Tere taas kuulama raadiosaadet Klassika-see on imelihtne. Täna räägime koorimuusikast ja täpsemalt öeldes eesti kooriklassikast alguses, kui seda saadet sai planeeritud, siis tundus, et võiks nagu koorimuusika nii-öelda globaalses ulatuses ette võtta. Aga kui Tuuli natukenegi veidi rohkem hakata mõtlema, siis tundus mullegi kui natuke koorijuhtimist õppinud inimesele, et juba ainuüksi Eesti koorilooming on sedavõrd põnev ja mitmetahuline omaette universum. Et siin laiemale ringile minna ei saagi. Ning tänase saate külaline on inimene, kes on, võiks öelda sünnist saati just nimelt Eesti koorimuusikaga seotud, nii tihedalt kui veel üldse annab. Tere tulemast, Mikk Üleoja. Miks sina oled Eesti filharmoonia kammerkoori koormeister, Tallinna Kaarli kiriku kontsertkoori peadirigent, gregooriuse laulu, ansambli Vox Clamantis laulja, aga no ilmselt eelkõige laiemale publikule ütleb kõige rohkem see, kui ma tutvustan sind sinu Antsu ja ema Ene Üleoja pojana ja sinu õde Elo on ka koorijuht, nii et koorijuhte on teie peres vähemalt neli. Ma ei tea nüüd, kuidas järeltulevate põlvedega praegu hetkeseis on. Hetkeseisuga ükski järel tuleb veel koori juhataja, aga mine tea. Aga kas sul oli niimoodi elukutset valides see automaatne variante, et siin just nimelt koorijuht sai või oli kusagil virvendamas veel mõni teine võimalus? Automaatne variant ei olnud lapsena tegelikult, ma hakkasin kõigepealt viiulit õppima. Emapoolne vanaisa mängis viiulit ja modaali mulle üldse väga suureks eeskujuks. Võib-olla siis just nimelt selle tema Jonaalse eeskuju kaudu tema kui isiksus siis viiulimäng oli seal nagu kõrvalprodukt, mis oli ka eeskuju, et kindlasti tema eeskujul siin viiulit mängima. Aga see jäi vist peale kas kuute või seitset aastat nagu kõrvale tundus, et andetuid, viiuldajaid on ilma minuta Ki täiesti piisavalt. Ja ma otsustasin nende ridu mitte täiendada, nii et siis ma ka mõne aasta mängisin trompetit ja ühel hetkel selle trompeti kõrvale ikkagi tuli koorijuhtimine. Ja lõpuks oli see ainukene, mis alles jäi. Sa oled tihedas suguluses ka Trallade suguvõsaga, kes on ju samuti eesti muusikast tuntud ja su hea sugulane, Johan Tralla, kes nüüd tenorina Viinis ja ka Saksamaal väga head karjääri teeb, alustas tegelikult samamoodi viiuliga, just et ma usun, et ega sa, Juhani eeskuju oli täpselt sama, mis minul, et, et noh, meil see ühine vanaisa oli, oli tõesti, meile, poistele ikka kuskilt maalt nagu iidol, ta oli väga sirge, selgne nii füüsilises kui moraalses mõttes. See avaldas muljet. Ja selline põlvkondade järjepidevus ja eeskuju järgi õppimine ilmselt iseloomustab mitte ainult sinu eluteed, vaid ütleme ka sellist koorimuusika traditsiooni jätkumist Eestis laiemalt. Et noh, ütleme juba varsti paarsada aastat on neid laulupäevi Eestis peetud ja niimoodi isade-emade najal õppides tõenäoliselt kõige paremini see traditsioon edasi kandub. Arvata võib, et et, et võiks isegi öelda, et, et kui, kui traditsioon liigub vanematelt lastele niimoodi mitme põlvkonna vältel, siis mul millegipärast on põhjust arvata, et see võiks nagu hakata mõjutama geneetilist koodi vaikselt. Aga kuulame mõne loo siis sealt algusaegadest, kui eestlased alles hakkasid professionaalselt kompositsiooni õppima ja eesti koorilaul alles hakkas välja arenema selliseks, nagu ta tänapäeval on. Me mängime nüüd Kunile ju laulu Mu isamaa on minu arm, et Kunileid on selles mõttes õige pisut ise kuju selles ärkamisaegses heliloojate seltskonnas. Et kui me võime üldjoontes öelda, et meie varajane koorilooming kasvab välja sellisest liider Tafellikust saksa traditsioonist, siis Kunile ju helikeel lapp helikeeles loomingule hulk, mis temast maha jäänud kannab kuidagi natuke teistsugust kvaliteeti, mis nagu eristub sellest sellest aegsest muusikast. Ja seetõttu ilmselt väärigsega mängimiste kuulamist, ehk ütleme, kui me nagu lihtsamalt räägime siis niimoodi rahvapärasemalt, siis kuidas öelda liider, tahvel on selline saksa rahvamuusikaga seostuv traditsioon, kus võib-olla mõnele pilgule on sealt puudu ainult joodeldamine. Et noh, et ta on selline, mitte kõige tõsisemalt võetav kunstilise taotlusega taust. Aga kuni leiuhelikeeles ratas kõlab kuidagimoodi sedasama intonatsiooni, mis hiljem on näiteks Mart Saarelauludes senine põhjamaisuse selline kargus. Et Kunileid oli väga otsiv vaim, et siit ka see nimi, eks ole, mis ei ole tema pärisnimi. Et väidetavalt olla olnud tema üks selliseid, noh ei saa öelda, et lemmiklauseid, aga asi, mida ta rõhutas, et otsin, kuni leian tema sünnipärane perekonnanimi on Seebelmann, eks. Aga kuulame nüüd selle laulu, milles teksti siis kirjutas omal ajal Lydia Koidula ja mille iga eestlase südamesse kirjutas meloodiaga Gustav Ernesaks. Aga tegelikult seesama kuni leiulaul, mida me kuulama asume, on ka Eesti koorimuusika klassikasse väga kindlal kohal. See on olnud korduvalt laulupidudel ja, ja kuni Ernesaksa viisini tundus väga loogiline, et see liida Koidula tekst on oma lõpliku viisistamise leidnud juba, aga ei näe. Ernesaks tuli ja pakkus välja teise nägemuse ja seda tema nägemust me teame tänapäeval isegi paremini. See oli mu isamaa, on minu arm, autoriks Aleksandr kuni leid ja esitajaks Toomas kapteni dirigeerimisel, Eesti raadio segakoor, koor, mida meie hulgas praegu enam ei ole. Kas peaks olema? Loomulikult peaks olema, miks seal on mitu funktsiooni, esimene funktsioon oleks Eesti muusika salvestamine. Me võime küll mõelda, et, et noh, et kui palju meil siis nüüd seda uut Eesti koorimuusikat tuleb, meil oleks tingimata vaja salvestada. Selge, teda ei tule, väga palju. Salvestusfunktsioon oleks see, et tuleb uuesti arvestada, need asjad, mis on kunagi üles võetud, ütleme, et kuskil 20 aastat maksimaalselt ülim maksimum 30 parem kui 20 aastat on see intervall, kus asjad tuleb uuesti üles võtta. Vaadake, kultuur muutub, inimeste mõttemaailm muutub. Me peame hoidma nii-öelda seda kättesaadavat kultuuri taset, ma mõtlen koha pealt, nagu, kui inimene tahab midagi kuulata, tahab tutvuda oma kultuuriga seda taset, mida ta kuulab nagu Päevase kriteeriumite järgi. Et kui meil on kusagil arhiivipõhjas olemas 40 aastat tagasi salvestatud teos, siis tõenäoliselt ta noh, tänasel päeval ajab näiteks muusikaüliõpilase naerma, eks ju. Mitte see muusikaga see, kuidas see asi on salvestatud Need on meie maitse ja muutunud. Kusjuures see ei pea tähendama tingimata seda, et kuidagi professionaalsus on väiksem või suurem, see lähenemine, teine lähenemine ongi teine. Me mõtleme teistmoodi, me tajume asju teistmoodi, me teeme asju teistmoodi. Tähendab seda, et, et selleks, et kultuur püsiks, elab. Me peame seda kultuuri läbi elama kogu aeg mingisuguse perioodi järgi. Ja teine funktsioon on muidugi see, et kes meil esitab suurvorm. Aga vaata, liberaalse turu tingimustes on meid harjutatud sellega kogu aeg. Et kõige edukamad ettevõtmised ka kultuuritingimustes on ikkagi sellised projektipõhised. Et mis sa sellest arvad, et et äkki on võimalik seda raadiokoorifunktsiooni niimoodi täita, et neli kuni kuus korda aastas kokku ajada inimesed trammist Estonia teatrist kusagilt veel ja siis tehase projekt ära anda siis kontsert või anda salvestus. See ei ole nii lihtne, päris, ja teine asi on ka see, et neid inimesi kombaineriks, lisajõude palgata, puutume sellega päevaselt kokku Eesti filharmoonia kammerkooris. Mul on vaja suuremat koosseisu mingisuguse ürituse jaoks, siis selgub, et neid inimesi ei ole. Või kui need inimesed on, siis nad ei saanud ka nendel kuupäevadel, kui sul on vaja. Kui sul ei ole pidevalt töötavat üksust, siis teoreetiliselt sul on kusagil mingisugused inimesed, aga praktikas sa ei saa neid kokku. Teine asi on see, et kui me räägime siin projektipõhises tegemisest ja nõnda edasi, siis võib hakata mõtlema, et, et kui kui pikk on sellise projektipõhise tegemise nii-öelda ajalooline mõõde. Et kui me vaatame praegust ühiskonnakorda, siis noh, meie elame selle nii-öelda banaanivabariigi aega läbi, aga, aga ka nii-öelda vanades kapitalistlikes maades kapitalismi olendid, nii väga liiga vana nähtus ka, eks ju. Et noh, maailm on elanud ikka väga erinevate nii-öelda kultuuriperioodide ajal ja erinevate mõtlemiste ajal ja kultuur ei ole, eks projektipõhine asi vaid see on pidev protsess, on pidev protsess, jah, ja nagu kapitalistlikus vaatevinklist kultuur üldse täiesti ebavajalik. Et mis me siis nüüd teeme, et lõpetame ära või et selles mõttes me peaksime nagu ühiskonna korralduse ja mingisuguse majandusmudeli kultuurist rääkides ikka täiesti kõrvale jätma. Need asjad ei toimi selliselt. Iga kultuur ei toimi kapitalistliku majandusmudeli järgi, see on kindel. No tegelikult ta vist ongi nõndamoodi, et see mudel, mis räägib efektiivsusest kõigist nendest teistest moodsatest märksõnadest, see on kuidagimoodi nagu horisontaalse mõttemaailmaga seotud. Aga kui me räägime kultuurist, siis siin on vaja, ma ütleks hoopis sellist verd, reaalset mõttemalli ja noh, kuidas öelda loomulikult neid kahte erinevat mõttemaailma tuleb üksteisele tõlkida, aga ei olegi kunagi mõtet eeldada, et nad lõplikult kuidagi samastuks. Et no näiteks selline näide tuua, et, et ma ei tea, kui sina või mina laulame kodus õhtul lapsel unelaulu, siis rääkida selle kõrval noh, efektiivsusest on kuidagi jabur, kas pole, eks ju. Et tuur koosnebki sellistest nähtustest mis ongi jaburad nii-öelda mingisuguse majandusliku loogika põhjal ja rääkida kultuuri juures jälle sellest majandusloogikast. Jälle on jabur, need kaks asja ei taha omavahel kokku puutuda. Loomulikult, kui me räägime professionaalsest kultuurist näiteks mingisuguse professionaalsuse, muusikaüksuse toimimisest siis seal tekib pinnas rääkida efektiivsusest ja nõnda edasi ja mingisugustest, projektidest ja, aga ka seal peab olema ettevaatlik. Hakkame lähtuma ainult nii-öelda sellest majanduspoolest, siis see asi läheb kari. Aga kuulame ka muusikat. Eesti esimene naiskompaniist, kes selle ameti endal kõrges koolis selgeks õppis ja eluaeg seda pidas, peale selle oli ta ka suurepärane, koorijuht oli Miina härma. Tema on kirjutanud meestelaulu ja seda hakkavad praegu on mu kohe meile laulma rammi mehed. Gustav Ernesaksa juhatusel üks selline natuke vanem salvestus. Aga ma tean, et sul on selle looga konkreetselt üks väga isiklik mälestus. ETVd mälestused on nii-öelda korduvad ja need mälestused seonduvad isa sünnipäevaga. Sellel ajal, kui ma olin niisugune paras poisiklutt, siis oli isa TPI akadeemilise meeskooripeol dirigent ja TPI meeskoori traditsioonide hulka kuulus see, et isa sünnipäevale hommikul rivistasid nad meil mustamäel Vilde tee ja taha maa-aluse garaaži kaldkülje peale ülesse ja hommikul vara lauldi sealt Miina härma meestelaulu. Kuna need majad olid suhteliselt lähestikku, siis seal kõlas hästi igas hästi ja kõik naabrid alati juba teadsid, et nüüd täna peaks olema Antsla sünnipäeva hommikus, tehti aknad lahti, tulid kuulama. Igavesti vägev mälestus. See on nüüd see koorijuhtide privileege, sulle tullakse akna alla laulma ja mitte üksinda kitarriga, vaid terve suure kooriga. Aga siit tulebki Miina härma meeste laul. Miina Härma oli selline tohutult hoogne koorijuht. Ega me ju temast väga palju tegelikult ei tea elavana teda enamus meist näinud ei ole, aga on säilinud kuigi palju kinokaadreid ja seal on näha, kuidas ta Võimsa kujuga koori juhatab, nii et ei teki kahtlustki, et ta oli tõeline majesteet. Koori ees. Kas seesama meestelaul, mis praegu kõlas, et ega see väga naiselik lugu ei ole, eks ju, naiskompanisti sulest, et et vaat, et samasugune ürgjõulisus iseloomustab ka, iseloomustas ka härma juhatamis stiili. Et ta oli tohutu energia, mis ta endast välja lõi. Neid salvestusi ei ole palju, aga seal saad vaatamist vääriv, kuidas kuidas härmanust liigub laulupeo dirigendipuldis näiteks, aga kas on võimalik kuidagimoodi ühisnimetaja aga ka kokku võtta, et vot ühel ajaperioodil Eesti koorijuhid juhatavad sedapidi ja ütleme, põlvkond hiljem juhatavad natukene teistmoodi, mingid sellised trendid saab rääkida tegelikult teatavatest persoonidest, et kui me räägime üleüldse nagu Eesti koorijuhtimiskoolist või siis noh, oli periood, kus oli sellist kolm suurt persooni, eks oli, meil oli Ernesaks vetike varist kes küll iga üksikutes natuke ise suunas, eks ole, aga, aga sellist kolm kolm suurkuju, eks ju, siis siis tuli järgmine põlvkond, mis oli oluliselt arvukam. Kus on Ratasepp ja areng ja süüd sööte, eks ole, minu vanemad kogu see seltskond seal Olev Oja loomulikult, kes rohkem Lähme, kes, kes olid kõik nende kolme mehe käest läbi käinud sealt nüüd persoon, kes toob sisse täiesti kardinaalselt erineva dirigeerimist stiili, on Tõnu Kaljuste. Kas see tähendab seda, et need, kes tulevad peale teda, üritavad kas teadlikult või alateadlikult teda matkida? Ma ei isegi räägiks matkamisest, räägime nii, et Kaljuste toob sisse lihtsalt hoopis nagu teistsuguse kvaliteedi, mis varem on, on tundmat ta võib-olla kaotab ka midagi, tähendab, ma jälle tahaks rõhuda selle peale, et, et me ei räägi nagu sellest, et keegi tuleb, astub 10 sammu kõrgemale. Kui me räägime nüüd jah, koori professionaalsest tasemest, siis selge on see, et, et filharmoonia kammerkoor tasemelt hakkas minema ikka väga palju kõrgemale, kui oli, kui oli, eks ole, Eesti raadio segakoor aga Kaljuste toob sisse jah, teistsugused, erinevad kvaliteedid ja ta on sellega kahtlemata mõjutanud kogu järgnevaid dirigentide põlvkondasid, kes, kes Eestis on nii-öelda hakanud vaikselt tiibu laiali ajama. Aga kui meie, noh, me saame rääkida sellest, et Miina Härma ja võib-olla ka teised tema kaasaegsed olid sellised hästi impulsiivsed dirigentidena ütleme, muusika olemas, on olnud isegi selliseid dirigente, kes siis, kui dirigendikepp oli veel õige pikk toigased, sellega mitte, ei saanud orkestrit vehkida, Selma päeval tehakse vaid sellega põrutati vastu maad, siis oli ka mõni selline mees, kes põrutas endale varba pihta sellest saadud vere valumisele osa suri. Kas tänapäeval näiteks on koorijuhid kuidagi analüütilisemat oma töös ja käitumises? Ma usun, et väga palju analüütilisemat on need dirigendid, kes töötavad professionaalselt muusikutega, seal lihtsalt nõudmised teistsugused ja ja seal ei ole võimalik puhta emotsiooni peal midagi teha ja kas või ajal on hoopis teine väärtus kui 60 aastat tagasi. Jah, seda ka loomulikult räägime kutseliste muusikutega töötades ka raskusastmed on hoopis teistsugused partituurid raskusastmele. Et, et see töö on kindlasti erinev. Samas impulsiivsus, kellel väljendub impulsiivsus füüsiliselt sellisel kujul, et igaüks võib selja tagant vaadates märgata milline energia kogus sealt välja lendab. Aga on väga palju selliseid dirigente, kes näiliselt midagi ei tee eriti selja tagant vaadates, aga vaatamata sellele noh, nii-öelda lauljate poolt sedasama dirigendi poole vaadates tuleb väga suur energialahing välja, et ma usun, et väga heaks näiteks oleksin Rootsi koorimuusika suurkuju Eerik Eerik siin. Et see on legendaarne, see, kuidas ta nägupidi noodis siis käsi käib nagu labidas niimoodi ühe tooniliselt alt üles, ta ei tee nagu midagi, võib küsida, et kuidas on võimalik niimoodi juhatada eri stiili muusikat ja kõik on ühtemoodi. Samas, kui sa oled viibinud Eerik Ericssoni kooriproovis ja kui sa oled kogemus, kuidas on nagu kontserdil laulja poolt sinna dirigendi poole vaadata, siis see pilt on sootuks midagi muud kui see, mida publik näeb, et neid nii-öelda dirigendile neid laulja mõjutamise vahendid nagu mitmeid, et see sõltub dirigendi persoonist ja koolitusest ja millest kõigest veel ja see on mitte ainult koorijuht, ütleb vaid, see on kõikidel dirigentidelt. Järgmisena kõlaks üks lugu sellise mehe sulest, kes dirigendina ma olen kahtlemata väga impulsiivne. No kohe nii impulsiivne, et sageli talle ettekanded sellepärast puhtalt iseenda intensiivsuse pärast ebaõnnestusid. Aga heliloojana ta on muidugi pakkunud meile sedavõrd võimsaid teoseid, et päris paljud tema teostest on sellised, mille kohta me saame öelda, et vot Nendega sai eesti kujunev muusikakultuur minna Euroopa ette ja öelda, et me ei pea enam olema õpipoisi seisuses. Me oleme teiega võrdsed mees, oli Rudolf Tobias ja ilmselt küll tema kõige tuntum koorimuusikapala on, eks teie tea, mida vahepealsetel Nõukogude aastatel pidi ladina keelde tõlkima, selleks et selle laulu religioosne sõnum liialt selgelt silma ei torkaks. Selle esitavad noorte moonia Kaarli kiriku kammerkoor, raekoja kammerkoor, Tallinna poistekoor ja dirigent on Toomas kapten. Aga nüüd me oleme jõudnud oma ajateljel liikumisega nii kaugele, et tegutses aktiivselt. Jakob Hurt loodi Eesti Rahva Muuseumi ja käisid õige mitu ärgast meest üle kogu Eesti kogumas erinevaid rahvalaule. Nende hulgas oli ka Mart Saar, kes oli noorusaegadel noh, ütleme küllalt palju flirtinud sellise modernsema helikeelega aga oma hilisemal eluperioodil väga tugevalt ja väga muljetavaldavalt lähtus just nimelt rahvaviisidest. Et saare puhul nagu räägitakse, et nad saar on nagu eesti rahvusliku muusikakoolkonna rajaja. Et see on selles mõttes ühelt poolt, see on jah, tõsi, et kuna saare muusika suurelt jaolt baseerub eesti rahvas laulule siis me võime alati küsida, et kas Miina härma vähem rahvuslik eks ju, et noh, see on kahe otsaga asi, aga selge on see, et Saaria kreek kahekesi võtavad, et väga tugevalt üles Eesti folkloori ja kasutavad teda kumbki vahel. Ja see loob väga tugeva vundamendi tulevikule. Et sellel vundamendil seisab kindlasti Ester Mägi, sellel vundamendil seisab Veljo Tormis. Et ma just tahaksin rõhuda sellele, mida näiteks tormis teinud, nüüd nüüd, eks ole, palju palju hilisematel aastakümnetel saarega ja Kreegiga võrreldes siis tõenäoliselt, kui oleks saart ja kreek ees, ei oleks sellisel kujul tormist olemas. Tal on see pinnas, kuhu ta hakkab juuri ajama ja Saar on selle pinnase looja, kes nii-öelda enda jaoks töötab välja muusikalise vahendi, kuidas seda folkloori presenteerida, kuidas seda kunstmuusikas kasutada. Lugu, mida me kuulame, on, miks sa nutad, tammekene, miks rahvalaul, mille kusagil kolmekümnendatel aastatel saar on siis ära seadnud ja hiljem on seda sama rahva laulu hoopis teisel kujul töödelnud ka Veljo Tormis. See on siis tema tuntud lugu, hääled Tammsaare karjapõlvest, kus Marta Hansen, kirjanik Tammsaare õde fonogrammilindi pealt kaasa laulis ja siis rammi. See helimassiiv kogunes selle rahvaviisi ümber. Aga see on hoopis teistsugune lahendus. Aga nüüd see esitus on Eesti filharmoonia kammerkoor, verivärske plaat ja dirigent oled sa ise? Ütle võib-olla paar sõna saateks, et milline taatlus sul selle loo interpreteerimisel ja plaadi peale salvestamisel oli? Ausalt öeldes nagu dirigendi taatlus, sellise loo puhul ei saa olla palju midagi muud kui imetleda seda, mida, mida helilooja on, on paberile pannud. Mäleta saare partituuri, hakkasin läbi mängima. Kuidagi huvitav see sedasama, miks sa nutad. Tammeka oli nagu lapsepõlves nagu mööda käinud. Et mul ei ole mälestust, et, et kas raadiokooriga või Tallinna kammerkooriga võis kuskil kuulata, oli mul täiesti võõras lugu. Kui ma mängisin esimest korda läbisime, kukkusid käed ripakile ja suu ammuli, et kuidas on võimalik. Et kust ta sellise loo järsku võttis. Kui ta nüüd aega saate seda lugu kuulates, siis püüdke jäldi jälgida, mida sa Saar on, on selle looga teinud. Ma usun, et te kõik teate, sedaviisi. Olete kuulnud? Siin metsa könn teema ei, sing saal, büroo, mis ma leidsin metsa, vastaagising, saal, porru ja nõnda edasi, mitu, mitu salmi see meloodia on, ainult see jupike, mis te kuulsite. Koosneb paarist noodist. Ja kuulake nüüd, mida kodanik Saar on osanud selle materjaliga peale hakata. Kuidas ta varieerida igat salmi eri moodi, kuidas ta harmoniseerib, kuidas ta kasvatab. See on imetlusväärne. Kuuleme. Selles loos oli salvina korduv sõna kolmik sing, sale proo, mis see tähendada võiks? Tuleb, tuleb tegelikult saksa keeles sing alles, Ko langen kõik lõbusast, laugem kõik rõõmsalt ja et see, kuidas selline vähem muundunud saksakeelne Lausakenes ained Eesti rahvaviisi lõppu. Ega seda mehhanismi keegi päris täpselt ei teagi. Arvata, et Eesti talupoeg kuulis seda kirikusse, jäi talle meelde mingisuguse salapärase kõlana, mida ta jäi kordama ja nii see sattus märkamatult laulu sisse nagu kaske kaske või, või midagi muud ja alleaa alleaa just see, see oli põnev ja nii sai temast rahvalaul. Ja nii sai sellest mantra võiks ka öelda. Aga järgmine autor, kelle loome teile mängida, võtame on Cyrillus Kreek, no tema oli sama ajamees Mart Saarega. Samamoodi ta väga palju oma loomingust tugines ka rahvaviisidele, käid nüüd ise korjamas. Aga mille poolest neid kahte nagu eristada võiks. Räägiks siis sellisest asjast nagu folkloori nii-öelda eri eri harud või et kui Mart Saar tegeles ilmaliku rahvamuusikaga, siis Cyrillus Kreek kogus nii Ilmarike rahvaviise kui ka vaimuliku eesti rahvamuusikat, mida on üllatavalt palju, mida on väga palju, neid on sadade kaupa. Ja mis asi see vaimulik rahvamuusika on. Rahva hulgas levisid luteri koraalid samamoodi talupoeg, kes kirikus lei koraal meelde tuli, koju laulis, jalga, laulis juba teistmoodi kui kirikus. Ja niimoodi vaikselt meloodiad muutusid, kuni paljud nendest on kaugenenud sellest nii-öelda ema koraalist, nii kaugele, et kui sa ei tea, vajalik on tegu, siis siis ära ei tunne, nad on väga kaunistatud, väga milismaatilised selles mõttes väga erinevad, kui, kui näiteks runolaul ja ja neid tänapäeval muusikateadlased on otsustanud nimetada rahvapäraselt lauldud koraaliviisideks. No mis on väga täpne määratlus. Väga palju toodi need rahvapäraseid Taali viise rannarootslaste hulgas Rootsi rahvamuusikal üldse meelismaatilisem kaunistatud võiks ju. Mõelgem Rootsi folk viiuldajate peale, näiteks kuidas nad mängivad, et nagu Lääne-Eestist ja saartelt tuleb väga palju, seda on sedasorti muusikat. Aga seda lauset ka eestlased ja kreegi. Üks väga suur roll eesti kultuuri ajaloo ees ongi see, et ta on kõigepealt ise neid väga palju korjanud ja punkt kaks ta nüüd väga palju oma loomingus kasutanud ja mitte ainult enda korjatud materjali härra seadnud ka kõikide teiste poolt korjatud vaimulikud rahvaviisid. Muidugi kreegi puhul tuleb, tuleb mainida ka seda, et protsentuaalselt ei julge öelda, aga ma arvan, et julgelt üle poole. Sellest seatud materjalist on nii-öelda riiulimaterjale arhiivimaterjal harjutused ta on teinud nagu etüüd, ta võtab ühe viisikese, kirjutab sellest näiteks neljahäälse kaanoni ühele noodipaberileheküljele. Selliseid lehekülgi on seal arhiivis kümnete sadade kaupa. Selliseid väikseid noodivihikuid ta ei ole kontsertmuusikana kasutada. Aga see töö hulk, mis ta ära teinud on, on tohutu. Ja, ja kui veel rääkida Mart Saare ja kreegi erinevusest, siis kuigi mõlemad töötlevad rahvaviisi pole fooniliselt siis kreek kreegil on tendents kõiki asju kaanonist pista ja väga siukseid keerulisi polüfoonilise struktuuri üles ehitada. Et Mart Saare muusikaline väljendus on, kasutab väga palju niinimetatud häälte polüfoonia, kus hääled on küll iseseisvad aga seda otsest temaatilist materjali nagu mitmesaja alles korraga ei esitata, jäi tsiteerita. Et selle impulsi sai ta Peterburi konservatooriumisse trimski kordakkuv õhutas tagant nii-öelda sellist sellist kompositsiooni printsiipi kasutama. Aga jah, kreek on, on, on, tema muusika on väga täis, selliseid tihedad Polfooniat ja kaanoneid aga praegu rohkem tõid. Sellise muusikalise terminoloogia jäi ka, ei väsita filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatamisel. Cyrillus Kreegi ühe võib-olla tuntuma ühe kaunima vaimuliku laulu, õnnis on inimene. Nüüd aga jõuame oma muusikavalikuga välja tormiseni peale, keda taas võib öelda, ei ole eesti muusika tervikuna ja muuhulgas muidugi ka Eesti koorimuusika enam kunagi see, mis ta enne oli. Kõik heliloojad, kes koorimuusikat praegu kirjutavad või ka edaspidi ja eriti need, kes kuidagimoodigi rahvaviise püüavad töödelda nad paratamatult on rohkem või vähem dialoogis tormise, meeletult suure loominguga. Ja et tormise tohutu roll on see, et ta tema oma tundliku närviga tajus ja kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, et aega on vähe. Ja hakkas tegelikult praktiliselt nagu üksinda vastuvoolu ujuma. Ma mäletan mul sellest ema ja isaga juttu olnud, et kuid tormis äkki pani ühel hetkel rapsima nii-öelda rapsima tohutult Well korjas viise, mida oli võimalik kokku otsida, hakkas seadma, hakkas, hakkas kirjutama need omi asju ja kõike seda mis mürgeldadelt, et nii lihtsalt see asi kaob ära, kõik kõige ka ei kaota kuhugile. Nathan kadunud tänaseks päevaks ja et, et kui veel kuuekümnendatel aastatel oli võimalik veel midagi üles kirjutada, siis praegu leiab veel mõne, eks ole, setu lauliku, kes, kes, kes veel laulab ja ja me leiame, eks ole, Kihnust veel vanatädi, kes, kes tõesti laulab seda elavat pärandit. Muus osas me räägime folkloristide, sest see ei ole eluskulptuur, vaid, vaid ka nii-öelda muuseumi kultuur, mida me noh, paha küll öelda, aga noh, nagu tehislikult hoiame elus, eks ju, ta ei ole sellest halvem, aga, aga, aga ma ei laula kodus neid lauljana oma lastele, eks ju. Et seetõttu ta on läinud nagu muuseumi riiulisse. Tormise roll ei piirdu mitte ainult meie eestlaste kultuuriga, vaid see hõlmab laiemalt kogu soome-ugri kultuuri. Et kui, kui tuletada meelde Veljo Tormise tsüklit unustatud rahvad, siis ei ole allegooria. Aga üks nendest rahvastest olid Ingerlased selline rahvakild seal, kus tänapäeval on hiigelsuur metropol nimega Peterburi õigemini oblastid vaadata, siis on ta Leningrad kohati ei tea, mis ta on, aga rahvast praktiliselt enam ei ole. Kuigi selle rahvamuusika oli ilus ja Ingerimaa õhtute lõpetas ja kojuminek võiks olla see, mis meil nüüd kõlama jäänud. Tormise Ingerimaa õhtuid oleme harjunud kuulama filharmoonia kammerkoori esituses, aga see, mis siin oli kuulda, oli hoopis nooruse segakoor väga heas vormis olevana ja Ene Üleoja sinu ema juhatusel on jäänud veel üks lugu, see on Arvo Pärdi poolt ja, ja selline üllatuslike esitus üllatuslik lugudest pärineb õige noore Pärdiga just nimelt meie aed esimene pala sellest kantaadist allegro, kus me kuuleme, kuidas Järvi juhatamisel ja koos Herzoga Ellerheina tüdrukud meile laulavad, et meie kooli katseaias lapsi ootab töö, oled porgandi või marja peale maias kaasa meile sellised toredad Eno Raua sõnad. Ja see pala jääb meie tänast saadet, et lõpetama, aga Mikk, ole hea, Sul on ühed head lõpetussõnad, sinu isa ja ühtlasi õpetaja Ants Üleoja omakorda õpetajalt Tuudur Vettik. Ja need sõnad. See mõte pärineb Tuudur Vettik koorijuhi käsiraamatust kus Vetik kirjutab, et koorilaul pakub nagu igale inimesele võimaluse kultuuri tekkimise protsessis kaasa lüüa. On väga raske luua kultuuri üksinda. Noh, me võime mõelda, et tippsolistid, skulptorid, maalikunstnikud, näitlejad loovad kultuuri üksinda aga lauljana muusikuna, tehes päevaselt mingid muud tööd, saada isiklikku kultuurilist kogemust tegemise kaudu raske. Ja vot seda võimalust pakub koorilaul. Ja küll mul on dirigendina hea meel, kui kui ma olen suutnud kasvõi proovisituatsioonis taidluskoorilauljal silmad suureks ajada ja kui ma näen, näen, et nüüd on see hetk kus tal on nii-öelda hammas lahti, kust ta järsku sai sellise kogemuse, mida tema argielu talle mitte kunagi paku. Et inimesed laulge. Niisiis parafraseerides Kalawryniooni, laulame veel jälle, oleme kooris. Tänase saate külaline oli Mikk Üleoja ja jääb kõlama Arvo Pärdi, meie aed, Paavo Järvi ERSO Ellerheina esituses.