Spin osa filosoofia on ilmselt kõige rohkem mõjustatud veni teegaardist eelkõige tema ratsionalismist, sest spin, osa püüab igal võimalikul juhul aktsepteerida mõistuse tähtsust märgib pidevalt, et mõistus on see, mis suudab haarata tegelikkust lõpuni, valgustada teda viimse veretilgani ja spin osa, nii nagu üldse tolleaegsed mõtlejad, väga paljud mõtlejad usub mõistuse kõikvõimsuses, usubraatio kõikvõimsuses ja tema vaated kajastuvad võib-olla kõige paremini tema põhitöös eetika, kuid Spin osa on kirjutanud üldse neli tööd kusjuures nendest ainult üks on avaldatud tema enda nime all tema eluajal. See oli teekaarti filosoofia põhiprintsiibid, mis ilmselt ka rõhutab Teie filosoofia mõju tema vaadetele. Kuid esimene töö, mis ilmus anonüümselt, kandis pealkirja dioloogilis poliitiline trakt, laat ja nagu ma juba ütlesin, põhitöö, siis oli eetika ja lõpetamata jäi veel üks poliitiline traktaat, et kuigi see esimene töödioloogilis poliitiline traktaat kuidagi tänapäeva uurijate väljast on tihti kõrvale jäänud, tahaksin ma siiski teie käest küsida seda, kas te olete nõus Spinoza väidetega, kui ta märgib seda? Piibli keel on teadlikult Talle kooriline ja lähtudes sellest pole piiblis tegelikult midagi mõistusevastast. Samas lisab ta juurde, et kolme tõlgitseme piiblit sõna-sõnaliselt sisaldab piibel endas rida eksimusi, vasturääkivusi ja isegi võimatusi ja et rahvas lihtsalt Ta ihkab niisugust pildirikast ja üle loomulikkusega kaunistatud religiooni. Kuidas te kommenteeriksite Spino osa selliseid arutlusi piibli kohta? Uus testamendi tõlkija Toomas Paul. Siin on puudutatud ühte niisugust teemat, millest ei pääse ükski inimene mööda, kuidas ta niisuguseid tekste mõistab ja käsitleb ka siis, kui ta Ma ei taha filosoofilise süsteemi panna ta mingi vastuse ikkagi sellele annab. Ja, ja siin on nõnda, et, Piibli keel on pildikeel ja kui seda tahaks teha sõnasõnaliseks, siis kaotaks paljud asjad täiesti oma mõtte, nii et selles mõttes olen ma mõnus, aga täitsa päri. Näiteks saadam. Kui vaadata, mismoodi apostel Paulus räägib aadamast vanast või esimesest aadamast ja Kristusest kui uuest aadamast siis on lugu ju täiesti selge, et ta on tüpas. See ei ole päris sümbol, vaid Ta on see, kelle kujus kontsentreerub inimeseks saamine või siis teistsuguseks inimeseks saamine. Ja niimoodi on paljud muudki asjad piiblis paratamatult piltlikult ja vahe jääb selles, et nende piltlikus on meile palju hõlpsamini märgatav ja, ja nad ei tohiks seda muud olla kui viited sellele ja sellepärast filosoofid arutluse Tabsoluudist või lõpmatusest või või kasvõi mateeriast on salakavalamad mütoloogilised, sest seal omistatakse tihtipeale needsamad puhtinimlikud asjad, näiteks mis peaks olema lõpmatuse lass ja kõik võimsusega või kõik teadmisega, kust me seda oletame, et see struktuur on täpselt sarnane inimese struktuuriga. Et see muidugi tollal ärritas, ärritab praegugi paljusid, aga filosoofina on tal täitsa õigus. Aga praegu just selle jutu kontekstis Spinoose ütleme, kui siin puudutasime piiblit usku, siis noh, ta oli nagu öeldakse, üks esimesi piibli kriitilisi uurimise rajajaid. Aga noh, see on mitte niivõrd tähtis, aga aga mõnetama ütleme, Kristusesse suhtumised väga ilusti. Põi põkkuvad ta sellise üldfilosoofilise näiteks tõeprobleemiga kui ta ütles, et on tõeline nagu selliseid mitu tunnetuse moodust. Kolm tarnet nimetasid kõige kõrgema siiski intuitiivne. Ja ta ütleb ka, et erinevalt vana testamendi prohvetite Stasay Kristust vee kätte, selle adekvaatselt täitsa puht intellektuaalsest vormis, aga ta ei saanud seda samal teel edasi anda, kuivõrd tase, vastuvõtt, masside tase ei olnud sellest, need olid temast nagu madalamal tasemel. Et Kristus on just. Me näeme sind nagu seest ja paralleelide made õpetades hakata, on ju, eks ole, empiiriline, teesin intellektuaalne siis, kolmas ta on see intuitiivne, mis on kõigil võib-olla kõige puht ja ta ütleb ka, et Kristus oli ikkagi vast minu meelest oli sinna vabade äärmiselt ratsionaliseeritud moraalsusega inimene oli kristlusest ja siin ta Raisikid, teine religioon tähendabki kõrgemat, võib-olla kõlbelisust ja ja oma alusena on tal just selline maksimaalne teene teadmine tõelise religiooni olemas, isegi võrdlete ebausku religiooniga öös kirjas. Ta nimelt nii kirjutab, et et ma tunnistan religiooni ebausu vahel peamisena seda erinevust, et ebaosa aluseks on nõmedus, aga religiooni aluseks on tarkus. Ja tööprobleemidest ta räägib just sellest tööst. Dekordi filosoofia, põhiprintsiibid ja tõepoolest märgib siin, et kõrgeim teadmine on mitteteadmine kuuldu järgi ega ka üldise mulje põhjal, vaid intuitiivne teadmine ja intuitiivne teadmine on selline, mis otsib asjade taga nende seadusi ja nende ühtsust ja selles samas töös. Ta märgib ka, et miks ta loobus usust filosoofia kasuks ja ütleb, et pärast seda, kui kogemus mulle õpetused, mis tavaliselt juhtub harilikus elus, on tühine, asjatu, ma otsustasin lõpuks välja uurida, kas on olemas midagi, mis on tõeline hüve. Ja jõudsin järelduse juurde, et suurim hüve on teadmine ühtsusest, nimelt vaimu ühtsusest kogu loodusega ja ainus püsiv õnn on tarkuse taotlemine ja mõistmisrõõm. Ja selle juures on ta väga nii sümpaatselt siin tunnetusteooria seisukoha pealt veendunud, et maailm on tunnetatav ilma selleta te ütlete, et pole ükski teadus võimalik nüüd mingit diagnostilised, sellist skepsist, nagu ta võis olla? Ja sellele tuleb lisada, et ta masin Ühest küljest selle olemasoleva religiooni, olgu ta siis seda oma päritolu juutlus või kristlus, kellega ta kokku puutus, et nende suhtes ta oli üsna skeptiline ja neile andis niisuguse provisoorse iseloomu oma filosoofilise maailmatunnetuse eesmärgina. Teda ei võlu üldse admist ammutamine, kuigi ta selle praktilist tähendust kaugeltki ei eita, vaid nagu kõik matemaatiline mõtlemine pürgib ühtsusele ja lihtsusele. Nii on ka Spinoza filosoofilise mõtlemise-kesksemaks pargiks kogu oleva ühtse ning ainsa põhja tolle ühise nimetaja tunnetamine, mille alla mahuks muu maailma oma sündmuste ja protsesside vahelduva voolamisega ja inimene oma erinevate püüdlustega ja selleks olemise põhjaks ning ühiseks nimetajaks maailmavalemis saab olla üksnes toosama substants, jumalus ise tõenäoliselt peaks substantsi mõistest, mis teekaardist või võisculastikute omast kõvasti erineb, sest ka rääkima, sest see on substants on ainult jumal tema sõnastuses. Ja seepärast on kõige filosoofilise tunnetuse ülimaks eesmärgiks ei midagi enamat vähemat kui jumalatunnetus. Nii et see, et tema panteisme ei ole kuskilt noh, niimoodi nagu ma väga kahtlustan, Deckardi. Ta jumalast lihtsalt sellepärast räägib, et muidu oleks ta käsi halvemini käinud vaid, vaid tegelikult tema filosoofia taga on püüd jõuda selle asja tulemuseni, mida, milleks või kelleks ta peab jumala. Substantsi probleeme ta käsitleb oma põhitöös eetika väga põhjalikult ja olgu märgitud, et see tööeetika koosneb nagu viiest raamatust. Esimene raamat kannab pealkirja jumal, teine hing. Ja need kaks raamatud ongi tema metafüüsikaks. Kolmas on siis pealkirjaga efektid, mis on sisuliselt. Sisuliselt on tegemist siin Spino osa, psühholoog loogiaga. Neljas raamat käsitleb Vabaduse probleeme pealkirjaga inimene ja viies raamat juba mõistuse võim. Ehk inimlikust vabadusest neljas ja viies on siis tema eetika ja minu arvates just vabaduse eetikaprobleemid olidki Spino osa filosoofiast kesksed. Aga rääkida vabaduse ja eetikaprobleemidest lahus substantsi mõistest on muidugi väga raske ja siin Toomas Paul juba nagu püüdis seda substantsi mõistet selgitada teda. Kuid minu arvates tuleksin mõningaid asju võib-olla veel täpsustada. Juttu oli teegaardist, kaardi, substantsi mõistest poolest, kuulajad, raadiokuulajad võib-olla mäletavad. Tek kaardi puhul me rääkisime sellest, et on olemas siis kaks rünatiivsed, substantsi keha ja vaim, keha iseloomustab ula tuvus ehk ruumilisus ja vaimumõtlemine. Ja peale relatiivsete substants, side on veel üksainus substants, milleks on Hiiumaal nagu Toomas Paulsin märkis, tõepoolest väga paljud kultuuriloolased arvavad et dekaar tõi selle niisuguse absoluutse substantsimõiste sisse, selleks et vältida konflikte kirikuga. Aga seda noh, võime me ainult oletada, lugedes tema töid, on see jumala mõiste ikkagi kindlalt tema süsteemis sees. Mida teeb nüüd spinusa, Spinoza loobub Deckarty relatiivsetes substantsi idest, loobub sellega ka tema Edualismist ja spiroosa kirjutab nii et substants on see, millest oleneb kõik MUU ja substants ise ei eelda midagi. Substants on puhas ole ürgkole, iseenda ja kõige muu põhjus. Substants on see, mis esemetes moodustab Nende reaalsuse, neid kannab, on neid esile kutsub ja jätkab. Nii et substants on ühtlasi jumal jumal ehk substants. Ja samas märgib ka, et substants on loodus, järelikult. Ta samastab jumala loodusega. Kuid samas jääks siiski pinoza substantsimõiste arusaamatuks, kui me ei täpsustaks seda, kuidas käsitleb Spinoza loodust. Nimelt loodust analüüsib ta kahest aspektist ühelt poolt ta räägib loodusest kui tegevust, aktiivsusest kui loovast jõust ja selles tähenduses ta mõistabki või samastab looduse jumalaga. Teiselt poolt on aga loodus ka selle aktiivse loova jõu tulemus passiivne tulemus. Ehk teeria mateeria väljendab ennast väga erinevate asjade kaudu, näiteks teed ja, ja metsad ja meri ja mäed ja see on kõik ka loodusaga. See on see passiivne loodus, mis on tekkinud looduse kui niisuguse aktiivse jõutegevuse tulemusena, nii et jumala mõiste samastub ainult selle aktiivsusega looduses ja seesama substants, substantsi, lon, lõputu arv, atribuut. Ta atribuut on siis selline omadus, mis kuulub alati nähtuse juurde ja Spin osa rõhutab, et inimene teab nendest ainult kahte. Atribuuti mõtlemist ja ulatuvust ja seetõttu dekaalt rääkiski mõtlemisest ja ulad tuusest kui relatiivsete substants side omadustest. Aga tegelikult on neid omadusi tunduvalt rohkem, lihtsalt inimene ei tea rohkem omadusi, nii et nagu siin juba märgid, tee on substants jumal seotud eelkõige selle aktiivsuse ja loova algega, mis on maailmas olemas. Ja eelmises saates, nagu tekkis vaidlus Spinoza monismi üle. Lähtudes nüüd sellest, mis ma praegu rääkisin. Ilmselt võib tõesti nõustuda Toomas Pauli väidetega eelmises saates, kus ta püüdis siis selgitada Spino osa monismi kui mingit niisugust loomingulist alget oli, nii. See mõistnud läbib nii filosoofia kui eetika ja siia paralleeliks võiks just tema ja kurjakäsitluse tuua. Kui dualismi puhul on hea ja kuri vastandid siis üks kontsekventsemaid mõtlejaid manistina on just Spinoza. Kui ta. Näeb kurjas ainult ebatäiuslikkust. Ja see on tal niivõrd järjekindel, et see ei lähe vastuollu isegi jumalaga jumala sees kõik saab olla, sest noh, lib neid, saan hiljem selle. Tema jaoks oli Spenosa üsna mõjuv tegur oma teooriasse ju võtnud, aga et praegune maailm on ainus ja mõeldav ja täiuslik ka loomulikult ja ma tsiteerin, Spinozad kes minult küsib, miks jumal pole mitte kõiki inimesi loonud sellise yks, et nad ainult mõistusele kuuletuksid, sellele vastan. Mitte et tal puudu olnuks materjalist, et kõiki luua täiuslikeks või teisiti öeldes. Kuna tema loomuse seadused olid nii küllaldased, et neist piisas kõige lõpmatu mõistuse poolt kujuteldu teostamiseks. Nii et kogu loodud universum kujutab enesest täiuslikkuse astmete ahelikku, milles midagi ei saa puududa, kõik mõeldavad täiuslikkuse astmed. Millisest madalaimaks osutuvad Patti eksimused? Need on kõik realiseerunud ja ja see tähendabki, et kui siin ometigi fatalismi ta ei suubu, siis on võiks öelda, et seegi on nõnda, et kellel juba mõistus õnneks olemas on see teab, afekte saab kah tõrjuda ainult veel tugevamat afektidega. Ja tema enese jaoks on kõige suurem tõe ehk jumala arvas armastus, mitte emotsionaalne, vaid intellektuaalne armastus. Hea ja kurja probleeme ta käsitlebki eetika neljandas ja viiendas raamatus, kus, kus siis üheks keskseks küsimuseks on tahtevabaduse probleem ja võib-olla tuleks algul nimetada seda, et seitsmeteistkümnenda sajandi mõtlejaile on iseloomulik see, et üldiselt ehitatakse tahtevabadust või õigem oleks isegi öelda, et see tahe püütakse allutada mõistusele ja juba Deckart ju püüdis rääkida sellest, et tahe püüab haarata alati rohkem, kui mõistus talle seda lubab. Ja kui tahe väljub mõistuse kontrolli alt, siis on eksimused paratamatult käes, mingis mõttes jätkab seda dekaarti liini tahtevabaduse probleemide käsitlemisel ka Benedict dos Spy nuusa. Ja tegelikult need vabaduse ja paratamatuse probleemid või neid probleeme ta käsitleb juba mingis mõttes oma metafüüsika, kui ta räägib jumalast substants ist kui iseenese põhjusest. Seal ta räägib sellest, et sedavõrd, kuivõrd substants ei sõltu millestki muust peale iseenda, on substants vaba. Teisalt aga tegutseb substants väga kindlate seaduspärasuste järgi. Tegutseb alati Minges piires ja lähtudes sellest on substantsi tegevus allutatud paratamatus selle ja kui me need vabaduse ja paratamatuse probleemid kanname üle inimtegevusele ja siis inimese käitumise analüüsimisel armastab ta paratamatuse mõiste abil tihti kasutada sunduse mõistet ja ka vägivalla mõistet. Ja püüab siis näidata seda, kuidas vabadus on seotud teatud situatsioonist mingist noh, konkreetsest olukorrast ja inimene on võib-olla vaba ainult oma valikutes selle konkreetse noh, niisuguse olukorra raames mitte aga enam Ma arvan, et selle vabaduse inimese vabaduse küsimuse juures väga tugevalt tugineb tema substantsi jaga tõelise teadmise teooriale sest siin on vahe, ütleme, substants on mõningas mõttes nagu idee aktuaalsest sellisest lõpule viidud, nüüd igaveseks antud lõpmatu, sest kui inimene, nii nagu kõik teisedki fenomenaalse maailmaolendid ja asjad on lõbulik nii ajas kui ka ruumis. Ja seetõttu need Vabaduse parameetrid, mis omased substantsi, Leninit, ilmselt inimese teiste olendite kohta käid, ütleb, et et inimene, kes arvab, et on vabas, on sarnane õhku visatud kiviga, kes arvab, et ta lendab tähendab, seal on ikkagi vahet sees, aga ma tahaksin öelda, et siin on selline pikka sajandit kestnud filosoofiline vaidlus, lõppkokkuvõttes kysid keskaegne universaalide tüli nominais, mida, mida nagu Spinoza arendab edasi, see substants või jumal või loodus on, on tõesti see. Nüüd siis nagu sai öeldud, lõpmatu aktuaalne tähendab nüüd ja igaveseks alati antud, aga üksikesemed ja asjad ja olendid on hoopis nii-öelda siis sellest tulenevad mingi paralleel siin, kas vegi, nagu vanad indialased rääkisid Brahmast või, või siis ütleme, cappuda loomusest, mis on kõikidel asjadel omane, aga realiseerub siis konkreetsetest protsessidest, nähtustest, asjadest, kas on ikka nii üksik on üldises Insin üksikus Ja samas ka inimene, tema füüsis on osa loodusest, mis on määratud kadumisele, aga samas Spino osa rõhutab, et inimene säilitabki ennast läbi vaimsuse mitte läbi meelelisusega läbi vaimsuse osa tema ideedest paratamatult jäävad ja kantakse edasi teiste inimeste poolt, nii et et ikkagi mingi side inimesel loodusega on looduse lõputusega või substantsi lõputusega, on just läbi mõtlemise läbi läbi vaimsuse. Ja minu arvates see Spin osa eetika on rohkem võib-olla kreekalik. Ja kreeka filosoofia mõju tema eetikale on ikka üsna ilmne, sest igasuguse vooruse aluseks Soonas Pinusa järgi ju teadmine ja teadmine omakorda tuleneb enesesäilitamise tungist. Ja isegi kõlbeliselt toimumine tähendab järgnemiste enese säilitamises mõistusele. Samas aga Spin osa arvab, et, et kõik afektid, kõik kired, millest siin Toomas Paul just rääkis, ei ole siiski halvad, ei ole pahed ja halvad on just need aspektid, mille puhul inimene muutub ise passiivseks, allub täielikult välismõjule, nii et inimese tegevuse puhul osa ikkagi rõhutab ka tema vaimuaktiivsust. Ja ta märgib näiteks nii, et see, kes selgesti ja ilmselt mõistab iseennast ja oma tundmusi armastab ka jumalat ja teeb seda üha. Ja mida enam ta mõistab iseennast ja oma tundmusi, nii et iseenesemõistmine aitab paremini mõista maailma aitab paremini mõista ka jumalat. Sügavalt ratsionalistlik alus on tema eetikal. Ja, ja jumal on see, mis peab olema meie hinges alati esikohal. Sa rääkisid siin looduse ja inimese kadusest? Spin osa tõepoolest on seisukohal, et surematuks osaks hinges on just mõistus, mõistus, ta märgib nii, et inimese hing ei saa täiesti hävida koos kehaga vait, temast säilub midagi, mis on igavene ja see on tema mõistus, nii et mida rohkem on inimene mõistusepärane, seda rohkem säilitab ta endast ka ajaloos, kes ei ole mingi müstika. No minu arvates võib selle seisukohaga täiesti nõustuda, seda liini viib ju edasi ka heegel. Sest tõepoolest, et ühelt poolt inimesed sünnivad ja surevad, nende mõtted ja unistused haihtuvad eimiskiks, aga siiski midagi alata. Säilub ja säilub see osa nende mõtetest, mis objektiiviseerub kultuuri kaudu, see osa antakse edasi järgnevatele põlvedele ja sellise mõttearendusega minu arvates saab nõustuda. Aga võib-olla paar sõna märgiksime veel spinusa poliitilistest vaadetest. Me siin algul ütlesime, et üks tema töödest kandis pealkirja poliitiline traktaat, mis jäi küll lõpetamata, aga siiski jah, meie ajale ühtteist tähendusväärset on selles töös välja öeldud ja siin ta rõhutab jällegi mõistuse osatähtsust ka poliitilises tegevuses. Märgib seda, et mõistus on poliitikas korra loomine inimeste hulgas ja riigi eesmärgiks peaks olema vabaduse saavutamine või riigi eesmärgiks peaks olema kasvutingimuste loomine, arenguruumi kindlustamine. Mina, kui ma nüüd lugesin uuesti Spinozatule kangesti kuidagi, mulle meeldis see mõte eriti meie tänapäeva kontekstis, sest meie endiselt räägime ikkagi väga kõrgetest kõnetribüünidel seda, et riigi ja valitsuse ülesanne on rahvamajanduse juhtimine, mitte aga arengu tingimustes loomine inimese vabaks arenguks, nii et, et see on ju oluline aktsent, kui me tahame tõesti jõuda inimkeskse ühiskonna poole ja näete, seitsmeteistkümnenda sajandi ütlejad juba rõhutasid seda momente oma riigiteoorias ja kõigist valitsemisvormidest pidas Spinoza kõige mõistusepärasemaks ka demokraatiat. Sest demokraatlikus ühiskonnas on ju kõik inimesed vabalt nõustunud tegutsema ühise võimu juhtimisel ja enamuse häälele antakse seaduse jõud. Aga siiski ta modifitseeriks seda elu lõpul võib-olla niisuguste kogemuste tõttu nagu haagi pööbli ülestõusud ja nii et ta kaldub lõpus sedasama lõpetamata teoses niisukese aristokraatlik, kui aga vaimuaristokraatlik kui riigikorra poole, et et ikkagi targemad peaksid rumalaid juhtima. Kas ma ühe huvitava sinise siiski killu välja Spinoza puhul tooks esile, et me räägime don ratsionalist tugevalt koos kaardiga aga huvi pakub see tema suhtumine esteetikasse ja kunsti ja iluprobleemidesse? Siin on ta muidugi ei ole nii jäik, ratsionalista pidas ilu ikkagi inimesi subjektiivseks, reaktsiooniks. Ja siin on romantikud hilisemad ju need ju nendele saab väga suureks prioriteediks ja. Kirjas Holden purgil on ta kirjutanud, et ta ütleb, et ma joonista loodusele ilu ei inetust. Ei kordega korratust, sest asju võib nimetada ilusaks või inetuks korrastatuks korrastamatuks, vaid meie ettekujutus emaginaatia suhtes, nii et ta on nagu hopski ütleb, et kõik hinnangulised arvamused on subjektiivsed ning poeetilise looming olemus siis seisneb just kujutluses ta mõningas mõttes, nagu ennetab seda suurt vaidlust, mis Venemaalgi oli kuuendal aastates looduslaste ja siis ühiskondades tavalisteetikas. Kas ilu kui selline on, on objektiivselt, oma näitlema loodusnähtusele või on algne subjektiivne see Spino osa, muidugi siis subjektiivse reaktsioonina peab ilu ja muid taolisi stiidis nähtus ütleb, et siin mõistusega ei ole nii-öelda midagi teha, vaid ta on meie siin. Ettekujutuse asjana tähendab teadmise teese teadmise esimene madalamast ettekujutus.