Lugupeetud asutav kogu ja ma olen Virumaalt, täpsemalt Rakverest veel täpsemalt Rakvere teatrist. Maa ei ole tulnud, et tühja käega. Rakvere teatripere on mind volitanud Teile edastama järgmise üriku. Rakvere teatrilt Eesti muinsuskaitse seltsile kõigile Eesti edumeelsele kodanikele, asutustele ettevõtetele. Kirjutatud on. Tänuväärset tööd on mitmelt poolt tehtud aga veel ärksamad ja hoolsamad. Tööd tuleb teha, et meie esivanemate elu pil täielikult ja nägusalt iga mehe silmade ette võiks tõusta ja ajalootundmiseks kindlaks mälestuseks saada. Ühtlasi on see töö üks Isamaa kohus. Meie langeme kange laituse alla, kui selle kohuseära unustame ja järeltulijad põlved saavad meil veel elamu süü alla mõistma. Tõuskudis õige palju noori vendi ja õdesid, kes sel kombel kindla uurimise asja käsile võtavad ja vana aja tundmist kasvatavad. Jakob Hurda poolt kirja pandud ning 22. veebruaril 1888. aastal olevikus ilmunud sõnad pole ka täna ligi 100 aastat hiljem oma tähtsust minetanud. Tänase edasiliikumise toeks saab olla üksnes minevikku suunatud tark pilk üksnes eilse varade homsel hoidmine üksnes eilse varade homses kindamine. Rakvere teater tunnustab Eesti muinsuskaitses tänaseni tehtud ja usub homsesse. Olgu selle toeks ja kinnituseks meie annetus Eesti muinsuskaitse seltsile. Teatavasti tunnistati Rakvere teater üleliidulises teatritevahelises võistluses tänavuse esimese poolaasta eest teise koha vääriliseks. Tunnustusega käis kaasas 684 rubla suurune preemia. Taladest, olgu see summa Eesti muinsuskaitse seltsi oma. Rakvere teater kutsub üles, kutsub kõiki Eesti edumeelseid kodanikke, asutusi, ettevõtteid, toetage Eesti muinsuskaitse seltsi, toetage tegudes. Viskuski tuleb suuremate eesmärkide nimel loobuda. Ja ilus turvist pakkuv Isamaa peab olema eesmärk. Seepärast au ja kiitus edumeelse edendajaile. Elagu Eesti muinsuskaitse selts. Ma palun lugupeetud, millal raami see ürik üle anda? Järgmiseks annaksin ma sõna aruandeks mandaatkomisjoni esimehel Ants Kraudile. Lugupeetud Eesti muinsuskaitse seltsi asutava kogu saadikud ja külalised. Mandaatkomisjon kontrollinud saabunud saadikute registreerimist, nende mandaate on saanud kokku järgmised tulemused. Asutavale kogule on valitud kokku 239 saadikut. Nendest on vaheajaks praeguseks hetkeks kohale tulnud 226 saadikut, see oli 95 protsenti. Asutava kogu saadikutel oli võimalus täita ankeedid mis küll läbi raskuste, aga siiski lõpuks jõudsid komitee käsutusse. Ja selle ankeedi põhjal on võimalik mõningaid selliseid üldistusi teha umbes kümnenäitaja osas. Ma püüan need siin ette kanda selles koosseisus, mis nüüd saadikud on praegu kohale jõudnud. 226-st saadikust on 176 meest, seal 78 protsenti ja 50 naist. Vanuseliselt jagades gruppidesse võib öelda, et saadikuid vanuses 18 10-st kuni 30. eluaastani on 29 protsenti, 30-lt ühest kuni 40. eluaastani 27 protsenti, 41.-st kuni 50. eluaastani 22 protsenti 51.-st 60. eluaastani 16 protsenti ja üle 60 eluaasta 55 protsenti vabandust viis protsenti. Nii et saadikute vanuseline jaotus on suhteliselt ühtlane. Iga vanusegrupi kohta keskeltläbi 22 25 protsenti. Rahvus rahvusvaheliselt on kokku tulnud saadikuid kahe 226-st 222 eestlast kaks venelast ja üks Aserbaidžaan, vabandust, kolm venelaste üx. Aserbaidžaan. Hariduslike koosseis on. Kokku tulnud saadikutest 73 protsenti on kõrgharidusega 15 protsenti keskharidusega või seda parasjagu omandamas. Keskeriharidusega saadikuid on kaheksa protsenti ja. Lõpetamas või lõpeta lõpetamata kõrgema haridusega neli protsenti. 226-st saadikust 60 on NLKP liikmed. See on 27 protsenti ja ühelcan Üligmeid 30 inimest, see teeb kokku 13 protsenti. Kokku on ankeetides märkinud oma elukutset. 220 saadikut ja ülekaalukalt on. Elukutsena märgitud ajaloolased, neid on kokku 23 pluss seitse kunste mahlast ja osa õpetajaid. Õpetajad, kes ei ole seda vahet teinud ajaloolase ja ajaloo õpetaja vahel, need muinsuskaitse seltsi asutava kogu saadik saadikutest on siis umbes umbes kümnendik. Ajaloolased. Ma loeksin ette siin kiiresti veel ametite järgi, kui palju on tulnud saadikuid ja mis elukutseid nad esindavad. Kõige rohkem siis õpetajaid 33, ajaloolasi ja kunstiajaloolasi kokku 30 insener 19, arheolooge 13, mis moodustab sellest meie muinasaja uurijate elukutset Eestimaal pooled. Filolooge 11. Kultuuritöötajaid üheksa agronoomi, kaheksa ajakirjanikke, kaheksa. Arhitekte liis kirjanikke, kolm kunstnikke, neli raamatukoguhoidjaid, neli, tehnik tehnolooge kolm looduskaitsetöötajaid kaks, elektrik egolm, etnograafia, kolm, režissöör kolm juristide kolm. Üldistatud ainult märkinud teadlane kolm arste, kaks. Kirikuõpetajaid kolm ja üks usuteaduse üliõpilane, keemikuid kaks füüsikuid, kaks, ökonomist, teegaks näitlejaid, üks dirigente, üks järgnevat elukutse on siis ühe saadikuga esindatud. Bioloog, arheograaf, ringi juht, restauraator, operaator, fotoga, sekretär, literaat, helilooja, matemaatik, elektroonik, filosoof, kaubatundja, treener, veterinaarveterinaararst, melioraatori, metsavaht, metsnik, raamatupidaja, kellassepp, puusepp ja Müürisep. Ametite müürsepp. Vabandust, ametite järgi on jaotus vähekene teine. Aga põhimõtteliselt on needsamad ametid kõik esindatud. Eelmisest loetelust, mis elukutsest välja ei tulnud. Huvitavamaid on peavarahoidja, meil kaks saadikutest, üks ballettmeister, üks uurija. Kolhoosi ja sovhoosijuhte on viis. Kirjanike juba öeldi pensionäre on kaheksa õpilasi seitse ja üliõpilasi 10. Muinsuskaitsega otseselt oma tööülesannetega seotult tegelevad saadikutest 18 inimest, seal on kaheksa protsenti ja kaudselt või osa tööülesannete kaudu. 43 inimest ehk 19 protsenti. Kodu-uurimisega on tegelenud või tegelevad praegu kas töötavad kodu-uurimise komisjonide koosseisus või tegelevad kodu uurimiste uurimusliku tööga kokku 34 inimest ehk 15 protsenti. Ja viimaseks. Asutava kogu saadikutest on 11 teaduste kandidaate. Kandidaati Nende kolm ajalookandidaati, kaks filosoofia kandidaati, bioloogiakandidaat, tehnikakandidaat, keemia kandidaat, majanduskandidaat, kunstikandidaati, füüsika-matemaatika teaduste kandidaat ning kolm doktorit, kaks ajaloo doktoriteks. Põld põllumajandusteaduste, doktor. Ning kaheksa saadikut on aspirantuuris või kraadi taotlemas ja lähemal ajal seda ilmselt ka saamasse saavutamas. Mandaatkomisjon võrrelnud olemasolevaid saadikute valimise protokolle ning saabunud delegaatide registreeritud. Järgmiseks ma annaksin sõna Eesti kultuurifondi esimehele Teaduste Akadeemia akadeemiksekretärile. Juhan Kakina. Mul on suur au ja suur rõõm. Tervitada asutava kogu liikmeid. Eesti kultuurifondi poolt. Teie asutav kongress toimub ajaloolistel päevadel mil maailmas esimest korda kirjutati alla tuumarelvade hävitamise kokkuleppele. Mil suured muudatused ja suur võitlus toimub meie kodumaad. Meie kõiki südameid täidab lootus kõigis küsimustes. Kultuurifondi nimel ma tahan teile soovida edu ja öelda, et kultuurifondi uksed on teile alati avatud alates esimesest jaanuarist, kui me saame remondiga valmis. Kuid me oleme alati valmis ka kõiki teie üritusi toetama. Ja ma ei taha peatuda küsimustel meie suhete edasise mehhanismi ja selle teooria juures. Ma julgen väita, et kultuurifondil arenes teiega koostöö juba enne, kui teid ohvitsiaalset loodi, luuakse täna. Meie ülesanded, mis on fikseeritud ja fikseeritakse põhikirjades langevad ju õige suurel määral ühte eeskätt just minevikku. Kaitsmisel tema kaasavõtmisel olevikku ja tulevikku. Kuid väga hästi, ütles mulle vaheajal esimees Jaak Kangilaski. See, mis seal täna kunst on homme muinsuskaitse objekt. Meie piirid on dialektiliselt ähmased ja jäägu nad ähmasteks. Ja kui teie mõni kohalik organisatsioon, komisjon või klubi tunneb, kindlasti loodan, et ta tunneb, et ta huvide ring, huvide aktiivsus on laiem kui esialgu märgitud. Jooned. Siis me oleme alati valmis koostööd arendama ja alati valmis abistama. Ja me väga loodame, teie. Teie abile, sest ilma kodu-uurijate ilma muinsuskaitsjate ilma kohalike õpetajatelt ilma kõigi hea tahtega inimeste muide nii siin kui ka väljaspool Nõukogude Liidu piire. Ilma nende toetuseta on kultuurifond määratud tegevusetuse versurvale. Ma teatan teile, et kultuurifondi presiidium on kindlalt otsustanud, kui on toimunud vajalikud protseduurid, meie palume lubadest kopteerida oma liikmeks, kultuurifondi, vabandust, muinsuskaitseklubide muinsuskaitseliikumise valitav liider. Samuti ma väga loodan, et ajal üldse direktori asetäitja Priit Järve ja doktor Tarvel kikkis kõrvul kuulsid seda juttu sellest, et Eesti rahval on vaja anda täis metraažinile Eesti ajalugu koolides ja ka akadeemilise väljaandena. Ma olen veidi väsinud juba selle võitluse eest ja see on vaja kiiresti anda rahvale kõigil taset. Ja ma palun teid ka ise näidata üles aktiivsust, et kui me järgmise aasta alguses 87. aasta Kultuurifondi 10 parimat välja valime ühiselt ja ma loodan, et ühiselt ka koos teiega. Et seal oleks võimalikult palju teie aktiviste. Kõike head teile. Järgmiseks on sõna Paide klubi presidendil Jaak Jalmaril. Tere teile, head inimesed, seekord siis Järvamaalt. Tervitades loolise loomisel olevat Eesti muinsuskaitse seltsi. Tahaksin Järvakana pöörduda oma kandi mehe Tammsaare poole. Meie oma rabaselt maal elanud mees on kirja pannud järgmised sõnad. Uusimad uurimised on tõendanud. Kui rahvas teeb halba võid, siis tal on hea kirjandus. Ja kui ta teeb halba kirjandust, tal on hea või kirjamehena, võrdleb Tammsaare võidia kirjandus. Nõndasamuti võime võrrelda Järvamaa praeguseid edusamme põllumajanduses, mis suhteliselt heal järjel ja teada-tunda üle Eestimaa. Eestlane ütleb CD, seepeale pole viga, üsna tubli. Meie suur naaber aga kostaks umbes nivoo. Et aga tänane kokkutulemine pole selleks, et kokku arvata põrsaid ja põllumaad siis mõtelge, mida suur naabrimees ütleks Järvamaa kultuuripärandi senise kaitseaktsioonide kohta. Hääletoon kisub iseenesest kurvapoolseks ja kõlab alla õlaga ehituse saatel. Suurt mitte midagi. Siinkohal lubage teha nüüd paar-kolm tagasivaadet Järvamaa kultuurilukku viimasel 10-l aastal. Need on küll natuke drastilised, aga kui rajooni kultuurimaja töötajat ihkasid arvamust avaldada, et 35 aastast juubelit tähistanud siia-sinna rännanud Klubi klaver pole enam see kõige uuem ja parem ning tuleks välja vahetada anti juhtorganitelt hüva nõu, eks värviga vana klaver üle ja ta näeb jälle nagu uus välja. Millegipärast aga leidus kahtlejaid, kes ei uskunud uue värvigi mõjusse klaveri heliomadustele. No veel teinegi järve näide Järvamaa kultuuriloost. Koduloomuuseumi direktor juba loomu poolest naiivne ja rahulolematu inimene arvas spordi jaoks kohalikult nõukogude võimuesindajad muuseumi tarbeks ruume juurde küsida. Sel puhul ei olnud hea nõuga kitsid. Kandke vanemad asjad maha, küll ta siis ära mahutama. Kooli vastust. Aga Paide koduloomuuseum on loll ja järjekindel, tema hoiab just alles neid vanemaid asju ruumikitsikuse üle vaatamata. Peale klaverivärvimise ja muuseumimured on Järvakutel ka muid muresid. Mõisamured. Neid ei saa ju uute vastu välja vahetada ja asendada, asendada uute kultuuri või olmekolleegidega. Sel ajal, kui naabrid Virumaalt on mõisaasjandus ootamatu osavõtlikkuse suhtun osavõtlikkusega suhtunud mille tunnistuseks on palun väga sageli Sagadi, Vihula ja nii edasi silma sel ajal on Järvamaa suurem osa mõisakompleksi rahuldavas olukorras kirjade järgi. Tegelikkus on aga õnnetust õnnetum. Masendav on läinud sajandite arhitektuuriloo peegeldust otsida Norra Seidla, Aruküla Mäo Kirna ja teistestki mõisatest. Samal ajal kui Virumaa Virumaa restaureeris ridamisi mõisahooneid vaidlesid Järvakad ilmlõpmata tähtsas küsimuses, kellele ja milleks on vaja Norra mõisa. Kuni 64. aastani oli, oli olukord enam-vähem rahuldav, sel ajal oli sees seal veel kohalik kalkul. Seejärel Joona hoone külanõukogude tarvilik ja siis äkki enam mitte kellelegi. Kaaluti üht ja teist võimalust, räägiti kalamajandusest ja nii edasi ja nii edasi, aga jutt jäi ikkagi ainult jutuks. 1985. aastal rajooni täitevkomitee otsusega on Norra mõis üle antud, ATK-le ATO ka ei ole, aga seni ma seniajani hoonet omaks tahtnud tunnistada. Siin tuba sümbol, lubage nüüd väikene. Tagasihoidlik ettepanek teha Paide muinsuskaitse klubi poolt, kas ei saaks kasutada Norra mõisahärra, näiteks seoses Endla soostikku kaitsealaga? Naabrid omavahel? Senini ongi, Järvamaa mõisahoonete polnud kõige raskemaks probleemiks just funktsioonide leidmine. Nagu oleks rajoonis seni küllalt laste või noorte loomingu maju, kontserti või näitusesaale või kultuurikompleksse või midagi muud sarnast. Nii palju siis seni toimunust. Nüüd veidi ka praegusest ajast ja Paide Paide muinsuskaitse klubi tegemistest-toimetustest. Senise 11 kokkutulemise sisse on mahtunud meil talguid Vallimäe varemeis ja keldris ning sillaotsa kalmistul on olnud arupidamisi restauraatorid, majas, kohtumisi. Töid-toimetusi kiirutaja kiirustab tagant muidugi 1991. aasta, mil Paide linn saab seitsme sajaseks. Selleks ajaks on klubi seadnud endale eesmärgiks maha saada kultuuriloolise kaardiga. Küllalt suur ja mastaapne ülesanne. Nõndasamuti on Järvamaarahval huvi tuhnida ümbruskonna vanades talumaades. Abiks etnograafiamuuseumi küsimustikud. Et saada ettekujutust sajandivahetuse talu maadest ja majapidamistest. Nõndasamuti tahab klubi uurida ka tänapäeva talumajandust. Suurimaks jää sulamise ja suhtumise muutumise märgiks on praegu Paide mail see, et muinsuskaitse klubi on saanud endale oma ruumid. Üle 300 ruutmeetriseid vallima kilde kirde bastioni keldriruumid sisaldavad endas klubi jaoks kaks ekspositsiooniruumi arhiivi ja tööruuni ning saali osa, kuhu mahub kuulama vaatama sadakond inimest. See peaks olema Paide osakonna jaoks täiesti piisav. Ja veel abiruume juurde. Selle eest muidugi suur-suur, aitäh praegusele kohalikele võimumeestele. Et tegemisi-toimetamisi meil jätkub. Tänaseks päevaks pole Paide klubi 40 liikmeline täiskasvanute pere ja umbes sama palju noorliikmeid, neid tuleb pidevalt juurde. Ainus rajoonis, kes skulptuuri mälu taastada püüab. Mäo mõis on momendil nüüd juba leidnud endale peremehe ja funktsiooni. Tahab tulevikus tööalaselt jumal külalistemaja sama asutus on enda hoole alla võtnud veel teisegi. Kunagisest saksa pastoraadist saab peatselt tüki kultuurikompleks. Mõisate restaureerimisega kasutusele võtmisele, juureldakse mitmeski majandis. Sel puhul pole revolutsioon ja sõjamälestised ehk enam need ainumat, mille ees kummardada, mille eest hoolt kanda ja milles oma rahvakogu ajalugu näha. Oleme ju rahuarmastav rahvas. Paide klubi pole siiski Järvamaal mitte üksik. On olemas veel Tapa ja Ambla ja sama südamevalu ja hoolega kaitsmas meie rahva kultuuripärandit. Me usume väga, et meid seal Järvamaal saab olema palju. Et meid ei piira pisiasjad ega takista tarbetud tabud. Et meie tegemised saavad olema tagajärjekas ja toekad ning meie panus Eesti muinsuskaitse seltsis pole väiksem ja tühisem kui mujal. Sõna saab Tõnn Sarv. Muinsuskaitse koosneb kahest poolest. Muinsuskaitse. Kõik kunagi. Ka meie tänane päev. Kuid kaitset vajavad need manitsused mis on ohus. Need muinsusel, millele tehakse liiga mis võivad kaduda, võivad hätta. Loomulikult on igas riigis muinsuse, mida kaitstakse. Väga hästi nagu näiteks Moskvas Lenini mausoleumi juures läbi relvastatud valve. Kahtlematult muinsus objekt, kuid ta ei vaja mingisuguse muinsuskaitse seltsi abi. Muinsuskaitse selts. Tema ülesandeks on kaitsta neid Munitsusi mida. Tartus on seal Eesti riiklik etnograafiamuuseum näiteks kogu esemeid mitte ainult kaugest minevikust, vaid ka lähedasest tänapäevast. Kuni sinnamaani välja. Kuid samamoodi on tänases päevas Janeli väga lähedases minevikus küllaltki palju asju, mis on juba kaduma läinud mis ei ole näiteksgraafia muuseumis säilitatud. Mitmesugustele grupeeringute inimeste erirõivastust. Näiteks puudub kuuekümnete aastate. Püüdis väga silmatorkavalt esinenud lõnguste rõivastus. Praegu on veel võimalus saada punkari kostüüm täielikult. See on väga oluline küsimus sest just sel viisil on endiselt võimalik noortega muuta arusaadavaks muinsuskaitse mõttetegevus sees praegu toimub lootega. See võib osutuda aastakümnete pärast täiesti väga väärtuslikuks osaks ja see, mis toimub praegu nendega, nende mälestused on juba praegu, võiks juba hakata osanud rääkima, sellest juba hakata kirja panema. Taolisi näiteid võib palju tuua ja igaüks leiab ise omaenda ümbruses. Muinsuskaitse seid, kui ühiskondlik organisatsioon saab. Sõna- Vello Lõugas veel, nagu me sellest mandaatkomisjoni statistikast siin nägime, on siia seinte vahele kogunenud väga palju neid, kellele muinsuskaitse ei ole just põhitegevusalaks. Ja ma peaks ütlema, Ma tulen kergelt kadedust nende noorte värsked muinsuskaitsejõudude vastu või suhteliselt nendel sidet ja suhet muinsuskaitsega. Või võrrelda nagu platoonilist, armastusega, mida vürtsitatakse õhtuti peale päevatööd või nädalavahetusel ka argisemate meele lahutustega. Nendele muidugi, kes tegelevad muinsuskaitsega ma põhitööna, kelles on päevatööks või ööpäeva töökski, koguni. Nende suhe on arenenud juba selliseks kohusetunde abieluks ja see on hoopis midagi muud. Kui teie väsite sellest muinsuskaitsetöödest kuusi hobi hakkab segama teie eraelu perekonnaelu kodu, siis te jätate selle töö pooleli kutselised muinsuskaitseväelased, kes on seda teed väga kaugele läinud, nendel enam tagasiteed ei ole. Ja iga peatamine puhkuseks on ka täiesti lubamatu. Te näete, mis ümberringi toimub. Ma ei ole nii suur optimist, et ma nüüd arvaks, et muinsuskaitse selts, mis täna luuakse, paneb kogu Eesti rahva kuni põlvepikkuse poisikeseni mustised mälestusi kaitsma. Elu näitab, et igas valdkonnas on alati oma mingisugune eliit kes asja energiliselt edasi viib. Vana väike aktiive ja suur suurearvuline passiive, keda, kelle suhtumist saab küll teatud määral mõjutada, kuid keda on väga raske liikuma panna. Loodan, et kui see praegu muinsuskaitse selts suudad praegu töötavale mõnesajale muinsuskaitsele veel lisa tuua mõni 1000 ja veel mõne 10-l 1000-l muuta väärtuse hinnanguid muististe mälestiste suhtes, siis see on juba suur võit. Loodav selts peab hakkama ennast kohandama juba olemasolevate asutuste ettevõtete süsteemiga, kes tegelevad muinsuskaitsega. Ja ta peaks otsima endale uusi partnereid, kelle, kes aitaksid seda muinsuskaitsekoormat vedada. Ma tooksin siin esimese näitena mis ei ole oma tähtsused sugugi viimaste hulgas. Sellise firma nagu on üleliiduline firma Inturisti kes on väga usinasti näidanud neid meie mälestisi, kuid väga vähe või pole üldse mitte teinud nende mälestiste korrashoiuks eksponeerimiseks. Ma tahaksin seltsile ka üsna palju kaasa öelda, aga küllap ütlevad teisedki ja sõnaski, võib-olla täna on ülearused, mõnikord see tunne on õigem, kui on sõnadesse valatud kuid juba esinenud teise ettekandja sõnadest. Ma arendaksin ühte teemat. Põhimõtet, mis peaks olema seltsi tegevuses väga tähtsal kohal. Ja seda võiks kokku võtta ühte sõnasse. See on sallivus. Kui meie muinsuskaitse hakkas hoogu võtma viimastel kuudel, siis leidus neid üsna palju, kes püüdsid väljaspoolt muinsuskaitseliikumist lõhestada, muinsuskaitseliikumist mustata. Ja hakkasid meid süüdistama koostöös kirikuga, kirikuga kui muinsuskaitseliikumise, ühe vooluga ja mälestiste ühe väga aktiivse kaitsjana kaitsega. Me lugesime alles mõni päev tagasi rahva häälest Kultuuriministeeriumi inspektori just kunstimälestiste kaitseinspektori väga põhjalikku artiklit. Ja need arvud, mis me sealt saime teada, on väga kõnetad. Rõhuv enamus muuseumide välist kunstivara, mis on riikliku kaitse all, asub just kirik sakraalehitistes. Kui me lisame siia veel arhitektuurimälestistena, paljud kirikud, pastoraadi ja muud hooned siis näeme, et see töö, mida kirik on teinud kultuurivarade hoidmisel ja säilitamisel ka väga rasketel aegadel siis näeme, et seal on väga suur töö olnud ja aita neile selle töö eest, mis nad on teinud. Kui Lenin omal ajal ütles, et revolutsiooni huvitas revolutsiooni nimel, on vaja kas või vanakurja endaga koostööd teha, miks meie ei või siis muinsuskaitse nimel teha koostööd kirikuga. Meil seisab ees palju tähtsaid argised asju, mida peame hakkama juba täna tegema. Muinsuskaitse selts peab kindlasti oma laialipillatud materjalid kokku korjama, looma arhiivi ja selle asjatundliku juhendamise all kokku seadma. Kindlasti oleks vaja raamatukogu Eesti muinsuskaitse seltsile. Selle vajaduse tõestamiseks ei ole sõnu tarvis. Ja ma kasutan ära seda rooli siin ja pakun juuretiseks tulevasele Eesti muinsuskaitse seltsi raamatukogule oma raamatukogus 100 raamatut. Ja ühtlasi pöördun kõigi Eesti muinsuskaitsja sõprade poole Eestis ja väljaspool Eesti piire. Annetage toetage Eesti muinsuskaitse seltsi, raamatukogu, oma raamatukogu raamatutega. Järgmiseks saab sõna- Koit Väinsalu, nõmme muinsuskaitsekomitee esindaja, lugupeetud koosoleku juhataja. Lugupeetud delegaadid. Eelkõneleja rääkis siin sallivusest, ma igati toetan seda ja siin oli juttu kirikust. Aga ma mõtlen ka omavahelises suhtlemises suhtlemises, mitmete muinsuskaitseametkondadega ja mis selle sallivuse ja usalduse tagaks. Ajakirjanikuna ma ütleks, et selle tagab kõige paremini avalikustamine. Ja mis puutub nüüd tänasesse koosolekusse kõigisse nendesse soovidesse, mis kaasa antakse ettepanekutesse siis ma arvan, et mida konkreetsemad need meie ettepanekutena on ja mida paremini ja täpsemalt. Me formuleerime ka asutamiskongressi otsused. Seda tõenäolisem on, et me neid ka ellu viima. Nõmme abikomitee, kelle esindajana ma siin olen, paneb ette luua infopank mis sisaldaks kõigi klubide kontaktisikuid ja oleks paljundatud sellises koguses, et vähemalt igal klubil oleks üks sarnane infoleht. Ekskursioonide ja muude ürituste korral saaksid niiviisi klubid ja nende liikmed omavahel paremini kontakti tutvuda teiste klubide tööga, muinsuste ka väljaspool oma tegevuspiirkonda. Teen ettepaneku võtta sellise infopanga või infole koostamine, paljundamine seltsi tegevuskavas. Ma usun, et selline tegevuskava kokku pannakse nende ettepanekute soovida põhjal ja volikogu siis hakkab seda teoks tegema. Teine käsitleb sümboolikat, täpsemalt öeldes sümboli kavandi võistlust mis oli plaanis välja kuulutada Tarvastu kokkutulekule, et täna asutamiskongressil oleksime saanud teha vastava täiendusega põhikirja. Tookordses kavandivõistluse juhendis, mille sisulise osa koostas ajaloolane Hannes Walter oli juttu seltsi embleemist, täpsemalt öeldes lapist. Kuid täna peab rääkima ta seltsi lipist. Selle mõtte ütles eilsel koosolekul kinomajas avalikult välja Pärnu delegaat, Eduard rajaja. Igal liikumisel on oma sümbolid, meie jaoks on selleks olnud tänaseni nimekuju Eesti muinsuskaitse selts. Kuid miks mitte ka vapp ja lipp. Teen ettepaneku täiendada seltsi põhikirja esimene osa punkt üheksa sõnadega vapp ja lipp. Milline võiks olla seltsi vapp ja millised peaksid olema lipuvärvid? Milline on üldse meie ajavärv? Ma arvan, et täna ei ole otstarbekas seda siin arutama hakata vaid asutav kogu võiks oma otsusega kohustada seltsi volikogu läbi viima sümboolika kavandite võistluse ja selle tulemuse põhjal valima välja vapi ja lipu. Muidugi ei taha mõelda, et delegaadid ei võiks siin oma arvamust avaldada. Ning loomulikult vajaks volikogu poolt välja valitud sümbolid kinnitamist kas suuremal kokkutulekul või kongressil või siis erakorralisel kongressil. Viimasel juhul saaksime teha põhikirja vele täienduse, täpselt määratleda, milline on seltsi vapp ja milline on lepp. Kuid ma tahaks seltsile vapi ja lipu kinnitamist selle väljavalimist ja kasutusele võtmist oma ettepanekust siduda mingi suurema kokkutulekuga, kuna selle korraldamiseks ei piisa teatavasti ainult meie soovist. Teen ettepaneku võtta kongressi otsusesse järgmist. Kohustada seltsi volikogu valima seltsile vapp ja lipp kavandite võistluse korraldamise kaudu. Tänan tähelepanu eest. Sõna saab vanalinnaklubi president Jüri kuuskava ette valmistada Rõngu klubi president Tõnis Lukas. Aulik kogudus söandaksin koormata teie tähelepanu esmalt ühe 30 seitsmeliikmelise nimekirja ettelugemisega, mis peaks olema küllalt kõnekas meie edasise tegevuse suhtes. Villem raam. Jaan Kross, Lennart Meri, Endel Valk-Falk, Vello Lõugas, Mati Mandel, Jaan Tamm, Jüri Kuuskemaa Anzee, Joan Maiste, Kaur Alttoa, Robert Nerman, Silvi Lindmaa, Eino pilliks, Voldemar Miller, Oskar kuningas, Hando Runnel, Andres Mustonen, Tõnu Kaljuste, Kristjan Torop, Tullio Ilumets Jaansotter, Jaan Berenson, Mart Laar, Vallo Raun, Evald Laasi, Heino Gustarson, Hubert Matvere, Jaan märss, Heiki Valk oles Treff, Hageri klubi, Tõnu Palu padu haapsalu klubi Helja heldema Taebla, Jaak Salmar Paide, Ülo pärnik Torma, Illar Hallaste Torma, Vello Laanemaa puidumeister kultuurse lammutamise kooperatiiv. Need inimesed on andnud oma nõusoleku Trivimi Vellistele. Teha koostööd muinsuskaitse seltsi almanahhi le medaotleme Ministrite nõukogult luba kirjastamisõigusele, et hakkaks esialgu regulaarselt kord aastas ilmuma almanahh ning et muinsuskaitse seltsil avale, kas võimalus ka teatud teenistuse saamise otstarbel hakata kirjastama postkaarte, plakateid, voldikuid, muinsuskaitsekalendreid ja muid väljaandeid sõltuvalt meie tegevuse laienemisest sõltuvalt sellest, kuidas õnnestub hankida paberit, kuidas õnnestub saavutada vahetuid, sidemeid trükikodadega. Nüüd ma tahaksin veel mõne sõnaga rääkida teatud kaalutlustest just selle kirjastuspoliitika osas ja samuti almanahhi-ist, milline peaks tulema almanahhi, huvitab teid kõiki igalühel, kindlasti on üles osas omi mõtteid. Nüüd, kui kõik need, kes seni on andnud oma põhimõttelise nõusoleku midagi kirjutada oma ütleme, tooksid meile umbes 10 leheküljelise artikli siis oleks meil koos, ütleme, lisatava kroonika materjaliga vast juba kahe numbri materjal koos. Esialgu nii kaugel see asi muidugi ei ole, on laekunud artikleid Vallo Raunalt, Matti Mandelilt, Heino Gustav sonilt Hillar hallastelt ja see on siis nii-öelda juuretis. Selle almanahhi koostamisel peaks olema kahtlemata lähteprintsiibiks selle väljaande populaarsus rahvalikus ja samal ajal teaduslikke taseme säilitamine selles osas teaduslikule tasemele mööndusi me teha ei tahaks, kuid see ei tohiks tulla mingil juhul akadeemiline väljaanne, kus üksikute erialade inimesed pöörde kirjutavad, nii nagu nad on harjunud kirjutama näiteks oma tsunftikaaslastele. See peab olema arusaadav laiemalt. Need artiklid peaks olema võimalik varustada tega autori soovi korral. Ja mul oleks siin puhul, kuivõrd klubide nõukogu on pöördunud minu poole palvega korraldada selle esimese almanahhi numbri koostamist ja trükiks ettevalmistamist, siis palve nendele autoritele, kes kavatsevad täita oma lubadus, on, oleks tähtajaks esimene märts artiklite üleandmiseks. Ning eks me muidugi need materjalid peaks saatma siis klubide nõukogule, nüüd ilmselt täna teatatakse ka seltsi aadress, kus haka presideerima siis loodava seltsi juhtkond. Ja samuti tahaksin ma öelda veel siia juurde, et minu meelest. Me peaksime taotlema seda, et klubid kohtadelt saadavad regulaarselt tähtajaperioodid lepiti, lepitakse kokku ka aruanded ja tegevusplaanid, et need tegevusplaanid oleksid Tallinnas kõik olemas ja samuti ka aruanded nii saavad, ühesõnaga tõesti klubid, kontaktid, Deeruda saavad vastastikku üksteise üritustest osa võtta, kui liikmetel on selleks soovi ja võimalust. Ja teiseks almanahh peab sisaldama ka seltsi kroonika ja vaat juba selle kroonika koostamiseks on regulaarne aruannete esitamine niisugune väikene paratamatu bürokraatia paratamatult tarvilik ja igati teretulnud. Nii millised oleksid muud trükised ja muide almanahhi loomulikult saavad olema vene- ja ingliskeelsed resümeed. Nüüd muud trükised, arvatavasti esialgu nii-öelda käivid seltsi käivitamisperioodil oleks kõige otstarbekam kõige lihtsam ja kõige tululikum tõesti anda välja näiteks postkaarte vanade postkaartide reproduktsioonidega samuti anda välja postkaarte, millel oleksid meie kultuuri arhitektuurimälestised. Siin näiteks juba laekus väga ilus pakkumine ains arvelt, kes leidis geograafia seltsi arhiivis unikaalse materjali 17 Ernst Hermaks lihtingi akvarelli sarjast rannarootslaste elust, millest kümmekond litograafe eriti möödunud sajandil tuntud ja on üldtuntud muide, Rootsi rahvariiete ajaloo uurimise seisukohast. Nii et kui me annaksime sellise sarja välja, siis muidugi oleksid vist ka rootslased valmis kogu selle sarja kohemaid ära ostma, nii et meile midagi võib-olla iialgi. Sama tuleks teha kindlasti Melanie Kaarma Eesti rahvariiete figuuride üles joonistada laste suhtes. Seda tuleks teha paljude arhitektuurimälestiste ja mitmesuguste muude kultuuriobjektide suhtes. Nii et see tegevus oleks ilmselt ots üks otstarbekas tegevusliin teiseks mulle isiklikult väga meeldib, siis ma panen selle tänase auditooriumile nagu arutluseks. Kuidas oleks, kui klubid ja samuti skulptuuri, osakondade metoodikud ühises koostöös koostaksid ka kevadeks, ütleme, esimeseks märtsiks-aprilliks lühimaterjali, rajoonide kaupa kult tähtsamat kultuurimälestist, nii et seal oleks võib-olla umbes kolm lehekülge masinakirjas teksti. Enam-vähem arusaadav skeem, kuidas selles rajoonis liigelda. Et nende tähtsamate objektide juurde pääseda ja umbes 12 väikest värvi slaide üks suur slaid väiksed võivad anda klubide liikmed, amatöörid. Me kontrollime nende kvaliteeti ja olulised teevad juurde siis professionaalid. Ja ma usun, et kui seda õnnestuks ühtlase aktsioonina korraldada ja selts saaks need välja anda nii hästi eesti variandi kui ka venevariandid siis see väga tugevasti suurendaks Meie mälestiste külastatavust ja populaarsust. Sest et niisuguste tõsiste teaduslike ja analüüsivate väljaannete nii selts veel niipea selles osas ei jõua. Kuigi samal ajal on see tööjõu, meie kultuuri ja kirjastuste üldine ülesanne ja selles vallas pidevalt midagi ilmub. Loomulikult selts ei saa ega suuda kõike seda ära teha, mida Pole veel jõudnud teha, ära professionaalid. Nüüd lisaks veel sellistele poltikutele peaks vist välja andma ka plakateid, plakat, kalendrid, lihtsalt plakatid, millel on ka tähtsamate linnade osas liiklusskeemid mitmes keeles pöördel tekstid, mis võiksid etendada ka märgatavat osa meie mälestiste propagandas ja selles osas nende plakatite suhtes. Nüüd peaks ilmuma õige mitmekeelsete tekstidega, samuti ka linnade kohta käivat skeem, voldikud, see, need võiksid olla sõltuvuses siis Inturisti liikumisest valitud keeles. Aga muidu ma tahan rõhutada seda, et Meie rahvalikud väljaanded peavad olema ka orienteeritud vene lugeja Kaavene lugejale. Arvestagem sellega, et suur osa siinsest kultuurihuvilisest vene elanikkonnast küllalt heatahtlikult suhtub, kurdab selle üle, et meil ei ole materjali, neil ei ole kuskilt võtta selliseid populaarseid andmeid Eesti ajaloo ja Eesti vaatamisväärsuste ja kultuuriväärtuste suhtes. Nii et me peame paratamatult täitma ka seda lünka. Muidugi. Konna hulgas on inimesi, kes on kasvanud väljapool kultuuri kahjuks ja keda ei ole praegu võimalik mõjutada, kes ei hakka meie väljaandeid lugema ja ei muutu sellest säästlikumaks. Aga teatud osas kahtlemata see tooks kindlasti ka teatavat edumälestiste kaitse suhtes. Siin täna juba asutava kogu vaheajal tuli ettekanne ettepanek, et on vaja mõelda ka lastele ja et lastele võiks anda siis esialgu sädeme ja tähekese vahelt välja eraldi muinsuskaitselehte või lehekülge. Nii et see on ka mõistlik ettepanek ja arvatavasti asutava kogu liikmed, kellel on häid kirjastamisalaseid ideid, esitavad oma ettepanekud. Kui mitte täna, siis edaspidi muinsuskaitse seltsi juhatusele, sest loomulikult teie hääl on rahva hääl ja võimalust mööda peab ka seltsi juhatus ja selle kirjastustoimkond. Neid arvestama loomulikult esialgu veel suurt imet sa ei saa teha, kuid asi tuleb käima panna ja juba täna särada. Järgmiseks saab sõna Tõnis Lukas ette valmistada EPA professor Jaan Lepajõe. Lugupeetud asutav kogu meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Et minevikuga syda sidepidamises on peale sõda tuntavaid häireid olnud sai ühiskondliku elu normaliseerumisega järsku nähtavaks tohutu tegutsemismaa kultuuripärandi ümber väärtustamisel ja hoidmisel. Selle tegutsemismaa on julgelt omaks tunnistatud ühiskondlik liikumine, mis muinsuskaitseliseks nimetatuna paistab oma huvide ringis hoidvat tunduvalt laiemaid alasid kui nende nime poolt antud pädevus neile on. Ärgu tundu, kui see kellelegi laiali valgumisena, sest kultuuri kaitse peaks kuuluma iga inimese teadvusesse ja kõikjal, kus on inimesed on ka muinsuskaitsjate tegutsemismaa. Seda seniks, kuni viimane, kui üks meie kaaskondlastest kaaskodanikest on saanud aktiivseks muinsuskaitsjaks siis võib võib-olla rääkida juba sõnadega muinsushoidjad ja Eesti muinsushoidjate selts. Siis võib-olla ka tööstiil muutub, aga seniks tuleb taguda rauda ja jagada selgitusi. Seepärast vaadaku selts üldhariduskooli. Loomulikult ei ole meie kooliharuhariduskooliharidussüsteem sügavalt muinsuskaitsevaenulik aga paraku paiguti sellele võõras küll. Esmane muinsusteadvuse kujundamisel on ikkagi keskkond ja isiklik kogemus, mälu. Mul on tunne, et ei taba märki õpetaja, kes õpilastele. Õpilaste eetilisi hinnanguid kujundab peaasjalikult Egiptuse püramiidist ja Babüloni. Rippuvatest. Aedadest kõneldes pöörab aga vähe tähelepanu kodukandi linna mägedele ja lossivaremetele. Miks peame praegu uuesti kasvatama hakkama austust kalmistute kui kultuurifenomeni ja kirikute kui arhitektuurimälestiste vastu? See on sellepärast, et vahepeal lahutasime nende oma mürisevad tänapäevast kui väheolulisi, väheolulise ja isegi kahtlased. Aga tänased barbarid? Võimalikud kalmistute rõivetajad on päris pärit just ajast. Ei pannud tähele, et kusagil seal lähedal asus kalmistu või kui kodus suhtuti kalmistusse ainult kui mõne perekonnaliikme matmispaika. Pillasel ega õpetajal ei sobinud ennast näidata kirikus ei koos ega eraldi isegi juhul, kui õpetaja näiteks hästi orelit mängida oskaks. Siit ka teadmatus sellest ükskõiksus. Ja sellest juba purustatud hauasambad ja sisse visatud kiriku aknad ei ole mälu, mis seoks kätt kui see tõuseb. Kui koolipõlves seotakse mälu kodukoha kalmistuga kirikuga lossivaremete ka siis mõistab inimene neist kogu elu ka mujal lugu pidada. Lapsepõlves ollakse ju vastuvõtlikud, eriti kõigile kohalviibivatele, õpetajatele ja üldse koolirahvale sidugem oma õpilased lähimate kultuurimälestiste külge, nii et nad neist iialgi jäädakse neist iialgi enam lahti, ei saaks. Selts pööraku lisaks kodu uurimisel levinud vormidele muuhulgas tähelepanu õpilaste kasvatamisele omas lõigus. Õppevahenditena võiks võimalikuks teha kultuurimälestisi kujutavate fotokomplektide väljaandmise erinevatele vanuseastmetele, nii nagu Parikase firma seda kunagi tegi. Mälestuste lastepärase või hea esitamise tagamiseks tuleks kohe pöörduda palvega pöörduda Tiia Toometi poole kes samas vaimus kui vana aja asju või koduseid asju võiks kirjeldada ka näiteks vana ja ehitisi või linnamägesid ja muud sellist. Lõpuks võiksid kõik tänased delegaadid laiali sõites kohe organiseerida oma kodule kõige lähemas koolis kõige tähelepanu väärsemale kohale. Näiteks sellesama märgi kujutise motiivi, Kristjan Raua Viru vande ja väikese seletuse Eesti muinsuskaitse seltsi asutavast kogust. Et õpilastelt välja meelitada küsimus. Õpetaja, rääkige meile muinsuskaitsest. Aastal loodi Rebala agraarajalooline kaitseala. Siin saab maastikul näha muistse põllumehetööde ja toimetuste jälgi mida ta on jätnud endast juba 2000 aastat tagasi. See on haruldane vabaõhumuuseum. Arheoloogide eesotsas Vello Lõugas tööga on rajanud, on rajatud ja olulise tähtsusega on see mitte ainult Eestile, vaid ka kogu Põhja-Euroopa metsatsoonile. Kuid selliseid kaitset väärivaid paikkondi on meil ka hilisemast ajast. Tahaksin juhtida tähelepanu paikkonnale, mis asub Viljandi rajoonis endises Vastemõisa vallas Suure-Jaani Vastemõisakaansoo kolmnurgas. Sellel paikkonnal on eriline koht Eesti kultuuriloos. Sest siit pärinevad, kui pidada silmas geneetilist poolt. Siin on siit pärinevad möödunud sajandil sündinud suurelt kultuuri loojad kõigepealt Johan Köler, meie maalikunsti pioneere ja mis veelgi tähtsam rahvusliku liikumise juhte. Teiseks, Lydia Koidula isamaa lüürika ja näitekirjanduse alusepanija. Anton Hansen Tammsaare. Meie kõige mõtte sügavam kirjanik Mart Saar Eesti rahvusliku muusikastiili peaesindaja. Ja sellele kvartetile lisandub veel lisanduvad veel kuulsat Suure-Jaani heliloojad Artur Kapp, Villem Kapp, Eugen Kapp, Neist esimesed kaks on sündinud Suure-Jaanis. Kuid noh, kui geneetilisest poolt vaadata, siis pärinevat Joosep Kapi kaudu Põltsamaalt ja Pilistverest kappide ema poolt. Selles kõnealuses kolmnurgas on eriti hästi jälgitav looduskeskkonna ja eesti kultuuri ühtsus. Mõned vabariiklased, vabariiklased jutumärkides, häbenevad kasutada sõna Eesti. Liidja Jansen ei kartnud, seepärast saigi temast Koidula. Jaan Eilart on arendanud looduskeskkonna ja kultuuriühtsuse ideed. Suure-Jaani Vastemõisa kaansa kolmnurgas avaldub see eriti ilmekalt. Looduse eripära tingis selle piirkonna hõreda asustuse ja intensiivse sisserände teistest maakondadest kus sõjad, katk ja nälg rohkem laastasid. Ma mõtlen just seda perioodi Liivi sõdadeaegsel ajast ja hiljem ka Põhjasõjaväest. Sisserändajad tõid kaasa oma geenid kuid ka keelemurdekombed, pärimused, uskumused. Ja nähtavasti just siin saigi tekkida sellised geenikombinatsioonid, millest arenes Tammsaare või Mart Saaretalent. Sest andekus on geneetiline tunnus ilma suure andekuse, ta pole suurt loovisikut ja loomingut. Nii sõltus otseselt loodusest suurte loovisikute esilekerkimine siin piirkonnas. Muidugi ei taha ma hariduse ja kasvatuse osa alahinnata. Kahtlematult avaldab ümbritsev loodus suurt mõjuga noorte inimeste kujunemisele. Kas saab suur kunstiteos sündida ilma loodus ja keskkond seda inspireeris. Kas oleks Mart Saare põhjavaim kujunenud põhjamaise looduse ja elutunnetuse hümniks ilma sügava loodus tunnetuseta ilma Hüpassale metsade ja rabadeta? Teisest küljest aga sõltub meie suhtumine loodusesse ka jällegi kultuuritasemest, nii et need on omavahel väga tihedas seoses kõneleva kõnesoleva piirkonna. Seda osa, mis on otseses seoses Tammsaare ja saare päritolu ja loominguga, olen ma ristinud põhja vaimu looduse ja kultuuriloo kaitsealaks. Aga see seda muidugi tegelikult veel ei ole. Kuid see kaitseala tuleks luua ja see peaks hõlmama ka Koidula ja Köleri andekuse tekkekohad ja Suure-Jaani, kus puhkavad Köleri, Mart, saate ja teiste parmud. Vaja oleks seda piirkonda eriti hoida, rakendada piirangut maastikuhoidmise suhtes ja säilitada kõik see, mis on nende kuulsate inimeste, eesti kultuurialusepanijate elu ja tegevusega seotud. Ka tuleks seda piirkonda palju intensiivsemalt tutvustada kõikidele kultuurihuvilistele. Usun, et selleks saaks. Sellest saaks kujundada ainulaadse vabaõhumuuseumi, looduse ja kultuuriühtsuse demonstreerimiseks. Ja selleks oleks vaja ka loodava Eesti muinsuskaitse seltsi abi. Epa muinsuskaitse klubi on noor, see on asutatud alles käesoleva aasta septembris. Ja meie üliõpilaste poolt on laekunud hulk ettepanekuid, kuidas seda klubi tööd arendada ja huvitavamaks teha. Üheks selliseks kavatseks on inimese kodukoha kodupaiga tähtsuse ja tähenduse võimalikult mitmekülgsem avamine. Loodame, et selline ettevõit võtmine aitab kaasa akadeemia lõpetanud noorte võimalikult sügavamale ja kiiremale juurdumisele uutes elu ja töökohtades. Väga suur huvi on üliõpilastel eesti kultuuriloo vastu, sest nende teadmised sagedasti on selles suhtes õige kesised. Ma mulle on vastatud näiteks kuhu on Koidula maetud, öeldakse, et Pärnusse ei teata, kui palju on Eestis elanikke või kui suur on meie kaitseliiduvabariik. Loodame, et ka seda tühikud üliõpilaste teadmises saame ühiste jõududega täita. Ja tähtsaks töölõiguks kujuneb ka ajaloolise traditsiooni kogumine. Tänan.