Tere hommikust, on pühapäev, 22. oktoober ja kell 13 minutit 10 läbi. Tänasel värvilisel aga siiski natuke niiskel hommikul on jutusaate stuudios Margit Kilumets ja minu külaliseks, täna on siis hästi vahva poiss, tahaks öelda. Aga tegelikult ikka juba väga suur mees ja tema nimi on Mart Saarso, tere hommikust, Mart. Tere hommikust olnud. Tänase saate eripära on see, et kui me nüüd vait jääma pikemaks ajaks sisse tuleb, sellest mitte sellest, et meil ei oleks, millest rääkida ka sellest, et Mardo suutnud öö jooksul kaotada oma hääle. Ja, ja meil on siin mitmed ravimipurgid ja kuuma teed asja, aga, aga me katsume sellest kuidagi auga välja tulla, eks ole, sest seda, et meil jututeemadest puudu tuleks, ei ole mardi puhul. Ütle Marta, kas see, et inimene armastab merd ja et temast saab meremees, kas sulle tundub, et see on paljuski geneetiliselt ette määratud? Mina olen viimasel ajal väga imestunud, näiteks näitlejate lapsed, kes näevad pealt seda, kui raske on nende vanemate amet ikka kipuvad lavakunstikateedrisse, mulle tundub, et peaksid hoidma tuhandete kilomeetrite kaugusele ja täpselt sama meremeestega, et et ma ei tea, kas ongi väga rõõmus selle üle, et sinu isa pidevalt kodust ära olijaid, sina, vend oma oma tempudega olite nagu ema kukil, et ma ei usu, et, et lapsele üle väga rõõmus on, et tal isa kodus pole. See on kahe otsaga asi, tähendab tegelikult noh, jõudsime sihukese suhteliselt nuka teema juurde, see meremehe lapse elu on jah, selles on omad niuksed, tõsised varjud, küljed ja ma mäletan nii selgelt seda, kui tundsin kadedust kui teistel lastel tulid isad kooli vastu. Aga mul ei tulnud. Ja mäletan seda tunnet, mis oli siin hullu isand kooli vastu. Siis mul oli selline tunne, et ma tahaksin, et oleks seal garderoobis võimalikult kaua, et kõik näeks, et mul on Kaisa. Et noh, see on niisugune kahe otsaga asi, aga, aga ma arvan, et merele minek või ütleme, merega enda elu sidumine, et see on ikkagi noh, see on ikka niisugune kodu ja ja see lapsepõlve noh, see, millega ta kokku kasvanud. Kui sa oled ikka talulaps, siis suure tõenäosusega saab sellest põllumees või. Perekonnast on see kuidagi ei tulnud ja siis mul on seal perekonnas olnud ja ei ma igal juhul ei kahetse. Kindlasti ei kahetse ja, ja ma erinevalt oma isast, kes ütles mulle, et ära võta seda ametit, tead, see ei ole üks koera töö, et see on väga ränk elu. Ma Ma ei kahetse ma oma elu sidunud merega ja lõppdokumendis nakatunud meremeheks nimetama, aga tegelikult ma, ma ei loe ennast meremeheks selle sõna niisuguses klassikalises tähenduses. Ma ei ole elukutseline mees, kes päevast päeva rügab merd sõita reiside vahel kodus jälle läheb siis tegelema nii-öelda laeva punktist A punkti B viimisega, et minu suhe merega on märksa mitmekesisem. Aga äkki sa nüüd räägid, milline on sinu suhe merega? Ma kardan, et tunniga seda jõuerr rääkida, aga noh kui nii väga kokkuvõtlikult öelda, siis meri on mu eneseteostus võtta, pakub nii palju võimalusi, ta pakub. Ma võin merel töötja. Ma olen oma elu olulisemad ettevõtmised kõik sidunud merega või nad on nii-öelda merest minu huvist mere vastu välja kasvanud. Samal ajal meri on mulle ka tõsi, nüüd on mõne viimase paari turvaliselt viskel vahele jätnud, aga mul on olnud juba koolipõlvest saadik niisugune traditsioon. Iga aasta siis kui emal juba hani, kalkun, mis iganes ahjus, siis ma olen alati leidnud just nimelt üksipäini mereranda nii-öelda vaadata. Ja mõelda sellele. Et mis siis on olnud, on ja, ja mis edasi juhtuma. Ani kalkun, see tähendab vana-aasta õhtut. Harrastajate just aasta-aastalt talle, aga aasta oli nüüd seal on minu jaoks just oligi see. Ei mere ääres, kõndi kilomeetri kaks kolm. Kuidas ilma aega oli? Ma mäletan, et no ei ole mõtet varjata, et me tunneme sinuga juba mitukümmend aastat, ei hakka arutama, õudus tuleb peale, kui mitukümmend, aga. Sest ka jah, nii et, et see unistas. Sinu unistus oli tegelikult saada merebioloogiks, kas tulnud. Nii ta piserdas midagi tuleb pärast sõlmilbiuks. Aga aga kui sa nüüd kuulajatele püüaksid lihtsas inimkeeles seletada, millega tegeleb meregeoloog Tegeleda plaatide elektroonikaga võib tegeleda sellega, kuidas pisikesed osakesed läbi veesamba, siit sellega, kuidas kuhjuvad rannavallid, kuidas meri lõhub rannikut, kuidas tekivad lahusest mineraalid? Meregeoloogia on väga lai mõiste, nii et noh, siin. Ühesõnaga see on teadus, mis uurib, tähendab bioloogia, teadus, mis tegeleb selle osaga planeedist, mida, mida katab meri. Aga mis nendest asjadest on sulle kõige tähtsam kõige südamelähedasem olnud nende aastate? Must jää, tähendab sa tead hoopis midagi muud, kui sa autoga sõidad. Vibama. Noh, mis ei ole valge või sinine, nagu me harjunud oleme, nägime vaid, kas pruun või teatud tooniga see tuleb sellest, et ta sisaldab endas sätteid ja ja ma olen selle protsessiga tegelenud nii Läänemeres kui Põhja-Jäämeres. Ja teine asi, mis on mind väga paelunud, on, on niisugune Talle kujundlik, tähendab, kui ma ütlen sõna tahke aine vertikaalne voog siis siis noh, see sihuke, mis vaevalt neliti raadio kuue midagi ütleb, aga, aga kui me nüüd kujutame endale ette, et kui me lendame lennukiga ja, ja me näeme lennukis pilvi siis kui me nüüd liigume nii-öelda agregaatoleku võrra tihedamaks, lennukis me näeme, kuidas ka sellises keskkonnas on, on vedelatest osakestest koosnevad pilved siis mere sees samasugused pilved, ainult et nad on vedelas keskkonnas koosnevad tahtjatest osakestest pilved, tuul huvi pakkunud, siis hakkavad siiani nüüd küll tõesti ainult hobi korras. Nii et põhimõtteliselt see meregeoloogia ei ole töö, millega sa tegeled siin praegu rohkem harrastus. Mis on see töö merega seotud töö, mida sa praegu teed, või ütleme siis nii, et teha tahaksid? Läheneme sellele tänase saate kõige olulisem. Kuhu sa tüürid? No ma tahaksin teha palju kiiremini ja palju rohkem, aga olude sunnil ma nii ei saa öelda, et ma ainult tahaksin, et ma ikkagi teen. Ja mis Ta on minu, minu ülesanne, Ma arvan, nii, on taevane töödejuhataja tahtnud, et ma pean seda tegema ja olen ka endale ja teistele lubanud, et niikaua kui mu pulss lööb sinu oma jonni ei jäta ja ma tahan ehitada niisugune noh, ütleme ei rohkem ega vähem kui kui hobusliku Antarktika uurimisprogrammi ühel korralikul riigil peaks olema. Osal meie kultuurimaastikust lihtsalt hääbuda selle tõttu, et me mõtleme niisugusel kummalisel viisil, et me oleme väiksed, vaesed ja viletsad ja, ja meil on Raha on nagu ütlesin, ainus inimene maailmas, kes on olnud talvitumas Antarktikas samal ajal kunagi jõudnud ka oma riigi peaministriks ta nimi on Andres Tarand kunagi öelnud. Õiged sõnad. No nii äärmusesse siis me võime kinni panna Eesti raadiodraamateatri, rahvusooperi lõpetade laulupeod ja jagada kõik selle, mis üle jääb, nendele, kellel on puudu, aga pärast seda on ikka need, kellel on puudu. Teiste sõnadega ma protesteerin selle selle arusaamise järgi, et me oleme liiga väikseid ei suuda seda teha. Soomlased on mulle kunagi niimoodi, et kui meie alustasime seal nüüd ligemale 20 aastat tagasi, et me alustasime nullist, mis teil, eestlastel, viga, teil on ju niisugune lugu taga. Miks me peaksime selle loo siis lihtsalt liiva peale kraapima ja ütleme, et oleme nüüd kõnnid ja me enam ei saa, saame küll läbi arvutatud ja see on väga paikne planeeritud, nii et. Kas sa mäletad, Mart, millal oli esimene kord kui sa tõsiselt seda mõtet seda polaarjaama rajamise mõtet kaaluma hakkasid? Vaata sellega on nii, et noh, jaama mõte ju, ütleme niisugune konkreetne plaan või projekt hakkas formeeruma aastal 2000 ja toimus lõuna pool kerel jahtlaeval. Aga ütleme nii, nagu ma ei ole kunagi muretsenud selle pärast. Nii et ma olen alati elanud lapsest saadik, lugedes natuur, Heiutalija ja Danielsi niukseid mehi. Ma olen eluaeg kuskil alateadvuses teadnud, et ma ei pea muretsema niikuinii kunagi satun sinna niikuinii. Ja see on võib-olla selle projekti rahastamise juures takistuseks olnud. Et ma võin avalikult ja ausalt öelda, kui mul on poliitiline maailmavaade, siis on see roheline. Ja see on see maailmavaade, mis peaks meil kõigil olema. Kui meil seda vaadet ei ole, siis me saaksime ukse. Tegelikult me teemegi. Me saeme oksa, millel istume. Ehk ma tahan öelda seda, et me kõik peaksime mõtlema ka selle peale, et ühel päeval pannakse meile kuus lauda ümber ma ütleksin, võib-olla pingviine, lauldakse paar laulukest, niuksed olid aknainimene. Aga nii tore on teada, et konsused midagi järele jääb. Muidugi niisugust muidugi tuli hävitaja mis rõdule. Et ma arvan, et me kõik peaksime mõtlema nii, et seda, mida me oskame, või see, milleks me oleme suutelised või mingi sisemine sundus, et ma tahan kindlasti midagi maha jätta. See maa on mind üles kasvatanud, aga miks sa siis pean võlgu ehma Elised nutma? Ma tahan anda ka. Kõlab pateetiliselt, nädalaruse naiivsete, võib-olla praegu paljud naelaga laenavad raadiokuulajad, aga, aga see on nii. Kusjuures ma just mõtlesin siia raadiomajja tulles, kui, kui imelikul ajal me sinuga saadet teeme. Mõnes mõttes ennast praegu selline hetk Eesti riigi Carlos, kus looduskaitsjad on oma okse kõige kõvemini saagimas vist pikkade aastate jooksul, et ma ei usu, et, et rohelistele meestele või vähemalt nii väliselt rohelistele ma ei tea, mis värvi on seestpoolt on, on, poleks nii palju ette heita sellise rahaga manipuleerimise ja köhi. Ja, ja Machineerimise mõttes kui praegu, et, et kui sa loed lehti ja vaatad uudistesaateid, et siis ma arvan, et sul on, sul on hästi häbi. Päris ausalt öeldes, mul ei ole niivõrd isegi häbi, kuivõrd mul on kurb, et niisugused asjad päevavalgele tulevad, need niisugused. Et me ikka veel noh, niisugused Rehepapid oleme. Jah, ma ei, ma ei saa öelda, et on häbi, kuigi, kuigi ma ju tegelikult tean seda, et, et kõik see, mis meil toimub, me ei ela ammu enam kuskil kolkas. Meil on siin Tallinn täis saatkondi ja igasugusest töötab. Pressin diplomaati, kõik see, mis meie lehtedest kirjutatakse, see kandub mööda maailma laiali, tähendab, me peame endale ükskord hakkame aru andma. Me ei ole mingi mingi eraldiseisev üksus, me oleme osa planeedist. Kui rääkida rohelistest nüüd selle sõna õiges, heas tähenduses. Ma arvan, et Eesti rohelised, tähendab, ma ei taha mingit parteipropagandat teha ja mul ei ole vähemalt vähemalt ettenähtavas tulevikus kavas liituda ühegi erakonnaga. Aga ma hoian meie rohelistele pöialt, hoian just sellepärast, et nad ei ole, nad ei ole sedasorti rohelised, kellel on või vähemalt ei tohiks olla, kuna nende nende nägemus asjadest on selline, et neil ei tohiks olla niisugust mullikeste renomeid. Nad ei ole enda liiva alla korjanud kõikvõimalikke muid vähemusi, kõiki neid, kes murumütsike vihas tahaksid haledaid laulukesi laulda ja rääkida sellest, et Kadak, kallis Kadak, hallis ühesõnaga niisugust neljani innutamist ei toimu, on väga selgelt näiteks öeldud, seda erinevus paljude teiste riikide roheliste eestirootsis vahel on see. Kui me räägime, roheline maailmavaade on jätkusuutlik maailmavaade, siis näiteks Eesti roheliste tiiva alla ei ole õnnestunud omasooihar pugeda. Sest ma väga vabandan Mustvees, aga nendel jätkusuutlikkusest rääkida oleneb, kui palju põhjust. Vaatame tõele näkku, nimetame asju õigete nimedega ja sain aru, et ma kogun miinuspunkte praegu. Aga ma olen nii vanaema välja öelnud. Ta lubab endale aga läheme sinna täpike juurde tagasi, sest see mind paelub ja ma loodan või arvan, et see köidab kuulajat, et sa oled hea kirjeldaja, hea jutustaja räägib, millal sa sinna Antarktikasse esimest korda sattusid ja, ja ütleme siis nii, et kas vastas ootustele see, mida sa seal nägid? Esiteks, ma ei sattunud, vaid ma läksin, see oli terve organiseerimine ja, ja rahvusvaheline asjaajamine sellepärast et Eesti riik maksis selle reisi kinni Tallinnast Uus-Meremaale ja tagasi. Läksin on lihtsalt nii proosaline sõna. Ma tahtsin ilusamini öelda. No ja kuidas satasin osatusi teadlikult planeeritud tähendab, ülejäänud ajama, töötasin põhilise osa praktiliselt. Keda küsisid, et kuidas ma sattusin, sattusin, eesmärk oli väga selge ja lihtne. Meil oli tarvis välja valida selle tulevase polaarjaama asukoht. Mis oleks nagu nagu koju jõudnud, no selles mõttes, et mul oli, mul oli piltidest kaartidest juba nii silma ees. Ma teadsin täpselt, et kui ma esimesele lennule läksin, no seal oli niisugune võimalus, et tõepoolest mul oli helikoptereid võimalik kasutada umbes nii nagu külamehe sääreväristajatega lennata siis mõttelend, loomulikult mitte mina, mina, lennujuhina, piloot kõrval ja, ja, ja no tõepoolest esimese lennu käigus oli kohe Sinna kohta, kus, kus noh, see tõenäoline jaama arvu nagu pidi olema, kust me lootsime seda leida. Ma nägin seda kohta ja tundsin selle kohe ära ja ütlesin lihtsalt piloodile, et nüüd me siin maandume ja, ja pärast muidugi paljude alternatiivid üle vaadatud, aga seekord osutus tõepoolest teistest Kui noh, ütleme niisugune mini ÜRO, mille eesmärk on tagada globaalne kliima ja keskkonnajulgeolek, siis siis tegelikult ikkagi niisugusel pisut varjatumal moel toimub ka selle süsteemi sees konkurents. Ja kui me nüüd liiga palju tuugalt räägime, siis võib juhtuda see, et ühel päeval me leiame seal teest kellegi teise jaama. Seal puudub niisugune mõiste nagu kinnisvara. See on nagu me oleme harjunud siin vahel mõni mees räägib, et meite maa, meite meri, esiteks ei ole olemas Eesti atmosfääri, ei ole olemas eesti meened, sest maailmameri on meil kõigi teiste rahvastega, ühine atmosfäär on meil kogu planeedil ühine Antarktise või Antarktika maailma jaole on tegelikult kõigile kõigile oma vastavalt lepingule, seega ka meite maa ja meite meri. Miks see koht on nii hea, et keegi tahaksime ära võtta? Ta on selles piirkonnas üks niisugune jäävama laiguke ekse sugu aas mille sarnast seal naljalt ei leia. Ei ole rannikul neid kohti jalaga segada, kuhu on võimalik korralikult jaam rajada ja, ja noh, arvestades meie niikuinii tulevikus nappe võimalusi, siis seal on võimalik toime tulla ilma kopterit kasutades mootor, jälkus. Miks on eestlastel vaja seal olla? Ma küsin täiesti nagu laps, aga ma küsin meelega. Meil on hästi lihtne. Ja vastan lihtsalt. Esiteks. On meil vaja olla seal sellepärast, et nagu ma juba ütlesin, sellega me säilitame väga väärtuslikku osa oma teadvusest on tehtud pool sajandit tõsist tööd, mis sest, et võõra lipu all siis need mehed on lihtsalt hoidnud madalat profiili, neil ei ole olnud, olid teised ajad, ei pidanud kogu aeg kuulutama, et me oleme toredad, vahvad ja teeme nii vajalikku tööd ehitaksega. Teiseks see on nii-öelda nüüd nüüdse teaduslik aspekt. Et noh, kuna meil on, meil on seal väga olulisi saavutusi, nagu neid siin hakata üles lugema, läheks jälle natuke detailseks, võib-olla ka keeruliseks. Aga ma väidan ja seda tunnistavad ka teised riigid, et eestlastel on seal teaduses tulemusi tegelikult töö isegi praegu edasi. Aga teine on teine poliitiline või kui soovid, geopoliitiline aspekt on see, et kas me tahame ka sõna sekka öelda, mis meie planeedist saab. Laseme kõrvad longu ja ütleme, et suured, rikkad otsustavad ja mis meie siin ikka. Ma ei ole sellega nõus, mul ei mahu hinge, et Antarktika lepingu süsteemis on, on väga selgelt asjad paigas. Kõigil nendel riikidel, kes seal tööd teevad, on konsultatiiv ehk lepingupoole hääleõiguslik staatus. Praegu on neid riike 28 väga kindlalt kaks riiki on praegu fookuses maailmas, need on Tšehhi ja Eesti ilmselt tšehhid, suured tšehhid saavad 29.-le kohale konsultatiivstaatuse ja me võiksime saada siis ilusa numbri 30. Lepinguga liitusime 45. riigina 17 mai kaks päeva pärast, siis on juba aastal 2009. Kliima ja keskkonnajulgeoleku tagamisest ja kuna värsket õhku Seda kõike aja minul on seal, need on kõige tähtsamad maavarad või ütleme, loodusvarad. Kui need otsa saavad, siis ei ole mõtet arutleda selle üle, kaua jätkab, kivisid või naftat. Ja kuna lepingusüsteemis on igal hääleõiguslikul riigil See kõik läheb tegelikult meile maksma jube vähe. See on inglisekeelne väljend kost Beniti fresh ja on siin väga soon seda meediat. Liival mängime muusikat? Ei kuule, mängime muusikat, mis on ka sinu valitud, mistõttu sa pead nüüd oleme Tiid, jäi ütlema, et mis, mis nagu tuleb ja miks just see lugu. Kas see oli nüüd asi oli üks, see oli vist, kui ma ei eksi. On just Memphise lugu, aga seda mängib hoopis teine mees, selle mehe nimi, Jessi suleplaat, mis on mind elus ühel hetkel ühel raskel hetkel, kui mul olid väga tõsised vaidlused ja läbirääkimised Stockholmi ülikooliga tuuri maha ja ma läksin plaadipoodi, panin selle plaadi peal on siinkohal vaid seal mulle ja see oli niisugune lugu, mis peaks meid natuke ülesäratamist, mu jutt, natuke igav ja unine, et siis esimese pisike kleepis luugi lihtsalt noh, annaks talgusärtsu juurde. Kellel on nüüd kohe 10 läbi 40 minutit, täna hommikul jutusaate stuudios Margit Kilumets ja minu külaliseks on kapten ja Antarktika projektijuht Eestis Mart Saarso. See oli küll niisugune lugu, et jalad muudkui tümpsust ja kui meid oleks nähtud, no kui oleks olnud videopilti, siis meie peaaegu et vehkisin, vedanud. Kunagi oli seal mingi väga vahva bandžo, mida sa üritasid mängida või on mul ainult. Mängi läinud iseendale. Aga ikka ei taha ma sellest Antarktikast loobuda, sest vaat selline koht, kuhu, kuhu tavaline inimene isegi oma kõige hardamates unistustes ei satu, sellepärast et ta ei kujuta, lihtsalt endale ette. Toimub me võime mõelda, et ahaa, et, et New York umbes näeb välja selline ja Polüneesia näeb välja selline, aga Antarktikast me, me ei oska mitte midagi mõelda. No ma parandaksin siiski pisut ette, sinna jõuavad tavalised inimesed lihtsalt noh, mitte väga paljud neist ma ennast küll eriliseks ei loe. Ometi. Kuuldud ideaalide maaliksid sõnadega pilti. Sõnadega pilt on see, et tegelikult võiks nii öelda, et seal olles on ikkagi sihuke tunne, nagu oleksid teisel planeedil. Ta ei sarnane millegagi, mida mina olen elus enne näinud. Vahest ehk võib-olla. Ma ei ole käinud Gröönimaal, küllap seal sarnasusi, rohkem veel. Aga, aga see on, see on nagu teine planeet, seal on jääaeg. Noh, see võib-olla ütleb kõige rohkem enda eest, seal on praegu tõesti. Lapsed mõtlevad praegu multika peale multikat. Ma naudin seda multikat ja suuresti ka sellepärast, tähendab, kuigi mulle meeldib see Tõrukesega orav mu lemmiktegelane, aga ta on pühendunud. See on natuke nagu sina kes ta pea materu, eks kõik valmis. Kui kiiresti seal asjad muutuvad, pidevalt kuuleme uudistes selliseid sõnumeid, et nüüd on sulanud nii ja nii palju ja nüüd sulab lähema 20 aasta jooksul nii ja nii palju, et et kas sina kujutad ette, et näiteks see see koht 25 aastat tagasi nägi välja hoopis teistmoodi, kui ta näeb välja praegu? 25 aastat tagasi ta ei näinud oluliselt teistsugune välja, sest mul on selle koha kohta kaart, mis pärineb minu sünniaastast ehk siis, kui mõni kolmandast aastast ja siis oli ta võrdlemisi samasugune. Väga elementaarne algelise kaardistamise sain teada, et seda polegi enne tehtud. Ivani mul nagu kukalt kratsima, et kas tõesti on võimalik 21. sajandil elada veel siin maailmas midagi kaardistada mulle kaardistada, see oli minu jaoks niuke. Kuskil tegelikult jällegi toimub jahtumine ja ei maksa arvata, et terve planeet soojeneb ühtlaselt. See soojenemise kaart on tegelikult väga keeruline, Klaivuline aga üks on selge, kliima on paigast ära ja ja koht, kus on võimalik nendele protsessidele jälile jõuda, noh võib-olla varem paremini. Inimestel, me räägime tavalistest inimestest, on ettekujutus, et see on meeletult külm. Noh, naera aga räägi. On on, kindlasti on, aga väga külm on ja meeletult külmal platool tähendab siis jälle mandriga kyll vilju. Ma kujutan ette, mis on miinus 30, samal samal ajal 15 meetrit sekundis tuult. Teatavasti tuule käes on kõik jahtume kiiremini. Aga nüüd, kui rääkida sellest paigast, kuhu meie oma jaama oleme kavandanud, siis suvisel ajal Erandlikke olu juhul kui, kui üleval platood langevad alla külmad õhumassid ehk siis nende niinimetatud katabaatilised tuuled siis võib temperatuur langeda ka seal 25 miinuse ninaga. Meil ei ole neid probleeme, mis on näiteks itaallastel või Brasiilias, teil või paljudel teistel Antarktikas tõsiselt töötavatel rahvastel. Ta ütles, tsiteerin oma Soome kolleegi, kes ütles niimoodi, et mõtlesime Martiniga. Nii et ettekujutus sellest, et sa oled pidevalt hülgerasvaga kokku määritud ja sellistes suurtes karvasaabastes liigud mõõdult mõõdetud sammul, et see nagu on ikkagi idealistlik Kõik niisugused asjad, ohutustehnika näeb seda ette, aga, aga jah, seda, et nüüd seal ollakse niisuguses jääpurikad habemes ja, ja niimoodi võideldakse, võideldakse elu eest ära ja just, et see päris suvisel ajal nii ei ole, sest et noh, tuleb kohe vahet ja on jaamad, kus talitatakse, talvel on loomulikult talvel on meie jaama asukohas peaks olema kuskil miinus 40 Üks lonks teed otsa sai juba. Kuidas kui kõik läheb hästi ja see on niisugune saade pühapäeva hommikuti, kus meie usume alati koos oma külalisega, et kõik läheb hästi. Kuidas sinu lähitulevik, sinu käisime kamraadidega? Nende, kes sinuga ühtemoodi mõtlevad selles polaarjaama küsimuses, kuidas sinu lähitulevik välja võiks näha? Minu kolleegide ja minu lähitulevik peaks välja nägema niimoodi, et meil on esimene asi, millega meil on väga kiire. Aga see, et me peame jõudma aastal 2008 jaanuaris sinna kuulama ja me oleme kavandanud nelja mehega elama seal kolm kuni neli nädalat telkimis tegema tööde, noh nii, nii palju kui vähegi jaksu on eesmärgiga koguda maksimaalne informatsioon selle kõige kohta, mis oli enne, kui te midagi ehitama hakkasime. See on rahvusvaheline nõue, see on kokkuleppe, peame esindama. See on niisugune sajaleheline raamat, umbes põhjalik töö ja, ja seda ei saa teha ilma, kui seal kohapeal ei käida ja praegu on meie põhiline ülesanne on. Mõned ei saa ikka pärilisest rahast mööda. Praegu on meie põhiline ülesanne. Vara ei ole ilmast otsese, aga me peame leidma üles selle kaks miljonit, mis, kuhu see meile maksma läheb. Aga kas need neli meest, kes sinuga sinna tööle tulevad, kas need mehed on olemas? Ja need on teada, mehed. Need on teada selle meeskonna me oleme väga läbimõeldud teeninud. See ei ole niisugune juhuslik vandersellide seltskond, kellel on tahtmine ümber maailma purjetada. Mida iganes ei ole seikleja, see ei ole seiklus. Me läheme tööle. Selge, aga teised mehed on, äkki oleks aus kui me ütleme siinkohal ära ka nende nimed või on liiga vara või? Ei ole vara, tähendab noh, kunagi ei saa ju välistada, et ühelgi teisel või kolmandal põhjusel see koosseis muutub, aga praeguse seisuga on väga pikalt püsinud noh, siinkõneleja on üks ja edasi meie kõige peenekam Antarktika uurija doktor Enn Kaup, kelle eriala on Antarktise järved. Siis geoloog, praegune geoloogia instituudi direktor Alvar soesoo. Ja sul on aasta aega põhimõtteliselt ajada kokku kaks miljonit ja pakkida Kotja. Kusjuures, kui vaadata siin siin ilma hääleta, siis eks ole ka see väga tähtis, et oleksite tohutult terved ja tugevad, kui te sinna lähete, see ei ole mingi selline koht, kus sa võiksid hakata seal mingit väikest palavikku või nuhukest pidama, eks ole. Ta on huvitav asi on see, et polaaraladel naljalt nohu ja palavik ei tule, seal on õhk nii puhas viirused ja igasugused Patšillid neid seal jahilt ei ole, nii et selle selle koha pealt on seal ei ole võtnud külmetushaigused ja köhad ja nohud niukseid hädasid. Ma üldiselt ei ole merele tunne saanud ega ka polaaraladel, kus ma ei ole mitte esmakordselt. Piserda nüüd vahepeal ma küsin eelviimase küsimuse, nagu ikka, läheb aeg lennates ja meil on veel vaja mängida üks sinu hinge viis selle saate lõpetuseks, aga enne veel äärmiselt sisukas küsimusega, aga mis sa muidu teed? Mis, mis sa teed siis, kui sa ei tegele Antarktika mõtlemisega ja, ja kõige sellega, kas osa oma 40.-te alguses Noh, ei ole veel vana ja väsinud mees Ei. Ei ole. Ma püüan sageli mõelda teistele asjadele, aga ma pean tunnistama, et kui mu pea küljes oleks nupp, kus oleks võimalik, lülitus Antarktika ja siis lülitus millegi muu peale. Oleks õnnelik. Ei oleks, seda lub. Loomulikult mul on lapsed ja mul on ka omad hobid ja aga üldiselt ikka mu päevade ja, ja vaba aja täidab ka elavat. Ega ma ei pea käte-jalgadega kogu aeg midagi tegema, aga protsessi peatada ei saa nii kuskil kuklas kogu aeg. Ja ma olen sellega harjunud. Sul on kolm vahvat last, kasiinot toetavad sind? Noh, mitte nüüd, selles mõttes helistaksid sulle iga nädal küsiksid isa, et kas kuidas sa oled, sa oled mõnesaja 1000 jälle juurde saanud, aga, aga, aga põhimõtteliselt nad saavad aru sellest, millega sa tegeled ja hoiavad sulle pöialt. Jälle. Meil on niisugune lastetuba, et saavad aru ja teine asi on see, et kui ma millegi üle siin elus võin olla tõesti õnnelik on see, mul on niisugused. Kas sa käid neil vahel koolis vastas, et saate alguse juurde tagasi tulla, nagu korralik ajakirjanik, tõmbab otsad kokku. Aga kas sa oled nende suust kuulnud sedasama, millest mina ise jutusaate alguses rääkisid? Pagana kahju on, et, et kõigil käivad isad lastevanemate koosolekul ja me peame nii kaua ootama kuniks, kuniks meie isa tuleb. Mõned kui ma varemalt sõitsin pikki reise meredes, mu poeg sai selles mõttes juba väga noorelt karastuse ja ja kui ma räägi, ütlen seda, et ma olen elus pisut pikemareisidel teinud, merealis ska tütrele selle karastuse saanud ja noh Nad, ei, seal on jällegi üks teine külg, et ükskõik, on see siis nüüd kalda pealt vaadates või mere poolt vaadates ei ole võimalik teada saada, milline on jällenägemise rõõm. Kui sa ei ole pikali siis olnud või oodanud kedagi pikast reisist. Ma tean seda mõlemalt poolt paradiis oodanud. Oodatud. Oh, aitäh, Mart, räägi nüüd oma hingeviisist. Konkreetne luu manamus ilma need pildid Tagooniast sellest sellest lagedust lainelist maastikust, kus on niisugune tunne. Kuulata seda me kohe teemeks käisid ja vaatasid marki, kui ta Tallinnas kontserdil kitarri sõrmitseb. Ja sisend näed, jälle üks asi, mida oodata. Tänase jutusaatekülaliseks oli siis Mart Saar ka ilusat pühapäeva teile kõigile. Ja nüüd tuleb siis mardi hingeviis.