Tere hea vikerraadio, kuulaja ja tere kuulama rahvateenrite saadet, mis jõuab juba teist korda eetrisse paidest arvamusfestivalilt ning teist korda me oleme siit arvamusfestivalilt eetris sarnases koosseisus, ehk siis aasta tagasi olime siin samuti koosseisus. Sulev Vedler ajalehest Eesti Ekspress, Urmet Kook rahvusringhäälingu uudistejuht ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ja ja toona Sa urmat ristisid selle koosseisuga kõrsikuteks ja ja seekord me võime siis öelda, et tegu on kõrsikud filoudit projektiga. No tegelikult ma olin juba eelmine aasta, ütlesin, et see on kõrsikud Rilleudidet päris kõrsikud on ka olemas, et me olime siit natukene eemal paremal pool publikust siis vasakul pool ja toona ja Postimehe kolleeg Neeme Korv tuli tegi meist pildi ja ja postitas selle Facebooki ja, ja see oli täpselt nagu kõrsikute bändi nagu kokkusaamine, et ma saan aru, et ta ei vihjanud sellele, et me oleme nii magusad, vaid pigem meie kehakaalule. Just. Nii et, ja seda ma kuulsin, et seesama asi on plaanis korrata, siis juba vikerraadios ma kuulsin, inimesed juba rääkisid nagu noh, ongi kõrsikud, tulevad jälle kokku, et noh, väga tore asi läks nagu käibesse. Ja sellel aastal on rahvusringhäälingu lava siin Paide arvamusfestivalil palju magusama koha peal, sellepärast et ma võin öelda, et me oleme siin festivali südames ja, ja seetõttu on ka publikut meil kogunenud siin juba ohtralt üks paar, kolm, 30 inimest kindlasti on juba siia kokku tulnud, nii et kõik raadiokuulajad, kes te siiapoole teel olete, kiirustage ja kui te veel ei ole plaaninud, siis päike paistab ja ilm on ilus, nii et tulge kindlasti kohale. Ma peaks selleaastase arvamusfestivali kohta ütlema küll seda, et et võrreldes eelmise aastaga on toimunud oluline muutus ehk siis see esialgne kohmetus, mida me veel aasta tagasi nägime esimese korra puhul, see on kadunud, inimesi on rohkem. Inimesed on aktiivsed, osalevad tahavad sõna võtta ta ja seetõttu see, see meeleolu on hoopis teistsugune ja, ja ma olen siin päris mitme inimesega rääkinud, kes ütlevad, et et paljudel, aga ajakirjandusorganisatsioonidel ja, ja ka ja ka riigiasutustel, millel ei ole suvepäevi nad nad on tulnud siia arvamusfestivalile kokku ja arvamusfestival on nende jaoks omamoodi suvepäevad, nii et. Ma arvan, et see on ka korraldajatele märkimisväärne tunnustus. Ja mis mul veel silma on hakanud selle arvamusfestivaliga seoses. Paljud hirmud, mida me eelmisel aastal seoses arvamusfestivaliga kuulsime, ei ole realiseerunud. Me kuulsime eelmisel aastal hinnangut, et võib-olla sellel aastal poliitikud kaaperdavad selle ürituse. No seda ei ole juhtunud, poliitikud on keskendunud seal ühele väikesele väikesele pinnale, on oma telgid püsti pannud. Mõned teevad huvitavamat arutelu, teised vähem huvitavat, aga, aga mitte mingisugust sellist jõulist jõulist ürituse kaaperdamist ma ei ole näinud. Peale selle oli hirm, et ajakirjandus kaaperdab üritusega, seda ei ole. Seda ei ole ma näinud, et ajakirjandus on olnud pigem nagu hea partner ja andnud siin väga palju juurde ja, ja seetõttu, et ajakirjandus on pidanud seda ka oma asjaks, on, on tõenäoliselt see arvamusfestivali vaim jõudnud väga paljude inimesteni, nii et ma arvan, et kindlasti nagu väga positiivne. Mida nüüd võrreldes eelmise aastaga ma arvamusfestivalil veel olen näinud, on see, et et see diskussioon, et kas sellest ka mingisugust tolku on, et ma siin midagi arutama, et see diskussioon on ikka veel olemas, et, et see, see ei ole ju ka midagi üllatavat. Noh, see polegi nagu arvata, et seal juba enne diskussiooni, kui seda nii-öelda sae tõmbas Facebookis käima endine ajakirjanik, praegune parlamendisaadik Barbi Pilvre ja noh, mõneti ka täna Andrus Kivirähk oma päevalehe kolumnis sellel teemal jätkab, aga noh kõige parem sellistel puhkudel on see, et tule ise siia kohale ja siis näed, et kas sellest on mingit tolku või mitte, et noh loomulikult sellest festivalist midagi nagu otseselt Eesti riigis mingist otsustele ei muutu, aga aga ma arvan, et see ei olegi nagu eesmärk, et paremini omavahel arutleda ja ja niimoodi olla. Ma olen ka sellega nõus, et ega sa käid kuskil rokkfestivalil, siis see ka tavaliselt ei muuda riiki, et ega me ei tulnud siia riiki muutma või me oleme siia arvamust avaldama. Sellega ma olen nõus arvamusfestivalil, ma olen kuulnud arutelusid ka selle üle, et kas Eestis on teistsugune arvamus või, või sellisest valdavast arvamusest erinev arvamus võimalik. Kas, kas me oleme valmis taluma kriitikat ja kas, kas see mille üle me arutleme, et kas see on kas, kas see on piisavalt faktirohke ja, ja piisavalt põhjendatud, et kuidas te neid arutelusid hindate? Eesti ajakirjanduses ka täna hommikul siin IRL-i laval. Anvar Samost ütles, et Eesti ajakirjandus selline benchmark või, või selline kvaliteedi siht võiks olla Helsingin Sanomat, et kindlasti on Anvari jutus omajagu tõtt sees, aga teisalt kui, kui kõrvutada kas või esarite ja Eesti suuremate ajalehtede arvamuskülge, siis sellist kuidas ma ütlen, Hesarite arvamusküljed on rohkem nagu hilitsetumad ja mulle nagu selles mõttes Eesti meedia väljanud arvamusküljed meeldivad palju rohkem, et et need on märksa julgemad, märksa vabamad, ei ole mingeid tabuteemasid. Et selles mõttes ma ei ütleks, et meie eesti arvamus, kultuur oleks kuidagi nagu nagu kehva või kehvem. Et võrreldes põhjanaabritega mõtlen, et pole häda midagi. Ma olen ikka teistpidi, sest see teistpidi sellel seisukohal, et ma ei loe sa Soome ajakirjandus küll, aga meil on ikka tabuteemasid olemas küll, jaa. Ja kui sa mõnel mõnes kohas julged suu lahti teha ja öelda midagi, mis, nagu üldsusele ei meeldi, siis sa saad ikka kõva pasa raha endale kaela. Tegin sellise katseks kord enda jaoks. Võtsin ühe uudise. Uudis rääkis Eestimaal väga kuulsaks saanud mees, stiin sigalist. Uudises oli selline lause, kuna tegemist on olnud kontsertidega, mis ei kanna poliitilist sõnumit. Lootsime, et Eestimaa üldsus näeb Stevintsigalis eelkõige näitlejat ja muusikut. Nagu selgus, siis pigem poliitikute käsilased, ütles peakorraldaja. Ma muutsin seal mõned sõnad ära, panin stiimansikaali asemel kasutasin sõna neeger ja siis kasutasin korraga homo. Ja kui me oleksime samasuguseid lauseid kirjutanud hakanud homo või neegri kohta tegema, siis oleks öeldud, et kuidas nii võib, kuna see võib. Aga kuna jutt oli Steven signaalist, siis võis, see kaal ei ole minu meelest võinud Eesti riigi kohta mitte midagi halba mitte kunagi pooldanud, ainult venelased. Seda sai selle eest nagu meeletu, meeletu sahmaka kaela, kõiki, kellele stiimsigal meeldis nüüd põhimõtteliselt petiline Loilakateks. Noh, ma arvan lihtsalt, et suurima lugupidamise juures sinu lemmiknäitleja vastu ma ei ole minu lemmik lõigal eestikeelset kommentaariumi vaatama oma kõrgele intelligentsile siiski ei lugenud, nii, ta säästis ennast sellest nagu sa nimetasid p-tähega rahastusele. Ta on ikkagi Burjaadi rahvakangelane. Ja aga samas ma ikkagi, kuna meiega liitunud kuulajate ringis ka Postimehe arvamustoimetaja Urve Eslas, kes paar saadet tagasi minu arvates väga elegantselt lahendas Steven Seagali küsimuse, ehk siis ta ta ütles väga lihtsalt et kunstnik loomulikult võib esineda, esineda ja nii-öelda kunstnikuna ja, ja see, kuidas ta esitab oma seda, oma, oma, oma oma loomingut, et see, et see on kunst ja see on vabatõlgendustest, aga vastuvõtja ehk siis kuulaja ei ole vabatõlgendustest, temal tekib ka sinna juurde veel eetiline, mis iganes moraalne mõõde ja läbi selle ta hindab ka seda tegevust, et antud juhul siis ma arvan, et, et see on ka see, see prisma, mille kaudu me mõtestame seda Steven Seagali juhtumit. Me rääkisime sellest, kas teistpidine arvamus on lubatud. Ja pealegi stiivinsikaalil, nagu kunstiga on suhteliselt vähe pistmist. Aga arvamus oli ju lubatud, ma, ma ei, ma arvan, et, et oli väga palju neid, kes arvasid, et Steven Seagal oleks võinud ju tulla ka minu enda kolleegides kolleegidest ka ERR-is on olnud inimesi, kes on pigem arvanud, et Steven seal oleks võinud haapsalusse tulla ja, ja see ei ole olnud tabuteema. Küsimus on selles, et kas tiibüanssegaal siia kutsuda või mitte. Ühel hetkel leiti, et võib-olla on parem, kui ta siia ei tule. Ja küsimus on lihtsalt, kas teistpidine arvamus on lubatud, et see oli selge selline rahva surve, mille tõttu ta ei tulnud siia kutsejaid. Hästi, aga ma küsin siis teistmoodi, et kas tabuteemad on siiski ajakirjanduses teatavad tabuteemad, näiteks enesetappudest ei kirjutata? Oi, et vastupidi, mina lugesin sellel nädalal kogu aeg enesetapust, ma lugesin, kuidas tuntud näitlejannast poos ülesse siis tuli uudised, poos üles ennast ju püksirihmaga ikka võimalikult palju detaile. Samas ma ei tea, Eesti näitlejate kohta me nii palju ei saa lugeda. Ma ei pärast eesti näitlejate surma ei kirjutatud, kui palju ta jõi, mis tema depressioon oli millegi rest Ameerika näitlejate kohta kirjutatakse, siin kehtib niisugune lihtne, selline geograafilise läheduse nii-öelda printsiip, et et me ei näita Eestis, aga ka tegelikult ju ka siin meie lähiriikides, kui toimuvad mingid noh, ütleme traagilised õnnetused, neid surnukehi või isegi seda me kindlasti see on täiesti välistatud näiteks kuidas inimesed näiteks eetris nagu surma saavad. Aga kui me vaatame, et kui see toimub kuskil, kaugel ma tea Aafrikas või, või Aasias siis me näeme iga pea iga päev rahvusvahelise telepildi kaudu näidet. Ongi nagu see küsimused. Et ühtepidi, et me justkui ütleme, et või, et surmanäitamine on nagu väga halb Kurse puutumid endid, aga siis on okei, et kui kuskil kaugel toimub on ja et siis me näitame neid kümneid ja sadu, et siis ei ole see mingi probleem. Robi. Robin Williamsi puhul oli küsimus, mis ikkagi juhtub ja see küsimus leidis, leidis laias ajakirjanduses vastamist, aga kui, kui inimene, ütleme lihtne inimene tänavalt ühel hetkel sooritab enesetapp siis me näeme seda, et ajakirjandus ei lähe seda kajastama ta ei, ta ei, ma, ma eeldan, et see on siiski vaikiv kokkulepe, et, et seda seda konkreetset teemat ajakirjanduses väga põhjalikult ei lahata. Ma väidan vastupidist, Robin Williams on paljudel, eestlastel oli kodus kangelane, tema filme vaadati. Ta oli palju rohkem tuntud kui mõni eesti näitleja. Selles mõttes läks tema surm paljudele väga palju korda. Geograafiline kaugus ja lähedus on tänapäeva maailmas on selline väga suhteline mõiste. Aga ikkagi tabuteemadest, et et kuna, kuna sa, Sulev ütlesid, et seda tabuteemadest rääkida, sa tõid ühe, ühe sellise nüansi välja, aga veel, kas meil on veel mingisuguseid tabuteemasid, millest Eesti ajakirjandus ei taha rääkida? Ei, no meil on ju, mis ei taha rääkida, meil on mõningad teemad, mille puhul on ka ettekirjutatud, millest me ei räägi, no üks on sellised. Üks teema on üks enesetapu, teine teema on kuriteo ohvrid, aeg-ajalt tuleb ka see välja, et kes on kuriteo ohver ehk siis on selline noh, väga keeruline olukord, kas see on õigustatud selle avaldamine või mitte. Ja ega see ei ole otseselt keelatud, ajakirjanikele öeldakse, et mõningatel tingimustel seda võib avaldada, see ei ole otseselt keelatud. Aga muidugi meil on, tabuteemasid on igasuguseid. Kas ma saan aru, et te tahate sel teemal väga pikalt rääkinud, mina tahaksin Ukrainast rääkima hakata, aga üks teema, mille puhul nagu Eesti ajakirjandus on suhteliselt ikkagi võrreldes kasvõi näiteks Briti ajakirjandusega ikkagi väga vaoshoitud, on meie Meie poliitikute eraelu ja, ja, ja, ja ka tervisetus. Et selles mõttes sellist klassikalist nagu Briti ajakirjandust kollast ajakirjandust Eestist vaatama sellele, et ka meil on ka mõned niisugused nii-öelda ennast tabloidina tituleerivad väljaanded, nad kohe kindlasti ei ole. Et, et see delfi paneb korraks mõned pildid Edgar Savisaare koosunud mingist naisest üles, et see, see on ikkagi väga-väga väike kärbsekaka võrreldes sellega, mida, mida näiteks Briti ajakirjandus teeb, et selles mõttes noh kõigil, kes ütlevad Eesti ajakirjanduses on, kolletab kui Rakvere raibe, et, et noh, ma ütlen, et minge vaadake natukene mõne teise riigi ajakirjandus. Et see on kindlasti üks asi, aga tegelikult suhteliselt delikaatselt suhtutakse avaliku elu tegelaste tervisesse, neist kirjutatakse sellisel juhul, kui need inimesed on ise nõus ja nõus pigem selliste õpetlikke näidetena, et et ära anna kunagi alla ja, ja alati leidub või, või noh, et anda lootust ühiskonnas või et juhtida tähelepanu sellele, et mingi mingis mingis kohas näiteks rahastamises, kitsaskoht mõne haiguse ravil, et et selles mõttes selles noh, ma ei ütleks, et need on tabuteemadega neist sellistest teemadest Eesti ajakirjanduses räägitakse märksa vaoshoitumalt ja ma arvan, see on väga mõistlik See ongi väikse ühiskonna, ma ei saa öelda mure, vaid see on või rõõm, eks, et see on väiksele ühiskonnale omane, tunneme väga paljusid ja läheb väga-väga raske on ka kedagi rünnata selle kaudu, sest tegelikult sellise eraelu paljastamine, rünnak, inimene võtab ikkagi seda ründamisel, et noh, kui kõik on korras, siis tavaliselt te kirjutate, et oinad elavad nii hästi. Nii, aga nüüd Urmeti tungival soovil, kui me hakkame rääkima Ukrainast, aga ma räägin sissejuhatuseks võib-olla sellest pisut teise kandi pealt, ehk siis see uudis, mis meile seoses Ukraina sündmuste rahvusvahelise olukorraga sellel nädalal ehk kõige rohkem korda läinud on, on seotud sellega, et USA president Obama teatas oma kiiresti, ma ütleks lausa äkki visiidist Eestisse, tulete siia kolmandal septembril. Ja loomulikult on siis tõlgendustes selle kohta öeldud, et sellega kinnitatakse kollektiivkaitse põhimõte, et ehk siis, et NATO artikkel viis kehtib. Obama näitab väga selgelt oma toetust nendele protsessidele, mis siin Kesk ja Ida-Euroopa riikides NATO liikmed riikides toimuvad näitab oma oma toetust. Kuule, kuulsime sellel nädalal ka uudis selle kohta, et praegu siin viibivad USA õhudessantväelased asendatakse tankivägede üksustega ehk siis Eestisse tulevad tankid ja see peaks justkui meile andma kindlasti juurde, et et tõesti see Eesti julgeolekuga seonduv on, on on nato ja USA huviorbiidis ja et, et see kollektiivkaitse põhimõte toimib. Ma arvan jah, et Obama visiit on ikkagi üsna märgilise tähendusega ja seda, seda mitte ainult nagu meie jaoks, et Obamat on ju tegelikult Ameerikas juba kritiseeritud selle eest, et ta välispoliitikas peaks noh, võtma nagu julgemad ohjad, et võrreldes kas oma eelkäijatega on, on tema nagu noh, nagu soo välispoliitiliselt maailma areenil kaasa rääkida noh, siiamaani olnud mõnevõrra lahjem ja, ja seda enam on vahetult siis neljandal-viiendal toimub veel siis NATO tippkohtumine, mis on ka siis Anders Fogh Rasmusseni nii-öelda errumineku tippkohtumine. Täitsa vahetult enne seda teeb siin väikese ringsõidu ta tõenäoliselt Eestis, mina seda programmi täpselt võin ütelda, kus ma sealt teada sain, et nimelt CNN pöördus rahvusringhäälingu poole. Et kas rahvusringhääling oleks CNN-ile Obama visiidi ajal partner, et siin mõned päevad tagasi enam kui see uudis välja tuli ja ja nemad soovivad siis saada nii-öelda otsepildi Air Force One'i maabumisest pressikonverentsist ja, ja võib-olla siis ka Obama annab, seal on mingi väikese live intervjuu. Et nii palju ma tean siis sellest programmist, mis võiks juhtuda, aga see ei tulnud mitte nagu siis meie välispoliitiliste asutuste või USA saatkonna poolt, vaid CNNi poolt. Et see on kindlasti väga märgiline jah, et ta siia tuleb vahetult enne NATO tippkohtumist ja eriti märgiline on ta selles kontekstis, et et kui eesti väljanud räägivad ja kirjutavad sellest, et USA president tuleb Eestisse, siis Soome väljaanded täna kirjutavad sellest, et kuidas Soome president, kes sotsi Putiniga kohtumas, et võrdlusmomente päris naljakas. Aga ega meie väljendit kirjutaksid ka, kui president Ilves käiks Sotšis president Putiniga kohtumas? Ei saanud küll aga lihtsalt see praegusel hetkel on need kaks nagu visiiti või kaks käiku nagu noh, ütleme nii, et kui on lastekiik, siis nad on nagu eri otste peal. Meenutaks siinkohal seda diskussiooni, mis toimus Soome ajakirjanduses. Kas see oli 2008 või oli veel veel varem, kui George Bush käis Eestis? Oi, see oli palju parem veel, see oli, see oli veel varem ja siis oli Soome ajakirjanduses täpselt samasugune diskussioon, et miks Soome presidendid ei saa kutset valgesse majja. Miks USA president ei tule Soome ja miks kõrgel tasemel USA ja Soome suhted on nii halvad. Nüüd sellel nädalal, pärast seda, kui Sauli Niinistö kohtus Sotšis Vladimir Putiniga on, on Soome ajakirjanduses käivitunud veelgi huvitavam protsess, et et siin on pisut leidnud juba tsiteerimist see, mida Helsinkin Sanomat kirjutas, Helsingin Sanomat loomulikult on sõnu valinud, aga aga näiteks eilne Iltalehti on oma esileheküljel öelnud Sauli Niinistö ja Vladimir Putini kohta väga, väga karmilt. Ehk siis pealkiri on olnud Irdi läänesta ehk siis eemale läänest ja see on nüüd see küsimus, mis on paljuski tekkinud, et et me näeme ju seda, et valdavalt lääneriikide riigijuhid väldivad täna kohtumist või silmast silma kohtumist Vladimir Putiniga kui suheldakse, suheldakse telefoni teel ja seega see ühele pildile sattumine ühel pressikonverentsil olemine või ühel ühes ühes ruumis viibimine tähendab juba juba väga palju ja annab, annab päris huvitava signaali. Nüüd sellest kõik meediaeksperdi meediaeksperdid on öelnud, et, et ükskõik, mida nad seal arutasid, mida Niinistö ütleb, vene meedia kasutab seda ikkagi aga selgelt propagandistlikel eesmärkidel ära, mis tähendab seda, et, et vaatamata sellele, mida seal üritas teha ja kas ta üritas olla ka rahuvahendaja see propagandavõit Putinile selle visiidi tulemusena on ikkagi selge. Ma näen, et meiega on liitunud Eesti ajakirjanduse kvaliteedivalve kork, Toomas Matson, et võib-olla Toomas kindlasti, ma arvan, kindlasti Toomas kindlasti eile õhtul vaatas, kuidas Vene telekanalid Niinistö ei vaadanud kahju Viinistu visiiti, kajastas, et minul kahjuks seda ei olnud võimalik teha, et kui, kui meil pärast on siin publikuga seal nii-öelda arutelu puhul võib-olla keegi nägi, et võiks päris huvitav teada, kuidas, kuidas siis vene nii-öelda riiklikud suuremad telekanal Nad olid seda eile õhtul, mis kontekstis noh, kas oli selline ärakasutamine, noh nagu nagu aeg-ajalt mõne mõnda Eesti poliitikut on ära kasutatud, et näeme välja nagu kasulikud idioodid on ju, et kas oli nii Niinistö, aga või mitte, samas jällegi tuletan meelde, et Soome ei kuulu NATOsse. Et Eestisse tuleb Obama seoses NATO suhetega. Väga imelik oleks, kui ta läheks NATO juttu rääkima samasse siis ei ole selle liige. Meil on liitlassuhted, selged liitlassuhted, need on lepinguga paika pandud. Soomel Ameerikal need puuduvad. Jah, no see Soome, Soome Nato teemaga tegelikult rääkisime, mis on nagu tabuteema Soome, Soome meedias, siis kindlasti NATO on Soome ühiskonnas tabuteema, kuigi mõnes mõttes on seal hakanud nagu jää sulama. Aga mis puudutab Soome-NATO suhteid, siis jah, et formaalselt, et Soome ei ole NATO-s, aga kui vaadata, kui aktiivselt Soome erinevad sõjalised üksused või, või erinevad formaadid, siis nagu NATO-ga koostööd teevad siis väga nagu tihe tegelikult formaalselt NATO-sse mitte kuuluma. Ta nad on tegelikult väga aktiivselt NATOga integreeritud. Jah, me teame ka seda, et Soomes on siiski väga kõrgel tasemel kinnitatud, et Soome on jätkuvalt sanktsioonide poolt ja pooldab seda, et Venemaa kaetakse ka karmimat poliitikat, ehk siis selline omamoodi lõhestumine Soome sisepoliitikas on toimunud ja nüüd ongi küsimus selles, et kuidas nad selle olukorra lahendavad. Nad ei ole veel võtnud nagu väga põhjaliku seisukohta sellest, et mida siis nüüd arvata sellest, et Obama tuleb Eestisse. Aga, aga kindlasti ka see diskussioon käivitub, mis puudutab nüüd veel Ukrainaga seotud arenguid, siis Sauli Niinistö sõidab täna Kiievisse ja, ja ega nüüd ajakirjandus ei ole väga palju avanud selle kohta, et mida siis Niinistö ja Putin omavahel rääkisid. On võimalik, et Niinistu võib esineda rahuvahendajana, ehk siis täna õhtul on kohtumine Petro Porošenko, ka sealt võib ka mingisuguseid mingisuguseid tulemusi tulla. Mina kuulnud ühe vahendatud eesti tipp-poliitikuga, kellel oli eelnevalt tiinistagavad, siis väikene vestlus enne seda Krimmi sõitvad niinisto agenda ikkagi oli mitte niivõrd olla rahuvahendaja, vaid kuivõrd mure nende vene-poolsete sanktsioonide mõjust Soome majandusele ja ennekõike siis valijakontsernile, et et see oli see, mis teda, mida ta ise väitis, et mis kannustas teda sinna minema. Aga selle nädalaga seoses on üks huvitavam muutus küll toimunud, nimelt järjest enam räägitakse Ukraina sündmustega seoses sellest, kui Venemaa sõjast Ukraina vastu. Ehk siis see 23 soomuki üle piiri vuramine on, on järjest rohkem tekitanud selle seisukoha ja hoiaku lääneriikides, et nüüd on tegu Venemaa sõjaga NATO vastu ja, või mitte NATO, vabandust, Ukraina vastu ja, ja sellepärast see, see see mõtteviisi muutus on, on, on aeglane, aga, aga olnud püsiv ja, ja kindlasti on siin selle nädala pildis ju väga huvitaval kohal kase valgeteks värvitud autode kolonn, mis ma ei tea, kas ta nüüd on üle piiri jõudnud või ei ole, et selle kohta on kõlanud ka väga vastakaid hinnanguid, aga see humanist taar konvoi, mille peale siis on Venemaa meedia väga palju mänginud ja mida püütakse näidata, kui Venemaa sellist jõulist sammu inimeste aitamisel. Aga samal ajal kui veokid on lahti tehtud, siis on avastatud, et need on pooltühjad ja, ja see, see, see soov inimesi aidata võib-olla võib-olla ka, aga üsna paljuski näiline. Selle kohta on muidugi yks naljakas ametlik põhjendus toodud venepoolselt et veokid on pooltühjad, et kuna need masinalt pidid läbima väga suure vahemaa ja nad ei ole kõige paremas korras, siis ei ulatud igaks juhuks, et neid nii-öelda maast laeni täis toppida, et võib-olla oleksid jäänud kuskil poole tee peal lihtsalt tee äärde seisma, et aga, aga muidugi on see see konvoi või noh, niinimetatud humanitaarkonvoi, mina nimetaksin seda niimoodi, et et väga huvitav, et, et see ei ole ju Venemaale ju tegelikult esimene kord selliseid humanitaarkonvoi siit saata, et aga, aga väga erinev on see viis, kuidas seda tehakse, et, et varem on need olnud alati, et eriolukordade ministeeriumi sõidukid. Seekord on need armee sõidukid juba see, nagu see muutus on märgiline. Ja muidugi mis teeb selle, nagu nagu kõik need paralleeli Trooja hobusele on, on see, et ju tegelikult lugege siin hiljutises akadeemias. Ants Laaneots sellest kirjutab gruusia sõja puhkemisest, et okei, onju see olukord on selles mõttes erinevad, et Abhaasia sõjast oli, olid ainult enne Gruusia sõda, nagu olid vene vene üksused seal sees. Aga aga Laansoo kirjutab sellest, et tegelikult ju ka gruusia sõja Gruusiasse ründamise ajendit kasutati ka seda et justkui grusiinid oleksid rünnanud siis seda Venemaa humanitaarkonvoi, kes sinna läks nii-öelda abi viima, et see oli nagu noh, lähiajaloost on meil ühe sõjalise konflikti puhkemise selline täpselt sarnane nagu suhteliselt sarnane käekiri nagu olemas. Et eks see on ka see põhjus, miks, miks kasutatakse neid võrdlusi Trooja hobusega. Mina olen seda endale tõlgendanud niimoodi, et nad humanitaarkonvoi, eks see peaks olema midagi väga head. Teoreetiliselt. Et ikkagi humanitaarabi ja nii edasi. Aga kui sa nüüd mõtled, et ühel hetkel koputab su ukse taga naaber ja tahab sinu koju sisse tulla, teatades, et ma tulen selle humanitaarabi tooma, kusjuures sina ütled, et mul seda vaja ei lähe, tungib jõuga sulle sisse, siis võib-olla see nagu ei ole eriti soosita, vähemalt minule küll ei meeldiks. Et abi saab alati anda siis, kui ikkagi abi vajav riik tahab seda saada. Ukraina on öelnud, et ei Me ei vaja seda. Hommikul, kui ma hakkasin siiapoole sõitma, vaatasin Euronics-ist uudiseid, seal näidati teistuma humanitaarkolonni, mis oli ka jõudnud selle samasse piirkonda. Need ei olnud mitte valged, vaid sinised masinad ja need olid tulnud Ukrainast, ukrainlased ise jagasid abi sealkandi elanikele. Et selles mõttes see olukord on hästi-hästi imelik, seal selgunud, aga muidugi see, et tegeleda, aga eks selle piirkonna tsiviilelanikel on raske. DisLuganski oli veeta juba mitu päeva olnud, et et selles mõttes ei saa öelda, et seal oleks kõik elu oleks lill ja ja see, mingeid selliseid asju ei oleks vaja, aga noh, loomulikult see viis, kuidas seda tehakse, on äärmiselt nagu äärmiselt nagu küsitav, et et, et sellele noh sihukese kontekst, millest on rääkinud, aga huvitav oli see, et, et see meediaväljaanne, kes siis esimesena, mis sa saaksid nagu Lääne teadus muutmisest, onju, et selles esimesena kirjutas siis nagu noh, mis, mis läks nagu maailma laiali, oli brittide Guardian Guardian oma olemuselt ikkagi väga selgelt selline nagu vasakliberaalne väljaanne ja, ja pigem näiteks välispoliitilise seisukohavõttudes esindanud sellist nagu aru saama, et Venemaa peab üritama mõista ja, ja me peame aru saama Venemaa erilisest rollist ja, ja neid peaksite kohtlema natukene teistmoodi, sest nad on ju noh, saagem aru on ja, ja nõnda edasi ka, et mis oli see väga nagu tore Guardian oli siis see, kes nagu välja tõi selle selle vene soomukid läksid üle piiri. Samas jällegi mina lugesin jälle enne siia tulekut, Reuters siit ja seal ei ole sugugi kirjas, et, et kas need on ikkagi vene sõjaväesoomukid või mitte, võib-olla need on sellised soomukid, mis on juba nii-öelda armeest maha võetud. Muidugi, mis tekitab küsimuse, kuidas saab üle piiri niimoodi sõita, eks üldse riigist välja viia selliseid masinaid. Aga need, kelle, kelle juhitud need masinad olid neist saanud täpselt, seda ei tea veel. Aga selle humanitaarkonvoi puhul hakkab silma muidugi huvitav huvitav areng, et, et kui vaadata, kui palju räägitakse alla tulistatud Malaisia reisilennukis, siis pärast seda, kui hakati rääkima humanitaarkonvois, siis sellest alla tulite tulistatud lennukist enam väga palju juttu ei ole, et ühelt poolt tekitades uue teema on, on see paari nädala tagune katastroof justkui unustatud ja, ja siin on kindlasti vene beer meistritel punktkirjas. No veel, ma juhiks tähelepanu, et koostöö punase ristiga, mille raames justkui pidi kogu see üritus toimuma, on ikkagi olemas ja samamoodi ka OSCE kaasamine on täpselt samamoodi ikkagi täiesti täiesti olematu, et, et see on, see on selline soolo, millega tõenäoliselt üritatakse saada tähelepanu, aga, aga mille, mille eesmärk on, on arusaamatu ja mille puhul me, me näeme ikkagi väga selgelt lihtsalt propagandistlikud soovi seda, seda diskussiooni kuhugi mujale suunata. No just nimelt, et noh, see üks pool on kindlasti selline mainekujunduslik seal, et ja ma olen ka täiesti veendunud eile tegelikult ju rahvusvahelistele ajakirjanikele näidati, et noh, tõepoolest, et nad said vaadata suvaliselt, minna suvalise selle siis mingi rekka juurde ja ja ütelda, et tehke see lahti, et seal ei olnud mitte niimoodi, et nüüd saad ainult minna teise või kuuenda rekka juurde on ju, vaid nad said ise valida need ja, ja tõepoolest, need, mis nad valisid, nende sees olidki siis kondenspiim valdavalt ja, ja mingid sellised asjad, onju. Aga eks ta nagu ta ongi nagu tõenäoliselt osaliselt ka mainekujundus. Teisalt, kui me vaatame seda, mis nagu ütleme, viimase nädala jooksul selles regioonis nagu sõjaliselt oli toimunud see oli toimunud selline asi, et et Ukraina Armee vaatame selle algsele väga suurele kohmetusele või saamatusele, mis nende puhul oli, oli suutnud nagu selgelt nagu juhtrolli juhtpositsiooni enda kätte võtta, ei suutnud terroristlikud organisatsioonid sealt üksteiselt ära lõigata. Need ei saanud omavahel nagu väga selgelt nagu noh, see on nagu niisugune nagu või siukene. Selle Kook diagramm kujutage ette, et nagu erinevad tükid, lõigud seal sees pitsamis lahti lõigatud. Et nad olid nagu suhtunud, need omavahel ära tükeldada ja nende vahepeal nendele suhtlesin omavahel nagu selgelt, nagu häiritud ja organisatsioon, mistõttu oli see nagu noh, vähemalt sõjaline operatsioon nagu liikumas, aga sinna suunas. Aga nüüd, kus humanitaarkonvoi tuleks nagu sisse, siis on selge, et Ukraina ei saa hakata seda, ma ei tea, sarnaseid lähedase piirkond nii nagu sõjaliselt ründama ja, ja üks üks teooria, mis räägitakse, on ka see, et, et siis nagu tõmmata pidurit siis Ukraina armee pealetungile ja anda siis terroristidel aega nagu puhataja ja taas näevad omavahelised organisatsioonid nagu, nagu suurendada Läheme pisut teemaga edasi raadiokuulaja ei näe, aga need, kes meid vaatavad ERE vahendusel, siis nad näevad ühte suurt valget klaasi Urmeti ees laual. On mul seda jooma hakata? Ma ei lubanud seal enne seda jooma hakata, enne, kui me hakkame rääkima sanktsioonidest ja Urmet on tulnud siis pooleliitrise keefiri klaasiga siia lavale ja ja. Nüüd õhtul programmis kaua. Keefiri juua jah, aitäh. Asja eesmärk on näidata, et et tarbige kodumaist toodet, jooge piima, jooge, jooge kee. Jah, mina minu piima tarnima piimatoodete armid on suhteliselt väike olnud kogu aeg-ajalt võib-olla kohvile piima peale pannes, aga nüüd ütleme mõned siis neli, viis päeva tagasi, me otsustasime iga päev vähemalt ühe klaasi mingit piimatoodet ära, et see on nagu selle jätk, et ma panin täna siis selle siia püsti või seda ühte asja tahtsin enne kui me läheme nende nii-öelda sanktsioonide juurde. Tahtsin veel rääkida eelmise jutu juurde. Et tegelikult oli üks 14. augustil, siis paar päeva tagasi Jaltas ju üks teine kohtumine, enne kui Niinistu sinna läks, oli, oli Vladimir Putini kohtumine duumasaadikute ja suuremate fraktsioonide juhtidega. Ja, ja see oli selles mõttes hästi huvitav, nagu kohtumine tavaliselt Venemaa massimeedia teeb sellistest üritustest tohutult kolossaalse kajastuse. Aga sel korral ei kandnud mitte ükski Venemaa suur telekanal seda üle. Seda kandis nagu opositsioonilt ost, nagu näitas neid või tema nimel on ta kuidagi nagu Twitteris seda ülekannet oma. Mis on, nagu oli, et see oli väga huvitav, et, et algselt nagu välja reklaamitud, et noh, selline megasuur üritus tegelikult reaalsuses jättis, jäeti nagu kasutamata ja ja miks see nagu, miks seda ei tehtud, see on mõnes mõttes nagu huvitava siiamaani oleks nagu mingid ühes seletus analüütikud suutnud sellele pakkuda, aga ja refereeringut sellest Putini kõnest seal on olnud sellised nagu katkendlikult erinevad meediaväljaanded, Vene meediaväljal on seda teinud ja, ja, ja, ja kui need katkeid nagu vaadata, siis Putini kõne oli seal nagu ülimalt nagu, nagu vastuoluline. Et ühtepidi nagu siseriiklikult taas nagu siuksed konsolideeruma kutsuv, et et meil on ikkagi vene noh, nagu riik ja me meil on ühine tee, meil on mingi vene eripära ja nõnda edasi. Aga teisalt nagu teisipidi jällegi rääkis seda, et me ei tohiks oma lääneliitlastega nagu tülli väga minna või lääne partnerite kaubandust ja nõnda edasi, et, et see oli selles mõttes väga nagu vastuoluline. Noh, ma toon mõned näited, et et ühtepidi Putin räägib seal, et me peame väga palju tegema selleks, et et aidata kaasa rahu saavutamisele Ukrainas ja ka teistes kriisipiirkondades ja siis järgmises lõigus ta räägib sellest, et et Vene riik peaks nüüd pea, on nüüd otsustanud või noh, tema, tema ongi, riik on ja on otsustanud anda täiendavalt, mis oli. Lähiaastatel peaks andma relvastuses 20 triljonit rubla. Et Sulev siin majandusajakirjanikuna arvestades selle kokku, mis oli 500 miljardit eurot, suurusjärk, et kui praegu on vene nii-öelda relva, kaitseväe eelarve, mingi 80 miljardit aastasest, kujutate ette, milline, millised märkimisväärse kasvuga see oleks. Et või siis teisipidi jah, et räägitakse, et tuleks nagu läänega nagu suhteliselt parandada, siis Putin ütleb, et me peaksime tõsiselt kaaluma, et äkki me peaks Euroopa Inimõiguste kohtu juriidist sektsiooni alt nagu välja minema. Sest see on ju ainult poliitiline organ. Sellised täiesti vastuolulisi sõnumeid, sõnumeid nagu anti ja, ja, aga kõnekad olid ka siis nende duuma fraktsioonide esindajate kommentaarid või vastu kommentaarid, sellel ei ole Eesti ajakirjanduse põgusalt refereeritud seda, et et sellinovski tegi ettepaneku, mis ta oli, et Putinist võiks saada Venemaa ülemvalitseja. Aga sellinovski tegi teisi intellektuaalselt huvitavaid ettepanekuid, et, et Artekis võiks taastada president Nende lastelaagri teha ja, ja nõnda edasi, et aga valdavalt kui ma vaatan neid, ütleme neid kommentaare, mis seal tuli, et siis need kommentaarid väga nagu ühte väravasse. Et hoolimata, et meil on majanduslikult ei lähe kõige paremini. Aga näete, meil on need pahad välisvaenlased ja, ja et me peame nüüd pingutama neelama alla selles, et meie riigil läheb võib-olla nagu majanduslikud halvasti, et me peame olema ühtsed, et nendest peaasi nendes välisvaenlastest nagu jagusalduse väga Vene sellises poliitpropagandas või ka riigivalitsemise ära proovitud nagu tee tegelikult. Et on öeldud, et mitme, et noh, nagu sellised sõjad või, või sõjalised konfliktid on Venemaa poolt algatatud just selleks, et oma siseriiklikel hädadel, sotsiaal- ja majandussfääris nagu tähelepanu eemale juhtuda. Jah, sa juhtisid tähelepanu sellele, et jutt oli väga vastuoluline, aga kui me vaatame, millised on tegelikud sammud olnud, siis tegelikult sammud on olnud ju kogu aeg nagu kriisi eskaleerimise suunas, ehk siis ehk siis ühtegi sellist sammupinge lõdvendust suunas me ei ole ju ju viimase poole aasta jooksul näinud. Nüüd kui, kui vaadata, et mida siis võiks teha või et kas kas Venemaale võiks anda ruumi, et ühel hetkel nad võiksid natukene natukene tagasi astuda, võib-olla ka, kui Lään astub või lääs astub tagasi, siis, siis noh, on ka selliseid hinnanguid kõlanud, et võib-olla võib-olla peaks sanktsioonidest tagasi tulema ja Ungari president Viktor Orban on siin juhtiv seisukohakujundaja, kes leiab, et sanktsioonid olid liiast ja võib-olla siin peaks nüüd Euroopa Liit sammu tagasi astuma. Me oleme laene minema kaelas. Aga me oleme näinud ka seda, et, et kui on Euroopa liit niimoodi käitunud, siis Venemaa on seda tõlgendanud kohe nõrkuse ilminguna ja siis ei ole Venemaa mitte midagi teinud, et ta ei ole Ta ei või, pigem on siis ta veelgi kiiremini läinud oma oma agressiivse tegevuse arendamisel edasi, et kas see, kas see pinge lõdvendust on õige pigem praktiline elu, näitab täna, et pinge lõdvendust ei ole lahendust andnud, nüüd küsimus on selles, et kuidas siis edasi minna selleks et et see sõjaline konflikt teie eskaleeruks siin tõenäoliselt on, on pigem ikkagi sellise karmi joone pooldajad enamuses, kes kes leiavad täna, et Venemaaga karmi keelt rääkides ehk siis sanktsioone kehtestades mitte silmast silma kohtudes Putiniga ja nii edasi, et on võimalik saavutada, saavutada paremat tulemust, aga aga Venemaaga seoses on muidugi ka huvitav see, et siin eile oli, kuulsin just ühel laval põhjalikku arutelu, kus Kadri Liik rääkis Venemaa sellisest sisemisest probleemist, et kuidas, kuidas ise sellest kogu kogu supist välja tulla ja ta ütles, et kõige suuremaks takistuseks on siin Venemaa-alaväärsustunne, ehk siis tuntakse, et et, et ei olda, võib olla igapäevaselt inimlikke, inimliku heaolu, elukvaliteedi ja kõige osas nii palju saavutanud, et, et seetõttu üritatakse näidata pisut teistsugust palet. Vähemalt oleme me siis tugevad sõjamehed, agressiivsed meil on muskleid ja et te ei tohiks meist halvustavalt suhtuda. Ja kui on nüüd nagu selline hoiak, siis on ka väga keeruline siit kuidagi edasi minna ja seda diskussiooni edasi arendada, nii et see olukord on kindlasti väga keeruline. Tahan öelda, et viimastel päevadel on pigem tekkinud arutelud, et kas sanktsioone peaks karmistama. Ja seda põhjusel, et kui tõesti osutub tõeks, et et üle piiri läksid Venemaa sõjaväe masinad et need olidki vene armee omad, siis see annab põhjust rääkida, et Venemaa on astunud Ukraina vastu konflikti. Et varem selliseid otseseid tõendeid ei ole olnud. Ja kui see see läheb niimoodi, siis tekib küsimus, kas peaks veel karmistama. Samas jällegi mida Eesti ajakirjanduses ma ütlen, et see on tabuteema, aga millest vähe räägitakse, on kuidas venelane mõtleb. See Venemaa venelane mõtleb, et mina aeg-ajalt üritan ennast panna venelase venelase seisukord, ma püüan mõelda nii nagu nagu tema mõtleks, et ma saan aru, mul on hästi lihtne nagu lääne inimese poolt seda vaadata. Me asumegi füüsiliseltki läänes Venemaaga võrreldes, aga need, et kui nüüd mõelda venelasena krimi, võtsime ära, me peame selle tagasi andma. Meeletu kaotus. Me läksime omadele, Esskoppisin Ukrainasse. Me saame peksa, eks ju. Või siis Putinile, et tema on seda kõike juhtinud. Jumal, ta jääb ju sellise Kehva valitseja muljega, et ikka täiesti peksa sai, et tal on väga raske neid otsuseid teha. Rahval on väga raske neid asju alla neelata, pigem kannatame, pigem paneme vastu lõugu edasi. Aga räägime veel pisut sanktsioonidest ja, ja sellest, et tuleb kodumaist kaupa tarbida ja seda me juba siin nägime, kuidas Urmet laval seda kõigile ette näitas. Ja see on ka üks ettepanek, mis, mida siis ka ka näiteks põllumajandusminister Ivari Padar. Ma arvan, teinud, et inimesed tarbida ja kõik kodumaist kaupa, aga sellest ei piisa. Selleks, et Eesti põllumeest aidata, et tal oleks võimalik oma toodangut ikkagi maha müüa ja siis me oleme kuulnud sellest, et on asutud aktiivselt otsima uusi turge. Pangad on öelnud, et nad võivad tootjatele vastu tulla, võivad aidata neid laenu maksta, et edasilükkamisel või, või siis ajatamisel, mis iganes, et pangad on ka siin oma oma head soovi näidanud. Euroopa liidul on meede, et Euroopa Liit võib rakendada kokkuostu või interventsiooni hindu. Ehk siis Euroopa liidul on üks, 400 miljonit eurot mõeldud selleks, et, et sellistel kriisi olukordadel põllumajandusturule sekkuda. Aga kui me nüüd vaatame, et Euroopa Liidu kogu kaubavahetus Venemaaga oli põllumajandustoodete osas 12 miljardit eurot, siis seal on, seal tuleb juba vahe sisse, see summa ei ole iseenesest nii suur. Aga aga mis muudab selle olukorra keeruliseks, on see, et, et kui nüüd ikkagi 12 miljardi ulatuses jääb toodangut üle ja seda ei ole võimalik mujale müüa, siis ühel hetkel see tuleb ikkagi siseturule surub hinnad alla, tekitab siseturul mullistusi alguses Mul on hinnad all, ühel hetkel tootjad on pankrotis ja siis hakkavad hinnad tõusma ja, ja, ja siin on välja toodud ka seda, et kui, kui lehmakarja võib hävitada siin kuu ajaga või kiiremini, siis lehmakarja taastamine võtab aega aastaid, nii et siin on väga selgelt ka need probleemid mängus, et seda, seda tootmist ei ole võimalik nii kiiresti ümber korraldada ja, ja seetõttu see, see interventsiooni hind on Euroopa Liidu üks meede, mida võiks kasutada, aga sellega on ka omad probleemid, nimelt põllumees interventsiooni hinna puhul saab ainult poole toodangu omahinnast, ehk siis isegi kui see talt ära ostetakse, siis ta ei saa ikkagi ta ei saa ikkagi oma kulusid tagasi. Mis, mis ühel hetkel justkui kriisi ajal võib, võib toimida, aga, aga mitte väga pikaajaliselt, sellepärast et põllumehe rasv ei ole. Või noh, eriti veel Eesti põllumehel ei ole ka seda rasva nii palju. Vaat siin on üks asi, et kui Venemaa kehtestas sanktsioonid, siis meie valitsus teatas, et ega, ega see laps ei ole väga suur pauk, mis sealt tuleb. Sest see kauba otsene kaubavahetus Venemaaga ei ole nii suur. Aga eestlased müüsid päris palju piima Lätti, Leetu, et siis lätlased ja leedulased töötaksid seda ümber ja müüksid edasi Venemaale. Aga nüüd ei saa sinna seda müüa, et selles mõttes see varjatud varjatud probleemid on tunduvalt suuremad. Et kokkuvõttes see probleem on suurem, kui me oleme osanud arvata. Lähen teemast tagasi sellest, mis Sulev ütles, et kuidas Venemaa inimesed sellesse suhtuvad, mis Ukrainas toimuvad, et Venemaal on üks selline veel enam-vähem noh, ütleme vaba avaliku arvamuse uurimisfirma nagu Levada keskus, et mängin, Juhan Kivirähk on siin kuskil oli, et ta parandab, kui ma eksin, et et Levada keskus on teinud väga korraliku uuringu sel teemal, et kuidas Venemaa erinevatesse Ukrainaga seotud konflikti küsimusse suhtub? Jaa jaa, tuleb nagu näiteks 52 protsenti Venemaa elanikest leiab, et et Ukraina on saanud lääneriikide ja USA Marian etiks ja ajab Venemaa vastas siis poliitikat, aga noh, 52 protsenti, aga samas ütleme et märkimisväärne hulk 26 protsenti ja Venemaa elanikest neid, kes leiavad, et Ukraina teeb seda selleks, et arendada, muutuda demokraatlikumaks, suurendada oma sõltumatust. Ja et ta teeb seda Ukraina riigi nii-öelda läände pöördumise heaks. Et me võime ütelda alati, et oi, et see Venemaal kõik see tulemus on halb, aga vähemalt selle küsitluse järgi vaade, kes järgi vähemalt 26 protsenti neid, kes tegelikult näevad. Nad mõtlevad ju täiesti nii nagu meiegi siin. Et ei maksa nagu alati nagu ühtlustada, et ütelda, et üldistada, et kõik venelased on halvad. Ei, mina ei tahagi seal, kusjuures esimene vastuseid ei pruugi ka omavahel minna nagu vastu olla. Nad võivad ühtida isegi. Ma ühe sanktsioonidega toimetulemise meetme tooksin veel välja ja ma olen kuulnud, et Eesti kalamehed on teinud ettepaneku, et et juhul, kui ei ole võimalik praegu Venemaale kala müüa siis võiks selle praegu kehtiva kvoodi lükata justkui järgmiste aastate peale, et siis tohiks järgmistel aastatel rohkem püüda. Ja praegu lihtsalt puhatakse tehakse vähem tööd, aga selle võrra järgmistel aastatel püütakse rohkem, kui turud on lahti ja siis on ehk võimalik see kauka maha müüa. Et see on omamoodi kaalumist väärt ettepanek, aga, aga see ei ole nii lihtne, sellepärast et selleks tuleb ka Euroopast saada kooskõlastus ja ja ma ei ole kindel, kas kas seda tahetakse Euroopast anda, et noh, võib-olla kui, kui selline meede rakenduks, siis, siis järgmisel aastal kalad oleks muidugi natuke priskem, on nii et omamoodi omamoodi huvitav ettepanek on see küll, aga. Aga seal on jälle see küsimus, on nüüd see küsimus, et kas me siis sööme ka nendel aastatel nagu rohkem et inimesed ikkagi nagu tarbivad kassasse koguse. Seda küll, aga siseturu tarbeks ma ei pidanud siseturgu silmas, ma pidasin seda silmas, mida Eesti kalamehed on eksportinud, eriti just Venemaale, et, et siin on kindlasti võimalik võimalik mingeid arenguid teha. Aga, aga vahetame teemat ja räägime ühest huvitavast siseriiklikust diskussioonist, mis sellel nädalal on avalikkuse ette jõudnud ja majandus- ja taristuminister Urve Palo on öelnud Läänemaal, kus ta sellel nädalal käis kahenädalasel visiidil päevasel kahepäevasele. Vabandust jah. Kahe kahepäevasel visiidil ja ta ütles, et et Eesti võiks kaaluda maksuerisusi ettevõtetele, kes paiknevad väljaspool suurlinnu ja osalt on see kantud diskussioonist, mis on siis avalikkuse ette jõudnud. Eelmisel nädalal, kus pandi kinni auto juhtme pude sõlmimise firma PKC teha, saab seda tähele veel kinni panna, seda pannakse kinni ja üks 300 inimest kaotab töö. Ja, ja selle puhul on öeldud ka seda, et, et see tehas pannakse kinni põhjusel, et Haapsalus ei ole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu ja, ja siis on öeldud veel sinna juurde, et, et täna me oleme siis olukorras, kus tööjõupuudus on ühel hetkel tekitanud tööpuuduse. Nii ja küsimus on nüüd selles, et et mida siis ikkagi teha maapiirkondade toetuseks, milliseid meetmeid rakendada, et seal oleks piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, et firmad ei oleks olukorras, kus nad tööjõupuuduse tõttu on sunnitud oma tootmise sulgema. Ma küll ei saa aru, missuguse regionaalseid maksusoodustusi peaks tegema, mis maksule, mis, mis meelitab, et võtame sotsiaalmaksu või et miks, kui sotsiaalmaks oleks näiteks Haapsalus väiksem sotsiaalmaksu pealt arvestatakse tulevast pensionit, miks peaks Haapsalu inimesed vähem pensioni saama? Tulumaks peaks seal väiksemal alal Morris Trish ennast ka kohe haapsallu sisse. Või siis ütleme ettevõtte tulumaks, et seda ei olegi väga raske, on null protsendile nagu soodustust anda. On olemas muuseas sellised asjad nagu kohalikud maksud Nende kaudu saaks teha justkui regionaalpoliitikat, aga valitsus on kogu aeg meil Tõmalane kohalikke makse maha näiteks tallini üritas ka kallimad siis müügikäivet teha, pannes müügimaksu juurde, pärast seda tõmmati müügi maksme lihtsalt maha, meil ei ole sellist asja enam olemas. Kodualune maa on üle riigi vaba, eks ju. Kuidas sa soodustad? Võib-olla oleks nagu parem natuke konteksti avada, kus nii-öelda regionaalsete maksusoodustust ei tee, nagu tekkis, et tõepoolest, et Urve Palo andis, käis siis Läänemaal kahel päeval ja siis pist esimese päeva järel andis kohale Igalühel Lääne Elule väikese kommentaari ja kus on siis nagu noh, nagu saime loo viimases lõigus on see, et kui ta ütles, et võiks kaaluda ka mingeid reaalselt maksuerisusi ja, ja see oli tõesti vist kaks lauset tal sellest ja ja siis tekitas nagu nagu tormi ja siis läheb elus on pärast hiljem tehtud nagu siis nagu uus intervjuu sel puhul ja küsitud, mida ta siis täpsemalt silmas pidasid sama, mida sina küsisid, et noh nagu, et et kas see on tulumaksusoodustusega või et see ei ole võimalik teha, on ja, ja teine siis ta ütleb, et ah, et võiks nagu kaaluda äkki kuidagi tööjõumaksjana kuidagi nagu regionaalselt nagu vähendada. Tegelikult, ega, ega see, see ongi nagu öeldud, välja üks lause, millele mingeid nagu sihukesed noh, nagu konkreetset sisu pole ju antud, et et et mida, see nagu noh, nagu tihti nii et noh, nagu ütleme välja mingi populaarseidee, kuidas midagi laiali jagada, aga kuidas, kuidas sa selle asemel kõrvalt midagi juurde koguda, et selleni me ei jõua? Minu meelest oli, sellel nädalal ilmus üks väga hea lugu, ALS Postimees kirjutas Oliver Kund, siis rääkisite meelitusprogrammist Ida-Virumaale. Riik meelitas sinna noori juriste, maksis neile ka tuhandeid eurosid selle eest sinna elama läheksid. Üheksa inimest võtsid vastu, kolm jäi siin ülemaksid tagasi, tulid tulema. Ei meelita isegi, maksad raha peale inimesi, tõmba lihtsalt mujale elama minna. Või siis ütleme, elupinnad, et vaatasin järgi, Kohtla järvel võid osta seal 3000 euroga neljatoalise korteri. Aga ega ei näe erilist tungi, eks. Mustla järvele. Et muidugi me võiksime ehitada ka uusi üürimaju nagu on Urve Palol ka kavas. Kihvt idee, aga samas on võimalik ka kolhoosikeskustes osta terve terve paneelmaja endale terve kortermaja, mis on tühi väga odava hinnaga. Aga ei ole näha, et inimesed tormasid kuhugi kolhoosikeskustesse. Noh, hästi üks meede kõlas, et kuidas me võiksime maapiirkondades tööjõu puuduse probleemi lahendada, et, et, et ostame siis kolhoosikeskustes kortermaju, renoveerimine ära, anname sotsiaalkorteritena välja ja sellisel juhul tekib sinna mingisugune hulk inimesi, kes võiksid justkui siis ühel hetkel mingisuguse tootmise puhul oma oma töökäed. Pigem on asi selles, et need maainimesed peaksid ise hakkama töökohti looma oma äri avama. Kuidas selleni jõuda, see on küsimus, kuidas panna inimesi ettevõtlikeks? Selles piirkonnas on noh, rohkem kui sellised, ütleme niimoodi, et sihuke klassikaline, vilistub siin. Sulev Valner, ma hakkasin mõtlema, et kuskil eile oli su nimi, sinu imesid oli tehtud, Sulev Valner, Sulev Vedler kokku pandud kuskil portaalis oli tehtud hübriidnimi. Et Sulev Walder oli valge, tuleb, on üks neist, kes on nagu maale läinud ja ja tema seal tõesti seal Haanja ma kuplite vahel seal elab. Aga minu meelest on suurema proovimine on sellistes nagu endistes nagu kolhoosikeskustes, kus ongi täpselt sellised nagu suured kolmekordsed paneelmajad kus see kogu selline, noh, nagu elukeskkond ikka esteetiline jõuga, siis ma ei räägi ainult et seal noh, mingist sellisest infrastruktuurist, mis on ka puudulik, on ju. Et see ongi nii selline, et siin ei taheta minna. Et see ongi see probleem, et et see ei ole ainult see, et, et kas sul on see karp olemas, sinna minna või mitte. Ja aga ma tulen siin ühe oma vana teema juurde tagasi, et mind siiski hämmastab, et kogu selle teema juures arutletud selle üle, et kuidas regionaalselt võiks võiksid kohalikud omavalitsused või siis suurem kohalikku omavalitsust paremini toimida, sellepärast et kui me võtame nüüd selle Haapsalu näite, siis inimesed sõitsid sinna üle Haapsalu kokku. See oli, oli korraldatud küll ettevõtte poolt, aga kohalike omavalitsuste võimekus natukene paremad, et infrastruktuuri pakkuda, selleks et oleks ka tagatud rohkem tööjõudu, seda seal ei olnud piisavalt rakendatud ja see võis olla ka üks põhjus, miks siis tehase ühel hetkel lahkus, tõsi, võib-olla on, on pisut vähe räägitud sellest, et tehase tööjõukulud on liiga suureks läinud ja seetõttu ka see on üks põhjus, miks, miks see tehas on ära kolinud ja, ja seetõttu ka siin ükskõik milline teine lahendus ehk siis regionaalhalduse vallas. Noh, ma ei tea, parem bussiühendus, mis iganes ei oleks seda haapsalu tehast peast päästnud. Kuna ma olen ise nagu Läänemaaga seotud, siis natuke ka nagu veidi mõnda inimest isegi tean, kes on nagu töötab, et et inimestele tegelikult see, et aasta lõpus suletakse teada tegelikult juba mõned kuud tagasi. Et lihtsalt nüüd tehti see nii-öelda otsusele ja, ja ja seal ei käinud tööl mitte ainult Haapsalu inimesed, vaid ka kogu maakonnas käis seal väga palju inimesi. Ja see arvamus, et sa ütlesid, et 300 inimest kaotab töö, et tõenäoliselt ikkagi kaotavad ja et valdav osa enamus kaotab seal tööd, sest sest need nooremad inimesed, kellel on pered, et nad ei hakka käima Keilas tööl. Aga küsin nende kohalike inimestega, et mis on nagu peamine põhjus on siis peamine põhjus on ikkagi üteldakse, et et me ei ole enam selline odava tööjõuga riik. Et, et praegusel hetkel PKC tegelikult noh, et me räägime, viiakse Keilasse see tegelikult see koguse kontsern liigub praegu rohkem ikkagi sinna suuna, et et need tööd, mida pealt Eestis tehti, hakatakse edaspidi tegema Serbias ja leedus. Ehk kus on tööjõukulud ikkagi madalamad. Noh, me ei ole enamusega odav odava allhanke või odava tööjõuga riik, et me peame sellega nagu arvestama. Ja kui me räägime sellest on siis nagu nagu riigi võimalused, siis pigem on riigi võimalused just selles valdkonnas nagu soodustada või ütlesingi strateegilise reforme, et et nii-öelda astuda nagu samm edasi meie, millises majandusstruktuuris. Siinkohal paneme tänasele rahvateenrite saatele punkti ja olgu siis raadiokuulajatele öeldud, et praegune arutelu jätkub veel poole tunni jooksul. ERE portaalis võite seda vaadata ka video vahendusel. Täna olid siin Paide arvamusfestivali ERR-i laval rahvateenrite saates Sulev Vedler, Urmet Kook ja