Tänases saates kuuleme kahe mehe meenutusi Eesti Nõukogude ajakirjanduse esimestest sammudest sõjajärgsetel aastatel. Kuigi kaks meest on küll kaks meest, ei suudame siiski avada kogu ulatuses seda põnevat teemat. Seepärast loodame tänasele edaspidi järge saada teistelt meie ajakirjanduse veteranidelt. Et teema, ah tõesti põnev on, selles veendusin, kui saadet ette valmistades käisin raamatukogus vanu ajalehe kaustust lehitsemas. Oli paljude sündmuste ja olukordade taaselustamisrõõmu, oli üllatus igivanu asju uute silmadega üle lugedes. Üsnagi mitmekesine oli see elupilt, mis nendelt juba kolletama löönud lehekülgedelt tagantjärele avanes. Kuigi see polnud veel kogu elu ise, kuna piirangud ja keelualad olid siis märksa ulatuslikumad kui meie lähiminevikus. Rääkimata võrdlusest tänapäevaga. Ja kui asjaomased tundusid toonased tiivulised sõnad, elu tegelikke konflikte eirav naiivsus, suisa kuulipildur, hasart, kui sihikul klassivaenlane Rograat praagi tootja upsakas nina, püstiajaja või söögivilja raiskab puskaripruulija võis võrrelda ajakirjaniku haaret eile ja täna võis tõdeda sedagi, et mõned igihaljad probleemid küll teisenevad ent ei mõtlegi kaduda meie elust. Ja lõpuks võis taas veenduda, kui halvasti tunnevad elu need, kes sõjajärgsetes aastates näevad ainult nende pahupoolt. Tegelikkuses olid need taassünni ja uue loomise aastat. Mil elu loendamatutest raskustest hoolimata liikus kiiresti tõusu suunas. Seda ajaloolist tõde kuulutavad 40 aastat vanad ajalehed küll omal moel ja viisil kuid siiski mitmekesiselt ja kaasahaaravalt. Ja nüüd siis täna esimene meenutaja mees, kes ajakirjandusse astus esimesel nõukogude aastal oli seal kogu sõja aja ning tuli kohe vabastajate kannul 1944. aasta septembris Tallinna ja pani siin koos paari oma seltsimehega mitte kellegi poolt volitamata käima ajalehepealkirjaga päevauudised, mis linnarahvale väga tähtsat teavet edastas. See mees on praegune teeneline ajakirjanik Aados Lutsk kes ka pensionäripõlves on ajakirjandusega tihedalt seotud. Alustasite päevauudistest, kuid nädala pärast olite taas koduses Sovetski Estonia toimetuses. Siis oli kõik natuke teistliku, praegu inimeste puudus andis väga tunda ja sellepärast ma olin kolmeosakonna juhataja, mon, sõjalise osakonna ja põllumajandus ja tööstus. Kuna aga põllumajandus ja tööstus erilisi jõupingutusi minult ei nõudnud, taastamisaja järgi alles oli algastmes, siis ma peamiselt tegelesin sõjaliste asjadega. Estonias ma ei saanud kuigi kaua töötada, sest veel suurem probleem oli Eesti ajalehtedes ja mind viidi õhtulehte koos seltsimees remmelga, kellega mul oli rindel mitu korda kokku puutuda, algul diviisi ajalehes paras rinde poliitvalitsuses. Kõik oli uus ja meeldis see, see esmakordselt said kokku nagu endised rindemehed ja tagalast tulnud inimest ja need inimesed, kes ootas meil siin need esmakordselt, kõik need kolm liiki inimesed töötasid ühiselt ja ma ütleks väga suure entusiasmiga. Koosseisu värbamine oli võrdlemisi lihtne, küsisid, et kes sa oled, ütles, et ei ole keegi, mida sa tegid, teinud midagi, no kes selle enne sõda oli? Aga isa oli luks, paras mees, läheb tööstuse osakonna juhataja, haaraks ka ütelnud, et isa-ema olid kooliõpetajad, siis ta oleks paugupealt jaganud siis kooliosakonna juhatajaks. No nii me siis töötasin ja siis no tähelt oli vaja tugevdada mind ideeriti vaimuste maid, komsomoli tööd, nii palju, et ma 40. aastal 41. aastal komsomol ja siis, kui Eesti korpus formeerid täpsemalt tema esimene polka seitsmes siis ma olen üksi. Vastavaga Remmelgas jälle ütles, et ilma minuta tal on raske, ta läheb ainult siis, kui mina ka nõustun. Meid kutsuti ikka mitu korda keskkomiteesse. Tekkis niisugune situatsioon, vist kahe nädala pärast pidi Eesti delegatsioon koos teiste liidu delegatsioonidega välja sõitma Londoni et osa võtta ülemaailmse noorte demokraatliku selle sööda ratsiooni, asutamiskongressist ja Remmelgas oli arvatud selle viieliikmelist delegatsiooni koosseisu selles situatsioonis muud üle jäänud, kui anda oma nõusolek ja nii oligi, et remmelga sai paar päeva töötada. Aga Me esitasime omad nõudmised, võib-olla ainult noored inimesed lähvad niiskuse resoluutse positsiooni peale, et esitavad keskkomiteele omad nõudmised. Meie nõudmised olid järgmised, et kõigepealt noorte hääl, mis punase tähe baasil oli vaikformaadiga, ilmus ainult viis korda nädalas, kas kõik olid kulunud? Kiri oli vilets ja ja me palusime, et vahetaks ringi õhtulehega viiks ületrükiga öösel baasiale, et hakkaks ilmuma iga päev tähendab kuuks kord nädalas ja toimetuse koosseisu tublisti suurendada, et tagada tööd juba nisust uutes tingimustes. Nähtavasti see idee meeldis väga keskkomiteesse, seda kohe toetati. Võeti ka vastav otsus. Kas seltsimees Karotamm toetas seda algusest peale? Peab mõtlema, et me ei käitunud kuigi korrektselt. Me kasutasime ära seda, et uus õhtulehe toimetaja Veronika Kruus oli puhkusele sõitnud lõunasse, kes tahtsid juba omal algatusel noorte hääldule tulla, need ma vabastasin. Ja need, keda me arvasime, et võiksid tulla, need maagiteeris täidetakse niisugused avaldused. Ja nii memm ikka võrdlemisi energiliselt sasisime. Jaa, jaa, tühjendasime õhtulehe koosseisu. Ja sai päris kena noort tähele, kus ka õhtulehe toimetus kosus võrdlemisi kiiresti. Töötasime ööd kui päev, sest kõik oli uudne, kõik oli väga keerukas ja umbes niisuguse pingega mitte umbes kindlasti Spinguga tõotasid kõik teised toimetuses püüdsime maksimaalselt huvitavat materjali ajalehe jaoks ette valmistada ja võitlesime ka tiraaže ees, sest meil oli vaja tiraaže. Karutan, nõudlus, tiraaž peab olema, sest muidu noort häälel ei ole mingit mõtet. Praegu ei või pead anda, aga ma mäletan, et see Rateraaž, aga mitte eriti tormiliselt, aga tasapisi hakkas ikka kasvama ja tõusma. Ja noorte hääl nagu muutus tõesti natukene populaarsemaks. Praegu toimetustes diivanit ei ole. Aga tol ajal toimub Mööbliese oli ikka tiivad, sest suurem osa ajakirjanikke oli ikka kodutud ja suurem osa magas toimetus diivanisse ja iga endast lugupidav toimetaja muretses nii palju, kui ta sai, kas komisjonikauplus vaid praeguse mööblivabriku direktoriga kokku leppides nii palju diivanit osta, et inimesed saaks magada. Aga enne seda Mõtne magasime lihtsalt laudade peal, ajalehe köide pea all ja sinel pea. No ja siis maksmas oma toimetus aktiivi loomi. Esimeste seas oli Juhan Smuul ja kõik suuremat tööd, mis ta tol ajal kirjutas, suurem osa tema luuletuse. Ta tõi meile Jamini, tavaliselt Ellen Niit, tolleaegne hiiu veel koolitüdruk mäletama, kas ja kuidas ta sinistes dressides, entusiastlik purjesportlane tol ajal ilmust õhtuti oma luuletustega, siis tekkis meil juba väikem noorte kraatide ring. Avaldasime nende tööd, me olime ka niisugust väga agarad Sheffib leevaku elektrijaama ehitusel, kus meie erikorrespondendi, kes oli Juhan Smuul ja k järvesuu poiste brigaad ilmus ju noorte hääles ja alles hiljem teda avaldati mujalt. Projekt tegi meile tööd ja teisi mind muidugi ei rahuldanud see töö nelja seina vahel, kuna juba nišše ameti peal sattusid, nagu tahtsid ka teha midagi, proovida oma oma sulge proovida, midagi kirjutada. Ja saadideeri korrespondendina Riia, Wehrmachti kindral timukate protsessile ma olen elus palju saksa fašistlike metsikus, ei näinud nii Venemaa territooriumil niga Eestis maalin ka esimene inimene, keda saadeti Klooga laagrisse. Ja kes nägi seda laagris, kus veel kõik oli veel sõda põlenud, liha vingu ja suitsu täis ja tuhka. Kui saame üks pere ütleb, et kõik me oleme oma laste ja pärid siis minu generatsiooni ajakirjanike kohta võiks ütelda. Me oleme kõik noorte hääleajastust pärit, sest kõik me tegime selle kooli läbi ja väga paljud hilisemad juba ütleme Rahva hääle mööda nagu saaremägi õhtulehetoimed, tehingu, nii edasi, siis ma võiksin veel neid nimesid nimetada, aga noorte häälest oli tõesti niisugune toimetajate taimelava ja kasvatas võll see, palju kaadrid selle noorele Nõukogude Eesti ajal. See tähendas see muidugi on nii, aga nüüd ehk mõni sõna sellestki, missugused noorsooprobleemid 40 aastat tagasi kesksel kohal seisid. Kõige olulisemat olid, ma ütleks, olid paralleelprobleemid, üks probleem oli komsomolitöö organiseerimine, olgu, kuidas ta ka ei olnud, aga komsomolitöö oli uudne kõigile, ka neile, kes sattusid maakonna esimeste sekretäride positsioonile, kui ka need, kes juhtis seda, olgu organisatsioon. Kuid oli ka teised probleemid, needsamad probleemid, mis täna, aga muidugi teisel kujul ja ma ütleks teises aspektis, need olid moraaliprobleemid. See fašismi laostav mõju. See jäätis ju väga raske parandi, moraali probleem seoses taastamisega, kus oli vähe ainult head ööd ka ennastsalgavate, mitte ainult raha eest, vaid oli vaja tööd, südametunnistus pärast. See kõik vajas erilist noorte mobiliseerumist. Ja vot selle mobiliseerimise probleem Aksünteerimine noort ennašalgavust lahingutes, mis pidi üle kantud olema rahu tingimuste taastamise ajal. See oli üks tähtsamaid ülesanded. Kas me tegime seda hästi, võib-olla täna lugedes neid vanu köitesse, tundub no võib-olla natukene naiivsena primitiivsed kuid iga aeg dikteerib oma stiili, oma kõnepruuki, oma oma lähenemist, oma kontakte ja nii edasi, nii edasi. Pisut rohkem kui kuu aega tagasi saime teada, et käesoleva aasta viimases kvartalis hakkab ilmuma põllumeeste ajaleht Maaleht. See väljaanne on pikaks ajaks katkenud traditsiooni jätkamine. Kohe pärast Eesti NSV vabastamist hakkas ilmuma põllumeeste häälekandja talurahvaleht mis 50.-te aastate alguses lakkas olemast. Aga küsin, mis Lehtse talurahvaleht oli ja mis ülesandeid täitis. Vastamas on töölisliikumise veteran Oskar Pärn, kes mõnda aega talurahvalehte toimetas. Oli juba nii vana komme kodandisest ajast et maarahvas üldiselt nii igav pääl ilmuvaid lehti ei tellinud ja ei lugenud, sest selleks ei jätkunud lihtsalt ega eriti suvel, kus tööpäev algas juba nelja, viie paiku ja lõppes õhtu hilja. Ja sellepärast peamiselt nii levisid ja neid telliti rohkem lehtimis ilmusid kolm korda nädalas ja talurahvaleht, et oligi siis ka ettenähtavate ilmub ainult kolm korda nädalas, et ma peamine niisugune poliitiline ülesanne, mida tuli propageerida, selgitada ja valgustada igakülgselt, oli maareformi taastamine. Ja selleks muidugi algasid ettevalmistused otsekohe, et kevadiseks põllutööajaks põhiliselt maareformi taastamine läbi viia. Muidugi tuli sellel lehel valgustada kõiki muidki maaelu küsimusi, koolide küsimusi, siis olid näiteks valla täitevkomiteed, maakonna täitevkomiteed, nende tegevust pisitasa püüdsime andaga agronoomi nõuannet. Toimetusse ei õnnestunud esialgu ühtegi agronoomi saada, kuid mõningal määral kaastööd hakkas tulema peamiselt põllumajandusministeeriumi spetsialistidelt. Ja teiseks oli loodud põllumajanduse instituut, siis ka selle instituudi kaastöölistel saadi seda tööd. Aga kuidas siis teie selle töö peale sattusite, nagu ma tean, teil polnud ju ise põllumees ja kui see leht käima läks, olite hoopiski sõjaväelane? No mina olen ikka noorepõlves olnud põllumees ka. Ma olen põllumehe poeg. Ja oma noorepõlve veetsin ikka maal ja minu isal oli väike asundustalu ja töötasin selles ja pärast seda hiljem, kui ma küll siirdusin juba Tallinnasse maalt ära hakkasin töölisliikumisest osa võtma, siis oli üheks minu huvialaks just põllumajanduse areng, põllutööliste ja maal elavate kehvikute olukord, nende sotsiaalne ja majanduslik olukord. Nii et need põllumajandusprobleemid korralisel ajal olid mulle üsna tuttav, vaat ja minu pärast Tallinna vabastamist man olin rinde käsutuses. Tol ajal oli keskkomitee sekretär pall, keda ma tundsin juba enne sõda väikesest ajad ja sõja ajal puutusin kokku, kui ta väeosades käis. Ja oli siis üks kaaslane, kes oli tema õpilane Leningradi päevilt olnud ja läksin ma koos siis palli lihtsalt tervitama tema juurest läbi ja pall mind nähes kohe ütles, et vot nüüd ma leidsin õige mehe, ma ei saanud aru, milles ütles kohe, et on tarvis Talurahvalehed, toimetajad ja mina sobitsena kõige paremini. Kuna tal oli teada, et mul mõningaid ajakirjandusliku töökogemusi oli juba kodalisest ajast ja nõukogude esimesel aastal ma toimetasin ühte ajakirja ja kuigi ma ennast nii mõelnud sõjal tulevikus ajakirjanduse ajal tööle asuda. Aga kui mulle niisugune ettepanek tehti ja leiti, et see on väga tarvilik säärase lehe väljaandmine leidsin, et minu parteilasi kohus on see Sa oled, pakutakse vastu võtta, ma jäin tegevusi vähke, nagu edasi mindi, Debowliseeritud ainult oli komandeeritud keskkomitee käsutusse. Tegelikult selle lehe väljaandmine otsustati juba varem ja kui meie valitsuspartei keskkomitee asus Leningradis, siis juba mõni number anti seda välja. Selle toimetaja tol ajal oli Aleksander Aben. Kuid selleks ajaks, kui mees ja eesti advusime, oli tema suunatud Moskvasse diplomaatide kursustele. Ja sellepärast toimetajad tegelikult ei olnud. Ajutiselt täitis toimetaja kohusid tolleaegne Harju maakonna parteikomitee esimene sekretär asurust päss, kuid temal polnud selleks aega. Torme komplekteerimine oli väga raske ülesanne. Kuskilt vanadest kodanikest ajalehtede toimetajad ei olnud mul ühtegi käepärast, keda oleks saanud kasutada. Üks esimesi kaastöölisi, kellel oli natuke trükipoega suhtlemise kogemusi oli nii kirjanik Paul Rummo abikaasa Tiiu Rummo. Tema selle tehnilise toimetaja ülesande tähendab ajalehe kokkupaneku trükikojas. Võttis oma peale sain paar õpetajat sinna ja ühe endise vallasekretäri, keda ma tundsin peamiselt neid inimesi, kes kodalisel ajal olid nii vasempoolsete vaadetega, keda peeti punasteks. Kommunistina olin ma ainukesena hulk aega. Mõne kuu pärast õnnestub mul saada siiski üks sõjaväekaaslane, kes oli miilitsateenistusse siirdunud, kes oli sõjaväes olnud diviisi lehtede kaastööline ja diviisi ajaloomaterjalid aitanud, koguda Uiga nimeline. Sain selle omale teise kommunistina ja mõni aeg hiljem suunati ka üks kogemustega ajale mees, Hanteri nimeline mees kes minu mälu järele oli olnud üle liidus põllumajanduse ajalehe kirja saatja Kirgiisias. Siis olime juba kolm kommunisti. Üks huvitav kuju, keda masina värbasin, oli Priidu Toomus. Omaaegne rahvuslikude organisatsioonide tegelane, kes kirjutas Pätsi eluloo ja kes oma avalduste seisukohtade järele oli kõige punasem kommunist, kes olla saab vähemalt oma oma sõnades ja tema kirjutatud juhtkirja ta oli kirjaoskaja mees. Sõna oskas hästi kasutada. Kuid need juhtkirjad olid ikkagi nii verised, et neid tuli üsna tugevasti redigeerida, enne kui neid sai kasutada. Tõnis praks kes töötas küll Rahva hääle toimetuses, kuid hakkas vestet kirjutama aruvälja Andres nime all, mis olid vagudamisest ajast hästi tundma. Ta tuli siis ka väga palju siis mööda vabariiki ringi sõita ja see oligi nii põhiline ülesanne, sest kirjasaatjaid kuigi neid püüdsime organiseerida, neid oli siiski üsna vähe. Ega see haridustase Maal eriti kehvemate rahvade hulgas oli üsna madal. Tavaliselt kaks, kolm neli klassi algkooli sellegeli oskasega oli ka isegi niisuguse kirjatüki sepitsemine üsna raske asi ja kui sündmus paistis olevat küllalt tähtis, siis tuli ikkagi saata toimetad kohale, nii et enamus toimetajad olid meil ikkagi kogu aeg rei suur, ei olnud toimetuses ühtegi autud. Ja neid bussiliine oli ka võrdlemisi vähe, neid peaaegu ei olnudki esialgu ja liikumine oli ikka jala käimine ka veomasinaid liikunud, neid ka ei olnud põllumajanduses peaaegu olemas. Mõni mees jäi kuskile öömajale mõne kiriku juure ja kui seal hobune mõnikord viis mõne kilomeetri hobusega põhimõtteliselt ikka tuli jalalinki ringi tantsida, ei olnud kerge ülesanne ringi rännata mööda maad ja eks ta kohati oli isegi ohtlik. Et, et oleks juhtunud kellelegil mingisuguseid kallaletunge või isegi ähvardusi ei ole meeles ja ma ise ka sõitsin palju ringi ja käisin ei mäleta, et kuskil oleks reaalseid ohtusid minu toimetuse koos just kellelegi tekkinud aega siis veel kolhoosidest kai räägitud kolhoosidest tekkimine oli nagu praegu öelda, nii enneaegne ja see oli poliitiline seisukoht, et kolhooside propageerimist me tol ajal veel ei alustanud, meil oli tol ajal vaja propageerida seda maarja vorm õieti läbi viiakse ja nii edasi. Nii et kolhoosiküsimus, see kerkis ikka päeva. Ajakirjaniku isik, tema kohuse ja vastutustunne 40 aastat tagasi. Ja mulle tundub, et see ajakirjaniku vastutustunne muidugi tolleaegsete dimensioonide ja hinnangute järgi oli võrdlemisi terav ja see oli arusaadav, sest ikkagi Rindesituatsiooniga Dali rind, distsipliinikaardid ja sellepärast me olime võrdlemisi nõudlikud, mäletan, see oli vist esimeste kohalike nõukogude valimiste ajal. Me saatsime üht korrespondenti haapsalu. Et ta annaks reportaaži, mis on muutunud selle aja jooksul on traditsiooniline võtta. No ja siis ta tuli tagasi, väga rõõmustav pilt oli, fotod olid tehtud, Haapsalus oli peaaegu ideaallinnaks tehtud. Me usaldasime oma seltsimees, avaldasime seda. Ja siis helistas mulle, kas täitevkomitee esimees või aseesimees, ma ei mäleta ja ütles, et mis nüüd, kus niisugune linn on. Et näidake meile, mis sõidaks, ise vaatab, nii tore linn ja sai see asi kontrollida. Selgus, et see oli puhas bluff. Et mees istus selles hotellis või ühiselamus, mis tol ajal Haapsalus oli ja imes lihtsalt sulepea otsast seda kõik välja. Seda meest ma vallandasin samal päeval ilma mingisuguse kompromisside ja nisust nõudlikkust meisetasime paljudes situatsioonis. Ega siis meid ka ei hellitatud. Mul oli mitu-mitu parteilist karistust iga suust muutunudki vigade pärast ja mitte õnnestunud publikatsioonide pärast. Need nõudmised esitati toimetajatele võrdlemisi kõrged ja meie olime ka väga nõudlikud. Ühel päeval teatakse keskkomiteest, et meie lehes on niisugune pealkiri. Õudus, maareformi areng, teatavas piirkonnas ma seda ei mäleta. Õudus, maarjaformi areng, minul tuli isiklikult ju kõik lehed välja lasta, tähendab, kontrollida signaal eksemplarid alla kirjutada, enne kui trükikojast leht välja läks. Lõpukontrollil vaadeldakse pealkirjade allkirjal kõigepealt, et seal midagi puudu ei ole, midagi ülearust ei ole. Et niisugune läbi läks, ma ei uskunud. Ja kui ma võtsin siis oma laekast oma signaal eksemplari, siis seal oli selle asemel jõudus. Aga vahepeal oli ära kadunud. Ja kui vaatasin läbi kõik need numbrid, mis mulle anti signaali jaoks allakirjutamiseks Kasemis trükikoda läks seal kõigil oli jõudus, siis selgus, et. Ühe matriits siis oli õige, teises oli jote, sest ära kadunud, aga need numbrid oli võetud sellemmatriitsiga trükitult, mis mulle kontrollida anti ja sellepärast, mis teise matriitsiks, neid mina ei näinud ja sellepärast ma ei saanud ka seda viga kõrvaldada. Ja see selgus ja nii, et mina selles vahele jäänud, see oli väikene trükikoja aps. Aga need keelatud teemad ja üldse keelualad, nagu me praegu ette kujutame. Teate, mis, võib-olla on üht ja teist unustatud, ma olen selle peal mõtlenud, vot sellel ajal paras sõda kohe või sõda, vilk võis kesta isegi probleem keelatud territooriumitest ja lubatud territooriumides ei olnud päevakorra, sest me teadsime, milline see looni vaenlane oli meil meil ees ja vaenlase vastu oli kõik lubatud. Ei tekkinud meil probleeme, ütleme seal ülemuste kritiseerimiseks. Sest mulle tundus, et see kriitika situatsioon oli tol ajal palju soodsam kui mõni aeg hiljem vaatamata kõikide hiljem juba avalikkuse ette toodud kurvadele, sündmustele seoses isikukultusega üldiselt seda eriti tundnud meie tund. Me teadsime represseerimist, sest me teadsime teistes. Kuid me oleme absoluutselt kindlad teatsioon, aja nõue, sund, selle terava klassivõitluse nõue. Me olime muidugi noored ja meie lähedal teravalt need probleeme ette ei tulnud. Olid jah, imelikud asjad, kui represseeriti inimeste ühiste asjade peal. Mäletan, et jätku sellest, kui inimesel leiti seal sinimustvalge lindiriba, mida ta kasutas järjehoidjana. Sellest juba turistid sügavad järelduste apoliitiliselt on kahtlane ja niisuguseid asju oli, kuivõrd me ise küpsed, et sellest sellest aru saada. Ma väga kahtlen, kõik see tuli juba hiljem, aga mitte palju hiljem, kus hakkasid aru saama, kus see, kuidas ütelda. Pühaduse oreool Stalini isiksuse ümber ka hakkas ikka rohkem ja rohkem, selge, me oleme ju võiduga tulnud, Stalin oli kõrgem ülemjuhataja ja kõik. Me elasime ainult selle võidu aupaistes, et Nõukogude armeel päästis euroopada, päästis rahvata, pääses inimese surmalaagrites ja see oli meil kõige tähtsam. Ja võib-olla me mitte õigustada seda. Ja tihtipeale tõesti ei osata.