Naeratas taevas ülal naeratas taevas ees kaunilt säält kirkalt päikene, naeratas. Paistansul. Tõlkis taevas Võrtsjärvehallis vees jälginda sinus helkis kui imelik valgus vaevleva enda sees. Endas Talga. Tilk järvestalt, et on vaja saada, endaseledaks. On vaja peegeldada vaid, mis ülevalt. Tilk järvest alt on vaja saada päris heledaks. On vaja ainult vaikselt naeratada, ükskõik mis sees ja ümber lainetaks. On vaja endas päiksekandjaks saada. Kuuldud luuletus ilmus rohkem kui 60 aastat tagasi 1928. aastal koguteoses dünaamis, mõtteid võitlevast Vabariigist. Luuletuse autoriks on märgitud A Laanessaar koguteose tegevtoimetajaks August Anni. See on üks ja see sama inimene, eesti folklorist, esseist, tõlkija ja luuletaja August Annist. 28. jaanuaril möödub 90 aastat August Annist sünnist. Ta oli mees, kes kuulus põlvkonda, kelle õlul meie oma kultuuriga. Praegu kõik seisame, see oli see põlvkond, kes tulid maalt taludest hakkasid õppima, rajasid endale visalt teed hariduse poole. Ei olnud ju veel kuigi palju eestikeelseid, kes koolegi. Aga ülikooli ajaks jõudsid nad just kujunevasse noorde, eestikeelsesse ülikooli ja Nendestsamadest. Meestest said hiljem ülikooli õppejõud ja meie humanitaar-kultuurimasin. Praegu just peame silmas seda ahela rajajad. Nüüd kui me mõtleme nende elusaatusele, siis ka selles on niisugune põlvkondlik, ühine pitser. Nende meheaeg langes rasketele keerulistele, ajalootormide aegadele ja sellest põlvkonnast. Paljud lahkusid sõjakeerises Eestist, paljud hukkusid rinnetel ja paljud jäid siia ja kannatasid siin ka ebaõiglust ja tagakiusamist. Sellesse põlvkonda siis kuulus mees, kellest täna tahame rääkida. Stuudios on August Annisti tütar Mirjam Peil, kunstiloolane ajakirjanik. Tema käest sain ma selle paksu käsikirja, mis siin meie ees laual on. Kuriculum liite, see on august Annisti enda kirjutatud elulugu. Aga juba küllalt küpses eas on ta selle kirjutanud. Mis puhul? Minu isa pani oma eluloo niisugusena kirja kui ta uuesti kõigi vintsutuste möödudes taotles astuda kirjanik ehitu. Seal oli ta varem olnud küll, aga vahepealset segased ajad olid niisugused, et ta sealt ka välja arvati jälle. Ja loomulikult, kuna ta uuesti liitu astudes kirjutas selle selle eluloo ka mõnesuguste niisuguste mööndustega, mis võib-olla nüüd tunduvad tarbetutena ja, ja isegi nagu inimloomusele. Mina ütleksin, et häbi on mõnda mõnda kohta lugeda, et inimene on sunnitud võtma oma põhimõtetes tagasi, seal on, see ei ole muidugi drastiline, ei ole seda, seda mitte, aga aga, aga kahju on lugeda, et miks pidi ta, miks pidi ta vabandama oma täiesti õigeid tegusid ja õigeid põhimõtteid. Ühesõnaga, see Kirjanike liitu astumine ei olnud tal mitte sugugi nii väga lihtne, kuigi juba selleks ajaks olid uuesti ilmunud kaks eepose tõlget, hüljes, odüsseia ja Kalevala Ki oli välja tulnud ja võib-olla iseloomustab seda asja kõige paremini, see August Annist taastati Kirjanike liitu või astus Kirjanike Liitu juba siis nii-öelda oma järeltulijate põlvkonnaga koos ühes Ühes voorus mati hundiga näiteks endast ühel aastal Kirjanike Liit. Nii ma ütleksin siin veel selle eluloo kohta nii palju, et pisut liialdasite häbi seda lugedes ei ole. Küll aga on nagu kuidagi kurb või mingisugune asi, pigista hin ja August tõestama, miks ta ei suutnud liituda prioriteerinud ja näiteks see on koomiline, koomiline koht, kurbkoomiline, aga siin on ilusaid lehekülgi ja võib-olla mahuvad mõned neist meie saates segi, sest see on ka kirjanduslikult kirjutatud elulugu uuesti reastuda, Kirjanike Liit. Uuesti tuli saada tagasi usk ja, ja aga ega töövõimet ta vist kunagi ei kaotanud, kuigi kaotas kõik muu. Ma tahaksin isegi veel tagasi võttes nii-öelda, et minu meelest see meie esimene haritlaste põlvkond, kes kõik ju enamikus vähemasti pärinesid taludest tõid kaasa selle Eestimaa inimesele omase hirmus ägeda ja töö rügamise kombe andis, tuli ka minu meelest ääretult suure töövõimega inimene, kelle meelest noh, oli lausa kõlblusetu ilma tööta elada, kui kui kirjutamise töö parajasti otsa sai, siis siis pidid aias midagi tegema, võililli istutama või maad kaevama või aga ühesõnaga tõesti Ta olek oli tema meelest ebakõlblas lausa ja, ja paljudel selle põlvkonna inimestel, kui me vaatame nende elutööle tagasi tihti see on mõõdetav mõne praeguse inimese, mitme inimese elutööga, mis nad ära tegid. Ja, ja see kõik lihtsalt baseerubki minu meelest sellel tohutul enesedistsipliinile, et lihtsalt ei hetkegi tööd tegemata tööd pidigi kogu aeg tegema. Nii oli tema oma kodus näinud ja sellise töövõime ükskõik kas see puutub siis noorukipõlvest keelte õppimisse ja koguma selle suure lugemuse pagasi kokku korjamiseks? Ikka selle taga on ju ka eneseSundjalised sund, tuleb tööd teha, logeleda või. Eino Leino tulele tõlkinud August Annist Kes tulest on see tuld ka palvelgu kes maast vaid on see maasse Mäendagu. Kuid kes igatseb tõusta taeva teile. Nii kõlab kannelniku kõne neile mis oleme, kas ainult põrm ja tuhk. Ei, täitsa tõuseb mullast mõtte, uhk, su saatus ükskord küll on saada tuhaks. Kuid seni aeg, et leekides puhaks mis põleb aine, mis ta põletab. See jumal, igavene vaim, mis leegiks saab. Õnn inimese olla kivisüsimaapõues, uinuda, kesktardunud, püsi, siis tõusta löömaks töö ja võitluse, kui kutsub looja usuks päikese ja teostada aastasaja Aade misse. Eesti vaibunud isa tegi vaade. Nii lühike, meil kõigil eluhetk, siis olgu suur ja leegitsev Meretk tulena kõrgustesse. Elu elavaim ma maasse jääb, kui taeva tõuseb vaim. Kui teie olite väiksed tüdrukud, siis oli isa. Noh, siis ta oli vangis temani vangis ja tema, tema läks vangi 45. aasta kevadel ja tuli tagasi 51 kevadel kuus aastat ja kandis oma karistuse ära. Õnneks siinsamas Eestis alguses Harku laagrisse pärast Valga vangilaagris. Kuna ta oli invaliid, tal oli parem käsi läbi lastud, see oli tal, kui ta koolipoisina vabadussõjas oli käinud siis ei saanud teda sealgi rakendada, no päris jõude nõudvatel töödel ja ja leiti talle siis vähemalt Valgas, oli tal niisugune amiteta punus, kasukene, Vene sõjaväel läks kasukaid või ka sihukeseid oli ikka vaja. Ja, ja niisugune Jõuete intelligent endises kasu Kreeta tegema lihtsalt see oli kontimööda töö ja, ja ei olnud vist kõige hullemgi tubane töö ikka. Aga samal ajal ma tean, et tal jätkus siiski võimalust oli teha sealgi natukene oma tööd. Ta pani kokku ja, ja toimetas kuidas tal küll võimalik oli, ma ei tea. Aga kui ta tagasi tuli, siis vot need Viru lauliku laulud, kreetsed, Viru lauliku laulud on tegelikult seal seal toimetatud. Kuidas see võimalik oli, mina ei tea, ma olin liiga liiga väike väike laps ja märganud õigel ajal jah, ei ema teada saime ehitada ja ka ei anna, aga ma ei tea, kuidas see asi niiviisi võimalikuks sai. Võib-olla. Võib-olla ma siin millegiga? Ma pakun üle ja samuti ka põliinadega, mis tal jäid pooleli põlinade vene põlinade tõlkeid. Ta alustas juba 40 40. 41. aastal. Aga need ette valmistatud ja juba suures osas olemasolevad käsikirjad läksid koos kogu meie koduga. Sellel kõige halvemal aastal kaduma, nad lihtsalt võeti talt ära ja nende edaspidisest saatusest ei tea keegi mitte midagi. Nii et need tal ikkagi peas püsisid ja midagi ta nendega sealgi edasi tegi. Ja see oli siis esimene asi, mis tal pärast jälle ellu tulles töösse läks. Lugu Igori sõjaretkest ilmunud venepõrinat. Aga ometi ei saanud ta ka kohe pärast vangist vabanemist ametlikult selle töö kallale asuda. Ei, ei, ja see oli tükk väga niisugusi virelemise aastaid, kus üks ja teine hea inimene vana sõber eelmisest, eelmistest aegadest, kel jätkus julgust ja head tahet, andis talle lihtsalt kasutada oma nime. Lubas tõlkida enda nime all. Ma mäletan jah, et kui, kui minu õde meil oli väga kitsid elada ja õde oli minust vanemaile. Niimoodi aitas niiviisi peret lei masinale ümber isa tõlkeid ja, ja tema trükkis ümber näiteks Sülverni uuesti seiklusjuttude sarjas ilmunud mingisuguseid raamatuid lõi ümber, mis, mis isa oli siis kellegi teise nime all tõlkinud meie perekonnale tuli sellest samast isa seisundist eriti just siis, kui ta tagasi tuli. Noh, see oli väga paha aeg, millal ta tagasi tuli, just 51 52, kus kus ikkagi veel otsiti igal pool vaenlast ja võib-olla kõige ägedamalt otsiti. Ja, ja sel ajal siis me elasime parasjagu Jõgeval ja meie ema oli Jõgeva keskursel ajal õpetaja tema vastu fabritseeritud siis ka niisugune sõjakäik, et kes sellega, et üldse enam õpetajaks ei kõlba, Nutleriti talle kurikuulus paragrahv 47, c pedagoogiliseks tööks kõlbmatu. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui kui pere tahtis toitaja, isa sissetulek oli äärmiselt ja juhuslik veel. Ema läks tööle väikelastekodusse, see oli juba küll Viljandis nõudepesija, eks ja noh, eks siis need teised naised seal köögitöölised ja kokad küsisid tema käest, et mis ametit siis sinu mees ka peab ja ema oli väga nõutu. Ta ei teadnudki, mis, mis ma nüüd vastan, et et isal oli parasjagu antud niisugune ametnikeni, ta võis teha Kreutzwaldi juubeliaasta, läheneseda võis teha kirjavahetuse registreid, tahan indeksid registreid. Ja nii ema vastaski, et oh, et minu kirjandusmuuseumi väljaanne see oli just ja ema vastas, et oh, minu mees teeb muuseumile registreid. Ja siis võtsid teised naised ta kohe omaksed taha. Sulga puutöö, mees kodus. Eino Leino Räikk raiska, tõlkinud August Annist. Too oli rajakas Raik, kör, raiska tooli rajakas, Räikk raiska. Viitas tee, tab vaenlastel kahe Kaljumäe vahelta. Uduse söögis. Ööl tegi hingehädas suur masid need Rahova suure küla põrmuksi põlet. Tiid. Üks jäi jonni põletamata. See oli konni räim. Raisatuuli, teised päeva toob, pöördusid, põgene, jatki, kuulatelles, küüritelles, poida põõsaid. Apela des leidsid vennad maas veressa ahervarred toa asemel Räikke enda onni, uksel vaikib kuulatud kõnesid. Mida sa otsid, Heedekene? Otsin ma kullakest kodukest. Leidsin söed vaid suid sellumas. Räikke enda onni uksel kahvatuna kartavana. Mida vaatled sa, Vaderi? Vaatan, ma verist väits kas on venna või on langu. Räikke poeg, läve lähedal, silmad Vetta veeretavad. Mis sa nutad, mu pojuke? Nutan ma täku toredat, leidsin teelt kaela kella. Rutas Räikke kambrisse, sulges uksed, riivis riivid, pära pingile pugesid. Mis sa, tütreke, muretsed mees kaunikest, muretsen taati lapsema tuleva. Kuuldus sosin Salane sisalikuna sisises varsti mao Naboldsateli kuu pärast karuna karjus. Üks oli õnn nii põletamata. Miks just onnis Räikke raisa? Räikke naine valgenäone sõna välja, see sõnasi viitas deeda vaenlastele. Näitas kätte peidupaigad. Raike kõrgesti käratas nüüd saba, vilets, valetad või kas on nägijaid olnud naine valge vasteli? Küll olid nägijat karged. Teavad. Kuuke, kuulis. Ei enam, Räikk köitanudki, õlad alla, jo vajusid, tundis, enda ilmsi tulnud, võttis köievarna otsast, astus pikki põrmanduda, tuli raskesti do aasta aluspalgi paendudesse, käendus lävel veel korra taine, anna andeeksi, kõik tegin sinule mõeldes. Kaskinni onni ukse Edises seisate heli sealt, siis astus kuueteele õuest värava poole väraval ta kaevu teele kaevude ta kõrveteele oli sünge silmades. Mure muss tammele peal. Andrus vees veel metsa veerel Vaatas kulda, seda koduda. Õunasta siinista suid. Kuulis sead suviseid hääli. Kaevuvinna kingatusta. Põdrakelladega õlina. Toaukse huugatusta. Süda kiskus meeli, süngus, elu kaunis kangast, heli, inimasklid, õnnelikud ma Calvilgi kamaral seisis viivu. Vaatas teise metsa kõrbe, siis kadusi. Ent siis tulid paremad ajad ja tulid juba need ajad, mil meie põlvkond ülikooli läks. Ja ma tean, et meieealiste hulgas oli neid, kelle jaoks August Annisti kodu oli Paikust, käidi teadmisi ja tarkust saamas. See oli need kuldsed kuuekümnendad, eks ole, ja ja sel ajal tekkis ka selle loomuliku järjepidevuse taastamise tahe, tekkis noorel põlvkonnal ja me, ma mäletan väga hästi, kuidas sel ajal meiega ühtaegu õppinud Andres Ehin, Jaan Jaak Kangilaski, Janek Kaplinski, Liis etele ja kes kõik veel, nad käisid meelsasti meil külas ja, ja kuigi nad võib-olla olid tulnud külla tütardele, läks varsti ikkagi jutuks isaga ja ja isa võttis meie külalised nagu, nagu käest ära. Nii, nii isegi võiks ütelda et tema käes meil oli rohkem kuulata ja ma ütleksin, et see veelgi süvenes, kui ülikooli komsomoli komitee oli oma selles heas järgus töötasid seal Sirje Endre ja Toomas suid. Ja see põlvkond huvitas eriti just noh, niimite andisti kirjanduslikust tegevusest kui just sellest ühiskondlik-poliitilisest tegevusest ja organiseerivas tegevusest vabariigi aastail. Neid huvitas eelkõige just Veljesto, üliõpilasorganisatsioonina ja Veljesto kultuur, poliitilised sihid, Veljesto väljaanded, võim ja vaim ja, ja mõtteid, võitlevast vabariigis, mõtteid, valmivast, intelligentsist, need artiklid, et nad olid kõik läbi töötanud, need selleaegsed, noored. Aga loomulikult tahtsid nad ka siis just nimelt isiklikult rääkida ja ja pärida, kuidas organisatsioon sündis ja, ja mismoodi ja mis põhimõtetel ta siis funktsioneerisimis osa andis, ta oli elus ja inimeste käest sai selle kohta võib-olla kõige paremini küsida. Üliõpilastepoolse niisuguse tunnustuse ja väga sooja tähelepanu kulminatsiooniks oli oli Kristian Jaak Petersoni medali andmine Annistile mis, mis oli iseenesest väga-väga ilus tunnustus mehele, kes ju ametlikke tunnustusi muid polegi saanud. Aga mina ütlen, et et võib-olla see ongi kõige ilusam, tunnistas, et ta sai nendest võimalikest tunnustusest ühe kõige ilusama. See oli noorte tunnustus, mitte nii prestiižne kui riiklikud, aga. Taba avalikud tulemusena. Jah, mida näitab ka see, et kahjuks sellesama tunnustuse andmine rasketel aastatel näe lõpetatud. Jälõpetatigi ja lõpetad tegija, aga see ilus puumedal ripub praegu minu juures riiuli raamaturiiuli küljes. Kas ka isa raamatud on tütarde kodudes? Raamatuid oli, oli meil väga palju ja suures osas muidugi tema raamatukogu oli niivõrd erialane, puht folkloristika alase osa sellest ei pidasime noh nagu ebaõiglaseks. Ta on tütarde käes, kellest ükski pole folklorist. Ja nii me oleme andnud osa kirjandusmuuseumile. Ja osa raamatukogule ja osa raamatuid olen ma ka lihtsalt andnud. Niiviisi põhimõttel õige raamat õigele mehele. Kui on noor teadise mees, keda või uurija, keda just see probleem huvitab, siis ma olen hea meelega andnud selle raamatu sinna, sest ma tean, et ta läheb õigesse kohta läheb. Aga kui me nüüd üldisel Tanisti raamatukogust räägime, siis ega sellega lood ka nii lihtsad ei olnud. Tema raamatukogust läks ju väga-väga suur osa, läks kaduma. Sõja-aastatel kui Tartus oli ohtlik raamatukogu üldse hoida, sest pommitamiste tõttu ei olnud ju garanteeritud üldse, kuidas raamatukogu saatesse mõlema paljud põlesidki maha. Ja sellepärast minu isa evakueeris oma raamatukogust osa koos Tartu ülikooli raamatukoguga, mis leidis omale siis sõjaaastateks asupaiga püsti mõisas, mis kuulus Tartu Ülikooli professorile šasmeline mikrobioloogia professorile. Ja see osa. Ta tõi ta tagasi nagu ülikooli raamatu kogugi, toodi sealt ära. Aga vot see osa läkski. Represseerimisel läks raamatukogu meil kaduma. Teine osa oli tal viidud tärgu oma kodukoht. Ta oma õe tallu suvemajasse. Seal oli põhiliselt eesti ilukirjandus, aga ka väga palju soomekeelset kirjandust ja Soome ilukirjandus, Soome ajakirjandust, 20.-te 30.-te aastate oma. Aga muidugi minu isa ei saanud sugugi ilma raamatuteta elada ja ja suures osas tema lihtsalt ostis tagasi ma raamatuid, neid samu raamatuid, mis tema kogust olid kaduma läinud ostis ta siis tagasi tulnuna uuesti raamatukaupmeeste ja, ja, ja nii sihukeste kohvritest müüjate käest tagasi. Meie lastena olime selle pärast isegi väga õnnetud, sest noh, elasime niidi kitsikult ja kui jälle raamatukohvriga mees tuli, siis me teadsime, et ilmselt ei tasu neid kleidi raha või midagi niisugust küll üldse küsida, et jälle see kohvri mees tegi, tegi puhta töö nii, aga noh, asja võib-olla iseloomustab just seegi, kui ma ütlen, et et isa ostis tagasi Nendest kohvriga andjatelt näiteks kogu elava teaduse seeria, mida ta, mida ta ise toimetas, mille tegevtoimetaja oli ja mis tal olid olemas. Aga mis kõik läksid kaduma. Aga ilmselt see säridele ikka nii südamelähedane oli, et ta selle ostis. Võimaluste piires taastasendane, aga väga palju muudki pidi taastama, millega ta üldse vaeva ei näinud ja noh, võimalused ju ei lubanud. Oli tõlke ilukirjandus. Aga ometigi kõik need tõlked. Kui nüüd hakata niisugust raamaturiiulit, kujuta, pilk, jooksised, elav teadus seisaks EKRE ja niimoodi siis kõik soome tõlked oli ju tema, see, kes esimesena tõlkima. Aho ahe. Tagasi, aga näiteks minu lapsepõlvekodus ei olnud ei Nobeli laureaat Põhjamaade romaane, eineid, sõjaromaan ja kõiki neid, mis, mis kindlasti meil varem ka olid. Ma tean, et nad olid, aga aga neid ta ei pidanud esmatähtsaks tagasi, osta, tähtsamoni, osta, osta muud asjad. Eks ta pidi ju perioodikatki järele ostma. Loomingut oli kaduma läinud ja loomulikult ta tahtis, looming, oleks tal 23. aasta seisuga kõik olemas ja jäävad need tagasi ka lõpuks ikka ostis. Kuigi lüngad on. Haaralt Peep kirjutab kanniste artiklitekogu eessõnas. Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri raamatukogus on arvukaid Anniste kunagisse kogusse kuulunud köiteid. Nende leheküljed kannavad tiheda kasutamise jälgi küll alla kriipsutuste kommentaaride repliikide, küll peatükkide lõppu sõnastatud kokkuvõtete kujul. Need aitavadki pilku heita ainest esseistika tagamaadele, mõista tema huvisid, arusaamu ja püüdlusegi. Mõni sõna Annisti raamatuist, mis eriti tihedate kasutamisjälgede põhjal talle ilmselt suurimat huvi pakkusid. Need on valdavalt kirjandusteaduse esteetika ja filosoofiaalased tööd enamasti saksa, aga ka soome, inglise ja prantsuse keeles. Nad on publitseeritud käesoleva sajandi alguskümnendil ja kajastavad omaaegset kirjanduslikku mõtet küllaltki ülevaatlikult. Eriti huvipakkuv on valdseli toimetusel ilmunud palju köiteline Handbu terliteratuur Vision schaft mille teoreetilisi osi ja varasema sõna- kunstivaatlusi on Annist mõtlikult korduvalt lugenud. Pliiats käes. Folkelti kolme köitelise teosest süsteemide resteetik on Anistid huvitanud üksnes valitud peatükid, mis käsitlevad kunsti teket ja olemust. Osalisi kokkuvõtteid ja kommentaare sisaldavad veel Railo üle Eisen, Kirjallisuuden, History ja valdseli, tas Vort kunstvärk, Brandese modernega, ester. Reili stail Schmidti Ternoierong eepos ja arvukad teised tööd. Juba riivasime huvitavat ülikooliaega ja seltsitegevust, seal aga karskustegevus, see oli ju ka isa üks südamesse noorelt ja. Jaa, karsklane taoline muidugi oma põhimõttelt alates kuni kuni elu lõpuni ta sellest põhimõttest üldse kordagi taganenud. Isegi tema viimane juubel, 70 70 aastane juubel peeti ülikooli kohvikus. Väljas oli 30 kraadi külma, jäärad tulid miskipärast ka soojaks, ei läinud. Vaene juubeliseltskond, külmetas pikas kõledas kaminasaalis ja noh, isegi 50 grammi ei tellitud kellegile ette, sest põhimõte on ikka põhimõte. Aga noh, loomulikult ega karskusliikumine ei olnud, et siis sugugi mitte nii nagu võib-olla meil nüüd on ametlikult püütud, et teha või nagu ta vahepeal on mandunud, et ta natukene sektantlikke saali seal jamas vaatlemise hea haridustegevus ja niivõrd tihedalt seotud kõik need noorteajakirja põhilised murrang ja kevade ühtaegu noorusmaa ja need olid kõik ühtaegu karskusliikumise aga ju kultuuriajakirjad, hariduse, ajakirjad, loomulikult. Ta oli nagu teistmoodi sektantlikke ta ei olnud, aga vahepeal ta muutus niisuguseks ja, ja sai nagu siis ka nagu iga sektantlikke tegevusse. Mitte eriti kaasakiskuva variandi. Lehekülg August Annisti eluloost. Mulle isiklikult tähendas Veljesto kogu nende 20 aasta jooksul väga palju igatahes rohkem kui ükski teine organisatsioon. See oli tõeliseks koduks mitte ainult üliõpilase ajal, vaid ka hiljem pakkusse mitte ainult igal laupäeva õhtul rõõmsat seltskondlikku koosviibimist, mis ilma alkoholita oli tol ajal Tartu üliõpilaselus ja seltskonnas üsna haruldane vaid ka haaravaid ettekandeid, mõttevahetusi, vaidlusi ja ühisaktsioone, peamiselt üliõpilaslehe Veljesto erinumbrite ja albumit peale mõtete ka dünaamis esimene 1928 kultuuri ja teaduse teilt 1932 võim ja vaim 1940 toimetuse näol. See võimaldas noortel püsivat kontakti vanema intelligentsiga ja mõjus nii kahtlemata positiivselt. See ehk tõi kaasa ka teatud kitsaste kliki vaimu, kuid igatahes palju vähem kui mõne teise organisatsiooni puhul. Vanemaile omakorda andis head võimalust noorte ja neid saatva keskkonda tundmaõppimiseks ja aitas neil noorusele ja üldse elule läheneda. Ei, olgu peale, et niinimetatud intiimorganisatsioonidel võis olla mõningaid väga halbu mõjutusi, meie intelligentsi kasvatuses ületas vähemalt meie seltsi positiivne mõju kaugelt negatiivse. Temast on mul püsinud hulk kõige paremaid mälestusi ja ilma temata oskan oma vaimset arengut vaevalt kujutada. Kas isa jutustas ka oma õppejõududest, tema õpetajad on olnud ju ka gümnaasiumis juba ülikoolist rääkimata, väga tuntud nimed eesti kultuuris. Mõtlen Aavikut, keeleõpetajana. Ja Aavik oli talle siiski lähedane inimene ja Aavikust, ta pidas sügavasti lugu. Aga küllap nad vastava huviga mina ei ole ja tütretest kellelegi ei saanud keele keeleinimest ja isa oleks tahtnud väga oleks tahtnud, nende väga oleks tahtnud, meil isegi vanema õega oli see surve koguni oli tema tahtis ajalugu, mida aga aga ei saa niiväga lootes, et ikka läheb kirjanduse peale ja siis ta alguses läks end kolmandal kursusel, vahetas teaduskonda ikka ajaloo huvi oli suurem, oli sina seal ka hääluk, mina läksin kohe hääle. Mina läksin selle teadmisega, et ma lähen kunsti lugu õppima. Aga normas tütrest sai perekonnale vajalik inimene, sai arst. No ta jõudis ikkagi näha teid kõiki lõpetanud ja, ja seda kavat, seda küll, see, mida ta ise nii oli unistanud ja tahtnud ja, ja saame ka, ja tema oma õpingute ajal pääses ka Tartu ülikoolist kaugemale ja ta õppis Helsingis täiendas ennast Heidelberg is ja Bonnis ja Surbonnis Ta sai ikka mitmekülgselt ja noh, see Soomega Soomega side oli ka väga, väga elav ja, ja küsiv, ja ta oli ju ka pidev ajakirjanduses soome kirjanduselu jälgija, kes kommenteeris ilmuvat soome kirjandust ja ma räägin sellele tõlgetele lisaks, et nagu see talle pidev Soome, Soome Kirjanduse vaatleja neiu ja, ja see, mida ta tõlkis, oli omas ajas, nad tänapäeva kirjanduses oli juba tänapäeva kirjandus muidugi ja paljud käsitlenud emale tulid üsna kohe. Jah, see oli, kõik oli kiirem, seal siis vahetus, kontakt oli tihedam ja selle tõttu ka kultuurivahetus oli ikka palju nobedam kui no kas nüüd hakkab ka nii saama, aga aga siis oli väga kiire ice comedy. Kellest räägime siis räägime luuletaja tööst sest et keeposid kahelga laulud, me teame, et luule tõlkimine seal uuesti luuletamine ja ta on ju ka originaalluulet Ta on lõpetanud noorelt ja ja, ja ilmselt pidas mõningaid oma luuletusi. Noh, mõned neist jäid talle väga südamelähedaseks, ma tean, et üks noh, niiviisi väljastas laulda lauluke ränduri laul on tal üle maa, üle veeränduri tee. See oli tal niivõrd südamelähedane just eilsel sellel juubeli tähistamisel raamatuühingus Voldemar Eller ütles, et jaa, et sellel olidki, viisime, laulsime seda. Aga mina tean, et ta, Ta isegi nagu oli Ernesaksaga rääkinud, et kui saaks ikka seda seda laulu viisistada sellidele kuidagi armas endale. Aga noh, luuletajana ei ole ta endale ju niisugust jäävat nime kunagi teinud. Ja võib-olla ütleme siis juba nii, nagu see on seal vaimukalt öeldud, kuigi mürgiselt, mis suid samal ajal ütles ühes ühe mingisuguse kirjandusliku nihukese pahanduse puhul, ütles, et luuletaja August Anni aknasse jõle loorber, kasvanud seal mürgine, niivõrd vaimukas, et ma ei saa jätta. Siinkohal võikski natuke seda puudutada, et ikkagi oli ta ju suitsuõpilane ei ole nagu tööpärija või kui jah. See see on jälle omaette hoopis-hoopis raske teema, sellepärast et mina ei tahaks siin mitte midagi rohkemat lisada, nendel olid suitsuga küllalt komplitseeritud vahekorrad. Aga Ma mäletan seda, et minu ema Anadi rõhutas seda, et et suits ei käitunud iga kord admistega nii nagu nagu vastu oleks päris aumehelik olnud juba tema doktoritöö puhul. Et see läks folkloristika. Kuigi see oli uurimus kalevipojas kirjandusteoses ta taotles ja lootis saada selle eest kirjandus dokterit, aga suits ei tahtnud, et tuleb kirjandusdoktor ja talle anti folkloristikadoktor. Minu ema-isa olid juba siis abielus ja, ja ema on meenutanud seda, kuidas ta millise jahmatusega ta võttis selle dokumendi lahti, kus oli kirjutatud see aga kuna ta alatiil, kui kunagi keegi on küsinud, on sellele vastanud niiviisi, et mitte üks kord ei ole kuulnud tema oma meest ütlevat ühtegi halba sõna suitsu kohta. Mitte ühtegi olid nende vahekorrad nagu olid. Ja, ja kuna ta ei ole ise teinud, siis ei ole ju meie osa hakata siin seda hukka mõistma, kui tema suutis üle olla sellest, miks peaksin meie siin praegu hakkama arvustama. Tema väga lugupeetud professorid ainult sellepärast ta ju neelaski kõik alla, et ta pidas suitsu väga sügavasti lugu. Ja tema mõistesse kuulus see, et ta ei ütle ühtegi kuigi vastu oleks põhjust olnud öelda, aga ma ei ütle seda, sest ma pean temast nii niivõrd lugu ja jätkame seda. Ja ma just tahtsin öelda, et loodetavasti on see koht siin saates piisavalt peenetundeline, aga noorematele põlvkondadele, kelle jaoks see on vist oi kui kauge minevik, kõik. On võib-olla huvitav kuulda, et elasid siiski inimesed oma sageli kõrvuti suurus ja väiklus. Ühes inimeses koos. Eino Leino suuskleja laul, tõlkinud August Annist. Kena on suusklejal suuselda, kui Jaldal helkivad hanged kui taevas on päike või kirgas kuu. Kuid sooselda meelsam kui raksu puu ja vinguvad Vihurit kanged. Jaan suusklejal suuselda kui sõpray tarvis Tallotsi kui ajades jälge, sõidab ju eel. Kuid suusel ta üksinda, kaunim on veel oma teed iseendale avada ja üksinda ööd Kitratsi. Kena on suusklejal suuselda, kui matka eesmärk on kindel kui ootab eeskolle ja koduhell. Kuid hull ja, ja uhkem on suusalda sell, kes on, kannab vaid endaga ja otsima peab igal rindel. Ja kena on suusklejal sooselda kui rinnustal rõõmu ja rammu. Kui lootus veel leegitsev öiselgi teel. Kuid tasub jah, suuselda siiski veel. Kui kattub ots higi ja murega ja kannul, tead surma sammu. Kuid neid tahaks rääkida ühest väga ilusast raamatust mille pealkiri on lauluema mari. See raamat oli talle endale kavist kallis. Ja marimari raamat. Ühesõnaga see on ilmselt olnud ka ikka väga pikka aega küdenud ja küpsenud niisugune tahtmine põimida kokku rahvaluulest, mida ta ju nii hästi tundis. Ja minu meelest ei ole siin sugugi ülearune märkida ka seda, et lõppude lõpuks Annisti kodugu, Kolga-Jaani on, on paik Eestis, kus rahvaluule oli väga-väga ehedalt säilinud ja kus on palju rikkalikult laulusid üles kirjutatud ja meie oma suguseltsi sky on olnud niisuguseid külalaulikuid seal oma eluloost isegi märgib ühte oma onu või lelle, kellele see laulu tegemine lausa saatuslikuks sai, et ta nii küla poistest lult pila pilalaule teinud rahvaluule istuse temas endas niimoodi lademes. Ja, ja ilmselt ootas pakitses ja tahtis väljapääsu ja see mõte ilmselt tal oli, kas jälle kõige paremas aega sattus, mina ei ole selle otsustaja, aga aga selle raamatada kokku pani ja ja armsaks endale sai ja vist ka paljudele teistele. Kuna nägin, kunas kuulsin sind esimest korda lauluema mari kas olid sa mu lapsepõlvesõber vana mahemari, nagu teda kutsuti ta alatise maheduse ja sõbralikkuse pärast. Ta elas vaese kondiküla viimases karjamaakolkas onnis, mille õlgkatus peaaegu maani ei ulatanud, ainult selles nurgas Twishisse madaluks. Kui suviste laupäeva õhtul poisikesena viisin talle saia Pätsikese ja piimapüti, mille saatis mu ema rääkis ta mulle vahel oma noorusest ajast enne seda, kui kruusaaugu seinast alla langev liiv teda veel polnud, Lombakaks Roosunud. Aga laulda ei. Selleks olite häälepaelad juba härmatanud. Kas olid sa Kutremotter, kes kõiki meid, kaheksat last mind kõige viimasena siia maailma oli aidanud ja omal ajal oli niisamuti teinud meie emaga koolid surana otse jahmusin, kui välja rehkendasin, et ta oli elanud mõned aastad üheaegselt Napolioniga. Kui teda vankriga koju Küüttisin, rääkis temagi mulle oma teo tüdrukupõlvest ja sellest, kuidas kord oli olnud nii suur nälg, et kevadtuul ta oli pikali lükanud. Oh, siis polnud enam midagi viga, kui hakati kartuleid kasvatama. Kuid ka selle taganurgad targa naise kurk ei kandnud enam laulda. Kas ei olnud mitte nagu anni vanaema? Seal oli nooruses olnud nii hele hääl, et see suveõhtul Võrtsjärve säärerannast üle paari verstalaiuse luha Annini ulatanud ja mu ema-isa end kosima meelitanud. See sõstrasilmne vanaema oli veel kaheksakümneaastaselt nii käbe ja kärmas, et lõikas käia jalgsi läbi kolme küla oma kümneid laste lapsi aitamas. Ja ka tema rääkis mõndagi vanast ajast. Aga laulmiseks polnud tal aega. Küllap oli sind lauluema mari natuke ka põhjaonu naises. Nii nimetasid teda kõiki ja muud nime ei tea praegugi. Tema jutuvara aitas elustada mitmeid igavaid karjasepäevi ja põnevaks muuta isegi sügisesi kartulid võtmise aegu. Need olid peamiselt muinasjutud, mis ta vestis või siis loodi enovee vaja valurika kannatustest või lennud. Kuu paistab, heledasti koolias sõidab kibedasti, armuke, kas kardad ka? Aga Leieküla tõeline lauluema oli siiski serva Ell laulu tark jaga, sõnadar. Tema apse oli, kes tõi oma keedetud rohtu meie emale, kui seal roos oli rinda löönud ja väga valutas, nii et me mõlemad nutsime. Tema see oli, kes luges sinisele paberile haige koha peale panemiseks oma salasõnu, mis aitavad, kui usub. Ja tema väikeses majas suure saare serva peale veikse saare veere peale. Olen need salasõnu hiljem kirja pannud ka valgele paberile. See oli siis, kui olin juba tudeng, aga tema valmistas end juba äraminekule valgelaudade vahele kena kirstu keskel. Nüüd alles või seda edasi anda oma salatarkused ja ka palju ilusaid laule, kurbi ja lõbusaid, vanemaid ja uuemaid. Mäletan veel praegu ta tarku silmi ja ilusat rahu, millega ta võis kõnelda nii oma noorusest kui ka oma korraldustest lastele surma puhuks. Ei, ta ei olnud nõid, nagu arvati, oli tõeline maadar. Taloitsudes paluti apini püha vaim, kui ka aastatuhandetagused. Ma, isa, teemad, ma, pojad, tütred, ma, kuldased, kuningad, ma vaskised, vanemad. Miks läheb meelne imelikult hardakse härdaks, kui mõtlen neile oma lapsepõlvesõpradele, kelle kondikesed nüüd kõigil juba aastakümneid Kolga-Jaani surnuaial kõdunevad. Sellepärast, et nad olid mulle nagu ukseks ühte kaduvasse maailma esivanemate maailma ääretult raskuste, aga siiski ka neid ületava visaduse ja elurõõmu maailma. Juba laulude esitusviis oli nii erinev uue aegsest. Lapsena otse kohkusin, kui mu ema alustas skandeerivat, lõpe lõpe põllul. Gene. Kuidas oli ta toon sel puhul sootu teistsugune kui üht roosikest või linnukese muret lauldes? Neid oli see hääl kuidagi laia suuline, kuidagi järsk ja karm aga jõuline, kuidagi väga vanaaegne. See oli meie esiemade hääl, lauluema mari hääl. Ja noh, selle loomulik jätk oli siis need ballaadi vormilist laulud, maheda Mareta ja karske Pireta lood mehetapja Maie loode, ühesõnaga need kolm koos ja sellele pidi järgnema veel kolmas ja, ja võib-olla kõige sünteesivam kogu Udrescud res päeva poega. Mida me paraku siiamaani võime otsida kirjastuses Eesti raamatukappide põhjast või, või? Ja, ja kindlasti rahvaluuletundja ja kirjanduse ajaloolane oskaks muidugi selle raamatu palju paremini paika panna, ma mõtlen, kas Heldur Niit või Rutt Miirov, kes nii hästi ja üksikasjaliselt tunnevad Anisti loomingut. No mina tahaksin ainult öelda, et et selles, tema tahtis ühesõnaga kokku viia selle uuema ütleme, reformatsiooniaegse olustiku viia juba sinna ja Kristuse müüdi kasele siduda, kasutades ka Soomes väga laialt levinud selle marjata motiiv ühesõnaga laulema mari poeg Udras, kurjus, kes on siis nagu omamoodi rahva lunastaja. Jaa jaa, päevatooja. Ja vaat, seesama kristlik sisu selles osa sisu sellest, see saigi Neil aegadel sellele raamatule eesti raamatus komistuskiviks või veskikiviks, mis siiamaani järel Loisenud, et seda ei ole suudetud välja anda ka sellele köitele oli ju Viive Tolli loonud väga ilusat ja head illustratsioonid. Vahepeal kaotati juba nii lootused, raamat üldse ilmuks ja kunstniku tööd tasustada. Talle maksti väljas ja siis isa käis oma elu ajal Jaagulutes uksi ja, ja elas üle väga palju. Noh, kurvastust ja meelehärmi, sellepärast võeti siseretsensiooni mitmeid kui ainult ühe lause, ütleksin ühe koht ühest. Et leiti, et selle raamatu kohal hõljuvat Laidoneri ja Pitka vaim. Sellega oli ta siis Coheni natsionalistlikuks tembeldatud sellele väikesele religioosse sellele lisaks ja loomulik oli, et noh, niisugune siseretsensioon loomulikult teost edasi ei aidanud. Muidugi kibe mõelda, et inimene ootas eluaeg oma raamatu ilmumist, samal ajal oli ju ka Artiklikogu seisis sees. Ta seisnes selles, et see seitse aastat ja, ja saabus siis seisab. Ja ka pärast 80 juubelit saabusse lugejani. Ja jällegi niisuguste niisuguste mööndustega ja tagasivõtmistega, mis, mis raamat tulekahju tegi, oleks tahtnud, et need artiklid oleksid saanud ilmuda ka niisugustena, nagu nad ikka tõeliselt olid mitteolude olle kohastatuna. Ma olen väga päri selle arvustusega, mis kirjutas Tiit Hennoste Jon valusalt, aga, aga täiesti õieti kirjutatud. Ei hakka, siinkohal on meil jälle aeg sellele mõelda, et me oma vaimuinimesed, kui nad on ka lahkunud, puhastame sellest taagast, mis, mis halvad ajad nende peale on ladestunud. Ja kui me siinsele praegu räägimegi, siis võib-olla mõni noor lugeja, mõni noor filoloog, kes alles seisab oma tee hakul ja võtab selle, võtab August Annist artiklite kogu kätte. Ja ta oskab seda lugeda nii selle valuga. Ja kõigega, mis, Jah, hea oleks, kui seda näeks ja mulle meeldis just selle Hennoste käsitleb tulu puhul just see tema nägi seda, et tegelikult tuleks arvestades praegust aega, võiks või võiks selle uuesti välja anda ja teise teise kogu veel. Ühesõnaga niiviisi oma rõõmuks ma kuulsin, et Trasku drest kavatsetakse jälle tolm pealt ära pühkida ja jälle toimetamisele võtta, nii et see oleks tore. Saaks üks teos siis tervikuna lõpuks oma lugeja ette niisugusena, nagu ta mõeldud oli ja ja ei saa salata, tõesti. Vive Tollikujunduses need raamatud koos moodustavad ikka üsna kauni tervikust. Ja ja mulle tunduks kuidagi tähenduslik, kui nüüd sellel aastal, kus me hurda elutööst hakkame rääkima ja meie rahvaluule kogumisest ja kõigest sellest, kui siis just folklorist August Annisti ja looming meile ka kuidagi sellega seoses esile tõuseks. August Annist kirjutab oma käelises kurikum viitas. Nii on jäänud fragmentideks katseteks kõik suurem, mida olen taotlenud ja kavatsenud. Tuleb leppida sellega, et olen peamiselt olnud üks väike Ratase üldise kirjandus skulptuuri, levitamisel populariseerimisel ja tõlkimisel. Jah, värsse olen tõlkinud vist üle 60000, see on isegi omamoodi Eesti rekord. Eestikeelsetega Veevalaja kandele tar Igori lugu ja põliinad iilias ja odüsseia. Ega needki ole mingi monument, kuid loodan, et vähemalt lähemail aastail neid ei tarvitse hakata otse uuesti tõlkima, kima ja kompilatsiooni Udress Kudrest loeb ehk mõni neistki, kes vana kannelt lugeda ei viitsi. See on kaunis väike lohutus, võrreldes omaaegsete taotlustega. Küllap sobib mullegi epitafiks Schilleri salm all 1000 purjene laev, elu merd läks seilama nooruk. Laenatud paadiga Sa viimaks Valgmas rauk. Mis teha? Parema puudumisel lohutan end sellega, et see on olnud Kreutzwald tilt, Lõõnrow tilti ja hoomeraselt laenatud paat. Jääd nende vaim on teinud sisu rikkaks ja elamisväärseks ka minu elu ja eksisõidud. Need juured maas, mis temal olid, et säilitas selle elu lõpuni, selle isegi mitte aukartuse midagi, isegi veel rohkemate sügava lugupidamise just selle maakodu ja maainimese vastu. Seesama Tammsaare matsi ja vurle probleem oli tema isiklik probleem ja ja mulle tundub, et oma selle suure töö rügamisega, et ta ei saanud minutitki tööta olla. Et sellega nagu vabandaski iseenda silmis niukene sisemine komplekssed, ma tulin maalt ära, et mitte siis päris vurle olla, et siis ma teen, et siis ma teen vahetpidamata tööd, et ma et ma tõesti mul ei ole tööta, hetke ei ole ja oma kodu külastades oma õe talus viibides meie tajusime seda täiesti niiviisi, ta pidas oma oma õde nagu, nagu ikka palju õigemaks inimeseks, kuna tema talu edasi pidasi oli ikka tõeline maainimene oli. Ja sellesama maa armastuse tõttu oli siis noh nagu teine miinuse päris hobi, kui temal üldse hobisid saigi selle ajapuuduses olla. Oli oli siis aia kujundamine, aia harimine, oma oma oma aias mullas käsipidi sees olemine, see oli talle ikka väga-väga tähtis oli, kui niiviisi selekteerida, mis ta põhimõte oli siis kindlasti see, et kui inimene kirjutab ja maad kaevab sisenda sisendi õige inimene, Tugas humanitaar-lane pluss, aga siis see ta ei unusta seda. Eestlaste nagu väga ühist pärit oli ikkagi meil on mõned põlvkonnad nüüd maast lahti aga tema, tema ei tahtnud endale tunnistada seda maast eraldamist temast lahtiolekut. Ta nagu jäi ikka väga paljuski maa maainimeseks. Eino Leino väina naise laul, tõlkinud August Annist. Ei ole rõõmusid rohkelt inimese lapsele antud üks kevade rõõm ja teine suve ja kolmas kõrge ja selge sügise rõõm. Künda ja külvata, korjata vilja ja puhata viimaks päevade raskest tööst. Ei ole muresid mitmeid inimese lapsele antud. Üks südamemure eluhool on teine ja kolmas on kõrge ja karmi koolmise vaev. Sõber võib petta, elu võib jätta, oskus on ainus sangari vara ja võim. Miks siis laulaksin mina, kel kannel on antud, rõõmusid teisi ja muresid, muid jaksay lugeda tähtima taevasel teel ei kalu meres ei lillesid väljal. Laulan siis vaid, millest inimesel laulda on. Kõlbay mehele teadusid, taidusid laulda, ega esile tuua kangele kõlblik laulda vaid, kuis voolavad aastad ja aeg, kuis sädemeid, sütt tibia jällegi kustub ja kuis käib elu ja surma seadus, suur, kõik muu, vaid välgatlus, tühine taeval kõik vale Kuldvaid lainetel äiklus, sangari kohane laulda on nagu meri suurena pühana peljatavana lendena lämbena kui lebav öö üle maa. Palju on laule ja paljuga laulikuid leida. Üks on laul, mis üle muu inimese aate ja vaimu armutu laul. Vaibuvad, rahvad vaibu, ei võimse. Laulnud, mis rahva rinda on lausuja suur. On need heljuvassa väina veel vaikse on kolmesiinide edu, need on kolmegi ide neidu, jätsid randa rüüd, sule läksid merre suplema ei tunud. Kuuldud saatega meenutasime August Annistik, kelle sünnist 28. jaanuaril möödub 90 aastat. Oma isa meenutas keskmine ta kolmest tütrest. Mirjam Peil. Einar Kraut aitas lugeda katkendeid artiklitest ja luulet. Kristi Teemusk esitas Räikko loo. See, mis praegu kõlab, on üks helga lauludest merest suplejad neiud August Annisti tõlkes esitavad Kristi Teemusk ja Mikk Sarv sellega lepet meie saade, mille toimetas Mari Tarand. Piilu ilusa, siis annan suudamas sinule. Kui su silmad kustune. Tilkus poiss, punapõsine, siis nata ilmatkustune, kuhu, kui mind kutsud, kullakesed. Punakas päike ju, Mägilbulatas siis sind kutsun kullakeseks, kui sul mõistus peast põgened. Siis ta mõistus peastamingu kui kallis katse ülesse. Siis sind kallistan süles, kui sul naerunäol tardu. Siis ta naeru tardunegu, kui sind kaissu kahmatakse. Plekk puhida punakas päike jo puida Punates tulid uskaneedis seal too mulle suled tagasi, muidu memmed saanud pöörelda. Millal saad minu Omapsi? Siis, kui päike peada, tõstab päike peade rästad. Keebeeaa teobergid. Suled sai kätteande, suu, linnuluust noka alla, Sa sool, Loveretumalla naersin, tardus. Selma kustus elu, kui ta Kaadusi meel põgenes, poiss ei pea, seda vist ei tule. Endavai suvepäeva paistes.