Veelgi ägedamalt kui Schopenhower ründas ratsionalismi ja valgustusfilosoofiat. Friedrich Nietzsche. Friedrich Nietzsche arvas, et eelarvamustega ei peagi üldse võitlema. Elu tuleb võtta sellisena, nagu ta on. Friedrich Nietzsche sündis 1844. aastal pastori perekonnas, kuid tema isa suri üsna varakult. Friedrich oli alles viie aasta ja hiljem tegelesid tema kasvatamisega põhiliselt naised, algul ema, pärast ema surma. Vanem õde. Nitsel avaldusid juba üsna varajases nooruses erilised anded. Ta kirjutas luuletusi 10 aastaselt juba isegi pikemaid jutustusi ja hiljem õppis ta ülikoolis klassikalist filoloog loogiat Bonnis ja Leipzigis ning 1869. aastal võttis ta vastu professori koha Baseli Ülikoolis. Kuid juba 1871. aastal haigestus ta üsna tõsiselt väga tugevat silma. Valud kaotas aeg-ajalt nägemise ja 1878. aastal pidi ta õppejõutööst loobuma. Sõitis Itaaliasse Šveitsi, kus ta pikka aega ennast ravis. Ja juba 1888. aastal haaras teda täielikult halvatus ja hullumeelsus, ood ning hiljem siis elu lõpupäevil hoolitses tema eest põhiliselt tema õde, kes püüdis hiljem süstematiseerida ka tema mitmesuguseid vaateid. Kui rääkida nitse loomingust, siis võib-olla kõige tähtsamad tööd on nõnda kõneles saratustra, mis ilmus esialgu 1883. aastal. Raamat kõigile ja mitte kellelegi alapealkirjaga muide see raamat on ilmunud ka eesti keeles ja litsi on omal ajal üldse palju tõlgitud, kõigil on võimalus teda ennast lugeda. Aga siiski võib-olla veel mõned olulised tööd, mida tuleks nimetada ja pärast surma juba ilmus tahe võimule või võimutahe vilets maht 1906 mis on ka üsna iseloomulik tema vaadetele. Nitse kohta on arvatud nii, et Nietzsche filosoofia ühendab justkui kahte liiki väärtusi ühelt poolt halastamatus, sõda, aristokraatlik, puhkus, huvi Bayroni elule vastu, teisel poolt huvi filosoofia, kirjanduse, kunstide, eriti aga muusika vastu. No nagu näiteks on öelnud niimoodi, et elu ilma muusikata oleks üldse mõttetus ja kõige rohkem meeldis talle. Wagneri muusika on minu arvates väga hästi, on öelnud üks kultuuriajaloolane, kes on öelnud, et nii, et see oli justkui tseesar Kristuse hingega. Tema loomingus on olemas nii võitluse sümboleid kui ka kannatuste sümboleid. Kui aga rääkida otsestest mõjudest Nietzsche filosoofiale, siis tuleks nimetada kõigepealt tarbinit Darwini evolutsiooniõpetust ja tema põhiideed võitlus olemasolu eest üldse, tarvinistliku moraali kujunemist tol ajal ja teiselt poolt Schope hauar sopenhoweri tahteõpetus, kusjuures Nietzsche käsitleb tahet juba piss konkreetsemas valguses loobudes tahtest kui mingist universaalsest algest ja räägib tahtest, kui juba konkreetsest bioloogilist psühholoogilisest tahtest. Aga minnes nüüd edasi nitse filosoofia juurde, tuleks võib-olla tähelepanu pöörata sellele, et tema ideede keskmes oli väärtuste ümberhindamise idee. Ma prooviksin mingi teoreetilise nagu üldistuse või sissejuhatus anda tema oli kindlasti uue aja külast, teoreetilises mõttes oli ta nagu erilisel üleminekupositsiooni litse oma teooriaga ja võib öelda, et tema filosoofi esitas avalikult nagu klassikaliste traditsioonide ümberhindamise loosungi ja ta ise kuulutas ka täitsa uus etapp filosoofias. Iseennastki nimetas ta ju vaimurevolutsionäär, eks, ja oma nii-öelda kõikide väärtuste ümberhinnangu filosoof Beat imetas esimeseks tõeliseks filosoofiaks ehk artistlikuks metafüüsikaks. Huvitav on see, et nyyd näiteks üldsegi, kui tema loomingut vaadata, tal polnud mingit süsteemi sulisesteemitu aforismite ja, ja selliste mõtteterade nagu kogumikud olid temani tööd. Ta oli üldse igasuguse süsteemi veendunud vastane filosoofias. Seda võib seletada võib-olla ühelt poolt filosoof kui sellise äärmiselt relativistlikke ratsionalistlike vaadetega positsioonidega ja need tingisid ka Nietzsche filosofeerimise vastava meetodi, millele on just iseloomulik selline vahetu sisseelamine, puhtsineerad, sõnanistlik sisendumine mingisse ideesse objekti nagu intuitiivne kunstiline, temasse sissetungimine. Aga teiselt poolt oli ka veendumused et nagu looteseisundis olevat veel mitte süsteemselt mõtestatud tendentsidest täheldatavata foristlik stiil ja probleemid, stamise maneer, Need võimaldavad teoreetikul nagu heastada või hüvitada loogiliselt eestatavuse nigelus. Ta ei olnud sugugi heal arvamusel diskursiivsed loogilisest mõtlemisest ja emotsionaalne veendumus on see, mis peab asjade sisusse aitama tungida ja eriti just eetika ja esteetika sfääris. Nii et ma ütleksin temagi filosoofia väga suure kallakuga just eetika või isegi Essteetikas seda ütles, kahetsen artistlik metafüüsika, esteetiline temal on nagu Essteetismi mõiste pioneer. Ja ta ütles, et elu tuleb võtta sellisena, nagu elu on vahetult intuid aktiivselt ja elu on täis võitlust. Võitlus on suunatud võimule ja see võitlus võimule on justkui tõepoolest mingi universaalne jõud ning kõik muud instinktid, millest rääkis sopran hauas näiteks paljunemisinstinkt ja enesealalhoiu instinkt on ainult võimuvõitluse instinkt, tee erinevad väljendusvormid, nii et see võimuvõitluse idee oli üks keskseid, tema eetikas ja möödunud aegade filosoofiat Jaagultuurida kretiseeriski sellepärast, et, et möödunud aegade tuur on mõelnud välja kõikvõimalikke seletusi, ratsionaalseid seletusi, mis elu tundmaõppimise seisukohast ei anna et midagi juurde ja tema arvates 19. sajand ongi niisugune murrang oluline aeg, kus tuleks loobuda vanadest väärtustest, kuna need vanad väärtused on ennast ammendanud ja otsida ja leida uusi väärtusi, kusjuures nišše oli teatavasti ju ka see, kes kuulutas esimest, et korda, et jumal on surnud. Et inimesed ei usu enam kristlikku jumalat. Ja tema kõige suurem kriitika oligi suunatud kristliku religiooni aadressil. Säratustra algab jumala surmaga ja see on Kuulutus kui tõsiasjast. Minevik on möödas ja uus aeg peab algama nimelt inimese aeg. Ja jumala asemele peab astuma inimene omaduste poolest äärmuseni kõrgeks muutunud inimene. Üliinimene siin on Michet tihtipeale täiesti häbematult valesti tõlgendatud, nagu ta oleks totalitarismi või fašismi eelkäijaga. Loomulikult see on üks nendest järeldustest, aga tegelikult on ta lõpule viidud. Humanism, mida Homanistid Niina lilleliselt kuidagimoodi ütlesid, on Nietzsche puhul viidud, et lõpuni ja ja siin on üks väga huvitav definitsioon, Ki, et nihilism on lõpuni mõeldud ideed. Ta jääb lihtsalt tavaliselt pooleli ja Nietzsche kuulutas, on, kui jumalad oleksid, kuidas võiksite teie taluda, mitte jumal olla? Ma pannutandeidma vennad, jääge maale truuks, ärge uskuge neid, kes teile ülemaistest lootustest kõnelevad mürgise kajadonnad, kas nad seda teavad või mitte. Nii et Nietzsche enda meelest oli see kõige elu jaatavam raamat, mis ta kirjutas. Ja näiteks noh, mis puutub moraali, siis õige voorus ei tarvitse tasu. Ja kui ta kristlast ründab, siis siin on peamine põhjus selles, et et ta erinevalt Schopenhowerist näeb kaastundes mitte niisuguses inimese inimese vahelises, vaid kaastundes kui institutsioonis kõige kurja juur. Sest kaastunne säilitab seda, mis on küps alla minekuks. Mis langeb, seda peab veel tõukama, nõrgad ja ebaõnnestunud, peavad alla minema ja neid peab seejuures veel aitama. Ja taas võib-olla nõnda, et noh, selles niisugusesse Danega ristiusu kõige suuremat süüd selles, et see on niisugune haletsemise ja kaastanud religioon Jeesuse enda suhtes, ta ütleb niimoodi, et viimane Christiane suri temaga koos festile. Ka võib-olla ka see, et niitsin selgelt võrdsustamisest sotsialistliku võrdsustamise ristimise võrdsustamise printsiip sees, tema on selgelt selle vastu, tema, ütleme, see kultuuri kontseptsioon on kõrk, ta on kõrgkultuuri ideoloogia, elitarismi, ideoloogia, sele alus on just see. Ta ütleb, et kultuur pole intelligendikeste jaoks tööd, see on vallutajate barbarite pärusmaa. Üliinimene, milles anud rääkisid. Nojah, aga see on nõnda, et, et siin jälle võid tuletada meelde, et tema oma lapsepõlv kulus hoolitsevate ja armastavate naiste hulgas üles ka tema tema jaoks oli kurjus, tugevus, olemus, nii et küllap tema õpetusi arusaamine oleks kurjusest teistsugune olnud, kuid ta kasvatajate hulgas oleks natuke mehi ka olnud. Üldiselt ma jagan ka seda seisukohta, et ta on humanismi ideoloog, kuigi hiljem tõepoolest ajaloos sai ta tuntuks kui fašismi ideoloog, sest teatavasti Hitler ju jumaldas Nietzsche filosoofiat küll juba Loff natsionaalsotsialistide poolt ümber tehtud filosoofiat. Me teame ajaloost ju seda, et Hitleri kabinetis oli isegi nicht püst ja tema arvates on ajaloos Europa ajaloos olnud ainult üks filos show. Selleks on nüüd nii, et Hitler olevat armastanud isegi niisuguseid analooge siis nitšega õhtuti ja sellest siis selline arusaam ka, et ta oli fašismi ideoloog. Kui aga süveneda nüüd tõepoolest tema filosoofiasse, mis on kirjutatud aforismi keeles ja forismidega, ongi alati niisugune asi, et neid võib mitmeti seletada, mitmeti tõlgendada, sõltub inimestest, endist ja kultuurist endist, millise tähenduse inimesed nüüdse ideedele annavad. Aga minu arvates võib-olla peaks tõepoolest ta tähelepanu koondama just sellele saratustrale ja üliinimese loogiale. Ja sellest selgub ju välja, et üliinimene on inimelu ideaal mis erinevalt senistest ideaalidest ei vaja täiustamist vait, vait vajab eelmise noh, selle ratsionaalse kultuuris elava inimese ületamist. Ja see selle lüli inimesele on tegelikult kaks põhilist ülesannet, esiteks väärtuste ümberhindamine ja teiseks siis uute väärtuste leidmine, nende seletamine minu arvates üsna tähendusväärne on see, kui ta siis nüüd räägib sellest, kuidas need erinevad inimesed, kes on vabanenud vanadest väärtustest, kogunevad tema juurde meditatsioonimäele ja tulevad siia tõesti tugevad inimesed, valitseja, kes on tüdinenud piiramatust, võimust, ja kunstnik, kes on tüdinenud oma kunstist. Vabatahtlik kerjus, kes kunagi on loobunud oma tohutult suurest varandusest ja ja siis ka kirikuõpetaja, kes on kõigist uskudest tüdinenud ja bet tunud, ja teadlane, kes on oma teadusest loobunud ja need kõik neid kõiki inimesi iseloomustab see, et nad tahavad leida uusi väärtusi, mis on kohasemad ja sellele ajale. Ja võib-olla veel paar sõna siis sellest edaspidisest asjade käigust, nimelt saratustra äkki märkab, et kõik need üliinimesed või kes kandideerivad üliinimese seisundisse on kuidagi väga kurvad ja saratustra on ise veendunud, et üliinimene peab olema alati rõõmus ta peab olema justkui naerv lõvi ja sellel eesmärgil, et vabastada siis neid inimesi kurbusest, korraldab saratustra midagi peo sarnast. Tema kaaselanikud muutuvad üsna kiiresti rõõmsateks ja saratustra ka ise rõõmust saab juba koos nendega, kuid edaspidine omandab minu arvates üsna sümboolse tähenduse. Nimelt pärast rõõmsat pidu hakkavad need niinimetatud tugevad inimesed kummardama ja kummardama, keda eeslit. Nii et ühelt poolt on see tundemärk, et nad ei ole ikkagi vabanenud vanast, nad jällegi kummardavad, nad jällegi ootavad mingit valmis tõde ja salatustroon lausa ehmad tulnut ja hüüab, kas nad on hulluks läinud, nad jällegi kummardavad ja saab, saavad Dostra saabki aru hiljem, kui saabub kainenemine. Et see tähendab ei olnud mitte midagi, kui lihtsalt nüüd kaastunne, kaastunne tähendab, säratustavad, taipab äkki, et tema osalemine kõrgemate inimeste saatusest pole muu kui kaastunne. Tunnistades seda patu, lahkubki ta oma nüüd koopast ja läheb üksi otsima neid uusi väärtusi, nii et lõpp on üsna pessimistlik. Aga see kogu see ideestik annab ju väga sügavat humanismi ideaale. Ka muuseumi näeme siin huvitavat kahte vastandust, mis ammu enne saratustel raamatut talle tema esimeses tõsises töösestat kaheksa 72 ilmunud tragöödia sünd, muusika hingest ja seal ta, nii nagu hiljem teisteski aforismi kogumikes ta tugevalt vastandub kaks sellist, ütleme olemise nagu alget tähendab, on olemasolemise kultuurilisust täpselt apolonlicetoniisuslike tema täpselt suure rõhu sellele Geoniisuslikule olemisele orgia eluline, singi, metsik ja, ja ka traagiline selle juures, aga see Apollon nik, see, seda väga kuidagi isegi monitamisesokraatoslik keeliin, keritiseering ütleb, Tseebib lollile sotsialistlikule võrdsustamisele, tema näeb ideaali alguses küll nende kahe alge nagu võrdsustamisest, kuid siiski lõppkokkuvõttes läbi sihukse üliinimese metsiku orjastilise. Ja tegelikult ta pakub välja uue moraaliõpetuse ja tema arvates on hea kõik see, mis suurendab võimutahet, nagu sa juba ütlesid, halb olla, ka see Mistu tuleneb nõrkusest ja näiteks mõistuse domineerimine halvab võimutahet, seetõttu noh, ka ratsionalism on paha ja seetõttu ta seda ka kritiseerib. Ja seetõttu ta kritiseerib ka sotsialismi, kuna see lähtub inimestevahelisest võrdsusest. Seetõttu ta kritiseerib ka kristlust, kuna see õpetab kaastunnet ja nõrkust. Ja seetõttu ta astub ka igasuguse emantsipatsiooni vastu, kuna naiselikkus vähendab alati võimu tahet ja tema arvates on üldse mehe ja naise õiguste võrdsustamine kultuuri laugused. Kuidas ta pani ühterit, inglased, härjad, naised, demokraadid, kõik neurojarida. See on muide väga huvitav, kui ta räägib üliinimesest, siis arvates tõepoolest üliinimesi on kõige rohkem vanade kultuurirahvaste hulgas aarialaste viikingite, Jaapani samuraide hulgas ja üldiselt ega ta sakslastest suhtub üsna halvasti, ega ta sakslaste hulgas ei näegi palju tüli inimesi, kuigi ta ütleb. Jah, ta räägib ühelt poolt, et protestantism ja Saksa õlu on nüristunud saksa rahva vaimu, kuigi teiselt poolt sakslased on tunduvalt mehelikumad kui näiteks inglased ja prantslased ja Nov lausa prohvetlikud sõnad, ütles ta mingis mõttes. See, mis puudutab Venemaad, ta ütles, et kui saksa organiseerimisjõud ühineb Venemaa tohutut looduslike rikkuste ja inimmassidega, siis saabub tulevikus tõeline poliitik, ajas. Aga see on ka Spengleri nagu eel, Heinide sellepärast ütleb ka, et see viimane, see kultuur, son, see siberi kultuur, mis on tulema seal Jah, aga siin me jõuamegi selleni, et tegelikult me räägime temast küll kui filosoofist, aga ka see just selle apolondliku kultuurikogemuse ründamine on ju tema kui prohveti osa. Ja tema puhul on muidugi see, et öeldakse praegu, et 1967. aastal ilmunud kriitiline teoste väljaanded, mis mille toimetasid kollija montinaari on toonud mingit selgust. Ta niikuinii on dünaamiline isiksus ja see, mida ta nooruses ütles, selle vastu ta räägib pärast, aga ka see tema Beusse rattustra jäi ju kirjutamata. 506. jagu, mis olid kavatsetud, jäidki kirja panemata ja see ei olegi mingi diskursiivsed mõtlemise kohta, vaid ma mõtlen, iseloomulik on. Tsiteeriksin hea meelega Johannes Semperi tõlkes, mida ta ise kirjutab inspiratsioonist. Kas on kellelgi nüüd 19. sajandi lõpus kindlat kujutlust sellest, mida tugev ajastu luuletajad nimetasid inspiratsiooniks? Ma võiksin seda kirjeldada. SÕNA ilmutus ses mõttes, et äkitselt ütlemata kindluse ja peenusega saab nähtavaks ja kuuldavaks miski, mis põhjani vapustab ja ümber paiskab väljendab lihtsana seda asjaolu. Sa kuuled ilma et otsiksid. Sa võtad küsimata, kes annab mõttesähvatus välguna paratamatusena vormis, milles põle kõhklust. Mul pole iial vaja olnud valida joovastus, mille pöörane pingutus vahel sekka vallandab pisarate ojaks mille juures samm tahtmatult kord tormab, kord aeglasemaks, muutub täieline enesest väljas olek selgeima teadvuse otsatuist, bee neist judinaist ja võdinaist kuni jala varvasteni õnne sügavuses, milles valulikem süngeim osa ei mõju vastandina vaid tingituna välja kutsutuna paratamatu värvina. Selles valguse tulvas. Rütmiliste suhete instinkt, mis haarab teineteisest kaugel seisvaid vorme. Pikkus tarve laiali pingutatud rütmi järgi on peaaegu inspiratsiooni tugevuse mõõdupuuks teatud vaste selle survele ning pingele. Kõik sünnib ülimal määral ebavabalt aga ometi otsekui mingis vabadustunde määramatuse võimutunde jumalikkuse marus. Nii et ega, ega ainult poliitikud, kui meie Gustav suits kandis saratust ratt originaalis kaasas ja luges seda siis suitsu. Niisugune vormi otsing on ju tegelikult väga tugevasti Nietzsche mõjule. Jah, ilmselt tulebki nüüdset võtta rohkem prohvetina kuulutajana ja ta ise ennast pidas ka selleks, aga. Tavaliselt tahetakse alati näha ka igas prohvetis ka mingid ratsionaalsed ideed, mingit ratsionaalset iva ja seetõttu on tõepoolest neitschet hiljem ka väga palju ja mitmeti interpreteeritud. Ja Nietzsche ise arvas ka, et ilmselt saabub kunagi selline aeg, kus filosoofia uurimiseks avatakse lausa suuri instituute ja see aeg on täna laval saabunud, sest tõepoolest nitse filosoofiat uuritakse Saksamaal paljudes instituutides lausa suurim kateedrid, teaduskondi on avatud Nietzsche filosoofia uurimiseks, kuna arvatakse seda, et saksa Faim üldiselt pendeldab kahe suur mõtleja heegeli ja Nietzsche vahel. Ja kui nüüd tagantjärgi natukene üldistada seda pendeldust, siis võib öelda, et kui see pendel langeb heegeli poole, siis üldiselt on nagu saksa elu tunduvalt stabiilsem ja selline rahulikum kui pendel. Mõistusliku jah, pendel langeb nitse poole ja ma ei taha, et praegu teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid et just viimastel aastatel Nendel on kasvanud just huvi nitse vastu ja vähenenud huvi heegeli vastu, keda peetakse juba suureks romantikuks. Progressi idee propageerijaks ja ilmselt huvi vähenemine heegeli vastu on tingitud ka sellest, et ta oli marksismi üks vaimseid eelkäijaid ja isegi enam. Me teame ka Stahli indlikult interpreteeritud marksism on ju väga-väga paljus kasvanud välja heegelist, nii et ka Stalin luges heegelite, armastas, kuigi ta interpreteeriks heegelit hoopis teises valguses, nii et ma ei taha Stalinit mitte mingis mõttes heegeliga ühendada. Aga lihtsalt vastata küsimusele, miks praegu võib-olla huvi heegeli vastu on väiksem, kui ta olla olla või. Stalin oli pigem niitsi, siiski üliinimese, teooriakandja, iseennast, ta pidas ikkagi üliinimeseks. No ilmselt küll, sest. Kogu tema tegevus näitab seda, et asetas ennast kõrgemale teistest. Kui aga võib-olla öelda nüüd paar sõna lõpetuseks Nietzsche filosoofia kohta, siis ma tahaksin rõhutada just seda, tema üliinimese kontseptsiooni. Üliinimene on siis see kelles väljendub võimuiha. Tugevamini kui teistes inimestest on eelkõige mõtleja ja valitseja. Nietzsche arvates on selliseid üliinimesi Euroopa ajaloos olnud vähe. Näiteks toob ta Tsee sarja Napoleoni ja üliinimeste taimelavaks on tõepoolest puhas tõug, puhas kass. Üliinimene on see, kes annab elule mõtte. Olemine on vait, igavene saamine, mitt, et aga uue tekkimine ja kõik, ka tunnetus on vaid võimutahte avaldumine. Mingit absoluutset olemist kui sellist ei ole olemas, kõik on pidevas saamises ja tagasipöördumises. Ja lõpetuseks võib-olla veel nii palju, et Nizza vaadete mõju järgnevale filosoofiale ja ideoloogiale on väga suur olnud eriti Saksamaal Nikse filosoofia ühist konnakriitilised motiivid avaldasid mõju sellistele silmapaistvatele, kirjanikele ja mõtlejatele nagu Toomas man Henrik Ibseni albelt. Vaitzer ja hiljem, kui me jõuame juba 20. sajandi eksistents realismi juurde siis võiks täna ilmselt märkida ka seda, et Nietzsche mõju eksistentsi alismile oli ka suur. Eriti see nüüd see idee, et inimene, kes ei taha ühte sulada massiga, peab jagu saama laiskusest ning järgnema oma südamehäälele või nagu kuulutas Nietzsche, ole alati see, kes sa tegelikult oled.