Õhupalli tydruk. Mitu head aastat tagasi asus Kadriorus üks pood kus müüdi aine puitõhupalle. Oled sa Kadriorus käinud? See asub Tallinnas, seal on luigetiik ja kunstimuuseum. Aga ajal, millest mina räägin, olid kitsad, tänavad täis, rääkis siia pagariärisid. Ühe suure poe ja suure kohviku vahel seisis väike pood mida lapsed väga armastasid. Seal kaupluses ei müüdud kommega nätsu ega mänguasju mitte midagi peale õhupallide. Pallid lamasid kastikestesse. Pisikesed ja kortsus. Neid oli tõesti palju. Mõned olid sorteeritud värvi, mõned kuju järgi. Seal oli Loomaaialinnukujulisi, jäätise ja lillekujulisi seitsme- ja viie värvilisi hulknurkseid ja kandilisi hiigelsuuri ja imetillukesi. Otse ukse juures vasakut kätt. Kõige alumisel riiulil oli kast tavaliste õhupallidega. Sinna sisse lapsed enamasti ei vaadanud. Kõik tahtsid ikka erilisi, mitte selliseid tavalisi. Kasti põhjas lebas sinine õhupalli tüdruk. Ta tahtis väga olla samuti eriline, mitte selline tavaline. Ühel pühapäeval oli poes eriti palju lapsi. Nad puhusid täis karu ja lambakujulisi õhupalle, tilkasid ja naersid. Sinine õhupalli tüdruk tahtis nii väga teiste hulka, et surus kogu jõust vastu kasti serva. Kast kukkus põrandale. Kõik tavalised õhupallid potsatasid põrandale. Lapsed vaatasid palle ja imestasid. Polnud nii tavalisi ball ammu näinud. Üks lastest plaksutas käsi ja tahtis osta vahelduseks 20 täiesti tavalist sinist õhupalli. Pallid puhuti sealsamas täis. Pole vist tarvis mainida, kui õnnelik oli õhupallitüdruk. Ta oli teinud tõeliselt vapra teo ja kasti põrandale lükanud. Nüüd oli ta täispuhutud punane nöör küljes ja ümber kobaras 19 tavalist sinist sõpra. Nööripidi lapse pihus lendas väike õhupalli tüdruk poest õue. Nuusutas õhku, nägi puid, taevast ja tänavat. Taevas oli sama sinine kui tema. Mul on sama eriline nagu taevas, mõtles õhupalli tüdruk. Ma ei ole sugugi tavaline õhupall.