Tänases saates läheme Saaremaale, et pisut rääkida meretagustest asjadest. Jutuks tuleb partei ja nõukogude organite tegevus, õieti nende tegevuse algus sõjajärgsetel aastatel. Rääkisin paljudega nendest, kes sel raskel ajal püüdsid rahva käekäiku parema poole suunata. Kuulajani saame tuua kahjuks vaid üksikud pildid toonasest elust mistõttu pean oma vestluskaaslastelt vabandust paluma, et mõndagi huvitavat on välja jäänud või kokkusurutud edasi. Antud. Piirid määrab saateaeg, kuid sari jätkub ja peame uuesti Saaremaale ei jõua. Nüüd aga suure ja väikese väina taha. Nõukogude asutused alustasid Saaremaal tegevust ainult mõni tund pärast Kuressaare vabastamist siis, kui linn alles põles ja tänavad olid inimtühjad. Esimeste saabunute hulgas oli praegune personaalpensionär muhust pärit Jüri Kipper kes kuuendal oktoobril 1944 oli määratud maakonna täitevkomitee esimeheks. Kaheksanda. Oktoobri õhtuks jõudis ta Kuressaarde ja asus tööle. Millest alustasite? Ja lättimine atrjeldineskisse. Kõigepealt oli vaja vaadata, kuidas selle veski saab käibe, kas viljon inimeste tühjaks süüa anda, läheme sinna, peske uksed lahti. Üks mees kõndis seal ringi. Kes sa oled? Mölder? Kus peremehed peremehed on? Ära läinud, vilja on kuigi palju on ikka mingisugust tagavarad, seal aga kõik jahu, mis seal jahutatud petrooli üle valatud. Siis istusin viljakoti otsa, võtsin siis taskust sellel blanketi ja kirjutas valmis olnud, määranud nime, ei mäleta nende kahjuks ma ei mäleta, sest Tseedel dokumente kuskil järgi määran selle ilde selle atrjeldi jahuvesti direktoriks, ütles, et nüüd on niiviisi võtta mehed, kokk, kes sul siin on ja pane veski kohe käima. See oli esimene kohale määramine. Siis läksime jõle tee tänava, seal oli pagar, kärsamaa lugu. Kas ära läinud üks mingisugune inimene kohal sellele siis määrasin, leivatööstus vihatakse ja kõik läks Ruhnu valla pitsatiga, sest valla pitsatit mulle anti, aga maakonna pitsat oli ennem seda. Ja eks siis esimene kogu saare elanikkonda puudutav dokument tuli, nagu ma kuulnud olen, oli see mingisugune üsnagi ulatuslik täitevkomitee määrus tegelikult. Tunda üldkohustuslikke otsus, aga kes seda meie siis teadsid, mis ta on selle miilitsaülemaga või osakonna ülemegi kokku, see on üsna niisugune pikk, kus oli siis üksipulki võetud, mis tuleb teha elanikkonna registreerimine arvele, relvade. Keeld ühest kohast teise liikuda ja kui ilmub mõni tundmatu nägusid, sellest kohe külavanem, et need peatada iga 10 talu peale, siis oli see volinik saare trükikojas trükitiseeris ära. Elektrit küll ei olnud, trükikoda oli korras, siis vändati seda välja meile suurem ports aitäh. Ja nüüd me siis hakkasime maa valdu mööda sõitma täitevkomiteesid paika panema. Kuivastast, kuni Kuressaareni Mart seal oli nendes valdades, kus sõjaväe läbindatud, pandud juba muusse pöidesse. Laimjalga nüüd täitevkomitee esimees, hajutused muidugi paika pandud ja nii ta jäidki, minul ei olnud muud, kui teha, andsin nendele Ühel selle rahva kätte, et nad on kohale määratud, aga teistes valdades olid kohale panevad ja peab ütlema, et ega see kerge ei olnud. Kaader oli kõik tapetud, peaaegu viimane valla täitevkomitee esimehe, maakonna partei ja nõukogude aktiivi kaks ja poolsada inimest ümmarguselt maha tapetud koha peal, mida me leidsime peale selle, need, mis olid välja viidud ja mujal laagrites ära, surid need, ühesõnaga puhta töö oli teine, seal saarel kuskile minna ei olnud, see jäi neile kätte. Kui me siis olime täitevkomitee paike Hand, no siis sai nagu valdade kaudu hakata asja. Jah, ega siis ei olnud aega pikalt otra seada ja tööd tuli kohe alustada medest keegi alustas, seda meenutab partei maakonnakomitee partei kabineti juhatajaks määratud Hella Mui kelle mees Aleksander Mui oli 1941. aastal maakonna parteikomitee esimene sekretär, inter ja fašistide poolt mõrvatud. Inimestele ju olnud ju praktiliselt parteid, nõukogudetöö kogemusi, maalide enne sõda küll parteikomitees töötanud, teadsin, kuidas seal tööd tehti ja nii edasi, aga Marina töötanud raamatupidajana, nüüd tuli, ühesõnaga sa lähed tööd, juhtide toon ühe näite minu koduvald, kus ma olukord päris kenasti tundsin poolel vallal umbes olid heinad hukkunud. Aga kus sa uuteine saad, teisel poolel oli umbes alles, aga inimestel raha ei ole millegi eest osta. Aga loomad on tarvis üle talve pidada, talv on käes. Minu isa oli ka muide selle poole peal minu kodu, kellel olid need heinad rannaheinamaadel lahingu käigus. Ta peab olema läinud. No ja siis saadeti mind, öeldi, et vaatamislahenduse leiad. Aga kärv tuleb heina küsimus ära lahendada. Läksime siis täitevkomiteesse, arvasime kõik küsimused ära, mismoodi seda võib lahendada ja kutsusime kokku selle poole inimesi, kes olid ilma Hendete jäänud ja selle poole, kellel oli nädaldes, rääkisime nendele väga südamest juttu, et no teised inimesed täpselt samuti kannatasid teil või võis samuti hukkuda viljapõhk ja see läks kõik siis ikka täie ette. Leidsime niisuguse Saalomoni otsus, et teised inimesed ei ole teede, siis võlg. Teie annate Osara, lepiti kokku, praegugi annate ja, ja hilisemast mingisugust võlakohustust ikkagi, et vot ei saa. Aga kust ma selle aru sain, ma olin ka nooria hirmus vilumatu, et oma isale. Ma muidu ei tohi, et siis tekib küsimus, et me oleme röövinud. Ja mul siis tekkis võimalus, ühesõnaga kokkuleppe, kus ma sain siis isale osta, mul siiski raha oli, ta sain välja maksta. Ma imestan ikkagi parastat, kui sealt võis igasuguse asja pärast kinni minna ja pahandusi tulla ja mitte ühte pahandust pole olnud ja praegu käed südamerahuga Karl ringi, mitte keegi ei ütle, et sa tegid meid paljaks. Me juba rääkisime esimesest määrusest, mis kasu oli sellest, noh, ütleme maakonnaorganite eeskätt täitevkomitee tööle. Peale selle, kui ka need inimesed tagasi tulema kutsusin asuda oma töö juurde, hoida distsipliini ja korda, ühesõnaga niisugune üleskutse oli esimene, ükski täitevkomitee aparaati tuli oli. Sekretäriks panime Johannes Kesküla, tema oli olnud Männatlikes pärsama või Valjala vallas. 40. aastal oli kas täitevkomitee sekretär või abisekretär, et okupatsioon öelda, kinni olnud, aga eluga sealt pääsenud ja tema siis selle kutse peale tuligi nüüd ennast noh, tööle pakkunud. No see oli suur asi, esiteks, tema oli kohalik, hilineda tundis, kelle poole võiks pöörata teda maakonnaaparaadi juhtivateks töötajateks teistega meil polnud aega, me ikka juhid paike küll need panevad siis omale aparaadi, koostavad põllumajanduse osakonnas oli üks hingatsem, endise maakonna täitevkomitee aseesimehe vend tapeti maha, ise telekat kinni olnud. Väga tubli ja kohusetruu mees. Siis oli Kaubanduse osakondadel liigi põhimised sele kaadri saime kokku ja hakata teisi tööle tulema. Häda oli selles, et meil ju raha haige olnud, kellelegi midagi maksta. Pangajuhataja oli, pangamaja oli, aga raha ei olnud. Alles siis oktoobri lõpupoole, kui esimene summa jagati liigava inimesed töötasid, kõik ilma rahata. Aga inimene siia, mis me siis tegime. Kooperatiivis oli siiski üsna kenakene, kogu suhkru võid sisse tibab arumise aparaat käima panna ka selleks kõik võlgu paber vastu, et nii palju on siis lihatooted ja nii paljude siia toodud ja selle katsusime ka kohe käimanduselt, häda sundis mind seda tegema. Ja nüüd siis need tooted, ühisköök, lihakombinaadi oli vahepeal tulnud sinna uus direktoriks nõia, selle naise, selle panime siis ühisköögi, trükkisime talongid kolm korda päevas süüa, kes tulid tööle ja muud pedage, keegi. Nii et omaette naturaaltasu, ehkki lühikest aega, aga peale leiva palukese oli inimestel muudki tarvis. Esimene asi, mis me käime, panin valgusmajja. Elektrijaam oli õhku lastud. Lilbime. Petrooli ka kuigi palju kooperatiivi soli asutuse tulid tööle, ise tõid kodustamale pooleli silma klaasitamist, tossoride suitsesid, et saaks valguse mai. Ja siin tuli nüüd appi polkovnik põrk. Tema vend oli siis väljepin, laevamehaanik aga suurepärane elektriasenduse tundja võrk ehitasid velo juurdajasemisel jutt ütlesid mõtet nüüd aita välja hädas. Ta ütles, et mina teen kõik, mis mina saan ja no nagu täpik Saaremaa mees lubab seda annab ja siis ta läks, hakkas otsivat kahuveskist, sai diiselmootori ja prügihunnikus või kuskilt vanaraua kolasest, otsis välja ühe generaatori, parandas selle ära, värvis õle ja ühendas kahuveskimootoriga ja siis oli suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäeva eelpäeval. Kõik olid saali kogunud ja siis mina pidin selle ettekande tegema pursselle viie liiniline. Nii kui ma siis pukki läksin seal särama park, siis lülitas sellesse siis see oli nii nagu saluut selle revolutsiooni. Madin seal lahti küll laipasid. Täna me ei räägi, ei jõua rääkida Saaremaa tublidest kaloritest. Jääme kuivale maale ja kuulame, kuidas seal asju aeti. Nagu kogu Eestimaal, oli ka saarel maha küsimus, terav küsimus. Ja eks see oli partei ja nõukogude organite esmane hool. Et maainimene maad saaks ja seda harida võiks. Maareformi paberlik ettevalmistus, kus võete arvele 41. aasta seis, seda hakati tegema juba valla täitevkomiteedes, komisjonides tal aga päris praktiliselt, kui sai juba seda põldudel tegema hakata, see oli ikkagi jälle kevad, nende uusmaasaaja, ta neid oli maha lastud, neid oli Saksamaale veetud ja rahvas väga hakkas kar. Sest faktiliselt ei saanud ju 41. aastal külvatud saagist mitte midagi, Need suurtalunikud võtsid kõik need maad tagasi, vaat need seitsmehektarilise talud, need tehti juba talvel ära. Kuskohas? Mul olid need suured saksa käsilased ja ja siis noh, nendesse majapidamistesse tuli leida, inimesed leidus hakkasid inimesed töötama, võtsid maad, riik andis toetust, aga kõik see, ma ütlen, entusiasm oli küllalt aeglane, sest et esines fiktiivseid maa jaotusi. Kulaklike sundis omas sõltuvatel inimestele peale, et need võtavad osa tema loomi, võtavad osa tema maad ja on nagu uusmaasaajad. Ja muidugi annavad saagi, temal tehti selgitustööd, aga selgitustöö juures oma osa etendas ka algav Dism kes oli siis saksa sõjaväemehed olnud ja varjanud ja juba siis, kui armee suured üksused läksid Saaremaalt välja siis nad hakkasid tasapisi pead tõstma. Tuur pandi dismi, alguses ei olnud paanika tekitamine kuulujuttude levitamine aga kui midagi ei tulnud, pärast oli, kui hakkas see maareformi tegemine jälle vot siis hakkasid nad juba ringi käima ja tapma, keda need olid, külanõukogu esimehed, kultuurivolinikud ja siis selja tagant plastik Kuressaare valla täitevkomitee esimehe põllu peal metsast lasti see maa ja öösel tulid sisse ja tehti puhaste vaest jäeti mõni laps järgi, aga muidu perekondade liisinud, aga hammasteta. Riisusid majapidamised tühjaks murdsid kauplustesse sisse. Eriti hoo sai see banditism alles siis sisse. Suvel ma mõtlen, juunikuuskümmend viis, jooksis mets kommunaalmajanduse töötaja, siil kes oli Mustjalapoiss, kellele leiti korterist, kus ta erastas terve relvaladu. Need relvad küll konfiskeeriti, aga hilp põgenes kohe eeluurimise ajal vanglast, siis algasid juba kani süstemaatilised aktsioonid nõukogude aktiivi vastu. Üks esimesi ohvreid oli juba 45. aasta suve lõpul. Julgeolekuparteiorganisatsiooni sekretär seltsimees rumens. Siis läks see asi kiiremaks. Ja räägivad, et kõige metsikum oli olnud tüdruk, Ilby pruut kellega oli, see oli kõige pre jänulise Mulnud, kus see oli veel mitu aastat kulgema, üks viimastest Seilbjas, kuigi Saaremaa on päike maha, aga see pöides pani toime, siis ta palli kuskil taha jälle kihelkonna poole või, või pidulassovi pidulas nad kätte saadigi. See pole mõeldud saarlaste tagantjärele solvamiseks kui ütlen veel, et Elmar Ilp, see bandiitide pealik sai kaua tegutseda siiski saarlaste kaasabiga. Ta oli ju oma Saaremaa poiss ja see ütles paljudele kõik tema peamised püüdjad, julgeoleku ja miilitsamehed olid aga mandrilt tulnud seega mitte omad. Eks seepärast mängiti nendele kätte Ildi isikukirjeldus, mis tegelikkusele ei vastanud. Ja Valkade noorkaader ei osanud olukordi hinnata. Tegi vigu ja. Tihtipeale need inimesed tegid vigu selle pärast, et nad olid väheteadlikud ja neid oli võimalik nii-ütelda viia kuriteole eriti osavad olid selle koha pealt kohalikud bandiidid. Leisi valla täitevkomitees olid valla täitevkomitee töötajad mähitud, ühesõnaga terve rea asjaga hilbi selle gruppide poolt sisse siis kihelkonna valla täitevkomitee aseesimees oli, oli seotud ja üksikuid niisuguseid juhuseid, aga nad ei olnud ennem seotud, aga lihtsalt see Saaremaa poiss oskas inimese kas hirmutamisega või siis ühe laimujutuga, sest nähtavasti olid ikkagi esimesed kuud selle partei kaadri nõrkuse tõttu agitatsioonitöö ikkagi veel mitte küllalt, see ei ulatunud iga inimesele ja miks mul siis see kihelkonna täitevkomitee aseesimees meelde tuligi. Et siis hiljem tuli välja, mitte sellest juhtumist, ma ei oskand veel järeldust teha, mõtlesin, et keegi ütles kellelegi edasi, nagu see asi oli, aga sõitsin siis jälle Kingissepast kihelkonnale. No seal on umbes 33 kilomeetrit vahet. Ja kui ma siis seda metsavahe teed, sõitsin ühe kurvi tagant teise kurvi taga, mõtlesin, et ei tea, kas jõuan sinna kohale või ei jõua, aga no minna tuli ja sõitsin, kui ma siis rääkisin täitevkomitees seal missugune aru too oli see Irbi isikukirjeldus, et missugune imeilus mees räägid temasse polegi inetumat meest, et seda juba selle inetu, seepärast võib igaüks leida lumivalge lina, valge juuksia, punane nägu ja hirmus pikk, kas niisugune laiad õlad naisele ta ennast kunagi maskeerida ei saa ja niine automees seal täitevkomitee aseesimees ütleb mulle, et no mis sa nüüd nii õele juttu ajad, Ella et teine ütles, et hoidis sind ka püssi hirmul ja aga vaatas, et kena eit vaeva küll elus näinud, las elab. Et vaata, kui leplikult tema sinusse suhtub ja ja vaata, kuidas, kuidas sina temasse. Noh, ma ei see aita, mida haigus sina seda tead, oled seda usaldusmees, no siis läks, naeruksi, sellega jäigi, aga, aga hiljem selgus tõesti, et ta oli osanud ka sinna juures siis sa metsapiirkond ja. Saaremaa sai kaadri täiendust mandrilt. Üks mehi, kes ajutiselt sinna läks, oli Aleksei siiskil sünnilt Tallinna agulipoisslapse ja noorpõlves Harjumaal elanud sõjas olnud pärast sõda parteitööd teinud Petseri-Valga ja Harjumaal. Aprillis 1947 sõitis veoautoga Saaremaale kasti sise ja perega, siin mööbel. Autojuhi kõrval noor abikaasa, kaheaastase tütrega. Ta on, et ilm oli väga soe, isegi kuu tahtsime hirmsasti juua, peatusime ühe teeäärse talu juurest minu teada, see oli kusagil Pöide kiriku kandis. Ja ma palusin elatanud talu perenaiselt vett juua. Too naeratas lahkelt ja mõne aja pärast õigi suures tuubis meile juua. Kuid see ei olnud mitte vesi, see oli Saaremaa õlu. Naisele ja tütrele pakuti aga lahkelt külma piima. Nii sain ma esmakordselt tunda saarega vahva südamlikku külalislahkust. Niisugune oli minu esimene teekond uuele töökohale Saaremaal. Töötasin alul partei maakonnakomitee teise sekretärina ja siis juulist 47 kuni 1000 1950. aastani parteikomitee esimese sekretäri maakonna parteiorganisatsioon ei olnud siis kuigi suur. Arvel oli midagi 350 partei liiget. Seejuures tuleb arvestada ka enamus neist töötas Kuressaares maakonna keskasutustes. Suureks toeks oli meile kõigile 1000 947. sel aastal valdade parteikomiteede loomine. Kes me siis olime, kes tol ajal parteikomitees, täitevkomitees ja teistes keskasutustes töötasime? Ei maksa imestada, et me oma enamuses olime küllaltki noored, sest kaadripuudus oli siis tõesti väga suur. Tõsi. Aleksei siiski oli siis 25 aastane. Aga nüüd, missugune olukord siis paar aastat pärast sõja lõppu Saaremaal valitses Saaremaa külas? 1000 947. aasta kevadeks oli lõpule viidud maareformi teostamine, mille tulemusena ligi kaks ja pool 1000 maata ja vähese aga Saaremaa talupoega said kokku üle 20000 hektari maad. Riik püüdis neile kõikvõimalikku abi osutada. Uusmaa ja juurdelõikesaajatele eraldati loomi ja põllutööriistu puitu. Mineraalväetist anti seemnevilja ja ehituslaen. Abi võimaluste piirides, aga Need võimalused neil aastatel ei olnud, kuigi suured osutati ka teistele sõjas kannatanud majanditele töötas Saaremasintraktorijaam koos 15 hobulaenutuspunktiga. Aga kujutage ette, saaremasin traktorjaamas oli sel ajal ainult kaheksa traktorit, see oli kõik. Maareformi lõpuks kujunes Saaremaa talumajapidamise keskmiseks suuruseks kaheksa, 15 hektarit maad, selles põldu 2,7, kolm hektarit. Talus oli tavaliselt üks hobune, lehm, siga, kaks kolm lammast. Maareformi tulemusena pääsesid uusmaa ja juurdelõikesaajad küll suuremast puudusest, kuid otsustavat pööret paremuse poole polnud siiski näha. Mäletan, et vaatamata osutatud abile ligi 2000 talu oli siis veel ilma hobuseta ja ilmal ehmata üle 1000 talu. Edasi astuti esimesed sammud põllumajanduse kollektiviseerimine heaks. Ja see tõi omakorda uued probleemid ja mured. Oma töös maal kolhoosikorra propageerimisel olime alul õige tagasihoidlikud kuid varsti peale EKP Keskkomitee otsust ta võeti vastu mais 47 kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s ning vabariigi partei ja valitsuse vastavasisulisi otsuseid. See töö hakkas pikapeale ka hoogu võtma. Neis otsustes rõhutati küll, et kolhooside rajamisel ei tohi esineda pütlikust, need tuleb luua range vabatahtlikkuse alusel üles ehitada kaasaegse põllumajandusliku tehnika baasil. Toda aga me teame, sel ajal piisavalt, kaugeltki mitte ei olnud. Tuunitati, loodavad kolhoosid peavad olema eeskujulikud, muster, majandid, mis suudavad tegelikkuses näidata kollektiivse majapidamise eeliseid, propageerida kollektiiviseerimise ideid talurahvahulkades. Kõik oli muidugi õige ja neist otsustest me tahtsimegi juhendada ka oma töös. Jutt oli kolhoosides maakonnas mitmesuguseid. Mäletan, et kord sõitsin autoga kihelkonna valda ja astusin ühe elatanud vana kaluritallu. Vanamees tuli välja, istusime pingile ja puhusime juttu. Ta näitas oma töömehe käsi ja ütles, et ega meie elu põle siin Karel kunagi kerge olnud. Aga tööd sai mehiselt tehtud. Ja kuidagi sai ära elatud, ütle mulle, kas. Meile ka kergendust toob. Kuulasin tähelepanelikult ja, ja mõistsin õieti vana kaluri mõtisklemisi uue kolhoosikorra kohta. Lahkusime päris sõbralikult. Niisuguseid kohtumisi ja jutuajamisi. Paar lastega oli meil pallu, olid saarlased, otsekohesed inimesed, aga eks ka muidugi selja taga räägiti ka palju muud. Seda oli küllaltki. Sedapuhku kõik Saaremaast läheme sinna tagasi augustis, kui möödub 40 aastat Eesti NSV esimese kolhoosi moodustamisest. See sündis Saaremaal. Lõpuks tänu nendele kuulajatele, kes on saatnud saate tegijale infot ja teemapakkumisi võtan teiega kindlasti ühendust. Ühtlasi loodan, et neid pakkumisi tuleb veelgi. Jätke meelde, Tallinn 200 100, Lomonossovi 21. Eesti Tokio propagandasaadete peatoimetus.