viimast inimtüüpi ongi 20. sajandi inimtüübid. Ja rääkides siis nüüd erinevatest inimtüüpidest pöörab Fruit ju väga suurt tähelepanu ka üldse. Religiooniprobleemidel teatavasti erilise huvi keskmes on kristlus ja tsen, budism. Tasub eriti rõhutada, et ta oli juut. Mõjustajat Sigmund Freud ja Karl Marx või Sparrow Spinoza, kelle eeti ka poole ta ikka ja jälle tagasi pöördub. Aga erinevalt Freudist, kelle vanemad olid täielikult sekulariseerunud tema kodu, oli niisugune klassikalise juutliku kasvatus taandav kodu. Ja tema ise, kuigi ta ütleb, et ta seda isikulist jumalat ei usu tegeleb tõepoolest väga kogu oma elu jooksul ja kõigis oma töödes jumala ja religiooniprobleemidega. Ja nii nagu niisuguseid mehi võib ju mitmelt küljelt iseloomustada, nii kõlab, õigus on, kui me võtame seda, milleks ta ise ennast pidanud on, et ta esindab radikaalset humanismi tema usundiks, ongi see niisugune usk inimesse ja sellestki, ta erineb oma õpetajast, Freudist. Et või Freudi tulemus oli ikkagi täiesti masendav. Et seal vahed on ainult sotsiaalses kohastumises, siis Fromi jaoks on võimalik ikkagi täiesti posid tiivne tulemus. Ja ta leiab selle eriti Hassiidluses. See on üks 18. sajandi juutluses tekkinud niisugune ekstaatilise vabadusliikumine. Ja kui ta ühendab selle, siis teiselt poolt niisuguse mehega, keda ta ka kogu aeg tsiteerib ja keda ta iial ei kritiseeri. Keskaja suurim müstik meister Eke hart. Muidugi zen-budismiga, kus ta näeb ka niisugust inimese ja religiooni käsitlust, mis Talle kõige vastuvõetavam tundub. See on inimene, kes on saanud vabaks ka seismisest autoriteerist, ka Freudi superegost, nii et ta on ei pea väljast tulevaid käske ja keelde kuulama ega ei pea neid iseendasse provotseerima vaid kes läheb vaba inimese teed. Ja sellepärast muidugi ka see tema vabaduse käsitlus on otseselt religiooniga seotud. Et religioon, võib-olla asi, mis inimest teatud normidega püüab ohjeldada ja ta võib olla ka niisugune, milles inimesel loovus alles tõeliselt leiab rakenduse. Aga vot see pöördunud zen-budismi poole ja millesse praegu rääkisid, see on ju niisugune asi, mis eeldab valgustatuse seisund eeldab inimese psühhi struktuuride ära lõhkumist mitte ütleme TEMA analüüsi Freudi järgi, et kui ta on alateadlased ja mina ja ülimina vaid vaid see on kõige selle absoluutselt väljaheitmine viskamine ei olegi üldse mingit teadvuse liigendatus tulemas, vaid teadvus struktuur on ära muudetud, need on avatud lausa kohe see hetk, üks kiki minevikku tulevikku kosmosesse tähendab läbimurre ütleme mingisse muusse või tõelisse teadvusse ei jää mitte tüki järele nendest kihistustestega sellest, millest näiteks Freud rääkis, alustades on selline seisund hoopis teine, valge lehten, teadvus, eks ole, alustatakse puhul ei olegi mitte midagi peale. Ei oska öelda, kui palju from ise seda valgustatust kogenud on ja kui palju ta oma jutus on igatsust selle järele. Näib, et rohkem on just seda, sellest juttu, mis seda takistada võiks. Ja. Nii nagu ta püüab inimeste analüüsides näidata näiteks seesama ilus raamatukene, mis eesti keeles on ilmunud armastuse kunst ja tegelikult on nii nagu analüüsi puhul paratamatu selle kirjeldamine, mis takistab armastamist kui kirjeldamine, milline see olema peaks ja, ja ega seal ka lõpus ainult mõned üksikud nõuanded, mis ka tegelikult on ikkagi selle näitamine, mis teeb võimatuks, et inimene armastust kogeb. Noh, näiteks kui ta räägib enesedistsipliinist ja siis ta analüüsib seal seda, et tänapäeva inimene, kui ta parajasti ei tööta, siis ta tahab laiselda, looderdada või peenemat sõna kasutades lõdvestuda ja kui me siitsamast sellest sõnast lähtumist tähendab lõdvestumine tavalise inimese jaoks on ju ainult jõu kogumine, et siis seda enam senises elus paremini edasi jõuda. Ja, ja see, mida ta on religioosse mõistena tähendanud enda pingut tusest loobumine, enda jumala kätte usaldamine, enda andmine ja usaldamine selle meelevalda, kellest Sa tead, et ta võib sind edasi aidata. Aga siin on nõnda, et praegu, kui inimene on sunnitud kaheksa tundi päevas kulutama energiad eesmärkide nimel, mis ei kattuda omaenese omadega ja töötama viisil, mis pole talle sisemiselt omane, vaid töörütmist ette kirjutatud kasvõi konveieri taga, siis hakkab ta lihtsalt vastu ja tema vastu avaldub lapsikus ene eneserahuldamise vormis. See on ikka see võõrandumine, tekib ikka, see on see, kui me seda sõna tarvitame. Nii et, et rääkides näiteks siin sellest enesedistsipliinist, et ja keskendumisvõimest, mida meie kultuuris ääretult harva kohtab siis ta ütleb, et inimene teeb üheaegselt paljusid asju, loeb, kuulab raadiot, räägib, suitsetab, sööb, joob, tänavali sõi tarbija, kes on valmis kõike neelama. Vaatepilt alkoholi teadmisi. Ja enamik inimesi lihtsalt ei suuda vaikselt istuda, nad pigem räägiksid, suitsetaksid, loeksid, jooksid ja ta ütlebki, et näiteks suitsetamine on üks keskendumisvõime puudumise tunnus annab samaaegselt tegevust kätele, suule, silmadele ja ninale. Ma ühe raamatu nimetaksin veel, vaat sa ütlesid armastuse kunst, aga see, mis on vene keeles ilmunud kaks korda juba trükiga, väga suurepärane raamat, nii et teda võib soovitada ka eestlasele vene keeles lugeda tema omada või olla raamat, kus ta väga ilusasti võrdleb lääne ja ida suhtumisi traditsioonilised ja ühe märksõnaga iseloomustada läänemaailm kui omamise maailm, kus me tahame omada mitte ainult asju ja raha ja varandust, vaid ka suhteid, armastust ja austust, lugupidamist ja nagu selle kõrvu topsis kaugida vanad kultuurid, kus rohkem nagu olemise traditsioon olla koos, nende asjadega on seal pikk jutt, aga soovitaks väga lugeda raadio kuulajatel. Ja see on tõepoolest väga huvitav raamat ja minu arvates selle raamatu üks keskne idee on ka see, mis läbib frummi kõiki teisi töid, et kaasaegses Euroopa ühiskonnas inimene on tõepoolest võõrandatud, sellepärast et kogu kogu ühiskondlik elu on allutatud just sellele progressi tagaajamisele kasu saamisele lahus siis inimese mitmetest Telliste progressi mõõdame tonnkilomeetrite unega. Kvantitatiivne maal kvantitatiivne maailm lahus siis inimese kvaliteedist ja ta räägib ju väga paljudes töödes sellest, et kaasaegne ajalugu kõigub tegelikult pend lina, pseudodemokraatia ja fašismi vahel ning ainus konstruks konstruktiivne lahendus on siis sotsialism mis paljusid kuulajaid võib šokeerida, sest praegu sotsialismi ideaalid ei ole tõepoolest moes. Ja sotsialismikogemus on ennast Nõukoguliku Su vormis kompromiteerinud. Aga võib-olla oleks vaja täpsustada, mida from siis sotsialismi all mõistab. Nimelt ta räägib sellest, et ainult sotsialism võib aidata inimesel vabaneda sellest üleüldisest, totaalsest võõrandatuses, sõdadest, eks pluateerimisest kriisist neuroosist. Ja tema arvates on ääretult tähtis leida see kõige õigem tee oma õige tee otsimisel. Ta kritiseerib väga teravalt Marxi. Nimelt Marxi, üks kõige traagilisem viga. Fromi arvates oli selles, et ta ei mõistnud inimese irratsionaalsust. Marxile oli inimene eelkõige mõistuslik olend ja seetõttu jäi inimene Marxile väga paljus mõistmata. Ja lähtudes eelöeldust on Fromi arvata vale ka Marxi väide, et sotsialismi-ile ülemineku esimene samm on seotud tootmisvahet tootmisvahendite natsionaliseerimisega. From räägib ka sellest. Marks eksis, kui ta tegi panuse töölisklassile, sest ka töölisklass kannatab väga tõsiste neurooside all. Samuti Te ei mõistnud marks frummi arvates kõige olulisemad nimelt seda, et paremat humaansemaks ühiskonda saab luua ainult nende inimestega, kes on ise läbi teinud moraalse puhastumise. Siin selle omada või olla, raamatu puhul on eriti selgelt näha see, et suurepärane on analüüs ja diagnoosi panek, aga niipea kui retseptid tulevad, mis selle maailmaga teha, teda parandada, siis tuleb Pole meelde Šoaforism, et et neid, kes seda maailma parandaksid, on siin maailmas lõpmatu hulk, ainult et ei ole neid, kes neid kuulaksid või ei, juhtuse vahend õige olema. Nii et Need soovitused on ju niisugustel meestel tihtipeale niisugused, mida hea meelega jätaks sealt tagant otsast lugematagi. Ja nähtavasti siin on from müügi puhul just vahvasse tema kriitika ja, ja no näiteks religiooni suhtes on siin mõtet, et mõelda, mida ta ütleb ja heidab ette ja räägib, praegu on, ühelt poolt on see niisugune vasikavaimustus kapitalismi sööstmisel ja teiselt poolt on teatud niisugune religioosne kamine, aga see on täiesti kontrollimatu ja irratsionaalne. Just täpselt nii, nagu psühhoanalüütikud ütlevad, see kohutav kogud kogus Teeemm harrastajaid just nagu muud meditatsiooni oleks maailmas olemas olnud. Või siis meil ju praegu kõige paremini levivad Ameerikast tulnud usulahud, kus religioon on liidetud autosid, sugestiooni ja psühhoteraapiaga, aidata inimeste oma äritegevuses. Ja siin on ta muidugi mõned asjad on meil nii kohutavalt maha jäänud, nii et 38. aasta menuna omad teil karneži kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi, tuleb nüüd uuesti välja anda. Aga paarkümmend aastat tagasi menuraamat Ameerikas näiteks jaatava mõtlemise jõududa Paua positive thinking mille kirjutas referent hiil. Selles õpetatakse, kuidas jumalat ära kasutada, edu saamiseks ja isegi ei küsita, kas meie valda mure edu pärast on üldse vastavuses monoteistliku usundi vaimuga. Vastupidi, edu saavutamist peetakse iseenesestmõistetavalt kõrgeimaks eesmärgiks aga usku jumalasse palvetamist soovitatakse kui vahendeid, mille abil veelgi suurendada edu saavutamise võimalusi. Nii nagu tänapäeva psühhiaatrid soovitavad nõial olla õnnelik, sest see tõmbab ostjaid ligi. Nii soovitavad mõned jutlustajad usku jumalasse kui edu saavutamise vahendid. Tehke jumalast partner tähendab pigem seda, et tehke jumal äripartneriks kui seda, et saage temaga üheksa armastuses õigluses ja tões. Nii nagu vennaarmu asemele on tulnud. Umbisikuline asjalik, lahkus. Nii on jumal tehtud ühendfirma universum kaugel olevaks peadirektoriks. Te teate, et ta on olemas ja juhib kogu etendust mis tõenäoliselt ka ilma temata toimuks. Te ei näe teda kunagi, aga oma osa täites tunnustati teda juhina.