Tere hommikust, Eesti jaoks, aga mitte ainult, ka Läti ja Leedu jaoks on lõppev nädal olnud tavalisest pidulikum. Eile tähistasime balti keti 20 viiendat aastapäeva ja kuna see on niisugune lüli või link, mis meid ühendab, siis on tänase jutusaate külaline. Ääri pidi võib-olla isegi üsna otse Leeduga seotud inimene. Tere tulemast Leedu filoloog Tiiu Sandrak, tere tulemast. Mina olen Margit Kilumets. Esimene küsimus pole nüüd kuigi originaalne, peaaegu et kohustuslik tänasel päeval. Mis juhtus või kuidas möödus teie peres? 23. august 25 aastat tagasi? Toda õhtut Ma mäletan, tegelikult päris hästi, mul oli lapsed, olid väikesed, Maret oli nelja aastane, Rasmus oli kaheaastane. Ja kuna ma elasin vanalinnas, siis me jalutasime seal Toompeal üsna palju ringi. Ja tookord, kui kogu seltskond kogu rahvas hakkas Toompea ümber kogunema, siis ma just jalutasin parasjagu oma lastega seal agu, kuna summ läks liiga suureks, siis pidin minema koju tagasi ja nii kummaline, kui see ka ei ole, see balti kett jõudis minuni tegelikult alles tükk maad hiljem. Ja ma arvan, et tegelikult väga paljude inimeste jaoks ongi see balti kett jõudnud alles tükk maad hiljem pärale. See hetk, kui inimesed seisid seal ketis, tunne see pool tundi, mis hoiti üksteisega, kas kinni, see oli kindlasti kõigi osalejate jaoks ääretult tähtis. Minu jaoks sai selle tähendus hoopis hiljem selgeks. Nimelt selgus selline huvitav asi. Õhtul hilja, kui mu abikaasa ott koju tuli. Et kuna tema oli täpselt samuti seal Pika Hermanni juures, siis ta vaatas, et inimesed võtavad ketti, aga keegi vastu Hermanni müüri, et ei pane. Ja siis ta läks sinna kõige esimeseks, võttis esimesena kellelgi käest kinni ja pani oma käe vastu Hermanni müüri. See oli siis esimene asi, mis samal õhtul ma sain teada, et teie abikaasa Ott Sandraku tegelikult balti keti esimene lüli, kust aga mis edasi selgus, edasi selgus niisugune nagu muinasjutt. Ei usu ise ka. Natuke aega läks mööda, rääkisime sellest pereringis. Minu õemees Ülo Kaevats ütleb, et tema oli Läti Eesti piiri peal kõige viimane inimene, kes võttis Daini Siivansi käest kinni. Tõsi, läks paar aastat mööda ja Ülo ausa inimesena ütles, et jah, ta alguses oli see esimene inimene, siis tuli keegi kohalik tegelane seal, kes tahtis ilmtingimata sinna vahele tulla. Ta on ääretult viisakas inimene, loovutas selle viimase koha endale praktiliselt ka, hoidis Lätti esimese tegelase käest kinni. Niisiis läks veel natuke aega mööda. Meie pere on selline, kes me suhteliselt palju suhtleme nii lätlaste kui leedulastega, no leedulastega juba minu hariduse pärast, aga ka Läti muinsuskaitsetegelasi on meil küllaltki palju tuttavaid. Hakkasid meile Läti muinsuskaitsesõbrad külas käima, hakkame rääkima, samast asjast tuli välja sõber, muinsuskaitsetegelane isend oli seal Riias selle vabadusesamba otsene lüli, nii et nii nagu võiks nagu telefonimängu mängida. Ja nüüd muidugi, mis siis? Ega me lõpp ongi selline, nagu ilmselt võibki arvata, me saime teada, et see, kes Gediminase torni vastas, käed soidis ka meie tuttav, üks ajaloolane, nii et meil oli nagu sõna otseses mõttes nagu tagantjärgi me saime aru, et see Balti kett oli otseselt seotud, et meie oma sõpradega see oli tegelikult, no ma arvan, kõige tähtsam meie jaoks. Aga nüüd seda balti keti, kui tagantjärgi veel mõtelda, siis ma vaatasin huvi pärast üle nii Leedu Balti ketti, filmi Eesti balti keti filmi kui ka Läti balti keti filmi. Ja nüüd siin mõned aastad tagasi olin ma isegi see, kes selle leedu balti ketti filmi Eesti keelde tõlkis firma palvel. Ja minu meelest seal vist ilmselt minul oli, on selline mõte, et et ilmselt see filmimine andis inimestele veel kõige parema niisuguse visuaalse vaate sellest ketist. Sest igaüks eraldi seal kahe inimese vahel, palju ta nägi, aga kui ikkagi lennuk või selle helikopterite või lennukite pealton, ülevalt filmitud nii Eestit, nii Lätit kui Leedut ja kogu see lint läheb ja küünlad ja ja, ja siis Leedus oli veel, muide, pandi tee äärde ristid, mis oli neil esimene kord peale nõukogude aega tohtis panna riste tee äärde. Ja, ja puistati lilli helikopterilt, et seda üksik inimene ju tavaliselt ei näe, seda näebki ainult hiljem. Nii et ma usun, et nii minu kui ka kõigi teiste Balti ketis osaleda leiate jaoks, nagu see selle balti keti tähendus on niiviisi järk-järgult aja jooksul tulnud. Te jälgite regulaarselt leedu meediat või mitte. Jah, tegelikult minu iga hommik hakkab arvutis LED uudiste lugemisega. No siis, teil on üsna hea võimalus olnud selle nädala jooksul jälgida ka seda, kui palju või kuidas kirjutavad näiteks Leedu lehed Balti ketist ja mälestustest, kas need kajastused näiteks Eesti ajakirjanduses ja Leedu ajakirjanduses erinevad millegagi? Pole ei, nad ei erine, aga ma ei ütleks ka ülearu palju kirjutatakse, tähendab, minul jäi isegi mulje, et seekord nagu Eesti ajakirjanduses kirjutati rohkem sellest juubelist. Leedulased on praegu, nad on oma euroootel ja siis nad on kuidagi rohkem rusutud ja väsinud. Aga, aga noh, oli oma rubriigid, olid täiesti olemas Balti ketist ja olid ka need filmid olid üleval ja ja oli ka, korjati mälestusi, aga Ma ei ütleks, et see proportsioon oleks palju suurem olnud. Muidugi leedulased mõnevõrra on emotsionaalsemad. Aga ma ei ütleks, et eestlased ka vähe emotsionaalsed. Me teame Lätist võib-olla veel midagi, aga Leedust ma võin kätt südamele pannes öelda, me ei tea praktiliselt mitte midagi. Miks see nii on? Ma arvan, et see on inimesed, on ikka neid inimesi ka, kes sinu rahaline, ma saan aru näiteks. Selline, aga kui me võtame, noh, üldiselt keskmine eestlane, mida ta teab Leedust merevaiku mai tea, niidat liiva tüüne ja, ja, ja ongi Ma pean tegelikult ütlema, et vahepeal ma töötasin ka giidina ja tegin just Leedu ja Läti ekskursioone ja tegelikult need Leedus, kus joon oli päris palju, muide, maalehte omal ajal tegid terve tsükli Leedu ekskursioone, nii et nad käisid riburada praktiliselt kõik maakonnad Leedus läbi. See oli väga huvitav. Nii et tegelikult neid inimesi, kes ikka Leedut tunnevad, on, on muidugi, aga noh, üks asi, mis, mille pärast Eestis Leedut natuke vähem tuntakse, on, on ka see, et lihtsalt Leedust ilmub vähe küll ajakirjanduses ja, ja kirjandust ei ilmu peaaegu üldse. Ja seal on ka muidugi ilmselt oma mingi majanduslik põhjus. Siin mingi kümmekond aastat tagasi, kui ma hakkasin pakkuma leedu kirjandust. Kui leedu kirjandus hakkas muutuma jälle hästi põnevaks ja huvitavaks tekkis uusi nimesid. Siis. Ma sain kirjastustes praktiliselt ainult eitavaid vastuseid, et ei ole huvi, ei ole huvi leedu kirjanduse vastu, ei ole või läti kirjanduse vastu, inimesed rääkisid teist juttu. Tõtt-öelda, no eks ma pean ise ka natuke tuhka pähe raputama, ma mingil ajal kirjutasin Eesti päevalehte Leedu erinevatest kultuurinähtustest ja sündmustest, aga aga kuna lehepool huvi ei olnud eriti suur ja mul tulid lihtsalt kõikvõimalikud teised tõlketööd ja, ja muud tööd peale, siis elu tahtis elamist ja ma jätsin selle pooleli. Aga võib-olla kes teab? Te olete Leedus õppinud Öelge Tiiu, miks ühel inimesel, noorel naisel üldse tekib niisugune mõte saada leedu filogiks? See on nüüd niisugune jälle üks natukene pikem jutt. Tähendab, kaks varianti on alati, kui inimesed hakkavad pärima, et miks leedu keel, miks just see keel siis on üks nihuke stamparvamus on, et ju tal on armastus, leedus ja teine stamparvamus on, et jõuan mingi sugulussidemed ja minu minu puhul ei olnud küll kumbagi. Ma olen pärit sellisest perekonnast, kus on kirjandus olnud, noh, algusest peale minu isa oli kriitik ja tõlkija ja toimetaja ja minu õde on olnud eluaegne kirjandusinimene. Ja kohe ära teie õe nimi on Mall Kaevats. Ja, ja minu isa nimi on Olev Jõgi. Jaa, jaa. Ja ühesõnaga ma olen nagu sellises keskkonnas üles kasvanud ja ma puutusin kokku erinevate tõlkijatega, on igapäevaselt. Ja just nimelt oma õe sõpruskonnas olid kaks sellist säravat Leedu ja Läti inimest, Anna Žīgure. Ja ta on uute siiruski raide, kes siis Nemad käisid meil kodus, kes suurepäraselt eesti keeles rääkisid, mina olin mingisugune väike plikake alles siis ja noh, siis kuidagi ilmselt jäise niiviisi, et järelikult on võimalik minna mujale õppima, õppida see keel isegi ära. Aga Leedu vastu hakkas mul huvi tegelikult kirjandust lugedes, sest tegelikult seitsmekümnendatel aastatel oli leedu kirjandust päris palju tõlgitud. Head leedu keele tõlkijad Mihkel loodusi, Valvi Strikaitiene. Tegelikult nad tegid ikka tohutu töö ära. Ja Mihkel looduse ja Aili Erlemani paraku varakult ära, suri Jüri Parijõe tütar. Muide nende tõlkena ilmus selline haruldane raamat Nicole aitis Putinase altarite varjus. See raamatu ilmumine oli tegelikult ime nii Leedus kui Eestis, sellepärast et see käsitles teemat, mida tegelikult Leedus eriti ei tohtinud rääkides on katoliiklus ja vedas ühe katoliku seminaritööd Kaunases ja see raamat, mille, mida ma siis õrnas eas läbi lugesin, see avaldas mulle sellist mõju. Et mul tekkis huvi ka kõige ülejäänud vastu. Nii et ma hakkasin huvi tundma Leedu ajaloo vastu Leedu inimeste vastu kaasaegse Leedu vastu vana leedu vastu, muidugi vana Leedu on eriti põnev ja kõige muu vastu, nii et lõpuks ma siis kui oli vaja ütelda, et mida sa õppima lähed, siis oli mul valida kahe asja vahel, nagu sellistel inimestel ikka, mis te arvate, mis need on ajalugu ja filoloogia. Ja ma valisin siis selle leedu keele ja kuna mul isa oli nõus sellise asjaga sellise vääriga, et minna Vilniusesse õppima siis ma viisi läbi kivide ja kändude, sattusin Vilniusesse ja lõpuks lõpetasin Vilniuse Ülikooli 82. aastal. Tänapäeval on ju nii, et lapsed peaaegu lähevadki välismaale õppima, neid, kes siia jäävad, need on juba vaata et varsti vähemuses. Tol ajal, kui teie õppisite, oli see ikkagi suhteliselt haruldane. Kas te olete ennast saatust tänanud selle võimaluse eest Vilniuses? Jah, olen küll, see on mulle andnud tohutu, palju see on andnud mulle. Esimene asi muidugi on see, et mul on igapäevane töö olemas, aga teine asi on see, et no ikkagi maailmapilti on tohutult avardanud ja mina näiteks ei usu, et, et ma mu maailma maailm oleks avaram, kui ma näiteks Inglismaal või Ameerikas elaksin. Ma arvan, et see Leedu, minu jaoks oli kogu oma niisuguse kultuuri ja eluolu ja, ja inimestega palju suurem nii-öelda mõjutaja kui, kui võib-olla mõni lääneriik praegusel ajal. Aga leedukale ta ikkagi mehele ei läinud. Ei läinud ja ega seda mulle mu isa ütles, muide kui ma hakkasin sinna minema, sellepärast et siit Tartu ülikoolist, need, kes läksid, filoloogid läksid, Poola läksid Bulgaariasse, Saksamaale saadeti väga üksikuid Tartu ülikoolist ja suure sõelaga, siis noh, paraku nad jäid sinna. Ja siis mu isa ütles, et tule ikka tagasi. Jah, ma tulin tagasi ja ma olen liiga suur Eesti patrioot, et mitte tagasi tulla. Ma ei oleks seda kujutanud ette, et ma seal peaksin elama, kuigi paljud paljud seal kohapeal niisuguse väikese värinaga küsisid. Noh, leedulastel on täpselt seesama suhtumine, et kas nad kõike tehakse ainult selleks, et sinna elama minna? Ei ma ei, ma ei binute leedu keelt selleks et seal elada. Teil on väga karismaatiline ja kõikidele Eesti kultuurilooga kursis olevatele inimestele tuttav abikaasa Ott Sandraku, kuidas teist, Tiiu Jõgist, Saisandrak, ufo? See ei ole nüüd balti ketiga radadel, no tähendab. Ma usun, et üks meid siduv huvi oligi seesama leedu, sest Ta on ka väga suur leeduhuviline ja ja nagu huvitav, tema on ju ka Poola huviline, ta oskab vabalt poola keelt ja siis minu isa omakorda oli ka üks väheseid poola keele tõlkijaid, et noh, niisugune suhteliselt haruldane sõpruskond tekkis. Ja, aga kuidas sai, no tähendab Trivimi Velliste arvab siiamaani, et tema pani meid paari, et oli, kuulab raadiot. Et oli see Tõrukese seltskond, kus siis Ott osales ja kus mina osalesin. Et me saime seal kokku? Ei, me saime siiski natukene teisiti kokku, aga jäägu see meie teada. Kui te käite temaga koos, vahel käite ekskursioon muidugi, ent mis tema fenomen on? No temal on muidugi haruldane aju, tal on ikkagi noh, tulevad erinevad asjad tulevad sealt kusagilt, ma ei tea, mis kihtide ja vahelt välja, nii et ta noh, see, see on uskumatu, kuidas ta võib, on võimeline praktiliselt igast asjast rääkima. Aga no tema fenomen on, mina arvan suuline väljendusoskus, mida minul ei ole. Me oleme saanud seda nüüd nautides, on juba mõnevõrra ja, ja minu meelest ei jääda küll sugugi hätta, aga te elate praegu kolgas ja kas see oli ka kuidagi juhus või, või, või mis teid sinna Üks viis, tähendab juhusta kindlasti ei olnud, me elasime. Me elasime täiesti vanalinnas ja mina olengi tegelikult vanalinnatüdruk olnud läbi-lõhki. Aga kui meil viies laps sündis, siis vaat see oli see aeg, kus väravad olid veel lahti ja kus käidi koridorides, pissil ja kuusk oli, pätid, olid prügikasti kallal söömas ja kõike muud, kus ei olnud võimalik väikese lapsega rahulikult jalutada, sellepärast et sa ei tea, mis ootab. See natukene suurem laps, kes juba omal jalal käis, see võis suvalises kohas mingisuguse tatise sigarijunni haarata omale suhu nagu väiksed lapsed panevad suhu asju ja nii edasi ja nii edasi. Noh, see on niukene. Noh, nagu üldine kirjeldus, aga, aga meil lihtsalt See linnaelu hakkas muutuma väikeste lastega raskeks ja siis me hakkasime Tallinna raadiuses otsima seda elamist ja, ja kolgas, kus me praegu elame, elasid meie head sõbrad Jüri ja Piret Mildeberg. Ja nemad oskasid meile rääkida võimalustest kolgas ja Kolga koolist. Lapsed hakkasid juba koolis käima ja kuna see tundus nii uskumatult inimlik kõik, siis me loomulikult valisimegi selle elukoha kui 18 aastat tagasi, muide. Kuidas see teie elu seal kolgas kulgenud on, et kui te nüüd võrdlete seda aega vot balti keti ajal 25 aastat tagasi ja praegu, siis siis mis need kõige suuremad erinevused on, hea küll, linn ja maa, sellest ma saan aru, ühes kohas on värsket õhku ja pole autosid ja teisel on see kõik olemas. Aga, aga need keerulised asjad, kas midagi keerulist ka maal elades? Tähendab, miks peaks rääkima halbadest asjadest, räägime headest asjadest, tähendab, minu meelest on see kolgas elu olnud minu jaoks väga õnnelik juba kas või sellega tõesti, et ma saan laste pärast rahulik olla, ma saan. Tean, et kui mul lapsed väikesed olid isegi siis, kui nad küla teise otsa läksid, ma sain tegelikult peaaegu kohe teada seda nii-öelda see inimesed, inimesed kohe olid valvel ja ütlemas, kui laps ära kippus kaduma, aga tegelikult ei kadunud ära. Ja noh, ainukene asi, mis võib-olla on, on siis nagu eemalolek, et sa oled 50 kilomeetri kaugusel. Aga näiteks noh, praegusel juhul Tallinn-Narva maantee või Tallinn-Peterburi maantee on niivõrd hea kvaliteediga, et, et kui ma otti pean seal südaöösel või kell kaks või kell neli tšarterlennuki peale viima või tooma, siis mul on selle seda teed mööda sõita tunduvalt lihtsam. Võib-olla isegi kui Tallinna kesklinnast või sealt meriväljalt, kus teie elate. Nii et ma tähendab muidugi on raskusi. Tähendab, ma näen ju kindlasti seda, et noh, minul on töö olemas, aga paljudel inimestel ei ole tööd, et no sealhulgas on terve plejaad selliseid inimesi, kes saavad kodus töötada. Aga on ju ka need inimesed, kes kodus ei tööta, meil on seal kunstnikud ja kirjamehed ja ja sellised arvuti inimesed, kellel polegi tähtis, kus nad asuvad ja nende jaoks on Kolga mõnus koht. Aga muidugi teiste jaoks, kes otsivad tööd või peavad kusagil kasvõi Tallinnas käima, ega see lihtne ei ole, pluss kadus meil ära mõisapood, millest on südamest kahju, lihtsalt ei pidanud vastu sellele teiste poekettide survele ja hinnad läksid liiga kõrgeks ja Jakatud külastama poodi ja. Ja muidugi kamis Kolga mõisast saab, see on üks suur peavalu. Seda ei tea. Aga kogukond on seal väga tore, seal on meil oma väike külamaja tekkinud Kolga rahvamaja, kus juba vähemasti aasta aega nii nagu igal pool mujal Eestimaal ärksad inimesed käivad koos, meie siis ka käime koos ja ja paneme asju paika. Nii et ei ole sugugi niiviisi, et umbes, et et maal on juhmakad, nagu tihtipeale arvatakse, sest ka minuga on ma, ma kohe ütlen selle ära, et ka minuga on tihtipeale olnud see asi, et ma väldin teemat, kust ma pärit olen ja mitu last mul on, sellepärast et see häälestab minu kaasvestleja kohe vastavalt võetakse mingisugused jäigad seisukohad, ei ole Tallinnasse liiga palju, ei ole Tallinna jah, ikka peab aeglasemalt rääkima. Te olete tegelikult selle Kolga nii omaks võtnud ja ei ole ka ainult oma sinna filoloogi hariduse peale jäänud, vaid teete ümbruskonna looduses ka loodusgiiditööd või retkejuhid. Mis selleks ajendiks oli? No loodus on ju lõputu huvi allikas. Tähendab, kui ma päevade kaupa istun arvutis ja tekivad sundasendist igasugused kaelavalud, siis on just eriti hea minna kusagile kas kõrvemaale või lahemaale erinevale matkarajale. Ja ma arvan, et pole inimest, kes looduses lihtsalt energiat juurde ei saaks. Ma arvan, et teie ise teate seda ka väga hästi. Pühapäev öelge Eesti inimesele, kes elab näiteks kusagil lõuna pool või elab hoopis Saaremaal. Kui ta tuleb sinna teie kanti, siis mis on need asjad, mida ta tingimata nägema peaks või kuhu ta tingimata minema peaks? No meie kandis tähendab ilusat loodust on palju, aga üks asi, mida võib-olla Saaremaal ja Lõuna-Eesti rahval ei ole, on joad. Et tegelikult Eestis üldse on 33 juga ja nendest tubli neljandik on ju meie kandis on vasaristi joaveskinõmmeveski, no need on juba niisugused joad, et et igalühel muidugi Jägala juga on Tallinnal poole natukene. Ühesõnaga joad on üks koht, aga muidugi ka rabad. Tähendab, meie lähikonnas on Viru raba, mis on hästi populaarne, nii et ausalt öeldes ma seal Viru rabas ise väga ei armasta käia, ma nimetan seda pigem niisuguseks Ameerika Disneylandi, eks sellepärast, et seal tõesti on niiviisi, et buss bussi järel ja inimesed käivad laudteel ja, aga samas jumala jumal tänatud, et nad tulevad ja käivad, mul on hea meel. Ja, ja Viru Viru raba on selles mõttes väga eksootiline ja tore koht, et ma mõtlen, kui kunagi mu lapsed ükskõik kusagil maailma otsas ka ei ole. Kui nad mõtlevad selle peale, et nemad käisid Viru rabas alati kevadel esimest korda ujumas, sest seal rabalaukad on nii sooja veega siis ma arvan, et see on ikka tõeline eesti eksootika. Aga aga mulle veel väga meeldib, tegelikult on. Juminda poolsaarel on üks kivirada, vaat see on väga kihvt rada. Ma soovitan väga sinna minna kuus ja pool kilomeetrit. Te rääkisite oma lastest, neid on kokku viis. Kas teie peres on ka see teemaks, et minnakse ära ja võib-olla ei ei tulegi enam tagasi, et kas te muretsete. Sellepärast ma ei muretse. Ei. Mul on. Praeguse seisuga on nüüd kõik lapsed ka ülikooli astunud, kaks viimast laste astuvad nüüd sellel sügisel, esimene lähevad esimesele kursusele. Ja ma arvan sedasi, et kui nad käivad kasvõi isegi võib-olla aasta või kaks või käivad kusagil mujal, siis on see ainult kasuks, aga millegipärast ma arva, et nad pikemaks ajaks lähevad ära, neil on juured liiga tugevasti siin. Nii kolgas kui Saaremaal, kus on meie teine elukoht. Kui palju teie ja ja ot laste elukutse valikusse üldse sekkunud olete või kui palju te näiteks olete püüdnud neid mõjutada või kas üldse? No ma arvan, et perekond alati mõjutab, see, see on pool paratamatu tahes-tahtmata. Vanem tütar on meil ajaloolane. Järgmine laps on õppinud majandust, kolmas laps on geenitehnoloog, neljas laps läks ITd õppima, viies laps läks hispaania keelt, õpime, ainuke filoloog siis. Nii et no võib-olla majandus- ja geenitehnoloogia natukene on teine asi kui humanitaaria, aga samas nad on saanud väga ilusti hakkama ja ja no ma arvan, ma olen ikkagi pigem toetanud, et minge neid asju õppima, mis huvitab ja, ja ma olen ka muidugi ütelnud seda, et et kui peaks juhtuma, et, et sa sai arvad, et ikka see ei ole see siis tegelikult on võimalik alati ka ümber õppida, nii et see ei ole nii traagiline. No teil saavad kodus kokku selline voor noore põlvkonna mõtte ja siis sellise küpse mõtte esindaja, teie abikaasa. Kui palju teie arvamused kaasaegsest Eestist sellest, mis meie elus praegu toimub, kui, kui erinevad nad on? Teie ja laste vahel ma mõtlen nüüd seda teie ilmselt otiga, mõtlete suhteliselt. Meie otiga oleme natuke konservatiivsed ja jäiged jäigemad selles mõttes muidugi lapsed mõjuvad meile väga hästi. Tegelikult avardavad meie maailma ringi ja, ja noh, ma ütleksin, et siinkohal on isegi ott natukene jäigem, kui mina. Millest see jäikus nagu väljendub, Ma ma praegu püüan mõelda, et, et mis see võiks siis olla? Noh, võib-olla ütleme, teatud nähtuste suhtes, tolerantsi on vanemal põlvkonnal vähem ja nooremal põlvkonnal on rohkem, aga mul on noored sellised, kes on, nad on hästi palju vabatahtlikena igal pool töötanud ja noh, ühesõnaga nad on noh, niivõrd osalised igal pool ja ma loodan väga, et nad ei ole ka liiga noh, nii-öelda pahna, et ise, et liiga ennast igale poole laiali laotavad, et igasugusi kogemusi on saanud, et tegelikult nende lastega on üldse see, et ma arvan, et kui kuni mingisuguse vanuseni on asjad paika pandud, siis edasi nad juba arenevad ise ja kui siis õigesti läheb, siis siis ongi ju see aluspõhi on õige. Et aga mis puutub üldse selles noh suur pere ja, ja mitte suur pere, siis ma tegelikult olen mõelnud ka selle teema peale, et. Nagu ma ütlesin, et ma väldin seda teemat kui ma pean tööandjaga rääkima. Ma väldin teemat, et palju mul lapsi on. Sellepärast et. Noh, kahjuks on kuidagi niiviisi, et see suur pere, mis peaks olema igati loomulik nähtus, see kohati tundub olevat Noh, kes on hätta sattunud, see satub muidugi kas siis kusagile õhtulehte või Delfisse ja siis kabiks nahutamine pihta ja, ja ma tean, on niivõrd paljusid suuri peresid, kus saadakse hästi hakkama ja hoolitsetakse laste eest ja nii edasi ja siis on üks mingisugune joodik. Tere. Meil on ka palju lapsi ja tegelikult ütleme niiviisi, et see üks tungaltera rikub kogu supi ära, et nagu, nagu need teised saavad ka mingisuguse solgi endale kaela, et noh, mul on sellest natuke kahju. Et minu meelest see mingisugune meelestatus peaks olema teine. Kas või noh, kui me mõtleme selle peale, Meil on selliseid kõrgintelligentsi esindajaid, kus on suured pered, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Jaan Krossi, Ellen Niit, kõigil on suured pered, kas siis keegi ei arvaks, et nad on sotsiaalselt sellepärast, et neil on suured pered. Suur pere on selle perekonna valik. Ja no täpselt samuti ja sotsiaalseid on väikestes peredes, nii et see see teema Oleksingi tegelikult küsinud, et mis on teie arvates või teie pere arvates Eestis suures plaanis pildil valesti, kui seda Mari-Liis Lille väljendit kasutada, aga, aga ma arvan, et see olekski olnud umbes see vastus, mida tuleks. Tähendab, mina pooldaksin seda, kui hakatakse mitte ainult emasid, vaid ka isasid väärtustama, kes oma suure pere kõrval teevad tööd ja peavad seda suurt peret üleval. Minu meelest on see väga oluline, loomulikult eks seda igaüks teab, et ega naine ei saagi lapsi ilma meheta, nii et et et noh, see peaks olema loomulik, suur pere peaks loomulik nähtus olema. Tuleme nüüd selle meie vestluse lõpetuseks ilusasti siia balti jetiteema juurde tagasi, kui paljude näiteks sellel nädalal oma lastega olete 25 aasta tagustest asjadest rääkinud. No ma rääkisin selle loo, mida ma teile siin alguses rääkisin, ma rääkisin selle kaera muidugi ja siis me vaatasime tegelikult koos seda Eesti ja Leedu filmi. Läti filmi nad, Leedu filmil oli tõlge, Lätil ei olnud tõlget läikiv legi, kellest nad aru ei saanud ja heinad tunnevad väga suurt huvi selle vastu. Kas ma kõnelesin paar nädalat tagasi ühe Hollandi antropoloogi ka, kes uurib eestlasi ja, ja ütles ta, et eestlased on selle poolest vahva rahvusnoh, see teema, mida ta uurib, on talle tõestanud, et me me siiani väga uhked oma lähiajaloo üle, et see huvitab meid, et ega selliseid rahvusi, kes kes niimoodi käituksid, ega neid väga palju maailmas ei olegi, et näiteks ta ütles, et hollandlastele on sellest nende lähiajaloos suhteliselt ükstaskõik. Aga kas leedulaste puhul näiteks võiks olla samasugune järeldus, kui ta oleks leedulasi uurinud? Ma saan aru, et see oletus, aga ma jäängi, küsin seda. Ma ise nüüd nojah, muidugi siis ma peaksin rohkem seda teemat uurima, aga ma ise arvan, et ei ole seni ma vaata leedulastega on üks niisugune huvitav nähtused, et noh, võib-olla leedulased solvuvad minu ütlemise peale, aga mina ütleksin niiviisi, et neil on veidikene ebanormaalne olukord, et nad on kõige väiksem suur riik Euroopas ja kõige suurem väike riik Euroopas. Ja nad ei leia seda oma õiget kohta. Nad nagu natukene nutavad. Aga ma seda omaaegset hiilgust, mis neil oli ajaloos kuni Musta mereni välja, seda ikka tuletatakse meelde. Samas on nagu niisugune, et, et miks meie hakkama ei saa ja, ja, ja, ja, ja selle viimase, minu meelest selle noh, kui nüüd just lähiajaloost rääkida, siis minu meelest nad on natukene liiga kriitilised iseenda suhtes. Siinkohal võib olla. Ma räägin seda, et kuna ma iga päeva leedu uudiseid loen, siis ma loen ka tihtipeale neid kommentaare ja leedulased tegelikult kajastavad Eesti elu hästi palju ja seal on teinekord selliseid artikleid, mille peale nagu isegi ei tule, et noh, Eestis ei pane võibolla tähele, aga nemad on seda kirjutanud ja siis on kommentaaride tulv. Ja siis minu jaoks on muidugi väga tore nähtus, viimasel ajal see umbes kümmekond aastat tagasi oli Leedus üks niisugune väga populaarne saatesari jalgrattauudised kus, ütleme ausalt, eestlasi ikka munati päris korralik, tegelikult te võib-olla teate seda jah. Ja, ja, ja, ja nüüd, kui eestlastel on hakanud jällegi nii-öelda hästi minema ja ikka väga palju asju on, mida tuuakse eeskujuks, muide see on ka teatud määral niisugune poliitika, et see nõukogude ajal niiviisi, et meie tõime Leedust või Lätist endale eeskujusid, nemad jälle omakorda meilt võtsid eeskujusid, et see nagu asjade tõukamiseks teinekord vajalik. Aga nüüd need kommentaarid, et kui on nagu Eesti kohta mingeid artikleid, siis on kommentaaride tulv, ei ole mitte mingisugune 100 või 200, seal on ikka 700 ikka 1500 kommentaari tavaliselt et noh, ega kõike ei jõuagi vaadata. Aga valdav enamus kommentaare on selline, et nojah, rääkisime anekdoot eestlaste aeglusest. Mis me nüüd siis ütleme, eestlased on oma aeglase jooksuga meist nii palju ette jõudnud. Et ja noh, ikka valdavalt on selline, et miks meie samamoodi ei saa nagu eestlased, et seda, mis on hästi palju, nii et nad tegelikult jälgivad meid üsna pingsalt, meie võiksime neid ka jälgida, tegelikult. See olekski saate lõpetuseks niisugune tore rubriik, et kui me nüüd tahaksime anda kuulajale mõne vihje, kuidas ennast leedu eluga paremini kursis hoida, millist muusikat kuulata või millist raamatut lugeda, me tegelikult saate eel rääkisime, et Leedu kerget muusikat me küll siia saate lõppu mängida ei julgenud, teda nagu pole olemas, muide, miks see nii on? Tähendab, ma muidugi ei ole muusikainimene ja ma täpselt ei oska seda ütelda, aga ma olen mõtelnud selle peale, et Leedus on hästi tugev kas ja hästi tugev rahvamuusika. Aga kui nüüd Eesti turist näiteks satub balangasse või õigemini Paalangasse, nagu on õige ütelda, siis seal vabaõhukohvikutes tuleb mingisugune ilge vastik vene tümps niisugune väga niisugune ühelaadiline ja üheülbaline. Ja, ja ma ausalt öeldes olen kohutavalt pettunud olnud selles, et me tuleme busside eestlastega, ma räägin Leedu ajaloo neile ära ja räägin kõikvõimalikest headest asjadest, mis Leedus on ja siis tuleb niisugune vene tümps sule pähe. Ja siis ma olengi hakanud mõtlema, et, et nad seda vene kerget muusikat ilmselt nad on jäänud kuidagi selle lõksu. Ja võib-olla on olnud, see on puhtalt minu oletus, aga võib-olla on olnud mingil ajaperioodil neil niisugune heliloojate liidus mingisugune niisugune poliitika, et noh, ütleme teatud heliloojad on olnud nagu lubatud ja teatud mitte, sest leedulastel oli seda asja nõukogude ajal päris palju. Et noh, mingisugune heliloomingukiht on täitsa puudu, nad peaksid nagu alustama valgelt lehelt uuesti pihta, neil on ka muide väga häid niisugusi Varde niisugusi, kitarriga lauljaid, aga need on kõik üksiküritajad, kes laulavad iseenda laule. Aga mis puutub näiteks noh, see Eurovisiooni, mida me tegelikult ju jälgime, nii või teisiti isegi kui ütled, et oh, see mind ei huvita, ikkagi huvitab, kuidas läheb Lätile, kuidas läheb Leedul üks prohmakas teise järel? No äri hirmsad laulud on päris päris ja, ja samas nad ise on alguses nii vaimustuses sellest laulust ja no mingi enesekriitika puudus on, mul on niisugune tunne selle nendel muusika tegijatel ja, ja võib-olla ma ei tea, võib-olla nad peaksid. Häbi on öelda, et või noh, kahtlane on öelda, et tulgu Eestisse heliloojate käest õppima, aga aga, aga, ja siis üks teine asi, mis on eurovisiooniga veel, et siis hakkab seal kommentaariumites pihta selline jutt, et nojah, eestlased on uhked, eestlased meid ei toeta, et nagu selle eest peaks toetama, et sa oled lihtsalt baltlane. Noh see, see ei lähe nii, isegi meid, ootaja soomlasi ka siis, kui vilets laul on, me toetame siis, kui on hea laul, no selles mõttes meie kaine mõistus on siiski peal ja minu enda kaine mõistus samamoodi. Aga mõni tore tõlkeraamat, mida te julgete praegu siin, pühapäeva hommikul inimestele soovitada? Mõni hea tõlkeraamat oma soovitav muidugi klassikat tähendab. Need raamatud jäävad küll, kui aega nad on, raamatukogus oli üks väga hea raamat, mis mul kohe meelde tuleb, on suruaga jumalate mets, see on muidugi ääretult sünge raamat, aga samas ta nagu huumoriprisma ka sünge. Aga ta on tõesti väga hea raamat, see on siis just nimelt Valvi Strikaitiene tõlgitud ja, ja ta on. Koonduslaagrielust kirjanik palis roaga ise oli koonduslaagris ja siis kirjeldab seda. Aga noh, teine raamat on seesama Mikolatis Putinas altarite varjus, mis on minu meelest ikka klassika üldse Mikoletis Putin ja see on väga hea luuletaja, aga paraku ma ei ole luuletõlkija. Ma hea meelega teda loen, aga. Ma ei tohi küll vist enesereklaami teha, aga, aga selle aasta alguses Loomingu raamatukogus ilmus üks minu tõlgitud novellikogumik, mis sai ka päris hea vastuvõtu osaliseks. Undiineratsevičuute ja Undinoradividžuute isegi käis meil siin maigus kirjandusfestivalil esinemas. Mo raamat on, noh, see on niisugune, see on niisugune, kuidas ma ütlen pikantset pähklit. Te armastajale. Igatahes on siinkohal antud mõned head soovitused leedu kirjandusega sõbrustamiseks. Me ei hakka kuulama Leedu Eurovisiooni lugusid, sellepärast et siis ma pahand pahandanud tänase külalise lõplikult ära. Me kuulame ikka head Leedu heliloojat Tšurioonist. Aitäh tiiv Sandrottena jutusaatele külla tulemast ja kõigile kuulajatele. Ikka mõelgem lätlastele ja leedu lastele ka siis, kui ei ole balti keti aastapäev. Aitäh, ilusat päeva. Disson jäära.