Keelekõrv tere, siin toimetaja maris Johannes lapse keeleline areng peaks olema südamelähedane igale vastutustundlikule lapsevanemale. Aga sellega tegelevad ka keeleteadlased, logopeedid, kasvatusteadlased, psühholoogid ja nemad pidasidki möödunud reedel ühisseminari. Sel puhul räägime keeleteadlase Tallinna Ülikooli õppejõu Reili argusega. Kuidas lastekeele uurimine alguse saab, kas siis, kui teadlane ise endale objekti koju toob, kui talle laps sünnib ja et enamasti hakkavad keeleteadlased uurima lastekeelt just siis, kui endal on lapsed? Päevikumärkmed on täiesti levinud meetod isegi teaduses. Ainult et need päevikumärkmeid tuleb tehasest selliselt, et kogu aeg peab olema pliiats ja tuleb enda jaoks selgeks mõelda. See, et mida ma märgin üles, mis on oluline emakeele seltsi, on toodud päris mitmeid laste keele, arengukirjeldusi, selliseid päevikuid, mõned neist on halvemad, need paremad ja mõned neist on väga teaduslikult juba tehtud, aga päevikumärkmetest üksi ei piisa, sest et kõik ei oska inimene üles kirjutada. Ja ikkagi on kõige parem see, kui me saame last filmida või lindistada vähemalt lindistada. Filmimisel on jälle see eelis, et seal me saame tihtipeale sellist materjali, mis jääb lindilt kõrvale, tavaliselt audiolindistuse puhul. Et näiteks kui laps sirutab käe ja ütleb aitäh, et siis kui me pärast seda linti kuulame, siis me ei tea, mida ta tegelikult mõtles. Miks sa seda aitäh ütles, kas ta tahtis saada saia, tahtis sülle saada või, või talle anti midagi. Ta ütles juba tänuks, aitäh. Et see pragmaatika ja mitteverbaalne käitumine jääb sealt kõrvale. Et kindlasti tuleb lindistada ja regulaarselt mitte. Nii et mulle tundub, et mul täna on aega natuke lindistan et selleks, et sellest materjalist saaks teaduses kasutatav materjal, peab ta olema kindlasti süstemaatiline. Varem arvati, et tund aega kuus lindistada on piisav. Nüüdseks on leitud, et ei ole piisav, et vähemalt kolm tundi kuus oleks miinimum, aga veel parem kui veel rohkem. Kindlasti tuleb lindistada seda perioodi, kui on huvitav see periood, kui tulevad esimesed sõnad, siis muuta süsteemi areng, käändelõpud hakkavad tulema pöördelõpud. Just see periood, kui laps hakkab kaht sõna kokku panema lausesse neid kombineerima omavahel lisab sinna vahel kolmandagi siis tuleks lindistada küll nii palju kui vähegi võimalik. Kui me räägime esimestest sõnadest igal lapsel, on need ju eri ajal või ei ole nii pikk, on nii, et mõni laps hakkab varem rääkima, mõni hakkab hiljem. Üldiselt arvatakse, et esimesed sõnad tulevad lapsekeelde siis, kui lapse ajumaht moodustab 60 protsenti täiskasvanu ajumahust. Et umbes sel ajal. Üldjuhul on see esimese eluaasta lõpus vahel varem, natukene vahel natukene hiljem. Ja hämmastaval kombel on need esimesed sõnad üsna sarnased, nii et eesti lastel see polüfunktsionaalne, aitäh, millega saab küsida, millega saab paluda, millega saab tänada millega saab vahel isegi tähelepanu, kas nõuda või, või osutada. Mul on üks enda isiklik, naljakas kogemus on see, et mulle tundus, et minu laps rääkis juba enne aastat, et noh, väga palju rääkis ja me saime kõik aru ja see kõik oli võetud ka videos jaguma kunagiste videot, vaatasin siis mõtlesin, et jumal hoia, mina räägin seal, ma ei tea, minu laps ei räägi, tähendab ma suhtlen temaga ise, küsin ise, vastan umbes või noh, et olen niivõrd tegevuses, me saame nagu kontaktil, aga aastate pärast ma enam seda videot vaadates ei ütle, et minu laps rääkis. Kuigi ma olin täiesti veendunud, et minu laps hakkas enne esimest eluaastat rääkima nii, et siin vanema emotsionaalne suhe oma lapsega, kas on kuidagi nagu hajutab need piirid ära, et kus ma üldse aru saan, et, et tema räägib, räägin ise sageli nii ongi, et vanem küsib, vanem vastab. Ja ühel hetkel siis laps vastab mitteverbaalse, tähendab silmadega märku, naeratab, teeb mingi liigutuse ja, ja see tuleb väga-väga märkamata. Ühel hetkel ongi see sõna, millega ta vastab, paraku on nii, et mida vähem vanem räägib lapsega, mida vähem sellist üks-ühele suunatud vestlust on, seda hiljem see laps rääkima hakkab. Jaapanlased, väidetavalt on palju vähem verbaalsemad oma imikutega. Nad hoolitsevad nende eest, aga nad ei räägi nendega nii palju. Ja eks jaapani keeleteadlane konverentsil väitis ka, et selle pärast hakkavadki jaapani lapsed tunduvalt hiljem rääkima et selline kommunikatsioon on kindlasti vajalik juba siis, kui laps ise ei räägi. Et see on tegelikult vestlus, mis sest, et see laps ei ütle konkreetset sõna või lauset veel seda hirmu ei ole, et kui ma ise nüüd nii palju räägin, et siis nagu lapsel ei olegi enam sõnaõigust. Ega seda hirmu ilmselt ei ole, et ma arvan, et vanem oskab oma keelt sättida oma käitumist sättida täpselt lapse järgi et, et siis hakkab kasutama keerulisemat keelt, kui ta näeb, et laps suudab sellest juba aru saada. Vaistlikult, muidugi mitte teadlikult. Ja, ja eks vanem oskab ka siis tasa olla, kui ta näeb, et laps tahab midagi öelda. Küll on vanemate õdede-vendadega vahel märgatud, et pere, teine laps hakkab natukene hiljem rääkima kui esimene just selles mõttes, et kui esimene laps on domineerivam, siis ta ei anna sellele väiksemale võimalust rääkida, ütleb kõik ette ära, teeb kõik ette ära ja siis, kui see vanem laps juhtumisi on silma pidid läinud, siis alles tihtipeale puhkeb see noorem keeleliselt nii-öelda õide, et vahel on juhtunud, et aastase lapsevanem, vend, paar aastat vanem vend või õde viiakse maale kuuks ajaks siia just selle kuu aja jooksul toimub siis selline tohutu edasiminek. Et tal pikk see pagas on olemas, aga ta seda kasutama ei ole saanud hakata, sest lihtsalt juhtumisi see vanem laps on tema eest kõik selle töö ära teinud. Nii esimesed sõnad, aitäh ja emme, kuidas see keeleline areng edasi minema. Tavaliselt tulevad nende aitäh Jemma sõnade juurde kohe varsti onu Matu poeetiliselt sõnad teisele auh-auh, männ, Jemm kiskiis ja muu säärane sõnad, mis annavad siis edasi sellesama nähtuse mingeid häälitsusi, tegevusi jah, just helijäljendus ja tihtipeale tulevad Eesti laste kõnesse need sõnad siis, kui vaadatakse ühiselt raamatuid, pildiraamatuid. Teate küll, need pildiraamatut, kus on ühel leheküljel kana ja kes teeb Kaagaaker, järgmisel lammas, kest, et näe, see on selline omamoodi traditsioon. Mitte ainult Eesti peredes. Ja sealt need häälitsused tulevad, aga mitte ainult sealt. See on iseenesest hästi hea kombinatsioon, see, see tegema tegusõna ja sinna juurde see häälitsus. Esiteks sellepärast, et see kordus auh-auh kiis kiis kordus on, teate küll, õppida tulebki kogu aeg korrates. Emad kordavad lastele üht-sama, sõna on mõõdetud tunni aja jooksul, võib-olla korratakse üht sõna üle 100 korra, pidev pidev õpetamise protsess. Ja teiseks tegema tegusõna on tuttav segu sobib kõikide teiste jäljenduslike sõnadega kokku. Ja, ja kui see on selge, siis väga palju tegevusi saab ju niimoodi edasi anda, ütlen tegema ja panen heli Jenduslikkusendasin otsa, mis on huvitav on see et vanemad kogu tasapisi kohandavad oma keelekasutust, et alguses on nii, et ütlen, teemegi iga Kaaga, siis mõne aja pärast on vanema kõnes juba tegusõna kiiguta või kiigun või kiigu Me. Ja siis esinevad samad heli, jäljenduslikud sõnad koos sele kiikuma sõnaga ja mingil hetkel on septeemegi iga kohaga vanemaga kõnest läinud. Nii et ema kohendab seda keelt täpselt lapse arengule vastavaks. Ise ilmselt muidugi teadmata, et see nii peaks olema, et annab kätte tüki keelest, mis on lihtne, mille tähendus on väga üksühene, see auh-auh tähendab ikkagi koera. See tähendas, enamasti ei muutnud, on otseselt seotud selle koera häälitsusega sellel sõnal, mis on vist kõige olulisem, ei ole mingit muutemorfoloogiat, seal ei ole käände-pöördelõppe mitte midagi ja tasapisi hakkab siis ema andma seda grammatikat lapsele jupphaaval sedasama tuletatud tegusõnaga pöördelõppe kasutades ja nii edasi tihtilugu On arvatud ka seda, et kui ma oma last väga näinutan nende mängu sõnadega ninnu-nännu sõnadega, et siis panen ma nagu põntsu sellele lapse edasisele keelelisele arengule veetas, tulebki selline ninnu-nännu laps. Ei, tegelikult see nii ei ole küll jah ja, ja isegi vahel lepitud kokku, et meie oma lapsega ei räägi selliseid sõnu, ei ühtegi ninnu-nännu sõna ega ühtegi eri jäljendusliku sõna, aga ega see laps ei hakka siis selle võrra küll varem rääkima, et minule meenutab see jutt seda, et et aastasele lapsele ma ei anna nuga-kahvlit kätte. Ma ikka annan teile kõigepealt lusika. Ja kui lusikaga sööma Sislasse hakkab kahvliga noaga sööma. Et sama mõttetu on hakata rääkima aastase lapsega koloratiiv konstruktsioonidest. Pigem on see väga-väga vana tarkus, kasutada neid onomatopoeetilisdeskri heli, jäljenduslike sõnu ja ja teisalt, eks need tuletised, need gene ja uuduletised, mis teevad selle kõne nii-öelda ninnu-nännu-ks kutsu koera asemel kiisu kassi asemel Kätu käe asemel. Et neil on päris tõsine funktsioon grammatika seisukohalt. Et see u lõpp muudab selle sõna astmevahelduseta sõnaks. Et kui me võtame sõna koer ja proovime teda käänata, siis koer, koera, koeraastmevahelduslik. Aga kui me paneme selle sõnale u lõppu, saame selle tuletise kutsu, kutsu, kutsu, kutsu saab nii käänata ja mitte mingisugust astmevaheldust ei ole, et ilmselt on see muuttüübi nihe või see, see, kuidas vanem tõstab astme vaheldusega muuttüübist sõnad astmevahelduseta, muud tüüpi, selline väga vana tarkust teha lapsele keelt käepärasemaks sobivamaks kergemaks. Nii et ma arvan, et mingil sellisel jutul, et line näljutamine kuidagi pärsiks keele arengut ei ole tõesti tõepõhi all. Iseasi, kui nüüd vanem mingil põhjusel ei oska näiteks kolmeaastase lapsega rääkides oma keelt hakata sellelt algselt ninnu-nännu jutult kohandama eale vastavaks, siis võib tekkida tõesti mingisugune, ma ei ütleks, et arengupeetusega lihtsalt võib-olla natukene hilisem areng või midagi sellist. Aga üldiselt on vanemad nii targad, küll nad oskavad seda väga hästi teha, see lapse keeleline areng, millest ta siis nagu rohkem ära ripub, nõnda geneetilistest võimalustest, sellest, kuidas tema esivanematele keeletunnetust kaasa on andnud või sellest, kuidas ikkagi üks või teine viitsib temaga rääkida ja suhelda ja nii-öelda millises keskkonnas ta titest peale kasvab, eks ole, nii üht kui teist. Meil on kõigil mingi pagas olemas, et me rääkida võiksime ja oskaksime mingi kognitiivne baas on kõigil olemas ja, ja geneetika on oma osa kindlasti kas või sellestki, et kui peres on olnud inimesi, kellel on keelelise arengu mahajäämust olnud hääldus probleeme, hilist rääkima hakkamist, sõna leidmisraskusi võib-olla lausest tamis raskusi, et siis väga sageli on lastel samas sama pere lastel ka neid samu probleeme, et neil on päritavad üsna sageli. Aga kõige rohkem ikkagi mõjutab see keskkond. Hea näide on kasvõi kolmikud, kes kasvavad sellises keskkonnas, kus neil keelelist sisendit, nii ütleme, meie lingvistid. Ühesõnaga seda keelt, mis on otse ühele lapsele suunatud. Sellist keelt on vähe. Ema jõua kõigi kolmega kogu aeg ühteviisi rääkida, enamasti sellises peres ema ei jõua üldse eriti rääkida. Ta jõuab võib-olla ainult ainult cd-kamandada ja teha hädavajaliku hoolitsemist töö ära ja, ja kolmikud hakkavad rääkima hiljem. Loomulikult nad võivad hakata rääkima hiljem ka sellepärast, et nad on pisut väiksema sünnikaaluga kui üksikud lapsed. Aga alati ei pruugi see olla põhjuseks. Kaksikutega on sama lugu, on leitud, et nad hakkavad rääkima umbes pool aastat hiljem kui üksikud lapsed. Ja põhjuseks just seesama ühele konkreetsele lapsele suunatud kõnehulk. Et ei loe see, et me paneme teleka kõrval mängima ja sealt kostab mingi jutt, laps kuuleb ja küll ta õpib, ei õpi, ühtis. Sõltub ikka väga palju sellest, kas vanemal on aega, tahtmist sellesama väikese lapsega rääkida ja suhelda saime juba kätte, need on oma poeetiliselt väljendid kiisud kutsud. Aga milline on siis see nii-öelda see järgmine selline suurem etapp, lapse sellisesse jutumaailmas etappe on tegelikult mitu ja see areng käib hooti või kuidagi ütleme, et jonksuti kord areneb lause, laps paneb kaks sõna kokku enda lapsega väiksema lapse kõnest, ma mäletan väga hästi, et, et need kaks sõna olid enamasti see, kes teeb ehk tegija ja mingi tegevus auto põrreli esialgu. Ja näiteks Hende kohta, sest ta ninnu-ninnu kommi, siis ta tahab kommi, see on üks suur edasiminek kindlasti, kui, kui hakkab tekkima lause, aga võib juhtuda, et mõnel lapsel tekib see lause hiljem mõnel varem. Mõnel on kahe sõnakombinatsiooni teleüleminekul sõnavaras umbes 50 sõna, aga võib juhtuda, et laps kogub enne 300 sõna ja las siis hakkab neid kokku panema, et see võib olla üsna erinev. Peale selle. Mõned uurijad väidavad, et sellist klassikalist etapi nagu, et üks sõna ja siis kaks sõna ja siis kolm ei olegi olemas eesti keele materjal ütleb ka, et ega seda etappi on väga raske määrata. Üsna sageli on pooleteistaastase lapse kõnes erineva pikkusega üksusi, et on ühe sõnalauseid. On kahest sõnast koosnevaid, tervikuid on pikemaid. Näiteks mäletan, et mind ei pesta, võid, võis olla pooleteistaastase lapse kõnes, samas võis tal olla üksikuid sõnu ainult seesama komm ja juua. Need üksused võivad olla eri pikkusega. Aga kindlasti on lause areng see, mis on oluline. Ja mõnel lapsel tulevad käändelõpud pöördelõpud varem kui see lauset tervikuks sidumine ja mõnel hiljem. Nii et võib juhtuda, et sellel kolme-neljasõnalised laused ei ole ühtegi grammatilist tunnust, naljad, tüved, lehtegi pöördlõppu ei ole ühtegi käändelõppu, aga ometi laps saab oma asjad kõik selle lausega ära ajada. Nii et mingil hetkel võib-olla ei olegi grammatikat vaja, milles siis võime öelda, et nende laps on grammatiliselt küps, eks ole, ta õpib veel edasi oma 12 aastat koolis seda eesti keele grammatikat, aga millel on see aegne keeleteadlane, ütleb, et ahaa, et nad, laps on nagu sellise grammatilise mõtlemise kätte saanud. Öeldakse, et neid keeli kõnelevad lapsed, kus, kus keel ise on grammatiliselt rikas, ütleb, et eesti keel on morfoloogilised muutesüsteemilt väga rikas, keelt neid keeli kõnelema hakkavad, lapsed omandavad selle süsteemi palju varem. Näiteks inglisekeelsetel lastel kulub tükk aega, enne kui nad õpivad ära nende mitmuse tunnuse ja mineviku ajavormid, aga aga eesti lapsed saavad need tunduvalt varem selgeks. Kolmeaastaselt on eesti lapsel enamasti grammatiline süsteem juba mingil määral kujunenud. Selline tuumiksüsteem on olemas. On põhilised käänded nimetav, omastav, osastav, kindlasti mõned kohakäänded ja kindlasti kaasaütlev kääne, sest see on ju ka oluline vahend või kaaslane. Järjetegusõnadest on tal kindlasti olemas eituse jaotuse vastandus, sest et tuleb tunnistada, ehitus on lapse jaoks väga oluline, peabki saama öelda ometi, et ei taha või ei pane. Ja kindlasti ka esimesed minevikuvormid on kolmeaastaselt juba olemas, ütleme, et nelja aastaselt peaks olema see grammatika peaaegu samasugune nagu täiskasvanud. Aga mis võib veel alla puudu? Kindlasti see eesti keele rikkalik tuletussüsteem, kõikvõimalikud tegusna liited näiteks tantsisklema sellist sõna Me vaevalt kuuleme nelja-aastase lapse suust, et need kõik tulevad hiljem. Aga samas on just nelja-aastase lapse kõne hästi huvitav selle poolest, et ta hakkab seda tuletussüsteemi avastama ja teeb ise kõikvõimalikke uusi tuletisi. Selliseid, nende täiskasvanukeeles ei esinegi. See sõnaloome üks selline fantaasiapuhang seal võiks leida selliseid sõnu, mida võtta või endale just meie peres on näiteks habema, et habet ajama Anhabema, et iseenesest väga-väga loogiline tuletis, miks mitte ja minu hea sõbra perekonnas oli selline ebakindel enesetunne, oli jänese tunne näiteks kujundlikult väga palju ära öeldud selle jänesetundega, et ongi selline natukene hirmus olemine just nimelt, et neljaaastane laps on see, kelle kõnes on veel üht-teist huvitavat. Viie aastaselt on enamasti Eesti laste kõne juba välja arenenud. Kindlat piiri nüüd küll ei oska öelda, et millal see grammatika valmis saab. Et eks ta on lasteti väga individuaalne ka. Aga, aga kooliajaks on ta ju ometi valmis veidi enne näidet nende kaksikute ja kolmikute puhul, et, et see kõne areng on aeglasem, nemad saavad ka ikka lõpuks valmis. Ikka saavad. Nende kõne areng on aeglasem selles mõttes, et see start on siia kaheksa-üheksa kuud hiljem, võivad alustada kolmikut kõnelemist. Aga mida aeg edasi, seda kiiremaks areng läheb võrreldes üksikute lastega. Et kui leida selliseid tähiseid või selliseid punkte, kus seda arengut mõõta näiteks esimene kahesõnaline lause, esimesed minevikuvormid ühest sõnast kolm erinevat vormi siis nende erinevate astmete vahele jääb järjest vähem aega, see tähendab seda, et see areng läheb järjest kiiremaks, saab hoo sisse. Ja, ja ma usun küll, et viienda, kuuenda eluaasta paiku on ta võrdne, et enda uurimusest tean küll, et ühed kolmikud, kelle keele arengut uurisid, käivad praegu koolis ja on igati tublid viielised lapsed. Et juba enne kooli olid nende areng keeleline areng täiesti hea kohane. Kuidas te hindate neid võimalusi, et hinnata mingite mõõtkavade testide millegi alusel? Seda, et vaat see ongi selline standartne keel, võetvat keel peab olema, lapsekeel, peab olema teatud perioodiks jõudnud sellisesse paika, sellisesse punkti kas on võimalik, peab olema lastearstidel kas või midagi, millele toetuda öeldut, vot Teie lapsel on mingisugune keeleline arenguhälve, te peate pöörduma logopeedi juurde, see peab olema võimalik. Aga samas ei tohiks mitte mingil juhul olla siin ülinormeerida ülitäpne. Sest et Eesti lastematerjal on näidanud, et keelelises arengus võib-olla arengu periooditi vahe täpselt samades tingimustes kasvanud laste vahel kuus-seitse kuud ja mõlemad lapsed on täiesti normikohase arenguga, üks lihtsalt on varasem rääkija kui teine. Esiteks need need staadiumid, need piirid peavad olema pandud paika suhteliselt laialt, nad ei tohi olla kitsad. Teiseks peab arvestama sedasama loomulikku grammatikat, et kõik vead, mis lapsed oma keeles teevad, ei ole vead täiskasvanu mõttes. Paljud vead tulevad sellest, et laps ehitab üles ise oma loomulikku grammatikat. Väga sageli on lapsed kahte liiki, ühed sellised, kes õpivad pähe, lihtsalt omandavad terved pikad tükid, kuuldud kõne ja seda siis toodavad ja kasutavad. Teised on sellised, kes panevad tükkhaaval kokku nagu lego klotsidest ja tükkhaaval kokku pannes. Ei tea ju see laps ametit, vat keele ajaloo käigus on siin toimunus ise kadu, see vokaal kadunud, sealt on luud toimunud lõpukadu ja on hoopis selline vorm. Tema paneb ikka loomuliku grammatika põhjal selle vormi kokku, nii nagu ta oleks võinud olla. Või siis leiab ühe teise omandatud vormi põhjal mingi analoogia seose ja teeb valmis. Näiteks mäletan enda lapse kõnest mineviku vorme ükija Mõki, mis tundusid mulle nii kohutavalt naljakad. Ma mõtlesin alguses mingile murde taustal, et huvitav, et äkki vanaisa meil rääkis. Aga need olid pikas lauses. Ma mäletan, et lause oli selline, et maa Mõki, et ma läheks õige poodi. Kui ma hakkasin siis uurima, et kust see Üki Mõki tuli, siis avastasin, et kõik minevikuvormid, mis tal enne seda olid, olidki lõpulised, ebaregulaarseteks tegusõnadest tegi, nägi ja sealt tuli tal see Mõki. Kuna teist tüüpi olnud omandatud, siis selle omandatud tüübi järgi tekkinud järgmised vormid lihtsalt valmis, et kui nüüd teste teha, et siis peaks kindlasti arvestama sedasama süsteemi loomega. Teine asi, testid peaksid suutma kirjeldada arengut erinevatel keeletasanditel. Ühelt poolt peaksid nad suutma kirjeldada arengut lause tasandil, teiselt poolt peaksid nad suutma kirjeldada arengut sõnavara tasandil. Väga paljud vanemad on märganud, et mõne lapsed areneb varem välja seesama lausemoodustusoskus. Teisel lapsel vormimoodustus, oskus, kolmandal on tohutu suur sõnavaraga grammatikat või ei ole ega ei ole tükk aega. Et, et need tasandid peaksid käima kuidagi käsikäes. Need testid on proovitud teha ja, ja ega see kerge ei ole. Inglise keele põhjal on tehtud neid palju erinevaid ja, ja eesti keeleteadlastel on praegu käsil päris mitme sellised testi kohandamine või tõlkimine eesti tarbeks. Ja, ja nende testide tõlkimisega tulevad esile probleemid, mis on seotud just eri keelte erineva struktuuriga. Et ühelt poolt on see struktuur teistsugune, et me ei saa inglise keelest võtta seda valmis testija tõlkida. Ja teisalt sõnavara, mis on Meie lapse jaoks oluline või mis on inglise lapse jaoks oluline, ei pruugi üldse olla eesti lapse jaoks oluline, nii et igal sammul tuleb neid teiste kohanud, kohandada ja, ja kuidagi nagu meie enda kultuuriruumi jaoks sobivaks teha. Et kas me oleme jutukas rahvas, kui nüüd võrrelda teiste rahvaste laste arengut ja meie laste arengut? Me oleme kindlasti juhtunud, aga vaat kui Taani, Taani lapsed, tähendab meie lapsed on jutukamad kui Taani lapsed. Mäletan ühte ettekannet konverentsilt, kus räägiti sellest, et miks Taani lapsed hakkavad rääkima väga palju hiljem peaaegu aasta hiljem kui teised Euroopa lapsed. Ja toodi välja kaks põhjust. Esiteks see, et et Taani keele hääldussüsteem on tohutult keeruline, tähendab, ta ei ole niivõrd keeruline, aga ta on nii ebamäärane ühte häälikut hääldada nii ja naa kord natukene, eespoolsemad, kord natuke tagapoolsemad sõna kujul võib olla väga erinevaid tähendusi, et see ajab last lapse segadusse. Teiseks taani emad lähevad väga vara tööle ja aastastest lastest on 95 protsenti juba lasteaedades ja ühel kasvatajal. Selge see, et ei ole aega lobiseda kõikide lastega, kes seal seal rühmas on, aga meie, Eesti emad on kindlasti natuke teistsugused kui soome emad. On väidetud, et eesti emad räägivad soome emadega võrreldes oma lastega palju puhtamad kirjakeelt. Ega me teadlikult ei tee seda, ma arvan, et see on pigem selles see küsimus, et eestlased üldse räägivad rohkem kirjakeelt, et see meie kõnekeel ei ole võib-olla nii laialt levinud kui, kui soomlastel. Teine asi, mis soomlastele üks kord silma torkas, oli see, et eesti emad käsutavad oma lapsi väga palju on sellist nii-öelda direktiivsed suhtlustelt, annan käsu, aga ega laps ei pea sellele vastama sõnadega laps läheb, teeb asja ära ilma sõnadeta. Ja nende käsksõnade hulk on lapsekeeles tegelikult masendav lapsele suunatud keeles. Masendav. Et kui võtta üks tund aega materjali sellist tavalist igapäevaelu situatsiooni, siis võib juhtuda niimoodi, et tunni aja jooksul ütleb ema 82 korda käskivas kõneviisis tegusõna. See on see, mida me saaksime võib-olla ära teha, proovida rohkem lapsega arutleda, tema käest rohkem küsida. Aga ta ise arvab jah, aga mitte niivõrd sundinud teda midagi tegema. Kui kaua on Eestis lastekeelt uuritud? Mitte kuigi kaua kunagi ammu, ütleme, 24. aastal ilmus esimene artikkel üldse eesti lastekeeles. Saareste kirjutas keelelisest mahajäämusest isegi Aristam kirjutanud ühe pisikese artikli jupi. Aga vahepeal oli pikk-pikk paus ja pärast sõda peeti lastekeele uurimist selliseks asjaks, et see nagu ei ole päris, teades, kuni sinnamaani, mil mujal maailmas. Chomsky ideede levikuga inglise keeles sünnipärase idee levikuga hakati laste, kellele rohkem tähelepanu pöörama. Tegelikult need muutused Eestisse veel ei jõudnud, aga eesti soost lastekeele uurijaid oli välismaal päris mitu. Essoksar Hamburgis, Merilin, Vihman, Inglismaal siis Tiiu Salasoo Austraalias tehti lastekeelt, uuriti mingil ajal väljaspool Eestit 94. aastal või oli see 93. tuli Tartu ülikooliks uurijate rühm Jorma Toivainen temaga eesotsas. Ja nemad koostasid sellise grupi noortest emadest tudengitest, kes siis hakkaksid enda lastekeelt lindistama ja uurima. Ja sellest grupist on välja kasvanud päris mitu uurijat. Me võime siis öelda, et 90.-test hakati Eestis lastekeelt uurima, kas on meie uurimustes ka mingeid andmeid selle kohta, kui laps kasvab kakskeelses perekonnas või ütleme, et kultuurisituatsioon on selline, et kodus räägitakse ühte keelt, aga sootsium räägib teist esialgu veel vähe. Ja need esimesed uurimused on praegu bakalaureusetöö tasemel. Et on tartus, uuritud eesti-soome kakskeelses peres kasvava lapse keele arengut ja on uuritud Tallinnas eesti-vene kakskeelse lapse keelelist arengut ja just sellises peres, kus laps kodus rääkis vene keelt ja käis eesti lasteaias. Aga, aga nagu ma ütlesin, need on jäänud esialgu veel bakalaureusetöö tasemel, et ei ole nede uurijad veel jõudnud kasvada. Lihtsalt, aga üha enam on selliseid perekondi ja kindlasti on see tänuväärt teema ja mitte ainult eesti-vene kakskeelses, vaid üha rohkem oma perekondi, kus on Eesti-Saksa-Eesti, Itaalia kakskeelsed lapsed, ma kõigepealt ütleksin isiklikud, mitte keeleteadus isiklikult olema hirmus kade nende inimeste peale, kes saavad sünnist saadik kohe 20 või kolm. Näiteks seesama keeleteadlane Essok, seal, tema lapsed saidi sünnist saadik kolm keelt. Ja, ja kõik need kolm keelt arenesid väga kenasti samas tempos, kui oleks arenenud üksgil. Küll aga on öeldud, et kõige parem oleks, kui kodus vanemad suudaksid kokku leppida selles, et et see, kes räägib üht keelt ütleme, et üks, kes räägib vene keelt, et tema räägib kogu aeg lapsega vene keelt. Ja see, kes räägib eesti keelt, räägib ainult eesti keelt, et üks vanem, üks keel, selline strateegia on levinud. Ja, ja siis ei pea laps segama neidki, eks ta segab neid ka, aga sellest ei juhtu ka midagi, tegelikult pärast lähevad kõik omale kohale ja juba kolmeaastane laps suudab väga selgelt teha vahet. Ahaa, vanaema, temaga ma räägin vene keelt, aga emaga räägin eesti keelt, lapse keelega tegelevad keeleteadlased, pedagoogid, jaga arstid, logopeedid, selleks see meie seminar mõeldud oligi, et tuua kokku just need inimesed, kes täpselt ühe asjaga tegelevad, aga eri meetoditega eri eesmärgiga. Kindlasti peaks keeleteadlase teadmisest või uurimistulemusest sündima mingi kasu nendele inimestele, kes seda vajavad, oma igapäevast, sedasama tulemust. Et kindlasti peaks logopeed teadma rohkem keeleteadlaste avastustest ja kindlasti peaks kasvatusteadlane, kes ta rohkem teadma kas siis midagi ühist sünnib, seda on veel vara väita, aga eesmärk on küll selline, et me loodame, et me saame koos esimese sammuna vähemalt hakata välja töötama neid samu norme ja testiat normaalse keelelise arengu määramiseks. Siin ma kujutan ette, on küll kindlasti logopeedide labi keeleteadlastest ja vastupidi emana, keeleteadlasena, kui nüüd keegi tunneb, et oi, et mu lapsed, see jutt ei jookse nii nagu vaja või, või et midagi on nagu valesti, et mis ta peaks tegema või kuhu peaks pöörduma. Logopeedid on need, kes aitavad, logopeedid on, on imeinimesed vahel lasteaedades on kindlasti peedid koolides ka, aga ma arvan, et sellele keelelisele probleemile peab tähelepanu juhtima kindlasti enne kooli. Kui laps läheb kooli, siis võib hilja olla, tal võib tekkida suhtlemise probleeme, keegi võib ühelt oi, näed, ei, räägib imelikult. Aga koolis on vaja ju hakata lugema ja enamasti on nendel lastel, kellel on keeleline, mingi häire, ka lugemisraskused ja siis kannatab juba õppimist, tulemus selle all. Nii et logopeedid peale selle täna lasteaias annad ka kindlasti lastepolikliinikutes ja muudes asutustes. Perearsti käest tuleb küsida. Lastekeelest rääkisime täna Tallinna Ülikooli õppejõu Reili argusega ja küsimuse esitas maris Johannes.