Kanti filosoofias on äärmiselt tähtsal kohal moraaliprobleemid ja arutlustes moraali üle toetub ta ka dualismile, nii nagu ka teiste küsimuste arutamisel. Kanti arvates inimene elab justkui kahes maailmas. Ühelt poolt on ta empiiriline subjekt. Teisalt on aga inimene üleloomulikku olendit, kes pürib alati täiuslikkuse poole. Ja seega on inimene ka trantsententaalne subjekt. Inimesel on justkui kaks iseloomu empiiriline, mis on allutatud välismaailmale ning trantsententaalne, mis on inimesele seesmiselt omane. Ja see empiiriline. Mina peab arvestama välismaailmaseadustega, mis teinekord võivad olla üsna julmad. Kuid Need, kaks iseloomu või kaks subjekti inimeses on väga tihedalt üksteisega seotud ja kasvatuse ja ülesannet nägi kant just selles, et inimene juhindub oma tegevuses üldjuhul trantsendentaalsest iseloomust. Eriti oluliseks pidas ta seda eluliselt tähtsate küsimuste lahendamisel näiteks abiellumisel või elukutse valimisel tuleks lähtuda mitte välistest tingimustest nagu karjäär, kasu, tunnustus ja muud selletaolist vaid ikkagi sisemisest valikust ja oma sisemuses on inimene ala tee vaba. Vabadus sõltub tõepoolest ainult inimese valikust ja kui inimene püüab oma mingit langetatud otsust põhjendada välistingimustega, siis ta lihtsalt ise vabatahtlikult loobub oma vabadusest kanti arvates. Kuid vabadus, see ei ole mingi selline anarhistlik omavoli, tahan, teen nii, tahan, teen teisiti. Vaid vabadus on eelkõige oma kohustuse teadvustamine või nagu ütleb kant, et kõlbeline vabadus seisneb kohustuse teadvustamisest enesele ja selle kohustuse täita, mis ees. Ja ainus hea asi siin maailmas on hea tahe järgida kõlblusseadust. Rääkimata siis selle kasulikkusest või kahjulikkusest meile või nagu Kant väga ilusasti ütleb, et ärge mõelge oma mõnele vaid täitke oma kohust. Iseenesest ilus mõte küll, aga juba kant tunnistas omal ajal, et reaalses empiirilise maailmas on ikkagi seda väga raske täita. Seda kõlblusseadust. Jah, kant toobki väsinud ette väga kuulsa kategoorilise imperatiivi, siis maksiimid ja ainutegelikult, see oli midagi kantilik isegi, ega originaal, sest see on läbi kõikide maade ja ja pühade kirjade esile toodud see põhimõte, et ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et endale tehtaks või õigupoolest tee seda, mis võiks olla ka üldine käitumisreeglid, võime niimoodi, et et sinu Geo, ütleme, motiivid ja põhimõtted võiksid olla ka üleüldiseks. See kuulus kategooriline imperatiiv on sisuliselt ju ammu tuntud piibli tõde. Ainult et ta teeb ta täiesti autonoomseks ja eeldab, et niisugune asi on olemas ja arvatavasti siin ongi midagi, mida inimene kannab teadmatult endas kaasas, sest tegelikult Ta ema oli ju maga, usklik naine ja ta algas dialoogi õpingutega ema soovil ja hiljem lihtsalt läks osoofiale üle. Ja niisugusel korral inimene võtab lapsepõlvest kaasa niuksed puritaanliku kasvatuse ja peab seda endastmõistetavaks. Tegelikult aga siin ta näeb inimloomust alles vanas eas, kui ta oma viimasesse niisugusest töös, kus ta religiooni ja eetikaprobleeme puudutab, tahab uuesti vaba tahte ja radikaalse kurjani jõuab. Seda, et see ei ole nii endastmõistetav, et see kategooriline imperatiiv oleks igas inimeses olemas, nii et paratamatult peame seda täiendama inimene lapsele kuskilt väljastpoolt, et see ei ole niisugune kaasasündinud, aga kanti enda järgi on see paratamatu, et inimene peab olema selleks, et eetiliselt käituda, ei tohi ühtegi motiivi olla. Tähendab, see on nii huvitav asi, et ta ütleb, et ei tohi olla sihipärasust, et tegu on hea ainult siis, kui sa ei mõtle selle peale. Isegi sel korral, kui sa pead näiteks, sa pead olema aus isegi sel korral, kui sa sellega saadad teisele kahju ja isegi seda sihti ei tohi olla, mida, mida kõik religioonid on öelnud, et tuleb vaadata ja lähtuda, kas seda, keda sa aitad? Tõepoolest aitab, et see ei ole ainult minust, aga näiteks loomade suhtes see küsimus tuli, et kuidas siis nendesse suhtuda, ütleb loomapiinamine on väga paha sellepärast, et, et inimene teeb sellega endale kahju, tal ei ole elajatest hale, vaid taas ainult see, see on seesama, mida ta tunnetuses eitab, selt hingan, siis on ometigi selles kategoorilise imperatiivis kuidagimoodi tagasi tulnud. Jah, ta kirjutab väga ilusasti, et meie toimimise eesmärgiks olgu saavutada täiuslikkus iseendas ja õnne teisele ja tema arvates on seda muidugi väga raske reaalses elus saavutada, kuid siiski peaksime me selle poole pürima ja minu arvates, kui me suudaksime elada selle põhimõtte järgi siis suudaksime me võib-olla tulevikus luua mõistuslike inimeste ideaalse ühiskonnaga, selle loomiseks peaksime tegutsema juba täna, nii nagu kuuluksime sellesse ühiskonda. Ühesõnaga inimene peaks olema alati eesmärk, mitte kunagi vahet. Ma ei tea, mulle tundub ikkagi tema koraalikäsitluses ääretult abstraktselt mõtleb, et head tuleb teha hea pärast kohustust täida kohustas enda pärast muud motiividest. Nojah, ja siit võib näha seda mingil kombel ikkagi preisi suhtumist kuulekusse, olgu see siis sisemine käsk või et seal on niivõrd autonoomseks saanud ja see tuleb eriti selgelt välja, kui ta räägib religioonist, tähendab religiooni moraalsele usule. Religioon on täielikult sõltuv moraalist, nii et iga mõeldava religiooni tõeliselt väärtuslik tuum seisnebki moraalis, mitte aga vastupidi, nii nagu ta religiooni või religioosse inimesena. No tegelikult ta pakub ju välja praktilisele mõistusele ka oma postulaadid või nagu ta ütleb, et kõlbeline tegutsemine nõuab alati Tiit tahtevabaduse hinge, surematuse ja jumala eksistentsi tunnistamist, need on tema arvates praktilise mõistuse postulaadid mis jäävad teoreetilisel mõistusele kättesaamatuks. Ja nagu siin eelmises saates oli juttu, et teoreetiline mõistus satub lausa ületamatutesse vastuoludesse, kui ta püüab uurida absoluutseid ideid sest ratsionaal reaalselt on näiteks tõepoolest võimatu seletada, et maailm on nii paratamatu kui vaba ja Kant nimetas neid mõistuse illusoorseteks vastuoludeks, sest maailmas eneses neid vastuolusid tõepoolest ei ole. Ja vaatamata sellele, et tahtevabadust, hinge surematust ja jumala eksistentsi pole võimalik tõestada, teoreetiliselt ei saa neist siiski loobuda. Need postulaadid on siis midagi sellist, mida tuleb lihtsalt omaks võtta. Ja kant rääkides oma kategoorilisest imperatiivist lausa nõuab tahtevabadust, hinge, surematust ja jumala eksistentsi näiteks ta kirjutab nii, et kuidas oleksime muidu loonud sellise mõiste nagu kohustus. Kui me poleks tundnud end vabadena tahtevabadust, pole võimalik teoreetiliselt tõestada, kuid veendume selles vahetult seda tundes ja läbi elades kõlbelise aliku kriisis tunneme seda vabadust, kujuma, sisimat olemust ja samuti tunneme vahetult, et oleme surematud. Kuidas näiteks võiks püsida õiglustunne, kui me ei tunneks oma südames, et see elu on ainult osa elust või nagu ütles kant, et on ainult avamäng uue sünnile ja järgnevas ja pikemas elus hüvitatakse meile kõik. Ja see surematuse postulaat toobki meid paratamatult jumala idee juurde. Sest meie mõistus jätab meile alati vabaduse uskuda, et asja iseeneses taga on õiglane jumal. Või nagu Kant ütles, et meie kõlblustunne lausa kohustab seda uskuma. Ja tegelikult nagu sa, Priit ütlesid, et tõepoolest kant arvab, et usk jumalasse pole muu kui uskuma kõlbelisse jõud. Ta armastas tsiteerida veel Russood ja öelda, et russoõigus, kui ta arvas, et loogikast kõrgemal on südamehääl. Nii et need on need postulaadid mis on eelduseks üldse kõlbelisele tegutsemisele lahus. Nendest postulaatidest ei ole kõlbeline tegutsemine üldse võimalik. Meie arvates aga edasi siis nüüd moraali ja religiooni probleeme. Ta lahkab veel mitmes oma töös minu arvates üks väga huvitav töö, millele tihti vähe tähelepanu pööratakse, on inimolemusest, kus kant esitab mitmeid väga tähtsaid küsimusi ja ise püüab nendele ka vastata, milline on inimliku elu eesmärk. Ja pikkade arutluste tulemusena jõuab ta järelduse juurde, et selleks on kõrgeim kultuur. Kusjuures ta räägib veel sellest, et üksik inimese tegevuses pole mõtet otsida mingit nisust, mõistusliku eesmärki, pigem vastupidist. Kui me aga üksikinimesest tõuseb veidi kõrgemale ja vaatame inimkonna ajalugu, siis inimkonna ajaloos on tõepoolest oma mõistuslik eesmärk olemas. Ja selleks ongi kulunud tuur. Edasi küsib ta nii, et mis teeb selle kultuuri võimalikuks või kuidas me üldse jõuame kultuursesse seisundisse ja vastab jälle väga konkreetselt, et ainult kodanlik ühiskond. Ühesõnaga korrald, õigus, seadused ja kant on sügavalt veendunud, et ainult sellises kodanlikus ühiskonnas saab inimene arendada ka oma mitmesuguseid loomulik keeldusi. Ja kolmas küsimus, millised on siis selle ühiskonna liikumapanevad jõud? Kant arvab, et selleks on konkurents ja minu meelest kuidagi väga aktuaalselt kõlavad need kolm probleemi ja vastused kõlavad väga aktuaalselt. Ja edasi ta siis nüüd arutleb mitmes oma töös selle küsimuse üle, et mis on üldse kultuuri arengu niisugune tähtsaim stiimul ja ka tähtsaim eesmärk ja nii või teisiti jõuab järelduseni, et selleks ongi moraal. Millised on aga moraaliallikad? Sellele küsimusele otsib ta vastust religioon ainult mõistuse piires. Selles töös ta alustab ka mõtisklusi nüüd inimese kõlbelisest olemusest ja räägib sellest, et ühed on seisukohal, et inimene on oma olemuselt kuri, teised aga on veendunud. Ta on hea, et kurjus on tingitud tegelikult ühiskondlikest asjaoludest kusjuures mõlemad on oma seisukohtades väga kategoorilised. Kolmandad on aga need, kes on intiferentsed, kes arvavad, et inimene ei ole oma olemuselt hea ega halb. Jaa, kant püüab nagu ise ka siis vastata sellele küsimusele. Ja pikkade arutluste tulemusena jõuab järelduse juurde, et inimene on oma loomult pigem kuri kui hea. Ja nagu vant ütleb, et moraalse kasvatuse põhieesmärk ongi kurjusest üle saamine ja headuse võidukäiguks on vähe üksikinimese püüdlemisest moraalse täiuslikkuse poole. Selleks, et tõepoolest moraalsesse ühiskonda jõuda, on vaja ühiseid jõupingutusi ja seoses nende probleemidega. Kvant räägib eetilisest kogukonnast ja tema arvates pole võimalik üldse ületada seda inimese loomulikku olekut. Kud kus Hupsi sõnade järgi käib kõigi sõda kõigi vastu ainult ainult siis eetilises kogukonnas, jäitiliseks kogukonnaks on ju kirik. Jah, aga puhastatud kirik, sest kõik niisugune, mida kirik ise oluliseks peab, näiteks sakramendid need on tema jaoks üsna vastumeelsed asjad ja ta nimetab seda metafüüsilise, eks pöörasuseks ja ta kogu oma elu jooksul aeg-ajalt selle vastu muidugi mitte nii nagu voltäärse pole talle nii oluline asi. Aga nagu juba öeldud, et nad religioon ja moraal on küll omavahel seotud, aga religiooni ainukene tähendus ja väärtus on olla. Ühtpidi tõesti peab see kategooriline imperatiiv toimima iseenesest, aga teistpidi on talle väikest tuge vaja. Ja nõnda siis need, et niisugused asjad usk jumalasse, via surematusse, on talle lihtsalt täiendused moraalile ja leiavad praktilise õigustuse sedakaudu selle olemasoleva kiriku ja kirikukorra ja kõige selles selles suhtes üsna skeptiliselt ja ta oleks tahtnud, et see oleks otseselt inimese moraali tõstmisele pühendunud. Ja ta räägib sellest kõigepealt inimese, mitte religioossest seisundist edasi siis mittetäielikust religioonist ja kolmandaks siis mõistuse religioonist. Ja nüüd, kui ta kirjeldab seda täielikku religiooni, siis ta räägibki sellest, et taolise religiooni puhul inimene harjutab end mõttega, et jumal võib teha tema õnnelikuks ilma selleta, et inimene ise peaks muutuma paremaks, et sisuliselt on taolisel juhul tegemist kauplemisega, mina sulle, sina mulle ja vaimulik on vaid vahendaja osas, nagu sa ütlesid rituaali. India ja kirik on siis mingi tempel või katedraal, kus toimub see rituaal, aga kant ise unistab mõistuse religioonist ja mõistuse. Religioon ongi tema arvates niisugune puhas usk headusesse oma isikliku kõlblusesse ilma igasuguse arvestuseta. Või nagu Kant ütleb, et see on hea eluviisi religioon mis lausa kohustab meid pürgimas seesmise täiuslikkuse poole. Ja vaimulik on sellises religioonis vaid õpetaja, kasvar ja kirik on aga lihtsalt koht mitmesuguste õpetuste jagamiseks ja kanti arvates tõepooles. Kristlus ei kujunenud kohe mõistuse religiooniks, vaid läks enne väga palju aega, kui ta selleks sai selleks mõistuse religiooniks, mis sa nende konti arutluste kohta arvavad? Ta oma viimases töös tõepoolest oma kaasaegsete meelepahaks, kes olid väga vaimustatud näiteks sellest, et ta kõigil jumala ratsionaalsetel tõestustel lõplikul, et nad pärast teda on raske neid enam kellelgi esitada jalad alt ära võttis, et ta seal tegelikult ristiusku analüüsib ja suures osas leiab, et see vastab tema kujutlusele mõistuslikust religioonist. Aga muidugi seal on niisugusi seesmise vastuolusid, mis tulevad sellest, et ta ei tunnista Ta ilmutust. Et see peaks olema mingi niisugune täiesti väljapoolt. Kristluse kuulutuses on ju, et, et ühel konkreetsel ajamomendil on jumal midagi ilmutanud. Kandke liialt, kuidas öelda kaine ja väga lühikesena rafineeritud. Ta tahab, et see oleks sõltumatu mingist välisjõust ja et see oleks ka enne kristlust olnud niisama olemas, nii et tema süsteemis on ilmutus eitamine täiesti loogiline. Aga see teeb muidugi tal raskeks selle empiirilise olemasoleva kristlusega. Noh, niisugust temasse positiivse suhtumise puhul ka seda enesele ja teistele ära põhjendada, miks siis kristlus ja mitte mõni muu Kant näiteks ütleb, et kohustus armastada on mingis mõttes mõttetused, kui räägitakse, et armasta oma ligimest kui iseennast siis mõeldakse selle all, et algul pead sa teda armastama ja siis selle kaudu tegema. Head vastupidi on tegelikult arvab Kant, tee kõigepealt oma ligimesele head ja selle läbi tuleb ka armastus. See on eelkõige kohustus ja jumal ongi armastus. Nojah, ta leiab, et kristluse põhimõte et vaenlast tuleb armastada selles tema kategooriline imperatiiv leiab kõige parema rakenduse, sest sõpra armastada on ju vastastikune kasu saamine, akkav, armastada vaenlast ilma võtmatagi, et sa selle vaenlase veel heaks ka teed ongi niisugune, kus, kus sa saad? Puhtalt eetiline olla. Ja aga ta üllatas ka ausalt öeldes, sest ta ütleb, et armastus ei ole taeva kingitus vaid ta on maine nähtus ja isegi enam ta on suguinstinkti, metamorfoos. Ühesõnaga keeldudega piiratud instinkt transformeeritakse kultuuri kõrgeimaks eesmärgiks, nii et mingis mõttes võib kanti filosoofiast leida ka tulevase psühhoanalüüsialgeid ja mingis mõttes see on tõesti kant lausa haaramatu, ta on ju väga palju kirjutanud ja kui sa hakkad nüüd põhitöödest nagu neid niinimetatud kõrvalisi töid lugema, siis äkki tabad, et, et tegelikult teda tulebki lugeda ikkagi süsteemis, et ta pidevalt arendab välja oma mõtteid ja täiendab neid ja nagu ta isegi hiljem oma antropoloogia, see on öelnud, et et huvitunnetusteooria ja ka esteetika küsimuste vastu oli just tingitud huvist inimese vastu, aga võib-olla paar sõna ka esteetika probleemidest. Ja vot kui me oleme siin vaadanud kahte esimest tema kriitikat puhta mõistuse ja praktilise mõistuse kriitikat, siis viimases kriitikas otsustusvõime kriitika, Ta püüab samuti ka sünteesida, no ütleme, kui varasemates kriitikates ju ta uuris aru, ütle, mis kirjutas loodusele ette seadusi ja mõistest, mis määras need nagu seadusega inimese tahtele ja olude pidi tegelema loodusi olemisega, mõistus, ütleme, kohustusi vabadusega. Ja niimoodi ta nagu eristab selle looduse maailmavabaduse, maailma otsustusvõime kriitika, skant püüab uuesti nagu sünteesida kui leida mingi nendevaheline ühendus ja isegi lepituse lüli ja ta seda lepikese lüli näetkest, inimese otsustusvõimes, mis asub nii aru kui ka mõistuse vahel. Ja ka siit ka ütleme, tunnetuse ja soovi vahel nii ta otsustusvõime, tema jaoks võime eristada üksikud kui üldisest sisalduvat. Siit ka tema esteetilised arusaamad, mis on väga selgelt tulenevad tema agnostitsismist ja tema asi iseenesest selle mööndusest ja teiselt poolt muidugi väga tugevalt kanti esimest korda võib-olla Euroopast eetikas püstitab küsimuse esteetilise kui sellise spetsiifikast ja samuti ka väga huvitav kunstiloomest geeniusega olukorrast. Ja nii nagu ka me vaatasime siin kõlbelisuse seisukoha pealt, nii on ka esteetiline või tema põhikategooriad, mida ta vaatleb, ilus ja ülev. Need on seotud just ilusa tajumine on seotud, mitte huvitatusega. Ilus on see objekt, mis ei paku meil mitte mingit huvi, see on isegi kummaline. Ta on üldise imetluse objekt ilma igasuguse mõist abita, mõistus või ka mõiste ei tohi sinna sisse sekkuda. Ja ta kannab rahuldus ilusas ilusas seetõttu mingit üldist iseloomu ja ei tugine loogilisele arutlusele. Ja siit tuleb see omapärane asi, Temaseta ta selline tema ilusa määratlus teeb kõige kaunimaks tema meelest sellise juhuslikul lehtede mustri või siis ütleme lehe ornamendi lihtmustrid ära peski muusikat, ilma fantaasiat ja nii edasi. Tõeliselt ilus, kuivõrd puudub igasugune huvitatus seal taha, tähendab iseenesest asi pea midagi tähendama. Kui Hansa kunsti pärast täpselt väga sarnane mingi taustliku, sellise ka maalikunstikriteeriumiga kasutu kasulikkus, miski, mingi vana puu, mis on mitte millekski kõlba, eesmärk ei ole, aga esteetilise objektina võid ta ikkagi olla ka, et sama nagu moraalis kiita läbi selle printsiibi, et ilma eesmärgipäratu reaks ilu olema lihtsalt juhuslik kunst ja kunsti pärast. Aga see on tegelikult üks tal on siin mingil kombel õigus on, et niipea teooriaks teha, nii nagu ta tegi, läheb ta kummaliseks, aga aga nii nagu head saab ju teha ikkagi nõnda, et sa mitte ei mõtlen. Nüüd ma teen ühe tubli. Just, ta peab sust endast välja tulema, nii et sa teistmoodi ei saa niimoodi. Noh, see geniaalsus harutlusega on ju see, mis Schillerile ju väga meeldis. Organtsil andiski testi, ütleme teistele saksa romantikud jälle väga palju nagu materjali kätte näiteks arutle kunstiloomingut ütleb ka, et, et tähendab geenius, tema loob seaduspärasust, mitte et loodus mingit ilu või muud üleva seaduspärasust, vaid geenius isendit loob. Ja kunstnikuloomus on selline, mis loob seaduse ja vaimu. Võib-olla siin sünnipärane, kõrgeim võimelisi ongi geenius, tema kirjutab kunstile oma reeglid. Ja kui geenius nüüd loob midagi loomeprotsessi, on siin kant annab täieliku nagu aluse hilisematele ka Iretsanalistidele ja Caromontikutele suureks nende meeleheaks ta ütleb, et Keenias Klooksisega looming protsessi mõistetega mõttega vaadata tähendab täitsa irratsionaalsuse tasemele tasemele ja ta ütleb, et mõistetele tuginevat ütleme teadust me võime ära õppida. Aga loomingut ütlen, inspiratsiooni ei saa kunagi ära õppida ja loomeprotsess on seletamatu ja üks lause on ta siin. Selles otsuses võime kriitikazett geenius ise või seletada või teaduslikult põhjendada, kuidas Obama ütleme kunstiteose ta loob seda loodusena või looduse kvaliteedis. Ta ise annab sellele reeglid niivõrd kõrgele, tõstab ikka sihukese geeniuse rolli ja näeb loomeprotsessi pelgalt täitsa irratsionaalsele. Aga siin on ju see ka, et, et see kunst. Ta peab olema selles mõttes eesmärgita, et väga palju niinimetatud kunsti on tellitud. Kinnimakstud ja eriti kujutavas kunstis on ju nõnda, et kunstnik sõltub sellest missugusele valitsejale ta püsti peab tegema parasjagu ja, ja seda reaalne tell sotsiaalne või riiklik tellimus ja preemiad ja aurahad ja kõik. Nõnda sõltubki sellest, kas ta teeb eesmärgi pärast või tõepoolest loob nii, et ka teistmoodi ei saa. Aga minu arvates kanti filosoofias ongi üks keskne mõiste see kujutlus või vaimu seesmine eesmärk. Ühesõnaga inimene ise ka elab justkui oma kujutluste poolt loodud maailmas ja isegi kui ta arutleb nüüd seal jumalata. Ülle räägib sellest, et hirm sünnitas, jumalad ja jumalad omakorda kehtestasid keelud. Ja püüab siis vastata küsimusele, et mis on inimese juures esmane, kas hirm või keeld ja ikka jälle jõuab vastuseni, et tegelikult esmane on hoopis kujutlus, kujutlus, mis tekitab nii hirmu kui keelu ja isegi seal antropoloogia Nokias, kus ta siis püüab lahti mõtiskleda oma filosoofia olemust, kirjutab ta. Nii et just kujutlus on see suur kunstnik mis loob maal ma isegi enam, ta on võlu. Aga kujutlus omakorda saab tugineda ideedele. Ja, aga see on midagi seesmist, spontaansed, minu arvates kant ei kasutanud küll alateadvuse mõistet, aga see, mis hiljem on siis Froidil alateadvuse mõiste tähenduses juba ta on teadvustamata, aga ta on mingi seesmine, seesmine, niisugune tung, spontaanne ja kujutluse. Kujutluse mõiste läbib tõepoolest kogu tema filosoofiat, ka esteetikat, nagu sa rääkisid. Aga no me siin esimeses saates kanti kohta ütlesime nagu siiski põhiküsimus, milleni ta jõudis veidi hiljem oli see, kes on siis inimene, tema arutlustest võib välja lugeda, et kantile on inimene, eelkõige kultuuri loov olend. Just tänu oma üllatavale kujutlusvõimele on ta ka võimeline kultuuri looma ja inimene tegutsi, tegutseb siis oma Aru mõistuse kontrolli all toetudes kogemusele, see oleks lühidalt tema inimesekontseptsioon. Kuid kant arvab, et iga kultuur ja iga ühiskond peaks põhiküsimusena eelkõige tõstatama küsimuse, kes on inimene?