Pinemise sisu on saade sisukatest inimestest. Mina olen Urmas Vadi, kui 70.-te Tartus kogub üks mees pastapliiatseid kirju, märkmeid, dokumenteerib, salvestab hiljem, avaldab mõni solvub. Kui lõhutakse, trükimasin, praetakse Jungi raamat, siis kas võib öelda, et selle taga on mäng? Vastab kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing. Head kuulamist. Tere, Vaino Vahing. Tere päevast. Teie näidendiraamat. Too esikaanele kirjutab doktor Hillar, imelik, et Vahing ei ole kunagi kohanenud nendes sotsiaalsetes rollides, milles elu on teda viinud. Kas te olete sellega nõus? Põhimõtteliselt küll, kuigi ma olen nendes rollides enam-vähem hakkama saanud, pensioni eani, tähendab psühhiaatri rollis ja aga, ega kohanemisraskused olid küll vahel ja ma kirjanikuks hakkasin see nagu segaske seda, seda minu sotsiaalset põhirolli tähendab seda psühhiaatria õppejõu rolli ja mingil määral ikka segas, sellepärast et seal tuli mõningaid niisuguseid pahandusi ette lähenemisel siis tööd ilmus näiteks siis oli, oli arutelu ja, ja siis ma mäletan sellel testamendi kohta täiesti minu üle veel Tallinna psühhohaiglas, doktor haugi ees. Kursusekaaslase Esedamise tehti seltsimehelik kohus advokaadiks Linnar Priimägi, aga aga see lõppes lihtsalt sellega, et mind suunata siis korrektuur ravila sinna Tallinna psühhohaiglasse, aga seda õnneks ei viidud täide. Niisugune tuntus, natuke skandaalimaiguline tuntus. Eks ta ikka segab ja seda ei peetud heaks, aga ma ei hoolinud sellest ja, ja lõpuks harutisele kuidagi ära. Noh, iseäralik natuke on ja las ta olla psühhiaatriaasi rohkem. Kas see vastuolu tekkis just sellelt pinnalt, et teie kui psühhiaater kirjeldasite enda patsiente siis? Ja jah, Ei Maigi jeldavad patsiente, Mackieldasin põlisiseennast patsientide kalale ma julgen ikka minna, sellepärast et noh, see on kuidagi niisugune arstieetika vastane, mõnes mõttes. Aga ma iseennast ikka kirjeldasin bändis ennast siis selles patsiendi rolli, kui nii võib öelda, nagu nagu testamendis õlise doktolise hädas oma oma hingevaevustega. Nii et ei patsient, ega ma ei läinud, sest see oleks niisugune kutsunud esile ka praegu, eriti veel praegu psühhiaatri ei tohi hültsemine patsiendi kallale, sest kuigi praegu on demokraatia selles mõttes, et patsient saab oma haiguslugu lugeda, korrektuuri teha ja parandada ka praegu ka ei tohiks. Inimõiguste deklaratsiooni üks osa käsitleb seda patsiendi õigusi, nii et patsienti kallale ma ei läinud. Võib-olla küll mõned juhud tulid, aga siis ma kuidagi projekteerisin läbi enda selle. No aga selles samas näidendis testament, mida te just mainisite, selles tuleb mees enda häda kurtma, et põhimõtteliselt juba see, et eks patsient tuleb kurtma enda häda ja seda kirjeldada, et see ju ongi see nii-öelda see urgitsemine või selle kajastamine. Seda küll põhimõtteliselt jah, sest seal patsient jah, aga noh, ma teen ta kuidagi niiviisi välja, et nagu keegi patsiendi pärast mul kalale ei tulnud, aga tuldi kallale sellepärast et ma ise seal noh, alkoholiga liialda siia ja nii edasi. Minu isiku kallale tuldi rohkem kui patsiendi kallal. Kummaline isegi, ja see patsient oli kah nii anonüümselt antud ja ja ta kurtis kanistri hädast, kurdetakse teisele inimesele, tähendab psühhiaat sellest seanskist hädad olid üldlevinud. Kas naine petab ja nii edasi, edasi, noh, see on ju meie igapäevaelu ära, aga, aga midagi niisugust, mis perverssed ma tema juures ei kirjeldanud, mina olen ikka sellel põhimõttel, et fotograaf ei tohi häbeneda ja fotograafia peaks olema ikka lubatud. Miks siis mitte, kui on kokistan kirjutatud patograafia Jasvers kirjutas Ankobise õlderlinis sööde purjest siis kirjutas tartlane, siis kirjutas kogule haigusest pika paksu raamatu Paul esimene haigusest. Nii et ja kui tahetakse, siis miks mitte, kuid on seotud ka loomeprotsessiga. No nii nagu näiteks Jaspersi Aga ilusti kirjeldab, kuidas seal kasvõi Ron Kokile mõjus haigus, mis lekkis seal lõpus ei mõjunud. Kas tema loomingule mõjus või mitte. Või kas võlderlini, kes 40 aastat elav laip praktiliselt 30. eluaastani kirjutas, et kuidas siis ma edaspidist temasse suhtuda ja nii, nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu arust photography õigustanud. Selles kirjanduslikus kohuses, mis selle testamendi üle siis peeti ja kus teile siis öeldi, et teid tuleb ennast ravile saata. Aga kas te nagu enda puhul olete neid, neid küsimusi nagu uurinud? No ikka ikka selles mõttes maaneid. Neid on ikka analüüsinud oma hingeelamise, analüüsib igaüks ja seda enam veel psühhiaater ja kõrvalekalded on meil kõigil olemas, aga psühhiaatriliste tundlikumad kui see teise inimesele otseselt midagi vadi püüad diagnoosida. Selge, et sa kannad selle diagnostikaprotsessi Süüriaga iseendale. See on vältimatu. Sest ei ole ju mõeldav, kui sa teise hingehädas vajud ja ennast ei analüüsi. Psühhonalüüsin selle kogu aeg tegelenud, eks roidia Jung analüüsis ennast väga põhjalikult ja psühhoterapeut peab sellega tegelema. Kas hakkad endale otsima lyhirmi nagu mõnel teisel midagi taolist, noh, see on juba teine küsimus, aga, aga ei, ma leian, et ilma eneseanalüüsita ei saa ükski psühhiaater toimida, siis ta lihtsalt niisugune käsitööline kirurg veel ei lõigata, aga nagu sa lähed teise hingesügavustesse, siis saab printsess kõik endale kaija, kanna tunnusel, köha, lüüs on ülekandemehhanism, tähendab, patsient räägib, kannab sulle üle, siin aga nad siis vastu kontra ülega. Aga mida te enda puhul olete psühhiaatrina avastanud? No enda puhul, mis ma olen avastanud seda ikka mingit isiksuse lõhestumine olemast, mul hakkas endale midagi vastu, et ma peaksin neid alt. Aga hiljem ma ikka olin kümmekond aastat ikka õppejõud ka, nii et see oleks nagu üle, aga algul oli küll selline, ma tundsin, et mu isiksus lõhestunud, tahad olla kirjanik näitekirjanik ja tahate Maiegi, näitlesin vahepeal ilmides ja nii edasi. Vot selle näitlemise juures olid mul jah, see seal olid suured hingepiinad küll, sellepärast saad ikka hiljem teada ja isegi mannekeen ja kus koos küll ma olin Tallinnas Tallinnas mannekeeni üks journal. Mul ei ole käepärast praegu mina seal demonstreerisin Tartu sangari särke veel. Kuidas siis lõpuks läks asi nii kaugele, et keegi avastas selle ja miks minu vaenlane ja siis siis viis selle raamatu Saarma lauaga armalisele Lükati juhataja tuli, küsis minu käest, et mis sa arvad, kas see ikka sinu sotsiaalset renomee ei mõjuta, et sealt mannekeen ju? Ma ütlesin, et, aga samal ajal ma olin ka filminäitleja 203. filmis mängisid. Nii et vot seal tekkisid siukesed hingepiinad küll aga see hõlvad seal sotsiaalsete rollide lõhestumine, millest ma olen ka kirjutanud. Nii et siis Hillar imelikul, sellel doktoril, kes teie raamatu esikaanele kirjutab, on ikkagi täiesti õigus, et et ei ole kohanenud sotsiaalsete rollidega. No ma ei olnud kohanenud, aga mulle jäi nagu psühhiaatri rollis jäi väheseks ja kui pakkumine ikka, tuleb noormees ja tuleb ikka seal. Peeter Simm pakkus filmis rolli ikka pearoll ja lühiilm küll ja siis olin veel tuulde pesas, olin seal ja tekkis mingisuguses kiusatus, tähendab, snikonis. Süüdistasin muidugi enesepaljastamise said niisugusest, tahtsin ennast eksponeerida. Et kas te olete mõne diagnoosiga endale pannud? Ma tean, et te olete nüüd, kus on ilmunud teie päevaraamatud noh, on teada, et te olete töötanud kohtupsühhiaatrina ja, ja pannud väga paljudele inimestele skisofreenia diagnoos. No see päris ei vasta tõele, sest mani paljudel ei ole pannud, ma olen pannud küll orjail, kui tal on ikka varem pandud, aga mina nüüd esmakordselt oleks pannud kuuskil kohtuistungil või, või ekspertiisi tegemisel vanglas näiteks skisofreenia diagnoos ei ma saatnud siis kui kahtlus on tekkinud. Ma saatsin Tallinnasse, kusjuures spetsiaalne osakond vanglas selles praeguses vanas vanglas. Nii et esmakordselt niiviisi panna ikka ei saa, aga aga kui tal varem on välja pandud skisofreenia diagnoos oli kandnud kellelegi poolt ja ikka küllaltki autentset psühhiaatri poolt noh, selge, et ma siis seda kiinsel eitame motiveerimisele ehitust, et tal ei olegi skisofreenia. On muidugi juhuseid olnud, kus paljuga simuleeritud tähendab, mäletan, eriti niisugustel aegadel, nagu ütles afganistani sõjalise missiooni algus vene vägede sisse siis oli ikka meil haiglas nagu väga palju. Aga palju intelligentne sealhulgas, sest sa lähed sinna lihamasinasse minek praktiliselt tapeti iga kolmas seal juba tekib selline probleem, tähendab kui see patsient mängib skisofreeniat või või rasket psühhopaatiat, siis hiljem ta takso maha võtta ja siis ma olin talle öelnud ilusti, ära kuule, dollarised mängisid, sest tahtis sõjas lahti saada. Aga võib-olla prajuga mängid mängist, hõreni on lihtne ära õppida, tegelikult kui süvauuringud ei tehta. Aga kuidas see siis käib, kui ma tahaks hakata skiso freenikuks või mängida skisofreenik? No siis tuleb ikka hakata rääkima näiteks isiksuse lõhenemisest, spaldung klassikaline broileri järgi, seal mul kaks, mina üks, mina on see teine, mina, teine kuulmishallutsinatsioonid luulud näiteks, et mind jälitatakse, midagi? No ma ei taha nüüd õpetada rahvale seda, kuidas seda mängida. Praegusel ajal vist vaja ei ole, aga mine tea, võib-olla Iraak on ka selline koht, aga noh, see on seal midagi muud kui Afganistan, see oli küll see oli hirmus aeg. Aga see on õpitav ja telku saat, mõned psühhiaatri konsultatsiooni ka muidugi arstieetika rikkumine praktiliselt, kui õpetajad kellelegi ära tehtud. Olete te endale pannud mingi diagnoosi te rääkisite, et, et skisofreenik on isiksuse lõhenemine. Nagu te rääkisite, et teil tekkis tunne. No see lõhenemine, Paldung, see muidugi oli jah, aga ma Sils diagnoosi veel ei ole endale pannud, no lihtsalt olles skisofreenia diagnoosi, aga panna endale võib-olla saavad teised teada ja ja siis on pahandus suur. Aga nii sihukest psühhopaadist jooned muidugi need on ikka endale pannud, kui sina oled psühhiaater, kui sina ütled matemaatik ja hakkad näitama, peaks või hakad filosoofiaga tegeleb noh nagu ütleme praegu, Madis Kõiv, no mina ütlesin talle, et sul metafüüsiline Intaksikatsioondi muidugi, selles telesaate kohe. Nii et, aga mis on see asi seal? Nõukogude ajal oli selline asi küll, niisugune diagnostika kriteerium oli nagu Vilosoofil intuksikatsioon. Kui inimene, kellel on mingi kindel eriala, hakkab tegelema millegi välisega muusikaga, näiteks filosoofiaga. Nii et niisugused asjad olid nii, seda nimetada ka teisiti. Mõtlemiseks sain, ma ei olnud enam nii nagu psühhiaatri või nagu füüsik või nii nagu psühholoog ja teisitimõtlemine oli juba üks kriteerium. See teisiti mõtlemine on väga huvitav, kas või teie puhul või lugeda teie näidendeid või, või novell siis peategelane on üsna kindlasti äratuntavaid, see olete teie või noh, väga paljudel juhtudel, aga need kõrvaltegelased, nad on nagu mingisugused vaatlusobjektid, on mul õigus. Mõningas mõttes on õigus, aga see oli mul algul, kui ma alustasin 23 aastased psühhiaatrine, vot siis ma ja pärast Moskvas täiendust seal akadeemia keskinstituudis siis mul küll oli selline Manija, tähendab, Ma otsisin skisofreeniat inimeste juures, aga see kadus ära varsti. Nii et see oli, aga noh, see poogiti lihtsalt mulle sealt külge kuidagi, et noh iga teine sai skisofreenia diagnoosi ja mina hakkasin otsima. Otsisin tõesti, otsisin inimestel sedasama lõhenemist, otsin teisitimõtlemist. Kõigi skisofreenia, diagnoosikriteeriume otsisin, see oli minu poolt tõesti küberdiagnostiline periood, ega see, kes kaks, kolm aastat isegi kuulsad psühhiaatrid on sellega patustanud. Aga vaat kui sa oled selle elukutse esindaja, siis lähed nagu õnge, nagu öeldakse, et nüüd seda see üks periood mul oli, seda ma tunnistan küll, aga hiljem ta kadus ära. Jätaks nüüd selle skisofreenia natukeseks rahule, aga mida ma tegelikult mõtlesin selle enda eelmise küsimusega, et te olete vaadanud kui psühhiaater enda kirjanduslikke tegelasi, kes võib-olla on olnud päris tegelased. Te ennem mainisite, et seda, et keegi mängis skiso freenikut. Et see nimetus, mäng on teie puhul väga-väga oluline. See, et üks inimene või kirjanik mängib oma tegelastega või, või need tegelased, noh, üks tegelane mängib teistega, provotseerib neid. Noh, see on ikkagi päris äratuntav või see on seal olemas. No on, kahtlemata on sellepärast et vaadake, asi on selles, et mängusituatsioon on huvitav situatsioon, mängiv inimene on väga huvitav, seal juba homo luudanssi, eks ole, mängiv inimene lõnga ja ja teised, kes on kirjutatud mängijast. Tundub, et kui sa ei pane inimest mängima mängusituatsiooni põne, et siis ta ei olegi üldse huvitav, kas ta siis no ellu jäänud näidend vä lavaliselt ja nii edasi. Sest üks me rääkisime seitsmekümnendatel aastatel hunti, Hermaküla, kadunukese, et me rääkisime ka mängivad siin mäng oli ikka, oli niisugune käibesõna mõnes mõttes halvas mõttes mõjus, moesõna oli stiil kui näitleja ei mängiks, mis ta laval teeb ja, ja kes teatri ümber tiirlesid dramaturgi ja eks need ka siis mingil määral ikkagi täpselt selle selle mänguga kaasa, aga muidugi eks mul on ülekohtuselt natukene pandud seda mängu veelgi, aga, aga no mis seal ikka. Mängusituatsiooni loomine iseendast on väga huvitav protsess. Mitte ainult sa lood selle kirjutamise jaoks, vaid vaid mängusituatsioonis olek on huvitav protsess. Aga kirjeldage mulle näiteks ühte mängusituatsiooni, mida te toona 70.-te torkas, tus? Lõite noh, on hästi palju, võib olla samamoodi ka ülekohtuselt räägitud teie salongist kuste lõite, neid mängusituatsioone ja muidu seltskonnas ka, palun kirjeldage mulle ühte sellist situatsiooni. Mängusituatsioon jah, salongis oli meil mängus situatsioone selle pärast, muidu seal oleks olnud igav ka. Mis seal ikka Vilosofeerit ja suurt viinavõtmist seal ei olnud, mängusituatsiooni seal sai loodud küll ja kui öelda seda protsess, mismoodi ma vahel lõin mängusituatsioone, siis provokatsioon. Provokatsioon on see metoodika, mis aitab mängusid. Kui siin ka kirjutatud, sa pead provotseerima inimest, inimest minema mängu ja siis juba loodumas reeglid, ütleme mõne situatsiooni puhul oli niisugune asi, et ma hakkasin rääkima, et näiteks naine petaks sind mehele tema hakkas uskuma, hakkas vastu mängima, siis mina söön siin veel, see oli muidugi niisugune jõhkra näide, aga oli, oli lihtsamaid mängusituatsioone, kus sai provotseeritud ja mitte ainult mina ei provotseerinud, teised ka hunt provotseeris mind mängima. Tihtipeale kadunukene oma oma Ankstide oma hirmudega oma unenäppudega ja unelmate ka ja kõik ja Hermaküla provotseeris mänginud toomingas provotseerima, nii et see punt oli selline niisugune noh, vastastikku käis, ega ei saa nii, ainult mina üksi nüüd juhin mängu ja ei nõukogule nad kõik kaasa peavad minema, enamus pealtkaaslane, siis on see mäng, niisugune tõeline lavaline mäng, no psühhodraama onu, sellele rajatud mängusituatsioonis ei alati läbi mingisugune mingi situatsioon, raske situatsioon või mingisugune psühhotrauma ja, ja siis sa lihtsalt lahti ja see see on, kes tänapäevani see situatsioon peab sellele isikule, kes viiaksime konstitutsiooni, nendele peab pakkuma mingit rahuldust, vaimset rahuldust või mingit lahendust, muidu savi ja psühhodraama põhinebki sellele, sind pannakse mingisugust sotsiaalse rolli, mis me nüüd siin rääkisime, enne sotsiaalrollist pannakse sotsiaalses rollis suudab sotsiaalne roller mängida, see pakub sulle endale rahuldust ja see on nagu raviteenus. Sa kuidagi vabaneb mingisugustest pingetest. Mängusituatsiooni viimine ei saa vägivaldselt toimuda. Ma mõtlen, et ma hästi ei usu teid sellepärast et võtame kas või sellesama näite, kus ta provotseerisid, te ütlesite kellelegi, et teie naine petab teid süvendasite seda ja siis ta oli. Mulle tundub paratamatult kuidagi selles eeskätt väga provotseerite. Et ma ei usu hästi seda, et, et see on nagu ainult selline vaba ja meeldiv tegevus kõigile, et äkki see naljalt teile oli see meeldiv tegevus, unustame hetkeks ära, et hunt ja Hermaküla ja Tooming soovisid ka nagu mängida. No vot ongi asi see, et mitte ainult provokatsiooni sugestioon on ka, sa pead sugereerima selle inimesele seda mängusituatsioonis, Stas sugestioon mängib väga suurt rolli. Muidugi tihtipeale oli see trauma eksiks. Me läksime kaklema ja, ja nii edasi, aga samas mingisuguseid suuri pahandusi nagu ei tulnud ja mul oli ikka jäi niisugune mulje alati sa saad ikka mingisugune rahuldus mingitele probleemidele leiti lahendus. Näiteks kasvõi mingisugune lavaline probleem, mingi termaturgiline probleem või mingi sellele leiti mängusituatsiooniga lahendus. Aga mida sa, mida sa, loomeinimesed veel tahad? Mida sa õel pakud? Nüüd mingi lahendus, alati leiti nii, et puhtad, et mina oleksin seal provotseerinud või hunt oleks provotseerinud ja kuritarvitanud seda? Ei, ei, aga situatsioonid tekkisid kuidagi. Iseenesest. Oletame näiteks, et teie olite toona väga mõjuvõimas isiksus ja omasite mingit teadmist ja, ja salongi ja, ja võib-olla ka inimesed ei julgenud ära öelda või nad neid huvitas, see aga nad ei teadnud, kuhu see mäng välja viiv. Et kas teie alati olite kindel, et, et see on nagu eetiline üks asi ja, ja kas te julgete väita, et kunagi mindud üle piiri ja midagi halba nagu mingit psühhotraumat uut psühhotraumat inimestele ei tekkinud? Ei välista, võis tekkida, see on tõesti õiged, tähendab, nad olid huvitatud sellest mängusituatsioonis magusa politseist. Huvitav, mis niisugune kurb näide kadunud matiga hundiga juhtus, et tulime kuskilt peolt mingisugust luuleorgia oli meil Kunil peolt ja tuleme siis sinna minu nõva tänav salongi? Maimu Berg ka veel elas seal, sellel minuga tulid sinna ja seal tekkis mingisugune mingisugune draama. Ma imetlen täpset situatsiooni, niisugune draamat, et Maimu Berg vihma kirjutatakse, viskas Mati Undi kulmu lõhki. Paksu verd hakkas jooksma, Mattisid kulmust Endale vaibale ja. Vot see on juba niisugune seelik kurjast hakkatseni mänguga oleks nii otseselt seotud, seal tekkis mingisugune konflikt, aga ma ei mäleta enam ja kindlasti olime ka mingil määral ikka joobes. Alkoholijoobes on loomulikult tollal ja niisuguseid asju palvurde juhtus küll ja juhtus ka teistega, tähendab, et kus traumees, aga hiljem tuli ikka välja, et, et see mõjus talle ikka mingil määral postiselt. Tulemus oli ikka kaugemas perspektiivis oli ikka poisike tiivne, mängiti kämbki, mingi mingit armudraamat maha, olematu armudraamat ma hiljem tuli välja, et mõjus hästi. Lubage, et ma lähen isiklikuks, aga samas tegelikult teie puhul keste annate nüüd väljenda päevaraamatuid, kus on õiged nimed, õiget aatomeid, kõik, mis teid. Ei olegi mõtet küsida, et kas ma tohin minna isiklikuks, et see on nagu üsna loomulik ühesenda novellist, kirjeldate seda, kuidas te sõidate oma naise maimuga taevas. Ja on väga hea seal olla ja korraga ei tea, miks te lähete oma naisele kallale topite talle sammalt suhu. Novell lõpeb sellega, et kõik arvavad, et see on kirjandus, aga tegelikult on see tõsi, aga keegi ei usu seda. Et kas näiteks Maimu Berg ei süüdista teid mingisuguses psühhodromeerimises või vägivallatsemisega. Ei, ei ta isegi olnud pahane oma sellest kirjutasin ja see novell tööd ja see sai niiskusega Malva maiguse juurde ja paljud mõistsid mind hukka ja mäletan isegi kibestuma Põlvasse rahva kohtusse, kus räägiti või oli see või Jõgeva rahvakohtus, kus arutati selle tüütu lugu, et kuidas saab ikka kohtupsühhiaater niisugune looja üldse kirjutada. Vaat niisugust mängu situatsioonid tekivad ka tihtipeale spontaanselt ja näiliselt motiveerimata. Aga mispärast ma selle loo kirjutasin, see mingi motiiv oli taga, miks ma piin talle sammal suhu paiskama ta maha samal suhu toppima? Tähendab, see oli põhjendatud, aga ma ei teadvustanud endale seda motiivi sel momendil. Ja tihtipeale ongi nii, et olles mängusituatsioonis ei teadvusta endale seda neid põhjusi, sest ükski mäng ei ole ilma motiivita, tähendab, see on praktiliselt võimatu. Nii nagu ma olen rääkinud korduvalt, ükski hüsteeriline fenomen, ükski hüsteeriline käitumine ei ole ilma motivatsioonid. Markli hüsteerias on sellest kirjutanud ja sest alati ei teadvustada, naine ei teadvusta seda endale, seda, miks ta niiviisi käitub. Aga motiiv on alati taga olemas. Arktiline hüsteeria seal, nende põhjamaa rahvaste, mis pillub ennast Lõmala eakab seal ropendama ja nii edasi, võtab alasti ja nii. Motiiv on tagamotiiv on kas isiklikul tasemel kogukondlikul tasemel või kogu selle piirkonna tasemel nisugune, raskem sotsiaalne motiiv on taga, mispärast nii inimeseni käidud. Seda rääkis Freud ka siis, kui tulla nüüd liinist sinna mode juurde läbi Eesti, siis Eesti ja kuhugi vahepeale. Eesti hüsteeria on midagi, noh, midagi, ta ei ole infitseerija minus liini hüsteeria, sama leskima hüsteeria, meil ei ole ARKi süsteem seal Põhja-Soomes juba nartin hüsteeria, nii et et see alati Aladdin hüsteerilise käitumise under hüsteeriline kramp. On tähist kergem hüsteeria, mingi vorm, alati inser motiiv taga. Ja psühhiaatri ülesanne ongi see, kui tema juurde satub selline hüsteeriline esikmees, võib-olla hüsti, siis ta peab selle motiivi üles leidma, selle teadvustama. Vot sellel põhines Froidise põhiline teooria kaad. See hüsteerilise käitumise motiiv tuli inimesele teadvustada, tuli talle üle kanda. Te mainisite seda sõna motiiv Mati Unt ühes nende ettekandes on rääkinud ka seda, et tollase teatriuuenduse, mis siin Tartus oli kuue-seitsmekümnendatel, et see mõiste mäng, mille te sisse tõite ja mis kandes ka teatrile üle, et see on eriti oluline ja mida veel, Mati Unt ütles selles oma ettekandes, et neid ei huvitanud selline põhjus-tagajärg seos. Ja, ja ma mõtlen ka praegu, kui te ütlesite seda, et toppisid maimu Bergile sammalt suhu, noh ei tea, miks, et ei olnud sellist põhjust tagajärgi, aga oli motiiv. Et kas see võib olla sama asi tollasest teatris? See, et ei ole põhjust tagajärgi, on motiiv ja mismoodi see mäng väljendus tollases teatris? Vaat see on jah, see on väga raske küsimus, aga ma püüan vastata. Vaat see umbes niiviisi. Et mängiti, ütleme, kas salongis või kuskil tänaval või restoranis mängiti mingisugune mäng maha. Aga lahendust hiilitud mängule näitleja läks lavale, Hermaküla, ollakse lavale ja mängis lahenduse seal teatrimängu, see sära, see on umbes nii nagu psühhodraamast opera mängija mängis, tähendab selle ära, nii et ühesõnaga kui sa mängusituatsiooni sööd, esid mängu kaasa, siis talletab endasse midagi sellist, mis, mis jäi teadvustamata piirkonda psüühikapiirkonda ja mis hiljem siis näitlejal tuli välja, seda ise ka rääkinud, tähendab et aeg-ajalt nad tunnevad, et on mingisugune, elan hiljuti vaatasin Kersti Kreismann, rääkis televisiooniski, rääkisid, et tuleb kohe tundis kohe lavale, et tekkis niisugune situatsioon, tekkis hingeseisund ja tundis taas lahti kui näitleja. Eks sellepärast näitlejad ka selles Tartu punti nagu, nagu kuulusid, aga siin muidugi üks, üks asi Mistumistes mainis ta, vahepeal oli see, et mul oli võib-olla jah, mõningal määral rohkem teadmisi, aga egas hunt ei olnud ka rumalam. Hermaküla luges Jungi, Hermakülal mul ei olnudki, oli ungi, teose Hermakülal oldi pojungi inglise keeles teosed, ma ei tea, kas Mardi Valgemäe, kes saatis õudsalt kallid ühe üheselt praadis veel linaloo ära ega ei olnud seal, nii et mingisugune vaimses eliidis kõik harisid ennast. Tollase situatsioon, meil 30 aastased, 35 tuleme kõik, mis seltskond haris tahes-tahtmata Harrisid. Kes olid seal salongi põhikülalised, Madis Kõivu kanu harisid ennast vastast suhteliselt harimine, seda praegu, nagu ma ei ole kohanud ka, võib-olla ma juba liiga vana. Aga seesugune harimine, enesetäiendamine, mina panin hiljem sellele Jungi järgi individuratsioon. See toimus kogu aeg. Jah, see, mida te ise mainisite, et võib-olla et teie arvates tänapäeval ei ole sellist ühte seltskonda, mis ise ennast nagu täiendaks ja hariks. Ma olen ka selle peale mõelnud, et tõepoolest võib-olla see aeg on ka teistsugune, üks asi on see, et noh, maailm on täiesti avardunud, sa saad nagu ükskõik missuguse informatsioonis, et kätte ja igalühel on võib-olla mingid oma erihuvid, millele ta saab siis keskenduda. Aga mis mu küsimus on, on hoopiski see, et, et võib-olla ei saanudki tolle ajakirjanikud, lavastajad olla kuidagi teistmoodi. Et võib-olla tänase võimalus see valikuvõimalus olla teistsugune, kirjanik kunstnik-lavastaja on palju suurem. Mis te arvate sellest? Ta ütles väga ilusti, et maailm on avardunud, ma ütleksin, maailm on avatud, aga tõesti isiksus, isiksused on ka praegu 30 35 aastased on ka, on ka neti isiksus on avardunud, meie teadmised on avardunud ja vot seal hakkabki toimima see, et et see ei, mitte selles ei olnud asi ka, et raamatut ei saanud kätte või nii edasi. Aga teadus on avardunud inimeste isikutel, praegu mitte kõigil muidugi ja grupeeringud on kindlasti olemas, nagu meil tol ajal olid, need on kindlasti olemas Tallinnas ja Tartus ja ja Pärnus, aga no mina nendega enam ei suhtle. Vana mees juba. Aga ma ütlen, et ta isiksus muutub kaks, isegi 15 aastaga, mis on vabadus olnud, kus maailm on meile avatud olnud, on meie noorte inimeste isiksust avardanud, kellel on midagi avardada, sellepärast Jung väga hästi öelnud. Kui sul ikka ei ole midagi, mida välja pakkuda, kui ikka ei ole seda, millest kirjutada, siis sa võid sõita maailma läbi ja ja lugeda kõik raamatut läbi, aga ikka ei tule midagi välja. Nii et, et see avardumine on mulle menetlusse haardumine millegipärast ütleme skisofreeniat või ütleme ütleme hallutsinogeeni, millega seadust ähvardatakse, võetakse pinget maha. Praegu need pinged, sotsiaalsed pinged on nagu maha võetud. Kui nagu amfetamiin, ameeriklast, ahtrist paljud Ameerika kirjanikult Kinsburgenedasi ütlemisamfetamiin tegi, ta mitte ainult ei avanud, vaid avardas ka sinu teadust. Ja vot kui nii terve põlvkonna avardub 15 aasta jooksul ikka mingil määral teadvus, siis see on ikka, see on ikka hea näitleja. Midagi sellist, mat ajul, sellist midagi on õhus, et et see, noh, nii nagu üldse areneb, eks roni. Nii areneb ka see teadvus, mingi teadvuse avardamine, nii ühiks areng, mida avaram sinu teadvus on avardunud, seda rikkam su isiksus on ja kui sul seal midagi veel võtan süvakihtidest, siis ideaalne, kui, siis kus avatud maailm. Ma tahaks esitada järgmise küsimuse, aga enne ma loeks ühe katkendi teie näidendist. Et suvekool, kus siis naine küsib, kuhu 100 viid. Ja isa vastab, panen ta mõneks ajaks aita luku taha, eks näe, mis edasi saab. Naine ära pane, isa ja isa on sõrendatud kirjas. Ta elab seda raskelt üle. Ta pole tegelikult selline. Kas te siis aru ei saa, et see on tal mäng? Liialdus, lihtsalt Speed, sate arus piil Igro play mäng, halvemal juhul provotseeris dialoogi. Olgu pärast kahekõnet välja. Ja sisi sabastab. Lask provotseerib natuke aega aidas. Meil on rahu vaja meile kõigile, sulle ka. Jah no mind aita kinni pandud, aga ma viisin küll ja isa ja ema vahel niisuguse niisuguse piirini, nad oleks pidanud mind panama kinni. Aga mind aita kordaja kinniga saunakuud hinge juba kinni pandud ei olnud, ei ole. See mõte, mul oli, et nad võiksid mind aita kinni panna ja selle ma siis panin näitemängu sisse. Ma kirjutasin selle suvel, mis 33 nädala kirjutasin seal suva kooli Potteriga samal sõnal. Ühesõnaga et mul oli selline tunne, et nad võiksid panna ja mul oli kerge hirmu, et järsku nad panevadki mind aita kinni, sest meil on korrel kaitse kus mitte keegi kurat ei oleks saanud Praeguseni korralik ait, nii et see hirmul oli olemas. Ma viisin nii kaugele, mäletan. Ükskord olin Ingo Normet, tuli Kasela Raul meil maakodus ja keskel ja tema ütleskad. Temal hakkas hirm, et järsku midagi juhtub, midagi koledat, aga mis hirm tähendab, temal hakkas ka hirm, see, et milline vahekord mul oli vanematega. Et tal hakkas hirm selle vahekorra pärast. Aga ta sõitis kohe järgmine kiiresti ära Pärnu tagasi. Vaat selgel pool teadvustamata hirm see Anxt või ütleme ja seesama, mille, millega hunt oli. Kogu aeg tuli minu juurde jälle mullune hele Anx, ma ütlesin ükskord jäta juba järele, ükskord mulle muidu sõidan sinu Anksid, mul on samasugused, tahtsid täpselt ikka midagi, järgmine kord tuli ta jälle omandusliga. Vot sellise. Aga see jah, et mul see hirm oli, muidugi konkreetne oleks, muidu ma ei oleks saanud, mis asi välja mõelda. Tähendab te ei provotseerinud ega mänginud mitte ainult sellesamas seltskonnas, vaid sellesse olid kaasatud kõik teie lähikondlased samamoodi noh, ema-isa. Jah, enam-vähem olid küll, nemad on rõugu juba mulla all, aga. Aga aga, kas nemad olid sellest teie mängust teadlikud? Kas nad teadlikult olid täna, et ei pannud seda pahaks, näeks isa, ema käisid ikka minu tükke vaatamas, seadus trükivad neid isale meeldisid minu tükke vaadata. Vot need provokatiivset monoloogid või miks ma pidasin nendega dialoogi? Nad taipasid ära, noh, nii rumalad ka joonud. Et seal mul on, mingil määral on õigus, aga vaat ümbrus on selline, mis ei luba selliseid õigus minu õiguse avaldada, ega neid ei lubata rääkida. Arukülaühiskond ja kolhoosiühiskond oli ikka selline, kus niuksed asjadega tulla ei saanud. Aga nad taipasid, et kuskil kohal on õigusest. Ega me oleme ikka niivõrd sarnast. Oled sa ise, oled sa jamaloolase poeg? Võrdsed? Ütleme, meil on ikka väga sarnast, kui inimesed tõe tunnetamise olema ka väga sarnased ei saa olla nii, et nüüd mina tunnetan nii hästi kõrgelt ja vanemad tunnetavad kõike halvasti ja ei. Meil on väga sarnaselt, see unustatakse tihtipeale ära. Mul tekkis mõte, et kas te praegu ka mängite, kui te intervjuud annate? Ei, ma ei mängi praegu praegu ma olen ikka küllaltki vana ja küllalt kogenud, ma juba ikka enam-vähem tean, mis ma räägin ja ja praegu, noh, mul ei ole ka midagi enam karta. Kuidagi nagu jahimängu mänguvajadus, nagu ei ole enam ja ma olen mõelnud, tähendab et kirjutada need nüüd, kas Niukest ongi pooleli, aga ma ei suuda enam seda luua, seda neid situatsioon misel Potteri lõpus, mis olid suvekoolis need tegijad kuskilt perioodil inimesel ei saa olla, tähendab, ma ei tea, kas Steinbergi kooli ja kuidas silmus kõrge eani, aga tajume seda mängusituatsiooni, see kaob kuskile ära. Metsa ei näe enam mänguliselt elu ei tekkinud mingit vajadust mängida, mängida, mängud on mängitud, kui nii võtta. Selle mängu teema lõpetuseks ma tahaks küsida sellise hästi põhjapaneva küsimuse, millele te kindlasti ma juba tean, kuidas vastata, aga see küsimus on selline, et mis selle mängu taga on ja te kindlasti nüüd vastata, et seal on taga mängiv inimene Ei vasta, vaat seal on taga, mis asi, seda selle peale mõelnud, aga nii ei ole veel küsinud, minu käest taga on see, et mängusituatsioonis ma viin ennast teise maailmamaim, Sir, reaalne maailm. Ma viin mängulise maailma. Vaat seal on see taga, seda ma juba tunnetasin siis, kui ma kirjutasin näidendit eriti tihti ja dramatiseeri. Vaat siis ma tunnetasin, et Mulle pakub just see mõnud, ma saan viia ennast sellist situatsiooni, kus ma tavaliselt ei saa olla. Ja see minu arust ongi näide, et üks asi, muidu ta lavale ei hakka kõlama ka. Aga praegu ma ei suuda nagu siin ennast enam müüa, aga siis tuli iseendast, et need loodik kellegi poolt. Jumala poolt, kuna ma ei usu jumalat, aga loodinov kellegi poolt ja loodi igas kaasinimeste poolt ikka Sootsimi poolt, mis samal ajal ahistas. Aga lõiga, samal ajal suutsime lõiga samal ajal mängusituatsiooni võimaluse. Te ütlesite, et teil on praegu näidend pooleli, aga et see hästi edene, aga et kas te mõnda romaani või, või novelli ühesõnaga ilukirjandust. Kas on mõeldav, et veel kirjutate? Vaat see on ka väga asjalik küsimus, sellepärast et mina nüüd vaatasin oma selle päevaraamatu esimest osa ja ja ma lugesin seda korrektuuri, õigemini Joel Sang toimetas natukene, aga mitte eriti palju siis ma sain ühel momendil sain aru, et see ongi romaan. Tähendab hea küll, on reaalsed inimesed, aga mulle tundus, et ma olin Roont nagu võib-olla võib-olla ekslikud, lihtsalt liialdan, aga mulle tundus, et ma olingi loonud, miks romaani, aga nimed olid reaalsed. Aga ma oleks nende nimede sunnitama teised ja siis oleks juba romaan olnud. Nii et teise osa kirjutamisel mul ongi seal mõningaid raskusi, aga seda piinlikkust, et ma, et ma nüüd avalikustan nimed. Ei, niisugust momenti ei tekkinud mul kordagi. Mis asja, kui niisugune elu on olnud, noh, mida ma kardan seda oma elatud elu? Aga seal ei ole ju ainult mitte teie elu sees, vaid seal on noh, väga-väga palju teisi inimesi, reaalseid inimesi. Nojaa, aga hea küll, kui ma olen mõnda inimest solvanud, aga, aga seni ei ole veel keegi kallale tulnud mulle jaa, jaa. Ja nagu ikka, vot kui ka elu oli selline, siis no mis, mis pärast Pipiinsite hundi nimel kellelegi teisigi Paabo, Hermaküla nimi, kellelegi füüsiline või? No mis mõte? Mingil määral oli, see, kõik on mingi päevaraamatu, mingis on ikka mänguline situatsioon, inflatsioon teenuseid, kuna tegelikult noh, käib ju, mängis seal ikka kogu aeg ja ma mõtlesin, et mis asja, miks ma seda häbenen. Miks ma seda häbenen, kirjavahetus, no mis häbenen praegu, kirjavahetust enam kellelgi, kõik meili kaudu keedi mõnivool, koguk meile, aga aga kirjavahetuses kui sellist ei ole enam, noh ja noor hunt, seal on kirjavahetus sees, hunti mul üldse kallal absoluutselt kui hunt ja mina, eks ole, hunti ei ole enam olemas, mina veel olen olemas, aga no Marikuski enda privaatsust maa avalikustas, on ka oma elu võib olla rohkem kui kellegi teise elu, nii et, et see on see, see on ikka väga, see on väga keeruline küsimus ja ma ei teagi, privaatsuse rikkumine, missugused on need piirid? Samas, kui Mati Unt kirjutas oma romaani viia reegia esimese variandi siis selle peale oli palju paksu pahandust. Ja inimesed ütlesid, et põletas raamatu ära või ära avalda seda. Ja sellelt pinnalt tekkis poleemika, et seal olidki reaalsed inimesed sees. Nimed. Jah, ei, see on tõsi ja nii ta oli ja ja see teadlikulassaariumis ilmustesbises praktiliselt ajendas seda natuke edasi ja nimetama olid sees. Aga nüüd on see käsikiri ära kadunud. Kirjandusmuuseumis aga ei ole käsid esimest varianti ei olegi. Nüüd ilmuvad Undi kogutud teosed, aga meil ei ole seda esimest varianti, meil on 105 reegel Loomingu raamatu variant, nii et esimene, see esimene variant, mida ma lugesin, aga kus ma mäletan. Nii. Et seal, aga jah, seal siis Hermaküla ja Tooming, lapsed hundile väga kõvasti kallal nagu täiskasvanud, on kirjas. Aga esmane skandaal, aga no praegu on aeg edasi läinud 30 aastat edasi. Asi leent demokraatlikumaks kirjanduses, mujal, mõned Undi naised seal olid minu peale pahased, kes on seal nur, sundis sees ja musta, mis asja, olge õnnelikud, ei, sutse mainitakse. Toona olite te ju väga teadlik, kui te kogusite kõigi inimeste kirju ja märkmeid ja luuletusi sundisite inimesi kirjutama, et milleks selline dokumenteerimine oli vajalik. Sellele ma ei oska hästi vastata minust, minul seda küsitud, et kas sa kogusid selleks, ega sa pidasid päevikut selleks, et, et nüüd avaldada kolm külas hiljem? Ei, hävingut ma küll selles ei pidanud. Päevik oli mul põgenemine mingisse teise maailma. Ma sain seal oma mõtteid täiesti vabalt vabalt kirjutada ja mõned mõned naised on mõned lehed välja rebinud ja sirgeldanud, aga noh, see on kõik tühiasi. Mul on mul need pärast, mul on need vihikud kõik seal praegu siin olemas ja ja neid on seda midagi 170 vihikut koolivihikud. Ei, et ma neid kunagi avaldanud, tollal ei saa smate tekkida seitsmekümnendatel aastatel. Mama avaldan nüüd nihukesed vihikud. Ma dokumente kogusin jah, aga millegipärast nad hakkasid tooma ja ma kukkusin, mul seal kolm-neli köidet on hunti ja ja mis ma olen, kasuta osa ära ja ei, Hermaküla vähem kõiki, aga ma kogusin elementaarseid dokumente, kogusin nendest lühikirju, mis on keegi kellelegi saatnud, telegramme kogusin, aga kõik teadsid juba salongi tulite õigele. Ma olen selle kaasa, nii et ma ei teagi, kogumist ei olnud ja päevikupidamisega ei olnud. Et ühesõnaga selles päevaraamatus kogutega pastakaid ja see on kohati isegi natukene nagu paranoiline see kogumine, et kes tõi pastaka, mis pastaka tõi ja miks tema ei toonud pastakat, et äkki lisaks nendele dokumentidele, kirjadele ja nendele tekstidele oli üleüldse teil mingisugune asjade kogumismaania. No ligilähedaselt jah, pastakaid ma kogusin, aga lühikest aega mäletan tollal pastakaid, kui ma kogusin, oli vähe saadele. Möödume käisin 65 või 66 Jugoslaavias, ostsin sealt praktiliselt kogu raha eest, ostsin pastakaid 30 32 verre pastakas, mis mul kahjuks ei ole seda säilitanud ja nüüd Runnel näiteks ütles hiljuti, et kui sinu pastakas kogu hoonet võiks selleks algul ma mõtlesin, mismoodi Aulber pastakat kogu aeg endast mõte on hea, väheneb 32 värvise. Ma ei ole selle südamikuga pastaabee. Minagi Jugoslaavias, mis oli hirmkallis. Ja ma kogusin neid, jah, igaüks, leia, pastakas. Haruldased 30 kahevärviline pastakas, no ma sellega poosetasin ikka Tartud ringi ka 32 värv. On teil mõni küsimus kellegile mida te tahaksite küsida? Ma mõtlesin seda neid maal ja ma mõtlesin, et see küsimus on ainult mulise enda ei ole teisi, kellele tehakse küsimust ilmtingimata esitada ja miks mind ikka teater nii hirmsasti, miks ma ikka nii palju aastaid olnud head pühendanud ja miks nii palju käisin teatris ja miks ma nii palju kui siinkirjutaja teatrile selle küsimuse ma olen, oleksin tahtnud, ei ehita ise endale, sest Matit ei ole enam eemaldada ei ole enam Tooming, aga me ei ole kunagi suhelnud nii et iiliti ka ei ole, kedagi ei ole ja istidele mõnele praegusel riigitegelased on see küsimus oleks natukene, noh ma ei taha seda kommenteerida, aga see teatrimaailm ikka ikka võlus mind, tähendab, see oli ikka niisugune maailm. Võtke, Hermaküla mängis moksa. Siis ma saan aru, mis on, mis on see võlutund, aega, ma rääkisin oma tekst seal laval ja ükskord rääkisime firmad kahekesi veel ja siis ma sain aru, tähendab, et see, see lauamaailm on teine maailm, kui ikka see minu psühhiaatriakabinet, psühhiaatriahaigla või Mil, minu perekonnaelu, muu seltsielu, see oli ikka niisugune ja niukene substants, mida ei oska, ei oska sõnastada midagi, oli selliste õhus, kui ma mängisin, ma istun siia midagi, midagi sellist, no muidugi ma ei, ma ei oleks iialgi tahtnud balletiartistiks saada ega midagi suureks artistiks, aga aga see oli ikka teine maailm. Oskastele tähendab, mida peab tunnetama, olla ise laval. Siis saad aru, muidugi see katsun võim teiste arvates väljaga mõtlesin, tähendab, et see, kui Omarzais mängisin 50 inimest, ainult võimsel ja kui on seal, siis ikka ikka 5000 inimest võimu, tunnetusi, konsemm, mõtlesin ka pool teadvustamata surnuga. Võim 50 inimese üle pannakse, see avaldab kuulama uut, mitte midagi, mis ma seal ma rääkisin, ainult. Käisin ka natuke ringi, rääkisin ja lugesin luuletusi ja aga ma rääkisin oma elust läbi läbi oma elusega oksa. Nii et see pakkus kah mingil määral. See võim teid psühhiaatrina ei paelunud. Ei psühhiaatri, võib-olla algaastate natukene Apaelusega teeb ainult, sellepärast ma sellele mõelnud ka ta sellepärast mullu oli nendest inimestest kahju. Oimu üle võim, seal on väga komplitseeritud võimsana, teise võimul valitsev teise ajutegevust ikka valitsust ja seda rohtu sisse elektrikrampi diatele insuliini ja Sa ikka niisugune võim teise inimese üle, mida direktoraadi ei saa, ikka mõnu pakkus ja tal on mingi mingi sadist kahtlemata mingi sadistlik masohhistlikke elemendid, seal on mängus alati väga, aga seisan nii niivõrd paeluv. Mul oleks viimane küsimus, mida ma olen vaadanud vist kogu aeg küsida. Et film, mida te mainisite, Tuulte pesa. Kas peategelaste mängis minu kallis õppejõud Rudolf vallabert ja teie olite seal üks metsavend, kes tuli siis tema koju ja nõudis bandiit ja nõudis süüa ja juua. Ja lugesite ka ühe luuletuse, mis kõlas vist midagi kuidagi niimoodi, et puhub tuul, vinge, vinge lendab kuul hinge hinge. Kelle read need on? Minu enda read ilmselt ei Kenderad ja sest seda see nüüd nii legendaarseks saanud, kes, kes mind natuke tunnebki tsiteerivad, seda pinge tõulisegmaal nüüd, kust ostsime puid metsast ütles ka, et ma mäletan, vaatasin sind, rääkis hinge vinge puhub tuul ning hinge läheb huul. Te kuulsite saadet psühhiaatrist kirjanikust Vaino vahingust. Inemise sisu panid kokku Külliki Valdma ja Urmas Vadi, kel tekkis soov saadet veel kord kuulata, siis seda saab teha internetis vikerraadio koduleheküljel. Mõtted ja muljed, kommentaarid, saate või Vaino vahingu kohta palume saata elektronposti aadressil padi ät R punkt. Kohtumiseni. Inemise sisu on saade sisukatest inimestest.