Tere hommikust, head raadiokuulajad. Väga tore, et te olete Siuke ligidal ja loodetavasti asunud kuulama jutusaadetest, meie külaline täna on tõesti väga tore, sobib tänasesse küll, ilma poolest väga tõsisesse hommikusse imehästi. Tere hommikust, manismiling, tere hommikust. Ja teistest põhjadest põhjustest rääkides, miks tegelikult see tänasesse hommikusse väga hästi sobida on paari nädala tagune presidendi roosiaia vastuvõtt, kus ta just nimelt tõstis kaitseliitu esile andes tänu kivikaitseliidule. Teiseks möödub tegelikult täna ju 20 aastat, et vene vägede väljaviimisest Eestis. Kolmandaks algab homme esimene september, mis tegelikult peaks kõigile meile meelde tuletama seda, et õppimine ei lõppe ära koolis lõpuaktusega. Sa oled ise ka näide sellest sellepärast et sinust kui sellisest komöödianäitlejast on saanud riigikaitse õpetaja ja kaitseliitlane pika staažiga muidugi kui tõsiseltvõetav, ma loodan, et see meie tänase hommiku jooksul ka selgub. Madis, kas kaitseliidus tegelikult nalja saab ka? Oo jaa, saab ja, ja peabki saama ja, ja kaitseväes saab ka nalja, et, et. Seda mingit konkreetset situatsiooni kirjeldama hakata siis ilmselt, ega kuulaja aru ei saa, sest need on väga sellised, et oma oma situatsiooni naljad, aga, aga selline huumor ja kohati ka must huumor aitab üle saada rasketest hetkedest. Et mida, mida, mida rohkem inimene oskab situatsiooni ja ka iseenda üle naerda, seda, seda tervem ta tegelikult joon. Sa võiksid rääkida vabalt bar anekdooti, kaitseliidust, sõjaväelastest. See tuli äkki äkki minu peale praegu veel kord? Neid igasuguseid sõjaväeanekdoote on maailmas väga palju, sellepärast et igav sõjaväeline struktuur oma olemuselt on hästi suur. Igas sõjaväelises struktuuris on piisav annus bürokraatiat, mis toodab kirjeldamatult kentsakaid olukordi. Aga, aga veel kord jah. Nad on kõik sellised oma hetke asjad, et nad ei, nad ei ole, ei pruugi olla arusaadavad kõigile. Kas leitnant Madis Milling hommikurutiini kuulub ka jooksuringe kätekõverdused? Pigem mitte, et et mõnikord harva mind tabab mingi hoog, aga, aga üldiselt ma olen piisavalt mugav inimene. Mitu kätekõverdust, mida sa teed, ma vaatasin, kusjuures kõrgemas sõjakoolis võib sinu vanuses mees tegema kahe minuti jooksul 70 kordust. Ei, no on nii kõva mees, ma ei ole, need on, need on sellised tegevteenistuja normid, et ma viimasel ajal ei olegi väga-väga mõõtnud, palju ma neid kahe minuti jooksul teen, aga nii palju kohe kindlasti mitte. Kuidas sinu igapäevaelu kaitseliitlasena välja näeb, kas sa teed elus mingeid teisi valikuid või kas see kohustab sind, sa oled 24 aastat olnud kaitseliidu liige. Ega olla kaitseliitlane ei ole, ei ole väga igapäevane elu. Et kaitseliitlane on eelkõige ikkagi vabatahtlik, kes teeb oma põhitööd ja selle kõrvalt on kaitseliitlane. Kaitseliit ongi ühiskonda selline siduv organisatsioon, et kuhu, kuhu kuulub väga eripalgelisi inimesi alates alates keevitajast lõpetades kirurgiga ja kõik, mis sinna vahele jääb, et noh, need inimesed ikkagi teevad oma põhitegevust ja siis vajalikul hetkel on ka kaitseliitlased. Kaitseliitlaseks olemine ei ole selline 24, seitse, aga, aga loomulikult see kohustab. See kohustab. Sinu jaoks ikkagi kehtivad kehtivad normid sest isegi siis, kui ma tänaval ei ole vormis, ehk siis sõjaväevormis ma ikkagi esindan oma organisatsiooni. Et. Mis see tähendab, sa lähed vahel intuitsioonile, kui sa näed ebaõiglust, kui või kui vanatädi läheb raske kotiga. See tegelikult ei ole need kaitseliitlase kohustus, ainuüksi see on iga iga normaalselt mõtleva inimese kohustus aidata seal, kus abi vaja on. Aga, aga ikkagi olles jõustruktuuri liige oled sa sellise teravdatud tähelepanu noh, lihtne näide, et kui suvalise firma suvaline kallur sõidab kruusateel kraavi, ei ületa see võib-olla isegi uudisekünnist. Kui kaitseväeveok seda teeb, on ta esilehtede uudis. Et noh, kasvõi teistsugune näide, mida ma olen ka päris tihti toonud, et kui juhtumisi homme päästaksin uppuva lapse siis oleks lehtede esikaanel pealkiri, näitleja Madis Milling päästis lapse. Julgeme homme jääks purjuspäi autoroolis vahele. Siis ma olen kaitseliitlane, leitnanti, riigikaitse õpetaja, kes juhtis autot joobes päi. Et see, see on see, see moment Kas sa tunned seda, et sinu selline näitleja ja koomik, näitleja, eriti veel näitejuhtimise taust kuidagi mõjutab sinu Kaitles liitlaseks, tõsiseltvõetavust olemist? Analüüsivõimet võimetute inimeste jaoks kindlasti, et noh, ma olen ka seda kohanud, et vanema põlvkonna kaitseliitlaste, mis kurat, mingi kloun tuleb nüüdse metsapüssiga mänginud õnele see kuulus lause kui Ivo Linna, kes küsitakse, et sa oskad küll toredasti lauda, aga mis tööd sa teed? Midagi pole teha, see nii on ja, ja see on selline maailm, aga aga pigem, pigem tuleb see kasuks, sest sest nii lahinguväljal kui laval kehtib reegel kohane ja improviseerin. Et kujundlik mõtlemine stampidest Väljavaatamine väljaspool kasti mõtlemine. Et see on nii laval kui, kui, kui metsas oluline oskus No kui, kui sa peaksid improviseerima praegu metsa minnes ja sinna jääma kolmeks päevaks, et sa saaksid seal hakkama ilma igasuguse, kui sa läheksid täpselt nii, nagu sa praegu siin oled sul mitte midagi. Kliima ei läheks kunagi metsa. Tavaliselt on mul väike selline multitööriist, kus on nuga ja vajaliku püksirihma küljes. Loomulikult ma ei kanna mingit meetri pikkust bussi, kogu aeg sellist Rambo ellujäämisnuga kaasas. Aga, aga ei, metsa minekul tuleb ikka teha alati. Väikesed ettevalmistused. Ma tahtsin pigemini seda küsida, et kas tõepoolest sa saaksid söönust nagu sama, muide lõkketoitude raamatus kirjutad maa mõõnast ja, ja saarepuuviljadest ja. Et siin on need suur vahe kas saada söönuks või jääda ellu. Söönuks saamine on üks asi. Ellujäämine on diametraalselt midagi muud. Jah, ma jääks ellu. Ja sa tunned tõepoolest metsa nii hästi, et sa sa tead, kust kohast jänesekapsast otsida ja kustkohast merikapsast? Jänesekapsast oskab otsida iga laps, et selles ei ole need probleeme. Kas ma mõõna ja kõiki neid teisi asju ei tunneks ära? Hakkama jah, juurikad on oluliselt toituvad kui jänesekapsas, aga, aga jah, kasvõi kasvõi ka noortega, et me tutvustame, räägime küll nendest asjadest, aga aga see ei ole kas või kaitseliidu noorteorganisatsioonide, noorte, kotkaste kodutütarde, siis see ei ole eesmärk, koolitada lastest selliseid ellujäämiskunstnikke, kes Ameerika filmide eeskujul lähevad metsa ja keedavad männikäbisuppi ja elavad aasta otsa, nii et keegi neid üles ei leia, et see ei ole eesmärk. Mida te õpetajad, tõepoolest, olete riigikaitse õpetajaga Keila koolis ja sinu õpilaste arv on 16-lt kasvanud 52-le. Üks sinu kolleeg on sinult küsinud, et kas õpetad lapsi tapma. See oli näitlejast kolleeg, olgem täpsed. Jah. Tavaliselt tekivad sellised eksiarvamused infopuudusest ja, ja just kui me räägime nüüd sellistest vanema põlvkonna inimestest, kellel oli kokkupuude nõukogude aegse sõjalise algõpetusega mis oma eesmärgilt oli tõesti valmistada noormehi eto, see oleks nõukogude armees siis tänapäeval see nii ei ole, et me tänane riigikaitse õpetus gümnaasiumis seisab sellisel kolmel vaalal. Üks on arusaamine ja mõistmine ehk mis asi on riik, kes olen mina, mis on riigikaitse? Riigikaitse on enesekaitse, see arusaamine, teine on, ütleme, informatsioon, mis puudutab eelkõige noormehi, et, et mis asi see ajateenistus on ju ja mis on kaitseväelase karjäärimudel ja ja mida seal tehakse ja nii edasi ja nii edasi. Ja kolmas on puhtad, praktilised oskused alates elu päästvast esmaabist, lõpetades sellega, et mis asi on kaart ja mis pidi käib kompess käes. Et sellist nii-öelda sõduriks koolitamist ei ole. Mida need noored oskavad, kui nad sinu juurde tulevad? Sõltub sõltub sellest, kus kohas noor inimene elab. Kui me räägime kõigest sellest, mis nüüd Tallinnast väljapoole, siis on noored oluliselt paremate oskustega ja minul ei ole ka hullu, minu noored Keilast Keila ümbrusest-Keila, mis on selline valdavalt aedlinn, et, et noored inimesed oskavad nuga ja kirvest käes hoida, aga aga kui mõni kolleeg on viinud oma sellised Tallinna kesklinna või Lasnamäe kooli õpilased metsalaagrisse, siis siis kõigepealt tuleb tükk aega rääkida, mesi on kirves ja kuidas puid lõhutakse. Sest selline selline käelise oskuse pool on hääbuv teadvus. Tänapäeval. Sa oled väga palju ise oma intervjuudes rääkinud ka õpitud abitusest, uju, uju, milles õpitud abitus noorte puhul nagu väljendub, kas see väljendub selles, et tegelikult ei saada hakkama, kui sa pead olema ilma elektrita ja ja sellega, et radikas ei anna soojanurgas? Lihtsalt, et et inimesed, noh, see on aja märk, et kõik, kõik maailma asjad, mis töötavad elektriga, hõlbustavad meie elu on ju kirjeldamatult toredad ja vahvad asjad ja ega mina metsas ka hambad ristis, kompassi ja kaardiga ei liigu. Loomulikult mul on GPS. Aga mul on ka kaarte kom, pass, sest kui GPS äkki ei tööta enam, patareid saavad tühjaks ja ma olen unustanud, mida ma kunagi ei tee varupatareid kaasa võtta. Et siis siis mul on ka variant b olemas. Miks seda kõike noortele vajan? Seda on vaja eelkõige selleks, et kui me räägime nüüd oma riigi ja rahva julgeolekust, siis eelkõige ei räägime mitte nüüd sellest, et me peame kuskil kaevikus kaitsma ennast kellelegi rünnaku vastu. Ka julgeolek hakkab sellest pihta, et sa oled omaenda kodus, kus juhtub enamus traumadest, mitte ei juhtu kuskil lennukiga alla kukkudes autoõnnetuses, vaid kodus, et oskad tegutseda, et sa ei lähe paanikasse, et sul on olemas elementaarsed esmaabivõtted või kui sul läheb kodus elekter ära. Sa ei tegele ainult sellega, et sa külmud ära ja istud telefoni otsas kellelegi kuhugile helistada, üks üks kahte midagi muud teha ei oska. Ja ma olen ise kahjuks olnud situatsioonis väga raskel autoõnnetuses, kus ise küll õnneks osaline ei olnud, ma lihtsalt sattusin sinna autoõnnetuse koha peale. Ja nii kurb kui see ka ei ole, siis enamus inimesi oskas teha, mida telefoniga pilt. See on hea märk. Kui palju neid hetki on, kui sa oled tegelikult nendest oskustest? Tõesti neist on kasu olnud või või seal tänulik olnud, et sa kõike seda tead. Õnneks ainult üks kord, see sama raske autoõnnetus, kus saite kedagi aidata sai, sai aidata küll ja õnneks sattus sinna veel kaks kaitseliitlast siin autoõnnetuse koha peale. Et me suutsime süsteemselt tegutseda senikaua, kuni jõudis kohale politsei ja päästeamet. Aga aga kõikide nende oskustega ja kui me räägime selliseks kaitseliitlaseks olemiseks, ei kaitseväelaseks olemiseks, siin kehtib ju üks reegel. Ma õpin kõike seda selleks lootuses, et mu seda mitte kunagi vaja ei lähe. Nendest praktilistest oskustest natuke kaugemale rääkides, siis ma lugesin ühte uuringut, kus uuriti, missugused on tänapäeva noorte väärtushinnangud, see oli pikk nimekiri asju, aga seal alguses olid kõrgharidus. Vahvad sõbrad, tööalane edukus, materiaalne kindlustatus. Karikad, vanemad, kodumaarmastust, eneseohverdust, Isamaa pärast või ma ei tea, võib-olla, mis nüüd. Vaatelised asjad võivad olla, nendesse saatus ei olnud. Aga, aga kui me vaatame sedasama noort, siis ta on sündinud-kasvanud Eesti Vabariigis kus iseenda vabariik on nii elementaarne, et sa ei mõtle selle peale. Ma toon teise näite, et kui sa pole iial ööbinud metsas külmas mitu päeva ilma soojad ussita siis sa hakkad hindama seda, et küll on hea ikka sooja duši alla minna ja küll on hea omad linad ja aga kui sa seda iial pole teinud, siis soe tuss, et kraanist tuleb soe vesi, see on nii elementaarne, et sa ei mõtle selle peale. Sa ei väärtusta seda. Et kindlasti vanem põlvkond väärtustab seda rohkem, sest nemad on. Nemad on oma riigist ilma olnud. Seisab nüüd eesmärk olla, et tagu ta tänapäeva noort inimest selle mõtteähvardusega too aga võtvat, kui sul oma riik ei ole, mis siis juhtub? Neid asju tuleb väärtustada natukene läbi läbi teiste asjade, aga aga see tuleb loomulikult ei saa ju. Ei saa ju ka väikese lapse käest nõuda, et ta väärtustaks nüüd midagi muud peale mängimise selles eas mängitaksegi, mingis eas tehakse muid asju, mingis eas tulevad muud väärtushinnangud, et andkem aega atra seada. Aga sa usud, et need noored jäävad Eestisse ja neile läheb nagu Eesti selles mõttes korda. Et noh, kõik ei soovisid kuhugi ära minna ja neid kõik kindlasti mitu. Ja, ja see on ka täiesti täiesti normaalne, et tuleb käia ja vaadata ja olla ja ja kui, kui kasvõi osad tagasi tulevad, siis on ju väga tore. Aga mina saan küll öelda, et, et ma näen nii, et noorte mõttemaailmades sest kui vaadata kas või selliseid gümnasiste kümmekond aastat tagasi, siis tänapäeva noored on juba oluliselt Oluliselt mõtlejamad ja nende väärtushinnangud on on vähe. Ütlen, ütleme, meeldivad minule rohkem. Ja, ja siin on ka väga loogiline põhjendus, et inimese sellised väärtushinnangud hakkavad ja kustkohast kujunema kodust ja reeglina sellises vanuses viis kuus ja reeglina vanemate pealt. Et kui me räägime nendest lastest, kes olid vanuses viis, kuus kuskil 90.-te keskel kus elumärksõna oli kõik müügiks raha on meie jumal siis loomulikult sellised, kui väärtushinnangud pannakse sulle lapsepõlves paika, siis neile sellised on ka need sinu hilisemas elus, et tänapäeval on, on näha nihet Paremuse poole rääkides sinu enda ajaloost ja sellest, kuidas sa kaitseliitu sattusid, siis vastasid kaitseliit 90. aastal, kui sa veel tegelikult Tallinna pedagoogilises Instituudis donna Audonase siis näitejuhtimist õppisid ja muide, sinu kursusevennad on rääkinud sellest, kuidas sa juba Pedasse loengutele tõid kaasama, teete püsse ja puhastasid ja näitasid poistele, kuidas need lahti käivad. Nad eksivad, see ei olnud, teete, see oli kolm, üks, üheksa, üks, üks, aga jah, ma tulin, ma tulin valvest ja, ja enne kui, kui ma sain minna riideid vahetama, tuli hüpata kohe esimesse loengusse sisse ja seal ära käia ja ja siis temaga kallitele kursavendadele mööda minnes harivat relvaõpet. Aga see on igapäevane, need olid sellised erakordsed olukorrad ikka. Seidrana relva sain kaitseliidust. Kas sul praegu on ka isiklik relv? See on väga huvitav küsimus. Sai kommenteerida. Ole nüüd nüüd väga asi, mis peaks olema laiema üldsuse asi, mis mul kodus on. Kui palju sa tegelikult muretsed selle pärast, et lugedes USA uudiseid paratamatult Maidan iga nädalaga, ütleme, kuus korra satub seda, et õpilased tulevad, lasevad oma õpetajad maha või mingit koolitulistamisi, wet, noored tulistavad ja ja see relvaga üldiselt käiakse ümber nagu ikka, üsna suvaliselt. Igalühel on õigus nagu relva omada. Jah, siin on nüüd, siin on nüüd selline kummaline kurioosum, et jah, need koolitulistamised ja asjad, mis Ameerikas on aset leidnud, need on väga sellised kahetsusväärsed juhtumid ja loomulikult need jõuavad maailma meediasse. Nii see on. Enamus mõrvu tehakse kööginugadega kirvestega tablettidega, keegi lüüakse taburjetiga maha, me ei hakka ju algatama kampaaniat, keelame ära taburetid? Et tulirelv on selline natukene mütologiseeritud riist. Vaat kui seesama õpilane seal koolis oleks teised õpilased ära tapnud kirvega. Kas me siis algatasime kampaania, et ärme tsiviilkäibesse kirveid luba ei algata? Tulirelvad on, aga tulirelv on samasugune tööriist nagu, nagu akud, relvi, mootorsaag, tal on lihtsalt tema kasutamise eesmärk on teine ja ega ega relvad ei tapa. Tapavad ikkagi inimesed. Et siin algab nüüd ikkagi pihta sellisest relvakultuurist ja, ja kui me toome veel teise sellise näite, et Ameerika ühendriigis riikides on tsiviilkäibes kõige rohkem relvi Texase osariigis osariigis, kus on relva kandmine avalikult lubatud. Ja seal on kõige vähem relvadega sooritatud kuritegusid. Ja kõige vähem relvaõnnetusi. Sest relva käsitsemise kultuur hakkab suhteliselt maast madalast pihta. Et ka mina oma õppes ma tutvustan õpilastele käsitulirelvi. Ma räägin nende ohutust käsitsemisest, ma räägin sellest, et nad ei ole mänguasjad, ma õpin, õpetan neid relvi ohutuks tegema. Kõike seda selleks, et kui juhtumisi kasvõi õpilane näeb oma naabri last, kes on oma isa tagant kuskilt võtnud ära hooletult hoitud relva. Et oskab kasvõi sellest teada anda, et oskab seda ohutuks teha, et, et siin on, siin on relva kasutamise ja käsitsemise kultuur, mida kahjuks meil ei ole olnud pikki aastakümneid, kus relva tulid inimeste jaoks keelatud. Kas sinul selline militaarne huvi pärit on? Geenidest, et mul vanaisa oli kaitseliidu ohvitser ja võib-olla sealt aga ilmselt sai minu huvi alguse varajases teismeeas, kui ma lugesin läbi kõik mitte kõik kõiki raamatuid läbi lugeda, aga palju raamatuid, mis olid tol ajal selline peidetud ja keelatud kirjandusjuhtimist õppima. Sellepärast, et tol aastal ei olnud lavakunstikateedrisse vastuvõttu, oleks korrektne vastus? Jah, sellepärast enamus meie kursust seda tegi plaaniga olla aasta Pedas ära, et vältida Nõukogude armeesse sattumist. Ja siis minna lavakasse, aga, aga ega keegi keegi meid sinna ei läinud. Jah, sinu kursusevennad on Sepo Seeman ja ja Hendrik Normann ja, ja kõik, mis sa Kuljest mäletad? Et seda mäletan, see on kõige sellisem valdav emotsioon, et meil oli fantastiline kursus. Ja sellepärast enamus meist nagu mõtlesin, astusid Pedasse selleks, et olla seal aasta lavaka poole, aga mitte keegi ei läinud. Sest kursus Ženja. Sa siiski ikkagi tegutsed ju komöödianäitlejana ja ja tegelikult sa tõid kaasa ka praegu vana Baskini teatris kahes repertuaari tükis minu meelest, miks sa seal kaasa teed? Ütleme niimoodi, et, et kui, kui nüüd saate alguses oli raskuskese raskuskese kaitseliidu peal, siis, siis siis minu enda jaoks on, on raskuskese ikkagi teatri poole peal. Et vana Baskini teatris ma olen olnud nüüd viimased viis aastat ja, ja küll harva, aga ühte etendust õnnestub ka Estonia teatris mängida. Aga Ma olen vabakutseline näitleja ja ja ma teen seda. Seda ikkagi pidades enda jaoks nagu prioriteediks number üheks. Et kaitseliit on, on kõrvaltegevus minu jaoks, mis kohati muutub põhitegevuseks. Aga miks ma teatris olen? Sellele küsimusele on ikka kuradi raske vastata. Kas sinu näitlejana sa tunned, et sinu sinu tipphetked jäävad aega, kui ta Henrik normanni ka koostööd tegite vanade kobedad ja Silvia Valdur, millega sa tegelikult ju ülevabariigiga tuntuks said. Ei, ma ei arva niimoodi. See. Need olid hetked, millega võib-olla see pildile tuldud. Aga ma ei pea neid nagu. Enda jaoks tipphetkedeks, et noh, alati mõtled, et tipphetked on veel on veel ees, et olla iseenda jaoks kõige suurem, raskem katsumus oli mõned aastad tagasi Estonia teatris muusikalis minu veetlev leedi esietendusel laval olla esimest korda elus koos orkestriga laulda. Et see oli enda jaoks, et ma, ma ei mäletanud, millal mul viimati põlv värises laua taga. Aitäh, ma, ta, jah, kuidagi kuidagi oma elu elu läinud niimoodi, et ma tegelen, tegelen hästi-hästi paljude asjadega. Mida sa laval teha tahad, mis sind nagu käima tõmbab, et kas see, et sa tõid kaasa näiteks lavastustes võib-olla kriitikutelt alati ei saa nagu kõige paremaid hindeid? Kriitikutesse puudutab siis Eesti teatrikriitikute jaoks vana Baskini teatrit ei eksisteeri. See paraku miskipärast niimoodi on, aga ma ei tee teatrit kriitikule. Ma teen publikule ja mulle piisab. Mulle piisab naerust ja pluusist ja tänulikkust inimestest, kes pärast aitäh tulevad ütlema. Kuidas sa näitlejana ennast vormis hoiad? Ma püüan. Püüan hästi palju vaadata, Eestist välja vaadata. Noh, ei ole nüüd nii rikas inimene, et käia välismaal teatris, aga õnneks on olemas televiisor ja õnneks on olemas internet. Et vaadata mida, mida, mida mujal tehakse, sest sest Eesti on nii väike. Ja Eestis ütleme kogu see teatrikoolkond välja arvatud nüüd nüüd kui me räägime sellistest projekti asjadest ja, ja ka säravast no-teatrist on meil ikkagi suhteliselt ühesugune teater. Aga samas ma olen piisavalt vana inimene, et mul ei ole plaanis nüüd hirmsasti eksperimenteerida ja murda. Komöödia žanr on selline žanr ja situatsioonikomöödia, situatsioonikomöödia ja mis ei ole üldse kerge žanr, et nagu nagu on öelnud Ita Ever, kellega on ka au olnud koos ühes etenduses mängida, et et inimesi saalis nutma ajada on oluliselt lihtsam, kui naerma panna. Mulle meeldib see, mida ma teen ja ja ma ei ole väga ambitsioonikas inimene. Mis see tähendab, et sa ei ole väga ambitsioonikas et sa ei, sa ei taha teha kutselistest teatrites rolle suurtes teatrites? Noh mis on kutseline teater. Kas sa oled kuskil teatris palgal? Ma panen need suured teatrid Eesti teatri teatri näitlejate pink on väga pikk ja, ja seal on sadu minust oluliselt paremaid inimesi. Et Ma ei, võib-olla viinamarjad hapud, aga, aga mul ei ole neid ambitsioone. Võib-olla kunagi olid enam mitte. Ma võtan, ma võtan võib-olla see kõlab kellegi jaoks julmalt, aga ma olen ka seda öelnud välja, et teatritegemine tänapäeva Eestis on nõrgalt tasustatav hobi. Ja kuidas ellu jääd, siis üldsegi? Ei hakka Ehik Mangisse oskanud jänesekapsaid süüa, nii et selles suhtes ellujäämine sirgeks saamine. Ütleme, vorsti saab perele leiva peale põhiliselt ikkagi sellisest üritusturundusest ja sellest valdkonnast. Täna tegelikult on üsna tõsine tähtpäev, mis on 20 aastat möödumisest möödumist hetkest, kui Vene väed Eestist välja läksid. Paradoksaalsel kombel tegelikult on oht sealt samalt suunalt praegu Eestile minu meelest suurem kui, kui nende aastate jooksul kunagi varem. Mina isiklikult ei oskaks agressiooni korral mitte midagi teha. Ma arvan, mida sina teha oskad? Ma tean väga täpselt, mida ma tegema pean, tollel x hetkel. Aga sellest ma raadioeetris rääkima ei hakka. Aga mida ma, kui ma sulle nõu annaksin praegu, siis on see, et mine linnast ära mine maale mõne sugulase juurde, kui sul selline olemas on, võimine suvilasse või maakodu ära, sest linnad on tänapäeva kriisides kõige ohtlikumad kohad. Ja igal inimesel võiks kodus olla selline puutumatu nädala või kahekuju ei näe, konservitagavara räägib tõsiselt, et aastal 2014 ma räägin seda aastal 2014 täiesti tõsiselt. Ja üldsegi mitte selles kontekstis, et, et tank sõidab üle piiri. Meenutame siin kas või paari aasta tagust talvist elektrikatkestust, mis vältas, kus oli isegi suisa päris üle 24 tunnis oli Keila ja see piirkond ja ja oli juba sellised paanika, alged olid tekkimas. Sest noh, kaardiga maksta ei saa, kodus on, kellel on kodus sahver sööki täis, ei ole ju tänapäeval enam nii väga. Uuringud näitavad, et iga viies eestlane läheks Eestist kohe ära, kui mingi jama juhtub. Mis märks see sinul on? See on väga hea märk, et see on praegu alles on juba mitmesse, oli iga viies võib-olla veel mõned, mõned aastad tagasi oli neid oluliselt rohkem aga inimesed on hakanud aru saama. Et kui see esimene pauk käib, ega sa ei lähe küll Ena, ega laev ei sõida. Ega kui me meenutame kasvõi kasvõi varasemaid aegu, kas või ka 40. aasta riigipööret, Eesti oli juba ära lõigatud, enne kui nii-öelda sees võim üle võeti. Et see on sihuke helesinine, helesinine soovmõtlemine, et, et nüüd, kui jamaks läheb, et siis siis kõik lennukid toredasti lendavad ja laevad sõidavad ja ja lennuväljades ei ole paanikat ja ei ole kõik teed ummistunud ja ma muudkui aga lähen. Kahjuks ega ikka väga ei lähe küll. Et minna saab see, kes tajub kriisi oluliselt aeglasemalt ja ja läheb varem, aga ka see hea küll, otsustan siis minna. Ja rikkad inimesed saavad minna, aga inimene, kes riik, kas ei ole, mõtleb, et nüüd hakkan kiiresti ma kinnisvara realiseerima, et minna ära Ameerikasse, kes sul seda kinnisvara kostab kriisihetkel. Et need asjad ei ole nüüd nii nii helesinised ja üheselt mõistetavad, et et. Usud sa tegelikult, kas utoopia tegelikult, millest me räägime, või usud sa tõesti, et Eestit või mingi selline oht ähvardada me näeme, mis toimub Ukrainas? Kuidasmoodi, Venemaa käitub. Et mitte, ma loodan, et mitte. Ma loodan, et nende aastatega, kui me oleme Eesti kaitsevõimet üles ehitanud, oleme me suutnud ennast viia sellisele tasemele, et, et me oleme Venemaa jaoks piisavalt ebamugav vastane. Sest ega ega ühegi demokraatliku riigi kaitsejõudude, kaasa arvatud Eesti kaitsejõudude ülesanne või selline ülim ülesanne ei ole ju võita mingeid hüpoteetilisi sõdu, ülim ülesanne neid sõdu ära hoida. Sa seda iial ei juhtuks, et võidetud lahingut pidamata lahing nii-öelda. Ja juhul, kui meil ei oleks mitte midagi, meil poleks Eesti kaitsejõudusid siis ma annaks siis oleks ju vastase jaoks Eesti äravõtmine jalutuskäik pargis tänaseni väga ei ole. Ja lisaks sellele me oleme ka NATO-s, et et ma, ma tahaks loota, et Venemaal on veel nii palju ajudega inimesi kes mingil hetkel tõmbavad kogu sellele hullusele pidurit. Seda me loodame tagasi tulles natukene meeldivamate nootide juurde ja vaadates juba pilguga homme, kui on esimene september ja ja sa oled mu alustades siin, ütlesin, et õppimine ei peaks lõppema kooliga ja selline pidev enesetäiendamine ja enesearendamine võiks olla üks osa meie elust ja meie tegemistest siis madis, mida sina veel õppida tahaksid? Iga viimse kui maailma asjaga on see, et, et mida rohkem sa millegiga tegeled, mida rohkem sa mingit asja õpid, seda rohkem hakkad aru saama, kui väheda sellest asjast. Tegelikult tead et kõik algajad autojuhid on, on vormelisõitjad ja, ja iga vastlõpetanud teatritudeng on maailma kõige parem näitleja ja iga filmikoolist välja toonud režissöör on koeffelliini, aga anname noorusele selle andeks. Mida ma veel õppida tahaks? Siin kunagi, kunagi viskasime, meil oli? Kas jah, eelmine aasta oli meil üks väike koosviibimine, kus me sidusime siis ära kaunilt kursavenna Kristjan, jõekalda pulma-aastapäeva ja kursuse kokkutuleku nime all 20 aastat ülikooli lõpetamisest. Ja siis ma ei mäleta, kas Sepoga istusime, arutasime, et küll me oleme ikka lollid. Et sel ajal, kui normaalsed inimesed tegelesid tehaste erastamisega, olime meie tolmuse laial tänaval, lava peale tegime, teatrietüüd tuleks võinud mingi asjalikuma ameti selgeks õppinud. Aga mind on, ma arvan, et siin on tegemist ealiste iseärasustega. On hakanud huvitama sellised vanameeste asjad, nagu näiteks see, et ma olen maja seina ääres, kasvab viinamari. Ma käin seda hommikuti silitamas ja nüüd ma mõtlen, et kust ma saan informatsiooni, millal ma neid väetada, lõikama hakkama. Sellised, sellised, mida lakkavad huvitama selliseid tegevused, mis ei ole otseselt seotud sinu majandusliku sissetulekuga ja, ja vaid mis pakuvad sellist. Sellist toredat ajaveetmist. Aitäh Madis Milling tänase toreda ajaveetmise eest siin siin jutusaates tänane hommik lõpeb sinu valikulise muusikalooga. Mul on suhteliselt vähe selliseid eesti artiste, keda ma jälle ja jälle kuulan. Eestis on väga palju heid artisti, kelle muusika mulle meeldib. Aga neid, kelle plaat mul autos on. Neid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ärme neid kõiki üles lugema hakka, siis siis muidu need, keda ma üles ei loetle solvuvad. Jäägu need ülejäänud neli saladuseks, aga ühemeheplaat on mul autos kogu aeg ja see on. Kellel on üks haruldane omadus see, et kui ta laulab, siis ta jutustab lugu mitte ei laula peast pähe õpitud riime. Ja tema lugu pealkirjaga õnnelik mees on, on väga hästi sellist, sellist eesti meest iseloomustava tekstiga, et eesti mees, nagu ta on, ühel hetkel on ta kergelt depressiivsusesse kalduv aga samas ka väga lootusrikas. Ja, ja nii on et ei ole eesti mehele antud sellist sellist gruusia mägede poegade temperamenti, vaid ta ongi selline vaikne ja tasane, aga kui vaja, siis oi-oi-oi see lugu, mulle meeldib väga. Aitäh, Madis Milling täna hommikul tulemast. Helipuldi taga oli liia Gracaya ja mina olin Anu Välba, aitäh. Et te olite täna hommikul koos meiega, vikerraadio programm jätkub ilusat pühapäeva. Tule. Astun läbi porilampidest pilvitusest väljagi, äide pole kiiret. Ehk on teil anda suitsu? Ärge palun küsige, miks päikest, maine, miks pilvedes või ma ei mõelda? No kes on teile öelnud, et ma veini ei? Kes neid küsimusi ikka jõuab kuulata? Kes neile jaksab vastata? Nõu, kes on teile öelnud, et ma tähti jäine tähti. Tuulenud. Seda tänavat maatunne ja kõikide mail imesid. Ja kui täna Kes liigub ülehomse poole, kes praegu kõnnib ühe tänava? Ärge palun küsige, miks päikest, maine, miks pilvedes võin vaid mõelda, et noh, kes on teile öelnud, et ma veini ei joo? Kes neid küsimusi kla jõuab kuulata? Kes neile jaksab vastata? Kes on teile öelnud, et ma tähti jäine?