Rukkililled su juustes võrrata suvi, pisut mõistatuslikud Šveitsi maal, kus elavad šveitslased. Väike maa, kus kõneldakse õige mitut keelt Itaaliaga piirnevas lõunaosas räägivad šveitslased Itaalia retro-romaani keelt. Prantsusmaa külje all Lääne Šveitsis prantsuse keelt ja Saksamaa Lichtensteini ning Austriaga piirnevas. Põhja ja Ida-Šveitsis kõneldakse saksa keelt. Suur osa Šveitsist on mägedega kaetud ning Šveitsi Alpid on vapustavalt uhked ja vägevad. Alpides toretseb näiteks Jong fraav 4158 meetrit kõrge Sancod Hardi mäekuru on siin ja ida pool voosi mooritzi, suusakuurordid. Rukkililli võiks vahest küll põhja pool Šveitsi platool leida, kus laiub suur lind Süüris ning Zürichi kantonis limati jõe orus seisab juba hoopis väiksem tore roheline linn. Pisut ootamatu nimi. Kleidiga ei seostu see nimi küll mitte kuidagi, kuid paik väärib tähelepanu seetõttu, et siit võib avastada maa sisse meid tema alla vaid, ja sisseehitatud maju ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ning muidugi. Pariisi võidukaare ühele sambale on väga paljude teiste nimede seas graveeritud Kadieetikoni nimi oli Napoleoni sõdade aeg ja septembris 1799 peetjusdieetikonis teined Zürichi lahing. Esimene märge dieetikoni kohta leidub ajaloo ürikutes aastast 1100. Paiga nimeks oli siis Dietinkovinud. No on alles roomaaegseid varemeid ja umbes aastast 1130 pärit benediktiin, klooster, kloostri kiriku nõue, 18.-st sajandist juba 20. sajandil online ehitatud nii roomakatoliku kirik kui protestantlik kirik, kuid katoliiklasi elab dieetikonis umbes poole rohkem kui protestante. Selline väikelinn andi eetikon põhja Šveitsis linn, millest võib avastada päris ootamatut ja üdini tänapäevast arhitektuuri. Nii ja pärast pikka põhjalikku juurdlemist ja otsimist arvan nüüd olen leidnud ka rütmi. Mis suudaks seda eriskummalist, võiks öelda, et lausa lainetavat arhitektuuriliiki kuidagi ka muusikas iseloomustada. See peab olema valss. Ja aga see on vist natuke teravavõitu, selline valsi rütm pisut pehmem ja voolevam, sobiks ehk paremini? No see võib-olla isegi natuke liiga pehme ja voolav, aga tegelikult iga valss peaks sobima, proovime siis iga valss peaks sobima, millega majadega, millel on fantastilised lainijad, katuse ääred ja mis tunduvad olevat ehitatud lausa künka nõlvade sisse. Neil majadel on kaarjad, aknad, lendlevad seinad, igat sorti sirgeid, seinu ja täisnurk. Küllalt nähtud, arvas Šveitsi arhitekt Peeter Vetš ja leidis, et on aeg looduslike materjalide ja vormide juurde pöörduda. Oleks huvitav teada, kuidas too 1943. aastal sündinud ning Düsseldorfis kunstiakadeemia lõpetanud arhitekt selleni jõudis. Siin on mõned põhimõtted praeguseski loba. Sealses ühiskonnas aset leidvad muutused nõuavad ka arhitektuuris painduvust ja otstarbekust. Kahjuks on enamus tänapäeva ehitisi loodud tavapärases aegunud stiilis. Arhitektuur ei tohiks loodust piirata. Ta peaks sellega ühinema looduslikku keskkonda, sulanduma ja kasu saaksid mõlemad, nii arhitektuur kui keskkond. Ingastena tunduvad muldkatustega majad on suvel jahedad ja talvel soojad. Nende kurvilised vormid sobivad ideaalselt maastiku ja nende katuse před lainetavat vahelisi rütmis. Seda pole külge tervedželnud. Oma ateljees keetikalist tegutsev arhitekt peetelevedž sai 1978. aasta lõpus oma muldkatustega majadele omisega arhitektuuriringkondades tuntuks. Inglise keeles kasutatakse nime öös Hous või ka šaldas hõmm mullaga kaetud vaid kaitstud siis muldkatusega maja. Praeguseks ajaks andajatervets projekteerinud rohkem kui 70 sellist muldkatusega maja. Peaasjalikult tasuvad need Šveitsis, aga ka mujal maailmas. See on keskkonnasõbralik ökoloogiline ja progressiivne arhitektuur. Keeruline, aga püüdkem lähemalt uurida, mis asjad need muldkatustega majad õieti on ja kuidas nad sünnivad katusest kõnelda siis murukatus, haljaskatus ja mätaskatus on ju ka siin mõeldud, võtavad viimane olnud eriti Norras juba ammustel aegadel kasutuses, kuid Peeter Šveitsi kujundatud arhitektuuris pole asi kaugeltki mitte ainult katuses. Tavaliselt seisavad elumajad ju maa peal, eks ole. Muldmajad ei asu mitte lausa maa all. Nad tunduvad seisvat maa sees, nad on omal kombel maaga ühinenud. Sealset pinnast on kasutatud maja seinte ja katuste vormimisel. Pinnasest saab omamoodi tekk, mis kaitseb maja vihma, külma ja tuule eest. Sellise enamasti künka nõlvaks maskeeritud maja konstruktsioon on päris paindlik. Loomisel saab arvestada omaniku soove ning energiat kokku hoida. Arhitekti fantaasia abiga tekivad sellistest majadest sageli otsekui kaunilt voolujoonelised elamiskõlblikud skulptuurid. Kuidas sellised majad sünnivad? Protsess on keeruline, aga minu võimuses on seda vaid võimalikult lihtsalt kirjeldada. Niisiis, looklevate kaartega ääristatud ja piiratud ehitised valmistatakse kalavõrku meenutav naera või lainelise äärega metallsõrestik. Hoone seinad ja katus on siin ukse ja aknaavad kõik, mis vaja, kenasti paigas vabas orgaanilises vormis. Rästik kaetakse üleni pihustatud betooniga ja tekivad kaared, lained ümarad nurgad, fantastilised vormid, tekib terve maja. Sellist pihustatud betooni tehnikat kasutas esmakordselt loodusteadlane ka Eikli. Juba 1911. aastal võttis oma peeneteralise betooni pihustamise seadeldisega patendi. Algselt kasutati sellist tehnikat vaid maa-aluste ehitiste ja tunnelite rajamisel. Arhitekt Friedrich Kiisler oli esimene, kes sellega maa peale ehitatud hoonetesse tõi. Šveitsi arhitekt Peeter Vetš parandas mitme aasta jooksul pihustatud betooni kasutamise tehnikat et luua oma valsirütmis looklevate vormidega hooneid. Sofi rada, Tseegee, ta. Itaalia keelt räägivad nad seal Šveitsi lõunaaladel ja eks olegi pehmet valssi keset säärast ehitustehnilist juttu. Niisiis Peeter veetšam projekteerinud üle 40 punasega kaetud loodusega ühte sulava hoone just pihustatud betooni kasutades. Ja teda peetakse teadagi sel alal tuntud autoriteediks terves maailmas. Betoon pihustatakse tugiarmatuuri külge keevitatud väga peenele metallvõrgule, mille kuju on vormitud täpselt peeterwetzi plaanidele vastavalt. Toon kaarte kurvide või lainete välispinnale pihustatakse omakorda 20 sentimeetri paksune isolatsioonivaht, mis kaitseb hoonet kuuma ja külma eest. Hoone katusele ja külgpindadele laotatakse seejärel fliisist mat mis kaetakse omakorda tiheda pinnasekihiga. Selle paksus võib ulatuda 80-st sentimeetrist kuni kolme meetrini ja siis tõuseb otsekui maapinnaga ühte kasvanud hoonete katusele ja seintele muru jäävad vaid fassaadid. Fassaadi poole avanevad kumerad, seinad ja looklevad katusel ääred, mis värvitakse lumivalgeks. Leegiate orendan toa moore ta siingi. Sele Sto koori Arhitekt Peeter veetši majad tõmbavad tähelepanu oma leidliku ja eriskummalise kuju ning looduslähedusega sest tõepoolest, miks peaksid inimest alati ümbritsema neli seina ja täisnurgad. Ja teele õhumaastiku nad kasutavad seda ära. Nad muganduvad isegi ühinevad sellega ning hoiavad niimoodi loodust ja elupinnasega kaetud katused kasvavad rohtu, liituvad rohelise künkana, seda ümbritseva loodusega taastavad sel moel keskkonna kasutamiskõlblikku pinda. Maja saab ehitada ka terrasse, niimoodi kulub vähem maad ning hoonega sad kõrgusse peeterweczandieetikonis terve suure hoonetegruppi künklikule maastikule ehitanud. Pinnasega kaetud majad ei karda tuuliaga torme, nad ei saa ümber kukkuda. Nende kaarjad del loodusega ühte sulavatel fassaadidel pole teravaid nurki ega esiletõusvaid osi, mida torn purustada võiks. Need hooned ei sütti nagu puumajad. Muld katustel kasvab rohi ning sinna istutatud taimed tõmbavad sisse ka vihmavee. Need uputust pole ka karta. Suured fassaadid ja katuseaknad lasevad majja palju valgust ja päikest. Kõik tundub selliste majade puhul peaaegu reaalne olevat, nii et võiks küsida, miks me kõik sellistes ei ela? Küllap esmajoones seepärast, et need majad vajaksid kõvasti lagedat maad ja puhast loodust aga meile on sajandeid seisnud linnad ning sajandeid elanud ehitustraditsioonid. Me oleme mugavad ja laisad. Me oleme oma nelja seina ning täisnurksete ruumidega harjunud. Armastame oma torne ja suuri aknaid ja kõrgetel korrustel avanevaid vaateid. Kuulge sedagi, et möödunud sajandi 70.-teks aastateks, kui Peeter vets oma pinnasega kaetud maju projekteerima, hakkas praegune harjumuspärane elu kord juba nii ammu olemas, et midagi põhjalikult ümber teha oli lootusetult hilja. Nõnda et inimesed, kes sooviksid säärastes erilistes loodust ja keskkonda hoidlates majades elada, ei võiks seda teha, kui nad seda endale lubada saavad. Sest asi on seda väärt vaid sel juhul, kui maja on tõesti asjatundjate projekteeritud ja ehitatud peetervitš võtaks selle kindlasti ette. Ka kääbiku urgude eks on kutsutud neid pinnasega kaetud maju, mis seisavad päris suure omaette asulannašveitsisse dieetikanis, lättestrasse piirkonnas, siinsamas ümberringi asuvad ka tavalised ühe perekonna elamut. Nii et nii-öelda maa-alused maja teaksid seal küll hästi teistest erinev Venemaa ja silma paistma vähemalt neile, kes teavad, et seal midagi sellist on tavalised möödasõitjad võivad neid üldse mitte märgata. Nad on seal 4000 ruutmeetri suurusel alal ja iga krundi suurus on erinev, alates 60-st ruutmeetrist kuni 200 ruutmeetrini. Seal m3 toalist pinnasega kaetud maja, üks neljatoaline, üks viietoaline, kolm kuuetoalist ja üks seitsmetoaline maja. Nad seisavad kenasti U-kujuliselt kõrvuti, nende vahel on kaunismiklik järv iga maja ees nõu. Nad on kodused, mugavad intiimsed ja unikaalsed. See on väga eriline ja päris haruldane arhitektuur. Siinse kunstliku järve äärde on siis ehitatud üheksa ebatavalist eluhoonet. Väike, omaette ühist rannajoont jagav kogukond linade vahel seisab põõsaid ja puid, mis neid üksteisest eraldavad, kuid hooned asuvad siiski päris lähestikku. Nii et olgugi siinsed elanikud nüüd linnakärast eemal ja omaenese privaatsetes residents sides, siis võiks küsida, kas ei paikne need privaatsed reisidentsid naabritele juba liiga lähedal kus elab ju omaette perekond, igal on omad probleemid, aga kui neid miski häiriks, ju nad siis sellistes lumivalgete valsitaktis looklevate fassaadidega majades ei elaks. Päris suures kiriklikus järves õitseb vesiroose ja peegeldub kaldaäärel seisvaid puid ja põõsaid. Ka lumivalgete, katuseäärte ja valgete fassaadidega. Majad peegelduvad rõve pinnal. Siin on igasuguseid katuseääri Bulgaaria ellipseid rohkemaga ümarate nurkadega piklike. Kõige pikem on ilmselt seitsmetoaline elumaja, selle kume ümarate nurkadega. Katus moodustab keskosas toreda sissepoole tõmbuva lainja kaare, mille kohal näiv, väiksem ümara katusekaarega hoone teise korruse moodustavad. Selle. Poolümarfassaad koosneb peaaegu tervikuna suurest peente sammastega liigendatud maani ulatuvas aknast. Alumise hoone pikal valgel fassaadile on hulk klaasuksi. Kaks neist seisab eraldi, kaks paarina kõrvuti ja neli keskel laias kaares. Ka uksed ise moodustavad ümara, keskelt poolitatud kaare. Raadikaarjalt sissepoole tõmbunud keskossa mahub õuemööblit, põõsaid ja lilli. Õitsvaid põõsaid ja lilli on ka esimese korrusele ooklevalt pinnase ja muruga kaetud katusel kõigil naerate kallastega järve ääres seisvate kumerate katustega. Majade fassaadidel on suured pool kujulised, peente valgete sammastega liigendatud aknad ja kahe poolega ümar kaarelised klaasukseks. Kohati eraldavad hooneid üksteisest lausa ussitaoliselt. Siuglevad valged õhukesed müürid. Šveitsi arhitekte tervet pole ainus sedalaadi hoonete projekteerija kuid kuigi palju neil ei ole, vaataja tegelikult näebki selliseid hooneid silmitsedes ainult nende valgeid lainijaid, klaasuste ja suurte akendega fassaade kogum. Osa majast ühineb rohtu kasvanud katusel abil ümbritseva maastikuga, mis võiks fassaadide taga peidus olla. Kõik on seal täpselt niimoodi, nagu omanik soovib, välja arvatud sirged seinad ja teravad nurgad, ütleb peeterwedž. Elutoad on lõunat poolses küljes, magamistoad põhja pool. Vannitoad on sageli nii-öelda keldrikorrusel, meid valgustavad katus, aknad auto parklasse viib lai kaarjas valge tunnel. Parkla ise on aga juba päris tavaliste seinte ja nurkadega ruum. Kõigis teistes selle hoone ruumides valitsevad aga vaid kumerad, kaarjad, pinnad ja ümarad nurgad. Ühe sellise pinnasekihi alla ehitatud maja sisemusest on palju fotosid tehtud. Esimene mulje avarus, valgus, ainult valkjad, toonid, laiad, lahtised kaared ühendavad kõiki ruume ja elutuba on piisavalt suur, et selle valkjal põrandal valssi tantsida. Teemal CVd ja Salo ajasi allele. Suure kaarakna all seisab ellipsikujuline klaaslaud selle ümber kreemjat punutud toolid, nende nurgad on teadagi ümarad. Selle vaate vasakus nurgas kulgeb olümardumedagatega lett, mille taga on kööginurk, õieti päris asjalik köök, pliitide ahju ja täiesti tavaliste seinakappidega. Poolümartööpind on samuti tumeda katte saanud. Kõik ruumid on omavahel ühendatud. Lai kaarjas sissekäik viib söögitoast elutuppa. Seal on ilmatu nurgadiivan selle ees klaaslaud seinal maalid ja päris suur ümara kuju, toreda ümmarguse suitsulõõri ning poolümara suuga kamin seisab keset tuba põrandale, vaipu, seinte ääres rohelisi taimi, laudadel lilli. Tillukesed punktvalgustid. Laes muutuvad pimedal õhtul tähis taevaks. Niisiis aina valge, säravvalge-hallikasvalge kreemikasvalge aina erinevas suuruses looklevad kaared, mis juhivad sind ühest ruumist teise, aina suured kaaraknad ja rohelised maastikuvaated. Vals täielik valts. Ajakiri How Essteediks teatab, et on endale eesmärgiks seadnud arendada oma lugejate kujutlusvõimet tuues nendeni kõige põnevamad ja väljapaistvamad arhitektuuriprojektid peeterwetzi pinnasekihiga neetud majade kohta Šveitsi maal. Eetikonis kirjutab hõõnesteediks järgmist. See on suurepärane. See projekt purustab kõik moodsad, luksuslikud ja säravad hooned, sest ta erineb niinimetatud normaalsest sageli nii igavast arhitektuurist ning esitleb meile hoopis teistsugust stiili eluhoonet tänapäeva perekonna jaoks muinasjutulist paika, kus valitseb rahu ja vaikus ja kus lapsed saavad kasvada keset loodust mitte terasest, klaasist ja betoonist vanglatesse suletuna. Muidugi saab igaüks vabalt oma elukohta ja elustiili valida, kuid elamine sellises majas toob inimesed loodusele lähemale ning viib tehnoloogiast ja massimeediast kaugemale. Sest kui päris aus olla, siis ega viimased meie elukvaliteeti eriti ebaranda. Projekt kujutab enesest õieti kehastunud elufilosoofiat ning pakub lahendusi keskkonna ja säästlikkuse probleemidele. See on kõige Weeklevam eluhoonete projekt, mida ma näinud olen. Töötab siis ajakirja Essteedik vaimustunud kaastööline. Me külastasime kord üheskoos sellel samal ajal jäljed Tõnnil üht mullide paleed Prantsusmaal lõunarannikul kanni lähedal. See on mõelo ja per kardaani suvemaja, mis jätab mulje mere ääres seisvale künkale puhutud hiigelsuurest seebimullide kuhjast kuid need mullid püsivad paigal ega ähvarda lõhkeda. Erineva kõrgusega terrassidel ronib mööda mäeküngast üles suurte ümarate või ovaalsed ehitistega kogum. Kõik mullid on omavahel ühendatud ja moodustavad ilmatu suure hoone, milles on vastuvõturuume, hiigelsalonge, kööke söögisaale ja kümmekond väga uhked sviiti. Riveere ekskursioone meenutama mitte seetõttu, et Beer Gardeni ülikallil pidudeks ja vastuvõttudeks loodud suve komplexil oleks midagi ühist loodust ja keskkonda säilitavate bee terveidži majadega dieetikonis. Elufilosoofia mõttes on nad täielikud vastandid, kui nad Nemad otsivad pääsemist igavatest ja rusuvatest, klaasist ning terasest tornidest, mis on asunud esindama tänapäeva moodsat arhitektuuri. Nende vastu on ennegi mässatud. Mõelge Barcelonale kuulge Sagrada famiiliale kaasa vaatiale, kaasamyylale, libargile, mõelge kaudiile, geeniuseks, teevagantsele, kadedust, äratavale, lummavale fantaasiale, Antoni Gaudi imepärastes, orgaanilistes vormides ja Peeter veetsi. Mäe küngastesse ehitatud majades on üht-teist ühist leitud kakao diile, jama, looklevate väänlevate värviliste vormidega hooned elumajadeks. Ajad seisavad maa peal, need on suured, säravad pehmelt kurviliste ning lainetavate fassaadidega ja tema ideed on loodusest pärit. Peeterwetzi ehitas oma majad looduse sisse. Nii palju on neil ühist. Võid võrrelda neid kahte arhitekti ei ole mõtet. Niisuguse fantaasiaga kunstnikku nagu Antoniga tee pole siia maailma seni sündinud. Aga umbes samasugust sugulussidet loodusega nagu peeterwedži hoonetel võiks mingil moel leida veel ka austria kunstniku Friedenthal hunderdvasseri loomingust. Sellel meeldejääval 1969. aasta suvel, kui hipitüdruk viini inglise aias tämburiini saatel tantsis töötas hundertwassar juba oma esimeste uudsete mudelite kallal ja äkki oli tulemas tolleks ajaks täiesti ootamatud arhitektuurivormid. Spiraalne maja, terrass, maja rohukatusega, maja ja seeni, pilutav maja. Kärcheri maja hakati viini ehitama aastal 1983. See on kõrge astmeliselt tõusva ja langeva katusega maja, mille katusel kasvab puid ja puud kasvavad kohati ka rõdudelt akendest väljafassaad on värviline ja täiesti ebasümmeetriline. Siin on rohkem nurgelisi kui ümaraid vorme ja torn, mida ehib tume sibulakujuline kuppel. Aga ka kõrgeid ümaraid, kaari, eelduvaid alkoove, erikujulisi, musti sepis, rõdusid ja valgeid raidkujusid. Tervetseedeetikuni majad ja Antoni Gaudi majad Barcelonas on ka hundertvasteri maja Viinis ehitatud inimestele elamiseks kuid tema veendumus oli, et kõik tasased alad taeva all peavad looduse päralt olema kattis ta oma majad tiheda taimestikuga, mis siis vastavalt aastaaegadele pidevalt muutub. Nimedega on kaetud ka peeterwedži näiliselt pinnasesse ehitatud seinad ja katused peetikanis. Underdvasseri Šveitsi ehitusi pole samuti mõtet võrrelda, nad on erinevad, kuid suhtumine loodusesse ühendab mõlema meistri mõttemaailma nagu ka soov luua erilist põnevat arhitektuuri ja midagi VEEL ühist. Ühe hunderdasseri tuntud ütluse järgi pole inimeste kodu midagi muud kui nende kolmas nahk. Esimene on päris nahk, teine riided ja kolmas siis kodu. Mõte on välja öelnud ka Šveitsis dieetikonis elav ja tegutsev peeterwedž. Arhitekt Peeter vets ei ela koos oma perekonnaga dieetikani murukatusega majas on elanud, kuid enam mitte. Praegu elab ta lumivalges lossis veepalees, mille ta muidugi iseenda jaoks projekteeris. See on suur, äärmiselt ekstsentriline hoone ammuste ja uute ehitusstiilide kummaline ja väga uhke kooskõla. Kahel pool veepalee sissekäiku seisab kaks ümarat tumeda koonusekujulise kiivriga torni, mis tõusevad ligi 20 meetri kõrgusele. Selliseid torni võib kohata mõnes loary jõe oru lossis, kus prantsuse kuningad teinekord oma jahil käikude ajal peatusid. Nendest tornidest piisab Peeter veetsi muidu päris moodsalt tänapäevane veepalee üpris eksootiliseks muuta tornidega sissekäik seisab fassaadi ühel poolel, nii et hoone välispilt on ebasümmeetriline. Siin on rõdusid ja terrasse bassein, suur spiraalikujuline. Ja kogu veepalee on üleni valge, nii seest kui väljast. Ruumid on õhurikkad ja avarad, kusagil pole midagi arust, küll leidub aga moodsat kunsti ja antiiki. Arhitekti stuudio on keldrikorrusel, kus seisab ka garaaž ning väärikas veinikelder. Peterwetzi kunstnikust abikaasa tööruumid on aga lossi kõige kõrgemal korrusel ja vaade on teadagi võrratu. Nii palju Seegorteetikanist seal elava ja tegutseva Šveitsi arhitekti Peeter veetsi eriskummalistest pinnasega veetud majadest ja pisut muustki.