Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest. Minuga on kõnnid korra, elan oma vaikses väikses nurgas, kui need pildid puudu muuseinadel. Sinna looma oma ilma veidi naljaka ja ta ei külva nagu see, paistes kätt vaadate oma aknasse. Prügimäed metsasalu vabaduse sünd, nimbalu, besee kirjum, mängu taevas, Milaven daame. Kõik. Nad on Nad. Annavad alla? Tere, Sven Guntu, tere, veresooned seotud sellise ansambliga nagu eriti kurva muusika ansambel, saaled seal laulja ja peaaegu kõikide sõnade autor ja, ja kui te esinete hambliga, siis on teil tihti seljas frakid, aga jalad on paljad. Kasse selline olek, et ühelt poolt selline pidulik ja teiselt poolt noh, paljajalu selline olek ütleb ka sinu enda kohta midagi. See kombinatsioon, see jalad paljad ja frakse käib rohkem suve juurde. Eks ta ütleb küll siin väheke vastandlik, Alekna, ikka ikka oma oma asjadega siis siis pidi teinekord võitlejat kord nii, kord naa, kord on üks asi peal, teinekord teine asi peal. Aga see on selline, kui ma, ma pole niimoodi omanudki kunagi, aga eks ta ole selline ühiskond, ühiskonnaolekut peegeldav, ka paljasjalgne fraklus või kulunud fraklused. Frakid on ka meil üpris kulunud, eemalt paistavad täitsa kobedad, aga lähemale tuled siis. Siis on need õmblused sealt küll siitpoolt natukene irvitavad. See selline paljas jalgsus ja fraklus edasi ka seda muusikat või või noh, kogu seda võib isegi vist nimetada nagu seda etendust kui kontserdiga tegu. Et kui mõelda nende emotsioonide peale, mida see muusika tekitab või mille peal te väljas olete, siis on mingisugune selline kurbus, mis sellest nagu eriti kurva muusika ansambli nimes juba on. Aga see kurbus muutub kuidagi väga kiirelt, vaheldub noh, mingi groteskini või, või naeru või, või lollitamisega isegi. Sa ise tunned, publik peegeldab sulle, kas sul, kas sa olid aus oma asjas või mitte? Mõnikord kahtlemata on nagu iga etenduse asja puhul üks kord toimivad ühed asjad paremini, teinekord teised asjad paremini. Aga sa mainisid seda grotesksust ja lollitamist ja mõtlen seda, et kui kui rääkida, millest üldse kirjutad või millest ma olen kirjutanud, siis ikkagi on see elu ise on ju, millest sa kirjutad ja see reaalsus, noh, see igapäevane reaalsus eksisteerib jõus siin, noh, need kohad, kus me oleme nagu reeglites kokku leppinud ja liigume selles sellega on kõik kombes. Sinnamaani, kuni sa ja mingi hetk tunned võib-olla seda, et kuram nagu, nagu need reeglid nagu ei taha nagu sinu enda arusaamadega väga hästi sobituda ühiskondlikud kokkulepped. Aga noh, see lollitamine ja see on teatud määral mingi vastureaktsioon. Inimene peab natukene iseenda üle irvitama kogu selle kokkuleppe üle natukene irvitama, et siis suudad värskemalt edasi minna, natukene haruldasem kõigile kasulike rännata. Eriti kurva muusika ansambel. Noh, see on nagu mingisugune selline kuuvarjutus, kus teatud mingi hetke tagant või aastate tagant korraga tuleb. No vot, ja siis me teid näha üsna tihti, et nagu mingid vampiirid ärkavad, et ei ole kuhugi kadunud, aga iga kuude kuskil ei ole. Ja meil on väga keeruline oleks iga kuu mängida ka kusagil, et meid ei panda nii, ei teatri kilda ei muusika tegijate kilda, nii et meil on väga keeruline ennast kasvõi ükskõik millistel festivalidel näidata. Aga see ei olegi kurva muusika ansambliga kunagi eesmärk olnud ja ma usun, et see on väga hea, et me ei mängi iga kuu. Et see ongi projektigrupp, nagu ma olen seda algusest peale nimetanud sellisena, et kui kui on koguneb värsket materjali, siis on ja, ja värske uuesti peale astuda lavale või kuhu iganes. Sa just mainisid seda, et, et teil on keeruline kuhugile liigitada, noh, kas siis mingi teatri või, või muusika alla või muusika on see niikuinii, aga, aga see teatraalsus, mis juba sellest sellest kõikidest välja paistab, et selline teatraalsus on, on teie jaoks oluline. Ma usun, et on, sa vastad, aga miks? Ja ma arvan, et see on niimoodi, kujunes välja. See oli nagu selline vorm. Vorm, milles see muusikaasetus, millesse see tekst, asetus, ja see aitas algusest peale juba kogu kontserti selliseks tervikuks siduda, ta ta on, mis seal salata, meie enda jaoks ka mingisugune omaette maailm on ju selle sellest hetkest peale, kui me teeme selle projekti valmis ja lähme selle kontsertetendusega või kontsertinstallatsiooniga või mis iganes vormi poole, ta nihkub parasjagu Lähme lavale. Ta on meie kõigi jaoks hoopis teistsugune elu sellest hetkest peale. Ja miks mitte endale sellist vaheldust luksust lubada. Nii et põhimõtteliselt on see nagu näitleja läheb lavale, siis ta on rollis. Rollis olek on kindlasti selle meie etteastete puhul hästi oluline. Nende laulutekstid, mis sa oled kirjutanud eriti kurva muusika ansamblile on ilmunud ka ajakirjas vikerkaar näiteks ja, ja sa oled ka noh, nii-öelda näitleja või mingi artistina, aga kusagil mujal lavastustes üles astunud, mis ei ole eriti kurva muusika ansambliga seotud, aga näiteks nende tekstide puhul on mul tunne et lugedes on ka väga head, aga et kui neid laulda või esitada, et siis nad saavad nagu sellise tõelise nagu pitseri juurde, et, et sa saad aru, et milleks nad on kirjutada, mis nad nagu kannavad, et selles suhtes tundub see eriti kurva muusika ansambel kuidagi väga terviklik. Luuletused vajavad auditooriumid täpselt nagu lauludki vajavad auditooriumit ja kuigi ma ütlen jah, et et need, mis on nagu sirbis olnud, et ja ütleme, vikerkaares olid rohkem need, mis on laulud, ma pean neid ise ka rohkem lauludeks ja eriti kurva muusika ansambli laulude ekselt, et üpris keeruline on neid võtta selliste eraldi Iseseisvate laulud on, sest tegelikult, kui kui seda ühte kontserti kokku paned, siis sa siis narratiiv on sellestki hoolimata seal sees olemas, kuigi ta ei pruugi olla selline väga reaalselt nähtav kõrvaga kuulatav, et jutustused, mis algab ühest päevast ja lõpeb teises päevas, aga narratiiv on igas kontserdis olemas. Kuidas eriti kurva muusika ansambli lood sünnivad? Enamike lugude tahangi kirjutatud, et muusika on eriti kurva muusika ansambel ja tekst on siis Sven Guntu. Et kuidas see välja näeb? Ta näeb ikka suuremalt jaolt näeb ikka niimoodi välja, et ma kirjutan kõigepealt kitarre peal või siis niisama teksti ta on ikkagi lähtub tekstist kogu see eriti kurva muusika, ansambli kontserdid. Ma arvan, et see tegelikult teebki eriti kurva muusika ansambli, seda eriti kurva muusika ansambli, et ta on ikkagi tekstipõhine ansambel. Nii et meil Oleks elu. Kui oleks Tegelikult sinu nendes laulutekstides võib ära tunda ka tsitaate, et sa kasutad neid noh, mitte küll tihti otseselt, aga saad aru, millele sa viitad või kus nad ikkagi võetud on ja ka teisi luuletajaid või mingeid rahvalaulukesi viimased plaadi pealt ebafolklorist on, kus sa käisid sokukene, ET veskil ja minu meelest see tekstist on päris seesama tekst, autentne tekst. Ja esimese siidi kaardi peal on lugu kellamees, mille üks sall mulle kohutavalt meeldib, on see, et kerko Kell sind tõmmates suri minu lell sind nöörist venitades, sorry, minu lell ja me teame seda kirko kella luuletust tegelikult kõik, et mis on see väli, milles anda neid tekste, võtad? See konkreetne lugu oli ju isale kirjutatud lugu tegelikult peale mu isa surma, siis oli see luu kirjutatud noh, selle hästi isiklik isiklik lugu ja et see suitsu kirko, kella temaatika, no see on, see on niivõrd tugevalt, annab edasi seda ingerimaaõhustikku olukorda, mis, mis oli tookord veel mul väga värskelt mälus, sest alles oli see, see Eestit taasiseseisvumine oli väga-väga lähedane sündmus olnud ja, ja samas oli ikka meie meie sugulase selt Ingerimaa Neid oli ja natuke aega tagasi nähtud ja ma olin seal ise neli-viis aastat tagasi alles käinud ja ja kogu see õhustik ja olustik, mis nagu mis mina tunnetasin sele Ingerimaa oleku juures. Ise siis selline pool Ingerlaseks oleku juures, siis suits oli väga tugev noh, minu jaoks asetuste väga konteksti ütleme niimoodi ja sealt ilmselt sai Kärko kella motiiv ja pluss siis isa surma, sel ajal. Vaieldamatult seal on mingid tekstid, millest sa tõukud või millele sa viitad. Ei ole niimoodi ei ole, ei ole, ei ole selliseid viiteid. Kui ma viitan millegile, siis ma viitan teinekord väga sellise, kuidas öeldaksegi stereotüüpsete le Stambsetele arusaamadele, mingisugustele, väljenditele, mida me kõik teame, aga võib-olla nii palju ei kasuta, aga mille jaoks meil kõigil on olemas selline kõigil enam-vähem ühesugune kuvand millest me kõik saame enam-vähem ühtemoodi aru. Aga nüüd, kui sa asetad sellelt mingisugusesse konteksti, kui mina asetan selle iseenda loodud konteksti ja panen teie kujutluspildi läbi selle väljendi sellesse samasse patta, siis tekib selline väike Käärsest inimene, kes seda kuulab, tajub mingit nihestatust ja sedasama väljendit või millel on mingisugune väli olemas, tema enda jaoks on kuidagi sunnitud seda uue nurga alt vaatama. Sealt selline nihestus tekibki. Kui sa kasutad mingit fraasi päevast päeva, siis fraas muutub sisutuks. Kuidagi kaotab oma mõtte, aga see on nagu fraasi mõtte uuesti leidmine või noh, vaatama selle fraasi taha, et kus koha peal ta tuleb ja mis tema tegelik tähendus püüadsele nii algse tähenduse üles leida, kui vähegi võimalik, et sa mõtestavad sõna uuesti või see on nagu see huvitav osa selle asja juures. Sa mainisid enda pooleldi ingeri päritolu ja see sinu perekonnanimi, Guntu. Kust see pärit on ja kes sa siis oled, et eestlane või Ingerlane või? See on nagu paljasjalgse fraklusen ja see on täpselt see, et kord tunned sa ennast niimoodi, kord tunned naamoodi, kord tunned ennast Polu, Vernikuna mõnikord ütlen, mis pagana hingerlane ma ikka olen, ma olen terve aeg siin, aga ei saa nii, lihtsalt ei saa nii lihtsalt hakkama. Võta või jäta, sa tuleb kusagilt ja tunned tõesti, see Inger on ikkagi kuidagi hinge pääl, minu juured on pärit siis Guntule külast mis asus siis katsina lähedal üks 20 kilomeetrit katsinast ja see puntule küla iseeneses tasus ühe punase liivakivimäe otsas. Allikal käidi siis laskuti mäest alla ja seal oli punase liivakivi sisse oli uuristunud selline paraja tõrre suurune auk, kuhu ämber oli, mahtus ilusasti sisse, sinna mäemäest nirises ilusasti väike selline allikas sinna tõrde. Ja natukene eemal oli sinna liivakivi sisse uuristatud selline auk ja kui sa sellest august läbi läksid, siis tegelikult Ta oli selle liivakivi sees, olid sellised koopad, kus sai niimoodi küürakil seista ja need olid veel sellest ajast pärit, kui Peeter esimene umbes sealtkaudu siia Eestimaa peale sõda pidama tuli. Ja sel ajal, kui siis need Väätsal sest üle pühkisid, senikaua istus küla mäe sees siis ja need augud olid ilusti kuuskedega armaskeeritun ja ma ei tea, noh, see kõik on, need jutud on nagu, mis sealt pärit on, istuvad sinu sees nii tugevalt, et sealt see tulebki, kus koha peal vahepeal pöörad hingerdaseks ära jälle kätte. Teine pool on selline Möldrit ja hobusekasvatus tajate pool mis tõukab sind vot Ingerisele külaühiskond see oli, see oli rohkem selline küla punt, koos tehakse kõike koos, aga see teine poolse Möldrit ja hobusekasvatajate pool sunnib sind maksku mis maksab maja ehitama endale ja oma kätega ja ja see on see teine pool. Main Palu Verni kaluutaale Lasnamäe najal. Tegelikult pole mingit vahet, et olen ikka armunud NB. Mul pole olnud mingit vabat aega. Loomus lisan rõngad. Kalts kännu taeva. Jää ning ühe asjaga veel rahu. Ooke. U no on minu ruumi üsna mitmelt vahe kuid ainult sõpradega. Ja. Tegelikult pole mingit vahet talenica armunud endast. Mul pole mingit vaeva. Kurva muusika ansambel on ennast nimetanud, et see muusika, mis te teete, on proosa, istlik, tragi romantism. Mis see tähendab? Seal on kõik asjad sees, et noh, see oli kõige esimese kontserdiga paika pandud sellest Meilt küsiti seda hästi mitu korda, et mis muusikat te teete siis mandri määratus vaja paika panna ja siseni proosa, traagika ja romantika olid, no ma usun, et me oleme sellest määratlusest. Nüüd see ei ole nüüd enam viimaste aastate täpne määratlus kindlasti olnud. Sest et mine tea ka, võib-olla ma ei ole nii adekvaatne ise, sest kui ma panen peale ütleme esimese kasseti järgmise plaadi või siis järgmiselt paadi, siis ma noh, minu jaoks on, erinevus on väga suur. Proosa eluproosat jutustame ja traagikat on juba eriti kurva muusika ansambli nime sees. Ilma selleta ei saa zhanri määratluses, sellest ei saa mööda, ei saanud hiilida siukest sinisilmsed, romantismi oli seal ka, kuigi see romantikat võiks pigem vaadata seal sellise vindiga määratlusena. Sest Ma usun, et romantika on suutnud üpris palju asju tuksi keerata siin kogu selles inimeste olemises. Et see romantika on kuidagi liiga valmis produkt, ta on kuidagi kommertslik. Ta on, ta on niisugune poolfabrikaat, Paat ja seisak küünaltki põlema panna, ilma et öeldakse, süüdistatakse romantikast sind ilma selleta, et sa võiksid lihtsalt öelda, et näed, see on ilus. Kohe tunned, et sa peaksid nüüd õhkama, see on nii romantiline. No kurat. No sa oled õppinud klassikalist laulu, põhimõtteliselt see, mida sa teed eriti kurva muusika ansamblis, oleks samuti justkui selline planeerimine või noh, mingisugune kui sa ütlesid, et, et see nali või väljanaermine peabki olema, et saaks nagu rahulikult edasi minna kuskil ühiskonnas. Et see tundub nagu samamoodi olevat mingi noh, et sina, kes sa oled õppinud klassikalist laulu teed väga kummalisi asju, seal eriti kurva muusika ansambel. Kui me ei taha klassikalist laulu mitte kuidagi välja naerda, kuigi mulle Henry absoluutselt ei meeldi need on väga väheseid lauljaid, kelle klassikaline häälekoolitus lubab neid jääda normaalselt, veel ennast sa tunned, et see hääl kõlab ehedalt ja mitte tehniliselt. Ma arvan, et see on minu jaoks kõige suurem probleem klassikalise laulu puhul, et ma kuulen tehnikat, aga see inimese hääle normaalsus mis peaks nagu ilus olema, on läinud sealt, aga kindlasti ei ole see ainuke noh, see ei ole see klassika klassikaline laulmine, mida, mille ülema Järvitaksin. Kuidas sa ise arvad, et sa ise suudad nii-öelda normaalseks jääda, kui sa lavalt klassikalist laulu? Mul oli kogu aeg kohutavalt naljakas. Kolmel kooli konkursil tartlase. Päris hästi mul seal läks, aga mulle õpetaja ütles, et sa võiksid vähem irvitada lava peal irvitada, naerda ja kogu žürii kahtlases kogu aeg, kas sa teed nalja? Ei teinud nalja minu arust või, või, või võtaks naise, oli, oligi naljalaul. Ja. Sa lihtsalt kujutad ette ühte tüüpi, kes istub laua taga. Teie esimene siidiplaat, mis kannab pealkirja, haua, plaadi lood selle plaadi vahelehe vahel on üks pilt jõuluvanast, kes on teerulli alla jäänud. Et noh, iseenesest noh, see võib olla, on seesama no asi nagu selle või võtaks naise ka, et et jõuluvana jaoks võib-olla ei olegi nagu väga lõbus. Aga, aga see pilt on kindlasti nagu mitte väga tõsiseltvõetav, et räägi sest pildist, et et on sellel taga mingisugune lugu ka või ta on lihtsalt selline naljakas pilt. Imenalja nalja pärast seal ei teinud kindlasti, et jätame jõuluvanad teerulli alla ja oligi kõik. Pilt konkreetselt oli ajendatud väga konkreetsetest sündmustest, need olid esimesed jõulurallid, mis hakkasid toimima. Ühesõnaga, et ma usun, et see oli. Jõuluvana, on rohkem selline suid, siin ettevõtmine suitsiid ja et mitte keegi ei ajanud teda juhuslikult, vaid et ta ise lase ennast teerulli alt läbi. Selle peale, mis toimus, see oli esimesed laksud, kus koha peal jõul jõul menetlus nagu tähenduse jõul, Rahu jõulust, jõulust sai niisugune teerull, mis sõitis sul esimesel jaanuaril kõigist üle ja pärast kõik vaatasid, kas nad on veel elus või ei ole. Mina seda, kes ma nüüd olin seda plaati kuulanud ka varem. Aga et kui ma nädal või paar tagasi seda uuesti kuulasin, seda pilti vaatasin, et et minul seda linki ei tekkinud, et lihtsalt oli hetkeks nagu naljakas, et kuivõrd-kuivõrd oluline on see arusaamine, et mida, mida sa täpselt mingi asjaga oled mõelnud või, või noh, et kui mul oli juba nagu hetkeks niigi naljakas, et siis nagu enda ülesande täitnud. Ma arvan, et see oli oma ülesande täitnud, et kui, kui sealt tahta otsida, on ju ma, ma usun, et kui sa aasta arvudega midagi piiritleda on ja siis ta on nagu mingisugune kokkuvõte mingisugusest ajast. Ehk siis 91 kuni 99, ma arvan, et see toimibki niimoodi alateadlikult, et kui sul on mingi asi kontekstis, siis ta on naljakas ja kui ta on, kui ta ei ole kontekstis noh, siis ta paneb õlgu kehitama ja siis sa mõtled, et ta võiks olla ju naljakas kusagil mingisuguses taustsüsteem peab olemas olema, ma arvan niimoodi, et siis on kõik kombes, nüüd et kas sa nüüd täpselt niimoodi aru saad nagu mina mõtlesin, et. See ei ole oluline eriti kurva muusika, ansambli teine siidiplaat kannab pealkirja ebafolklorist. Mida see tähendab? Natukene ta lähtub sellisest meie oma siseringi naljast. Aga, aga see ei ole mitte ainult on ja millest see siseringi nali tegelikult viis mind tõele lähedale, ehk siis selle ebafolklarismi. Nii et meil on see lugu, et meil mingi aeg kutsuti Viljandi folgil ja kogu aeg, aga me olime kogu aeg tuuril väljas minna, iga kord pidime ütlema, et kurrat esin, olime kõige esimesel Viljandi folgil. Mängisime ühes küünis Viljandi folk, Mart pisikene esimesel korral. Ja me mängisime ja Me läksime ka kohe siis väljatuurile ja siis ülejäänud aastad oli kogu aeg niimoodi. Täpselt sel ajal oli meil tuur on ju niimoodi kusagil väljaspool. Ja siis seal Viljandi folgitegijat muutusid ja siis me ütlesime, et see aasta me saame tulla. Esimene asi, et meil on juba programm täis järgnenud hea küll nüüd see aasta saanud siis me saime aru, et meil on selle Viljandi folgitegijal on nagu eriti kurva muusika ansambli asjus. Noh festivali tegijad peavad oma valikut tegema ju meie olnud tema lemmikbänd parasjagu. Ja siis oligi see, et jõudsime järsku see, mis asi see on, mida me siis teeme. Korraga tundus, et me mingil määral me olemegi nagu folklooritegijad, aga kuna nüüd folkloor on väljendatud kuidagi lahti mõtestatud, et seda tehti kunagi, et seda nüüd enam ei tehta. Ma mõtlesin, et minu arust ikka täitsa folklooriloome praegu. Kirjutame praegu mingisugustest sündmustest mingisugustest nähtustest. Mis, mis pagan siis veel on, rokkbänd ei ole. Ja, ja küll, kui meid ei saa nimetada folklooribändiks, nimetame siis ennast ebafolklooribändiks ja, ja tookord oligi see, et sai seda folkloori sai otsitud folkloor lugusid, millega siis põimida tegelikult meie enda loodud muusikat ja tekste ja siis selliseid rahvapärimuslikke, kohutavalt head mulle meeldivad väga, on nende Eesti ilma lõputa, ilma põhjuseta lood väga lühikesed, tohutult hästi olustikku edasi andvad kogu inimese selleaegse, inimese mõtteviisi kandvad lühijutustused. Neid miksides siis omavahel ehk siis neid lugusid jutustades laule, sealt tekkis kokkupuutepunkt niivõrd hästi ja, ja tervik sai, sai niivõrd suurepärane ja sealt see oligi ebafolklorist. Papa ja folklorist said kokku siis, kas ei tahaks praegu jutustada ühte, seda folkloor, selt lugu? Räägin ühe väga kõige lühema külanaine kõndinud kaunil suvehommikul mööda metsarada. Korraga vaadanud haldjas ripub pea alaspidi oksa küljes. Külanaine läks edasi. Kõik on olemas, ongi haldjas, pea alaspidi, oksa küljes ja see on niivõrd kuradi loomulik. Ei ole küsinud, miks ta seal ripub või nüüd taganenud haldjas või mis nüüd saama hakkab. Hommik vaikses veerandtunnis nurga peal väikses udupoes alles tõusnud soojast sängist eelset aja lehitel leti taga loe. Kuskil keegi juhuslikul mängi trammi alla oli jäänud ja tema vaikset elulugu võib nüüd kokku võtta. Musta raamiga. No hallo tere, Sven Ma olen Urmas. Ühesõnaga praegu panen su saadet kokku, valisin muusikat ja mul tekkis üks küsimus, mida ma tahtsin sult küsida, et äkki sa vastad sellele, et hästi paljudes sinu lauludes tekstides on mingisugune surelikkuse või, või suremise teema. Et noh, kas siis mees loeb ajalehes suruma kuulutusi või või noh, esimese siidiplaadi pealkiri ongi haua plaadi lood või võlad, et olen surelik, et mis asi sul selle surelikkusega ajad on? Ma usun, et mu rohkem ajada kui igal teisel kolmandal. Aga mis puudutab seda hauaplaadi lugusid, siis see oli väga konteksti kontekstis ettepanek, et mis on need aastaarvud on peale, on ju 191 99. Et sel ajal oli eetris selline hästi popp. Film või seriaal või mis oli see krüpt, teilsvee hauakambri lood või hauakambri? Jah, hauakambri lood. Erutava liigutava teema lahtikirjutamiseks selline vajalik taustsüsteem, et see igaviku puudutus veni. No ma usun ikka, et kui sa enda sees natukene urgitseb ta asju, mis vajavad lahtimõtestamist, et sa pead panema ikka mingisuguse laiemasse konteksti ja see laiem kontekst siis ilmselgelt oli sihuke igavikuline vaatekoht või või niimoodi, kus koha peal sa hakkad siis suuremast. See hommik oma olemise avastan väikses pudupoes tolmumbee lehist elamise ära pühi. Omal moel. Hommik vaikses veerandtunnis letil tolmus, eine ajal. Mustas raamis värske uudis pudukaupmees eile öelnud kõigil nägemist. Sa oled. Tegelenud, või noh, põhimõtteliselt ju senimaani tegelenud ka näitlemisega, et seda tundnud Von Krahli teatris näitleja ja, ja ka näiteks VAT teatri kolumatsi sa oled mänginud ja, ja ka filmis ja nii siin kui seal aastateks gaasi saastusid. Baltoscandali festivalil üles monoetendusega. Miks eesti mehed tantsi ja selle sa nimetasid loeng etenduseks äkki peatse väikse lühiloengu, et miks eesti mehed ei tantsi, et kas sa võiksid seda taasesitada? Eks ole selline ala enesealalhoiu instinkt rohkem miks ei tantsi, miks ei tantsi ja seepärast, et kui sa tantsid, sa oled haavatav, sa oled nähtav. Ja sind on kerge maa rabada või ja kui arvestada seda ka, aga kui palju me kui, kui palju on Eestist sõdasid üle käinud, siis pigem pidi põõsas maadligi kükitama rohkem kui et said suurt lusti ja tantsu lüüa. Nüüd ma arvan, et no eks ole sina ajaloo. Luuravad tantsupõranda ääres pigem niimoodi, et vaenlane maha Erraksaks kusagil või oleks hea ruttu plehku panna. Või siis võib veel natukene piideldaja luurata. Aga kas see selline klassikaline teater sind ei paelu või ütleme noh, et kas sa kujutaksid ennast ette näiteks teater Ugala, näitleja või lavastajana, kuna sa oled ka lavastanud, see on ka mingisugune opositsioon. Ei, see ei ole opositsioon, ta ei ole lihtsalt ta ei ole minu meedium, et noh, ma ei. Ma ei, ei näeks seda küll, jah, et ma oleksin. Ma olen seda näitlemist proovinud. Aga ei, ma ei, ta ei ole, ta ei ole minu väljund, ütleme niimoodi. Kas see põhjus võib olla kuskil seal, et sa pead mingisuguse kuningakostüümi selga panema või mingit jänest mängima, et, et kas on mingisugune sellise rolli loomisega probleem, et, et need asjad, kus sa oled kaasa teinud, on kuidagi hästi äratuntavalt sina ise, Sven Guntu olnud seal esiplaanil. Me ei, ma arvan seda, et mulle ei paku kehastumine kellekski mitte kõige vähemalgi määral pinget. Ma ei näe nagu noh, tõesti ma ei näe, ma ei tunne, et ma tahaksin olla kord, seekord teine kord kolmas kord neljas on ja ma pigem räägin ühest asjast või teisest asjast või kolmandast asjast, aga need peavad mind väga isiklikult puudutama. Mida ja kelle käest sa tahaksid Sven Guntu küsida saatekülalisel? Ja et Hando Runnel, kelle luulekogu punaste õhtute purpur ma lugesin, kui ma olin mingis üheksandas kaheksandas klassis. Ja see oli esimene minu kokkupuude sellise luulekogu, kus ma üldse esimese sellise kliki luuletuste kohta sained Luuletustes võib ka midagi olla. Et ma tahaksingi küsida tema käest, miks luulekogu pealkiri oli punaste õhtute purpur. Ja see on kaheminutine. Vastuse. Et niisugusele küsimusele vastata peaks eelnevalt rääkima tund või kaks erinevatest asjadest, mis moodustavad tausta. Üks taust on puhtkunstiline. See on kuidas valguse mõju on seotud ühe või teise kunstiga teatud valguse režiimid, valguse allika iseloom, valguse suund mõjutavad inimese. Laadi ja mõtlemist ja aegade jooksul on leitud, et on, on mingisugused nagu eksistentsiaalsed momendid või valguseolekud, mis vapustavad või avavad inimesele tema olemise mingisuguseid taustu, mida ta tavaliselt Ta ei pane tähele noh näiteks märtsi muu lumevalguse heledus, seda on tähele pannud Paul-Eerik Rummo ja siis pani pealkirjaks lumevalgus lumepimedus. See on nii see mingi kalgi tapva ja ohtliku valguse reziim. Ja, ja me teame, Marie Heiberg kirjutas, käisin üksi tähte valgel, kuid sellel lausega viib sinna olekusse. Siis me teame, tuleb eluloost kohutavalt palju momente meelde, kus me oleme olnud tähtede all kui alandlikud. Ja samal ajal, kui lootvat me oleme siis pimeduses ja mingis väga väikeses valguses ja Euroopa kultuuris on usuinimesed fikseerinud leidnud ühe niisuguse kellaaja, kus noh, öeldakse, võib-olla Angelus toimikus päev murdub õhtuks. Ja see ei ole enam päev ja see ei ole veel õhtujaan, katkemise koht, kus kogu olemine natuke katkeb ja siis tuleb uue lootuse aeg, see on see, kui päike on madalal ja õhtu on punane. Ja kui te olete vee ääres mere ääres ja vaatate loode suunas või lähed sinna mõne suure järve äärde ja tagavee taga on, on punane taevas, punane, laskuv päike. Ja siis te tunnete hoopis midagi muud ja sellele lisandub veel. Mis on poliitiline, siis me jõuame veel Eesti poliitikasse. Ja mõnigi kavalpea on küsinud, et me saame aru, punaste õhtute purpur ka oli seotud punaste purpurtigude tulek, et see on ju vene okupatsiooni algus aga aed, ene ohtu idast, miks? Miks on siis pandud teksti, et loodest tuleb punaste õhtute ajal purpurtigude parv ja siis võib humoristlikud tõsiselt vastata. Nii et esimesed baasid ehitati mere äärde loodesse ja mandri poolt vaatas, et siis need okupatsioonibaasid tehti kõik sinna loojuva päikeseet ja see purk Burne nimetus ei ole mitte ainult lootuslik õhturahu ja õhtuvalgus ja elutarkuse kokkuvõte, vaid on ka kohutavalt ehmatav. Ma ei tea, mis tuleb poliitilisest allegooriat vaadata, aga teine. Kõige lihtsam on, et see looduse piltsi, allegooria on inimelu ja kokkuvõte. Me kõik jõuame ükskord sellesse punase õhtu valgusesse ja siis on hea olla, aga me ei teagi, et aeg on lõppemas. Hääl läks käima tavaliselt kõik anda tagasi. Polnud seal mingit vahet, lihtsalt kanti ühte Moody neetis suure kurja. Tuulimnel teel lennates saabla. Seal ei, sest poole ul on steik käest saame jätar, raskes säärav ei meidki. Poole. On varsti käes, läheb sinna sisse ära, kuid. Ei. Saab hoogussi, oma silm on, need ei need öistest asjade ei räägi ka ei mõõda, len. Sääraga on ID koos silma paistma. Ära kaotada võib ära, et. Muusest poole poolhullu. Varsti saame jäätarras, kes ära ei, meid. Ei. Ole ul arstid ja linnas siis ära, kuid. Te kuulsite saadet Sven Guntust. Tema küsimusele vastas Hando Runnel, kõlas eriti kurva muusika. Ansambli muusikasaate pani kokku helirežissöör maris Tombachiya toimetaja Urmas Vadi. Inemise sisu. Saateid saab kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Ära oma säärase ei oleks ja öised müüki siin ei aita. Piinlik oleks ka. Et ta siis päeva pilvesreeningi ju ta ei ole, on ju? Varskeid saame jätta. Hiljem ise sisu on saade sisukatest inimestest.